Püha Graali tühjenemine

@huviline
Reaktsioonid ja kommentaarid artiklile „Püha Graali täitumine“ panid üllatuma, viies mõtted hoopis teise suunda, mille tulemusena jäi tähelepanuta peamine kirjutatud loos, kuid avades muud avarad lähtepunktid selguse otsijatele. Filosoof Tõnu Luik toob ilusa näite, rääkides tunnetusest (teadmistest) ja ajast: „Lill paneb oma kroonlehed kinni enne, kui vihma hakkab sadama, aga mitte pärast seda, järelikult peab tal olema peen ajataju.“ (Tõnu Luik „Filosoofiast kõnelda“, lk 96). Tundub, et lill teab ette, millal vihmasadu tuleb. Kuidas või kes võiks poliitikas omada nii peenet ajataju?

Aktuaalses klaaskuulmeedias annavad kõige paremini liberaalse poliitika alustest ülevaate, küll teise vaatepunkti nihutatuna, kaks naist, kellest eestlanna Maarja Kangro arvamusele viitasin eelmises loos. Teine neist on ungarlanna Andrea Petö. Kahe naise seisukohad annavad pildi traditsioonilisest liberaalsest poliitikast, mille „traditsioon“ ulatub Ida-Euroopas Nõukogude Liidu kollapsini, Lääne-Euroopas II MS lõppu. Traditsioon on selles mõttes üks ajahorisont, kust alates mingitest teemadest ühiskonnas juttu tehakse, mitte midagi enamat. Sellel pildil on Prantsuse revolutsiooniaegsetest maksiimidest „liberté, egalité, solidarité“ tähelepanuta jäänud solidaarsus. Kristlikest maksiimidest „usk, lootus, armastus“ on tähelepanuta jäänud nii usk kui lootus, armastust aga mõistetakse seksuaalse enesemääramisena. Liberaalne ühekülgne maailm, mida asjaosalised ise armastavad progressiivseks nimetada. Peaks ju olema selge, et ainuüksi seksuaalne enesemääramine ei määra ühiskonnas ega üksikisiku elus suurt midagi, olles relevantne ehk elu initsiatsioonietapil.

Ometi on Maarja Kangro sigivuse kilbile tõstes arukalt nentinud: „aga kui edukalt sigiv maailm sigib naise rahulolu ja eneseteostuse arvelt, pole see kuigi sigimistväärt maailm. Eesti, mille elanikkond muudkui kasvaks naise allasurutuse hinnaga, ei saaks olla elamisväärne maa.“ Nõus, elamisväärne riik ei tohiks mahasuruda ühtegi isikut varjatult või avalikult, aga kui see juba toimub, siis pigem avalikult ja ausalt. Eestlanna ei mõika, samuti enamik liberaalse poliitika esindajaid, et maailma jagamine/lahutamine teeb varjatult võimalikuks nii surve kui sunni. Sigimatutel on ühiskondlikus mõttes samad õigused, mis lapse/lapsi koolitavatel majapidamistel, kelle õigustest kasvab suur sõnum, aga väiksem panus. Väiksema panuse andjatel on eelisõigus suure sõnumi presenteerimisel klaaskuulmeedia veergudel, mistõttu suurema panuse andjad on surve all. Aja jooksul teiseneb surve varjatud sunniks, mitte enamuse/vähemuse suhteks, vaid mentaalseks vägivallaks, mida tuntakse liberaalse poliitikana.

Kuidas saab keegi väita, et memme vaev on tühi-tähi või et ükski inimene ei peaks ennast tundma võlglasena, kui tema elukrediit on ometi antud talle optsioonina, mitte niisama, tasuta. Maarja Kangro väidab siiski, et ta on tahtnud arvata seda, mille on ilusti sõnastanud itaalia filosoof Giorgio Agamben: „Tõsiasi, millest peab lähtuma igasugune eetikaalane arutlus, on see, et inimesel pole mingisugust olemust, mida ta peaks realiseerima, mingisugust ajaloolist või vaimset ülesannet, mingit bioloogilist saatust. Ainult seetõttu saab midagi niisugust nagu eetika olemas olla: sest on selge, et kui inimene oleks või tal peaks olema see või too substants, see või too saatus, poleks mingisugune eetiline kogemus võimalik – meil oleksid üksnes ülesanded, mis tuleb täide viia.” Siit koorub välja liberaalse poliitika iseloomulik joon, olla vaba, hoolimata kõigest. Permanentselt katkematu joon: olla elu peremees, aga mitte võtta võlgu; olla omanik, aga mitte kapitalist.

Midagi sarnast koorub ka ungarlanna intervjuust. Esiteks on üsna arusaadav, et tagurlikud jõud on „õppinud poliitikat tegema ja oma nõudmisi väljendama“ samamoodi nagu progressiivsed jõud ehk meie. Teiseks tuleb sooline palgalõhe lahendada kvoodiga, nii nagu Poolas. Kvoot on piirang, avalik sund, mitte enam varjatud surve, tõeline Iiobi sõnum. Klaaskuulmeediale läheb selline suur sõnum hästi peale, selles on intriigi. „Palgalõhe, klaaslagi, perevägivald, vaesus – naised kannatavad kõikide selliste nähtuste tõttu, ent poliitikud ei ole suutnud nendega tegelda. Parteil või liikumisel, kes on võimeline neid teemasid käsitlema arusaadavas rahvalikus keeles, on kindlasti võimalusi kristlik-konservatiivsete valitsuste vastu.“

Need tsitaadid on suure liberaalse sõnumi kandjad, mis põrgatakse paljude lugejate poolt tagasi, sest sisaldab mentaalset jaga ja valitse meetodit. Lahutame ja jagame mitte riike või rahvaid, vaid probleeme, seisukohti ja arvamusi, kedagi pjedestaalile tõstes, kedagi tähelepanuta jättes. Nii on kerge valitseda, kuna kõik pidavat ju igatsema tunnustust, andkem siis neile tunnustust, aga üksnes siis, kui on õige aeg ja koht. Ainuke seni veel kehtiv põhimõte on võimude lahususe põhimõte, mis üldjuhul kehtib ka eelkirjeldatud ajakirjandusliku võimu kohta. Paraku astuvad riik (KOV) ja meedia viimasel ajal ühte jalga, jäänud on suveräänsed blogijad, kes iga sooga, iga vanuse või eaga ei sõlmi eraldi lepingut. Ainuke mootor, mis Eesti poliitikat liikumises hoiab, on riigi ja Tallinna vastasseis, mille eesotsas valitsevad liberaalsed erakonnad (RE ja KE kuuluvad mõlemad EU liberaalide fraktsiooni). Liberaalid omavahel.

Klaaskuulmeedia on liberaalse poliitika vältimatu osis, sest seal räägitakse sõnumitest, tsitaatidest, arvamustest ja nimedest, täpsemalt intriigist nende vahel. Kuid poliitikast rääkides, nii liberaalsest kui konservatiivsest, pole üldse oluline tugineda üksnes nimedele, kes poliitika kohta arvamust avaldades teisi sarnaseid tsiteerivad, et jõuda tuumani. Tuuma võivad tabada ka need, keda kunagi ei tsiteerita, kes on sõltumatud klaaskuulmeediast. See on põhimõtteline küsimus, mitte asjatundjate ja asjatundmatute vastandamine. Tundmatu blogija, tundmatu kommenteerija, kes uhkes üksinduses avaldab mõtteid, mida valitsejad kunagi ei kuule, osutub poliitiliselt ülioluliseks. Nad täidavad Püha Graali, meie soovide karikat, eriti kui räägime rahvuslikust poliitikast.

Siit tuleb vahe liberaalse ja konservatiivse maailmavaate vahele, neid liigitamata, jagamata, eristamata eesmärgiga valitseda. Liberaalne poliitika ja suur liberaalne sõnum mahub absoluutsete inimõiguste kontseptsiooni raamidesse. Ungarlanna Andrea Petö: „universaalsed inimõigused“, mille alused on valed. Mingeid absoluutseid inimõiguseid pole olemas, mida inimesed omaksid üksnes enda inimeseks olemise pärast, sest siis peaksid kindlasti olema ka kohustused, mida inimesed peaksid täitma üksnes selle pärast, et nad on inimesed. Me saame õigustest rääkida siis, kui need on korrelatsioonis kohustustega, vastasel juhul muutudes sisutühjaks, nagu enamus klaaskuulmeediast. Rahvusliku maailmavaate esindajad teavad ette, millal sadama hakkab: kui kroonlehed on kinni ja karikas tühi.

Advertisements

24 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    apr. 24, 2016 @ 22:25:30

    Mõned kommentaarid: Prantsuse revolutsiooni esialgne moto oli “Liberté, égalité, fraternité“, mida on omistatud nii Maximilien Robespierre’ile endale (Elles porteront sur leur poitrine ces mots gravés : LE PEUPLE FRANÇAIS, & au-dessous : LIBERTÉ, ÉGALITÉ, FRATERNITÉ. Les mêmes mots seront inscrits sur leurs drapeaux, qui porteront les trois couleurs de la nation),kui ka vasakpoolsele jakobiinile Antoine-Francois Momoro’le (Unité, Indivisibilité de la République; Liberté, Egalité, Fraternité ou la mort). Kahe esimese fraasi suhtes ollakse üldiselt jõutud konsensusele, kuid viimase asemel on kasutatud ka teisi komponente (sh solidaarsus). Siin üks anarhistlik põhjendus:
    http://radgeek.com/gt/2010/03/02/liberty-equality-solidarity-toward-a-dialectical-anarchism/

    “I have chosen the word “Solidarity” to stand for a family of cultural and political commitments usually associated with the radical Left, among them labor radicalism, populism, internationalism, anti-racism, gay liberation, and radical feminism. These commitments share a common concern with the class dynamics of power and a sensitivity to expressions of non-governmental forms of oppression.”

    Muidugi vahet suurt pole, sisuliselt tähendavad nad peaaegu sama asja.

    Vasta

    • huviline
      apr. 24, 2016 @ 23:32:54

      Antud artikli vaates on vendlus või solidaarsus sama oluline teiste maksiimidega, salapärase rahvusühtsuse tekkes aga põhjapaneva tähtsusega. Solidaarsus korrutab/liidab, mitte ei jaga/lahuta, esindades seega tulevikus toimuvat tehingut (optsiooni).

      Majandusterminites on investeerimine iseloomulik pigem rahvuslikule maailmavaatele ja ettevõtlus liberaalsele. Investor otsib mõõduka riskiga tootlust, ettevõtja riskib kasumi ja kasvu nimel.

      Solidaarsus viitabki madala riskiga tootlusele, konservatiivsusele, liberaalsus vastuoksa riskikapitali kaasamisele.

      Vasta

  2. personainfieri
    apr. 26, 2016 @ 01:56:31

    http://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/perekonnateemalise-sinodi-tulemused-ei-olnud-voitjaid-ainult-kaotajad-neist-esimesena-katoliku-moraal/

    “Inkulturatsioonile allutatud, see “juhtumilt juhtumile” moraal, relativeerib ja lahustab laiali moraaliseaduse, mis oma definitsiooni alusel on absoluutne ja universaalne. Pole olemas head kavatsust ega kergendavaid asjaolusid, mis võiksi muuta hea teo kurjaks või vastupidi, kurja teo heaks.”, märgib 5 lapse isa õieti.

    Nii juhtub, kui tähelepanuta jäetakse või lausa ignoreeritakse 2 kristliku maksiimi, piirdudes üksnes armastusega, sedagi mõistes seksuaalse enesemääramisena.

    Vasta

  3. js
    apr. 26, 2016 @ 14:27:50

    Nagu jumal juhatab. Kas kire reegleid on võimalik kivisse raiuda, nii Moosese moodi? Kive jääb vist väheks. Ja siis, mis saab siis inglitest? Kõigist neist, kelle juhatust Maarjal ja Eliisabetil ikka vaja läks. Kes neid julgustasid ja keda nad kartsid. Sest nad tegid midagi, neile juhtus midagi, mis polnud kivisse raiutud.

    Lihtne vabahing tahaks, et tema kirg ja luba oleksid seaduseks. Ohutu kirg, sarvedeta jänes? Aga see pole kirg, see on comme il faut. Ei mingit ilmutust. Ei millegi ületamist. Ei midagi uut. Puhas … islam? Jumala poega pole kunagi risti löödud. Saati siis jumala poolt.

    Nii on ja kristluse lugu on ikkagi Maarja ja Joosepi, mitte saduseride ja variseride, selootide, seadusetähe või universaalse moraali võidu lugu. Nende poeg ei kuuluta riikide õnne ega seda, mis rohuliblele valus. Mõnede meelest.

    ***

    See siin on teater. Sest on veel üks osapool, liberaalide ja konservatiivide vahel, kõikide kohal, kusiganes, ja see on riik. Riigil on ükspuha, vaatab paremale, vaatab vasakule, on konservatiivne või liberaalne. Ta on moraalitu, teda huvitab homöostaas, iseenda jatkuvus.

    Riigiparteiks on inimesed, keda riik on veennud – valelikult – et neil on samasugune õigus ülekohtule nagu temal endal. Riigipartei jaoks oleks Reformi lahutamine riigist riigireform. See oleks tema surm ja selle vastu võitleb ta kõigest hingest ning kogu jõust. Vahendeid valimata.

    Ma võin eksida, aga minu jaoks on EKRE riigi vallaslaps. Ta sai viljastatud kooselukoalitsiooni liidus Ukraina kuumal kevadel.

    Tema energia allikad on väljaspool tegelikku Eesti ühiskonda, tõukudes siiski inimeste tõelistest ja sügavatest hirmudest. Kooseluseaduse jaoks polnud mingit nõudlust. Islamofoobia on luul ja tema ainus reaalne suund on viha venelaste vastu. Ja see on ootele jäetud seniks, kuni inimesed ülekohtuga harjuvad. (Viimaste valimiste ajal proovis neid nuppe eikeegi muu kui Jürgen Ligi.)

    Hoolimata suurest jutust vihakõne vastu, on riigi esindajad vaiki olnud. Nii kurdab Lobjakas ja õieti, minu meelest.

    Jõerüüt, too kommentaatorite lemmik, ei ole miskitpidi riigivõõras. Tema vaated rändekriisile on sama veidrad kui EKRE-l.

    Aga eks aeg annab arutust. Ma ei pea teadma, kes on kelle taga. Aga ma näen, kes mida teeb. Ja see siis pole tagantjäreletarkus.

    Vasta

  4. ckrabat
    apr. 26, 2016 @ 16:53:44

    “Ma võin eksida, aga minu jaoks on EKRE riigi vallaslaps. Ta sai viljastatud kooselukoalitsiooni liidus Ukraina kuumal kevadel.”

    EKRE päritolu seletas Lotman hästi lahti.
    “Tahaks teha ühe väikese korrektsiooni. “EKRE alustas poolteist aastat tagasi” — tegelikult on see vaid uus nimetus. Minu mäletamist mööda oli eelmises abielus selle proua nimi Rahvaliit, neiupõlvenimega Maaliit (vanemad inimesed teavad rääkida, et oli ennegi abielus). Samas pean tunnustama EKREt Eesti ajaloo edukaima parteilise rebrandingu puhul.”
    Tegemist on siiski uuesti mehele läinud juba küpses eas vanaprouaga, kes on edukalt ühendanud nii neukkunostalgikud, neonatsid ja lihtsalt rahulolematud, kes kõik rõõmsasti Juhti ootavad.

    Vasta

  5. huviline
    apr. 26, 2016 @ 20:48:33

    Demokraatlikus riigis tänapäeval, nagu Eesti soovib, sõltub rahvusliku (konservatiivse) või vabameelse (liberaalse) maailmavaate eristamine sellestki, kuidas demokraatia mõistet sisustatakse või jäetakse sisustamata.

    Näiteks presidendi valimise element. Siin tundub üldjoontes, et rahvuslikud maailmavaated soovivad pigem presidendi otsevalimisi, liberaalsed pigem erakondade või valijameeste poolt valitud presidenti.

    Järeldus: vabameelsed maailmavaated sisustaksid demokraatia mõistet rahva soove mängust välja jättes. Liberaalid soovivad selgust ja ratsionaalsust, et hoida riiki kindla käega vabaduse kursil, jätmata midagi juhuse hooleks. Rahvuslased seevastu, rahva irrelevantsususele tuginedes, usaldaksid seda.

    Teiseks valimisea langetamise element. Siin tundub üldjoontes, et vabameelsed maailmavaated sooviksid pigem valimisiga langetada, rahvuslikud pigem mitte.

    Kolmandaks rahvahääletuse element: Siin tundub üldjoontes, et vabameelsed maailmavaated sooviksid rahvahääletust kasutada vahendina, rahvuslikud pigem kvaliteedina või olemuslikult.

    http://arvamus.postimees.ee/3666693/eero-medijainen-arajaanud-rahvahaaletused-eestis

    “Taasiseseisvumise protsessis kasutati rahvahääletuse võimalust edukalt nii suveräänsuse kinnitamiseks kui ka Eesti astumisel Euroopa Liitu. Edaspidi jäi rahvahääletusele kaks rolli. Ühelt poolt sai sellest potentsiaalne vahend parlamendi käes, kui peaks vaja olema mingeid pingeid maandada. Niisuguse võima­lusena on see kirjas ka põhiseaduses.”

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 27, 2016 @ 09:11:53

      See on jällegi üldistamine, et elus lähtutakse alati mingitest kõrgematest ideaalidest ja maailm jaguneb headeks ja pahadeks, mis on üle võetud hoopis hollywoodi märulifilmidest ja nõukogude sõjafilmidest. Nt surmanuhtluse suur toetus tuleb mitte maailmavaatelisest lootusest seeläbi kuidagi maailma parandada, vaid irratsionaalsest lootusest, et maha hakatakse lööma naabrijuhani pead, mitte sina ise ei ole see, kes on sunnitud pea pakule asetama, tuginedes irratsionaalsele ootusele, et sina oled alati heade poolel, mis asetab naabrijuhani automaatselt pahade manu. Skeem töötab niikaua kuni maha hakatakse lööma sinu pead, siis jooksed sa keel suust väljas liberaalide leeri, kui just pole juba hilja. Sellisest filmilikust bipolaarsusest jaotub maailm lihtsa inimese jaoks alati kaheks: head (MEIE) vs pahad (NEMAD), head (konservatiivid) vs pahad (liberaalid) või head (kommunistid) vs pahad (lääs) või head (sunniidid) vs pahad (šiiidid) või head (eestlased) vs pahad (venelased) või head (kohalikud) vs pahad (pagulased) või hea (Putin) vs paha (Merkel) või head (juudid) vs pahad (araablased) või head (Potter) vs pahad (Voldemort) või head (lihtrahvas) vs pahad (aadlikud) jne … nimekirja võib lõputult jätkata. Või ka vastupidi, vahet pole, sest antikangelane muutub kellegi jaoks jälle kangelaseks. Lihtsa inimese unistust võib ka juhanliivilikult parafraseerida, kui seda NEID ees ei oleks …

      Vasta

      • huviline
        apr. 27, 2016 @ 09:52:25

        Üldistamine ei ole saatanast, samuti poole valimine või hea ja halva vaheline võitlus, sest sa oled kas võitjate poolt või kaotajate poolt, aga mõlema poolt korraga pole võimalik olla.

        See teebki vahe vahele, kas näha elu paljusust ja mõista poliitikat mitmekesisena, jättes bipolaarsusele või dualismile tema koha.

        Päeva lõpuks on kogu informatsioon nullide ja ühtede jada, nii halvad kui head hollywoodi filmid, see on tegelik dualism. Mõni võib öelda, et null ei ole number, aga me kasutame ju seda võrrandis.

      • huviline
        apr. 27, 2016 @ 10:15:33

        Minu jaoks on surmanuhtlus maailmavaateline küsimus, lootusega seeläbi maailma parandada, ja üldse mitte irratsionaalne ootus.

        Surmanuhtlus on poliitika element. Poliitika peaks maailma parandama konkreetselt, kuid mitte üksnes küsitlustele tuginedes, politoloogiliselt, vaid pehmendades elu karmust.

        Kui näha tänapäeva lääne demokraatiat üldjoontes liberaalsena, siis vabameelne maailmavaade on surmanuhtluse vastu. Sellega aga põhjustatakse lisakannatusi, sest vabaduse võtmine on karm meede karistatavale, aga ei rahulda ka kannatanut, kelle lähedane on karistatava poolt tapetud. Ühiskonnas kannatuste koguhulk kasvab, elu karmus kasvab.

        Mängimine arvamusega, et pärast surma pole midagi, kuulub vabameelse maailmavaate klassikasse. Surmanuhtlusel on oma koht nii elavate kui surnute jaoks.

      • ckrabat
        apr. 27, 2016 @ 15:56:35

        Muidugi võib surmanuhtlus olla maailmavaateline küsimus, nii kõlab see ju palju peenemalt ja võib-olla isegi filosoofiliselt, samuti nagu see oli maailmavaateline küsimus Hitlerile, Leninile, Stalinile, Maole, Pol Pothile, Osama bin Ladenile, George Bushile jpt. Kui sa ikka mingi kõrge idee nimel naabrijuhani gaasikambrisse ajad, kõlab see palju uhkemalt, kui lihtsalt sellepärast, et tema rsk sõidab palju uhkema bemmiga 😀

      • huviline
        apr. 27, 2016 @ 19:25:39

        Muidugi, Tsikatilo, Breivik sõitku bemmiga, kui sõitma lähevad anname Sinupreti, las kannatanud kurvastavad, meid see ei koti!

      • ckrabat
        apr. 28, 2016 @ 08:53:09

        Breivik ja Tsikatilo on erandid, millega õigustatakse reegleid, tüüpiline poliitiline demagoogia, mida wannabe poliitikud kasutavad. Tegelik eesmärk on naabrijuhan! Kas Breivik ja Tsikatilo oleks jätnud teod tegemata? – Tsikatilo nuheldigi lõpuks surmaga, sest tol ajal polnud surmanuhtlus veel kaotatud. Aga selle teema point oli vist kusagil mujal.

      • huviline
        apr. 28, 2016 @ 19:26:17

        Sellest on kahju, et Tsikatilo surmaga nuheldi. Oleks ikka pidanud vabaduse kaotusega karistama, naabrijuhanit, nagu sa selliseid tapjaid tituleerid, et oleks ikka elulõpuni üksikkongis kannatanud.

        Lisaks oleks “naabrijuhani” poolt tapetute lähedased jäänud igavesti kannatama, see uss oleks neid närinud elulõpuni.

        Surmanuhtluse vastane hoiak on liberaalse demokraatia iseloomulik joon, teatud surmahirm, mida süstitakse kodanikesse, et muudatused ühiskonnas ükskord koos vanniveega ka lapsukesi äravoolu torust alla ei imeks.

      • ckrabat
        apr. 28, 2016 @ 22:48:39

        Jaa, loomulikult on kõigi maailma hädade taga surmanuhtluse puudumine, täiesti nõus ja koos surmanuhtlusega saabuks õnn meie õuele, hunt mängiks rohelisel aasal kesk õitsvaid lilli lambatallega keksu, Maarja Kangro oleks vait ja pede-Evertit koos ona-Draakonitega ei lastaks enam kunagi eetrisse.

      • huviline
        apr. 29, 2016 @ 01:38:59

        Kui pede-Evert on onu-Draakoni maha koksanud, siis tuleb vaadata kui julm see tegu oli, sest alati võib esineda ka õigustavaid asjaolusid, nt enesekaitse. Pole kuulnud, et Tsikatilo või Breivik oleksid enesekaitseks tegutsenud.

        Matustel on alati üks moment, kui ollakse vait, mõttepaus kadunukese ärasaatmisel. Igaüks on see, kes ta on, pede on pede, naabrijuhan on naabrijuhan. Point on vist selles, et crabatile käib vastukarva sõnavabadus, nagu rahvuslik poliitika ei võikski tolereerida sõnavabadust.

      • ckrabat
        apr. 29, 2016 @ 07:22:27

        Sõnavabadus ei saa olla ühesuunaline, aga ma tuletan meelde, et selle loo teema ei ole surmanuhtlus ja selle asemel võiks parem vastata Aqualungi teemakohasele kommentaarile.

      • huviline
        apr. 29, 2016 @ 16:08:27

        Niimoodi Püha Graal tühjenebki, pole kahtlust, kui sõnavabadus on paljusuunaline. ja laialivalguv.

  6. huviline
    apr. 27, 2016 @ 08:18:50

    Tänapäeval, võrreldes näiteks Rooma Impeeriumi ajal poliitikaga, on lisandunud tehnoloogiline element, mis avaldab mõju EU poliitikatele.

    Kui IT-tehnoloogial on mõju demokraatiale, siis võiks isegi küsida küpsiste mõju kohta poliitikale. Pilgeni karikas ja maitsvad küpsised. 🙂

    http://www.europarl.europa.eu/portal/et/cookie-policy

    “Mis on küpsis?
    Enamikul saitidest, mida te külastate, kasutatakse küpsiseid kasutamismugavuse parandamiseks. Need küpsised võimaldavad saidil teid kas külastuse ajaks („seansiküpsise” abil) või korduvate külastuste jaoks („püsiküpsise” abil) meelde jätta. Küpsistel võib olla mitmesuguseid ülesandeid. Nad võimaldavad teil lehtede vahel tõhusalt navigeerida, säilitada oma eelistused ja üldisemalt parandada veebisaidi kasutamise mugavust. Küpsised muudavad teie ja saidi vahelise suhtluse kiiremaks ja lihtsamaks. Kui sait küpsiseid ei kasuta, arvab ta, et olete uus kasutaja iga kord, kui te uuele lehele lähete – näiteks kui annate mingil saidil käsu menüü sulgeda ja lähete teisele lehele, ei jäta see teie valikut meelde ja esitab teile järgmise lehe avatud menüüga.

    Teatavad saidid kasutavad küpsiseid ka selleks, et suunata oma reklaam- või turundusteated näiteks asukoha ja/või navigeerimisharjumuste alusel valitud sihtrühmale. Küpsised võivad pärineda teie külastatavalt saidilt („first party cookies”) või muudelt teie külastatavat lehte infosisuga varustavatelt saitidelt („third party cookies”).

    Millest küpsis koosneb?
    Küpsis on väike tekstifail, mille veebisaidi server salvestab teie arvutisse või mobiilseadmesse. Server on võimeline küpsise hiljem üles leidma või selle sisu lugema. Küpsiseid haldab teie veebibrauser. Iga küpsis on unikaalne ja sisaldab anonüümset teavet, nagu kordumatu tunnus, saidi nimi, numbrid või tähed. See võimaldab saidil teie navigeerimiseelistused meelde jätta.”

    Vasta

  7. ckrabat
    apr. 27, 2016 @ 16:54:32

    Vasta

  8. Aqualung Aqualung
    apr. 28, 2016 @ 13:54:54

    „Aktuaalses klaaskuulmeedias annavad kõige paremini liberaalse poliitika alustest ülevaate, küll teise vaatepunkti nihutatuna, kaks naist, kellest eestlanna Maarja Kangro arvamusele viitasin eelmises loos. Teine neist on ungarlanna Andrea Petö.“

    Jah, aamen selle peale. Ei ole ka mulle lähiajal näppu juhtunud tekste, mis paremini illustreeriks liberalistliku intellektualismuse fundamentaalset nartsissismi, paanilist pagemist reaaluses eest omaenese retoorikate puntrasse ja ühtlasi kogu selle piinliku kupatuse pankrotti.

    Maarja Kangro, kelle meelest olla ülimalt moraalne, et maailm/inimkond tuleb ümber kohendada vastavalt tema personaalsetele probleemidele, on seejures suht argine peegeldus kogu sellest kammaijaast, mida liberalistlik-intellektuaalitsevad nartsissistid „meie ühisteks väärtusteks“ harjunud nimetama. Palju tähendusrikkam on just Andrea Petö, kes otse Sorose-nimelisest Liberaalse Teokraatia Ješivast siiamaile saabunud, et siinsetele aktvistidele sõnum silmast-silma üle : targem on kõik senised retoorilised krutskid selja taha jätta (sest niikuinii on need albilt pretensioonikad heegeldused konservatiivide poolt ammuilma lahti harutatud) ja viivatamutlt uute poliitiliste poeesiate punumisele keskenduda, millega lehvitades ehk aasta-paar oma täielikku intellektuaalset ja moraalset pankrotti (vähemalt iseenese silmis) ära petta annab.

    Ausalt: minul, va küünikul, ei kerki silmanurka ainumaski pisar, kui neid eestikeelseid, andumuse & pühendumisega läilatsenud poliitpoeete vaatan, kes end oma retoorilisest peastaabist orvuks jäetuna tunnevad.

    Vasta

  9. js
    apr. 29, 2016 @ 13:08:54

    Läks uitama ja mina ei tea, missuguse posti külge või milliste kettidega teda siduda.

    Kõvakäeline ja kindlameelne maailm võib rahulikult vaba käega koolis joonlauaga näppude pihta virutada. Lõpmatuseni. Ning alati on kuskil keegi, keda peaks kinni pidama, tagasi hoidma, takistama. Liiga noored, liiga vanad, liiga tõbised. Mungad ja nunnad, asüülid, kloostrid ja pordumajad – Veneetsia – on isevärki teema.

    “Kogu selle piinliku kupatuse pankrotti.” See on siis tegelikult kristluse pankrot. Aga too mees tegi tõesti imesid. Ta suhtles võõrvõimude tolliametnike ja maksukogujatega, igasugu roojaste ja tõbistega. Keeldudest hoolimata. Tuli ise puhtalt välja, paljud ei tule. Aga see oli väiksem ime. See, et ta nende juurde läks ja nendega oli, ravis need roojased ja tõbised terveks – ta ei pidanud neid haigeiks ega eraldamisväärseiks ja nad paranesid. Ja teised, need terved, mõned neist, need võtsid õppust.

    Lesknaised sellessamas loos. Need on naised, kes on teinud kõik täpselt nii nagu peab, on teinud kõike, mida neilt oodatakse ja ometi on nad armust ilma jäänud, vahel koormaks ühiskonnale. Nad on paikamata kohad ühiskonna võrgus, mis näitavad selle haprust. Samas, väljajäänuna teavad nad asju, mis teistele kättesaamatuks jäävad. Nad on siis võlurid või nõiad. Ja niimoodi mitmekordselt ohtlikud.

    Ühest raamatust aga lugesin, et Paulus ei viitsinud “vaeva näha” mitte kellegiga, kes peatset maailmalõppu ei uskunud. Et siis päriselt nagu polekski aega olla liberaal või konservatiiv või rahvuslane. Peab kohe inimene olema.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2016
E T K N R L P
« märts   mai »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: