Mitmepalgeline Lähis-Ida – kriitika Üllar Petersoni artiklile ajakirjas „Akadeemia“

@ckrabat
Ajakirja „Akadeemia“ numbrites 12/2016 ja 1/2017 ilmus Üllar Petersoni mahukas artikkel „Süüria kodusõjani viinud sündmustest“, mida võib nimetada üheks vähestest eestikeelsetest objektiivsetest uurimustest laiapõhjalise konflikti kohta, mis regioonis toimub ja on sellepärast tänuväärne ettevõtmine. Kui kedagi peaksid huvitama arengud, mis viisid Süüria kodusõjani, siis võib artiklit vabalt soovitada. Neile, kes soovivad leida kinnitust massitarbemeedias levivatele käibetõdedele, võib pigem soovitada seda mitte lugeda, sest võib see võib loodetud tõdede kinnitamise asemel hoopis pea valutama panna. Esiletõstmist väärib see eeskätt kahe Süüria kodusõda mõjutanud olulise faktori põhjuste väljatoomisel, salafismi mõju kasv sunniitlikus peavoolu islamis ja alaviidid Süüria ühiskonnas, mis on nimetatud artiklis põhjalikult välja toodud. Esiletõstmist väärib artikkel eeskätt religioonifilosoofilises perspektiivis, kuivõrd religioonid mõjutavad sealset poliitilist elu, muud faktorid on jäänud tagaplaanile, kuigi see pole ilmselt olnud selle artikli peamine eesmärk. Autor kirjutab (lk. 2209): „Süüria kodusõja peamisteks põhjusteks on eelnevate aastakümnete jooksul islamimaailmas teravnenud rahvastikuolukord, ühiskondlik islamiseerumine ja islami ajalooline vaen alaviitide vastu“, mis on kindlasti väga olulised toimijad pikaaegses konfliktis, kuid kindlasti mitte ainsad nimetamisväärsed faktorid. Kindlasti ei tohi alahinnata muude jõudude, eeskätt Lääne, Venemaa ja Iisraeli sekkumist islamimaade võimumängudesse, mis on konflikti geopoliitilist haaret laiendanud. Ei maksa unustada, et kuigi pika kultuurilise ajalooga, siis riikluse mõttes on piirkonna riigid – Süüria, Iraak, Jordaania, Palestiina, Liibanon poliitilisele kaardile tekkinud alles Esimest maailmasõja järel pärast Otomani impeeriumi lagunemist, mis kindlasti muudab nende poliitilise identiteedi kergesti haavatavaks ja konfliktialtiks, sest traditsioonid on lõpuni välja kujunemata ja etnilise, religioosse ning kultuurilise mitmekesisuse juures kipub ühisosa sageli varjule jääma.

Rahvaarvu kasv mitte ainult üksikutes riikides, vaid maailmas, on üleilmne probleem, millele mainstream meedia tavaliselt tähelepanu ei pööra, sest see on vastuolus populaarsete käibetõdedega. Populaarne tõde, et rohkem on alati parem ja suurem rahvaarv aitab leevendada vaimuvaegust, kogub populaarsust Eestiski, sest mitmed wannabe-poliitikud on avastanud lihtsa ja lööva slogani „kui me ei saa mitte kunagi suureks vaimult, siis peame saama suureks rahvaarvult!“. Suuremat rahvaarvu põhjendatakse tavaliselt iidse käibetõega, et siis me saame püsti panna suurema sõjaväe ning minna naabreid tapma, röövima ja vallutama ning see materialistliku kasuahnuse kütkeis rahvale tavaliselt meeldib. Planeedi rahvaarv on kasvanud 200 miljonilt meie ajaarvamise alguses ja ühelt miljardilt Napoleoni sõdade paiku rohkem kui seitsmele miljardile täna ja see kasvab progresseeruvas tempos. Ressursid aga järjest vähenevad ning järsult suurenenud elanikkond peab pidama olelusvõitlust ellujäämise nimel juba olukorras, kus tööd ja leiba jääb järjest vähemaks. Fossiilsed kütusevarud võivad ammenduda juba järgneva inimpõlvkonna jooksul. Globaalset kliimasoojenemist on üritatud eitada, kuid pole loogiline, et hüppeliselt kasvanud inimkond pole suutnud loodust kuidagi mõjutada. Mitmed loomaliigid on välja suremas. Näiteks gepardide arv on viimase saja aasta jooksul vähenenud 100 000 isendi võrra ja praegu loendatakse vabaduses elavat umbes 7100 gepardit. Kui see ei ole genotsiid, siis mis see on ja inimene peab selle eest maksma. Pöördudes tagasi Lähis-Itta, siis üksikutes riikides on saavutatud rahvaarvu märkimisväärne kasv, kuid loodetud õnne ja rõõmu pole see neile toonud, vaid pingete ja konfliktide kasv on suurendanud ebastabiilsust. Süüria konflikt, mille sümboolseks kuvandiks kujunes pikaks ajaks  Aleppo, on siinkohal sobivaks näiteks.

Süüria kriisi võib olla kõige olulisemaks tõukejõuks on 1970-te aastate teisel poolel jõudu koguma hakanud islamiseerumine araabia maades ja tegelikult kogu islamimaailmas, mille otsesteks ajenditeks olid Iraani islamirevolutsioon ja Afganistani kodusõda. Kaudne mõjutegur oli aga Saudi Araabia tugevnev positsioon nii Lähis-Ida regioonis kui ka kogu islamimaailmas, millele aitasid kaasa loomulikult naftatulud ja muu maailma suurenenud sõltuvus fossiilsest kütusest, sest iga lugupeetav kodanik tahtis burksiputka ette isikliku bemariga sõita. See on viinud protsessini, kui Saudi Araabia on kujunenud araabia maailma sunniitliku kogukonna arvestatavaks liidriks ja islamimaailma väiksemat šiiitlikku kogukonda juhib samuti teokraatlik Iraan. Saudi Araabia esiletõus on toonud kaasa konservatiivse ja fundamentalistliku salafistliku islami võidukäigu, mida dikteerib vahhabiitlik Er Rijad. Tema põhiliseks konkurendiks salafistliku islamismi ehk islamil põhineva fundamentalistliku poliitilise ideoloogia levitamisel on kujunenud naabruses asuv väiksem naftamonarhia Katar, kes on paiguti veelgi konservatiivsematel seisukohtadel kui seda on naabermaa Saudi Araabia. Araabia maailma sekulaarsed liidrid Egiptus, Süüria ja Iraak, kes edendasid rahvuslikkust rõhutavat pan-arabistlikku ideoloogiat on oma senised positsioonid kaotanud. Kindlasti tuleb nõustuda Petersoni väidetega, et „islamismi põhiprobleemiks pole mitte uskmatu läänemaailm, vaid islamimaailma enda ühiskonnakorraldused, kus šariaat ei kehti täielikult“ ning „lepitamatud poliitilised vaenlased Islamiriik ja Saudi Araabia on ühiskonnakorralduslike põhimõtete, šariaadi täieliku kehtimise nõudes ja sekulaarsusevaenus väga sarnased.“ (lk. 2213).

Regionaalsete jõudude hulka tuleb arvata ka etniliselt ja kultuuriliselt eristuva Iisraeli, kes soovib kindlasti regionaalsetes võimumängudes osaleda ning on hetkel ka ainus tuumarelva omav riik piirkonnas. De facto on Iisrael asunud Lähis-Ida sunniitliku enamuse poolele ja näeb ohtlikku konkurenti eeskätt šiiitlikus Iraanis, kus on täheldatud soovi püüelda tuumarelva väljaarendamise poole. Saudi Araabia ei oma Iisraeliga ametlikke suhteid, kuid ta pole osalenud üheski sõjas Iisraeli vastu ning on Iisraeli suhtes hoidnud suhteliselt mõõdukat joont, kindlasti osalt kasoovist  säilitadahead suhted Läänega. Küll on mitmed allikad, näiteks šiiitliku Hezbollah juht Hassan Nasrallah ja palestiinlaste juht Mahmoud Abbas, süüdistanud neid mitteametlike suhete arendamises Iisraeliga. Benyamin Netanyahu valitsuse ajal on mõlemat riiki ühendanud vastandumine Iraanile. 2016 külastas Saudi Araabia erukindral dr. Anwar Eshki Jeruusalemma ja kohtus teiste seas Iisraeli ametiisikutega. Osalt kindlasti ka Iisraeli mõjul võttis Lääs valla pääsenud kodusõjas selgelt ühte poolt toetava hoiaku ja asus toetama sunniitlikku opositsiooni, kus on juhtohjad haaranud Saudi Araabiale ja Katarile toetuvad islamistlikud jõud, kes teevad koostööd al-Qaeda liitlase Jabhat al-Fateh Shamiga (endine  Jabhat al-Nusra), kuigi nende juhtkonnas võib leida ka sekulaarse opositsiooni esindajaid nagu praegune liider Anas al-Abdah, kes võivad aga kujuneda esindusfiguurideks ja võimu vahetudes tõrjutakse kõrvale. Süürias on olemas ka kolmas tasakaalustav jõud Süüria Demokraatlikud Jõud eesotsas Pariisis elava kirjaniku ja inimõiguslase Haytham Mannaga, kelle peamise sõjalise jõu moodustavad kurdid. Nad saavad küll toetust Läänelt, kuid on opositsioonis nii islamistide kui Türgiga. Assadi suhtes on nad valdavalt neutraalsetel seisukohtadel, pidades prioriteetseks võitlust Islamiriigiga, kes on end sisse seadnud kurdidega piirnevatel aladel. Kui Assadi peamine sõjaline sihtmärk oli Aleppo, siis Süüria Demokraatlikud Jõud mängivad peamist rolli Islamiriigi praeguse keskuse Raqqa tagasivallutamisel. Lääne positsioneerumine Süüria konfliktis on raskendanud kõikehõlmava rahukokkuleppe sõlmimist, sest Venemaa ja Iraan on erinevatel põhjustel asunud toetama Assadi režiimi. Tänases olukorras ei saa me viimast aga üheselt käsitleda üksnes Süüria diktaatorina, vaid tema taha on koondunud ka teatavad elanikkonna kihid – alaviidid, šiiidid, kristlased, sekulaarsed araablased.

Süüria poliitilise korralduse juures ei tasu ära unustada rahvusliku ja sotsialistliku Araabia Sotsialistliku Taassünnipartei mõju, laiemalt tuntud lühendi Ba’ath või Baath all, mis tekkis 1940te aastate alguses Süürias, kui tekkisid kaks iseseisvat sama lühendit kasutavat liikumist, üks neist alaviit Zaki al-Arsuzi juhtimisel ning teise eesotsas olid kristlane Michel Aflaq ja sunniit Salahal-Din al-Bitar. Kuigi need liikumised ühinesid Baath’i lipu alla 1947, siis al-Arsuzi ja Aflaqi rivaliteet jäigi mõjutama liikumise arengut. 1966 tuli Süürias võimule al-Arsuzi tiib, kuhu kuulusid ka hilisemad Süüria liidrid Salah Jadid ning Hafez al-Assad. Laki al-Arsuzi, kuigi päritolult alaviit, oli avalik ateist. Michel Aflaq nägi islamis rolli araablaste rahvusliku eneseteadvuse tõstmises, kui temagi oli sekularismi toetaja. 1966 toimus ka parteiline lõhenemine, kui see jagunes Süüria ja Iraagi tiivaks, kes sattusid omavahel vaenujalale. Baath’i fraktsioone oli suuremas osas araabia riikides, kuid mitte üheski neis ei peale Iraagi ja Süüria ei tõusnud nad juhtpositsioonile. Michel Aflaq põgenes peale 1966 riigipööret Iraaki ja mõjutas oluliselt sealset tiiba. Saddam Husseini võimuhaardega 1979 kujunes Iraagis lõpuks välja baathismi isikukultuslik haru saddamism nagu ka Süürias arenes peale al-Assadi riigipööret 1970 baathismi teine nepotistlik haru assadism, mis tõi kaasa Suur-Iraagi ja Suur-Süüria idee muutumise domineerivateks ideoloogiateks mõlemas riigis ning järkjärgulise taganemise pan-arabistlikest traditsioonidest. See, et riigipea toetub võimuhierarhias lähikondsetele ja sugulastele, on idamaadel päris tavaline. Aserbaidžaanis tuli Geidar Alievi asemele Ilhan Aliev. Saddam Husseini Iraak, Muammar al-Gaddafi Liibüa, perekond Assadi Süüria, neis kõigis olid juhtkohtadel riigipea lähemad hõimkondlased ja riigivõim oli määratud päranduma isalt pojale, kuigi tegemist oli riigikorralduslikult vabariikidega. Poliitilised dünastiad mängivad siiamaani olulist rolli Liibanoni ühiskonnas. 2012. aasta rahvahääletusel heaks kiidetud põhiseaduse muudatused piirasid Baathi ja presidendi võimu Süüria ühiskonnas, kui põhiseadusest võeti välja Baathi juhtroll Süürias ning presidendi ametiaega piirati seitsme aastaga, mille juures on teda võimalik ühel korral tagasi valida.

Alaviitide kui religioosse kogukonna esindajaks kujunes Bashar al-Assad alles käesoleva kodusõja käigus nagu ka šiiitidele, kristlastele ja sekulaarsetele araablastele. Samas on minu arvates üle paisutatud tavarääkida Süüria kontekstis alaviitide juhtivast rollist Assadi juhitavas Süüria ühiskonnas. Süüria Vabariigi algusaastatel olid alaviitidel spetsiaalselt neile loodud kohad parlamendis, mis hiljem kadusid. Nad on nähtavasti šiia islami juurtega, kuid sama on ka näiteks druusid, keda valdavalt ei loeta islami haruks, vaid omaette abrahamistlikuks religiooniks. Usulahu rajajateks peetakse 11. šiia imaami Hasan al-Askarit ja tema õpilast Ibn Nusayri, kelle järgi kutsutakse neid ka „Nusayri“, eriti just halvustava nimetusena sunniitlike oponentide poolt. Religioossel kuuluvusel oli nii Saddam Husseini kui Assadi dünastia puhul eelkõige klannikuuluvuslik tähendus. Saddam toetus sunniitlikule Tikriti klannile ja Assadi perekond alaviitlikule Kalbiyya klannile. Süüria valitsusest on valdav osa sunniidid. Sunniit oli ka Hafezal-Assadi lähim võitluskaaslane Mustafa Tlass, kelle perekond küll käesoleva kodusõja käigus sattus teisele poole rindejoont.  Religioon ei mänginud Süüria võimumängudes kuni viimase ajani erilist rolli, alaviitidel olid küll võtmepositsioonid sõjaväes ja julgeolekujõududes, kuid selle põhjused on Peterson ilusasti lahti seletanud (lk. 116-117). Assadi valitsuse alaviitlik kuvand on pigem toodetud sunniitliku opositsiooni poolt, kelle jaoks alaviit on suurel määral ketser. Mina ei pea ennast religioonieksperdiks ja seetõttu ei oska öelda, kuivõrd šiiidid on alaviidid puht õpetuslikult, kuid Petersoniga võib nõustuda, et alaviitide arvamine šiiitide hulka oli pigem poliitiline otsus. Vastavalt Süüria põhiseaduse artiklile 3 peab president olema islami usku ning õigussüsteem peab tuginema islami õigusele, mis sätestab islami erilise rolli Süüria ühiskonnakorralduses. Sellegipoolest ja hoolimata põhiseaduslikest finessidest on Süüria olnud üks sekulaarsemaid ühiskondi terves regioonis. Üldisemas plaanis on Petersoni artikkel siiski üks põhjalikumaid Süüriat puudutavaid käsitlusi eestikeelses meedias, mis sellisena väärib kindlasti tunnustust.