Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia

@ckrabat
Me oleme siin rääkinud Muammar al-Gaddafist, kes oli üheaegselt nii verine diktaator kui väljapaistev riigitegelane. Mõnes teises riigis või ühiskonnas oleks temast vormitud ajaloo suurkuju, kuid Gaddafi õnn ja õnnetus oli sündida Põhja-Aafrika nafta poolest jõukas, kuid ajalooliselt marginaalses Liibüas. Mõnikord võivad riigijuhtide mõnevõrra arrogantsed ambitsioonid nende riiki tõsta sellele mitte väga loomupärasele aujärjele, nii tõstis Hugo Chavez Venezuela rahvusvahelist prestiiži ning Muammar al-Gaddafi tegi sama Liibüaga. 2011. aastal kukutas Araabia kevadest innustust saanud rahva relvastatud vastupanu rahvusvaheliste jõudude toel al-Gaddafi troonilt, Liibüas toimusid demokraatlikud valimised, kuid 2016. aasta künnisel on Liibüa tragöödia üksnes süvenenud. Tundub, et araabia riigid pole olnud küpsed läänelikuks demokraatiaks ning autokraatliku diktaatori kukutamine on paljud neist viinud kodusõja lävele. 20. sajandi lõpus on jõudsalt esile kerkinud panislamistlik identiteet, mis on kõrvale tõrjunud sekulaarse rahvusluse. Mõõduka religioosse ärkamise kõrval on Araabia kevadest saanud tuule tiibadesse äärmusliikumised, eelkõige Islamiriik (ISIS). Araabia kevade tulemusena seisame silmitsi pikaajaliste konfliktidega Süürias, Jeemenis ja Liibüas ja seda mitte enam erinevate poliitiliste jõudude, vaid ka etniliste ja usuliste gruppide vahel. Egiptus langes taas sõjaväelise režiimi kontrolli alla, kuid riik on endiselt ebastabiilne. Tuneesia on säilitanud demokraatliku riigikorra, kuid sealgi on täheldatav islamistlike meeleolude kasv.

Liibüa Kuningriik tekkis 1951. a. kolme territooriumi – varasemate Itaalia asumaade: läänepoolse Tripolitaania, idapoolse Küreneika ning lõunas Sahara kõrbes paikneva Fezzani põhjal. Kuningaks kuulutati Küreneikas resideeruva sufistliku Senussi ordu juht Muhammad Idris bin Muhammad al-Mahdi as-Senussi, kellest sai kuningas Idris I kuni veretu sõjaväeline riigipööre Muammar al-Gaddafi juhtimisel ta 1969. a. kukutas. Praegu juhib dünastiat Suurbritannias resideeriv Idrisi pojapoeg Mohammed. Sennussi dünastia liige Ahmed Zubair al-Senussi sai 2012. a. Küreneika ajutise valitsuse juhiks. Nagu Süüria ja Iraak , nii on ka Liibüa riiklik identiteet 20. sajandi sünnitis. Traditsiooniliselt on tänasel Liibüa alal valitsenud hõimuühiskond, kus keskvõimul pole kunagi suurt mõju olnud. Hõimuühiskond säilis ka Gaddafi režiimi ajal, kui riigi liider mängis oskuslikult eri hõimude vahelistel vastuoludel ning üritas selle pinnalt ehitada omanäolist süsteemi, jamahiriyat, otsedemokraatia vormi ilma poliitiliste erakondadeta, kuid säilitades ühiskonnas tugevaid hõimusidemeid. Gaddafi poolt välja töötatud ideoloogia järgi valitses Liibüa riiki rahvas ning tal endal oli üksnes rahvajuhi (Qā’id) austav tiitel väljaspool süsteemi ennast. Araabia kevade sündmuste keerises väitis Gaddafi, et tema ei saa kusagilt tagasi astuda, kuna teda pole kusagile valitud ega määratud. Mitmed Ladina-Ameerika ja Aafrika riigid (Venezuela, Ecuador, Boliivia, Nicaragua, Kuuba, Namiibia, Zimbabwe jt) tunnustavad jätkuvalt Gaddafit Liibüa seadusliku võimuna.

Peale Gaddafi režiimi kukutamist 2011.a. võimule tõusnud Rahvusliku Üleminekunõukogu eesotsas olid endised Gaddafi režiimi ametiisikud, kuid revolutsioonikeerises vastaspoolele üle hüpanud endine justiitsminister Mustafa Abdul Jalil ning endine Rahvusliku Planeerimisnõukogu juht Mahmoud Jibril, liberaalsed ja sekulaarsed poliitikud. 2012. aasta juulis viidi läbi esimesed parlamendivalimised. 200-liikmelises parlamendis oli parteidele eraldatud 80 kohta, millest ligi pooled (39) võitis Jibrili juhitud Rahvuslike Jõudude Allianss. Moslemi Vennaskonnaga seotud Õigluse ja Konstruktsioonierakond sai 17 kohta, kuid hõimupõhise ülesehituse, sõltumatute kandidaatide domineerimise ja jõudude üldise killustatuse tõttu osutus uus parlament raskesti juhitavaks koguks. Saabuv kodusõda kogus hoogu. Septembris 2012 ründasid islamistid Ameerika Ühendriikide konsulaati Benghazis, mille käigus sai surma seal viibinud USA suursaadik Christopher Stevens. Sõltumatute kandidaatide toel domineerisid parlamendis mõõdukamad islamistlikud jõud ning 2013. a. valiti selle esimeheks Moslemi Vennaskonnale lähedane berberi päritoluga Nouri Abusahmain. Islamistid saavutasid juhtiva positsiooni Liibüa valitsusasutustes peale seaduse vastuvõtmist, millega keelustati Gaddafi režiimi teeninud ametiisikute osalus valitsusstruktuurides. 2013. aasta lõpus otsustas parlament oma volitusi pikendada. Sellele vastukaaluks nõudis 1969. aasta riigipöördes osalenud armeejuht kindral Khalifa Haftar 2014. aasta märtsis parlamendi laialisaatmist ja alustas mais islamistide vastu sõjalist operatsiooni „Väärikus“. 2014. aasta juunis toimusid valimised uude Liibüa Saadikute Nõukogusse, mis toimusid parteideväliselt. Kuigi kriisiolukorra tõttu oli valimistest osavõtt vaid 18%, saavutasid edu liberaalsed ja sekulaarsed jõud ning islamistlikult meelestatud saadikud võitsid umbes 30 kohta. Peale valimisi viisid islamistlikud jõud Liibüa Koidiku eestvõttel Tripolis läbi riigipöörde ning jätkasid valitsemist vana parlamendi nimel. Valimistel kaotanud jõude esindanud parlamendiliikmete nõudel tunnistas Liibüa Ülemkohus valimised ebaseaduslikuks, kuid suurem osa valituid saadikuid kogunes Ida-Liibüas Tobrukis ning riigis tekkis kaksikvõim. Riigi lääneosas domineerisid vana parlamendi poolehoidjad ja mitmed idaosa piirkonnad, aga ka Zintani ümbrus Lääne-Liibüas, olid uue parlamendi võimupiirkonnas.

Käimasoleva Liibüa kodusõja põhilised osapooled on rahvusvaheliselt tunnustatud Saadikute Nõukogu asukohaga Tobrukis, mida juhib al-Qubbahist pärit jurist Aguila Saleh Issa ja mis legitiimsuses tugineb 2014. a. valimistele ning seda toetavad muuhulgas Egiptus, Araabia Ühendemiraadid, Jordaania, Alžeeria, Venemaa, Tšaad, Ameerika Ühendriigid ja Saudi Araabia. Valdavalt mõõdukate islamistide juhtimisel tegutsevat Uut Rahvuslikku Ülemkongressi asukohaga Tripolis toetavad välisriikidest Katar, Sudaan ja Türgi. Selles koosluses kuulub juhtpositsioon Moslemi Vennaskonnale ja tema juhitavale islamistlikule koalitsioonile Liibüa Koidik. Benghazi Revolutsioonilist Shura Nõukogu ühendab džihadistlikke rühmitusi Ansar al-Sharia (mida seotakse 2012.a. rünnakuga USA konsulaadile), Liibüa Kilp 1 (Gaddafi vastase ülestõusu käigus tekkinud sõjaline rühmitus) ja mitmeid teisi islamistlikke gruppe. Mitmed piirkonnad on iseseisvate kohalike jõudude kontrolli all ning riigis tegutsevad veel al-Gaddafile ustavad Rohelised Jõud. Islamiriigi fenomenist oleme harjunud rääkima Süüria ja Iraagi kontekstis, kuid see rühmitus haldab suurt territooriumi ka lõhestatud Liibüas, keskusega Sirtes, linnas, mille lähedal sündis ja hukkus Muammar al-Gaddafi. Paljud islamistlikud võitlejad, kes aitasid kukutada Gaddafi režiimi, siirdusid Liibüast edasi Süüriasse, kus nad moodustasid Battari brigaadi ning ühinesid ISISega. 2014. a. kevadel pöördusid Battari brigaadi võitlejad Liibüasse tagasi ning kehtestasid võimu Derna linnas Küreneikas. 13. novembril 2014 kuulutas kaliif Ibrahim välja kolm Liibüas asuvat provintsi (vilajetti) – Küreneika, Tripolitaania (Tarabulus) ja Fezzani. Islamiriigi kontrolli all on suurem ala Tripoli ja Benghazi vahel Sirte linnaga ning Derna linna ümbrus Küreneikas.

2015. aastal on ÜRO vahendusel tehtud mitmeid jõupingutusi vaenupoolte lepitamiseks ja kompromissi saavutamiseks. 2015. aasta detsembris kohtusid Tripoli ja Tobruki valitsuste esindajad Maltal ning kirjutasid 17.detsembril Marokos alla vaenutegevuse peatamise leppele, kuid sellest hoolimata on relvad edasi tärisenud. Sarnaselt Süüriaga on algselt autokraatliku režiimi vastu suunatud ülestõus üle kasvanud kodusõjaks, milles islamistlikud jõud võitlevad sekulaarsete jõudude vastu. Tripoli valitsus süüdistab Tobruki valitsust interventsionismi toetamises. Egiptuses eksiilis viibiv Muammar al-Gaddafi nõbu Ahmed Gaddaf al-Dam on teatanud, et Gaddafi pooldajad on valmis sekkuma rahu jaluleseadmiseks riigis ning toetama seadusliku valitsuse (Tobruki valitsuse) tegevust. Ei maksa unustada, et Tobruki valitsuse sõjaline juht Khalifa Haftar oli kunagine Gaddafi lähedane liitlane, kes langes Liibüa sekkumisel toimunud 1986-87 Tšaadi kodusõjas vangi, hüljati seejärel Gaddafi poolt ning suundus eksiili Ameerika Ühendriikidesse. Londoni School of Economics’is õppinud Muammar Gaddafi poeg Saif al-Islam, keda peeti isa järglaseks revolutsiooni juhina, kuid ühtlasi reformimeelseks ning Liibüa majanduse liberaliseerimise ja privatiseerimise eestvõitlejaks, langes riigist põgenemisel vangi ja mõisteti 28.juulil 2015 Tripolis peetud kohtuistungil surma. Teda hoiavad vangis aga Tobruki valitsuse pooldajad Zintanis, mistõttu ei peeta kohtuotsuse täideviimist vähemalt lähiajal tõenäoliseks. Tema venda al-Saadit, kellele Niigeri valitsus algul asüüli andis, kuid hiljem 2014. aastal Liibüale välja andis, hoitakse koos Gaddafi viimase peaministri Baghdadi Ali Mahmoudiga al-Hadba vanglas Tripolis islamistide kontrolli all ning riigist välja on jõudnud videod tema piinamisest. Õnnelikumalt läks Gaddafi abikaasal Safia Farkashil, vanimal pojal esimesest abielust Muhammadil, viiendal pojal Hannibalil ja tütrel Ayeshal, kel õnnestus Alžeeriasse põgeneda ning lõpuks Omaanis asüüli saada. Konflikti jätkudes võib nostalgia Gaddafi režiimi stabiilsuse järele perekonna Liibüa poliitilisele areenile veel tagasi tuua.

Araabia kevade laineharjal 2011 Liibüas. Foto:  https://img.washingtonpost.com/rw/2010-2019/WashingtonPost/2011/10/20/Foreign/Images/Sirte_2.jpg

Advertisements

17 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 27, 2015 @ 12:55:10

    Liibüa hõimud

    Vasta

  2. jolli
    dets. 27, 2015 @ 12:59:52

    Kas selle Liibüa puhul on tegemist kunagise Kartagoga?

    Vasta

  3. personainfieri
    dets. 27, 2015 @ 13:00:25

    Konflikti kaart – roosa (Tobruki valitsus), roheline (Tripoli valitsus), hall (IS), sinepikollane (tuareegid).

    Vasta

  4. jolli
    dets. 27, 2015 @ 15:25:21

    Võtame artikli kokku: peale Rooma riigi kadumist läks regioonis seis p*****e 🙂

    Vasta

  5. huviline
    dets. 27, 2015 @ 18:16:54

    “Tundub, et araabia riigid pole olnud küpsed läänelikuks demokraatiaks ning autokraatliku diktaatori kukutamine on paljud neist viinud kodusõja lävele.”

    Kas maailmas üldse eksisteerib riike, mis on küpsed läänelikuks demokraatiaks väljaspool Läänt ennast, kuhu kuulub ka EU? Läänelik demokraatia tähendab mõnes mõttes miinimumeeldusena teatud kõrgusega elatustaset, mis viib kõige laiemas tähenduses hedonismini, sh vaimse mandumiseni. Kõrge elatustasemega tsivilisatsioone on ajaloos eksisteerinud varemgi, mis on vaimselt lihtsalt mandunud põhiliselt selle tõttu, et mugavust, laiskust, rikkust on saanud liiga palju. Vaimne mandumine tuleb märkamatult, riikidel pole siin palju teha.

    Lääne demokraatia on liiga spetsiifiline, et sobida kõikidele riikidele. Lääne demokraatia üks eriline tunnus, riigi lahutamine religioonist, mis tuleneb erilisest ajaloost, pole mõnele riikidest, nt Venemaa vastuvõetav. Lääne demokraatia teine eriline tunnus, enese pidamine universaalseks, mis tuleneb valgustusest pärineva universaalsete inimõiguste kontseptsioonist, mis on samuti ajalooline nähtus, milles paljud kahtlevad, sest tundub väärnähtusena.

    Eriti pärast Pariisi konverentsi, kus jõuti kokkuleppele planeedi looduse kaitsmise vajaduses, tuleb lääne demokraatia universaalsuses kahelda, mis on Maa kaitsmise vajaduse tekitanud. Tööstusrevolutsioon tõstis kindlasti riikide elatustaset, mis integreerisid enda poliitikasse vabadus- ja võrdsusõigused, aga ka unimversaalsed solidaarsus- ehk inimõigused. Järelikult on tõõstusrevolutsiooni vaimseks aluseks inimõigustele tuginev õigusriik,

    Tänapäeval, seoses ITrevolutsiooniga, on lääne demokraatia manduv vaimsus hakanud lagunema. Mitte teadmised ei ole võim, vaid tsunftidel, kellel on ligipääs riigi institutsiooni ametikohtadele. ITrevolutsiooni rakendused (äpid) muudavad meid mobiilsemaks, võimudele raskemini kättesaadavaks, tarkus saab mingi tähenduse, milleks ei ole teadmised ega teadus.

    Vasta

  6. personainfieri
    dets. 28, 2015 @ 00:22:07

    Liibüa on kujunenud üheks suuremaks konfliktikoldeks piirkonnas, mis on püsinud mõneti Iraagi ja Süüria varjus ja millest ma pole jõudnud veel kirjutada. Nüüd on siis see võlg ka enne aastalõppu tasa tehtud.

    Vasta

  7. personainfieri
    dets. 28, 2015 @ 01:29:11

    Islamiriigi Sirte organisatsiooni eesotsas on tõenäoliselt Jeemenist pärit Abul Mughirah al-Qahtani, kes koos vaimuliku liidri liibüalase Hassan al-Karami ja Bahreinist pärit vaimuliku Turki bin Mubarak al-Ben Ali on ainsad Islamiriigi avalikud esindajad Sirtes.
    http://www.longwarjournal.org/archives/2015/09/in-dabiq-magazine-islamic-state-complains-about-jihadist-rivals-in-libya.php

    Vasta

  8. personainfieri
    dets. 28, 2015 @ 16:24:36

    Liibüa muusikat sealsete kebabiputkade eest

    Vasta

  9. personainfieri
    dets. 28, 2015 @ 16:31:58

    Vasta

  10. jolli
    dets. 29, 2015 @ 16:18:11

    Ameerika asjad tunduvad poistele meeldivat. Aga kas ka läänelik elulaad? 😉

    Vasta

  11. ckrabat
    jaan. 08, 2016 @ 09:45:10

    Iseenesest huvitav avaldus Gaddafilt enne tema surma:
    Muammar Gaddafi ennustas enne surma Islamiriigi esiletõusu ja rändekriisi?
    http://maailm.postimees.ee/3460853/muammar-gaddafi-ennustas-enne-surma-islamiriigi-esiletousu-ja-randekriisi
    «Nad haaravad Vahemere oma kontrolli alla, et rünnata Euroopat,» teatas Gadaffi esimeses Blairile tehtud kõnes. Pool tundi kestnud kõnes rääkis Gaddafi relvastatud äärmusislamistidest, kes Lähis-Idas inimesi terroriseerivad. Diktaatorit vihastas see, et tema sõnu ei kajastatud lääne meedias. Ta arvas, et eurooplastel on õigus saada teada, mis toimuma hakkab. Džihadismi olukorra teemal rääkinud Gaddafi sõnas Blairile, et ta teeb kõik kaitsmaks Liibüat al-Qaeda ja selle terrorirühmituse liitlaste eest. «Me ei pea džihadistide vastu sõda, vaid nemad ründavad meid. Al-Qaedal on mitmeid «magavaid» rakukesi, kes on imbunud nii Lähis-Ida kui Põhja-Aafrika riikidesse. Liibüas olevad «rakukesed» on samasugused nagu need, mis panid USA pinnal 11. septemberil 2001 toime rünnaku,» teatas Gaddafi.

    Vasta

  12. Trackback: Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas | Persona in fieri
  13. Trackback: Masside mäss 21. sajandil | Persona in fieri
  14. ckrabat
    aug. 11, 2016 @ 09:55:03

    Islamiriik on nähtavasti kaotanud oma peamise tugipunkti Liibüas, Gaddafi sünnilinna Sirte
    http://www.nytimes.com/2016/08/11/world/middleeast/isis-libya-surt.html?_r=0

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

detsember 2015
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: