Mida tahab EKRE ja Maakonna sünd

@ckrabat
Kui ma kirjutasin umbes kümme aastat tagasi algvariandi düstoopiast “Maakonna sünd“, siis ei pidanud ma otseselt silmas Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda, kuid nüüd tagantjärele vaadates on osalt naljakas, aga mõnes mõttes ka hirmuäratav vaadata, kuidas kirjasõna täide läheb. Sel hetkel polnud EKREst Eesti poliitmaastikul veel lõhnagi, kuid selgelt oli tajutav järsult tugevnev sotsiaalne tellimus taolise kõva kätt idealiseeriva äärmusliku rahvusmilitaristliku erakonna järele. Maakonna sünnis ei pidanud ma loomulikult silmas EKRE sündi, kuigi tagantjärele võib tekkinud paralleelidesse suhtuda kunstnik briti lastekirjaniku Geoffrey Trease jutus “Otsitakse taga”: “Ma ei söandanud seda parunit päris Oxtoni hertsogi nägu teha, sest siis oleks põrgu lahti läinud. Aga kui talle meeldib, las arvab pealegi, et see on tema.” Täpselt samuti võib EKRE minu poolest vabalt arvata, et kujutatud on EKRE idealiseeritud rahvusriigi sündi – kus riik on paks, ordnung majas ning naabri-Juhan püsib siivsalt vait. Suur osa Eesti ühiskonnast ignoreeris pikka aega teadlikult äärmusliku jõu sündi ning soojendas madu põues, et rahvuslikum välja paista. Nende reageering oli Jukulikult lihtne ning äge – ei ole pea kandiline, ei ole. Nad eitasid rahvusäärmusluse võidukäiku, sest nad ei tahtnud seda näha, salaja see ju isegi meeldis ja vastas paljude tõekspidamistele ning totaalse meedia konveierid tootsid väsimatult narratiive, mis aitasid kaasa äärmuslike ideede levikule ühiskonnas. Millegipärast on kellelgi vaja muule maailmale kangesti tõestada, et kui stalinistid olid pahad, siis järelikult olid hitleristid head ja Eesti rahvale soovisid nad ainult head ja paremat.

Minu kunagine õppejõud aastate tagant Olev Remsu on teinud Eesti Päevalehes ära tänuväärse töö ja analüüsinud liikumise peamise ideoloogi Mart Helme töid ja need peegeldavad päris hästi teatud osa ühiskonna ootusi Eesti rahvusriigile. The Helme family, Mart ja Martin, on kindlasti intelligentsed inimesed, Eesti poliitikute klanni madalat üldist nivood arvestades isegi seal päris tipus, kuid tema valijaskonna vaimne kapatsiteet jääb tunduvalt allapoole merepinda. Selles pole midagi imelikku, sest juba Hitler väitis, et propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik. Propagandat aitavad massideni viia lihtsad loosungid, mida saab võimendada vastaste sildistamisega ning enda eesmärkide võrdsustamisega Eesti rahvuse eesmärkidega. Kõige paremini konsolideeriv jõud on ühine vaenlane, sest rahvast on lihtsam konsolideerida kellegi vastu kui millegi poolt. EKRE eesmärk poliitilises võitluses on selgelt sõnastatud ainuvalitsusena. Mart Helme ütles, et erakonna eesmärk on võtta järgmises riigikogus 51 kohta, et siis ei peaks enam taluma hädatapukoalitsiooni. Wunderkind Jaak Madison kutsus üles “lilla koalitsiooni” kukutamisele. Poliitiliste vastaste homoseksualiseerimine on üle võetud Putini Venemaalt, kui sealsete rahvusäärmuslaste vastaste sildistamiskampaania on loonud uued terminid nagu “liberastid”, “integrastid” ja “tolerastid” – liberaalse maailmavaate vastu suunatud terminoloogia, mille teine pool on laenatud sõnast “pederast”.

Jaak Madisonist sai Keskerakonna ja Vabaerakonna toel Riigikogu Euroopa asjade komisjoni aseesimees, millega maailmavaatelised põhimõtted vahetati näiliselt peenrahana poliitiliste murumängude vastu. Näiliselt sellepärast, et neid maailmavaatelisi põhimõtteid pole suuremal osal poliitilisest eliidist mitte kunagi olnudki ning nende juhtmotiiv poliitikas läbilöömiseks tugineb ühemõtteliselt omakasule. Keskerakond on igati soodustanud EKRE esiletõusu, andnud neile eetriaega parteilises televisioonis ja teinud nendega mitteavalikku koostööd. Nende ideoloogilised lähtekohad on üsnagi sarnased, sest EKRE on Keskerakonna vennaspartei Ühtse Venemaa peegelpilt Eestis. EKRE on viisakalt üritanud ellu viia seda, milles Venemaa poliitilised ringkonnad on Eestit süüdistanud: natsilembus, militarism, võõraviha, russofoobia ja paljud teised rahvusäärmuslusega kaasnevad iseloomulikud jooned. Kaarel Tarand kirjutab Postimehes, et on ülihea, kui EKRE-l läks õnneks seekordsetel valimistel künnis ületada ning riigikokku pääseda. See on hea kõigepealt seetõttu, et nüüd pole taolise sotsiaalse tellimuse olemasolu niisama lihtsalt ignoreerida ja nad peavad tegutsema kõigile nähtavalt. Palju hullem oleks olnud, kui teerull hakanuks veerema pimedas ja teki all.

Remsu iseloomustab nende ideoloogiat kui hitlerismi ilma Adolfita. Nõukogudelikku pealisehitust on EKREsse edasi kandunud läbi Rahvaliidu. Maakonna sünd: “Maakondlane Jaan-Saalomon Lilleke oli tähelepanuväärne isiksus. Kui must pilv sünnitas Maakonna ja Jaan-Saalomon oma olemasolust teadlikuks sai, oli ta väikese, kuid eduka kolhoosi „Tapa Kommunist!“ peazootehnik. Jaan-Saalomon ärkas kolhoosi laudas ja esimene elamus, mis talle vastses maailmas osaks sai, oli sarviline lehmanägu, kes ta algatuseks keelega üle lakkus.” Nii saksa natsionaalsotsialism kui nõukogude tüüpi kommunism ehitasid üles sotsialistlikku ühiskonda rahvusluse sildi all, olenemata nüüd detailidest, kas ülesehitatav rahvus oli parajasti, saksa, nõukogude, vene või eesti päritoluga. EKRE auesimees, kunagine Eestimaa Kommunistliku Partei juhtfiguur ning hilisem Eesti Vabariigi president Arnold Rüütel kiidab Jaak Madisoni, kuna too on talle väga sümpaatse mulje jätnud: “Ta on väga argumenteeritult esinenud ja eelkõige rääkinud neist probleemidest, millega oleks vaja tõsiselt Eestis tegeleda, et oleksime rahva ja riigina jätkusuutlikud.” Natsionaalsotsialismil ja kommunismil on ühised tähed, mistõttu ei olnud Rahvaliidu ning EKRE ühinemine ideoloogiliselt raskesti teostatav. Maailmad, kus nad mõlemad elavad, on üsna sarnased.

Kuigi paljud EKRE liikmed vaimustuvad natsionaalsotsialismist, pärinevad tema juured paljuski kommunistlikust ideoloogiast, sest kuigi kasutatakse hoopis teist sõnavara, on mõttemustrid üsnagi sarnased. Maakonna sünd: “Jaan-Saalomon taipas peagi, et uue olukorraga tuleb kohaneda. Kuigi ta pidi endale sisimas tunnistama, et elu Nõukogude Liidus talle meeldis, suutis ta ka noore demokraatia tingimustes ülihästi hakkama saada. Siinjuures olid Jaan-Saalomonile suurteks eeskujudeks tema vanemad, kelle ellu võimuvahetus märgatavaid muutusi ei toonud. Isa, kes oli vahepeal edutatud Kommunistliku Partei Tapa rajoonikomitee esimeseks sekretäriks, määrati kõigepealt Tapa kihelkonnaks ümber nimetatud administratiivüksuse vanemaks ja hiljem valiti koguni riigi parlamenti, Maakogusse. Ema lõpetas kiirkursused Usuteaduste Instituudi juures, ordineeriti pastoriks ja asus teenima kihelkonnalinna vaimulikuna.” EKRE ideoloogilised alustalad on ksenofoobia ja militarism. Remsu soovitab EKRE ümber nimetada Eesti Militaristlikuks Rahvaerakonnaks. Maakonna sünd: “Ta läbis ohvitseride kiirkursused ja asus teenima kuulsusrikkasse Maakonna sõjaväkke. Jaan-Saalomon uskus siiralt, et sõdu vajab inimühiskond igal ajal ning lootis uskumuse kohaselt peatselt saabuvas pühas sõjas Maakonna igipõlise vaenlase Venemaaga, mis pidi neukkurahva taaskord ühendama, kangelasena silma paista.”

Remsu: “Mida siis Helme pakub meie lääneliitlaste asemele? Võimast Eestit, võimast rahvuslust.” Maakonna sünd: “Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine.” Remsu: “Helme põrmustab demokraatiat ja mõistele vaba ajakirjandus paneb ette tähepaari nn. Vaba mõttevahetus suunatavat meil pseudoteemadele nagu kliima soojenemine.” Maakonna sünd: “Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid maakondlasi vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.” Remsu: “Kuuldavasti tahab EKRE võimule pääsedes seadustada surmanuhtluse. Tegelikult ei ole surmanuhtluse lubamine muud, kui meie sees kultuurikihtide alla peitu pugenud tapahimu rahuldamine.” Maakonna sünd: “Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati.” Kui saaks teha lingi Eesti Ekspressi Kranaadi rubriiki, siis oleksid Jaan-Saalomon Lillekese Maakond ja EKRE Eesti nagu kaks tilka vett.

Mida tahab EKRE viisistatuna (neile, kes lugeda ei mõista).

Advertisements

62 kommentaari (+add yours?)

  1. K_V
    mai 05, 2015 @ 20:17:55

    “EKRE on Keskerakonna vennaspartei Ühtse Venemaa peegelpilt Eestis”

    Miks peakski eesti keelde tõlgitud putinism olema Eestis vähem populaarne, kui on originaal idapiiri taga. Geenidest põhjust otsida ei saa – geneetiliselt olla loode-venelane eestlasele kõige lähedasem.

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 05, 2015 @ 21:40:04

    Jah, teatud mõttes on see loogiline, sest kultuuriruum oli 50 aastat sama ja pole kuigi tark eitada, et see suurele osale ühiskonnast mingit mõju ei avaldanud. Kui putinismis asendada termin “vene rahvus” terminiga “eesti rahvus”, kas see teeb siis inimesed kohe teistsugusteks?
    Kui vaadata kuvandeid, mis Eestis levivad, siis näiteks teenistus nõukogude armees omab pigem positiivset kuvandit, sest seal kasvatati tõelisi mehi. Liikmesus kommunistlikus parteis on kuvandina neutraalne, sest väidetakse, et teisiti ei saanud ja see näitab sotsiaalset aktiivsust – õõnestati seestpoolt. Kõrge kommunistliku riigitegelase valimine Eesti presidendiks viitab samuti nõukogude võimu rehabiliteerimisele. Loosungitel on lihtsalt teistsugused tähed, kuid loosungi värv on jäänud endiseks.

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 05, 2015 @ 22:57:01

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 06, 2015 @ 10:40:49

    Vasta

  5. ckrabat
    mai 06, 2015 @ 15:38:52

    Samuti on 18. eluaasta inimestele oluliste otsuste usaldamiseks valitud mitmetel mõjuvatel põhjustel. Enamik uurimusi näitab, et keskmiselt alles selleks ajaks areneb välja eesajukoor, mida seostatakse planeerimise ja otsuste tegemisega. Paljuski sellel põhjusel usaldatakse ka alles selles vanuses noorte kätte alkohol ja tubakatooted. Kui me ei usalda 16-aastaseid piisavalt, et lasta teha neil otsuseid enda elu üle, siis kas pole skisofreeniline anda neile samas võimalus otsustada poliitika üle, mis mõjutab kogu rahvast – ükskõik, kas esialgu vaid kohalikul tasandil või terves riigis.
    http://arvamus.postimees.ee/3151367/jaak-madison-valimisea-alandamise-plaan-on-suitsukate
    Madisonil on seekord isegi õigus. Mina olen valimisea langetamise poolt juhul, kui sellise otsusega laienevad noortele ka kõik teised täisealisusega kaasnevad õigused: juua, suitsetada, seksida, autot juhtida, abielluda jne jne.
    Ei saa olla nii, et riiki juhtima kõlbab, aga autot juhtima mitte!

    Vasta

    • huviline
      mai 07, 2015 @ 08:52:11

      Teiste sõnadega, sa oled siis valimisea langetamise vastu.

      Nüüd on see valimisiga langetatud, parlament võttis vastu, aga tegelikult on veelgi ruumi langetamiseks. Kui võtame vastutustunde aluseks, siis kriminaalmenetluses on isik süüvõimeline 14 aastaselt, mis võikski olla valimisea langetamise piir.

      Suguküpsus iseenesest saavutatakse 12 aastaselt (11 aastaselt emaks on juhtunud) ja võiks olla valimisea langetamise miinimummäär.

      Demokraatia jaoks on hea mida madalam valimisiga, sest siis on ka hääli rohkem. Pole mõtete rääkida hääle kvaliteedist. Hääle, valikute ja poliitika puhul maksab üksnes kvantiteet. Pole olemas paremaid ega halvemaid valikuid, kõik valikud on ühekordsed otsused (olla või mitte), sellepärast on ka nende arvukuse suurendamine üksnes positiivne.

      Vasta

      • ckrabat
        mai 07, 2015 @ 09:05:11

        Vale! Valimised on ainult üks kodakondsusega kaasnevad põhiõiguseid (alla 18-aastane pole juriidiliselt ka kodanik?). Mina olen nõus valimisea langetamisega, kui sellega kaasnevad õigused ja kohustused on omavahel balansis, sest valimine on seotud vastutusega, esinduskogude valime peaks olema vastutustundlik käitumine (tüüpiline poliitik seda ei tea, sest tema käitumine pole üldjuhul vastutustundlik). Valimisea langetamisega loodab poliitik omakasust lähtudes saada juurde “odavaid hääli” ja kvantiteedi abil teadlikult vähendada valimise kvalitatiivsust. Samasugune pööblile suunatud odav loosung nagu “sünnitage rohkem lapsi”, uniustades ära, et need lapsed on vaja üles kasvatada ning vähendades kvantitatiivsete loosungite abil juurde toodetud laste elukvaliteeti.
        Mina olen valimisea langetamise poolt juhul, kui sellise otsusega laienevad noortele ka kõik teised täisealisusega kaasnevad õigused: juua, suitsetada, seksida, autot juhtida, abielluda jne jne. Ja kui on pätt kinni samadel alustel. Õigused ja kohustused barlanksi…

      • huviline
        mai 07, 2015 @ 09:11:15

        Nõus! See on juba teema arendus, mida poliitik omakasust lähtudes loodab saada, aga 14 aastased ikkagi vastutavad iseseisvalt (enne seda vastutasid vanemad rahaliselt), st alluvad mõjutusvahenditele, sh võivad poliitiku kohalt tagasi astuda.

      • ckrabat
        mai 07, 2015 @ 09:18:09

        Valimisea langetamine lähtub Leninile omistatud tsitaadist, et iga köögitüdruk on võimeline riiki juhtima, mis välistab valimisega kaasnenud vastutuse, vaid räägib valimisest kui õigusest (samal tasemel kui lapsele osta kott kommi või pudel õlut). Valimisea langetamisega soovitatakse vähendada valimistega kaasnevat vastutuslikku momenti. Valimised on vastutustundmatu kontseptsiooni järgi kui teatrietendus, kuhu riik müüb pileteid ja valijad otsustavad selle järgi, kes neile rohkem meeldib, mitte kellest rohkem tulu tõuseb.

  6. Hindrek
    mai 06, 2015 @ 19:27:42

    Mida tahab EKRE?
    Mulle tundub, et nad soovivad parlamendis sarnast rolli Põlissoomlastega eduskunnas. Õigustamata sallimatust on selge, et antud olukorras, kus liberaalne Reformierakonna stagnatsioon lihtsalt seob (sarnaselt Bill Kill filmis elavalt kirstu maetu) polegi eriti rohkem võimalusi.

    EKRE soovib pildile, tal on küllalt valitsevast parda külge seotusest, kus iga laine sunnib kaasa sukelduma. Liberaalid väidavad, et lained ongi reformid, aga korralikku pilti ei tule.

    Võibolla on fotograaf vilets ja selge on ka see, et võimalusi on alati rohkem kui üks, aga EKRE lihtsalt on sunnitud oma käike tegema. Sundijaks on liberaalne köidik, mis ühiskonda ringutama sunnib. Poliitikas levinud “kõva käe” teooriaga pole siin palju pistmist, üldse ajalugu ei kordu (ei mingil moel, ei mingi graafika järgi). Mida me näeme, see on uus nähtus.

    Vasta

  7. ckrabat
    mai 06, 2015 @ 19:54:52

    EKRE on suutnud ühendada ühe mütsi alla kaks võimsamat liikumapanevat jõudu Eesti ühiskonnas – neukkud ja burksiputkade lapsed ja ta ei ole óma potentsiaali kindlasti lõplikult ammendanud. Ta suudab pakkuda mõlemale huvigrupile parima kommertstelevisiooni vaimus murumänge gladiaatorite areenil, kust ei puudu nii veri, higi kui pisarad.

    Vasta

  8. Hindrek
    mai 06, 2015 @ 21:07:11

    Kas neukud ja burksiputkade lapse pole mitte klisee, mõlemad jäävad eelmisesse sajandisse lisaks, uued nähtused on sündimas, mille juures oleme.

    Poliitika on muidugi võitlus, mitte gladiaatorite võitlus, aga pigem konkurents või loodulik valik (Darwin), kuid seda vaimus ja adekvaatselt võrdpilti on poliitikale leida küllalt keeruline.

    EKRE sammub ühte teed pidi, ilmselt eksib sellelt rohkem kui korra, siiski midagi nad silmas peavad. Kui see ei ole Põlissoomlaste roll, siis milline? Võimalik et EKRE rolli (mitte teatri mõttes, st mäng) on muuta vana vasak-parem tühiseks, kehtestada kosmopoliitne (globaalne)-rahvuslik diil?

    Vasta

    • ckrabat
      mai 06, 2015 @ 21:27:31

      Kas neukud ja burksiputkade lapse pole mitte klisee, mõlemad jäävad eelmisesse sajandisse lisaks, uued nähtused on sündimas, mille juures oleme.

      Ei ole klišee. Kes on end joonud mõnda teise maailma, see lihtsalt näha ei taha neid näha ja sisendab endale järjekindlalt, et pea ei ole kandiline. Eelkõige seepärast, et tegelikult talle neukkud ja burksiputkade lapsed väga meeldivad ja ta tahaks nendega samastuda, aga kardab, et järsku seda ei peeta kultuurseks. Seda nimetati ennevanasti silmakirjalikkuseks.

      Vasta

  9. Hindrek
    mai 06, 2015 @ 22:39:06

    “Ei ole klišee.”

    Kes ütleb, et hammustas kõrva (Suarez), kes ütleb, et tahtis väga. Klisee on klisee.

    Vasta

  10. ckrabat
    mai 06, 2015 @ 23:09:48

    Neukkud tulevad vasakult ja burksiputkade lapsed paremalt ja edasi liiguvad nad juba ühtse suure võimsa lainena nagu Tartu Rock järjekordse Eesti meistritiitli poole. Mis sellest, et meeskond on vana ja väsinud ning mängijad on lombakad, aga idee on võimas. Kõrva pole vaja hammustada. Kõrv hammustab end ise. Kui väike Mukk hammustas hea ja kurja tundmise puust, kasvasid kõrvad tal hoopis pikemaks. Võib-olla oli see miraaž, aga mis sellest? Väike Mukk asub pikale teekonnale, et laiast maailmast õnne otsida. Ta satub nii liivastesse kõrbetesse kui kõrgete minarettidega kirevatesse linnadesse ja kohtub erinevate inimestega. Lõpuks saavutab ta eesmärgi. Seegi võib olla miraaž, aga mis sellest?

    Vasta

  11. Hindrek
    mai 07, 2015 @ 07:07:03

    EKRE probleem hetkel on see, et tal pole kellegile sööta, mis võib muutuda. Samarkandis, minarettidega kirev linn, inimesed poe järjekorras ei seisa vaid kükitavad. Väga mõistlik, kuumas kliimas, aga kui pole harjunud, võivad jalad ära surra. EKRE peaks ka kükitama ja vaatama allapoole, kas seal võiks olla kedagi, kellele sööta.

    Vasta

  12. ckrabat
    mai 07, 2015 @ 08:46:33

    Remsu ütleb, et EKRE treener on Josef Goebbels. Söödu on nad saanud vapsidelt (sisu) ja Rahvaliidult (vorm). Sisult rahvuslik, vormilt sotsialistlik, kokku teeb rahvuslik-sotsialistlik ehk natsionaalsotsialistlik. Mitte midagi uut siin päikese all, kihutada pööbel üles ja tulla nende eesotsas võimule. Võimu teostudes toetuda meiele ja saata teised gladiaatorite areenile. Protsess on sarnane, kuidas tuli Hitler võimule Saksamaal ja Putin Venemaal, tulla demokraatlike valimiste teel võimule ja võtta võim. Nemad ei sööda enam kellelegi, nemad löövad palli väravasse.
    Riigijuhid tõusid Võidusamba ette rajatud tribüünile ja pöördusid toetuse saamiseks rahva poole. Jaan-Saalomon hüüdis:
    – „Mis on vaenlaste palk?”
    – „Surm! Surm! Surm!”
    – „Surm rahvavaenlastele!”
    – „Jaa! Jaa! Jaa!”
    Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:
    – „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”
    Nad olid end aeda sulgenud, aed muutus taraks, aiast sai puur ja nad ei pääsenud sealt enam välja!
    https://personainfieri.wordpress.com/2012/12/10/puuri-needus/
    Puur elas oma elu edasi, kuid üha rohkem hammustati ja küünistati, kuni puhkes marutaud ning inimesed zombistusid. Zombistunud inimesed ei osanud enam leida TEADMIST. Teadmist sellest, miks nad sinna puuri olid sattunud. Sest ka puur oli olnud kaval. Kui algul inimesed arvasid, et nemad valitsevad puuri, siis ajapikku oli hoopis puur inimesi paremini tundma õppinud, end kehtestanud ja valitses inimeste üle. Kuigi inimesed puuri vihkasid, olid nad hakanud seda ka armastama, sest midagi paremat ei osanud nad välja mõelda. Puurivarbad ja kindel katus tundusid turvalisena. Enam ei korraldanud mitte nemad puuri elu-olu, vaid puur juhtis neid. Kuid väljaspool oli lahtine taevas ja piiritu silmapiir.

    Vasta

  13. Hindrek
    mai 07, 2015 @ 08:59:54

    Ajalugu ei kordu, ma sellepärast need paralleelid kunagi juhtunuga paneksin kõrvale, et oleks millega võrrelda (ambilight, nagu Philipsi telekal). Taust on muidugi alati olemas nagunii.

    EKRE võiks ikkagi midagi uut vormida. Kui nad kunagi peaksid palli väravasse löömagi, siis ei saa see olla ilma söötmata ja selleks peaks olema ka keegi, kellele sööta.

    Kas rahvuslus on maailmas surnud? Ei ole.

    Vasta

  14. ckrabat
    mai 07, 2015 @ 09:21:00

    Kas rahvuslus on maailmas surnud? Ei ole.

    Kas sotsialismus on maailmas surnud? Ei ole. Need mõlemad on vanad 19.sajandist pärinevad ideoloogiad, kes ühinesid 20.sajandil ja moodustasid natsionaalsotsialismuse. Sellel EKREl pole maailmale midagi uut pakkuda, vaid ta püüab surnust üles äratada vana. Võrreldav vaimude väljakutsumisega.

    Vasta

    • Hindrek
      mai 07, 2015 @ 18:07:38

      Ükski nähtus ei ole maailmast välja surnud, ei sure ega saagi surra, kuni leidub järgijaid. Inimkonna kasvades leidub igale nähtusele hulgaliselt järgijaid, sest iga nähtus on mõttetöö vili (enamik on fantaasiavaesed). Sotsialism (suund kommunismi poole), orjapidamine, inimsöömine, korilus, kõike võib maailma eri paigus kohata.

      Rahvuslus, nagu meie seda tunneme (rahvusriigid), on iseenesest uus nähtus, pärit eelmise sajandi algusest, ega pole veel ammendanud oma potentsiaali. Rahvuslus, nagu seda tunti antiikajal, oli midagi muud (linnriiklus, rooma kodakondsus) ja ammendas ennast keskaja alguseks.

      Suhteliselt uuel nähtusel võiks olla veel midagi öelda. Võrdluseks antiikaja rahvuslus kestis tuhandeid aastaid. Eesti rahvuslust pole selle kõrval ollagi, tühised kakssada aasta, alates ärkamisajast .

      Madison ei ole veel EKRE, Helmed pole vapsid ja põllumehed pole mtjtlased. Globaliseeruvas maailmas on rahvuslusel hoopis teine roll täita, seistes ühetaolistumise vastu, mida kunagi pole sellisel tasemel olnud (andmevõrk).

      Teatud mõttes on rahvuslus inimõigus, selle ajaloolises tähenduses, ehk siis isiku õigus riigi vastu (alusetu arest). Väärarusaam inimõigustest kui absoluutsetest õigustest on küll levinud, aga ükski õigus ei saa olla absoluutne.

      Sotsialismus on samuti surematu (aristoteles “inimene on ühiskondlik loom”), minu mõistes üks arusaamatu nähtus (kommunismi kuriteod), ometi uued põlvkonnad loodavad endiselt, et ühiskond võib päästa, kaitsta ja lunastada (kogukonnakesksus). Keegi kuskil ütles, “ühiskond on minu hing ja keha”.

      Natsionaalsotsialism on fiktsioon, üks sõna, grammatiline moodustis, mis iganes, aga igatahes selline vorm, mille sisu oli sotsialism. Rahvuslusega polnud natsidel suurt pistmist (sisuliselt), pigem rassismiga, aga kas saklsased uskusid neid jutte (hele, pikk, tõupuhas rass), vaevalt küll. Natsid olid sisuliselt rassistid ja sotsialistid, üksnes vormiliselt rahvuslased.

      Vasta

  15. ckrabat
    mai 07, 2015 @ 09:27:18

    Kui Jaak Madison võtab riided seljast ja jutlustab Tallinki laevadel poliitikat, kas ta räägib uuest poliitikast? Sellisest, mida pole kunagi olnud? Ei, ta räägib ikka sellisest, mis on juba enne tema sündi oma aja ära elanud, aga mis on läbi muinasjuttude temani kandunud kui helesinine unistus, sest muinasjuttudest kirjutatakse kõik halb välja.

    Vasta

    • Hindrek
      mai 07, 2015 @ 18:14:50

      Madisoni süüteoline käitumine laevadel polnud kindlasti mingi poliitika, sest poliitika olemuseks on võitlus, aga kelle vastu Madison laevadel võitles, pigem iseendaga. Võitlus iseendaga on purgatoorium, mitte poliitika.

      Küll ta kasvab, on temast hullemaid poliitikuid olnud, kes aga näivad ontlikud, ega ole meedia veergudel avalikustamise ohkeid pidanud taluma. Võimalik, et just meedirünnakute tõttu kasvab temast hea poliitik, äkki tulevane Lennart Meri. Tal on aega lugeda ja filme teha (ei tunne küll teda, targutan lihtsalt mingi terminiga, madison).

      Vasta

      • ckrabat
        mai 07, 2015 @ 18:29:34

        See ei olnud süüteoline käitumine, kuna kaebust ei esitatud kohtule, vaid meediale. Seetõttu ei saa tema käitumist kvalifitseerida ahistamisena. Küll pani ta toime väärteo, kui omastas kaotatud mobiiltelefoni ja üritas seda maha müüa, mille eest ta sai ka karistada.

      • Hindrek
        mai 07, 2015 @ 19:54:52

        Süüteo kvalifitseerimine väärteona ei sõltu kaebuse esitamisest (kohtule, meediale, õiguskantslerile, isale), vaid ainuüksi toimepanemisest (subj ja obj asjaoludest). 🙂

  16. ckrabat
    mai 07, 2015 @ 20:05:17

    Ei ole nii, toime saab panna ka nii, kui õigusvastast tegevust ei suudeta tõestada või seda ei fikseerita kui õigusvastast tegevust, aga see ei tee veel tegevust ennast olematuks. Kui Fille ja Rulle varastavad hõbelusikad ja Väikevenna isa ei esita nende vastu kaebust, siis ei saa nende tegevust väärteolisena hinnata. Sellegipoolest on tegu toimunud: Fille ja Rulle on hõbelusikate võrra rikkamad ja Väikevenna isa on lusikatest ilma.

    Vasta

    • Hindrek
      mai 07, 2015 @ 20:42:07

      Kui Väikevenna isa on varguse toimepanemise ajal tädi Sokuga reisil Mongoolias, ega tea midagi hõbelusikate valduse murdmisest, siis pole sellest, et Fille ja Rulle on valduse murdnud, midagi tolku. Nad toovad lusikad enne tädi Soku ja Väikevenna isa saabumist tagasi, mingit omastamist ega vargust pole toimunud, sest omanik ei tea sellest midagi, küsimuse alla võib tulla vaid asja ebaseaduslik kasutamine (kui hõbelusikate peal leidub tilgake mett). 🙂

      Vasta

  17. ckrabat
    mai 08, 2015 @ 15:18:23

    Rahvuslus, nagu meie seda tunneme (rahvusriigid), on iseenesest uus nähtus, pärit eelmise sajandi algusest, ega pole veel ammendanud oma potentsiaali.

    Aeg möödub väga kiiresti. Rahvuslus oli kodanluse reaktsioon feodalismile ja absolutismile ja omas ajas progressiivne, pärit ikka 18.-19.saj. Tänapäeval tähendab rahvuslus tagasipööret minevikku ja seetõttu rakendatav üksnes repressiivsete meetoditega nagu ka sotsialismus, mis on veelgi noorem nähtus. Mõlemad on tüüpilised kollektivistlikud ideoloogiad, mis seisavad vastu indiviidi vabale tahtele. Kollektivistlike ideoloogiate kandev jõud on lollid, kes on karjaloomad ning üsna võimetud maailmas iseseisvalt hakkama saada. Sellepärast on lollide jaoks väga oluline, et teised lollid neid ära tunneksid.

    Vasta

  18. Hindrek
    mai 08, 2015 @ 15:52:18

    http://uudised.err.ee/v/eesti/2db97e1a-cdc9-4d78-a7cc-efd5c32398f1

    See on reaalne olukord Eestis liberalismiga. See nö indiviidi vabale tahtele tuginev ideoloogia kõidab ühiskonda üha sügavamale ulatuvate kruvidega.

    Vaba tahe liberalismi puhul on sama vaba tahe, mis kristlikus ideoloogias, reaalselt kõige vähem salliv igasuguse muu suhtes, nii sisuliselt (Pärtliöö) kui välisvaenlase vastu.

    Vabadus pole võitlusväljal (poliitikas) muud kui sisutühjus, sest vabad saavad olla vaid üksikisikud. Ideoloogiate, poliitikate suus see kõhtu ei täida, kuna poliitikas tuleb valida pool (sõber v vaenlane) ja temaga kompromissile jõuda. Vabadus ei ole kaubeldav, siin pole võimalik kompromissile jõuda. Sellepärast ka Rait Maruste hilinenud kiri täis ohkeid.

    Vasta

    • K_V
      mai 08, 2015 @ 17:48:15

      Kõlab nagu sissejuhatus Vabaerakonna teemasse…

      Vasta

      • Hindrek
        mai 08, 2015 @ 18:07:24

        Kas Vabaerakond on kuidagi moodi liberaalne, minu meelest mitte, kuivõrd keskpunktis on kogukond, kommuun. Pigem sotsialismuse suunas läheb see samm.

      • K_V
        mai 08, 2015 @ 18:48:14

        “Kas Vabaerakond on kuidagi moodi liberaalne…”

        Kui “liberaalne” maakeelde tõlkida, siis kuidagimoodi justkui oleks. Ja muidugi tekitas seose sõnale “vabadus” eraldatud tähelepanu.

  19. ckrabat
    mai 08, 2015 @ 18:25:30

    Antiberalism kõlab putinistlikuna, sest ka Venemaal on praegu aktuaalne võitlus manduva liberalismiga – kõiges on süüdi liberastid, tolerastid ja integrastid ning me olemegi ringiga algusesse tagasi jõudnud, sama kultuuriruum, samad loosungid.
    Kusjuures kõige naljakam, et Eestis liberaalsed erakonnad üldse puuduvad, sest tänane Reformierakond on pseudoliberaalne, liberalismist tegelikult ammu loobunud. Parempoolne, seda küll, aga mitte liberaalne. Vabaerakond on niivõrd kirju seltskond, et seda on raske ühise ideoloogilise nimetaja alla panna, need parempoolsed, kes Reformierakonna ja IRLga ühe katuse alla enam ei mahtunud. EKREs on ideoloogiline määratlus selgem – rahvuslik -sotsialistlik.

    Vasta

    • K_V
      mai 08, 2015 @ 19:41:25

      “Vabaerakond on niivõrd kirju seltskond, et seda on raske ühise ideoloogilise nimetaja alla panna”

      Vahest niisugune peabki olema üks tõeliselt liberaalne erakond – ühendab mistahes maailmavaate ja tegevusplaaniga liikmeid.

      Vasta

  20. Hindrek
    mai 08, 2015 @ 19:30:20

    Vabaerakond on sotsialistlik (nimi ei näita sisu), EKRE on üksnes rahvuslik (sotsialistlik jääb välja, sellest kirjutasin ühes ees olevas kommis), Reform on jah pseudoliberaalne, sotsid on sotsialistlik, IRL võiks olla rahvuslik-sotsialistlik.

    Sellise pildi järgi on peaaegu kõik munad ühes augus, ainult üks on jäänud piljardilauale.

    Vasta

  21. ckrabat
    mai 08, 2015 @ 21:43:20

    Me siin ringkonnaülemaga rääkisime juba, et “propagandat aitavad massideni viia lihtsad loosungid, mida saab võimendada vastaste sildistamisega ning enda eesmärkide võrdsustamisega Eesti rahvuse eesmärkidega.” Eesti kultuuriruumis on sõna rahvuslik omandanud hästi positiivse tähenduse, sotsialistlik aga negatiivse tähenduse nagu ka Venemaa mõjul liberaalne. Sellest johtuvalt on muidugi kasulik rõhutada lemmikerakonna positiivseid omadusi ja maha vaikida negatiivseid. Sarnaselt on kasulik vastaserakondadele omistada negatiivseid epiteete. Vt ka NO99-Valimiskool:
    http://ekspress.delfi.ee/news/paevauudised/no99-valimiskool-kuues-oppetund-valimiste-voitmine-ja-voimuletulek-i?id=40872295
    “Üldiste teemade asemel keskenduge üksikutele probleemidele. Näiteks: ärge kõnelege Eesti ühiskonna struktuursest vaesusest, vaid rääkige hoopis vajadusest püstitada merre monument labiilsele rahvuskangelasele.”
    “Poliitikuna ei tohi te kunagi teha seda viga, et hakkate rääkima ühiskonna- ja riigiasjadest. Need hamburgerit ja tema lugejat ei huvita. Neid huvitab see, milline kuvand teil on.”

    Vasta

  22. ckrabat
    mai 09, 2015 @ 00:40:27

    Arnold Rüütel kaitses intervjuus EKRE noorliikmeid ning hurjutas praegust võimu
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/arnold-ruutel-kaitses-intervjuus-ekre-noorliikmeid-ning-hurjutas-praegust-voimu?id=71425631
    President Rüütel rääkis alustuseks oma praegusest elust ning tõdes, et see koosneb peamiselt erinevatel konverentsidel ja esinemistel käimisest ning kodustest tegemistest. Näitena tõi Rüütel välja Bakuu, kus ta oli hiljuti ühel rahvusvahelisel üritusel just käinud.
    Rääkides Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast (EKRE) ning selle eellasest Rahvaliidust, siis tõdes Rüütel, et kahel parteil vahet peaaegu ei olegi ning mõlemad seisavad rahvuslike põhiväärtuste eest.

    Vasta

  23. ckrabat
    mai 09, 2015 @ 10:27:34

    Timothy Snyder: Euroopa liidrid ei taha end Vene relvade taustal näidata
    http://pluss.postimees.ee/3182891/timothy-snyder-euroopa-liidrid-ei-taha-end-vene-relvade-taustal-naidata
    Oma ettekandes Tallinnas* kõnelesite te integratsioonist ja desintegratsioonist; sellest, kuidas rahvusriik pärast Esimest maailmasõda esile kerkis. Ütlesite, et Euroopas pole kestvaid rahvusriike – seda pole juhtunud ega juhtu ka tulevikus. Praegu me asume Eesti Vabariigis, mis defineerib end Eesti riigina, rahvusriigina, nagu ka paljud teised Euroopa riigid. Te arvate, et rahvusriikide süsteemil siis pole tulevikku?
    Ma läheksin sammu võrra tagasi, kuna teie lugejad pole mu ettekannet kuulnud. Mida ma üritasin öelda: niipea kui rahvusriigid ilmuvad areenile, kukuvad nad kokku või liituvad mõne suurema üksusega. Sest rahvusriik on üksinda lihtsalt liiga väike. Sõdadevaheline Eesti rahvusriik pidas vastu paar aastakümmet, seejärel sõideti temast üle. See pole aga mingi unikaalne, üksnes Eestile omane lugu, vaid kehtib põhimõtteliselt kõigi rahvusriikide kohta, isegi suurte kohta.
    Te tõite siinkohal näiteks Saksamaa, et ka nemad on liiga väike.
    Õigus. Isegi suured ei saa rahvusriigina hakkama. Nad on ikka liiga väikesed või siis matab nad enda alla rahvuspopulism, ning nad teevad midagi hullupöörast, näiteks alustavad Teist maailmasõda. Ma mõtlen sellega, et rahvusriigid võivad ellu jääda, kuid nad jäävad ellu osana millestki muust. Võib tunduda paradoksaalne, aga Eesti rahvusriik on tugevam, kuna ta kuulub Euroopa Liitu, nii nagu ka Euroopa Liit on tugevam, kuna ta hõlmab ka Eestit. Kui Euroopa Liitu ei eksisteeriks, mõelge, kuskohas Eesti võiks praegu olla?
    Eestis oli tegelikult päris palju inimesi, kes leidsid, et tore oleks selline väike, iseolemisse süüvinud Eesti – nagu Singapur või Hongkong, mis ei kuuluks mingisse liitu.
    Singapur on saar ja Hongkong kuulub nüüd Hiinale.

    Vasta

    • Hindrek
      mai 09, 2015 @ 16:39:52

      Kommentaariks, milles Snyder eksib, see on väide, et rahvusriigina ei saa hakkama, sest on liiga väike.

      Suur või väike, see ei ole rahvusliku kuuluvuse küsimus, vaid majandusliku kuuluvuse küsimus. Piirideta liit, mille välispiirid on kaitstud, võimaldab piirimaksudest vaba kauplemist, aga mingit suuremat rahvust ei tekki.

      Venemaa ja USA erinevad, sest USA lagunemine erinevateks rahvusriikideks on ebatõenäoline, üsna tõenäoline aga Venemaa puhul, veel tõenäolisem EL puhul.

      Rahvusühtsust (identiteeti) ei saa eitada, millessegi suuremasse kuulumine (EL), kus rahvusühtsust ei eitata, tekitab surve temale endale. NL oli rahvuse säilimise seisukohast parem (poliitiline iseseisvuse puudumise tingimustes), mida isegi füüsiline hävitamine ei suutnud lõhkuda (punaterror, küüditamised), vaid rahvusühtsust karastus.

      Snyder paneb ühte patta rahvusliku ja majandusliku kuuluvuse, mis rahvusühtsuse seisukohast on viga. Mida keerulisemad majanduslikud tingimused (hakkamasaamine), seda sitkemaks rahvusühtsus kasvab. Neutraalsus või eraldiseismine võib rahvusühtsusele halvasti mõjuda.

      Juudid on pika ajaloo jooksul, millest suur osa tõrjutuna, kuulunud erinevatesse majandussüsteemidesse, rahvusühtsust kaotamata. Sarnast sitkust võiks ka EKRE esindada.

      Vasta

      • ckrabat
        mai 10, 2015 @ 09:44:56

        Eestis on sündivus juba ammu väiksem kui oleks rahvastikutaasteks vaja. 2012. aastal sündis üle kuue ja poole tuhande inimese vähem kui suri. Kui lisada kümned ja kümned tuhanded väljarändajad ning need, kes on purjus peaga end surnuks või vigaseks kihutanud, üles poonud, uppunud, ära põlenud, või liiga lõdva püksikummi tõttu haigestunud… ning võtta arvesse ka need, kes on elujõu kaotanud võõrdumise ja võõrandumise tõttu, keda on tabanud depressioon, eskapism või indolentsus, kes on muutunud täis-, või poolzombideks igaliiki meelemürkide tõttu, või on kapseldunud muudel põhjustel, siis kujuneb Eestist (mitte pelgalt rahvastikust!) pilt, mille üle ei saa uhke olla.
        http://ylokool.com/artiklid/rahvusriik-ja-rahvastik/

      • Hindrek
        mai 10, 2015 @ 10:51:09

        Selliseid muste prognoose ja diagnoose võrdlen alati olukorraga, mis valitses Eestis Liivi sõja paiku, kui väidetavalt eestlaste kogu genofond koosnes ca 100 000 isikust ja maailmas tegi puhastustööd katk, milline olukord oli hullem, siis ei paistagi must niiväga must.

      • ckrabat
        mai 10, 2015 @ 11:28:46

        Liivi sõja ajal oli maailma rahvaarv u. 435 miljonit, mis on 1/14 tänasest rahvaarvust. Rahvaarv 100 000 on omakorda 1/14 tänasest Eesti rahvaarvust, seega suhe on umbes sama.
        Juudid tagasid identiteeti vaimu abil, aga kuna eestlased mitte kunagi vaimult suureks ei saa, siis nad peavad suureks saama rahvaarvult. Sellepärast peavad nad püüdlema vastupidise olukorra poole, kui maailma rahvaarv moodustab 1/14 eestlaste rahvaarvust.

  24. ckrabat
    mai 10, 2015 @ 11:39:06

    Rahvaarvust Eestis:
    http://www.estonica.org/en/History/1558-1710_Estonia_under_Swedish_rule/Population/
    About 250 000–300 000 people had lived on Estonian territory before the Livonian War; in the 1620s their number was 120 000–140 000.
    By 1695, the Estonian population was estimated at 400 000 (cf. Finland, ca 450 000; Latvia, ca 800 000).
    Rahvaarvu suurim langus oli 17.saj. alguses, 50 aastat peale Liivi sõda, aga sajandi lõpuks Rootsi ajal kavas see 3-4 korda ja oli pea võrdne tollase Soome rahvaarvuga.

    Vasta

  25. Hindrek
    mai 10, 2015 @ 12:22:13

    Eestlased on rahvas teiste maailma rahvaste hulgas (keda võib olla mitmeid sadu), kellel on riik (ÜROs ca 200 riiki), üldiselt paljudel pole, mis näitab tema vaimu suurust.

    Majanduslikus mõttes maailmas Eestit eriti ei teata, neile on Baltikum üks turg, mis nätab, et Eesti peaks koostööd tegema Lätiga (Liviko hakkab pihta). Majanduslike olude paranedes kasvab ka rahvaarv.

    Rahvusühtsus on mingil kummalisel kombel küll genofondiga seotud, aga haigused (must katk, viina katk) ja vägivald (füüsiline hävitamine) toob tugevust ja kasvu, erinevalt seoses olevaga. Eestlased pole kunagi ühtsemad olnud kui NL lõpuaastatel.

    Kui Vabariigi algusaastatel alguse saanud noorustotrus (“Haiguste ravi kontrollitud”) ükskord otsa saab, siis perspektiivid võiksid olla üsna head.

    Vasta

  26. ckrabat
    mai 10, 2015 @ 13:55:51

    Kui Vabariigi algusaastatel alguse saanud noorustotrus (“Haiguste ravi kontrollitud”) ükskord otsa saab, siis perspektiivid võiksid olla üsna head.

    See on iseenesest huvitav, et peale laulva revolutsiooni lõppu hakati varsti neukkuliitu taga igatsema ning tekkisid vali vali kord loosungid. Võib-olla see on seotud programmiga, mis neukkuaja toodangule sisestati. Majakad, mis revolutsiooni ajal välja lülitati, käivitati taas ning hakkasid signaale edastama, mis neukkude käitumist reguleerisid.

    Putinism (ja selle EKRE poolt Eestile kohandatud variant) on siiski apokalüptiline idee minevikku tägasi pöörduda, sarnane kunagise inglise masinapurustajate (ludiitide) liikumisele. Remsu: See tähendaks küll meie väljaheitmist tsiviliseeritud (Helme järgi pehkinud) rahvaste hulgast ja lõplikku põhja-koreastumist, kuid keegi ei saaks meilt võtta uhkust selle üle, et oleme eestlased.

    Vasta

  27. Hindrek
    mai 10, 2015 @ 19:15:28

    Putinism (ja selle EKRE poolt Eestile kohandatud variant) on siiski apokalüptiline idee minevikku tägasi pöörduda, sarnane kunagise inglise masinapurustajate (ludiitide) liikumisele.

    Ludiidid olid tehnoloogilise arengu saavutuste vastu, Putin vastupidi on võtnud omaks kõik lääne parimad saavutused PR tehnoloogias (teleesinemised, enesepromo, viimati liitumine rahva mälestusrongkäiguga). Arvamus, mille idee on pöörduda tagasi, põhineb ühel lausel, et NL lagunemine oli 20.saj suurim katastroof.

    Liiga vähe apokalüptikat isegi EKRE jaoks. 🙂

    Vasta

  28. ckrabat
    mai 10, 2015 @ 20:30:47

    EKREsse on kindlasti koondunud erinevad huvigrupid. Rahvaliidust pärinev seltskond A.Rüütli juhtimisel on vormilt rahvuslik ja sisult sotsialistlik ning loodab, et EKRE toob kolhoosid ja sovhoosid tagasi. EKRE noortejuugend Sinine Äratus wunderkind J.Madisoni juhtimisel põeb natsivaimustust, mis peaks Eesti “p…sest” välja tooma. Siis on veel terve kari militariste, rassiste, russofoobe ja muidu kusagil paralleelmaailmades elavaid kodanikke, keda ühendab kõva käe ja massirepressioonide kultus. Mingit ideed selle taga küll ei ole, nende liikumapanev jõud on seesama primitiivrahvuslik kollektivism, mis vapsidel 80 aastat tagasi. The Helme family ise võib-olla tõepoolest ei ole natsilembelised, kuid suur osa tema ühemõõtmelisest valijaskonnast, kelle intellektuaalne tase on allapoole merepinda, seda kahtlemata on.

    Rahvuslusest teevad endale ebajumala tihti inimesed, kelles ei voola just kõige puhtam veri. Erudeeritud ajaloolasena teab Helme kindlasti, et just äge rahvuslus viib alati katastroofini. Rahvuslus, kõvakäelisus ja militarism istuvad ainult kasina intellektiga inimesepoegadele. Tundub, et nende peale mängitakse teadlikult. Näib, et Helme on leidnud oma võimaluse, kuidas poliitikas edu saavutada. Ta valis meie parteimaastikul kuni viimase ajani puudunud, ent aastatel 1918–1934 kõvasti kära teinud vapside analoogi. Äkki on see hitlerism ilma Adolfita?

    Vasta

  29. ckrabat
    mai 11, 2015 @ 09:55:36

    Sten Tamkivi: Põlev kardin. Napi paari aastaga on totaalselt ussitama läinud Eesti avalik mõtteruum
    http://memokraat.ee/2015/05/polev-kardin/
    Varjamatu teistsugususe-viha tõstab Eestis jõuliselt pead, sest vaimselt on kapist välja lastud kamp tõupuhtaid, kes teavad, et nende hädades on süüdi mitte haridus või nutikus või lugemus või laiskus või saatus või õnn, vaid: teistsugused. Üks partei sõimab rasse ja uske, teise minister osatab naisi ja aasta ema põlgab lapsi, kellel on kaks ema. Püha tule all on geid ja lesbid ja neegrid ja moslemid ja naised ja noored ja tõmmumad ja pikemad ja targemad ja kiiremad ja ausamad sellises tempos, et Sihtasutus Patriarhaadi ja Keskaja Kaitseks ei jõua ära pilada.
    Ja siis, kui ise oled õige ja teised on valed ja su pea sees on luul, et sul on õigus otsustada teiste eluõiguse üle, ju siis tuleb kiirelt ka veendumus, et sul on ka lahendused: puhastus ja isolatsioon.
    Ma pakun, et sõnad nagu “salk”, “brigaad”, “äratus” ja “tõrvik” kõlasid viimati halastamatu võitluse kontekstis nii sageli siis, kui ilmus ajakiri Pioneer, teemaks oli Pavlik Morozov või temast teisel pool rindejoont sama väärastunud ideoloogiat teeninud noorukid, kelle tiitli lõpus järelliide -jugend.
    Ühest küljest olen ma nõus Kaarel Tarandiga, kes tundis heameelt, et meie ühiskonna hirmudes vaevlev klass on leidnud omale hääle. Nüüd saab nende seisukohti kuulda ja arutada, mine tea, ehk mõnda enda oma korrigeeridagi. Vähemasti kuni see maskiga “suregem-surmates”-mees püsib oma kivikantsli (wtf?!) taga ohutult YouTube’is. Jah, juba sihitud õel kirjasõna on vaimne vägivald nõrgemate ja erinevate suhtes, aga kirjalikust on juba saanud suuline ja kahjuks on ajalugu täis näiteid, kus järjekindlale sõnale järgnevad ka hullud teod.

    Vasta

  30. huviline
    mai 11, 2015 @ 23:24:45

    http://www.ohtuleht.ee/676832/kuidas-teatrimehest-eesti-tippdiplomaat-sai

    “Olgem eurooplased, aga saagem ka eestlasteks,” kuulutas Karl Menning nooreestlaste loosungit parafraseerides.

    “Ilma rahvuskultuurilise iseolemiseta ei vääri me mitte teiste rahvaste jalahoopigi.”

    Eesti sisepoliitilised küsimused ei andnud Menningule rahu ka siis, kui ta aastaid suursaadikuna välismaal veetis. Kuid esmalt oli Eesti kutselise teatri asutaja pärast ülikooli usuteaduskonna lõpetamist natuke üle aastapäevade abikirikuõpetaja. Siis, uue Vanemuise ehituse aegu, müüs ta maha päranduseks saadud maja Tartus Raatuse tänavas ja sõitis Saksamaale teatritegemist õppima tolle aja silmapaistvama lavastaja Max Reinhardti käe alla.

    1906. aastal lavastas Menning Vanemuise maja avamisel Kitzbergi “Tuulte pöörises” ja Eesti esimene kutseline teater, mis teistelegi teatrimajadele lavajõude koolitas, oli avatud.

    (Tõnis Erilaiu blogi)

    Vasta

    • ckrabat
      mai 12, 2015 @ 08:24:13

      Karl Menning tänas Hitlerit
      Hitler tänas diplomaate Nürnbergi konverentsi külastamise eest TEMALE VASTAS EESTI SAADIK …
      http://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakalaew19330905.2.9
      Saksa rahvussotsialistliku partei kongressile Nürnbergi oli Hitler kutsunud ka Saksamaal wiibiwad välisriikide esindajad. Selle kutse peale sõitis Nürnbergi teiste hulgas ka Eesti saadik. Wälissaadikud sõitsid Berliinist Nürnbergi erarongis koos Saksa välisministri von Neurathiga. Pärast pidustusi oli jaamas külalisi ärasaatmas Hitler isiklikult. Ta tänas diplomaate tuleku eest ja awaldas lootust, et nad said kongressist mulje, et rahvussotsialistlik valitsus ei ole vägivallavalitsus, waid kehastab eneses rahva tahet. Hitlerile vastas diplomaatliku korpuse nimel Eesti saadik Karl Menning, kes tänas külalislahke vastuvõtu eest Nürnbergis. „Diplomaatliku korpuse liikmed,” ütles Menning, „on rõõmsad, et nad wõisid olla suurepärase jõudemonstratsiooni päältnägijateks.” Eesti saadiku pääle on langenud ülesanne. vastata ja tänada Hitlerit ning tunnistada tema. jõu demonstratsiooni kordaminekut.
      Wististi on tulnud just Menningul seda teha seepärast, et Menning on kõige vanem olija saadikuteperes Saksamaal. Teised riigid vahetavad sageli oma saadikuid, et nad teatamas riigis ei muutuks liiga kodusteks, meil aga püsib Berliini saadik juba wabariigi algusest pääle, kuigi sageli on juhitud tähelepanu sellele, et härra Menningul oleks aeg Berliinist lahkuda, sest ta on liiga vähe suutnud ära teha Eesti kasuks kaubanduslikkude suhete korraldamisel Saksamaa ja Eesti vahel. Pääle selle ei ole loomulik see, et Karl Menning on perekonna kaudu väga seotud sakslastega. Ta on nimelt abielus saksa aadlikuga Irmgard von Voigtländeriga. Meil peeti seda omal ajal hüweks, et diplomaadil on perekondlikud sidemed maal, kus ta Eestit esindab, teised riigid waatawad aga asja pääle otse vastupidiselt. Nii sunniti Läti saadik Moskwas lahkuma ainult sel põhjusel, et ta abiellus silmapaistwa kommunistliku väejuhi Aralowi õega.

      Vasta

  31. huviline
    mai 13, 2015 @ 18:34:18

    See et Menning tänas Hitlerit ei tee temast fasisti ega väikese natsiriigi eisindajat, veelgi vähem EKRE eelkäijat, eesti rahva identiteedi põhivoolajat ega tuumast eraldujat.

    Hitler, Stalin, Dracula jms on legendid, paras õppevahendiks, kõlbmatu argumendiks. Legendidele nõjatuv poliitika libastub pea, saab lõhkise pea või kasutab seda propagandistlikel eesmärkidel (vaimne vägivald).

    Husqvarna reklaamib tühja (Lenin peitis end heinas, tuli heinast välja ja rikkus inimeste elu, selleks et ajalugu EI korduks, osta korralik muruniiduk), ajalugu ei kordu isegi siis, kui seda tahta (mõni võib ju tahta), sest see on võimatu.

    Rahvusühtsus, omal mõõdetamatul määral, eksisteerib üksnes hetkel. Hetk, mis on kirja pandud (surnud kirjasõna), on kõlbmatu tõend, kui puudub keegi, kes elusolijatest annaks kinnituse. “Lingvistilisele metsale” leidub kinnitajaid, kes kinnitavad sedagi, mida sinna ehk sissegi pole pandud (ka autor), tõendab rohkem eesti rahvusühtsust, kui ükskõik milline teaduslik (meedia) kanal allikatele ja allikate allikatele ja allikate allikate allikatele tuginedes.

    Vasta

  32. ckrabat
    mai 14, 2015 @ 10:08:51

    Miski uus ekreportaal
    http://uueduudised.ee/

    Vasta

  33. ckrabat
    mai 14, 2015 @ 18:30:35

    Ahto Lobjakas: pimeduse süda
    http://arvamus.postimees.ee/3189059/ahto-lobjakas-pimeduse-suda
    Pime «põlis-Eesti» poliitika ehitab üles lõhestatud ühiskonda, kuhu konfliktipotentsiaal jääb igaveseks sisseprogrammeerituks, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas. Eesti soliidsemates ja vähem soliidsetes portaalides lokkama löönud keskustelu omadest ja võõrastest, sisserändajatest ja väljajääjatest, valgetest ja mittevalgetest on aja märk. Aga nagu ikka Eestis, ei tähista «rahva häälena» tuntud nähtuse peatõstmine tuleviku tulemist, vaid möödaniku keeldumist minna. Ta ei ole debatt Euroopaga («mustad ukse taha» ei ole tänasesse Euroopa keskustellu tõlgitavgi). Ta on samas otseühendus mineviku ja selle varjudega. Ta on väga väheses vastus välisele stiimulile ja palju enam sümptom sisemisest ühiskonna ebakindlusest, ebastabiilsusest. Märk ühiskondliku leppe mittetoimimisest väga põhimõttelisel tasandil.

    Vasta

  34. ckrabat
    mai 16, 2015 @ 08:06:05

    Järjekordne pseudoteema, millega poliitiline eliit ja meedia oma stultoloogilisi objekte hirmutavad, on Euroopa Liidu poolt ette pandud kvoot 326 põgeniku vastuvõtmisest, mis on hea näide populistlikust poliitilisest prostitutsioonist eesti moodi (nagu suudaks selline arv mõjutada demograafilist situatsiooni Eestis), kuid lolle hirmutada on ju tore. Eriti hea on selle juurde lasta taustamuusikat tüüpilisest tänitamisest, kuidas Lääs meid ei mõista, NATO artikkel V ei kehti ning meie liitlased meid eesootavas pühas sõjas Venemaaga maha jätavad. Selline tore arusaamine solidaarsusest, et meie oleme need, keda tuleb abistada, kuigi me ise kedagi abistada ei taha. Tüüpiline burksiputka ees ja poe taga leviv arusaam on selline: “Et euroliit oma probleeme edasi teistele lahendada saadab on suht arusaadav, ikka oma õue pealt ära.” Ivar NA-st ka protesteeris,et miks eesti poisid peavad võõras NATO armees teenima, miks nad enam meie armees teenida ei saa. Meie ja nemad vastandumises langeb euroliit nende alla, kuid kõik see, mis toimub Venemaal, kvalifitseerub kui meil. Aga mis sa, ahv, ronisid siis euroliitu ja NATOsse? Ilmselt programmeeriti neukkuajal lollitehastes lööktöö korras ja viisaastakute tempos valmistatud stultoloogilised objektid selliselt, et kõik see, mis tuleb läänest, on võõras ja vaenulik, kuid ida pool on kõik omad, sellised nagu meie. Võimu vahetudes unustati nad ümber häälestada ja jama ongi käes.
    Ise küsimus on muidugi see, kuidas põgenike saabumine Euroopasse probleemi lahendab ja kas seda ei tuleks lahendada lähteriikides. Aga see on hoopis teine teema. Täpselt samuti on valikute küsimus, kas kasulikum on sõjaks valmistuda või üritada seda ära hoida.

    Vasta

  35. ckrabat
    mai 16, 2015 @ 11:20:21

    Elu tsitadellis
    http://epl.delfi.ee/news/lp/elu-tsitadellis?id=71479507
    No nii, jälle on põhjust väita, justkui sepitseks peenutsev ja Euroopast lummatud eliit alatut kuritegu ürgsest talupojatarkusest juhinduva „lihtsa rahva” vastu. See tarkus väljendub näiteks säärastes kõlavates loosungites nagu „homod ei tohi abielluda!” ja „kui on must, näita ust!”.
    Hämmastav on aga see püha lihtsameelsus, mida omal ajal eredalt väljendas August Jakobsoni näidendi „Elu tsitadellis” tegelane professor Miilas, kes kujutas ette, et tema kõrge plangu ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlaserenomeega kaitstud elamine asub väljaspool sõdivat maailma kui rahu ja vaikuse saareke. Tegelikult marssisid professor Miilase väravast muidugi sisse nii natsid kui ka punased. Pole ka Eesti mingi Kuu peal asuv tsitadell. Meile ju meeldib Euroopa Liitu kuuluda, reisida ilma viisata, päevitada Vahemere ääres ja suusatada Alpides. Paraku kaasnevad rõõmudega ka kohustused. Solidaarsus tähendabki seda, et sõpru tuntakse ka hädas. Ma ei oska seda seletada parema näitega, kui tõi Kaarel Tarand Õpetajate Lehes: kes iganes väidab, et itaallased peaksid põgenikevooga ise hakkama saama, mingu ja rääkigu seda hakatuseks nendele Itaalia lenduritele, kes valvavad ja kaitsevad Eesti õhupiiri.

    Vasta

  36. ckrabat
    juuni 13, 2015 @ 19:07:15

    Vasta

  37. Trackback: Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses | Persona in fieri
  38. Trackback: Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC? | Persona in fieri
  39. ckrabat
    märts 27, 2016 @ 09:11:46

    Ekretiinidest niipalju, et miks nad on vasakpoolsed – nad nõuavad riigi suuremat sekkumist ja kontrolli ühiskonnas kõikides elusfäärides, täpselt nagu natsidki, siin on mõningaid erisusi puutinlastega, kes toetavad majanduspoliitiliselt põhiliselt kapitalismi. Sellepärast ongi Venemaal kommunistid opositsioonis ja hoidku Jumal, kui nad võimule peaksid pääsema.
    Ekretiinid soovivad Eesti NSV tagasitulekut, ainult et see kõik toimuks “õigete sümbolite” all, mitte punast, vaid sinimustvalget lippu lehvitades. Arnold Rüütel tahab kindlasti kolhoose ja sovhoose tagasi ning arvab siiralt, et Mart Laar hävitas Eesti põllumajanduse.
    Kõigile neile – ekretiinidele, natsidele, puutinlastele on ülimalt oluline rahvuse idee. Individuaalses plaanis võid sa olla sitapea ja inimesena läbikukkunud, aga sa kuulud teatavasse “õigesse” rahvusessse ja see vabandab kõik. Kõigis halvas, k.a. see, et sa individuaalses plaanis oled sitapea, on süüdi Teised (juudid, pagulased, moslemid, Brüssel, ameerika imperialism ja neli aastaaega jne), mitte Meie, sest Meie oleme head, Meie oleme valitud.
    Selle poolest erinevad natsionaalsotsialistid internatsionaalsotsialistidest. Internatsionaalsotsialistid (Lenin, Trotski, Marx, Engels jt) olid globalistid, kes tahtsid kommunismust levitada üle terve maailma, natsionaalsotsialistid (Hitler, Mussolini jt) ainult valitud rahva seas.
    Kokkuvõttes, ekretiinid on kindlasti rahvuslased ja kindlasti sotsialistid ja kui need kaks asja kokku panna, siis saab teadagi mille. Kui nüüd jah hakata üksipulgi võrdlema EKRE-t ja Natsionaalsotsialistlikku Töölisparteid, siis leiab erisusi muidugi.

    Vasta

  40. ckrabat
    märts 29, 2016 @ 12:32:26

    Vasta

  41. Trackback: Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul | Persona in fieri
  42. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri
  43. personainfieri
    mai 17, 2017 @ 10:29:26

    Kari Kärsper: reaalsuse hävitamine. Lapikust maast on totalitarismini tilluke samm
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/kari-karsper-reaalsuse-havitamine-lapikust-maast-on-totalitarismini-tilluke-samm?id=78230012
    Muu maailma eeskujul levivad Eestis katsed luua ideoloogiliselt konstrueeritud maailmu: Sputnikust Objektiivini, Telegramist Uute Uudisteni. Need tekitavad umbusaldust ja lõhuvad ühiskondlikku sidusust. Nad ei taha osaleda demokraatlikul arvamuste turuplatsil, vaid on rohkem nagu 1990-ndate Kadaka turg, kus müüdi peamiselt küsitava kvaliteediga piraatkaupa. Kallutatud ideoloogiatorudest tuleb pidevalt kahte tüüpi sisu, mille eesmärk on rahvast endaga kaasa tõmmata.

    Esiteks seavad nad kahtluse alla pea kõik teadmised, hoiakud ning poliitika ja ühiskonnakorralduse, olgu liikumapanev jõud siis peavoolupoliitikute läbikukkumised, kliimamuutuste konsensuse küsimärgistamine või muud vandenõuteooriad. Ühistes huvides leitakse võimalusi, kuidas endale toetajaid koguda: näiteks vastandudes raudteeprojektile või importides võltsprobleeme perekonna või lastekaitse valdkonnas. Vandenõuteooriate loogiline vastukäivus ja eesmärkide sisulised erinevused ei takista ühist tegutsemist. Nende liikumiste eestvedajad ei pruugi ise oma öeldusse uskudagi, nende eesmärk on toota propagandat. Eelmisel nädalal toimunud riigikogu arutelul tunnistas seda ka Martin Helme.

    Sellistel liikumistel on pluralismiga sama palju ühist kui pärismurul tehismuruga.
    Teisalt keskenduvad need jõud ühe või mitme suhteliselt väheolulise teema ümber, millega tõmbavad kaasa inimesi, kes pole varem poliitikast huvitatud olnud, ent tunnevad muutuva maailma ebastabiilsust otsesemalt või kaudsemalt. Moodsa maailma keerulisuse rohuks pakuvad totalitaarsusele kalduvad liikumised lihtsaid lahendusi. „Perekonnakaitsjaid” ei tundu huvitavat naiste- ega lastevastane vägivald või alimentide maksmata jätmine, pigem kütavad neid üles samast soost paaride püüdlused saada võrdset kaitset oma perele. Lameda maa teooria levitajad seavad kahtluse alla teaduslikud meetodid, pakkumata ise adekvaatseid tõendeid. Sellistel liikumistel on demokraatlikus ühiskonnas hädavajaliku pluralismiga sama palju ühist kui pärismurul tehismuruga. Pluralism ei tähenda ju ainult erinevaid arvamusi, vaid ka võimet enda teadmiste piiratust tunnistada ja soovi astuda teistega heas usus dialoogi. See toetab, mitte ei murenda jagatud reaalsuskäsitlust. Pluralism tähendab teistsuguste vaadete aktsepteerimist – erinevalt äärmuslusest, mis näeb õigena ainult omaenda vaatenurka ega ole huvitatud teise ärakuulamisest. Pluralismi kadumine sillutab teed totalitaarsusse. Totalitaarsusele kalduvas ühiskonnas valitseb usaldamatus. Võrdväärsete omavahelises suhtluses tekkinud jagatud maailmataju asemel eksisteerib jõuga kehtestatud „reaalsus”, millega vastuollu minek toob kaasa rängad tagajärjed.

    Otsekui konna keetmine
    Totalitaarne ühiskond ei teki üleöö: seda luuakse inimestevahelise suhtlemise lõhkumise ja piiramise kaudu. Esmalt seatakse kahtluse alla objektiivne, jagatud reaalsus. Hiljem kehtestatakse oma ideoloogiline arusaam kui ainuõige. Hannah Arendt on seda protsessi hästi kajastanud oma suurteoses „Totalitarismi lätted”, milles ta põhjendab totalitaarsete režiimide teket eelkõige üksikisikute vaheliste normaalsete sidemete kaotamisega. Ühes nendega kadus ka jagatud reaalsustaju.
    Reaalne maailm on sageli seletamatu, hirmutav ja kaootiline ning mõjub seetõttu paljudele depressiivselt ja eemaletõukavalt. Reaalsuse asemel eelistatakse ideoloogiliselt konstrueeritud maailmu, kus asjad on seletatud, ettearvatavad ja stabiilsed. Inimmõistusele on sellised lähenemised psühholoogiliselt vastuvõetavamad, mis selgitab ka religiooni olulisust inimkonna ajaloos. Meile meeldivad lihtsad lood heast ja halvast, kangelastest ja kurikaeltest. Meile üldiselt meeldib, kui ümbritsev on meie kontrolli all. Samal ajal elame infotehnoloogia revolutsioonilise arengu tõttu kiirelt muutuvas ja üksteisest sõltuvas maailmas, milles valitseb palju poliitilist, majanduslikku ja sotsiaalset ebakindlust ning lootusetuna mõjuvat ebaõiglust.

    Massideta kaob jõud
    Totalitaarseid liikumisi hoiab üleval propaganda ja näiline suurte rahvahulkade toetus. Selle puudumine mõjub neile hävitavalt, mistõttu on nad alati umbmäärase „rahva” poolel. Masside toeta ei ole nad keegi, sest nende ideed ei haaku reaalsusega. Aga ühe, oskuslikult valitud teema seljas ratsutades ja meediat manipuleerivalt ära kasutades muutuvad nad järsku tõsiselt võetavaks. Sageli ei suuda ka peavoolu poliitikud ega äärmuslaste kriitikud vastu panna kiusatusele langeda samale tasemele: vastata valedele liialduste ja vastupropagandaga, mis viib diskussiooni reaalsusest veel kaugemale ning toodab ühiskonnas segadust ja ebastabiilsust hoopis juurde. Reaalsusest irdunute argumendid pretendeerivad ühiskondlikus diskussioonis võrdsele positsioonile. Aga nad ei vääri seda, sest pole heausklikud, ei kohtle vastaseid austusega ega soovi neid kuulata, sest peavad oma arvamust ainuõigeks. Igaüks, kes nende moodi ei mõtle, on nende silmis äraostetud, manipuleeritud või lihtsalt teadmatuses.

    Äärmuslased peavad vähemuste vastu vaenu õhutamise piirangut perverssel kombel ohuks sõnavabadusele.Viimasel ajal on totalitaarsete liikumiste arsenali lisandunud inimõiguste kasutamine kaitsekilbina kriitika eest. Lameda maa teooriate levitajad võrdlevad õigustatud naeruvääristamist tagakiusamisega. Äärmuslased peavad vähemuste vastu vaenu õhutamise piiramist perverssel kombel ohuks sõnavabadusele. Aga väljendusvabadus kaitseb tegelikku pluralismi, mitte selle propagandaga lämmatamist või teiste inimõiguste kahjustamist. Teistsuguse inimesega suhtlemine aitab mõista maailma objektiivsemalt kui lihtsalt ühest, enda vaatenurgast. Väljendusvabaduse mõte on hoida ja toetada arusaama maailmast, mis on loodud just omavahelise suhtluse kaudu, aga mida me kogeme erinevalt olenevalt sellest, kes oleme ja kus elame. See arusaam ühiselt tajutud reaalsusest loob võimalused aruteluks ja tekitab ühise suhtluspinna. Kui see suhtluspind kaob, kaob ka vaba ühiskond.

    Miks on reaalsus just nüüd rünnaku alla sattunud?
    Põhjus võib olla poliitilises eliidis, mis on skandaalist skandaali ka ise spinninud juhtunut ühiskonna vastuvõetavuse piirist kaugemale. Reformierakonna rahastamis­skandaali, Keskerakonna korruptsioonijuhtumite, president Ilvese talu, kooseluseaduse algatamise, IRL-i nepotismi jne puhul on „ametlik” versioon reaalsusega vastuolus. Reaalsusest irduvad liikumised lähevad rahvale korda, sest nende kriitika poliitilise eliidi pihta vastab vähemalt osalt tõele.
    Teisalt on põhjus liiga ahtas ühiskondlikus aruteluruumis, kus eri arvamustele pole kuigi palju ruumi jäetud. Eesti eduloo või rahvusliku narratiivi küsimärgistamine toob kaasa valulikud reaktsioonid ja läbinähtavalt mängitud „vene kaart” mõjub. Kaur Kenderi nihilist.fm aitas vahepeal seda ruumi avardada, aga peavoolumeedias ja -poliitikas arvavad ikkagi üpris samamoodi mõtlevad inimesed. Osalt on see väikese ühiskonna omapära, aga seda enam peaksime pluralismi toetama, mitte kartma.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2015
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: