Franciscuse sõnum

@ckrabat
Uus paavst Franciscus I on jõuliselt sekkunud maailma arengut mõjutavate sündmuste ahelasse, propageerides rahusõnumit ning inimese sõltuvust tema Loojast. Närused inimühiskonna heidikud, kes õõnsate loosungitega propageerivad sõda, vägivalda, viha ning hirmu, on aetud tagajalgadele, sest nad on ootamatu hoobi saanud sealt, kust nad poleks seda oodanud. Paljude poolt vihatud ning nurka suruda püütud  katoliku kirik on näidanud, et ta on elus ning pole valmis lahinguta areenilt taanduma. Paavst andis pika ja põhjaliku intervjuu Itaalia katoliiklikule väljaandele “La Civiltà Cattolica“, mille inglise keeles avaldas USA jesuiitide “America magazine“. Tema seisukohavõtt viitab revolutsioonile kristliku sõnumi tõlgendamises ning soovile vabaneda selle käsuõpetuslikust redaktsioonist, mida on eelkõige propageerinud mitmed uuskristlikud sektid. Uus paavst seisab mitmekesise maailma eest: “Me peame olema ühtsed koos oma erinevustega: ei ole ühtki teist teed, et muutuda ühtseks. See on Jeesuse tee.”

Paavst on mõistnud hukka sõjalise lahenduse Süürias, hoiatades kergesti puhkeda võiva maailmasõja eest. Vägivalda jumaldavale massile on vastukarva tõdemus, et vägivald põhjustab vägivalda, sest moraali puudumise tõttu on vägivald ainus nende kätte usaldatud vahend, et enese vastu autoriteeti ja respekti tekitada. Nemad räägivad sageli, et inimene on tähtis ja loomadel pole hinge, sest õõnsa retoorika varju saavad nad peita oma moraalset värdjalikkust. Libainimene ütleb välja tegelike moraalsete värdjate eetilised põhitõed: “Kui rahvas nõuab ranget korda ja vabaduste piiramist, siis ta mõtleb ligimesearmastuses teiste peale. Talle ei tule pähegi, et need piirangud kehtivad ka tema enda kohta.” Moraalne värdjalikkus esineb ka rahvusvahelises poliitikas, kus hetkekasu nimel tehtud näiliselt õiged sammud võivad anda tugeva tagasilöögi pikemas plaanis. 2003.a. George W. Bushi eestvõttel algatatud Iraagi invasioon, millest tänavu möödus kümme aastat, on selle üheks parimaks tõestuseks. “Rahu ei saavutata vägivallaga. Sõda sünnitab sõda, vägivald viib uue vägivallani,” ütles paavst.

Sõda ja vägivalda on toetanud need, kes on inimestena läbi kukkunud, armetud eluheidikud, kes pimeduse varjus üritavad Jumalat troonilt tõugata. Paavst Franciscus on näidanud, et Jumal on vägagi elus ja tal pole kaugeltki ükskõik, mis Maa peal toimub. Jeesuse sõnum – armastage teisi nagu iseennast on saanud võidu hirmu ja eelarvamusi rõhutava käsuõpetuse ees. Kõigile neile Saatana teenritele, kes nägid Jeesuse õpetuses väärõpetust, kirikuteenrites kõigest kiimalisi patukotte ning katoliku kirikus pedofiilset institutsiooni, anti tugev moraalne hoop. Paavst Franciscus ütleb: “Kõige tähtsam on esimene kuulutus: Jeesus Kristus on teid lunastanud. Ja kirikuõpetaja peab olema eeskätt halastuse õpetaja.” Samal ajal kui anonüümseks jääda sooviv, räuskav ja tatti pritsiv netikommentaator Robert nõuab oma mõttetutes vihakõnedes surmanuhtluse taastamist ning migrantide väljasaatmist, paneb paavst ette muutu mahajäetud kloostrid põgenike varjupaikadeks.

Kõige suuremat vastukaja on saanud paavsti soov näidata üles kaastunnet nende suhtes, kes kristlikke väärtusi ei jaga. Lihtne on teisi maailmavaatelistel põhjustel hukka mõista ning käsi on kerge tõusma ligimese vastu kivi heitma, kuid kes on see patuta, kel on selleks moraalne õigus? Abordi ja rasestumisvastaste vahendite keelustamise eest võideldes taanduvad inimesed Jumala ees ning maksavad andamit maailma kuningale – Rex Mundile. Kristliku õpetuse järgi on inimelu väärtus ja selle sünd maailma ei saa toimuda kergekäeliselt. Inimene kannab oma tegude eest vastutust ja see vastutus hõlmab ka uute maailmakodanike sündi. Paari viimase aastasaja jooksul on inimkond kasvanud aga mõõdutundetult, mis ei ole vastavuses neile eraldatud ressurssidega. Kui aastal 1800 oli planeedil üks miljard inimelanikku ja teise miljardini jõuti aastaks 1927, siis hoolimata purustavast Teisest maailmasõjast jõuti aastaks 1960 juba kolme miljardini. Edaspidi on inimarvukuse kasv edenenud juba ennaktempos – 1974 neli miljardit; 1987 viis miljardit, 1999 kuus miljardit ja 2011 seitse miljardit. Inimeste arv planeedil tõusis ühe eluea jooksul kahelt miljardilt seitsmele miljardile!

Paavst Franciscus on tunnistanud, et ka naine võib Jumala sõna edasi anda. Samuti ei pea kirik ilmtingimata võitlema homoseksualismi vastu ja pöörama nähtusele liigset tähelepanu, mis võib mõjuda äärmuslikul juhul isegi nähtust propageerivana ning täiendada homoseksualistide ridu, vaid keskenduma õpetusele, mis on tähtsam kui kellegi poolt valesti valitud tee. Kui keegi on teinud eksisammu, siis nõuab kristlus andestamist ning võimalust õigele teele pööramisele kui karistamist ning sundi, mis on omased silmaklappidega dogmaatikutele ning käsuõpetuse jüngritele. Paavst Franciscuse realism ja avatus maailmale, milles me elame on teinud ta võrdväärseks reformaatoriks Giovanni Pietro di Bernardonega, rohkem tuntud kui Francesco d’Assisi, kes suhtus ka loomadesse, kui Jumala loodud hingelistesse olenditesse ning ei pidanud inimesi neist paremateks ja targemateks. Elu on näidanud, et isegi rebased õpivad mobiiltelefone kasutama.

Paus Franciscus I

Franciscus I (Jorge Mario Bergoglio)

Foto: http://www.jobat.be/nl/artikels/hoeveel-verdient-de-paus/

18 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    sept. 21, 2013 @ 10:15:52

    Iseloomulikul kombel kaasajale, teeb kommenteeritav artikkel põhjalikke järeldusi üsna värskelt oma ametisse valitud paavst Franciscus I kohta, kelle tegevus on saanud alles alguse. Ühe intervjuu põhjal ei saa veel midagi öelda, milline on tema sõnum maailmale, võib vaid teha oletusi. Kaasaja iseloomulikuks jooneks on nimelt läbi lillede rääkimine, sest valitsev on välisest ilust lähtuda, jättes sisemise tunnetuse ära või tahaplaanile. Lillede taha peidetud Franciscus kuulutatakse juba eos pühakuks.

    Paavst teeb alles oma esimesi samme maailma muutmise teel, andes meile veendunult teada: “The people itself constitutes a subject.” Tema soov ei ole rebaseid rääkima õpetada või lollide siirdeteooriat propageerida. Selles veendumuses on tubli annus naiivsust. Inimene on sensitiivne teema ja ka pärast Dostojevskit saladuseks jäänud. Igaljuhul on paavsti üritus austatav, sest kirik kui organisatsioon ise on läbi ajaloo seadnud tõkkeid teistele taolistele üritustele. Kas sellise organistasiooni juht, subordinatiivse käsuahela A ja O, suudab lahti öelda ajaloolisest taagast, mis kõikide organisatsioonidega kaasas käib? Subordinatsioon teeb selle vähemalt keeruliseks.

    Vaba juurdlemine põhilise üle, seda pole siiski keegi veel takistada suutnud. Vaba juurdlemine põhilise üle oli võimalik kommunismi propageerinud epohhil ühe erakonna poolt valitsetavas organisatsioonis ja on tõenäoliselt võimalik ka konkurentsi propageerival ajastul, mil esiplaanil on välised märgid ja unustuse poolt valitsetavas organisatsioonis. Paavst on õigel teel, kui ta põhilise üle juureldes selgitab maailmale, millised nähtused on üksnes inimesele omased. Kas tal see õnnestub, seda näeme aastate pärast.

    Teisest küljest on weebis olnud lugeda Martin Välliku arvamust, kes imestab paavsti seisukohtade üle, tegelikult küll nende seisukohtade muutuse üle. Kuid hoidun siinkohal anonüümse autorina Martini arvamuse kriitikast, kuna minu arvates võib anonüümne autor kritseerida üksnes teist anonüümset (vastasel korral on rikutud võistlevuse põhimõte).

    Vasta

  2. ckrabat
    sept. 21, 2013 @ 10:28:40

    Kuid hoidun siinkohal anonüümse autorina Martini arvamuse kriitikast, kuna minu arvates võib anonüümne autor kritseerida üksnes teist anonüümset (vastasel korral on rikutud võistlevuse põhimõte).

    Anonüümsena ei saaks kritiseerida ka paavsti, kes on avalik isik. Kellelgi pole keelatud siin muidugi oma nime all esineda, kui ta peaks seda soovima, mis ei too kaasa ilmtingimata seose avalikustamise avaliku nime ja salanime vahel, mida võib igaüks ise samuti teha, kui ta seda soovib – toimetus siia ei sekku :).

    Pugemine “seaduseknihvide taha” tundub antud juhul siiski kartusena oma seisukohtadega välja tulla. Nagu on siin kuskil päises ka rõhutatud, et tähtis on sõnum, mitte selle esitaja. Sõnumi esitamata jätmine põhjusel, et esitajad pole võrdsed, on juba vaba mõttevahetuse piiramine. Selline sõnumi esitamata jätmine on võrdne saduserluse ja variserlusega, millega kirik on algusest peale võidelnud. Teisest küljest muidugi, kui sõnumi taga sõnumit ennast tegelikult pole ja sõnumi näol eksponeeritakse hoopis selle esitajat, siis on võib-olla targem see sõnum tõesti edastamata jätta. 🙂

    Vasta

    • huviline
      sept. 21, 2013 @ 13:03:07

      “Anonüümsena ei saaks kritiseerida ka paavsti, kes on avalik isik.”

      Tuleb vahet teha kriitikal, st konstruktiivsel kriitikal, mitte dogmaatiline kriitika ehk kriitika kriitika pärast, ja arvamusel. Sageli on kriitikast aga palju olulisem alternatiivide otsimine ja pakkumine. Neist mõlemast olulisem on aga adekvaatne teemakäsitlus.

      Kõik, mis sisaldub lõikes, mis algab sõnadega “Pugemine seaduseknihvtide taha…” jne, on aga loetav lihtsalt kui agiteeriva propaganda demagoogiline musternäide, sülge pritsides kaamera objektiivi virilat nägu tehes, ja silmi sulgedes tõsiasja ees, et samade sulgedega ehtisid ennast juba jesuiidid, kes on maailmale kinkinud hispaania saapad ja rattale tõmbamise. Kommentaar pole koht sõnumi esitamiseks, puudvad seadusesätted teevad kommentaari alati paremaks ja kommentaari kritiseerimiseks tyleb see kõigepealt läbi lugeda.

      Anonüümne autor saab ja võib kirjutada mida iganes, ükskõik kelle kohta, järgides häid kombeid ja avaldades isiklikke mõtteid. Ta ei saa põhjendada oma avaldusi linkides võimalikke autoreid, jättes viimased võimaluseta vastata. Äärmisel juhul võib linkida jäädes erapooletuks, aga mis mõtet on siis üldse viidata. Eeldades, et viide sisaldab siiski mingit argumenti, on anonüümne autor viitega kriitilise argumendiga lingile (tõenäoliselt autoriargumendiga) rikkunud häid kombeid. Tema kohta ei kehti enam mõiste moraalne värdjas või värdjalik moralist. Ta on lihtsalt moraalitu.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 21, 2013 @ 13:57:06

        Paavsti sõnumi juures on oluline sõnum ise, mitte selle esitaja. Demagoogiline on väita, et ühe intervjuu põhjal ei saa midagi öelda. Saab küll ja üsna palju, sest üks intervjuu on üks osa ühe inimese elust ja maailmavaatest. Kui see inimene on juhtumisi ka paavst, siis kandub see nägemus üle tervele institutsioonile ja selle institutsiooni võime areneda ning ajaga kaasas käia näitab selle tugevust, milleks pole võimelised paljud dogmaatikud.
        Pugemine anonüümsuse taha, kui seda tehakse hirmust, näitab vaid idee esitaja moraalitust, sest ta saab aru, et tema idee on moraalitu ja kardab. See pole Jeesuse idee, millele paavst viitas, vaid saduseride ja variseride tee. Teisest küljest pole eriti vahet, kas anonüümne netikommentaator Robert räuskab netis oma nime all või anonüümselt, sest tema edastatud sõnum on sisuliselt väärtusetu. Kui sõnumi sisuks on “miks meil surmanuhtlust pole” või “ansip mine p…”, siis ei paku need potentsiaalsele lugejale teavet, vaid väljendavad kommentaatori ebastabiilset vaimset seisundit, ideede edastamise seisukohast täiesti väärtusetut vahtu.

  3. ckrabat
    sept. 21, 2013 @ 10:40:42

    Teisest küljest on weebis olnud lugeda Martin Välliku arvamust, kes imestab paavsti seisukohtade üle, tegelikult küll nende seisukohtade muutuse üle

    Mõeldud on vist seda arvamust?
    http://www.skeptik.ee/index.php/2013/09/07/suvest-sai-september-taevas-tumeneb/
    #21 Martin Vällik Estonia 20. september 2013 kell 11:56
    Paavst Franciscus, kodanikunimega Jorge Mario Bergoglio, on andnus pika intervjuu, millest New York Times tõstis esile mõned aspektid ja mis jõudis otsapidi ka Delfisse:

    Paavst: unustage kinnisideed abordist ja homoseksualismist
    Paavst Franciscus soovitab katoliku kirikul loobuda kitsarinnalistest kinnisideedest abordi, rasestumisvastaste vahendite ja homoseksualismi kohta ning ilmutada hukkamõistu asemel kaastunnet.

    Kas keegi hakkab seda “moraalseks relativismiks” nimetama või hakkavad mõned traditsioonide kaitsjad kangemateks katoliiklasteks kui paavst seda on?

    Vasta

  4. huviline
    sept. 21, 2013 @ 15:36:53

    “Saab küll ja üsna palju, sest üks intervjuu on üks osa ühe inimese elust ja maailmavaatest.”

    Üks intervjuu on üks osa ühe inimese elust ja maailmavaatest koos kõigi ühe intervjuuga kaasnevate reaalsustega, rohkem sealt välja lugeda ei ole võimalik. See on reaalne, mitte demagoogiline. Austatava isikuna on paavsti roll hoopis teine kui ühe intervjuu andmine intervjueerijale. Franciscus I on alati rõhutanud isikliku eeskuju tähtsust ja alustava paavstina peab oma tööd alles kujundama. Ta on uues olukorras ja uues rollis, milline ühe noviitsi sõnum maailmale saab olla selgub hiljem. Isegi ühe maailmaorganisatsiooni juht (paavst) pole samaaegselt samapalju spetsialist, et tema edastatav sõnum võiks kuidagi lahus olla tema isikust. Kuna üksnes diferentseerimisega saadakse ekpertiisiteadmisi, siis peab ka paavst neid teadmisi koguma. Mitte õppima (ta on elukogenud mees) või memosid lugema (nagu Ansip), vaid isiklikult kogema.

    Liiga suurt tähtsust omistatakse sageli ühele tegevusele (intervjuu, mõiste, otsus, näidend, luuletus, sõnum), nägemata tegevuste mõjuruumi, kus on veel midagi, veel olulisemat. Intervjuuga on paavsti käest küsitud midagi ja paavst on selle vastanud, lugeja teab nüüd mida paavst teab või arvab teadvat. Üks osa psüühilisest seosest on sõlmitud. Nüüd jääb veel püüda sinilindu, lootuses ja usus, et paavsti sõnum saab meile kunagi arusaadavaks.

    Vasta

  5. ckrabat
    sept. 22, 2013 @ 09:00:48

    Ta ei saa põhjendada oma avaldusi linkides võimalikke autoreid, jättes viimased võimaluseta vastata.

    Näiteks teaduses on algallikatele viitamine obligatoorne. Teaduslik diskussioon on aga täiesti elementaarne tegevus. Kui autorile midagi ei meeldi, siis on tal alati võimalus vastu väidelda (vt Ilves – Krugman dialoog Twitteris). Ka see kommentaarium siin on eelkõige mõeldud artiklijärgseks diskussiooniks, mitte kellegi ebastabiilse vaimse seisundi demonstratsiooniks. Viitamata tekst meeldib tavaliselt lollidele, sest nende kommunikeerumismeetod on Novgorodi WC – õigus on sellel, kes karjub kõvemini ja lollidele meeldivadki tavaliselt lollid ideed (Rohke Debelak). Väide, et paavst ütles kusagil midagi või et Martin Vällik olevat netis midagi väitnud ilma algallikale viitamata on võrdne allikaga “naised saunas rääkisid”. Niimoodi saavadki lollid kehtestada lollide diktatuuri, kasutades lollide diktatuuri kehtestamise vahendina kogu maa internetiseerimist. Kui anonüümne netikommentaator väidab “Ansip mine p…” viitamata, siis väljendab see tema ebastabiilset vaimset´seisundit. Kui ta üritab aga oma emotsionaalset seisundit kuidagi põhjendada, näites pannes lingi tekstile, miks ta niimoodi väidab, siis lisab see tema poolt edastatavale sõnumile vähemalt mingigi ratsionaalse tausta. Väide, et rebane oskab mobiiltelefoni kasutada on ilma konkreetse lingita tühi väide, mida dogmaatikud saavad hõlpsasti ümber lükata, väites, et loomadel pole hinge ja rebane ei suuda inimese märgisüsteemist aru saada, ilma et peaks oma dogmaatilist mõtteviisi kuidagi põhjendama.

    Vasta

    • huviline
      sept. 22, 2013 @ 13:05:14

      Siin blogis avaldatavad artiklid ei pretendeeri teaduslikusele vaid vabale mõtteloomele sellel põhjusel, et filosoofiat ja teadust tuleb omavahel eristada. Teadus püüdleb tõsikindla teadmise suunas, filosoofia kui emateadus vaatab oma poja püüdlusi pealt. Mingil määral on ka teaduses säilinud algne soov üldistada, kuid just obligatoorse viitamisega igas järgnevas tekstis, kuni katkemiseni, mis vastandub üldistamisele, kaugeneb kaasaegne teadus üha rohkem filosoofiast, seades pjedestaalile tõsikindluse ja eemale taustaks filosoofilisuse.

      Anonüümsus ei ole pelgalt see, millisel moel blogi päises kuskil on seda seletatud, vaid ka vastuseis valitsevatele hoiakutele poliitikas ja väljakutse autorlusele. Veel olulisem on anonüümsuse vanus, kandes enda kukrus kaasas ürgelamust, kui mõte juba oli, sõna veel ei olnud. Anonüümse autori kohustus on avaldada üksnes isiklikke väiteid ja neid ka põhjendada, aga mitte veeretada vastutus kellegile, kellele isegi võimalust ei jäeta vastata. Ükski link ei ole üksikväide, vaid terve väidete süsteem, võta sealt millist parasjagu vaja läheb. Selline suva on tegelikult konkurentsi risustamine (kõlvatu konkurents). Vaba mõtteloome on rohkem kunst kui teadus, eeskätt aga filosoofiline.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 22, 2013 @ 14:27:59

        See blogi ei olegi teaduslik, teadusele viitamine näitab lihtsalt viidete olulisust. Muide, ka siin viidatud skeptikute liikumine tegeleb teaduse dogmatiseerimisega, kui ta jagab seisukohad “teaduslikeks” ja “mitteteaduslikeks”. Paavsti sõnumi juurde tagasi tulles, on oluline sõnade sisu, mis on dogmaatikud tagajalgadele ajanud. Dogmaatikud rõhuvad vormile ja reeglite kehtestamisele, et vaba mõttekäiku maksimaalselt piirata, see on saduseride ja variseride tee. Vaba mõtte surumisega raamidesse on võimalik toota rohkem lolle ja saavutada ihaldatud eesmärk – lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine.

        Anonüümsus ei ole kindlasti mitte väärtus. Kui anonüümne netikommentaator Robert räuskab netis: “Ansip, mine p…”, siis ei ole tema mõte samaväärne paavstiga, kes räägib kaastunde osutamise vajadusest teistsuguste vastu. Robertil puuduvad Ansipi vastu nii kaastunne kui suuremeelsus. Loomulikult ärritab teda, kui keegi räägib sellistes kategooriates, mida tema ise mitte kunagi ei kasuta. Dogmaatikud on näiteks ka kriitikud, kirjandus-, teatri-, filmi-, kunsti-, muusikakriitikud. Kes hakkavad tavaliselt kriitikuteks? Need on läbikukkunud kirjanikud, kunstnikud, heliloojad, kes ise ei suuda loomingut produtseerida, kuid võtavad endale õiguse kritiseerida neid, kes seda teevad, jagades neid õigeteks ja valedeks. Täiesti mõttetu seltskond, kelle vastu võiks vabalt rakendada surmanuhtlust, sest mitte keegi ei kaota nende kadumisega midagi. Võiks, aga ei saa, sest kaastunne ja suuremeelsus ei luba. Ka nendel on oma koht päikese all.

  6. huviline
    sept. 22, 2013 @ 14:47:52

    “Muide, ka siin viidatud skeptikute liikumine tegeleb teaduse dogmatiseerimisega, kui ta jagab seisukohad “teaduslikeks” ja “mitteteaduslikeks”. “

    Nii ongi ja see osundab veelkord igasuguste viidete ebaolulisusele võrreldes originaalmõttega. Muide, ma ei viidnud skeptikute lingile teadlikult, mitte et poleks teadnud kuhu viidata, vaid nimetasin üknes nede juhtfiguuri nime seoses sellega, et ta on ka sõna võtnud paavsti sõnumi osas. Käesolev blogi, tulenevalt oma nimest, peaks keskenduma mitte teaduslikele käsitlustele (teaduse kõrval on filosoofia ja filosoofia ees sammunud müütiline maailmavaade, mõlemad on tänapäeval kunsti allikateks), vaid selgemale, paremale, arusaadavamale maailmale, mille tekkimise toeks võivad siin blogis avaldatavad artiklid anda oma tagasihoidliku panuse. Dogmaatiline pole sugugi seadusesätete ( õiguse) kasutamine debatis (parem on siiski neid mitte kasutada, sest seadusesätteid on lihtsalt väga palju ja kõik ei pruugi seadust tunda), vaid ühe ja sama kujundi tuima järjekindlusega korrutamine (Novgorodi WC, burksiputka, Niburu ja muu puru), nii et sellest on juba okse lõhna tunda tõusmas. Vähemalt maitsega poles viimasel midagi pistmist. 🙂

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 22, 2013 @ 14:54:18

      Käesolev blogi, tulenevalt oma nimest, peaks keskenduma mitte teaduslikele käsitlustele (teaduse kõrval on filosoofia ja filosoofia ees sammunud müütiline maailmavaade, mõlemad on tänapäeval kunsti allikateks), vaid selgemale, paremale, arusaadavamale maailmale, mille tekkimise toeks võivad siin blogis avaldatavad artiklid anda oma tagasihoidliku panuse.

      Siinkohal on hea näide sellest, mis ma kriitikute kohta kirjutasin. Lihtsam on nina vingus kritiseerida neid, kes midagi teevad, kui ise midagi teha.

      Vasta

      • huviline
        sept. 22, 2013 @ 16:10:58

        “Anonüümsus ei ole kindlasti mitte väärtus.”

        Minu arvates on anonüümsus väärtus, enamgi veel, võimalik et anonüümsus on kogu inimkonda põhistav, kõige vanem püsiväärtus. Seda juhul kui vastab tõele versioon, et enne sõna oli mõte, st anonüümne olukord. Võimalik, et sama versiooni tajus ka Platon, kes ennast kunagi esile ei tõstnud, jäädes kõigi kirjastajate jaoks anonüümseks. Ta võttis lihtsalt kätte ja kirjutas üles õpetaja Sokratese õpetuse, kelle jaoks tähelapanuväärselt võrdus kirjasõna surmaga (surnud sõna; kivistunud, muutumatu olukord), tahtes sellega meile teada anda, et sõnal peaks olema eeldus, sarnaselt nagu elu käib surma eel. Siiski on kristlus võtnud Sõna kõige lähtepunktiks. Tänapäeval öeldakse, et kõige lähtepunktiks on pinge. See pinge võib olla sõna (millegi) ja mõtte (mittemillegi) vahel. Järelikult tuleb anonüümsust igati toetada ja mitte lasta ennast kõigutada anonüümsuse solkijatel.

  7. Timo-Cevin
    sept. 24, 2013 @ 13:42:18

    Dogmaatiline pole sugugi seadusesätete ( õiguse) kasutamine debatis (parem on siiski neid mitte kasutada, sest seadusesätteid on lihtsalt väga palju ja kõik ei pruugi seadust tunda), vaid ühe ja sama kujundi tuima järjekindlusega korrutamine (Novgorodi WC, burksiputka, Niburu ja muu puru), nii et sellest on juba okse lõhna tunda tõusmas. Vähemalt maitsega poles viimasel midagi pistmist.

    Tegelikult joppenbuhh, ma ütlen nagu baarmän Illar neukkusarjast Eesti NSV, joppenbuhh!
    Üldse ei lähe peale see, kui ise ei tee midagi, endal pole kolmest bemmigi, aga siis aetakse dressid selga ja tullakse kadedal ilmel burksiputka ette kiibitsema, et miks siin pole nagu gunzdizaalis ja gunzdizaalis.
    Krt, kui tahad elada nagu gunzdizaalis, siis ehita endale gunzdizaal ja kui kesklinna ei jaksa ehitada, siis ehita koplisse, aga sina ei pea mitte burksiputka ette vinguma tulema, et miks lapsele Kolumbus Krisostomus nimeks pandud, kuigi võiks olla Bruno Benno Bernhard!
    Joppenbuhh!

    Vasta

  8. ckrabat
    nov. 27, 2013 @ 12:00:56

    Vasta

  9. personainfieri
    dets. 14, 2013 @ 18:16:27

    Ajakiri Time valis paavst Franciscuse aasta inimeseks
    http://poy.time.com/2013/12/11/person-of-the-year-pope-francis-the-peoples-pope/

    Vasta

  10. personainfieri
    okt. 23, 2014 @ 20:36:22

    Paavsti 10 nõuannet õnnelikumaks eluks
    http://alkeemia.delfi.ee/eneseareng/meelerahu/paavsti-10-nouannet-onnelikumaks-eluks?id=69999859
    1. “Ela ise ja lase teistel elada.” Paavst ütles, et kõik inimesed peaksid järgima just seda põhimõtet, millel on Roomas sarnane väljend, mis kõlab nii: “Mine eluga edasi ja lase ka teistel sama teha.”
    2. “Ole vastutulelik teiste suhtes.” Inimesed peaksid teistesse suhtuma avatult ja lahkelt, sõnas ta, sest “kui sa endasse tõmbud, tekib oht muutuda enesekeskseks, nagu ka seisev vesi ühel hetkel roiskub.”
    3. “Tee kõiki toiminguid rahulikult.” Paavst, kes õpetas vanasti keskkooli tasemel kirjandust, kasutas üht näidet Ricardo Güiraldesi kirjutatud Argentiina romaanist, milles peategelane – gautšo Don Segundo Sombra – meenutab seda, kuidas ta oma elu on elanud.
    4. Tervislik arusaam puhkamisest. Paavst ütles, et “liigne tarbimine on põhjustanud inimestes suuremat ärevust” ning palus vanematel leida aega oma lastega mängimiseks ja laua taga söömise ajal telekas kinni panna.
    5. Pühapäevad on ette nähtud puhkuseks. Töötajad peaksid pühapäevad vabaks saama, sest “pühapäev on mõeldud pere jaoks,” ütles paavst.
    6. Leia loomingulisi viise noortele väärikate tööde loomiseks. “Me peame noortesse inimestesse loominguliselt suhtuma. Kui neil ei ole võimalusi eneseteostuseks, pöörduvad nad uimastite poole ja neil on suurem oht end tappa,” ütles ta.
    7. Austa loodust ja hoolitse looduse eest. Keskkonna olukorra halvenemine !on üks suurimaid väljakutseid, millega meil tuleb silmitsi seista,” sõnas ta. “Minu arvates ei ole me endalt päriselt küsinud, kas inimkond sooritab looduse valimatu ja vägivaldse ärakasutamisega sisuliselt enesetapu.”
    8. Lõpeta negatiivne suhtumine. “Vajadus teistest halvasti rääkida viitab madalale enesehinnangule.” See tähendab: “Ma tunnen end nii mannetult, et enda tuju tõstmise asemel pean ma teisi maha tegema,” lausus paavst. “Negatiivsetest asjadest kiiresti lahti laskmine mõjub hästi inimese tervisele.”
    9. Ära kasuta proselütismi; austa inimeste uskumusi. “Teisi inimesi on võimalik innustada usu tunnistamise abil, et nõnda suhtlemise teel ühist keelt leida. Kuid kõige hullem asi on religioosne proselütism, mis halvab suhtluse. See tähendab: “Ma räägin sinuga selleks, et sind veenda.” Ei. “Iga inimene peab pidama dialoogi iseendaga, lähtuvalt oma isiksusest. Kirik peaks kasvama inimeste ligitõmbamise teel, mitte proselütismi abil,” ütles paavst.
    10. Tee tööd rahu nimel. “Me elame ajastul, kus on käimas palju sõdu,” ütles ta. “Meil on vaja esitada üleskutse rahu saavutamiseks. Rahu mõiste jätab mõnikord vagura mulje, aga rahu pole kunagi vagur – rahu on alati proaktiivne ja dünaamiline.”

    Vasta

  11. Trackback: Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses | Persona in fieri
  12. ckrabat
    sept. 05, 2016 @ 10:02:29

    Pope Francis Declares Mother Teresa a Saint
    https://www.yahoo.com/gma/pope-francis-declares-mother-teresa-saint-085205132–abc-news-topstories.html

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

september 2013
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: