Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III

@ckrabat
Kui vaadata meie tänast kommentaariumiruumi või sotsiaalmeediat, siis tundub, et ühiskonnas valitsev õhustik meenutab „laulva revolutsiooni“ paroodiat – kui täna 25 aastat tagasi lauldi end vabaks, siis tänase päeva loosungiks on saanud „Back to the Neukkuland“. Ühiskonnas domineerivad emotsioonid on hirm, viha ja vimm, mis iseloomustasid „laulva revolutsiooni“ pööristes ehk muudatuste vastast interrinnet. Maailmavaatelisest hoiakust „liberaal“, mis on Euroopa kultuuriruumis traditsiooniliselt tähistanud progressiivsust, on korraga idast puhuvate tuulte mõjul saanud laialt pruugitav sõimusõna. Kõik toimub täpselt stsenaariumi järgi, mida kümmekond aastat tagasi kirjeldasin düstoopias „Maakonna sünd“. Tagasipööre sai sümboolse stardipaugu neukkuikooni Arnold Rüütli valimisega Eesti Vabariigi presidendiks, millega Eesti astus tagasisammu vennasvabariikide murdumatusse riiki, kes valisid endised NLKP kõrged funktsionäärid oma fassaadlikult demokraatlikke vabariike juhtima. Tagasipöörde poliitiliseks ideoloogiks Eestis oli Keskerakonna liider Edgar Savisaar, kes pani aluse Keskerakonna ja Rahvaliidu sõprusele, mis on kestnud hoolimata mõningatest kuvandimuutustest tänaseni. Pöördega kaasnes ühiskondlike hoiakute muutumine ja suurenev neukkunostalgia. Hakati ootama juhti ja ühiskonnas süvenesid autoritaarsed meeleolud, tugeva käe ihalus, mis tuli välja Res Publica lühikeseks jäänud kotkalennuga Eesti poliitikamaastikule. Ühtlasi tugevnesid militaristlikud hoiakud, mis on aga üks autoritaarse ühiskonna suunas näitav ohufaktor ning Vabaduse väljakut jääb varjutama ühiskonda lõhestanud Võidurist. Vabadus kaotas oma väärtuse. Niisuguste tendentside levik lõpeb aga tavaliselt teadagi millega.

Kuid tagasipööre ei toimunud ainult Eestis, vaid terve 21. sajand algas üleilmse tagasipöördumisega ajalukku, kui peale 2001. aasta terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikide vastu hakati vabadusekraane kinni keerama ning totaalne meedia suutis tekitada nõude totaalse kontrolli järele. 11. september 2001 muutis maailma ning tekitas ajendi järgnevale neokonservatiivsele revolutsioonile, mida juhtisid George W. Bush ja Vladimir Putin ning mis kõige tugevamini avalduski väärtushoiakute muutumises nii Ameerika Ühendriikides kui Ida-Euroopas koos Venemaa tugevnemisega. Terrorismivastase sõja kattevarjus suudeti edukalt levitada üleilmset hirmu ja vihakultuuri, mida toetas progresseeruv üleilmne majanduskriis ning totaalse meedia ja totaalse müügiühiskonna tekitatud kaos, mis on viinud senise ühiskonnakorralduse läbikukkumiseni.  The world is really fucked up. Ida-Euroopa neokonservatiivses revolutsioonis haaras juhtohjad kõigepealt Poola vendade Kaczynskite juhtimisel, kuid tänasel päeval on sellega liitunud suurem osa Ida-Euroopa ühiskondi. Tundub, et kui milleski nõukogude ühiskond õnnestus, siis nn „nõukogude inimese“ ehk neukku tootmises, kes on alustanud oma võidukat tagasitulekutpildikesi Bulgaariast. Euroopast soovitakse pigem eemalduda, Brüsselist on loodud antikangelase negatiivne kuvand ning Venemaa presidenti Vladimir Putinit jälgitakse varjatud või varjamatu imetlusega – „oh bože moi kakoi muštšina“. Ameerika Ühendriikides hoiab neokonservatiivset revolutsiooni ülal Donald Trumpi valimiskampaania, kuid Venemaa ideoloogilise mõju kasv on tuntav eriti Ida-Euroopas, sh Eestis. Isegi kui retoorikas Venemaad või venelasi vihatakse, võetakse sealsed väärtushoiakud tõrgeteta omaks, mis oma paradoksaalsel kombel kajastub ka meie käesolevate presidendivalimiste diskursuses – nimelt peaks president ikka aaria rassist puhtavereline eestlane olema.

Eestis kaotas neokonservatiivne revolutsioon liberaalsed erakonnad. Kuigi Europarlamendi liberaalide fraktsiooni ALDE kuulub tervelt kaks Eesti erakonda, on mõlemad liberaalsest maailmavaatest vähemalt saja aasta kaugusel. Reformierakond, mis oli rajatud liberaalsele platvormile, pöördus trenditeadlikult konservatismi, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Lääne traditsioonilistele konservatiivsetele erakondadele nagu Soome Kokoomus, Rootsi moderaadid või Austria Rahvapartei, säilitades teataval määral pragmaatilise hoiaku. Nende praktiseeritavat konservatismi võib nimetada liberaalseks konservatismiks. Isamaaliit liitus populistliku Res Publicaga ja nihkus konservatiivsuse teljel veelgi ääre poole, sarnanedes täna ideoloogiliselt pigem Soome Perussuomalaistele ja Poola Seaduse ja Õigluse parteile (Kaczynski brothers) ning võitleb valijate pärast EKREga. Europarlamendis võiksid nad pigem kuuluda konservatiivide ja reformistide gruppi. EKRE ja Keskerakonna vahel mina küll vahet teha ei oska, nemad sarnanevad teineteisega kui kaks tilka vett. Kui vaadata, kuidas need kaks erakonda Riigikogus hääletavad, siis kõikides põhimõttelistes küsimustes on nad leidnud hästitoimiva koosmeele. Erinevus on rohkem valijabaasis – kui Keskerakonna põhijõu moodustab sotsiaalselt konservatiivne venekeelne elanikkond + eestikeelsed neukkud, siis EKRE on Rahvaliidu neukkumeelsele toetajaskonnale suutnud edukalt liita kõiksugused äärmuskonservatiivsed jõud, kes valimistel toetasid varem rahvuslike ja populistlike loosungite all kandideerivaid üksikkandidaate – kombinatsioon vasakpoolsest majanduspoliitikast, sotsiaalsest konservatismist, autoritaarsest ühiskonnakorraldusest ja etnonatsionalismist, mis kõik iseloomustab ka Keskerakonda. Europarlamendis ootaksid neid vastavalt Rahvuste ja Vabaduste Euroopa sõpradega Prantsusmaa Rahvusrindest ja Itaalia Põhjaliigast või siis EFDD fraktsioon Briti Iseseisvuspartei ja Rootsi Demokraatidega.

Vabaerakond kuulub maailmavaateliselt kindlasti ühiskonna konservatiivsemasse tiiba, kuigi teda kusagile eurokonglomeraati on raske paigutada. Sotsiaaldemokraadid on ehk ainsana säilitanud oma näo, riisudes kokku selle, mis konservatiivsetest jõududest üle on jäänud ning on veel viimase mohikaanlasena väärtustanud euroopalikke väärtusi. Paraku on nad vasakpoolsed. Seega on Eesti ühiskond väga äärmuste poole kaldu, kus tasakaalukas mõõdukus ja kodanike individuaalseid vabadusi väärtustav hoiak, mida liberaalsed erakonnad on Euroopa ühiskondades hoidnud on, puudub Eestis täiesti ning Eesti kodanikul on valida vaid konservatiivse enamuse ja sotsialistliku vähemuse vahel. Pööre äärmusluse suunas on toimunud totaalse meedia valjuhäälsel kaasabil, kes on ühiskonnas levivaid hoiakuid omal kombel toetanud, teinekord näiliselt hukka mõistes, kuid samal ajal hagu lõkkesse heites. Kindlasti ei ole EKRE bioloogilise isa Mart Kadastiku vaimu osakaal Maakonna sünnis oluliselt väiksem kui Edgar Savisaare oma. Tänase hirmu- ja vihapõhise sotsiaalse tellimuse eest vastutavad ühtviisi nii poliitikud kui meedia, kes on lohe sündimist vaikides ja heakskiiduga pealt vaadanud, samal ajal veendes iseennast, et Juku pea ei ole kandiline. Enne kui liberaalsed väärtused Maarjamaa paesel pinnal taas kandepinda leiavad, peab ilmselt sündima midagi kohutavat. Maakonna sünd kulgeb plaanipäraselt, nii nagu pühakirjas on kirja pandud, kuid ma ütlen teile, et need, kes täna unistavad Eestimaa koonduslaagritega täitmisest, koostavad rahvavaenlaste nimekirju ja loodavad ise olla õigete poolel, saavad esimestena karistatud. Tavaliselt toetatakse autoritaarseid ja totalitaarseid režiime lootuses olla ise need, kes karistavad, kuid tahtes parimat, läheb tavaliselt nagu alati.

Aastad mööduvad, laulud jäävad –  Maakonna sünd, neukkude unelm.

 

28 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    apr. 16, 2016 @ 09:29:45

    Vasta

  2. huviline
    apr. 16, 2016 @ 10:07:46

    Mina nõukogude inimesi ei vihka, isegi mitte endisi komsomoli sekretäriks pürginud isikuid.

    Ma tean, et nõukogude rahvast kunagi ei kujunenud, liiga erinevad rahvad elavad Baltikumis ja Kesk-Aasias, kuigi mõned võisid sellest unistada.

    Kindlasti ei vihka ma Venemaad, meie geopoliitilist naabrit ja loogilist kaubanduspartnerit, sest inimsusevastased kuriteod, mida kommunistid sooritasid, nende all kannatas 1/6 maakerast võrdselt.

    EKRE naeruvääristamisega on liiale mindud. Mihhail Lotmaniga tuleb osaliselt nõustuda. Kuuluvus mingi rahva hulka on põhjendatud esmajärjekorras elukohaga ja vereliiniga. Need põhjused ei ole kuskile kadunud, nagu ekslikult arvab Lauri Vahtre. Kultuur on lisandväärtus.

    Tänapäeval on lisandväärtus saanud olulisemaks kui väärtus. Unustatakse sotsiaalteaduste loodusteaduslikud alused.

    Niikaua kui puudub euroopa rahvas pole võimalik rääkida euroopalikest väärtustest või kultuurist, sest see pole kokkulepitud.

    Ma tean, et euroopa rahvast kunagi ei kujune. 1/4 maakerast elavad sama erinevad rahvad kui kunagi 1/6 maakerast.

    Ma ei vihka sellepärast euroopa inimesi, isegi mitte tänaseid meedia tsinovnikuid, mis sest, et meedia on väidetavalt totaalne, täpsemalt eurototaalne.

    Vasta

  3. huviline
    apr. 16, 2016 @ 10:49:47

    Liberaalne peaks tähendama vabadust, mida paljud tõlgendavad endiselt leninlikult kui tunnetatud paratamatust. Nii näiteks Lauri Vahtre, väites et kultuur on vajaduste ohjamine. Kultuur on aga vabaduse allikas, sellepärast ei sobi piirangud või paratamatus definitsiooni.

    Piirangud ja paratamatus tulevad mängu ühiskonna tasandil. Liberaalne ühiskond ei saa üle ega ümber piirangutest või paratamatusest.

    Eesti vabariigina jääb vabariigiks ka siis kui EKRE peaks võimule saama, nii nagu EU liitumisega jäime vabariigiks. Riigi paratamatus on tema rahvas, inimesed, selle riigi kodanikud. Migrantidel on rahva hulka kuulumisel palju piiranguid.

    Vabariik on paratamatult liberaalne, isegi kui pealkiri ja rahva hulgas hoiakud kokku ei lähe. Seni kuni nimetust ei muudeta on siis tegemist segaduste ajaga.

    Mulle tundub, et EU ja selle vabariikides või kuningriikides õitseb liberaalsus ka siis kui isikute vaba liikumine peaks lõppema. Kogu Läänemaailm on laias laastus liberaalne. Liberaalne ühiskond lõpetab kui lõpetatakse numbriliikuvus ja selle levi. 🙂

    Vasta

  4. personainfieri
    apr. 16, 2016 @ 11:02:50

    Andres Ammas: 2001. aasta presidendivalimistel polnud erakonnad eneseohverduseks võimelised ja tulemus oli valus
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/andres-ammas-2001-aasta-presidendivalimistel-polnud-erakonnad-eneseohverduseks-voimelised-ja-tulemus-oli-valus?id=74254945

    Vasta

  5. personainfieri
    apr. 16, 2016 @ 11:37:43

    Lotmani artikkel on tavalugeja jaoks kahjuks pilvega kaetud ja jääb paljude jaoks avastamata saladuseks, samuti pole ta seda blogis avaldanud, seetõttu on raske sellega diskuteerida.
    Mõned mõtted siiski:

    Kui vaatame arenguid Euroopas, siis näeme, et järjest tuleb uusi erakondi selliste vaadete ja loosungitega, mis veel kümmekond aastat tagasi oleksid olnud kui mitte võimatud, siis vähemalt väga piinlikud. Sellised erakonnad ja poliitikud oleksid olnud kohe marginaliseeritud ja neid poleks tõsiselt võetud. Nüüd aga muutuvad nad järjest populaarsemaks ja n-ö salongikõlblikuks. Ja asi ei ole vaid pagulastes. Pagulaskriis on protsessi katalüsaator, aga mitte põhjus.

    Kindlasti olen nõus sellega, et pagulaskriis on katalüsaator, aga mitte põhjus. Kui poleks pagulasi, oleks leitud mõni teine põhjus, aga see, kuidas ühiskond, kes kardab vene tanke, on Venemaa propagandast tugevasti mõjutatud ja sellega kergesti manipuleeritav, väärib fenomenoloogilist tähelepanu küll. Probleemiks on kujunenud ka see, et probleemi ja selle tõsidust pikka aega ignoreeriti ja lasti Mart Kadastiku vaimul EKRE fanaatilist pooldajaskonda rahulikult toota, kuna poliitikud tabasid ära nagu meediagi, et loll on nende leib ja hirmu ning viha õhutamine toob neile hääli juurde.

    Vasta

  6. personainfieri
    apr. 16, 2016 @ 12:02:26

    Niikaua kui see vastandus Euroopa totalitaarsetele režiimidele, oli liberaalse demokraatia atraktiivsus normaalsetele inimestele väljaspool kahtlust, ka Eestis. Vene okupatsiooni ajal tundsime kõik, et see režiim ei ole normaalne, vaid normaalne on see, mis on läänes. Küsimust, kas Eesti kuulub Euroopasse või on hoopis lähemal Venemaale, võisid esitada vaid provokaatorid või parteifunktsionäärid. Nüüd aga võib selliseid asju kuulda nende suust, kes nimetavad end Eesti patrioodiks.

    Jällegi võib nõustuda. Niikaua, kui Lääne ühiskond oli kättesaamatu muinasmaa raudse eesriide taga, tekitas see võimendatud kuvandi, utoopia, sest siis kui kõik see demokraatia ja vabadus tegelikult koju kätte tuli, tulid ka sealsed probleemid ja tekitas pettumise kaua unistatud vabaduses. Ühtäkki tundus Puur väga turvalise kohana, kuhu oleks tahtnud peituda ning ümbritseda raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitsega.

    Meil on küll demokraatlik põhiseadus ja ka muu seadusandlus, kuid massiteadvus ei ole veel täiel määral selleni jõudnud. Ma lootsin, et Eestis vähemalt paar põlvkonda mäletavad Nõukogude okupatsiooni ja neil on olemas immuunsus. Selgus, et olin liiga optimistlik.

    Suur osa nendest, kes saatuse tahtel sattusid Läände, on valmis toodetud neukkuliidu numbritehastes. Neile on vabadus programmiliselt vastunäidustatud.

    Ma tean veendunud EKRE toetajaid, kes on täiesti normaalsed ja sümpaatsed inimesed. Need inimesed on siiralt mures Eesti tuleviku pärast ja osavad demagoogid on nad oma loosungitega ära lollitanud. Tegeleda tuleb mitte süüdistamise ja sildistamisega, vaid inimeste reaalsete muredega.

    Nõus, kuid võitlema ei pea nende inimestega, vaid neid hullutanud ideoloogiaga. Seda ei saa vältida lihtsalt ignoreerimisega ja enesesugestsiooniga, et Juku pea ei ole kandiline.

    Seda nimetatakse „Ärge toitke trolle!”. Helmed on tüüpilised trollid, aga ajakirjandus ja teised poliitikud toidavad neid. Kui rääkisite enne vastandumisest, et kunagi hirmutati Keskerakonnaga, nüüd EKRE-ga, siis ma tahan öelda, et Keskerakond on jätkuv ja otsene oht Eesti Vabariigile, EKRE ei ole. EKRE-l ei ole mingit positiivset programmi. Kõik, mis seisab nende programmis, on kas teiste ideede plagiaat, truismid või paraku lauslollus. Kõik nende originaallahendused on piinlikud. Kuidas tahavad sellised inimesed riiki juhtida?

    See, mida Lotman räägib EKRE kohta, kehtis nt Saksamaa natsionaalsotsialistide kohta, ometi nad tulid, nägid ja võitsid.

    Eesti on väga salliv riik, mis püüab mõista ja abistada. See on võib-olla ka probleem. Tavaline olukord Euroopas on selline, et riik on jäik, aga kodanikud on inimlikud ja südamlikud. Tulin just Šveitsist, ka seal on pagulaste probleem. Reaalne probleem, aga mitte virtuaalne nagu Eestis. Riik on võtnud jäiga seisukoha, aga kodanikud, kõik kirikud ja paljud MTÜ-d on pagulaste poolt. Lausanne’is oli iga kiriku juures pagulaste abistamise keskus. Meil on nagu vastupidi, riik on salliv ja pehme, aga see tekitab kodanikes vastureaktsiooni.

    Huvitav mõte, riik ise on liberaalne, seepärast tema kodanike seas domineerivad neukku- ja natsimeeleolud.Mingil määral töötab samasugune mehhanism Ameerika Ühendriikides, kus liberaalne riik seisab vastamisi konservatiivsete kodanikega (Trump, Cruz ja nende sõbrad). Samas on USAs liberaalide hääl tugevamini kuulda ja neid ei ole nii lihtne peksta – seda võib nimetada ka mitmekesiduseks.

    Lotmani sõnutsi pole vastandumises iseenesest midagi halba, see on pigem just demokraatia alus. „On võistlev õigussüsteem, kus ka süüdistataval on olemas kaitsja, ja konkureeriv poliitiline süsteem, kus erakonnad vastanduvad. See on normaalne,” sõnas ta. „Küsimus on, millega ja kuidas vastandutakse. Kas mängitakse ratsionaalsetele argumentidele või hirmudele ja instinktidele. Viimased aga on enamasti tugevamad kui ratsionaalsed argumendid. Hirmunud inimene teeb tihti midagi, mis on talle kahjulik. Eesti ühiskonnas näen ma kasvavat hirmu. Ning EKRE-ga hirmutamine ei tee asja paremaks.”

    Vastandumine ei saa olla ühesuunaline tänav, kus EKREl lastakse vabalt laamendada kuni võiduka lõpuni ja pärast võime nukralt tõdeda, et tahtsime parimat, läks nagu alati. Põhimõtteliselt kasutab EKRE samu vahendeid, mida nt Islamiriik, sest totaalse meedia kaasabil on igasugune äärmuslus kergesti müüdav, aga vaikimisi eeldatakse, et vabadusi väärtustavad liberaalid end kaitsma ei hakka – see on väärastunud arusaam sallivusest. Ma kordan üle, et mina nt ei võitle pagulaste poolt (mis on ekretiinide poolt vägivaldselt pealesurutud narratiiv), aga murjanipaanika vastu.

    Vasta

  7. ckrabat
    apr. 16, 2016 @ 12:29:42

    Selle, miks EKREndus rahvale hästi peale läheb – seda ütles hästi Ivar Soopan – rahvale meeldib! See on nagu ta vaataks Ladina-Ameerika seebiseriaale, mille kaudu EKRE pakub neile unistuste Eestit, võimsat rahvusriiki Islamikalifaadi serval, kus pööbel on asetatud eliidi seisusesse, ta on vabanenud argipäeva muredest ja probleemidest ja tema otsustab kaaskodanike elu ja surma üle. Idee abil saab vabaneda tööpuudusest, HIV probleemist, hariduse kvaliteedist ja muudest igapäevaelu hallidest ning igavatest tahkudest, asendades need muinasjutumaailmaga – nt võideldes pealetungivate moslemneegrite mitmepealiste lohedega neid ükshaaval otsast raiudes. Nii nagu igaüks saab toanurgas lolli valmis teha, võib igaüks ka meedia ja poliitikute kaasabil endale sobiva virtuaalse elukeskkonna valmis teha ja kolida sinna elama umbes nagu Ivar NA-st sattus sellistesse maailmadesse tavaliselt peale kolmepäevast joomingut 🙂

    Vasta

  8. huviline
    apr. 16, 2016 @ 13:48:48

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 16, 2016 @ 16:30:08

      “Ma ei saa lahti võrdlusest, et Reformierakond on meie uus Nõukogude Liidu kommunistlik partei ja keskkomitee fenomen seal toimib,” rääkis professor Rein Veidemann Tallinna Televisiooni saates “Vaba mõtte klubi”.

      Pigem ütleb kõik ära see koht, kus ta seda ütles. Aga nagu ma juba maisin, siis ka Reformierakonnast on vahepeal saanud trenditeadlik konservatiivne erakond ja kõik nad võitlevad koha eest päikese all ühes ja samas pajaotsas, vaid sotsid on veel õnnetuna üksi hulpimas euroopalike väärtuste ookeanil. Veidemanil on ehk kahju, et reformarid on tulnud tema liivakasti mängima ja võtavad tema mänguasju käest ära. Libertaarlusest ehk vabaduste väärtustamisest oleme kaugenemas aga valgusaastate taha.

      Vasta

  9. jolli
    apr. 16, 2016 @ 13:58:26

    kuule, aga kui sa elad depressiivses eesti väikelinnas, näed telekast kesktelevisiooni, kahte riigikanalit ja heal juhul (!) ühte eratelekanalit, välismaal käisid viimati kooliajal ja siis ka idapool…. :)))
    selge et kardad kõike, kõiki ja koguaeg.
    ja kui kultuurimajja tuleb poliitik valijaga kohtuma, siis oledki juba selle partei pooldaja. 😀

    Vasta

    • personainfieri
      apr. 17, 2016 @ 13:38:32

      Üks mõte, mille kusagilt meilivahetusest pihta panin.

      “Hädad algavad sellest, kui isikikke puuduseid proovitakse peegeldada valitsejate kaela. Siis palvetataksegi äärmuslaste poole, kes on reeglina kõige kurjemad valitsuse vastased. Unustatakse, et totalitaarses süsteemis karistatakse igasugu kõrvalekallete eest tunduvalt karmimalt, kui liberaalses. Nüüd lähevad revolutsioonil lõuad käima ja kuna pöörde toetajad on kõige paremini silma all ja kergesti ligipääsetavad, siis pistetakse nad nende samade puuduste eest esimesena kinni.”

      Point, et revolutsioonid tavaliselt söövad oma lapsi ja need, kes täna kõvakäelist juhti ootavad, võivad revolutsioonide käigus esimesena kannatada saada.

      Vasta

  10. ckrabat
    apr. 16, 2016 @ 15:31:44

    Oluline point on veel see, et EKRE stand-up comedy group järgib Stanislavski kooli, mida Etkargi on edukalt kasutanud ja räägib lollidega nende oma keeles ning näitab õigeid käemärke. Näiteks kuulus näitleja dr.Vassiljev oskab seda hästi. Need elitaarsed reptiilid ja inimesed räägivad keelt, millest lollid ei saa aru ja siis on tõesti imelik, et ei saa aru, mida sa muretsed, kõik on ju õige ja me tunneme üksteist ära 🙂

    Vasta

  11. js
    apr. 16, 2016 @ 22:39:51

    Tõesti väga suurejooneline kavatsus, aga siiski libiseb see minu meelest mõnest väga olulisest asjast liiga sujuvalt mööda.

    TTIP muidugi, aga sellest niikuinii keegi ei räägi. Siis see, et Iraagist alates pole miski kogemata juhtunud. Ukraina oli Venemaale tõsine kaotus ja suure häda allikas. Putin ja neokonnid pole kindlasti mitte ühes paadis. Otse vastupidi – nad on talle kõige suurem oht. Tegelikult üldse kogu maailmale, minu meelest.

    Keegi ei räägi ka sellest hüsteeriast, mida Sõja-Toomas, Bildt, Sikorski ja too leedu proua nii hullult õhutasid. Pärast sellist asja ei saa mittekeegi niisamalihtsalt tavalisse tagasi pöörduda. Ma olen üsna veendunud, et EKRE on sügavapõhjalise vagariigi meelsusejuhtimise projekt. See kõik on liiga absurdne. Kui Rahvaerakond hävitati, siis miks EKRE nüüd nii palju ja nii vabalt ruumi saab?

    Ja ikkagi minu jaoks see kõige olulisem asi, see on see Aaviksoo anomaalne piirkond. Ilma tõeliselt avaliku ruumita ei saa haritlaskond maailmas toimuvat asjalikult arutada. Ei ole tõelist vaimset hierarhiat. Eeskujusid, kes ületaksid parteilisuse või vasak- ja parempoolsuse lõhet. Ajakirjandusel pole vaimseid autoriteete ei kirjanduses, kunstis, muusikas ega teaduses – ta üritab kõike ise teha või poliitikuid järgida. See on vale.

    Presidendi kärajatel hoiatas Aaviksoo, et demokraatia aeg võib läbi olla. Seda on ka Vooglaid rääkinud.

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 16, 2016 @ 23:43:50

      Ma olen nõus, et otsa tegi lahti Bush, aga Putin nägi, et see, mida ameeriklased teevad, on väärt asi ja Bushi ehitatud maailm on ka see maailm, millest tema aru saab. Et seal omavahel karvupidi kokku minnakse, on ju loomulik, sest eks igaüks tahab füürer olla. Ma ei näe küll ideoloogilist lõhet USA neokonservatismi ja Venemaa putinismi vahel, üsna sama kraam lihtsalt erinevates kastmetes ja ma väidan, et Putin kasutas oma maailma loomiseks ameeriklaste eeskujusid. Hiljem ta lihtsalt ei saanud aru, miks ameeriklased temast aru ei saa, sest ta käitub ju samamoodi kui nemad.

      Vasta

      • huviline
        apr. 17, 2016 @ 13:25:09

        Pigem ei saa ameeriklased Putinist aru, aga peegel ei valeta.

        Iseloomult on Putin jäänud selleks, kes ta on: tavaline dembel, keda noorena eriti ei nüpeldatud ja kes demblina ise noori eriti ei nüpeldanud, kes peab lugu aususest ja sõnapidamisest (usaldusest), kes on edasipüüdliku õpilasena omandanud läänemaailma liberaalsed vaated (inimõigused, sõnavabadus), lisavõimalused jagamiseks ja valitsemiseks, samuti meedia meetmete (PR) kasutamise oskused. Putin ei ole Rasputin, ta usub üsna siiralt, et lihtne elu on parem kui parem elu.

        Viimase lause selgituseks: L.Parek väitis kuskil intervjuus, et nõukogude ajal oli elu lihtsam, tänapäeval on elu parem.

  12. personainfieri
    apr. 17, 2016 @ 10:35:25

    Vasta

  13. huviline
    apr. 17, 2016 @ 13:11:34

    Vasta

  14. Trackback: Püha graali täitumine | Persona in fieri
  15. ckrabat
    apr. 17, 2016 @ 22:39:50

    Erakondade populaarsustabelis on liidripositsiooni säilitanud 25 protsendiga Keskerakond. Teisel kohal oleva Reformierakonna toetus on viimase kuuga 2 protsendi võrra kukkunud, vahendas “Aktuaalne kaamera”.
    Kui jaanuaris oli EKRE tõusnud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna (SDE) ja Vabaerakonna kannule, siis aprilliga on ta neist napilt möödunud – EKRE-t toetab 14 protsenti valimiseelistusega vastanuist, sotsiaaldemokraate 13 ja Vabaerakonda 12 protsenti. Valitsusse kuuluv Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) on 7 protsendiga viimane.
    http://uudised.err.ee/v/eesti/045e731d-1c98-44c4-a2fb-20e7fa5a1d73/ekre-toetus-tousis-kolmandale-kohale

    Vasta

  16. ckrabat
    apr. 17, 2016 @ 22:40:49

    Vasta

  17. ckrabat
    apr. 18, 2016 @ 10:23:34

    Pagulaskriis kui katalüsaator mängib täna sama rolli Euroopas kui Ameerika Ühendriikides oli seda islamiterroristide rünnak 2001, mis andis ajendi hirmu massiliseks indutseerimiseks ja selle varjus neokonservatiivse revolutsiooni läbiviimiseks. Venemaal võisid seda rolli täita nii Tšetšeenia sõjad kui NATO laienemine.

    Vasta

    • js
      apr. 18, 2016 @ 19:25:58

      Vanadel kristlastel oli lihtne viis asjade olemust hinnata. Puud tuntakse tema viljast. Meil armastatakse rääkida Venemaa kallaletungist Gruusiale. Olgu. Milline riik on see Gruusia praegu, pärast seda, kui tema relvajõud tollal pea hävitati ja Tbilisi oli vabalt vallutatav. Ikka enam-vähem seesama Gruusia.

      Vaadakem nüüd Iraaki, Liibüat ja Süüriat. Ukrainat. Katastroof ja kestev kaos.

      Venemaa on aru saanud (või olnud sunnitud aru saama), et lihtsalt oma hiigelsuurt riiki arendades ja Euroopa ning Hiinaga mõistlikke suhteid hoides (hoida püüdes) on tal suurepärased kaardid niisamagi käes.

      Sedasama on mõistnud ka neokonservatiivid ja see ajab neid hullult närvi.

      Vasta

  18. ckrabat
    apr. 23, 2016 @ 20:55:28

    Vasta

  19. Trackback: Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest | Persona in fieri
  20. ckrabat
    okt. 20, 2016 @ 18:44:06

    Vasta

    • K_V
      okt. 21, 2016 @ 19:28:25

      “Majandusanalüütikust kultuurifilosoofiks…”

      Iseenesest tore, et filosoofid pole ainult tüübid, kes ajavad mingit iba munast ja kanast, aga tänapäeva foobiatepõhises ühiskonnakirjelduses võiks neid pigem näiteks rumalusefoobideks nimetada.
      Edmund Burke’i Selts tundub üks väga salapärane selts olevat – paras pähkel vandenõuteoreetikutele.
      Tahaks ühineda ühe feisspuki kasutaja küsimusega:

      –Ivar Mägi Misasi see müstiline “EBS-i kodukas” on?
      Meeldib · Vasta · 15. oktoober kell 19:37–

      Vasta

  21. ckrabat
    nov. 04, 2016 @ 09:10:48

    Vasta

  22. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

aprill 2016
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: