Hirm ja julgeolekustamine

@H.M. (originaal ilmus mõnevõrra lühendatud kujul „Müürilehe“ 2016 novembrinumbris).
Juulis 2011, kohe pärast Anders Behring Breiviki poolt Oslos ja Utøya saarel sooritatud tapatalge, küsiti tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt, kellest hiljem sai NATO peasekretär, milline saab olema riigi reaktsioon terrorile. Kas kavatsetakse turvakaalutlustel suurendada kontrolli Norra ühiskonna üle ning kodanike õiguseid kitsendada? Stoltenberg vastas ajakirjanike küsimustele: „Riik ei loobu demokraatlikest väärtustest ja uhkusest. Norra vastab rohkema demokraatiaga, suurema avatusega ja suurema poliitilise osalusega.“ Kui Norra hakkaks loobuma demokraatlikest väärtustest ja ühiskonna avatusest, siis tähendaks see lihtsalt seda, et äärmuslased on oma eesmärgi saavutanud. Stoltenbergi reaktsioon, mis järgnes vahetult terroriaktile, erines Ameerika Ühendriikide George W. Bushi vabariikliku administratsiooni reaktsioonist kümme aastat varem pärast islamiterroristide rünnakut New Yorgile ja Washingtonile, mis põhjustasid üleilmse sõja terrorismi vastu. Mälestustseremoonial Oslo toomkirikus rõhutas Stoltenberg, et Norra vastus terroristidele ei saa olla kättemaks nagu Bushi administratsioonil, vaid nad vastavad vihkamisele armastusega, mis on kohane kristlikele õpetussõnadele nagu Jeesus ise neid kaks tuhat aastat tagasi sõnastas. Muidugi, alati saab siin mängu tuua „omade ja võõraste“ vastanduse, sest Breiviki näol oleks nagu tegemist „oma inimesega“, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani ründasid „võõrad“. Palju kergem on unustada, et mõlemal juhul olid ka ohvrite hulgas nii „omad kui võõrad“ ja ka kriisile reageerimise tagajärjel kehtestatavad piirangud puudutavad kõiki ühiskonnagruppe sõltumata nende välistest tunnustest või päritolust. Siin tekib juba valikute küsimus, kas näilikult suurema turvalisuse ettekäändel ollakse valmis piirama liberaalse ühiskonnaga kaasnevaid individuaalseid vabadusi või neist isegi loobuma.

Kanada päritolu ühiskonnateoreetik Brian Massumi on hirmu paradigmat ja selle mõju ühiskonnale põhjalikult uurinud, näiteks tema toimetatud raamatus „The Politics of Everyday Fear“, University of Minnesota Press, 1993. Viimati ilmus Massumilt raamat „Ontopower: War, Powers, and the State of Perception“, Duke University Press, 2015. 2005. aastal Duke ülikooli ajakirjas „Positions“ ilmunud artiklis „Hirm (spektri väljendatuna)“ („Fear (The Spectrum Said)“), Positions, Spring 2005, 13(1): 31-48) analüüsis ta hirmu mõju kandumist ühiskondlikule teadvusele üleilmse terrorismivastase sõja valguses, mis mõjutas oluliselt Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekut. Käesolev artikkel, otsib hirmu ja hirmukultuuri mõjusid poliitikas laiemalt, sealhulgas Eesti ühiskonnas. Hirmukultuur (culture of fear) on ühiskonnateadustes kasutatav mõiste, mis käsitleb hirmu kui emotsiooni süstemaatilist levitamist näiteks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Väga sageli on seda rahvusvahelises poliitikas seotud terrorismi ja terrorismivastase sõja kuvanditega. Tuntud Ameerika Ühendriikide poliitikateadlane ja kunagine president Carteri julgeolekunõunik Zbigniew Brzezinski on hirmukultuuri arendamist nimetanud terrorismivastases sõjas üheks põhiliseks suunavaks jõuks, kuna see varjab nähtuste põhjusi, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise poliitika toetamiseks, mida nad soovivad ellu viia.

Ameeriklaste reaktsioon islamiterroristide rünnakule tõi kaasa riigi ja ühiskonna jaoks elutähtsate küsimuste suurema julgeolekustamise. Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule. Julgeolekustamisega kaasnes hirmukultuuri plahvatuslik levik, mille edendamisel ei saa meedia rolli sugugi alahinnata. Ajakirjanduse vahendusel hakkasid lääne ühiskonnas laialt levima populaarsed kuvandid islamiusulisest kui sünnipärasest terroristist. Meenutame siinkohal kasvõi seda, kuidas Breiviki aktsioon omistati vahetult pärast selle toimumist samuti islamistidele, sest see vastas kehtivale kuvandile – mitmed islamistlikud terroriorganisatsioonid jõudsid enne rünnaku toimepanija tabamist kuriteo isegi oma arvele kirjutada. Hirmukultuuri levimine ei sõltu ainult poliitikute või ametkonna kabinetivaikuses sündinud strateegiatest. Kui meedia ei ulataks poliitikutele abistavat kätt, siis jääksid viimased oma hirmudega üksi. Meedia rolli võib siin näha eelkõige populaarsete ja lihtsustatud kuvandite võimendamises ning tarbijaühiskonnale loodud maailmapildi „hollywoodiseerimises“, millega nende poolt toodetud informatsioon kujundatakse vastavalt tarbija ootustele ning paisatakse turule samasugustele reeglitele toetudes nagu turustatakse Hollywoodi kassahitte. Poliitikute ja meedia vahel tekib vastastikune sõltuvus, sest meedia on oluline vahend, mille abil saab oma poliitilisi sõnumeid kanda massidesse, samal ajal on poliitikute populaarsus ning valimistulemus otseselt sõltuv nende võimest siduda oma poliitilised eesmärgid meedias levinud kuvanditega.

Julgeoleku mõiste teisenemine
Loomulikult eeldab julgeolekustamine eemaldumist traditsioonilisest julgeolekukäsitlusest, milles ainuvõimaliku julgeoleku destabiliseerijana nähti väljastpoolt riigipiire lähtuvat sõjalist rünnakut ning sisejulgeoleku mõistet ei olnud veel avalikku teadvusesse tekkinud. Laiem julgeolekukäsitlus tunnistab, et kõrvuti sõjaliste ohtudega võivad riiki, ühiskonda ja indiviidi mõjutada teiste hulgas poliitilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkonnast tulenevad ohud, hilisemal ajal seoses küberruumi tekkimisega ka paljud sellega otseselt või kaudselt seotud ohud, näiteks informatsiooni julgeolek. Järelikult peame võrdselt rääkima neist kõigist, mitte ainult sõjalisest julgeolekust. Kõikide nende erinevate julgeoleku lähtevormidega toimetulekuks ei piisa enam uute tankide ja sõjalennukite muretsemisest. Tavakodanikul võib mõiste säärane laienemine panna pea valutama ning suurendada tema hirmutunnet. Näiteks, kui mõni poliitik käsitleb oma kõnes „ajude äravoolu“ riigist julgeolekuohuna ja soovitab selle tõkestamiseks midagi ette võtta, on tegemist ühe sotsiaalse nähtuse julgeolekustamisega. Teadvustades ajude äravoolu julgeolekuohuna, võib tekkida esmase reaktsioonina soov piirid kinni panna. Suletud ühiskonnad on olnud totaalsele ajupesule alati avatumad kui avatud ühiskonnad, sellepärast kardeti Nõukogude Liidus kodanike „ärahüppamist“ põlatud läände nagu ka lääne inimeste kokkupuuteid nõukogude omadega, sest see võis nad nende jaoks kujundatud inforuumist välja viia. Ühiskondlike nähtuste julgeolekustamist on sageli kasutatud tugevama militariseerimise eesmärgil. Hea näide julgeolekustamisest Läänemere regioonis on „Nordstreami“ gaasitoru, mille rajamist Balti riigid valdavalt teadvustasid sõjalise julgeolekuohuna, samal ajal kui teised sama piirkonna riigid tajusid enam sellega kaasnevaid majandus- ja keskkonnakaitseprobleeme.

Massumi mõistet „julgeolekustamine“ ise ei kasuta, see on rohkem omane Euroopa julgeolekukoolkondadele, kuid artiklis viitab ta 2001. aasta rünnaku tulemusena loodud Ameerika Ühendriikide Sisejulgeolekuministeeriumi (Department of Homeland Security) poolt kasutusele võetud kaartide süsteemile, kus erinev värv vastas erinevale riikliku julgeolekuohu astmele. Kasutatavat värvigammat on julgeoleku näitlikustamisel mujalgi kasutatud – roheline (madal), sinine (kontrollitud), kollane (kõrgendatud), oranž (kõrge), punane (tõsine). Hinnang Ameerika Ühendriikide julgeolekuseisundile on pärast 2001. aastat tavapäraselt kõikunud vahemikus „kõrgendatud“ ja „kõrge“. Hinnang „turvaline“ puudub sellel skaalal üldse, mistõttu Massumi väidab, et 2001. aastal New Yorgi ja Washingtoni terroristlike rünnakute järel toimunud muutused Ameerika ühiskonnas tõid kaasa ebakindluse muutumise normaalsuseks. Ka see on näide julgeolekustamisest, millega tunnistati suurema tähelepanu omistamise vajadust sisejulgeolekule. Teisiti sõnastatuna viidi riik permanentsesse julgeolekustatud seisundisse.

Sellisele kogu rahvusvahelist ühiskonda hõlmavale paradigma muutusele on tähelepanu juhtinud teisedki. Taani teadlane Georg Sørensen (artiklis „After the Security Dilemma: The Challenges of Insecurity in Weak States and the Dilemma of Liberal Values.“ Security Dialogue, September 2007 vol. 38 no. 3: 357-378) nendib, et klassikaline julgeolekudilemma (security dilemma) ehk olukord rahvusvahelistes suhetes, kus subjektide julgeoleku tajumine oli modelleeritav vastaspoole rünnaku- ja kaitselahenduste tajutavusele (kui üks riik muretseb endale sõjamasina, et sellega oma julgeolekut suurendada, siis võib see teise riigi julgeolekut hoopis vähendada, kes tajub seda kavatsusena rünnata) on asendumas ebakindluse dilemmaga (insecurity dilemma), kus ohu tajumine hõlmab märksa laiemat skaalat, näiteks võidakse ohte väärtustele tajuda eksistentsiaalselt ohuna julgeolekule. Ameerika Ühendriikide kontekstis tekkiski 2001. aasta rünnakute järel ebakindluse dilemma, kui teistsuguseid väärtusi esindava paarikümne terroristi poolt toime pandud kuritegu, mille tagajärjel hukkus 3000 inimest, tajuti märksa laiemalt islamitsivilisatsiooni rünnakuna lääne liberaalsetele väärtustele, kuid nende väärtuste kaitseks sooviti isikuvabadusi hoopis suurema kontrolli alla saada.

Totaalne julgeolekustamine võib aga vastupidiselt ootustele ebakindluse dilemmat ühiskonnas hoopis süvendada, mille toimel võib inimene tajuda julgeolekuohte praktiliselt kõikides elusfäärides. Massumi kasutab oma artiklis näitliku kuvandina rahvastiku ühendamist juhtmevabasse võrgustikku, mille abil jõuab valitsus iga kodaniku individuaalsesse kesknärvisüsteemi ja kutsub seal teatavate märksõnade sisestamise abil esile enesekaitsereflekse tajutavate ohtude vastu, kusjuures ohtude tajumine toimub ärrituse kaudu. Ärritunud inimest ei huvita lahenduse leidmine, vaid süüdlase identifitseerimine. Emotsioonide kaasabil häälestatakse ühiskonda toetama ühte või teist otsust ning etteantud käitumismustrite kaudu, mida kodanikud üksteiselt matkivad, mobiliseeritakse ühiskonda neid otsuseid ka ellu viima. Terrorismivastase sõja „hollywoodiseerimise“ käigus omistati islamiusulisele automaatselt vaenlase ehk terroristi kuvand – kui oled juhtumisi islami usku, siis järelikult potentsiaalne terrorist ja riigi vaenlane. Terrorismivastase sõja toetuseks võimendati meedia vahendusel kokkukukkuvate World Trade Center tornide kuvandit, mida potentsiaalsele tarbijale intensiivselt edastati nagu mõnda kaubaartiklit reklaamides. Pikemas perspektiivis on kuvandi reprodutseerimine viinud selleni, et täna lubab 8. novembril 2016 presidendiks valitud vabariiklane Donald Trump peatada islamiusuliste sisserännu Ühendriikidesse. Selliseid tarbijaühiskonnale suunatud mõjutustehnoloogiaid annab kujundlikult hästi edasi kaheksakümnendate kultusfilm They live, mis ilukirjanduslikus võtmes lahkab ühiskondliku kontrolli põhimõtteid. Filmi kangelane leiab päikeseprillid, mille abil näeb ta meedia ja reklaami kaudu levitavate sõnumite allteksti, kuhu on peidetud varjatud käsklused nagu „alluda“, „tarbida“, „paljuneda“, „muganduda“, mille abil maailma vallutanud tulnukrass seda juhib ja valitseb. Kuigi tegemist on ulmefilmiga, pakub ta hulgaliselt äratundmishetki ka kõige selle kohta, mis toimub täiesti reaalses maailmas.

Emotsioonid poliitikas
Viimasel ajal on hakatud emotsioonide mõju rahvusvahelistele suhetele ka teaduslikult uurima. Richard Ned Lebow juhib oma teoses „A Cultural Theory of International Relations“ tähelepanu paradigmamuutusele ameeriklaste maailmapildis: pärast külmale sõjale järgnenud rahukümnendit tõi 2001. aasta julgeoleku taas esiplaanile. Ameeriklaste šokist võib 11. septembri sündmuste konteksti arvestades isegi aru saada, sest tegemist oli esimese tõsisema rünnakuga nende territooriumil pärast seda, kui jaapanlased ründasid 1941. aasta lõpus Pearl Harbouri. See võis küll suurendada ühiskonna sisemist solidaarsust, kõik asetusid ohvrite poolele, kuid ühtlasi muutis ühiskonna ohuretoorika poolt kergemini mõjutatavaks ja hirmudele kergemini allutatavaks. Ameerika ühiskonnas laialdaselt levima hakanud hirmukultuur tekitas näiliku õigustuse ulatuslikuks jõudemonstratsiooniks, mida ei kasutatud üksnes teo vahetute toimepanijate karistamiseks, vaid üritati vaenlastest luua ühtset koondportreed, mida on ka avalikkusele kindlasti kergem turustada. Selle asemel, et al-Qaeda tegevust kriminaliseerida, ühiskonda rahustada ning hirme maha suruda, otsustas Bushi administratsioon talle kätte mängitud olukorda ära kasutada ja algatada ambitsioonikas sõda terrorismi vastu, seda nii välis- kui sisepoliitilistel põhjustel. Osama bin Ladenist vormiti Hollywoodi kuvandeid matkides seitsmepealise lohena mõjuv antikangelane, kuid ka antikangelane võib aja jooksul kellegi jaoks muutuda kangelaseks, eriti veel siis, kui tema peade maharaiumiseks kulub kümmekond aastat, mille jooksul filmistsenaarium areneb välja mitmeosaliseks seriaaliks. Iraagi ründamine 2003. aastal on ilmekas näide stsenaariumi laiendamisest, mille abil üritada tabada mitu kärbest ühe hoobiga.

George W. Bushi poolt ellu viidud üleilmse terrorismivastase sõja väljakuulutamise poliitika suurendas ebakindlust mitte ainult Ameerika Ühendriikides, vaid kogu maailmas ning ebakindluse dilemma laienes Ameerika ühiskonnast väljapoole, millele teiste hulgas viitab näiteks Lebow. Niinimetatud Bushi doktriini – mõiste, mis koondab president George W. Bushi (ametis 2001-2009) välispoliitilisi põhimõtteid. Selle keskne põhimõte oli Ameerika Ühendriikide julgeolekuhuvide kaitsmine üle kogu maailma ja rahvuslike huvide eelistamine rahvusvaheliste institutsioonide tegevusele – järellainetusena hakkasid Ühendriikide eeskujul sarnast afektiivset poliitikat kasutama mitte ainult lääneriigid, vaid selle võtsid omaks mitmed läänele vastanduvad riigid ja ideoloogilised või poliitilised liikumised, kes rõhutasid hirme Ameerika Ühendriikide ning sealsete väärtuste leviku ees kui ohtu nende ühiskonnakorraldusele ja kasutasid seda omakorda suuremaks julgeolekustamiseks. Kui me pöörame tähelepanu kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini julgeolekupoliitilistele käitumismustritele, siis võime tajuda sarnasusi Bushi doktriiniga. Kuna ameeriklased ründasid ebakindluse dilemmast lähtudes 2003. aastal Iraaki, võisid venelased kergesti leida õigustuse Gruusia ründamiseks 2008 ja Ukraina ründamiseks 2014. Paradoksaalsel kombel õigustasid nad sellega ühtlasi Bushi poolt rakendatavat poliitikat.

Kui kodanikud tajuvad ohtu nende turvalisusele, vahet pole, kas see oht on reaalne või imaginaarne, siis võivad nad kergesti nõustuda suletud ühiskonnale omaste piirangutega. Hirm, eriti hirm teistsuguste ees, kelle käitumisloogikat me ei mõista või ei taha mõista, võib olla samuti üks grupi solidaarsusel põhineva identiteedi kujunemist soodustavatest kriteeriumidest. Massumi jõuab järeldusele, et hirmudele järeleandmine ning võimsa poliitilise masinavärgi rakendamine nende võimendamiseks ei muuda ühiskonda turvalisemaks ning Ameerika Ühendriigid ei ole täna turvalisemas seisundis, kui ta oli seda enne 2001. aasta rünnakuid. Ühtlasi tekitati foon poliitikale, mille vilju lõikavad täna paljud populistlikud poliitikud. Donald Trumpi hirmudele rajatud presidendikampaania sai sisulise alguse viisteist aastat tagasi. Trump pakub silmaga nähtavaid ja käega katsutavaid lihtsaid lahendusi, mille keskmes on tugev visuaalselt tajutav kuvand, näiteks müür USA-Mehhiko piiril. Avalikus ruumis levivate hirmudega võitlemiseks akumuleeritakse ühiskonnas leviv ebaturvalisus hirmukultuuri oskusliku võimendamise abil poliitiliseks kapitaliks. Kui ühiskonnas levib kuvand, et mehhiklased ohustavad oma põhjanaabrite sotsiaalset turvalisust ning võtavad ära nende töökohad, siis tuleb ohu näitlikustamiseks ehitada kahe riigi vahele müür ja panna mehhiklased selle eest maksma. Samamoodi viis Suurbritannia rahvahääletusel Euroopa Liidust välja teatud ühiskonnakihtides leviv hirm Ida-Euroopa odava tööjõu ees. Ohtude võimendamisega suudetakse tekitada olukord, mis vastab Robert Sheckley ulmejutule „Tont nr. 5“, mille tegelased peavad suletud ruumis võitlema nende endi poolt lapsepõlves tekitatud tontidega, selle asemel et jõudu ja ressurssi rakendada ühiskonna ees seisvate tegelike probleemide lahendamiseks.

Hirmukultuur Eestis
Eesti ja Ameerika Ühendriike sarnasus peitub selles, et sisejulgeoleku teemasid hakkasid mõlemad teadvustama üsna hiljuti: Ameerika Ühendriigid pärast 11. septembri terrorirünnakuid, kuid Eestile helises äratuskell veelgi hiljem, alles 2007. aasta aprillirahutuste järel. Enne seda teadvustati Eestis ainuvõimaliku julgeolekuohuna üksnes Venemaalt lähtuvat sõjalist rünnakut, mille eesmärk on territooriumi vallutamine ja Venemaaga liitmine. Müüt Venemaa poolt Teise maailmasõja stiilis läbi viidavast sõjalisest rünnakust on muudetud dogmaks, milles pole lubatud kahelda ning millist emotsiooni veelgi tugevdab ajaloolise süü narratiiv, kui 1939-40 aasta sündmuste keerises iseseisvus sisuliselt vastuhakuta loovutati. Sarnaselt ameeriklaste 2001. aasta traagikale on Eesti julgeolekunarratiivis tugevasti domineerinud kättemaksu motiiv. Oodatava sõjalise konflikti narratiiviga loodetakse 70-aasta tagune ajalooline süü maha pesta. Narratiivi õiguspärasuse kinnituseks luuakse rahvamütoloogias eesmärke, mis nagu tõestaksid eesoleva sõjalise konflikti vältimatust nagu näiteks Venemaa valmisolek alustada maailmasõda Läänemere jäävabadele sadamatele juurdepääsu saamise eesmärgil. Seda narratiivi toetavad Lääne meedias viimasel ajal sagedasti esinevad kuvandid, mis räägivad, et Baltikum on Venemaa järgmine sõjaline sihtmärk peale Ukrainat. Milles aga peitub taolise narratiivi ohtlikkus, et sellega suletakse silmad paljude Venemaalt lähtuvate tegelike ohtude ees, mille eesmärk on Eesti riikluse nõrgendamine, Venemaa mõjusfääri tugevdamine ning kaudne juurdepääs NATOsse ja Euroopa Liitu, mida ta võib tema poolt mõjutatavate satelliitriikide abil üritada saavutada. Kõik see loob eelduse hirmukultuuri püsimise rahvusliku identiteedi koostisosana, mis aga omakorda tugevdab kõikvõimalike ekstremistlike meeleolude levikut.

Venemaa või Eestit sõjaliselt rünnata eelkõige kahel ratsionaalsel põhjusel, selles mõttes, et toovad väed sisse nagu oodatud ja alustavad sõda, mitte, et korraldavad siin mingeid pisikesi sigadusi, küberrünnakuid või infosõda, mida nad nagunii teevad.
1. Tekib mingi jama siinsete venelastega.
2. Mingi laiema Venemaa ja Lääne vahelise sõjalise konflikti raames.
Kas Lääs ja Venemaa lepivad omavahel kokku, et peame natuke sõda, sest mingeid jõujooni on vaja ümber jagada – mida ei saa üldse mitte välistada, eriti veel peale Trumpi valimist presidendiks, kui võib kõike juhtuda. Kasvõi Trumpi poliitika Lähis-Idas sisaldab kahte teineteist väistavat narratiivi – Iraani ründamine, mida toetavad Iisrael ja Saudi Araabia, ja Islamiriigi hävitamine, mida toetavad Iraan ja Venemaa, siis võimalusi pingete edasiseks eskaleerumiseks on mitmeid. Või siis mingi arusaamatuse, mismatchi tulemusena, kui üks või teine pool doseerib kusagil millegagi üle, ka see on sõjalise konflikti potentsiaalne allikas. Kõik see muu on belletristika, tondimängud murumängude areenil ja kangelaslik võitlus tuuleveskitega, mis on kinni soovmõtlemises, kui usutakse seda, mida tahetakse uskuda. Eesti probleem ei ole otseselt selles kinni, kas NATO lepingu artikkel 5 kehtib või ei kehti. Võib arvata, et NATO üksused ei toodud siia selleks, et Venemaaga sõda pidada, millest räägib eelkõige idapoolne narratiiv, vaid ikkagi selleks, et võimaliku sõjalise konflikti puhkemist ära hoida, muuta ründamine veelgi riskantsemaks. Kui Eesti ise ulatab Venemaale abistava käe ja toetab tegudega tema poolt levitatavat kuvandit, et siin levivad ekstremistlikud (sh surnust üles äratatud natsionaalsotsialistlikud) meeleolud, siis ei kehti meie kohta iseenesestki mõista ükski päästev artikkel ega lepingusäte, sest Eesti on sel juhul end Läänemaailmast ise välja arvanud.

Eesti on kaasaegses Euroopas üks tugevamini julgeolekustatud ühiskondi, mis teeb ta avatuks massikommunikatsioonivahendite kaudu levivatele kõikvõimalikele paanikahoogudele, tatrapaanikast kooselupaanikani ja sealt edasi pagulaspaanikani, hoolimata sellest, et kõikide nende nähtuste tegelik mõju ühiskonnale on väike. Tatar ei ole kindlasti eesti rahva põhitoiduaine, mille kadumine toidulaualt võiks põhjustada näljahädasid või muid humanitaarseid katastroofe. Kooseluseadus puudutab tegelikult vaid marginaalset osa ühiskonnast, kellele ta annab näiliselt juurde rohkem õiguseid, kuid nende õigustega kaasnevad ka varjatud kohustused. Pagulasteema aga kirjeldab ilmekalt olukorda, kus mingi teema edukas „hollywoodiseerumine“ suurendab probleemi mõju ühiskonnale märgatavalt, kui populaarsete kuvandite abil maalitakse ühe pildi peale kokku mitmeid erinevaid probleeme: Euroopat tabanud migratsioonilaine, millel võivad olla nii humanitaarsed kui majanduslikud ajendid ja Euroopas toime pandud terroriaktid. Nende nähtuste omavaheline seostamine on valdavalt imaginaarne. Kui koostada tüüpilise Euroopa islamiterroristi psühholoogiline koondportree, siis pole siin midagi tegemist praeguse migratsioonilainega, vaid suures osas kunagiste migrantide teise ja kolmanda generatsiooni probleemiga, kellest teatud osa tunneb end valdavalt sotsiaalsetel põhjustel ühiskonnas, kus ta on üles kasvanud, ebaturvaliselt ning on protestiks pöördunud islamisse ja ühinenud selle kõige radikaalsema ideologiseerinud osaga. Väga paljudel neist on selja taga sekulaarne ja isegi kriminaalne minevik ning paljud on radikaalse islami vastu võtnud vanglas. Müüri ehitamine Euroopa ümber aitaks vaevalt elu hammasrataste vahele sattunud noorte radikaliseerumist peatada. Selle asemel peaksid lääne ühiskonnad rohkem tähelepanu pöörama probleemi tegelikele põhjustele.

Paanikahood muudavad aga kogu ühiskonna hirmukultuuri poolt kergesti haavatavaks. Meil on tavaks saanud lisada kaaluka argumendina mistahes poliitiliste otsuste õigustamiseks epiteet „tänases julgeolekuolukorras“, mis kanaliseerib või lämmatab võimaliku diskussiooni juba eos, sest kõik saavad aru, et ühe või teise otsuse varjus tõstatuvad ohud meie julgeolekule. 2015. aasta jaanuaris Reformierakonna üldkogul peetud kõnes rõhutas peaminister Taavi Rõivas: „Miks peaksid Reformierakonna toetajad neil valimistel kindlasti valima tulema ja hääletama Reformierakonna poolt? Esiteks, on tänasest keerulisest julgeolekuolukorrast tulenevalt eesootavad valimised mingis mõttes kui usaldus- ja toetushääletus Eesti riigile, meie kestmise tahtele.“ Kirjas erakonnakaaslastele uue välisministri ametisse nimetamise puhul viitab Rõivas jällegi ärevale julgeolekuolukorrale. Kuid sarnast retoorikat kohtab ka kohaliku omavalitsuse tasandil. Hiiu maavanem Riho Rahuoja teatab Eesti Vabariigi 97. aastapäeva aktusel peetud kõnes: „Tänases julgeolekuolukorras saame üha paremini aru, et ühe väikese riigi iseseisvuses ja vabaduses ei ole midagi iseenesestmõistetavat.“ Need on vaid mõned valitud näited sarnaste sõnumite hulgas, mis võimalikest headest kavatsustest hoolimata tegelikult suurendavad ärevustunnet. Kui mingit sõnumit piisava intensiivsusega sisestada, siis tajub auditoorium ohtu võimendatuna. Selles kontekstis meenutab Eesti ühiskond itaalia kirjaniku Dino Buzzati poolt romaanis „Tatarlaste kõrb“ maalitud ühiskonda, kes oli pidevas valmiduses teiselt poolt kõrbe saabuvate tatarlaste rünnaku ootuses ja unustas sageli ära kõige selle, mis siinpool kõrbe toimub. Eesti ei ole kindlasti mingi erand, kui vaatame kasvõi üle mere Rootsi poole, mida 1981. aastast saadik, kui nõukogude allveelaev Karlskrona lähedal karidele sõitis, on regulaarse sagedusena tabanud allveelaevapaanika.

Julgeolekustatud kuvandite ning hirmukultuuri edukaks maaletoojaks Eesti ühiskonnas on osutunud Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE), kes on poliitilist kapitali kogunud nii kooselupaanika kui pagulaspaanika toel. Oma poliitika toetuseks pakutakse emotsionaalseid lahendusi. Nende presidendikandidaat Mart Helme soovis kaitsekulutusi tõsta 2,4 %-ni sisemajanduslikust koguproduktist (SKP), küsida Ameerika Ühendriikidelt 500 miljoni dollari ulatuses abi ning võtta ka sõjalise riigikaitse tarvis laenu. Kõik see pidi toimuma väljaspool laiapõhjalist riigikaitset, st olema suunatud kitsalt sõjalise võime suurendamisele. Kokkuvõetuna soovitab Mart Helme ilmselt valmistuda sõjaks, sest sõjaliste kulutuste suurendamine peab tulema millegi arvelt, järelikult mingid valdkonnad peavad saama vähem ressursse. Teledebatis ütles Helme selle kohta muidugi kuldsed sõnad, et see kõik tuleb majanduskasvu arvelt, aga kahe protsendi sisu ongi muutuv, mis majanduskasvu toimel suureneb. Ma eeldan, et EKRE soovib vastukaaluks vähendada näiteks haridus- ja teaduskulutusi, mille areng võib vähendada tema toetajaskonda? Nagu Trumpi tüüpiline valija Ameerika Ühendriikides esindab elanikkonna eakamat ja vähem haritumat kontingenti, nii on ka EKRE valija Eestis sarnane Trumpi valijale teiselpool Atlandi ookeani – sarnaselt neile, kes Suurbritannias toetasid riigi lahkumist Euroopa Liidust, “lihtsad inimesed” burksiputkade ees ja poe taga, kellele globaliseeruva maailmapoliitika keerulised nüansid jäävad mõistetamatuks ja nad soovivad end oma hirmude vastu võimalikult lihtsate vahenditega kaitsta. Piirame! Keelame! Tapame maha! Sünnitame üle! Selline ühiskonnagrupp on hirmukultuuri poolt kergemini mõjutatav. Suutmatus kiirete ühiskondlike muutustega kaasa minna võib tekitada soovi ajaratast tagurpidi liikuma panna nagu Nõukogude Liidus sooviti kunagi Siberi jõed teistpidi voolama suunata. Varasemad ühiskondlikud formatsioonid olid staatilisemad, mis kestsid tavaliselt mitmeid inimpõlvi ja üleminekud ühelt etapilt teisele kulgesid aeglasemalt.

Kahe protsendi mantra väärib ehk mõningat lahtirääkimist, sest seegi on märk riigi kõrgest julgeolekustamise tasemest, kuna riigi sõjaline julgeolek on riigieelarvet silmas pidades asetatud eelisseisundisse. Arenguruumi on veel piisavalt, sest erinevatel hinnangutel võivad näiteks Põhja-Korea kaitsekulutused ulatuda kuni 50 %-ni SKP-st, kuid iseküsimus, kas sealne elukorraldus on üldse väärt, et teda kaitsta.  Üleskutsed suurendada kaitsekulutuste protsentuaalset osakaalu veelgi, stiilis kes pakub rohkem,  on olnud ühed tüüpilisemad populistlikud üleskutsed, mida on laialt leviva hirmukultuuri tuules väga kerge esile kutsuda. Tasub üle korrata, et tegemist ei ole Eestile kellegi (nt Washingtoni, Brüsseli) poolt peale surutud nõudmisega, vaid soovitusega, mis on Eesti poolt vabatahtlikult võetud kohustuseks. Ma ei väida, et sellise kindla protsendimäära kehtestamine on iseenesest halb mõte. Selle taga võib näha ratsionaalset loogikat, sest riigikaitse kulutuste reaalne suurus on sõltuvuses sellest, kuivõrd edukas on riik majandusrindel. Küll aga tasub hoiatada populistlike hirmukultuurist tulenevate katsete eest saavutatud tasakaalu muuta. Kuna SKP koguprotsent saab igal juhul olema 100%, siis igasugune tasakaalu muutmine saab toimuma millegi arvelt. Ärimees Jüri Käo on öelnud: „On tähtsam, et osaleme missioonidel, mitte see, et ostame vaestemajja uue uhke kahuri! Ja siis koguneme ümber selle läikiva kahuri nagu mingis Aafrika hõimus ja imetleme seda läikivat asja! Kui riigil on ikka raha otsas, siis ei ole mõtet kahurit osta.“ Kui sulle kahur ikka väga meeldib, siis pead oma majandusliku seisu viima niikaugele, et sul on kahuri ostmiseks vajalikud ressursid olemas. Sügavasti võib kahelda, et näiteks kui uus tank ostetakse politseinike koondamise arvelt, siis see ka tegelikult tõstab riigi julgeolekut. Riigi tegelik kaitsevõime oleneb siiski sellest, kuivõrd need kaks protsenti on kaetud riigi tegelike kaitsevajadustega, kulutatud raha hulk ise riiki ei kaitse. Kui riik kannatab tõsiste poliitiliste, majanduslike, sotsiaalsete ja miks ka mitte keskkonnaprobleemide all, Ukraina näide on siin väga ilmekas, siis ainuüksi sõjalise kaitsevõime eelisarendamine tema julgeolekut ei taga.

Ühiskonnas jõudu koguv mastaapne julgeolekustamine loob soodsa pinnase laiema hirmukultuuri tekkimisele, mis väärtustab ühiskonna suletust. Massumi nimetab hirmu ontogeneetiliseks ja see võib kujuneda isemajandavaks jõuks, mis korduste ja paljundamiste abil liigub ühelt elualalt teisele. Seda võime märgata Eesti ühiskonnas levivast vastuseisust kõikvõimalikele muutusi esilekutsuvatele innovatiivsetele lahendustele, võtame siis Rail Balticu, neljarealise Tallinn-Tartu maantee, tuumaelektrijaama, Saaremaa silla või ükskõik millise muu laiamahulise tulevikku suunatud projekti, mida pea alati tabab tugev hukkamõist, sest hirmukultuuri kammitsetud ühiskond kardab muutusi. Tunne Kelam mainib: „Mitmesuguste siltide varjus ühendab neid üks läbiv joon: vastanduda kõigile kõiges, pakkudes kas uksepaugutamist või olemasoleva purustamist. Positiivsed ja konstruktiivsed lahendused jäävad isolatsionistide nõrgaks küljeks.“ J.R.R. Tolkieni saagadest tuntud kääbikumentaliteet, kus meie ei taha teistest midagi teada ja ärgu teised tahtku meist ka, võib muutusi näha ka ohuna turvalisusele. Bilbo Bagginsi kombel maailma avastama minev kääbik võib pälvida kogukondliku hukkamõistu, sest selle liikmete, Eesti kontekstis eriti noorte ja haritlaste äravoolu, käsitletakse diskursiivselt julgeolekuohuna. Tihtipeale hakkavad suurprojektide üle käivates diskussioonides emotsioonid domineerima ratsionaalsete argumentide üle, sest emotsioone ei pea üksikasjalikult põhjendama, vaid rõhuma sotsiaalsele sidususe ja solidaarsuse vajadusele huvi- või identiteedigrupi liikmena. Nii võime kergesti jõuda populaarse otsuseni, mis ei vasta ühiskonna arenguloogikale.

Rohkem demokraatiat, suurem avatus ja rahva suurem poliitiline osalus esitavad paraku ka kodanikuvastutuse nõude – selleks, et teha kvaliteetset otsust, pead sa ühe või teise otsuse tagajärjed endale ratsionaalsete argumentide abil selgeks tegema ning mitte tuginema emotsionaalsetele hinnangutele, mida sageli mõjutab otsuse tegemiseks vajaliku informatsiooni mittevaldamine. Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida. Siin ongi ebakindluse dilemma kerge tekkima. Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul. Kui nüüd kokku võtta, mida peaks Eesti oma lugematute julgeolekuohtude leevendamiseks tegema, siis soovitan mina küll usaldada tänase NATO peasekretäri nõuandeid nagu nad on välja toodud selle artikli alguses.

Advertisements

82 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    nov. 22, 2016 @ 23:49:39

    Ka nagu teemasse, Hawking arvab, et tasuks karta tulnukaid?

    Stephen Hawking is right to fear advanced alien civilisations. We should keep our heads low
    http://www.ibtimes.co.uk/stephen-hawking-worried-about-advanced-alien-civilisations-should-we-really-fear-unknown-1592697?utm_source=yahoo&utm_medium=referral&utm_campaign=rss&utm_content=/rss/yahoous/news&yptr=yahoo

    Hawking’s comments are motivated by a fear of what the aliens would do to us if they find us. In his mind, the aliens are the Spanish Conquistador Cortez and we are the Aztecs he made contact with in central America. Tribal warfare, genocide and ethnic cleansing have been part of our history for thousands of years. Hawking’s fear is a fear of what we have done to ourselves. Would advanced alien civilisations be as barbaric as we are? Are our genocidal tendencies at all representative of advanced alien civilisations? Maybe. Hawking says he worries that any aliens “will be vastly more powerful and may not see us as any more valuable than we see bacteria”.

    Vasta

  2. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 00:02:53

    Vasta

  3. huviline
    nov. 23, 2016 @ 11:21:29

    http://arvamus.postimees.ee/3913393/eerik-niiles-kross-vana-maailmakord-ongi-juba-loppenud

    “Teine valediagnoos tulenes osaliselt eelnevast. Lääs eeldas, et saabunud on igavene rahuaeg, ohtu väljastpoolt enam ei ole ja nüüd ei ole enam vaja oma territooriumi sõjaliselt kaitsta. Hakati «projitseerima» julgeolekut väljapoole, Iraaki, Afganistani, sõjaline võimekus pöörati maakaitsest ekspeditsioonivägedeks. Euroopa poliitiline klass eeldas, et eurooplased on kokku leppinud ühisriigis, mis on vältimatu tulevik. Üksikuid tagasilööke üksikuil referendumeil peeti anomaaliaks.”

    Julgeoleku projitseerimine ja julgeolekustamine on sama asi, kui jah, siis tuleb siit oletus: oleks J.Stoltenberg olnud USA president ajal mil rünnati kaksiktorne, siis poleks tal olnud võimalust “pöörata teine põsk ette”, kuna sündmused saarel ja linnas, mis kunagi ei maga, on erinevad.

    Kui J.Stoltenberg oleks siiski pööranud teise põse ette kaksiktornide ründamise sündmuse puhul, siis tõenäoliselt teeks ta sama Venemaa rünnates Baltikumi, kui heidutus lõppeb.

    Vasta

    • ckrabat
      nov. 24, 2016 @ 11:16:38

      Põse ettepööramine on irrelevantne. Kui keegi sooritab kuriteo, siis ei karistata tervet kurjategija hõimkonda, kui pole just tõestatud, et nad olid kuidagi kuriteoga seotud. Oluline osa kõige selle juures on kuriteo kriminaliseerimisel, mitte niivõrd karistamisel. Samuti on irrelevantne, kuidas norralane Stoltenberg oleks käitunud, palju huvitavam oleks olnud ameeriklase Al Gore käitumine, kes kaotas valimised üksnes tänu Ülemkohtu otsusele.

      Vasta

  4. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 11:57:50

    Vasta

  5. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 17:20:43

    Järjekordne stoori, kuidas järjekorras kolmas maailmasõda saab alguse Baltikumist. Narratiivi pealetung on nii jõuline, et lubab oletada:
    1) Teadagi kes on oma otsuse teinud ja valmistab juba hoolsalt pinda ette;
    2) Baltikumi narratiivi tuuakse välja kõigest varjamaks kohta, kust maailmasõda tegelikult alguse saab.
    Paul D. Miller on varem tegelenud põhiliselt Lähis-Ida probleemidega ja kirjutanud foreignpolicy.com blogis Shadow Government, eelkõige on just Afganistan olnud tema huviorbiidis.

    This unlikely place may be where WWIII starts
    http://nypost.com/2016/11/22/this-is-where-wwiii-will-start/

    A third world war is set to be ignited in Latvia if the United States comes to the rescue of the Baltic country, according to Professor Paul D. Miller. The respected expert from the National Defense University in Washington, DC, predicted the invasion of Crimea in 2014. And now the professor believes Latvia or possibly neighboring Estonia is next on Russia’s hit list …
    But Miller believes Putin would not invade the tiny country of 2 million people with conventional troops. Instead, the hard-line Russian leader would incite civil unrest among ethnic Russians who make up 25 percent of the population. “He will not send large formations of uniformed Russian soldiers over the international border — even the most cautious NATO members will not ignore an overt conventional invasion,” Miller writes for Foreignpolicy.com. “Instead, Putin will instigate an ambiguous militarized crisis using deniable proxies, probably in the next two years.” “Perhaps Russian-speaking Latvians or Estonians will begin rioting, protesting for their rights, claiming to be persecuted, asking for ‘international protection.’” “A suspiciously well-armed and well-trained ‘Popular Front for the Liberation of the Russian Baltics’ will appear.” “A few high-profile assassinations and bombings bring the Baltics to the edge of civil war.” “A low-grade insurgency may emerge.” …
    Another spot predicted to be at the center of a new world war is the Suwalki Gap, which connects Moscow’s ally Belarus to the Russian enclave of Kaliningrad. Russia’s huge Baltic Fleet is based in Kaliningrad, as are multiple Russian air bases and a new Iskander-M missile system — with nuclear warheads capable of hitting targets 310 miles away …

    Sõnum on selge – väike lõbus sõda Baltikumis is coming soon, let’s pray for it!

    Vasta

  6. huviline
    nov. 23, 2016 @ 17:58:23

    http://ekspress.delfi.ee/kuum/hans-h-luik-president-obama-vabastage-vilepuhuja-snowden?id=76343487

    “Miks ei paljastanud Snowden Hiina, Türgi, Vene, Iraani kübernuhke? Nii küsis vahkvihas oma raamatus “Operatsioon Snowden” inglise julgeolekuanalüütik Edward Lucas.”

    Tundub, et E.L. ei tea vajadusest keerata ette parem põsk midagi. Viidatud artikli autori arvates jääb “Guantanamo sulgemise ja 9/11 kohtuliku uurimisega” samuti nagu Snowdeni vabastamisega.

    Vasta

    • ckrabat
      nov. 23, 2016 @ 18:42:37

      Ma Luigele selle loo lugemise eest pappi välja käia ei raatsi, seepärast tuleb vaadata, mida nad seal läänes arvavad,

      Barack Obama will not pardon Edward Snowden unless he goes to court – while Trump’s CIA pick wants him executed
      http://www.independent.co.uk/news/world/americas/edward-snowden-pardon-barack-obama-mike-pompeo-execute-nsa-surveillance-a7425821.html
      Mike Pompeo, kelle Trump nimetas LKA direktoriks, tahab ta lihtsalt peajagu lühemaks teha. “He should be brought back from Russia and given due process,” Mr Pompeo told C-Span in February, “and I think the proper outcome would that he would be given a death sentence for having put friends of mine, friends of yours, who served in the military today, at enormous risk, because of the information he stole and then released to foreign powers.”

      Kui nüüd Trump tahab Putiniga sõbraks saada, või Putin Trumpiga, siis võib Snowden peenrahana vahetuskaubaks minna küll. Tema olukord on tükk maad keerulisem kui Baltikumil. Teisest küljest võivad Venemaa ja Hiina olla nende väheste seas, kes suudavad talle üldse julgeoleku tagada ega väga kusagile edasi minna, nt mõnda USA-vaenulikku Ladina-Ameerika riiki, pole ka lihtne.

      Vasta

      • ckrabat
        nov. 23, 2016 @ 18:50:49

        Snowdeni kommentaar olgu ka toodud

        Edward Snowden not worried about Putin turning him over to Trump
        https://www.theguardian.com/us-news/2016/nov/10/edward-snowden-extradition-vladimi-putin-trump-russia
        “I don’t worry about it,” he said. “It’s possible. It would be crazy to dismiss the idea of this guy who presents himself as a big deal maker [Trump] as trying to make a deal.
        “Now, the president of Russia has previously said on camera that the people of Russia consider me a human rights defender and regardless of the position we have on Russian politics, which obviously have a lot of problems, they said Russia is not a country that extradites human rights defenders.
        “But let’s say that wasn’t true. Let’s say some kind of deal was made, all of that turned around and I was sent away. If I was worried about safety, if the security and the future of, sort of, myself was all that I cared about, I would still be in Hawaii.”

      • huviline
        nov. 23, 2016 @ 18:53:12

        Siis pigem Edward Lucasele, keda refereeritakse.

    • ckrabat
      nov. 23, 2016 @ 18:52:51

      Vasta

  7. Aqualung
    nov. 23, 2016 @ 18:30:27

    V6ehh, see ‘hirmukultuur’, millega auline autor hirmutab (ja lugematud trenditeoreetikud enne teda hirmutand), ajab ju peris hirmu pääle!

    Ja kui m6elda, et Hollywood ka takkapihta m6ne “hirmukultuuriga” hirmutava liikuva pildi kokku seab (st kui eeldada, nagu
    nad juba poleks taolist kräppi levitand), siis kuse v6i hirmu perast püksi!

    PS.
    Seesinane sarkastiline kommentaar muidugim6ista ei vaidlusta hädavajadust Hollywood maatasa pommitada.

    Vasta

    • Jüri
      nov. 23, 2016 @ 20:00:52

      Nad ise kardavad. Soo kuivatamise alla käib ka maksumaksja raha raiskamise lõpetamine ja sellised härrad jäävad seoses sellega mugavast ja kõrgelt makstud ametist ilma.

      Trump on korduvalt deklareerinud, et jätab ennast haridusasutuste sildi taha peitvad kultuurimarksistlikud vihkamisgrupid riigi rahast ilma ja teisest küljest võivad ka Sorose sugused härrad aru saada, et pole mõtet enam raha tuulde loopida.

      Muidugi on hirmutav 200 000 aastapalgaga lesbismi õppejõu toolilt Wal Marti kassasse maanduda…:D

      Vasta

  8. huviline
    nov. 23, 2016 @ 18:50:16

    Objektiivset hirmu pole olemas, nagu ka tarkust, sellepärast pole selge, millega peaks Kopenhaageni koolkond meid võluma. Kui keegi kardab oma eksistentsi pärast, siis on aru saadav, miks ta elu väärtuseks peab. Paljud ei karda. Elu ees ei pea aukartust tundma. Paljud usuvad universumi tervisesse, olles isegi valmis oma elu andma kaitsmaks kallimat ja lapsi.

    “Julgeolekustamise (securitization) mõiste tõi julgeoleku-uuringutesse nn Kopenhaageni koolkond (Barry Buzan, Ole Waever jt) ja see on protsess, millega laiendatakse julgeoleku mõistet ning nähtuseid erinevatest eluvaldkondadest tõlgendatakse läbi julgeoleku, nähes neis eksistentsiaalseid ohte julgeolekule.

    Vasta

  9. js
    nov. 23, 2016 @ 22:02:55

    Nõnda on siis lood, et meil on nüüd pea ametlikult sellised asjad nagu Fake News ja Lügenpresse. Ühelt poolt ja selleltsamalt poolt. Pada sõimab katelt, ühed – ei julge kohe öeldagi – mustad mõlemad. See tähendab siis, et ühtemoodi kannatavad valged härra Jonesid.

    Because something is happening here
    But you don’t know what it is
    Do you, Mister Jones?

    Kehtib ühteviisi nii maailma korrapidajate kui alternatiivse parempoolsuse tavatoetajate kohta. Sama münt.

    Aga paremini kui mina kunagi räägib meie aja häbist Elijah J. Magnier:

    “Syria and Iraq caught between the “new analysts’ and the politicised media”
    https://elijahjm.wordpress.com/2016/11/23/syria-and-iraq-caught-in-between-the-new-analysts-and-the-politicised-media/

    Vasta

    • Jüri
      nov. 23, 2016 @ 22:41:28

      Fake News = Real News. Lepi sellega.

      Vasta

      • js
        nov. 23, 2016 @ 23:40:14

        Uudisel on väärtus keskkonnas. Mõnel ajab see karvad turri, aga peab koguni ütlema, et uudisel on väärtus ainult avatud ühiskonnas, muidu on ta kuulujutt. See keskkond on nüüd pea äratundmatuseni rikutud. Kindla eesmärgiga, milles rikkujad on kuritöökaaslased. Eesmärk on varjata kuritegu, imminentset kuritegu inimsuse vastu. Free hands, all options on the table.

        Avatud ühiskond on olnud olulisim lääneliku kultuuri saavutus. Ja see avanemine sai alguse Inimese Pojast.

    • K_V
      nov. 24, 2016 @ 07:49:16

      “Kehtib ühteviisi nii maailma korrapidajate kui alternatiivse parempoolsuse tavatoetajate kohta.”

      Tava/meedia/sõimaja on isik, kes oma õigeid vaateid maailmale tutvustama asudes osutub näpuviskajaks sellele või teisele jurale.
      Tavaarvamusliider on isik, kes piisavalt sõnaosav “madalaima ühisnimetaja” arvamust sõnastama, soovitavalt võimalikult autoriteetsete haridust tõendavate paberitega.
      Kui keegi tahaks müütiliseks muutunud kvaliteetajakirjandust taaselustama hakata, peaks ta selle puust ja punaselt ette tegema. Alustades kasvõi defineerimisest.

      Vasta

      • js
        nov. 24, 2016 @ 08:41:39

        Puust ja punaseks, E.J. Magnier. “Colorful bin of social networking” meeldib mulle päris hästi:

        “The wars in Syria and Iraq celebrated the unfortunate end of the “free and independent press” and the rise of the “neo-analysts”. They sit in far-off lands, with no ground knowledge of the war, collecting information and analysing the colourful bin of social networking sites.

        They have even the temerity to believe they can dictate to the US administration what measures should be taken, who to support and, as if they had mastered the “art of war”, they even push for a nuclear war with Russia.

        It is most surprising to see respectful media rushing to embrace the opinion of these “neo-Analysts”, in fact only because what these amateurs say happens to match what mainstream media desire to hear. So we see for example a “Hezbollah Lebanon expert” or “Shia group expert” in Iraq only because he can count (he collects and analyses the Shia flags and groups he sees on Facebook and Twitter) but has never met commanders or leaders of the groups that should fall within his field of expertise in both countries. Also, many so-called “Syria experts” have never even seen the streets of Damascus, Homs, Hama, Aleppo or any other Syrian city even in peace time before 2011. Of course, Twitter and Facebook are the sufficient and unique sources of information because they have no other alternative sources. It is quite interesting, amazing in fact, to see these people producing articles and having easy access to reputable publications.”

      • K_V
        nov. 24, 2016 @ 20:39:13

        Nojah, kui keegi ise kvaliteetajakirjandust looma ei kipu, võib ju ajaviiteks olemasolevat edasi kritiseerida.

        “It is quite interesting, amazing in fact, to see these people producing articles and having easy access to reputable publications.”

        Küllap on nende meediatoodete lugupeetavuse põhjuseks miski muu, kui nendes avaldatavate lugude eripära.

      • js
        nov. 24, 2016 @ 21:51:49

        Jah, see on õigustatud etteheide. Ma ei oleks mitte kunagi, mitte midagi, mitte kuhugi kirjutama hakanud, kui asjad poleks nii nässu läinud. Mitte ühtegi kommentaari poleks kirjutanud.

        Ja ma mõtlin küll, et kuidas see nüüd nii läks. Mul oli ikkagi mingi usaldus eesti ajakirjanduse ja kultuuri vastu, mul oli lugupidamine pea kõigi taasiseseisvumisaegsete poliitikute suhtes. Õudne ja jube piinlik hakkas – oma laiskusest ja kõigest muust – siis, kui ma aru sain, et ise peaks valmis olema, kui teised millegipärast ei julge või ei saa, kui nende aeg on möödas, kui nende töö on tehtud. Ja ometi ei ole, mida sa siis teed? Kes sind kuulab, kui sa oled eikeegi?

        Mida sa teed, kui sa oled kaotamas usaldust kogu oma kaasaegse kultuuri vastu?

      • K_V
        nov. 24, 2016 @ 23:30:15

        Praeguse seisuga sobiks nn arenenud maailma aluspõhimõttena esitleda ütlemist, et “loll mõtleb, tark teab”. Tänased teadmised võivad küll olla kunagiste lollide/mõtlejate lolluse/mõtlemise tulemus, aga see selleks.
        Loodaks sellele, et ehk õnnestub valmistõdede üksteisele pähemäärimise kõrval ka tõdede küpsetamise protsessile – mõtlemisele – rohkem ruumi ja tähelepanu saada.

      • js
        nov. 27, 2016 @ 11:14:53

        kõrgõpetlane kulgemisest kuuldes arvab
        liigun ja liigutan teda
        keskõpetlane kulgemisest kuuldes arvab
        nagu oleks nagu poleks
        allõpetlane kulgemisest kuuldes
        naerab tema Üle valjult
        kui ei ole naeru
        siis ei ole kulgu

        sellepärast tavaks öelda
        hele kulg näib tume
        lahkuv kulg näib naasev
        sile kulg näib konarlik
        kõrge vägi näib madal
        suurim kirkus näib reostatus
        avar vägi näib kitsas
        tugev vägi näib pude
        sirgemeelsus näib reetlikkus

        ***
        liiga palju on neid kõrgõpetlasi

      • ckrabat
        nov. 27, 2016 @ 11:59:45

        “Praeguse seisuga sobiks nn arenenud maailma aluspõhimõttena esitleda ütlemist, et “loll mõtleb, tark teab”. ”

        See on jälle tingitud terminoloogilisest äraspidisusest, kui võõrliigi stultus (lollid) esindajad identifitseerivad end inimestena. Inimesi peeti pikka aega üldjuhul targemaks, sest nemad näevad mitmekesisemat maailma, suudadavad eristada ertinevaid dimensioone. Nüüd on aga lolle saanud palju ja nad tahavad ka tarkust ümber defineerida. Tarkus on mõõdik, mille vastand on rumalus. Mõningaid mõtteid stultoloogiaõpikust: Aga kas need kõrgelt haritud ei esinda esmajoones nn tarku? Kes siis lolle esindaks, kui meil on esindusdemokraatia? Tarkadel on jõle aeglane protsessor, sest nad “mõtlevad”. Loll teab kohe õiget vastust. Näiteks üks kreeklane teadis peale elukestvat õpet, et ta midagi ei tea. Aga kuna seda kreeklast peeti targaks, siis tõestab see veelkord, et lollid on targemad kui targad ja reptiloidid ning inimesed on rumalamad kui lollid.

      • ckrabat
        nov. 27, 2016 @ 12:04:28

        Liigilistest erinevustest on kirjutanud nt Veiko Märka:

        Veiko Märka: kuidas ühemõõtmelised eestlased neljamõõtmeliste veini röövisid
        http://arvamus.postimees.ee/1270050/veiko-maerka-kuidas-uehemootmelised-eestlased-neljamootmeliste-veini-roeoevisid
        “Tabavalt võttis selle konflikti kokku üks noor fotograaf: esimesse seltskonda kuulusid neljamõõtmelised inimesed, sest huumor, seda enam armastus huumori vastu, annab inimesele neljanda dimensiooni. Teisest saalist imbusid nende sekka ühemõõtmelised “inimesed”, kes ei näe enda ees ega ümber midagi peale müüri, mille vastu nad siis lõputult pead peksavad (see on juba minu arvamus). Veel enam – tahavad, et kogu rahvas samuti nende kombel peksaks, endale haiget teeks, kurjaks ja asotsiaalseks muutuks.

        Niisiis kogesin taas, et on olemas kaks Eestit. Aga polariseerumine ei toimu põhimõtteliselt varandusliku staatuse alusel, nagu kunagine president Lennart Meri Eesti kahestas. Vaene ja rikas eestlane on ju mõlemad enam-vähem kolmemõõtmelised ehk praktiliselt vennad. Pole midagi üllatavat selles, kui vaene inimene kunagi rikkaks saab või jõukas oma varanduse kaotab ehk toimub mitte just oluline, kuid siiski fikseeritav kahepoolne piiriületus kahe Eesti vahel. Erinevust dimensioonides ei kompenseeri aga miski, veelahe on ületamatu, ühe poole pealt teisele pole võimalik pääseda.”

      • K_V
        nov. 27, 2016 @ 21:58:43

        Tarkadel on jõle aeglane protsessor, sest nad “mõtlevad”. Loll teab kohe õiget vastust.”

        See-eest on tarkadel tänu tarkusele võimalik oluliste küsimuste kerkimist pikalt ette teada ja protsessor saab rahulikult oma tööd teha.
        Protsessori aeglus nüüd küll mingit kvaliteeti ei taga, et selle alusel kellegi tarkust mõõta.

      • ckrabat
        nov. 27, 2016 @ 22:05:32

        “Protsessori aeglus nüüd küll mingit kvaliteeti ei taga, et selle alusel kellegi tarkust mõõta.”
        Kindlasti mitte, kiire loll annab kiired vastused ükskõik millisele küsimusele. Vastuse kvaliteetsus on irrelevantne.

      • js
        nov. 27, 2016 @ 22:23:48

        Protsessorite “testbench.” Humanitaar vs tehnokraat.

        “Inimesed (ja ma pean silmas just teid: Raud, Tarand, Vaarik, Tamm, Jüristo et al), miks te õrritate Aaviksood päevalehtedes ja internettides? Resoluutsest, barbaarsest ja hulljulgest kaitseministrist on saanud hipi ja lillelaps. Äkki isegi… Jumal hoia… Issand… EI! Kui kohutav on mõelda, et järsku on nüüd tegu tõesti «poistebändi» «liikmega». Ei!!!

        Mees, kelle kohta alles nädal tagasi ütles militaar­korüfee Mart Laar, et «tema sõjaväelikku kätt on haridusministeeriumile vaja», avaldas möödunud neljapäeval Eesti Päevalehes segase nutumaigulise kirjutise, kus ta rõhub usule, lootusele, armastusele. Nagu ei olekski tegu Anna-Maria Galojani mõttevennaga, keda ei heiduta tõde, faktid ja rinnalastele ja humanitaaridele välja mõeldud «reaalsus».

        Pühendamata lugejatele: mitte keegi ei ole provotseerinud Jaak Aaviksood avaldama kahte artiklit infosõjast. Viimane neist ilmus Diplomaatias kaks nädalat tagasi. Kaur Kender kutsub Aaviksooga vaidlejad korrale.”

        http://arvamus.postimees.ee/414047/kaur-kender-et-al-kaeed-eemale-aaviksoost

      • K_V
        nov. 27, 2016 @ 23:22:24

        “mitte keegi ei ole provotseerinud Jaak Aaviksood avaldama kahte artiklit infosõjast. Viimane neist ilmus Diplomaatias kaks nädalat tagasi.”

        See oli minu jaoks üks tõeliselt hämmastav artikkel, kus originaali sürrealistlikku hakkimist-jupitamist on minu teada põhjendatud ainult julgeolekukaalutlustega. Põhjendajaks Skeptiku blogi kommenteerija Kriku ja põhjendus minu meelest veel eriti sürr.

  10. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 22:41:39

    Vasta

  11. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 22:47:39

    Vasta

  12. ckrabat
    nov. 23, 2016 @ 23:46:15

    Vasta

  13. ckrabat
    nov. 24, 2016 @ 09:49:57

    Selline huvitav sait

    END TIMES PROPHECY REPORT
    https://endtimesprophecyreport.com/tag/world-war-3/
    November 21 – The media dialed it WAAAAAY back on the World-War-3-o-Meter this past week. There was much less talk about World War 3 this past week. Still, what talk there was decidedly more than the amount of talk at any other time over the past 3-4 years. Once again: the amount of chatter and speculation on WWIII (there was very little live action war outside of Iraq and Syria and a few other Middle Eastern spots) took a step back. Most of the media noise concerned concern over Donald Trump starting a nuclear war somehow. Russia and the USA, as has been usual over the last several months, dominated the World War III talk.
    1. Perhaps the heightened WWIII talk in the Corporate Media is only propaganda (which depends on a heavy dose of repetition). After all, the US and Russia kept up the Cold War for 45 years.
    2. Perhaps the idea is to create FEAR (a product regularly peddled by the Corporate Media).
    3. Perhaps World War 3 will be largely fought in CGI (computer-generated imagery). There WOULD be some chaos and bombing on the US home front–to create an even greater atmosphere of fear. But most of the “war” would be fought and presented as the “news” is today: in a false reality created by those who control the media/entertainment/government.

    Vasta

  14. huviline
    nov. 24, 2016 @ 13:20:57

    “Objektiivset hirmu pole olemas, nagu ka tarkust, sellepärast pole selge, millega peaks Kopenhaageni koolkond meid võluma.”

    Meid võlutakse emotsioonipõhise julgeolekusituatsioonide hindamisega, kus olulisel kohal on hirmutamine ehk heidutamine.

    “Eriti ohtlik on emotsioonipõhine käitumine julgeolekusituatsioonide hindamisel, mis nõuavad tegelikult ratsionaalset analüüsi, sest emotsionaalne julgeolekukäsitlus võib põhjustada valestimõistmist ning potentsiaalset ohuallikat hoopis tegudele provotseerida.”

    Kas hirm kui emotsioon on ikka õige nähtus ratsionaalsesse analüüsi sissetoomiseks. Ratsionaalne analüüs peaks olema ratsionaalne, mitte emotsionaalsete või ebaobjektiivsete nähtustega küllastunud. Kuna objektiivset hirmu pole olemas, siis ei saa siit ka mingit ebakindluse dilemmat tekkida. Dilemma võib olla subjektiivne.

    “Hirmudega ei tule võidelda, vaid püüda neist vabaneda ning suletud ruumis on neist raskem lahti saada kui avatud maastikul.”

    Heidutamise või hirmutamise puhul tuleb igal juhul hirmudega võidelda, vahet pole kas suletud ruumis või avatud maastikul, aga hirmust tuleb üle saada. Hirmunud heidik pole lihtsalt võitlusvõimeline.

    Vasta

  15. Jüri
    nov. 24, 2016 @ 13:54:10

    “”……..Hirmunud heidik pole lihtsalt võitlusvõimeline…..:”””

    Vaat see on see, kui anatoomiatunnis hariduse asemel normaalsetest homodest ja võrdsetest neegritest räägitakse.

    Hirmutunne käivitab elusorganismi võitlusvõime maksimumini.

    Vasta

    • huviline
      nov. 24, 2016 @ 17:32:17

      Pigem võrdseid hiinlasi ja ebanormaalseid islamiste.

      http://objektiiv.ee/meid-ootab-ees-suur-kaklus/

      Elujanu käivitab elusorganismi võitlusvõime maksimumini, aga kõigi inimeste puhul see isegi ei kehti.

      Vasta

      • Jüri
        nov. 24, 2016 @ 17:44:02

        Ma Suvorovi analüüsile panust ei teeks. Hiinas on nii palju siseprobleeme et migi militaarne avantüür võib sealsel poliitilisel süsteemil savijalad pragunema panna. Süsteem ise teab seda ja praegu paistab, et üritatakse status quo,d. Nad isegi Indiaga pole juba tükk aega tülitsenud.

        Euroopas resideeruvad neegrid ja moslemid on suurem peavalu aga õnneks need pole sõjamehed. Nad on võimelised ühekordseteks hirmutegudeks aga mitte Lääne stiilis sõdimiseks nii et ma kahtlen kas nende välja ajamine erilise märuli kaasa toob. Muidugi kui välja ei hakata ajama mitte Iragi stiilis lollitamisega vaid traditsioonilise Lääne sõjakunstiga.

        Ja ka Venemaal ja USAs on siseprobleemid nii et minu arvates ei paista Kolmandat Maailmasõda kusagilt.

      • huviline
        nov. 24, 2016 @ 17:49:43

        Sellisel juhul on art5 ja 2% SKPst asjatu kulutus.

      • Jüri
        nov. 24, 2016 @ 18:39:21

        Artikkel 5 rääkijad pole seda vist keegi lugenudki. Artikkel 5 ei kohusta kedagi sõjaks. such action as it deems necessary,…tähendab tegevust mida peetakse vajalikuks. 5 artiklis pole kusagil kirjas, et PEAB sõtta minema.

        Sellele juhtisid kriitikud juba 20 aastat tagasi tähelepanu, et kui Venemaa kallale kargab ja meie liitlased arvavad, et välisministri deklaratsioonist piisab, siis on 5 artikkel täidetud.
        http://www.nato.int/cps/en/natohq/official_texts_17120.htm

      • ckrabat
        nov. 24, 2016 @ 22:45:59

        Kas artikkel 5 töötab või mitte, saab tõestada ainult sõjalise rünnaku korral ühe või teise lepinguosalise vastu. Kui 70 aastat pole mingit taolise teguviisina kvalifitseeritavat juhtumit esinenud, siis võib pigem väita, et on töötanud kui ei ole töötanud. Kui keegi peaks ründamist proovima ja peaks selguma, et ei töötanud, siis on tekkinud juba uus olukord, kui keegi ei saa enam milleski kindel olla. See, kes otsustab mitte appi tulla, peab arvestama, et ka teda sarnases olukorras ei abistata. Ma olen ka öelnud, et kindlasti ei käivitu see kohustus igasuguses olukorras, vaid sõltub paljuski ka ajendist, miks rünnatakse. Näiteks, kui kusagil NATO riigis hakkab kehtima natsi- või neukkurežiim, kus praktiseeritakse genotsiidi ja eitatakse holokausti, siis võib vabalt juhtuda, et otsustatakse lepingu artiklit mitte täitmisele pöörata, isegi kui rünnatakse.

      • Jüri
        nov. 24, 2016 @ 23:04:09

        Negatiivne tõestus ei tööta. Heidutuse suur probleem on selles, et kas heidutusmeetmed hoidsid ära vaenlase rünnaku või siis vaenlane lihtsalt ei viitsinud ja heidutaja raiskas ilmaasjata igavese hunniku raha ära.

        Holokausti eitajad Jürgen Graf Ja Israel Shamir elavad Venemaal Putini käpa all väga hästi.

      • ckrabat
        nov. 24, 2016 @ 23:24:32

        “Holokausti eitajad Jürgen Graf Ja Israel Shamir elavad Venemaal Putini käpa all väga hästi.”
        Venemaa vist rünnaku puhul eriti abi ka ei paku, sõltumata sellest kas holokausti eitatakse või jaatatakse. Artikkel viie mittekehtimist saaks aga väita ka vaid vastava pretsedendi olemasolul. Ja senikaua, kui kehtiv pretsedent pole ümber lükatud, tuleb leppida selle kehtimisega.
        Ja nagu siin mainitud oli, et kui sõjad hakkavad toimuma teadvusega manipuleerides – inimesed arvavad, et on sõjas ja käituvad vastavalt, kuigi päriselt ei pruugi sõjategevust üldse olla, siis selle vastu sellised traditsioonilised võtted eriti ei aita.

      • Jüri
        nov. 25, 2016 @ 06:34:48

        Ma arvan, et Venemaaa pakub rünnaku puhul abi. Lõputu märul Euroopas pole Venemaa huvides ja Gruusia Süüria ja Ukraina on näidanud, et Venemaa on võimeline kiireid ja tõhusaid operatsioone läbi viima.
        Minu tulevikustsenaarium näeb ette et märul algab Saksamaal Prantsusmaal või
        Madalmaades kus on 100 000+ asukaga moslemigetod mida kohaliku riigi relvajõud ei suuda ohjata ja siis peab Ida Euroopa ja ka Venemaa appi tulema.

      • K_V
        nov. 25, 2016 @ 07:25:06

        “inimesed arvavad, et on sõjas ja käituvad vastavalt, kuigi päriselt ei pruugi sõjategevust üldse olla”

        See võiks sobida totalitaarse ühiskonna definitsiooniks.
        Vähemalt samakole tundub vastupidine olukord, kui inimesed ideoloogilistel kaalutlustel keelduvad sõda ära tundmast, või sõda sõjaks nimetamast.
        Üks ebaadekvaatsus küll kõik.

      • js
        nov. 25, 2016 @ 09:51:40

        Libauudised libauudisest, libasõda libasõjast. Kõigest sellest oleks kerge hoiduda tavalise klassikalise hariduse ning iseseisva, elusa ja kriitilise kultuuriga.

        “Russian propaganda effort helped spread ‘fake news’ during election, experts say”

        https://www.washingtonpost.com/business/economy/russian-propaganda-effort-helped-spread-fake-news-during-election-experts-say/2016/11/24/793903b6-8a40-4ca9-b712-716af66098fe_story.html

      • ckrabat
        nov. 25, 2016 @ 10:23:07

        “Vähemalt samakole tundub vastupidine olukord, kui inimesed ideoloogilistel kaalutlustel keelduvad sõda ära tundmast.”

        See on “false reality” tekitamine, tehnoloogiline võte, võib uskuma panna midaiganes, kasvõi seda, et piiride taha on kogunenud näljased moslemineegrite hordid, rohelised mehikesed või kollased kuradikesed.

      • Jüri
        nov. 25, 2016 @ 17:14:29

        Sõda ongi tunnetuse küsimus. Sellepärast polegi keegi suutnud sõnale “sõda” üldaktsepteeritud definitsiooni anda.

        Sõda defineerib endale igaüks ise ja kui neid defineerijaid paljuks läheb et siis üksikisiku arvamusest saab avalik arvamus, siis olemegi sõjas.

        Neegrid on Chicagos viimase 15 aasta jooksul rohkem inimesi tapnud kui USA Iraagis ja Afganistanis kokku on sõdureid kaotanud. Kus siis sõda on ?

      • js
        nov. 25, 2016 @ 18:22:13

        See, Jüri, on terroristi definitsioon sõjale 🙂

      • Jüri
        nov. 25, 2016 @ 18:27:24

        Ja milline see mitteterroristlik definisioon küll võiks olla? Pole meil ju enam Clausewitzi aeg kus sõda oli riikide relvajõudude omavaheline võitlus millel oli enam-vähem kindel algus, lõpp ja protseduur.

  16. js
    nov. 24, 2016 @ 15:49:50

    “…Sparta is the first world power to succumb to demographic suicide, and also the first former power to live on as a theme park. Aristotle reports that Sparta “sank under a single defeat; the want of men was their ruin”.” *

    “…Sparta lived on, though, as a theme park: the last remaining Spartans continued to oil their hair, don their red robes, play their flutes and train in a phalanx for gawking Roman visitors until the end of the 2nd century CE. “The prestige of the ‘revived’ training and the tourism which it generated helped this otherwise fairly typical provincial Greek city to maintain a place in the world and allowed the Spartans to feel that they were still ‘special’,” [1] according to two recent historians.”

    Eesti kui rahvuspark, Eesti kui ökoriik, koht, kus universumile ei öelda kunagi ei. Kus ei tunta mingit aukartust elu ees, kus ustakse universumi tervisesse, olles isegi valmis oma elu andma kaitsmaks kallimat ja lapsi. Igaks juhuks jooksevad superserveritel kusagil Impeeriumi sügavuses “placeholder” simulatsioonid nimega “The Irresistible Rise (and nothing else) of E-Estonia”.

    * Italy’s future – a theme park
    http://www.atimes.com/atimes/Global_Economy/MJ04Dj04.html

    Vasta

    • huviline
      nov. 24, 2016 @ 17:39:44

      Italy’s future – a theme park.
      By Spengler.

      Who`s Spengler? O.Spengler? No, thank You.

      Vasta

      • js
        nov. 24, 2016 @ 21:30:19

        David P. Goldman, isevärki mees ja imeliku jutuga, aga laiendab silmaringi. Ta väidab näiteks, et islam on kaduv tsivilisatsioon. Et hiinlased teevad hästi, kui oma lastele hullult klassikalist muusikat õpetavad. Muusikakriitik, omaaegne Lyndon LaRouche’i järgija ja rahandustegelane. Tableti muusikakriitik ja mida kõike veel. Asia Times’i omanik. Juut muidugimõista.

        “Thanks to collapsing birthrates, much of Europe is on a path of willed self-extinction. The untold story is that birthrates in Muslim nations are declining faster than anywhere else—at a rate never before documented. Europe, even in its decline, may have the resources to support an aging population, if at a terrible economic and cultural cost. But in the impoverished Islamic world, an aging population means a civilization on the brink of total collapse— something Islamic terrorists know and fear.”

        “How Civilizations Die: (And Why Islam Is Dying Too),” Amazoni raamatutvustus

    • huviline
      nov. 24, 2016 @ 17:43:53

      Arstid peaksid tundma elu ees aukartust, aga mitte hirmu.

      Vasta

  17. huviline
    nov. 25, 2016 @ 10:47:17

    @ ckrabat

    “Kas artikkel 5 töötab või mitte, saab tõestada ainult sõjalise rünnaku korral ühe või teise lepinguosalise vastu. Kui 70 aastat pole mingit taolise teguviisina kvalifitseeritavat juhtumit esinenud, siis võib pigem väita, et on töötanud kui ei ole töötanud. Kui keegi peaks ründamist proovima ja peaks selguma, et ei töötanud, siis on tekkinud juba uus olukord, kui keegi ei saa enam milleski kindel olla. See, kes otsustab mitte appi tulla, peab arvestama, et ka teda sarnases olukorras ei abistata. Ma olen ka öelnud, et kindlasti ei käivitu see kohustus igasuguses olukorras, vaid sõltub paljuski ka ajendist, miks rünnatakse. Näiteks, kui kusagil NATO riigis hakkab kehtima natsi- või neukkurežiim, kus praktiseeritakse genotsiidi ja eitatakse holokausti, siis võib vabalt juhtuda, et otsustatakse lepingu artiklit mitte täitmisele pöörata, isegi kui rünnatakse.”

    Point siit on, et ajaloole tuginedes väidetakse midagi, nt kui 70 aastat pole juhtunud, siis on pigem tõenäoline, et järgmised 70 aastat leping töötab edasi, mis on igal juhul eksitav.

    Ajaloost või eelmisest eelarvest järgmise aasta eelarvet kokkupannes võib eksida või stagneeruda. Art5 töötab vajalikul hetkel üksnes siis, kui asjaolud tingivad kooskõla. Peab olema soovide sobiv vastasseis hierarhia peade vahel, need aga sõltuvad asjaoludest, millest osa faktilised, osa õiguslikud.

    Lepinguga, nt art5 luuakse õiguslikku reaalsust, mille faktiline analüüs jääb tegelikusele kohandades puudulikuks, sest tegelikus nõuab lisaks juriidilist analüüsi. Õiguslik reaalsus, nt art5, ei saa midagi garanteerida. Garantii annab riik läbi täitmise. Täitmise relevantseim osis on kaitsetahe.

    Tahte küsimus, nagu ka süü küsimus on väga laiahaardeline, ega ole lühilausetega analüüsitav meedias. Kui praegu koostada Eesti kaitsetahte analüüs, siis oleks see ilmselt kõigi jaoks ehmatavalt auklik. USA kaitsetahte analüüs ilmselt veel auklikum. Ja kui pole auklik, siis võidakse see iga kell auklikuks lasta.

    Kas hirmutamine ja julgeolekustamine sõltub kaitsetahtest, sellest pole antud artiklis midagi öeldud või on öeldiste taha peidetud.

    Vasta

  18. ckrabat
    nov. 25, 2016 @ 11:42:50

    “siis on pigem tõenäoline, et järgmised 70 aastat leping töötab edasi, mis on igal juhul eksitav.”

    Point on selles, et spekuleerida, kuidas tulevikus kõik toimuma hakkab, isegi kui sa oled Igor Mang, on samamoodi eksitav. Niikaua, kuni mingi leping kehtib, on vastutustundetu väita, et tegelikult see ei kehti, seda võib käsitleda üleskutsena lepingu revideeerimisele.

    Vasta

    • huviline
      nov. 25, 2016 @ 12:25:35

      Kõik lepingud kehtivad, mille kehtivus on märkimata, pole sisust tuletatav või on eraldi aktiga määramata.

      Maailm on täis kehtivaid lepinguid, mille ainuke sisu on vana lepingu kehtivuse pikendamine. Ka Vana Testamendi kehtivust ei vaidlustatud, vaid sooviti Uue Testamendiga uuendada. Enamik rahulepinguid iidamast-aadamast kehtivad tänase päevani, sest keegi pole nende kehtivust tühistanud, kuigi allakirjutanute asemel elavad maailma hoopis uued inimesed. See on õiguslik reaalsus, mida ei saa faktilisest reaalsusest olulisemaks pidada.

      Mis on lepingu revideerimise üleskutses halba? Lepinguid, nende tingimusi ja vastavust reaalsusele tulebki regulaarselt kontrollida, mida tehekse tavaliselt lisadega. Leping, millel pole ühtegi lisa, on elluviimata õiguslik reaalsus. Leping, mille on lisad, millest keegi midagi ei tea, on salaprotokolliga lepingud. Rahvusvaheliste lepingute puhul on lepingu lisadena käsiteldavad rahvuslik jurisprudents ja õigustloovad õigusaktid.

      Ühegi lepingu kehtivust ei saa enne vaidlustada, kui pole ettenäidata kehtivuse kaotamise tähtaega.

      Vasta

  19. huviline
    nov. 25, 2016 @ 13:02:53

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/meeloslasi-maletades/

    “Maailm, nagu me teame, muutub, ja mõistlikud riigid ja vastutustundlikud valitsused teevad neid muutusi hinnates vajalikke korrektiive oma varasematesse otsustesse.”

    Arvesse tulevad nii Suvorovi kui Ilvese analüüs, aga Ilvese analüüs on Ameerika keskne (sugemed klassikalisest euroopalikust haridusest), mille reaalsusele vastavus võib ise olla muutumises. Mis ei tähenda, et Eesti välispoliitika oleks midagi valesti teinud või jääks ajast maha.

    Reaalsusega arvestamine ei pea tähendama nn reaalpoliitikat, puhast pragmatismi, või väärtuspõhist poliitikat, vaid pigem faktilise ja õigusliku reaalsuse vaheteo poliitika tegemist. Väärtustel, ka põhiväärtustel on võlaõiguse maik man.

    Vasta

  20. ckrabat
    nov. 25, 2016 @ 16:03:48

    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/aftonbladet-narva-elanikud-panevad-oma-lootused-donald-trumpile?id=76390093
    Rootsi ajaleht Aftonbladet kirjutab, et venekeelne Narva on koht, kust võib puhkeda kolmas maailmasõda ning nüüd loodab linna elanikkond USA presidendiks valitud Donald Trumpi peale. Aftonbladeti sõnul on külastaja jaoks kerge uskuda, et ta on ületanud Eesti-Vene piiri märksa varem enne tegelikku piiri. Ajaleht viitab sealjuures sõjamonumentidele, kortermajadele ja vabrikutele, mis on maha jäetud juba nii ammu, et on novembrihalli maastikuga peaaegu kokku sulanud. Kõik meenutab Aftonbladeti teatel Venemaad. Kui lisada inimeste maailmavaade, ei saaks erinevus läänemeelse pealinna Tallinnaga suurem olla. Narva inimesed Venemaa presidenti Vladimir Putinit loomulikult ei karda, kirjutab Aftonbladet. „Ei. Loomulikult mitte! Ma kardan rohkem Eestit,“ ütleb 27-aastane lapsepuhkusel algkooliõpetaja Natalia Konstantinova.

    Vasta

    • huviline
      nov. 25, 2016 @ 18:50:00

      Ivangorodis lõiguti rehve, kas huligaansus või sõnum eestile, heidutus? Vahet teevad asjatundjad, mida meedias napib, St meedias on meedias asjatundjad.

      Vasta

  21. js
    nov. 25, 2016 @ 20:37:25

    Mida arusaamatumaks kõik muutub, seda arusaadavamaks saab see, kust tuleb Samuel Beckett ja tema kunst. Kust tulevad “Õnnelikud päevad”, “Godot’d oodates” ja muu säärane. Osales ta ju iirlasena oma aja kõige absurdsemas ettevõtmises, prantsuse vastupanuliikumises. Suurem osa Euroopat oli olukorraga leppinud, sai kuidagimoodi hakkama. Euroopa oli ühendatud, elu läks edasi.

    Lihtne loll, seesama stultus vulgaris, ei suudagi kuigi suure lollusega hakkama saada. Selleks on vaja tarkust, sihikindlust, vahendeid, mida kõike veel. Suure lolluse tegemiseks peab ikka tark ja võimas olema.

    Absurdne, kui primitiivseks ollakse jäänud selles suures tarkuses. Mida targemaks, seda hullemaks.

    Vasta

    • huviline
      nov. 26, 2016 @ 19:06:58

      credo quia absurdum on kunagi üks roomlane öelnud, Tertullianus, mida täna ei saa korrata, sest situatsioon on teine.

      Mis täna toimub on unikaalne objektide ja iidolite kogum. Inimesesarnaste objektide paljusus (autod, arvutid) ja iidoliteks kuivanud ideede paljusus (õigusriik, inimõigused) tingivad sotsiaalse ühetaolisuse, mis kriibib hinge, aga pole piisavalt absurdne, et meie aja S.Beckettitel poleks põhjust materjali ülekülluse üle kurta. Pigem on materjali vähe, sest hingesaastamine vääritute faktidega kujutab endast saastamist, mitte absurdi. SKP tõusus ja võlaõiguslike põhiväärtuste esiletõusus pole midagi absurdset.

      Kuna elame demokraatlikul ajastul, siis võib igaüks tõmmata käsipidurit, üks korralik kannakas ja uljas libisemine, et sotsiaalne masin seisma jääks. Seisaku mootor on juba absurd.

      Vasta

  22. huviline
    nov. 26, 2016 @ 19:42:15

    http://arvamus.postimees.ee/3922985/mihhail-lotman-poeoerdumine-irli-juhtkonna-poole

    Printsipiaalne pöördumine, see on tänapäeva poliitikale iseloomulik. Nõudmise esitamisega on mänguruum peast pühitud ja sunniviisline kohustus pandud: vali pool. “Kuid nagu on diplomaatidel kombeks öelda, tangot tantsitakse kahekesi.”

    Kui poolt ei vali, mis siis saab: “Kui te tugevdate kindluse müüre ühes kohas, aga jätate praokile salaukse, millest agaramad kaaskodanikud võivad danaoslaste kinke sisse vedada, ei saa öelda, et oleme kindlalt kaitstud.”

    Poole valik on arusaadavalt selguseks vajalik, aga mitte isikute või juriidiliste isikute vahel, olgu subjektiks kas või vaenlane. Tänapäeva poliitikas on ühel pool looduslik keskkond, teisel pool looduse säästjad. Kas tüli külvamine või sunniviisiline poolevalik säästab kuidagi keskkonda, ükskõik kui retooriline see küsimus võib ka tunduda?

    Samasugune sund valida pool on välja loetav Ilvese ülal toodud analüüsist.

    Vasta

    • Jüri
      nov. 26, 2016 @ 23:14:11

      Vasakäärmuslase nõrk koht on ideoloogilise puhtuse absoluutne nõue. Selle nõrga koha ära kasutamisega natsid Trumpist presidendi tegidki. See on nagu koeraomanik kes ei saa aru, et pisikesest kutsikast võib ühel päeval saada karusuurune peletis, kes õpib oma jõudu tundma ja rumalatele sõnadele lihtsalt enam ei kuuletu

      Täie aruga inimesel pole vaja ideoloogilist jampsi. Ta teeb seda mida parasjagu kõige olulisem on.

      Hitleril polnud koostöölepingut jedinnaja NSDAP,ga…ta oli lihtsalt natuke nats.

      Oluline pole mitte paberid ja pudelid vaid see mis tegelikult toimub. Vasakäärmuslased sellest aru ei saa ja selle pärast ongi hetkel natsi asjal roomikud all ja sõit täies hoos.

      Need nõuded meenutavad kergelt jobust koeraomanikku linnapargist kes karjub oma lemmikloomale fu ja ei saa aru et elajas on suureks kasvanud ja lollidele sõnadele lihtsalt enam ei reageeri.

      Haritud ja väärikate geipeppu saatmise ajastu on käes.

      Vasta

      • guybrush
        nov. 30, 2016 @ 08:03:53

        Mis siis on natside ideaal? Kui haritud geipeppu saata, kas see tähendab siis kõik kes lugeda/kirjutada oskavad või ainult need, kes “õigesti” oskavad? Ja ülalmainitud anatoomiatunnid.. seal peaks ka homopropaganda asemel “õiget” haridust andma?

        Järeldan sellest, et ka natsidel on miskid ideoloogilise puhtuse nõuded, sest ideoloogia on ju miski reeglistik, mis sätestab “õiged” ja “valed” asjad?

        Miks on natside ideoloogia parem kui vasakäärmusluse oma?

      • K_V
        nov. 30, 2016 @ 08:08:29

        “Miks on natside ideoloogia parem kui vasakäärmusluse oma?”

        Miks ta siis kohe parem olema peab. Lihtsalt samasugune üleröökimise-põhine ja täis usku, et tee mõistuse võidule viib läbi suurema riikliku vägivalla.

      • ckrabat
        nov. 30, 2016 @ 09:31:19

        Niipalju, kui ma olen äärmuslaste sõnavõttudest, olgu nende rool siis paremal või vasakul pool, sõnavõttudest olen aru saanud, siis nad näevadki maailma äärmuslikuna, kahe äärmuse vahelise võitlusena nagu Taevas vs Põrgu. Vahepeal on normaalsed mõõdukad inimesed, teisiti sõnastatuna eikeegi, kes peavad lõuad pidama ja edasi teenima, sest muidu võivad nad peajagu lühemaks saada 😀

        “tee mõistuse võidule viib läbi suurema riikliku vägivalla.”
        Muidu nõus, aga kahtlen, kas mõistuse võiduni – täpsem oleks öelda, et tee võiduni viib läbi mõistusest vabanemise, sest emotsioonid ei ole allutatud mõistusele.

      • js
        nov. 30, 2016 @ 14:25:30

        Miks keerutada vasakäärmuse ümber? Parem minna algallikate juurde välja ja vaadata, mida vanad kommunistid, näiteks Georgi Dimitrov, fašismist arvasid:

        “Fascism is an open terrorist dictatorship of the most reactionary, the most chauvinistic, the most imperialistic elements of the financial capital… Fascism is neither the government beyond classes nor the government of the petty bourgeois or the lumpen-proletariat over the financial capital. Fascism is the government of the financial capital itself. It is an organized massacre of the working class and the revolutionary slice of peasantry and intelligentsia. Fascism in its foreign policy is the most brutal kind of chauvinism, which cultivates zoological hatred against other peoples.”

        “Financial capital, … government of the financial capital itself” – nii nad arvasid ja ma pean vist nõustuma. Nii ei aja te mitte mingit eesti asja – ja ega te tegelikult seda ütlegi, need on ennekõike “traditsioonid,” mis tuleb taastada. Õige maailmakord koos sellise toreda asjaga nagu “zoological hatred against other peoples”.

        Mussolini ise koos Giovanni Gentilega Itaalia Entsüklopeedias, Vahtre vahest sada protsenti sama meelt: “Fascism, the more it considers and observes the future and the development of humanity quite apart from political considerations of the moment, believes neither in the possibility nor the utility of perpetual peace. It thus repudiates the doctrine of Pacifism – born of a renunciation of the struggle and an act of cowardice in the face of sacrifice. War alone brings up to its highest tension all human energy and puts the stamp of nobility upon the peoples who have courage to meet it. All other trials are substitutes, which never really put men into the position where they have to make the great decision – the alternative of life or death….”

        All other trials… jama on ainult selles, et mis saab siis, kui needsamused värvilised vastu hakkavad ja aristokraatlike inimtiigrite peal ise loodusliku valiku kehtivust tõestada proovivad.

      • Jüri
        nov. 30, 2016 @ 19:46:17

        Kui Sa oma roosast mullist välja tuled siis võib olla paned tähele et värviliste vastuhakk käib juba nii 50 aastat ja ma võin salamahti lisada et seesamune vastuhakk on natsivärgi põhiline käitav jõud.

        Alles eile võitles tubli värviline Ohio Ülikoolis islamofoobiaga.

      • js
        dets. 01, 2016 @ 00:03:27

        Nii tore, kui hästi on teada sulle kõiksugused võitlused Ohio Ülikoolis, meie oma loomulikus kultuuriruumis. Poleks arvanudki 🙂

  23. ckrabat
    nov. 26, 2016 @ 20:33:03

    Kaarel Tarand: võib üsna kindel olla, et Ratas usub sellesse, mida kuulis end pajatavat
    http://arvamus.postimees.ee/3924395/kaarel-tarand-voib-uesna-kindel-olla-et-ratas-usub-sellesse-mida-kuulis-end-pajatavat?_ga=1.76869781.1036153952.1477414611
    Arnold Rüütli kohta arvati omal ajal, et tema minapildi kooskõla tagas asjaolu, et ta jäi alati kohe siiralt uskuma seda juttu, mida kuulis iseennast rääkivat. Kõik väline ja teistsugune seejärel enam ei häirinud, kirjutab Õpetajate Lehe kolumnist Kaarel Tarand. Nüüd oleme Toompea noorpere hulgast saanud sellele mudelile väärika mantlipärija. Esmaspäeval riigikogult valitsuse moodustamiseks volitusi hankimas käinud Jüri Ratas rääkis rahvaesindajatele pikalt ja võib üsna kindel olla, et ta ka usub sellesse, mida kuulis end pajatavat.

    Vasta

  24. ckrabat
    nov. 27, 2016 @ 10:58:29

    Here’s how World War Three could start tomorrow
    http://www.telegraph.co.uk/news/2016/04/14/heres-how-world-war-three-could-start-tomorrow/
    Admittedly, such a conflict is neither wanted nor inevitable; a third world war would be an epic failure of deterrence and diplomacy. But the possibility means we must weigh our calculations in a way that we haven’t for decades. Too many leaders and thinkers mimic their counterparts of a century ago, who thought that trade and progress had somehow made the risk of war between states obsolete. In turn, too many military officers take the opposite tack of mimicking their historic counterparts and being unduly optimistic about such a fight if it were to happen, using words such as “short and sharp”. .

    It is no longer politic to avoid talking about these trends. It may seem like a fear of the distant past or the realm of fiction, but if there is a hope of averting such great power fights, a frank and open discussion about their real risks of and likely horrors is needed. Not persuaded? At least weigh the statement of a Chinese military officer in an official regime publication last year. “The world war is a form of war that the whole world should face up to”, he said. It is a statement to be both considered and chilled by.

    Vasta

  25. ckrabat
    nov. 27, 2016 @ 13:40:51

    FEAR in the Media
    https://endtimesprophecyreport.com/2016/11/27/fear-in-the-media/
    The Corporate Media does not sell news so much as it sells its other main products: fear, anger, hatred, anxiety, deception, doubt and rebellion–particularly FEAR!
    Syrian community leader: ISIS is already in America – Why is Satan’s Mouthpiece (the Corporate Media) so intent on promoting fear 24/7?
    Why does seemingly ALL of its ‘reporting’ promote the climate of fear in the USA and elsewhere–particularly where “terror” is concerned?
    Here’s a thought: Could it be because a scared people are a people easier to manipulate; a scared people are nervous and often not thinking clearly; a scared people are easier to lead to slaughter?
    Promoting fear accomplishes all of these goals.

    Vasta

  26. ckrabat
    nov. 27, 2016 @ 13:50:26

    Vasta

  27. ckrabat
    nov. 27, 2016 @ 20:48:32

    Majandusspets: laev vajub, aga meie ei märkagi seda, vaid jagame ümber seda, mida meil pole
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/majandusspets-laev-vajub-aga-meie-ei-markagi-seda-vaid-jagame-umber-seda-mida-meil-pole?id=76390671
    Tunne on nagu oleks kevad puhkenud õitsele keset talve. Õhk on tüüne uue ootusest. Pidavat tulema uue valitsuse uus programm. Tore, kuid mõtted, mis selle ümber liiguvad on nagu tolmunud kipskoopiad minevikust (astmeline tulumaks, laenu võtmine, riigifirmade müük, elamuehitus, Haapsalu raudtee, magusjoogimaks). Oeh! Mis selles uudset on? Kas need meetmed aitavadki meil õnne õitsetada? Ideepuudus oli lahkuval valitsusel ja seda rada on minemas ka uus kooslus. Ideedepõuda näitas seegi, et lahkuv valitsus paiskas viimases agoonias välja majandusarenguplaani, kuidas kogu maa õitsele puhkeks, kuid … jällegi ei midagi uut .Kuidagi kõhe hakkab kui lugeda, et tööturule tuleb tuua noored, naised, vanad ja välismaalased. Nagu rindeteated, minek viimasesse lahingusse.

    Peame väga põhjalikult läbi kammima oma keeldudest/käskudest koosneva seadusandluse. Me peaksime igale käsule keelule otsa vaatama ja küsima, mis juhtub, kui seda keeldu ei ole? Enamusel juhtudel ei juhtu midagi. See protsess on nagu lagukuuride lammutamine kauni merevaate eest. See tegevus annab mitu tõhusat tulemust. Ühest küljest on inimestel/ettevõtjatel rohkem aega tegeleda oma põhitegevusega, ehk kui viimastes arenguettepanekutes on vaga soov pikendada meie tööaega mõne protsendi võrra, mis kasvataks vastavalt SKT-d, siis siin ongi see ressurss olemas.

    “Teadmustöötajate produktiivsus on 21. sajandi juhtimise suurim väljakutse. Arenendud riikide jaoks on see esimeseks püsimajäämise tingimuseks. Mitte ühelgi teasel viisil ei suuda arenenud rigid end ülal pidada, rääkimata oma juhtpositsiooni ja elustandardite säilitamisest.” P.F. Drucker „Juhtimise väljakutsed 21. Sajandiks” lk 152/173). Just teadmustöötajate produktiivsuse tõusu keskkonna loomises on meie eksistentsiaalsete probleemide lahendus, mitte kinni hoidmine isegi mitte meie eneste heaolust ja edukatest lahendustest, vaid teiste lootusetult vananenud lahendustest. Kas panite tähele, et just teadmusttöötajate produktiivsuse suurendamine on arenenud riikide ( millede hulka kuulub ka Eesti OECD liikmena) eksistentsiaalne küsimus, mitte korteriehitus Alutaguse metsade taha, maksuvaba miinimumi tõstmine ega muud.

    Ups, kas ka meie oleme pahaaimamatult sattunud „Titanicule”? Muusika veel mängib, majanduse kasvuprotsent on statistilise vea piirimail, laev vajub, aga … meie ei märkagi seda, jagame ümber seda, mida meil pole või peenhäälestame? Muide, kuidas „õiglaselt” ümber jaotada päästepaate, mida pole? Õige, seda ei olegi võimalik teha, päästepaatide ümberjagamise ringmängu asemel tuleks hakata kibekähku parvi ehitama. Ja mitte niimoodi, et Dr Riik ehitab, vaid igaühele antakse vabadus ise ehitada. Meiegi igati väljateenitud edu on pimestamas meid, oleks aeg saata vaatlejad mastidele, mis seal eespool tegelikult toimub?

    Vasta

  28. js
    nov. 28, 2016 @ 01:06:28

    Nüüd ma pean küll pikalt istuma ja ma tea, kus. Isegi Lauri Vahtre on üllatunud. Või on SIRP äkki Nihilisti identiteediröövi-strateegia omaks võtnud. Nii uskumatult uskumatu lugemine.

    Jaan Kaplinski ning tema “Inimloomus ja valge mehe mäss”
    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/inimloomus-ja-valge-mehe-mass/

    See on tsoon, stalkerite maa.

    Vasta

  29. ckrabat
    nov. 28, 2016 @ 10:49:15

    Üks laialdaselt kasutatavaid kuvandeid eesti keeles, millega poliitikud sagedasti manipuleerivad, on “kaitsetahe”. See on otseselt hirmukultuuri tekitatud mõiste, mida on raske teistesse keeltesse tõlkida, sest teistel rahvastel analoogsed kuvandid puuduvad ja nad ei saa sellest väljendist lihtsalt aru. Suveräänsetele rahvastele on tegevus, et rünnaku puhul kaitstakse, on niivõrd iseenesest mõistetav seisund, et selle tarvis pole vaja eraldi termineid välja mõelda. Hirmukultuuri kuvandina on kaitsetahe mõeldud just tont nr. 5 vastu, võitlemaks ajalooliste hirmudega ning püüda ületada iseennast – kõi see tuleneb ajaloolise süü kompleksist, millega iseseisvus 1940. a. hääletult loovutati.

    Vasta

  30. ckrabat
    dets. 06, 2016 @ 08:19:06

    Jou-jou

    Eesti elanikud on julgeoleku tagamise nimel valmis põhiõiguste piiramisega
    http://www.postimees.ee/3935929/eesti-elanikud-on-julgeoleku-tagamise-nimel-valmis-pohioiguste-piiramisega
    Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professori Lauri Mälksoo sõnul sarnaneb taoline tulemus mujal läänemaailmas kujunenud olukorraga, kus eriti pärast terrorirünnakuid ollakse valmis teatud piiranguteks, näiteks kasvõi lennuliikluse turvalisuse tagamisel. Oodatakse, et julgeolekuasutused suudavad rünnakuid avaliku korra vastu tõkestada. «Siiski on inimeste õiguste piiramine selline asi, mille kohta võib öelda, et kurat on peidus detailides. Kui teatud õiguste piiramisega ollakse nõus, siis tuleb ikkagi seaduste tasemel kokku leppida, millistega nimelt ja millistega mitte,» lisas Mälksoo.
    http://www.humanrightsestonia.ee/avaliku-arvamuse-uuring-inimoigustest-eestis-2016/

    Vasta

  31. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri
  32. personainfieri
    mai 14, 2017 @ 12:38:53

    4 Things Western Democracies Need to Understand to Stop Hostile Kremlin Meddling
    http://observer.com/2017/05/russia-vladimir-putin-disinformation-meddling-western-democracies/
    #1. Putin’s regime wants to call itself a superpower and to be respected as such.
    #2. Moscow is still dangerous.
    #3. Disinformation operations are a real and urgent threat to democracies worldwide.
    #4. We need to be resolute in defending our own countries.

    Vasta

  33. personainfieri
    okt. 21, 2017 @ 13:21:39

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2016
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: