Loodus ja raamatukogu

@huviline
Hakkasin raamatukogu koristama, mida paraku pole võimalik teha raamatuid ümber tõstamata. Mõtlesin, et korraldan raamatukogu põhimõttel: ülemistel riiulitel on üldosalised teosed, alumistel riiulitel on erialased. Mul on kaheksa (8) riiulit, neist kõige ülemist kasutasin paigana, kuhu asetada aktuaalsed dokumendid, mis aga kippusid seal oma aktuaalsust kaotades tolmu koguma. Näiteks vedelesid kaheksandal akadeemia magistridiplom koos akadeemilise õiendiga (hinneteleht), tunnistus õiguse kohta kanda reservohvitseride kogu rinnamärki, politseiprefektuuri tunnistus infosüsteemi „Kairi“ koolituse läbimise kohta, kohtuekspertiisi ja kriminalistika keskuse tunnistus koolituse läbimise kohta teemal „Tulekahjude sündmuskoha vaatlus ja menetlemine“, politseiameti kinnitus täiendkoolituse „Alarmsõidu ohutus“ läbimise kohta, kaitseväe ühendatud õppeasutuste tunnistus täiendkoolituse „Kaitsevaldkonna juristide täiendkursus“ läbimise kohta täies mahus, ülikooli tunnistus kasvatusteaduste instituudi riigikaitseõpetaja kõrvalaine õppekava järgi läbimise kohta täies mahus koos õppesoorituste tõendiga, Martensi Seltsi liikmetunnistus, Tartu maratoni läbimise kohta ja diplom osavõtu eest Klubi Kekkose Rada üritusest. Samuti olin kaheksandale paigutanud kasutusloa taotlemiseks vajalikud dokumendid, elektriskeemi koostamise visandid ja korstnapühkija akti koos parandustega.

Vaatasin ca viisteist aastat tagasi viimati puhastatud raamatukogu seitsmendat riiulit, kus vasakul seisis Saagpakk „Eesti-Inglise sõnaraamat“, keskel hulk inglise, vene, ladina, prantsuse, soome sõnaraamatuid või vestmikke, teiste seas üks imelik vana raamat „Langenscheidts Taschenwörteböcher für Reise, Lektüre, Konversation und den Schulgebrauch“ aastast 1909, paremal Väike Entsüklopeedia, Võõrsõnade Leksikon, Õigekeelsuse Sõnaraamat, Thespis, Universum, Vanasõnaraamat, Arnold Toynbee „Uurimus ajaloost“, Albert Borkvelli „Tasapinnalise ja ruumilise analüütilise geomeetria põhijooni“ aastast 1937, Cyril Edwin Mitchinson Joad „Sissejuhatus filosoofiasse“ ja Karistusseadustiku kommenteeritud väljaanne aastast 2009. Koristamise käigus, vahelepressimise tagajärel, tuli lahti paremal raamatute toeks kolme (3) sentimeetri pikkuse naelaga riiulilaua külge kinnitatud tugiliist, vahelepressitavaks raamatuks oli Uku Masing „Üldine usundilugu“, ja terve rida raamatuid kukkus laiali. Võtsin Makita akudrelli, eemaldasin magnetiga kruvikeeraja otsiku ja asetasin padrunipesasse 0,8 millimeetrise needipuuri, millega puurisin tugiliistu ette augu. Edasi eemaldasin padrunipesast needipuuri ja asetasin kruvikeeraja otsiku tagasi. Lasin puidukruviga, millel on harvkeere ühe (1) millimeetrise vahega, rahvakeeli „küprokikruvi“, tugiliistu kindlalt riiulilaua külge kinni.

Üha enam hakkas tunduma, et olen seni maailmast valesti aru saanud. Keel ja sõnaraamatud ei ole ilmselt kõige üldisemad. Tänapäeva inimese eelkäija, kes iganes see siis ka oli, pidi erinema oma eelkäijast, kui nõustuda evolutsiooniga. Seni mõtlemisvõimetu loom ärkas kvalitatiivse hüppe tagajärjel mõtlemisvõimelise inimesena, kelle mõtlemisvõime ei avaldunud keelevahendit kasutava suhtlemisena, vaid hoopis ajalisele järgnevusele tähenduse andmisena. Maailma kirjeldamiseks on meil tänapäeval kaks võimalust: keeleliselt või matemaatiliselt, neist matemaatika tundub nüüd üldisem. Andes ajale (arvule) tähenduse, tekkib inimesel eeldus keele tekkeks, sest aeg on kõige abstraktsem üldistus. Üldisele voolule on sellega seatud piir, mille taha koguneb oskus esemeid loetleda. Pärast oskust loetleda esemeid tekkib vajadus neile nimi anda. Alles nimetades esemeid erinevate nimedega, andes neile tähenduse, millest ka teised aru saavad, on loodud eeldus keele tekkimiseks. Mõtlemisvõime ei tähendanud kohe suhtlemist, vaid spontaanset tegutsemist, mille sarnast olen tööd tehes sageli kogenud. Mõtlemisvõime tähendab ajale piiri seadmist. Alguses oli arv, mitte sõna. Vaatasin, et seitsmendal riiulil saab jääda omale kohale üksnes Borkvelli raamat. Kõik sõnaraamatud ja teatmeteosed tuleb kolida kuuendale riiulile. See mõte tundus ebaõige: mingi sisemine veendumus keeldus nõustumast keele taandamisega matemaatikast allapoole üldistamise tasandile.

Võimalik, et arengu eeldused ise ei kuulu evolutsiooni. Ainult nii on võimalik selgitada seda ebamugavustunnet, mis tekkis, kui hakkasin sõnaraamatuid ja teatmeteoseid kuuendale riiulile paigutama. Tõstsin raamatud tagasi seitsmendale, aga jätsin ka Borkvelli omale kohale. Oma laste arengut jälgides olen märganud, et mõtlemisvõime säde sädeles nende silmis enne esimese sõna ütlemist. Usun, et ajale piiri seadmise eeldusele peab eelnema veel üks anne, mis on kõigile kaasa antud, vähemal või rohkemal määral. Need on loogilised eeldused, mida keegi pole kunagi õppinud. Enne kui lapsed ütlevad esimese sõna, teavad nad ruumis esemete arvu ja peavad seda tõeks. A = A. Edasi tuleb õppimisvõime kaasabil esimene sõna ja suhtlemine. Jätan ajapuuduse tõttu ütlemata, millised raamatud paiknevad minu raamatukogu viiendal ja neljandal riiulil. Mainin lihtsalt seda, et kolmandal on luuletused ja teisel ilukirjandus. Lõppude lõpuks, keda huvitab kellegi raamatukogu riiulite süsteem. Hoopis huvitavam on küsimus andjast, kelle andeid ja talente inimesed kasutavad. Tänapäeval on see küsimus loodusest ja keskkonnast.

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    jaan. 15, 2017 @ 12:58:36

    “ÜHISKONDLIK VIGA
    Kõikidel kultuuridel ja sotsiaalsetel süsteemidel on üks ühine viga. Nad sugereerivad, lausa sunnivad inimest soovima asju, mida soovitakse ainult selles ühiskonnas, mis aga on just selles ühiskonnas endas enamusele võimatud. Ühiskond meelitab sind tahtma asju, mida ta ei võimalda sul saavutada. Seeläbi tunnevad kõik endid saamatuina ja süüdlastena. Lisaks kollektiivsele sado-masohhismile võimaldab see alamate kergemat juhtimist ja valitsemist. Võrdle teadusfilosoof Thomas Kuhni käsitlusega paradigmadest: Paradigma formuleerib ülesande, mis on mõtestatud ülesanne ainult selles paradigmas endas. Paradigma annab lubaduse, et see ülesanne on lahendatav. Ent tekivad anomaaliad – just see paradigma ise on liiga piiratud, et enda ülesannet lahendada. Teaduses sünnivad anomaaliatest kriisid. Ühiskond oma sugereeritud individuaalsete eesmärkide ja nende lahendamatusega on aga anomaaliatele rajatud.”

    http://nihilist.fm/tahtmine-ja-saamine/

    See, mis ümbritseb ühiskonda ja indiviidi, on võrdlusaluseks, et midagi vealiseks või õigeks nimetada. Tuleb kokku leppida, et looduses ei ole vigu, et loodus ei ole ohtlik (isegi mitte looduskatastroofid), et loodust ei pea kartma.

    Surma ei pea kartma. Selle saab igaüks omal ajal. Seda ei pea tahtma. See on kõigile antud.

    Tahta tuleks võrdlusaluse üldistustaseme kõrgust. Millised raamatud tuleks paigutada riiulile nr 7?

    Vasta

    • js
      jaan. 16, 2017 @ 17:03:09

      Mul ei ole tegelikult üldse vastumeelne, kui Darwin (koos karvase valge mehega) üle parda heidetakse – muidu võiks öelda, et loodus muud ei tee, kui saadab elusolevusi tupikteedele. Sellistele, kust vahel väljapääsu ei leidugi 🙂

      Vasta

  2. K_V
    jaan. 16, 2017 @ 07:41:15

    SKISOFREENIKU AFORISM
    “Ma tahtsin kõike mida ma sain,”

    Mis siin nii skisofreenilist on. Mina nimetaks seda salajase maailmavalitseja aforismiks.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2017
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: