Püha Graali tühjenemine

@huviline
Reaktsioonid ja kommentaarid artiklile „Püha Graali täitumine“ panid üllatuma, viies mõtted hoopis teise suunda, mille tulemusena jäi tähelepanuta peamine kirjutatud loos, kuid avades muud avarad lähtepunktid selguse otsijatele. Filosoof Tõnu Luik toob ilusa näite, rääkides tunnetusest (teadmistest) ja ajast: „Lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda, järelikult peab tal olema peen ajataju.“ (Tõnu Luik „Filosoofiast kõnelda“, lk 96). Tundub, et lill teab ette, millal vihmasadu tuleb. Kuidas või kes võiks poliitikas omada nii peenet ajataju?

Aktuaalses klaaskuulmeedias annavad kõige paremini liberaalse poliitika alustest ülevaate, küll teise vaatepunkti nihutatuna, kaks naist, kellest eestlanna Maarja Kangro arvamusele viitasin eelmises loos. Teine neist on ungarlanna Andrea Petö. Kahe naise seisukohad annavad pildi traditsioonilisest liberaalsest poliitikast, mille „traditsioon“ ulatub Ida-Euroopas Nõukogude Liidu kollapsini, Lääne-Euroopas II MS lõppu. Traditsioon on selles mõttes üks ajahorisont, kust alates mingitest teemadest ühiskonnas juttu tehakse, mitte midagi enamat. Sellel pildil on Prantsuse revolutsiooniaegsetest maksiimidest „liberté, egalité, solidarité“ tähelepanuta jäänud solidaarsus. Kristlikest maksiimidest „usk, lootus, armastus“ on tähelepanuta jäänud nii usk kui lootus, armastust aga mõistetakse seksuaalse enesemääramisena. Liberaalne ühekülgne maailm, mida asjaosalised ise armastavad progressiivseks nimetada. Peaks ju olema selge, et ainuüksi seksuaalne enesemääramine ei määra ühiskonnas ega üksikisiku elus suurt midagi, olles relevantne ehk elu initsiatsioonietapil.

Ometi on Maarja Kangro sigivuse kilbile tõstes arukalt nentinud: „aga kui edukalt sigiv maailm sigib naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see kuigi sigimistväärt maailm. Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks naise allasurutuse hinnaga, ei saaks olla elamisväärne maa.“ Nõus, elamisväärne riik ei tohiks mahasuruda ühtegi isikut varjatult või avalikult, aga kui see juba toimub, siis pigem avalikult ja ausalt. Eestlanna ei mõika, samuti enamik liberaalse poliitika esindajaid, et maailma jagamine/lahutamine teeb varjatult võimalikuks nii surve kui sunni. Sigimatutel on ühiskondlikus mõttes samad õigused, mis lapse/lapsi koolitavatel majapidamistel, kelle õigustest kasvab suur sõnum, aga väiksem panus. Väiksema panuse andjatel on eelisõigus suure sõnumi presenteerimisel klaaskuulmeedia veergudel, mistõttu suurema panuse andjad on surve all. Aja jooksul teiseneb surve varjatud sunniks, mitte enamuse/vähemuse suhteks, vaid mentaalseks vägivallaks, mida tuntakse liberaalse poliitikana.

Kuidas saab keegi väita, et memme vaev on tühi-tähi või et ükski inimene ei peaks ennast tundma võlglasena, kui tema elukrediit on ometi antud talle optsioonina, mitte niisama, tasuta. Maarja Kangro väidab siiski, et ta on tahtnud arvata seda, mille on ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Agamben: „Tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetikaalane arutlus, on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla: sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, poleks mingisugune eetiline kogemus võimalik – meil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia.” Siit koorub välja liberaalse poliitika iseloomulik joon, olla vaba, hoolimata kõigest. Permanentselt katkematu joon: olla elu peremees, aga mitte võtta võlgu; olla omanik, aga mitte kapitalist.

Midagi sarnast koorub ka ungarlanna intervjuust. Esiteks on üsna arusaadav, et tagurlikud jõud on „õppinud poliitikat tegema ja oma nõudmisi väljendama“ samamoodi nagu progressiivsed jõud ehk meie. Teiseks tuleb sooline palgalõhe lahendada kvoodiga, nii nagu Poolas. Kvoot on piirang, avalik sund, mitte enam varjatud surve, tõeline Iiobi sõnum. Klaaskuulmeediale läheb selline suur sõnum hästi peale, selles on intriigi. „Palgalõhe, klaaslagi, perevägivald, vaesus – naised kannatavad kõikide selliste nähtuste tõttu, ent poliitikud ei ole suutnud nendega tegelda. Parteil või liikumisel, kes on võimeline neid teemasid käsitlema arusaadavas rahvalikus keeles, on kindlasti võimalusi kristlik-konservatiivsete valitsuste vastu.“

Need tsitaadid on suure liberaalse sõnumi kandjad, mis põrgatakse paljude lugejate poolt tagasi, sest sisaldab mentaalset jaga ja valitse meetodit. Lahutame ja jagame mitte riike või rahvaid, vaid probleeme, seisukohti ja arvamusi, kedagi pjedestaalile tõstes, kedagi tähelepanuta jättes. Nii on kerge valitseda, kuna kõik pidavat ju igatsema tunnustust, andkem siis neile tunnustust, aga üksnes siis, kui on õige aeg ja koht. Ainuke seni veel kehtiv põhimõte on võimude lahususe põhimõte, mis üldjuhul kehtib ka eelkirjeldatud ajakirjandusliku võimu kohta. Paraku astuvad riik (KOV) ja meedia viimasel ajal ühte jalga, jäänud on suveräänsed blogijad, kes iga sooga, iga vanuse või eaga ei sõlmi eraldi lepingut. Ainuke mootor, mis Eesti poliitikat liikumises hoiab, on riigi ja Tallinna vastasseis, mille eesotsas valitsevad liberaalsed erakonnad (RE ja KE kuuluvad mõlemad EU liberaalide fraktsiooni). Liberaalid omavahel.

Klaaskuulmeedia on liberaalse poliitika vältimatu osis, sest seal räägitakse sõnumitest, tsitaatidest, arvamustest ja nimedest, täpsemalt intriigist nende vahel. Kuid poliitikast rääkides, nii liberaalsest kui konservatiivsest, pole üldse oluline tugineda üksnes nimedele, kes poliitika kohta arvamust avaldades teisi sarnaseid tsiteerivad, et jõuda tuumani. Tuuma võivad tabada ka need, keda kunagi ei tsiteerita, kes on sõltumatud klaaskuulmeediast. See on põhimõtteline küsimus, mitte asjatundjate ja asjatundmatute vastandamine. Tundmatu blogija, tundmatu kommenteerija, kes uhkes üksinduses avaldab mõtteid, mida valitsejad kunagi ei kuule, osutub poliitiliselt ülioluliseks. Nad täidavad Püha Graali, meie soovide karikat, eriti kui räägime rahvuslikust poliitikast.

Siit tuleb vahe liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahele, neid liigitamata, jagamata, eristamata eesmärgiga valitseda. Liberaalne poliitika ja suur liberaalne sõnum mahub absoluutsete inimõiguste kontseptsiooni raamidesse. Ungarlanna Andrea Petö: „universaalsed inimõigused“, mille alused on valed. Mingeid absoluutseid inimõiguseid pole olemas, mida inimesed omaksid üksnes enda inimeseks olemise pärast, sest siis peaksid kindlasti olema ka kohustused, mida inimesed peaksid täitma üksnes selle pärast, et nad on inimesed. Me saame õigustest rääkida siis, kui need on korrelatsioonis kohustustega, vastasel juhul muutudes sisutühjaks, nagu enamus klaaskuulmeediast. Rahvusliku maailmavaate esindajad teavad ette, millal sadama hakkab: kui kroonlehed on kinni ja karikas tühi.