Aastapäevajutlus VI

@ckrabat
Tänasega tähistab blogi oma kuuendat sünnipäeva. Varsti lähen kooli. Aasta hakkab lõppema ja kõiksugused arvamusliiderdajad ja muidu kuulsad ja kummalised ootavad suure põnevusega aurahade väljajagamist, sest vaata, kes meil kõik on sellega minevikus pärjatud – see on Eesti stultoloogiline eliit. See, kui sa saad Jaan Tatika või Saalomon Vesipruuli auraha õnnelikuks omanikuks, siis on tegemist samasuguse orgastilise efektiga nagu Kadrioru lossis perset näidata või keset Toompead end jääveega üle valada – omad tunnevad raudselt ära. Aurahad tuleb jälle kord välja jagada ja õhk oli sobivatest kandidaatidest tiine. Tuletame meelde, et möödunud aastal pälvis Jaan Tatika auraha EKRE noorfüürer, naiste, poliitika ja mobiiltelefonide asjatundja Jaak Madison, kes veel tänavuse aasta lõpus ennustas kadu Euroopa Liidule ja soovitas rahval sellega lihtsalt harjuda. Madison räägib: „Inimeste prioriteet on nende kodumaa suveräänsus ja nende rahvuse heaolu. Kõik muu, kaasa arvatud majandus ja selle kasv, on teisejärguline. Sestap pole oluline ka see, kui Euroopa Liidu lagunemisega jääb Eesti ilma sadadest miljonitest eurodest.“ Seda rääkis juba härra Maurus, et tooge kõik raha tema kätte hoiule. Kindlasti on selliseid, kelle elujärg läheb Euroopast lahkudes paremaks. Ja viimasel ajal on ju kombeks mõelda, et meie olemegi rahvas! Saalomon Vesipruuli auraha sai sotsiaalmeedia aktivist Kristiina Ojuland oma säravate Facebooki postituste eest, kuigi sel aastal on ta kuidagi varju jäänud. Tagasihoidlikkus muidugi kaunistab. Pälvides kõrge tunnustuse võibki laureaat tagasi tõmbuda ja teha ruumi uuematele ja noorematele mudelitele.

Tänavuse Jaan Tatika auraha anname igihaljale hr. Edgar Savisaarele ja ta võib seda soovi korral võtta kui elutöö preemiat, sest ta on jõudnud rikastada terveid stultoloogilisi põlvkondi. Edgar Savisaar on terve pesakonna Boroditšite isa ja Batrakovade ema, ei jõua üles lugeda neid noorema põlve poliitbroilereid, kes kõik on Keskerakonna numbritehase mürkrohelistel liinidel tema meistrikätega valmis tehtud. Viimaste silmapaistvate tootenäidistena on gladiaatorite areenile astunud hr. Peeter Ernits ja pr. Oudekki Loone. Jaan Tatika auraha saab olema meie austusavaldus minevikule, mis sel aastal on jõudsalt üritanud tagasi tulla ja kes võiks veel paremini minevikku esindada kui seda on hr. Edgar Savisaar, üksildane murumängur, kelle sel aastal hülgas tema oma tehas. Patt oleks vanameistrit teenitud aurahast ilma jätta. Suurmeister Edgar Savisaarele pakkusid konkurentsi peaministri troonilt lahkuma sunnitud hr. Taavi Rõivas, kes ei osutunud poliitilistes murumängudes piisavalt osavaks etturiks ning sattudes valesse kahingusse oli peaareenilt sunnitud taanduma kolikambrisse ning taas tähelepanu keerisesse sattunud pagulasaktivist, kuulus Londoni kõrtsikakleja, nuga, kahvel, pott ja pann – pr. Anna-Maria Galojan. Saalomon Vesipruuli auhind läheb jällegi kahasse särava ajakirjandusdebüüdi teinud pr. Evelin Ilvesele, midagi nii lolli kui tema autorisaade pole Lolli-TV ekraanidelt viimasel ajal ammu nähtud. Pr. Maire Aunaste kulunud naaritsakasukas pole pärast  kollase ajakirjanduse grand old lady lahkumist poliitikasse tühjaks jäänud. Auhind läheb jagamisele stultoloogilise fenomeni Lolli-TV näosaate (passis: Su nägu kõlab tuttavalt) meeskonnaga (produtsendid hr. Kaupo Karelson ja hr. Olavi Paide). See ei ole esmakordne, kui preemia läheb mitmele nominendile, mõned aastad tagasi pälvisid autasu kaks teatrikollektiivi: peavoolu teater NO99 ja rahvateater Rahvakogu. Õnnitleme õnnelikke võitjaid! Kui me ei saa iial suureks vaimult, siis saame seda rahvaarvult – paneme kõik lollitehased huugama!

Tavapäraselt veidi ka statistikast. Külastuste arv on püsinud aastaringi stabiilselt üle 2000 külastuse kuus, ulatudes novembris 4281-ni ja kõige madalam huvi oli augustis (2275) ning juulis (2316). Kogu aja jooksul on veebilehte külastatud 152 701 korral ja tehtud 8480 kommentaari. Blogis on tehtud kokku 579 postitust, tempo on viimaste aastatel veidi alla läinud, kui varasematel aastatel tuli üle saja aastas, siis 2015 oli neid 81 ja 2016 veidi rohkem ehk 88. Külastuste koguarv jäi veidi väiksemaks kui möödunud aastal 36 506 (15 206 külastajat). Varasematel aastatel see pidevalt tõusis. Kõige populaarsem postitus 2016 oli endiselt 2014. aasta lugu „Mida ennustas Vanga“ (2260), talle järgnesid „USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö“ (517), „Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs“ (479), tutvustav rubriik „Persona in fieri“ (479), „Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI“ (405), „Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime“ (402) , „Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016“ (401), 2015 lugu „Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele“ (381), „Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?“ (364) ja „Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil“ (353) . Blogini leiti tee kõige enam otsingumootorite kaudu (10 531), järgnesid militaar.net – põhiliselt Ivari lood (1664), Mihkel Kunnuse blogi „Kultuurieugeenika“ (1243), Facebook (1156) ja blog.tr.ee (1001). Blogist endast leiti kõige enam tee nihilist.fm juurde (111). Kümme riiki, kust meid rohkem külastati: Eesti (29687), Luksemburg (2645), Ameerika Ühendriigid (1712), Soome (668), Rootsi (295), Belgia (174), Suurbritannia (161), Saksamaa (139), Prantsusmaa (105) ja Hispaania (91). Järgnesid Iirimaa, Kanada, Jaapan, Austraalia, Norra, kokku tuli sel aastal 97 riiki. Last but not least tahaks tänada meie aktiivsemaid kommentaatoreid. Blogi asutajatele ckrabatile (552) ja huvilisele (112) järgnevad kommentaaride arvult juba teenekad kommentaatorid js (74), Jüri (68), Jolli (60), guybrush (58), KV (49) ja mitmed teisedki, kes on blogi oma mõtteavaldustega elavdanud ja muutnud selle mitmekesisemaks.

2016. aastat jäi ilmestama tõejärgse maailma kuvand, tohutu populism ja vastandumine. Eesti üritab kõigest väest muu maailmaga kaasa joosta, sest meid kannustavad tagant, nagu Memokraat päris tabavalt märkis, seitsesada aastat orjapõlve, hirm Venemaa ees ja alkoholism, meie tänase ühiskonna narratiivi toestavad kolm murdumatut sammast. Donald Trump valiti Ameerika Ühendriikide presidendiks, Suurbritannia lahkus Euroopa Liidust, Itaalia lükkas tagasi põhiseaduslikud muudatused ja kukutas Matteo Renzi valitsuse, Kolumbia rahuplaan lükati rahvahääletusel tagasi, kodusõda Süürias jätkus vähimagi lootuseta rahuleppele, Türgis korraldati riigipööre, Benjamin Netanyahu asus peatama Palestiina rahuprotsessi, kriis Ukrainas jätkus, Lääne ja Venemaa vastasseis süvenes, mitmed poliitilised ja meediaringkonnad hakkasid Baltikumis sõda õhutama, Euroopa migratsioonikriis ja pagulashirm olid endiselt tähelepanu fookuses, totaalne meedia Kölni uusaastaöö massiahistamise müüdi toel rahvastevahelist vihaleeki suuremaks, islamofoobiat mütologiseerivad terroriaktid toimusid Brüsselis, Nices ja Berliinis ja nii edasi, ühes rütmis edasi … Selle peale võiks küsida, kas maailm on hullumas? Eelmise aastatuhande viimane kümme aastat möödus globaliseeruvat maailma vallutava süveneva rahuprotsessi egiidi all ja seda üürikest rahuaega ei saa ammugi lugeda läbikukkunuks. Arusaadav, et neile, kes olid harjunud kasumit lõikama konfliktist ja vägivallast, selline evolutsiooniline areng ei meeldinud.  Vana maailm pani vapralt  vastu.  Nad tulid võimule ja pöörasid jõed teistpidi voolama. 2001. aasta Ameerika Ühendriikides toime pandud terroristlikku akti ajendina kasutades hakkasid nad maailma tagasi minevikku pöörama. Tänasel päeval võib väita, et edukalt. Mõiste „liberaal“, mis on traditsiooniliselt seotud olnud mõistega „vabadus“ – mitte mõistega „võrdsus“ nagu noorhärra Jaak Madison seda oma pamfletis ekslikult väidab – „võrdsus“ on seotud ikka sotsialismusega, nii vana traditsioonilise 19. sajandi internatsionaalsotsialismusega kui ka tema 20.sajandi värdja natsionaalsotsialismusega, ainult et sellise võrdsuse iseloomulik tunnus kippus olema, et ühed on teistest alati võrdsemad. Modernset võrdsust esindab see, kui sead on riietunud ülikondadesse, kõnnivad kahel jalal ja juhivad riiki. Ülikonda riietunud siga, kes kõnnib kahel jalal iseloomustab uuskonservatiivseid ja uusnatslikke populistlikke jõude, kes on viimasel ajal mitmel pool laias maailmas edu saavutanud ning tõstnud pead ka Eestis. Konservatiivne revolutsioon võib olla ajutine, seda vedanud külma sõja lapsed surevad  millalgi välja, kuid see periood saab olema piisavalt  pikk, et üle terve planeedi veel hulgaliselt segadust külvata.

Mida toob järgmine aasta? Vägivalda on maailmas hakatud pidama normaalsuseks ja rahu kuvand enam ei müü. Võidurelvastumist eelistataskse maharelvastumisele, sest viimane ei too pappi sisse. Vägivalla vastu üritatakse võidelda veelgi suurema vägivallaga. Kes räägib tänapäeval rahust? Need pole lollid, vaid rumalad! Donald Trump astub ametisse ja peab sõnadelt üle minema tegudele. Presidendivalimised toimuvad Prantsusmaal, kus Francois Fillon üritab võita Marie Le Pen’i tema oma relva kasutades. Parlamendivalimised seisavad ees Saksamaal, kus Angela Merkel üritab neljandat korda järjest moodustada valitsust. Äärmusliku Saksamaa Alternatiivi populaarsus on aga tõusuteel. Parlamendivalimised toimuvad veel Hollandis ja Norras. Tõde on muutunud ostumüügitehingu objektiks, see peab olema laiade masside jaoks atraktiivne, mitte ratsionaalne. Tõejärgses maailmas võib igaüks endale tõe toanurgas valmis ehitada või odavmüügilt osta oma maailma ja sinna elama kolida. Novgorodi WC ruulib ja õigus on seal sellel, kes kõvemini karjub. Võib-olla on reptiilide koobaslinnades niiviisi otsustatud, aga praegune maailmakorraldus näib toimivat kindla plaani järgi. Lähis-Idas õhutab Netanyahu liidus Saudi Araabiaga konflikti Iraaniga. Näib nagu Iisrael ja Saudi Araabia on sõlminud vastastikuse mõistmise salakokkuleppe, toetades teineteist kestva rahu nurjamises piirkonnas, mis avaldus nüüd ka USA lahkuva välisministri John Kerry aastalõpukõne teravas kriitikas Iisraeli vastu. Vladimir Putin on kujunemas läänemaailma mugavusvaenlaseks, kellega on lihtne lolle ja lapsi hirmutada, kuid Läänel pole ühtegi toimivat ideed, kuidas temaga toime tulla. Temast on saanud true evil, suur koll nagu Osama bin Laden, Jokker, professor Moriarty või lord Voldemort. Eesti poliitilise eliidi lemmikud, USA senaatorid John McCain ja Lindsey Graham, saavad maailmast samamoodi aru nagu Putin, samasugused külma sõja lapsed nad kõik. Kui viimane kaoks, variseks nende maailm kokku. Hirmu Putini vastu kasutatakse mujal oskuslikult massiliseks võidurelvastumiseks. Siin astub mängu juba sõjatööstusliku kompleksi PR-tegevus, kes üritab kestvalt pildil olla. Mitte sõda ei ole see, mis tänapäeval müüb, vaid sõjaoht. Põhiline, et relvastutakse, kuigi see otse ei tähenda veel, et sõdima hakatakse. Mingi kasum tuleb selle pealt, kui vananenud relvastus mingi aja jooksul välja vahetatakse. Kui sõjaoht kasvab üle sõjaks, siis on see tööõnnetus. Sõdimiseks sobilikud gladiaatorite areenid paiknevad tavaliselt kolmanda maailma riikides, sh endistes neukkuvabariikides, kus vastavat toodangut ei valmistata, vaid üksnes tarbitakse. Kõigest sajandijagu aastaid tagasi koges planeet esimest korda maailmasõda. Kuid süvenevas sõjaootuses, mida totaalne meedia kõigest jõust ergutab ja sõjatrummi taob, hirmu ja viha külvab, võib ükskord pahvatada vimm, mis kogunenud salaja …

Leonard Coheni jaoks jäi mööduv aasta viimaseks, nagu ka Shimon Peresile, Boutros Boutros-Ghalile, Fidel Castrole, Nancy  Reaganile, Hans-Dietrich Genscherile, Gabriele Amorthile, Anton Yelchinile, Alexis Arquette’ile, David Bowiele, Keith Emersonile ja Greg Lake’le, Umberto Ecole, Harper Lee’le, Andrzej Waydale, Johan Cruyffile, Muhammad Alile, Viktor Kortšnoile, Gordie  Howele, paljudele teistele … Bob Dylan pälvis aga Nobeli kirjanduspreemia  ja Juan Manuel Santos rahupreemia.

Advertisements

Jõulumärchen III – Ivari imeline jõulureis paralleelmaailmadesse

@jolli&ckrabat
Esimesed päikesekiired tungisid läbi lilleliste kardinate tuppa ja äratasid Ivari magusa une rüpest. Ta leidis end lina all mingil imelikul pehmel pinnasel õõtsumas. Unerähmaste silmadega kobas ta ringi ja midagi leekivpunast, pehmet ja karvast jäi talle pihku, justkui oleks peale palgapäeva laeva punanurgas magama jäänud ja end teki asemel suure kodumaa lipuga katnud. Õige jah, nõukogude sõjalaevastikus polnudki palgapäevi, sest aja teenimine oli iga madruse au ja südametunnistuse küsimus. Ohvitserid isegi said palka, aga nad käisid selleks maal sadamas palgasabas. Teinekord tulid nad tagasi laevale ilma rahata, sest sel ajal kui mehed merel suurt kodumaad teenisid, olid nende naised palgasabasse seisma läinud ja raha ära võtnud. Kuid nõukogude mereväelane on leidlik ja tema jaoks ei muutnud isegi rahatu olek päeva selgemaks. Ikka mõtles ta midagi välja, mis ära juua kõlbas. Mälestused kaugete aegade tagant teenistusest Mustal merel tõid Ivarile naeratuse palgele. Ta mudis hämmeldunult punast pahmakat, kuni lõpuks taipas. Kellegi juuksed, raisk! „Anfissa on jälle juukseid värvinud,“ mõtles Ivar, haigutas lõuad pärani ja sügas ennast põhjalikult. Siis heitis ta kõrval lamavale Anfissale taas pilgu ja jahmus. Anfissa ei olnud mitte ainult juuksuris käinud, vaid lisaks sellele veel nähtavasti ka ilukirurgi juures, rasvaimus ja kõige lõpuks veel kaalujälgijaks või siis koguni õhust ja armastusest elatuvaks veeganiks hakanud, sest tema kõrval lebav kuju oli oma viiskümmend kilo maha võtnud ning Anfissa koha peal lebas täies naturaalses ilus tema uuem ning märksa kobedam mudel, kes nägi välja nagu Elizabeth Taylori ja Marilyn Monroe punapäine ristsugutis! See võttis Ivari juba vanduma. Mis see kõik nüüd maksma läheb? Nagunii Anfissa tahab, et Ivar kõik selle ilu tagantjärgi kinni plekib. Ivar silmitses tema kõrval lebavat kogu tähelepanelikumalt. Ui bliin! See ei ole ju üldsegi Anfissa! Tema kõrval lebas kena punaste juuste ning vormis kehaga naisterahvas, milliseid Ivar ainult telekast vaadatud Hollywoodi filmides oli läinud.

Ivar hõõrus veel korra silmi ja vaatas tähelepanelikult oma kõrval lebavat kogu, kuid talle avanev pilt ei kadunud, vaid jäi endiseks – Anfissa nägi välja oma viiskümmend kilo kergem ja viiskümmend aastat noorem. Siis tundis Ivar tuttavat tunnet, kuidas hirmsasti ajas janutama. Ta ajas ennast voodist püsti ja suundus kööki otsima, mille ta peale mõningaid eksirännakuid ka üles leidis. Köök nägi välja palju avaram kui nende hruštšovka pisike uberik, kuhu seltskond vaevu laua taha istuma mahtus. Pisut vanamoelises köögiruumis istus pika tammise söögilaua taga tema kõrval lebanud Hollywoodi näitleja veelgi noorem koopia ja libistas otse pudelist jõuluporterit. Ivarit nähes jõllitas neiuke teda suurte ümmarguste silmadega, röhatas häälekalt ja küsis kahtlustavalt: „Mis faking ott sina selline oled?“ Kuna Ivar oli alles tegevuses köögi sisekujunduse uurimisega ja talle esitatud küsimusele kohe ei vastanud, jätkas neidis oma pahurat monoloogi: „Fakk, mutt on jälle mingi jota poe tagant hoovi tõmmanud! No kurat, teinekord võiks ikka vaadata, kelle sa endale koju vead. Mitu korda ma olen talle rääkinud, et ärgu võtku tablettidele alksi peale, võtab silmanägemise ära. Ise juba vana inimene, aga elementaarseid asju ei mõika! Õpeta teist, raisk, nagu oma last! Kes siin üldse ema ja kes siin tütar on?“ Nüüd pöördus ta Ivari poole juba pool tooni kõrgemalt: „Vasta, kui sinu käest küsitakse! Mis kuradi idikas sa oled?“ Ivar võttis kärgatuse peale valvel seisangu ja paugutas täiel häälel: „Služuu Sovetskomu Sojuuzu, tovaristsh kapitan Starohujev! Ivar, matros pervava ranga prišol!“ Tüdruk ei osanud selle peale midagi kosta, pööritas silmi ja vaid röhatas igaks juhuks veel korra. Ivar istus selle peale teisele poole lauda ja jäi himukalt neiukese haardes jõudsalt tühjenevat jõuluporteri pudelit silmitsema. Mõne aja pärast söandas ta ettevaatlikult pärida: „Kuule, tüdruk, anna andeks, aga mitte midagi ei mäleta. Kas sa võid mulle öelda, kes see punase peaga naine seal ülemise korruse magamistoas on? See ei ole ju Anfissa, minu naine?“ Neiuke purskas talle selle peale vastu veelgi turtsakamalt: „Einoh, tere eriti varajast hommikut! Nüüd ei mäleta midagi jah? Aga kui ma öösel koju laekusin, siis käis siin majas selline laulu- ja tantsupidu, et Küla teise otsa oli kuulda! Hea, et ma eile paar õlut keldrisse ära peitsin, muidu poleks mul täna hommikul millegagi enam pead parandada olnud. Te olete isegi akvaariumist vee ära joonud kõige kaladega!“ Ivar pidi endale tunnistama, et tema ei mäleta küll mitte kui midagi, aga kuna pea lõhkus hullult valutada ja sellist olekut oli Ivar varemgi kogenud, ju siis nii oligi. Ta kogus ennast ja üritas kurja plikanähvitsaga semulikke suhteid sisse seada: „Kuule, ole hea tüdruk ja anna mulle ka õlut, ilgelt sitt on olla.“ „Kuule, kuule, keri õige Kuule! Mitte midagi sa ei saa, idikas! Ise jõite eile kogu maja tühjaks, kõiksuguse vähegi voolava vedeliku tinistasite ära ja vähe sellest, isegi jõulukalendri olete öösel sakummi pähe perse pannud!“ osatas Punamütsike kurjalt vastu, sest mis seal enam varjata – tema see õlut trimpav tütarlaps oligi. „Osta endale ise õlut! Ja üleüldse, tõmba nüüd heaga kaabet! Sa hakkad mulle juba närvidele käima. Vittu küll, isegi rahus pead parandada ei lasta enam, kõik kohad on penskaritest alkohoolikutest pungil. Pidu on läbi, onuke! Hakka aga astuma!“ Neiuke tõusis püsti, haaras Ivaril kraest kinni ja hakkas teda ukse suunas tüürima.

Majast välja tõrjutud, suundus Ivar mööda tänavat edasi, kuni kuulis, kuidas keegi valju häälega ropendas. “Bljääd! Fuck you all! Nahhui! Käige kõik perse!” Otse tema ees kõndis valges T-särgis ning teksades kääbus, valge habe uljalt lehvimas, ja röökis kolmes kohalikus keeles täiest kõrist roppusi nagu mitšman Volkov peale seda, kui miilitsad teda ükskord sadamakõrtsis avaliku korra rikkumise eest kinni pidada üritasid. Ivari enesetunne läks paremaks, sest see kõneviis oli talle äravahetamiseni tuttav. Järelikult on siin keegi omadest! Kindlasti teab mehike, kust siin hommikusel ajal peaparandust saab? Ivar kiirendas sammu ja üritas tema ees kõndiva kääbusega tutvust sobitada. Päkapikk Doktor, sest tema see oli, sai Ivarist hästi aru. Doktor oli haritud päkapikk, kuigi tema haridustee oli omal ajal temast olenevatel põhjustel katkenud. Ta oli joomisrände käigus külastanud mitmeid erinevaid paralleelmaailmu ja tundis hästi võõraid maid ja kultuure. Mitmelgi korral ei leidnud ta ise ebakainesse olekusse sattununa enam ussiauku üles ega pääsenud Külla tagasi. Siis tuli tal maalaste juures aega parajaks teha ja nende tavasid ning harjumusi tundma õppida, kuni haldjate ehitatud interdimensionaalse telepordi turvaväravate võlusõna ehk passvöörd uuesti meelde tuli ning ta taas koju tagasi pääses. Doktor haistis tuttavat olukorda, triibulise särgiga tüüp ilmselt samasuguse portsu otsa sattunud, sest kaugelt oli näha, mis mure meest vaevab ja lahke päkapikk pakkuski talle oma oinasarve kujulisest esmaabiplaskust ühe korraliku lonksu kanget omapruulitud kadakamarjanapsu. Vähe sellest, varahommikune kaasteeline tundus talle mingist varem külastatud paralleelmaailmast kahtlaselt tuttavana, sest Doktorile hakkasid meenuma  öösel kella nelja paiku aset leidnud kõige huvitavamad filosoofilised dispuudid ühes alkoholiaurudest tiines köögis, milles osalesid  samasugustes triibulistes särkides maalased. Päris kindel selles Doktor muidugi ei olnud, sest dimensioonis nimega Maa elavad inimesed näisid talle kõik nii ühte nägu, eriti oma köökides kella nelja paiku öösel, kuid selles tüübis leidus kahtlemata midagi varem kogetud. Võõras mekutas kadakamarjajooki, elavnes, krabas siis sarve enda kätte ja jõi plasku ühe sõõmuga tühjaks, seejärel nuusutas varrukat peale, ohkas kergendatult ning kõndis reipal sammul edasi. Doktor, siiski peaaegu kõrgelt haritud mees, pani esialgu sellist matslikkust pahaks ning tahtis teda tugeva võmmuga kuklasse kostitada, aga siis ta mõistis, et tegemist oli inimesele sarnaneva olendiga paralleeluniversumist Maa, teisiti sõnastatuna salapärase kosmilise külalisega ehk tulnukaga, mitte kohalikke olusid hästi tundva Külaelanikuga, kes oskaks autoriteetidega ringi käia! Ega neilt tolgustelt saagi mingit peent käitumist eeldada, selliste pärast päkapikud omal ajal Maalt minema teise dimensiooni elama kolisidki.

Ivar jätkas oma teekonda ja varsti jõudis ta metsa äärde. Seal lonkis talle vastu naabripoiss Timo-Cevin, mille peale Ivaril läks meel kohe rõõmsamaks. Lõpuks ometi üks tuttav nägu keset metsikuid seiklusi tundmatus ohte täis maailmas! Kui see ikka oli Timo-Cevin? Muidu olid nad sarnased nagu kaks tilka vett, nokamüts peas, jäme lamedaks taotud vuhvelkullast kett kaelas ja samasugused tätoveeringud üle terve kere, ainult tüüp oli palju karvasem ja füsiognoomia oli samuti paigast ära. Esialgu kandis Ivar selle hommikuse pohmeluse arvele ja hõikas sõbramehelikult Timo-Cevinit meenutava olendi suunas: „Timm, sina ve?“ Siis jäi Ivar teda silmitsema ja päris hämminguga:„Kurat, oleks nagu tuttav patsaan, aga miks sul nii suured silmad on? Miks sul nii suured kõrvad on? Miks sul nii suur suu on?“ „Mine munni!“ teatas arvatav Timo-Cevin selle peale konkreetselt ja lisas: “Ära ei tunne vä? Mina olen Hunt Metsast! Mind tunnevad siin kõik! Mis vahid, debiil? Anna suitsu või tõmba nahhui!“ „Vaivai, kui dembliks siin mõned ennast on ära joonud,“ pahandas Ivar ja võttis sambomaadleja asendi sisse nagu ta Anfissat lugematuid kordi oli näinud võitluseks valmistuvat. „Sa, tatt, ei taha teada, kui kiiresti ma löön!“ Hunt kostis vastu: „Vähem möla, pikem samm!“ Samal hetkel käis kõva pauk ja Ivar lendas kellukeste helinal Hundilt pea piirkonda saadud paremhaagi mõjul otse läbi interdimensionaalse lõhe Maale tagasi. Kõik käis nii kiiresti, et isegi passvöördi ei küsitud seekord. Helepunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema purunes tema peas tuhandeks killuks. Teadlased peaksid sellist aine atomaarset olekut täpsemalt uurima, ilmselt oli tegemist kontiiniumi ja kvantide omavahelise kiire kohavahetusega, aga see, lapsed, on juba kõrgem füüsika, millest isegi kuulus akadeemik Starohujev raskustega aru saab!

***

Ivar maandus kahetoalise korteri magamistuppa oma voodisse ja tuhandeks killuks purunenud leekivpunase juuksepahmakaga Punamütsikese ema võttis taas valjult norskava Anfissa kuju. Nüüd tuli Ivarile kõik meelde. Ta oli peale ränka filosoofilist dispuuti tavapäraselt uinunud oma köögis, toitude ja jookide riismete all lookas jõululaua taga. Vanarahvas oleks selle peale öelnud – laud on nagu äke, head ja paremat täis, pudel pudelis kinni. Kuid siis oli tema kööki avanenud tippfüüsikute poolt prognoositud hüpoteetilisele multiversumile viitav paralleelmaailmade vaheline interdimensionaalne lõhe. Lõhe oli suur ja lai, algas otse kapi ja pliidi vahelt ning kulges risti üle köögi. Kuigi tippfüüsikud räägivad ussiaugust, siis sellel nähtusel ei olnud tavapärase ussiauguga suurt midagi pistmist, vaid sedamööda oleks saanud transportida müütilisi dinosauruseid, kelle olemasolu oli akadeemik Starohujev kord perpetuum mobile, igijoodava vedeliku, otsinguil avastanud. Jõulud on teatavasti imede aeg. Jõulumüsteeriumi käigus oli sellel korral Ivarile alkoholiga eksperimenteerides saavutatud teispoolsus avanenud mujale, kui tema vanade tuttavate, kollaste ja roheliste kuradikeste juurde. Valgete krepptiibade sahinal liugles lõhest välja Hea Haldjas ja jäi söögilaua kohale keset sähvivat haldjatolmu otse Ivari ette hõljuma. Ta võttis oma võlukepi ja togis sellega Ivari sülditaldrikusse vajunud nina. „Äratus!“ lausus haldjas sulnil häälel. „Mähh??“ pruuskas Ivar, kui hägune mustvalge pilt nagu tema kuulsal teleril „Berjozka“ talle pikkamööda ette tulema hakkas. „Mida sa tahad?“ küsis ta haldjalt. „Magada ka ei lase, vana kõõm! Kas sa oled korteriühistust? Meil on üür makstud ja veemõõtja näidud esitatud.“

Hea Haldjas sattus kimbatusse. Tegelikult polnud teda haldjakoolis õpetatud poolenisti laual magavate määrdunud meremehesärgis alkoholijoobes tüüpidega toime tulema, aga kuna oli Jõuluaeg ja teised haldjad olid olnud tööga väga hõivatud, oli sellele aadressile just teda, värske haldjakooli diplomiga pärjatud noorhaldjat saadetud. „Küsimus ei ole ju selles, mida mina tahan, vaid selles, mida Sina tahad?“ vastas haldjas lõpuks diplomaatiliselt. „Mina tahan praegu üht punamütsikest, marineeritud seeni ja hapukurki sinna kõrvale ning kui sa palju mölised, siis ka veel sulle üle tahi anda!“ ägestus sügavast unest üles aetud tusane Ivar, kes oli parajasti näinud ilusat unenägu paradiisisaarest, kaunitest nappides bikiinides tibidest rannaliival ja lõppematust alkokrediidist rannaäärses baaris, sellises, mida nad seal välismaa filmides tavaliselt näitavad. Hea Haldjas sattus segadusse. Haldjakoolis olid nad läbi võtnud küll erinevaid kursuseid, kuid Lauaviina tutvustav elementaarkursus polnud nende tihedasse õppeprogrammi enam  mahtunud. Punamütsikest? Mis mõttes? Haldja teada oli Ivar hetkel juba seaduslikus abielus Anfissaga. Aga on müstiline Jõuluaeg ja ta peab kliendi soovi rahuldama. Alles oli neil office’s toimunud kliendi rahulolu-uuringu tulemuste analüüs, sest Haldjamaal olid nad hakatud ISO-juhtimist juurutatama ja kliendirahulolu indeks oli tõstetud prioriteetseks näidikuks. Midagi annab kindlasti korraldada, mõtles Hea Haldjas, tõstis võlukepi, puudutas sellega Ivari pead ja kadus võlusädemete pilve! Õhus oli tunda osooni, odekolonni ja millegipärast ka väävli haisu. Ivar tundis, kuidas tuba äkki pöörlema hakkas, ta ise sulgkergeks muutus, õhku kerkis ja järjest kiirenevas keerises interdimensionaalsesse lõhesse imeti. Lõpuks saabus kõrvulukustav vaikus ja keerlemine lakkas. Ivar avastas end lina all pehmel pinnasel, punase juuksepahmaka kõrval. Jebittvajumatt, kus ikka inimesega vahel juhtub! Saabunud on jõulud – imede aeg …

Tuttavaid  tüüpe paralleelmaailmadest 🙂

Isa

@huviline
Ärkasin öösel ühtäkki üles. Uni oli kadunud. Vähkresin rahutult, proovisin uuesti uinuda, aga see ei õnnestunud. Paar tundi voodikriuksutamist, siis tõusin üles. Tundus mõttetu veel teha sama. Uni oli kogu maailmast otsa saanud.   Kirjutuslaua taga mõtlesin, et millal suri minu isa. Mul ei ole temast palju rääkida, sest isa oli ükskõikne mees, kes jagas harva õpetussõnu. See vähene, mis temaga seoses spontaanselt meenub, seostub paljude meeldesüüvinud olukordadega looduses. Me käisime matkamas, mustikal, kalal, seenel. Meenutuste lõng hakkab jooksma ja toob varjust asju esile. Mõtlesin, et tegelikult isa ei olnud ükskõikne, nagu alguses arvasin, vaid pigem sissepoole pööratud. Pärastsõjaaegse teatrimehena ei näidanud ta tundeid välja mujal kui teatrilaval. Professionaalne suhtumine. Ta suri 53 aastasena ja varsti tiksub ka minul sama tähtaeg. Mingi matemaatilise vaimustuse ajendil otsustasin kokku arvutada tema elatud päevade arvu, et saada teada, millal minul sama päevade arv täpselt täis saab. Sain kokku 19 629 päeva. Pärast sama arvu päevade möödumist olen  oma isa elu üle elanud. Elu, mille lahutamatuks koostisosaks ma olin. Mis hetk see on? Ma ei tea, aga sellest hetkest alates pean lisaks oma elule elama isa elu pikemaks, kes geenidena minus edasi elab.

Samal öösel sai uni otsa ühel teisel vanal mehel – André´l prantsuse noorema põlvkonna näitekirjaniku Florian Zelleri näitemängust „Isa“, mille etendust õnnestus väisata „Theatrumi“ vanalinna saalis 28. novembril. Väike saal, vähe õhku, vähe ruumi, üksikud pildid André mälestustest. Pildid kordusid, mõned neist korduvalt. Olen nüüd vaadanud nii mõndagi kaasaegse autori lavastust. Vene noorema põlvkonna näitekirjaniku Ivan Võrõpajevi „Joobnud“ teiste seas. Avatud maailm on täis saladusi, mida autorid tajuvad piltidena. Pildid kirjutatakse välja selgelt, olukorrad on läbipaistvad, neid võib kiirendada või aeglustada lõputu arv kordi. Televisioonis spordivõistluste ülekannetes suure populaarsuse võitnud slowdownid, slowmotionid, tableau vivantid sobivad hästi kaasaegse dramaturgilise materjali lavastamiseks teatris. Kas neis aga on ka midagi, mis meis kõigis edasi elab? Mis võimaldab isa elu pikemaks elada.

Isa (Lembit Peterson) ei jaga õpetussõnu, ta loeb ajakirja. Võib-olla delegeerib pilte oma tütrele. Tema mured on lihtsad – ajakirja lugemine, korteri üürimine, kana söömine, viski joomine, magamine ja pidžaama. Pildid on selged. Aga suur pilt? Suur pilt saab selgeks lavastuse viimase pildiga. Isa, kes põeb ilmselt dementsuse mingit vormi, elab ennast välja: „Ma ei taha siin enam olla!“ Seda ei ole ta unustanud. Tütre päevad on seevastu täidetud murega isa pärast. Isale tuleb hooldaja leida. Viimases pildis selgub, et dementsele isale on leitud koht hooldushaiglas. Ükski slowdown ei luba aimata suurt. Kordused täidavad vaataja potentsiaalsete lahenduste hämara ootusega, mis kunagi kuskile ei vii. Loo asemel on pildid ja kaadrid, mille vaheldumine võiks olla sujuv, kui silma poleks torganud mõned ebakohad. Ebaloogilised detailid nii lavastuses kui mängus nagu Türgi NATOs või Eesti Nõukogude Liidus.

Võõrad ja tütred, kes isa ümbritsevad, kehastavad lavastuses muutlikku mitte millegagi pitseeritud tegelikkust. Selles tegelikkuses elab isa, kellest ainult tütred saavad  tema elu jätkata. Võhivõõras Pierre (Mario Peterson), tütre abikaasa, võib olla muu maailm, aga kui tema maneerid kopeerivad isa oma, siis muutub lavastus ja mäng arusaamatuks. Tõsine aine mängus kaotab tõsiseltvõetavuse. Seda peamiselt sellepärast, et selles lavastuses on maneeridel, kõnnakutel, hääletoonidel oluline tähendus. Lembit Petersoni mäng on mobiilne, eepiline, nüansirikas, lisaks ma ütleksin pilditu, sest stseenidest kujuneb müüt. Tekkib kummaline tunne. Isa elab mängus läbi detailide (valutav põlv; kõnnaku mängu toomine; pidžaama). Sellesse loosse ei tohiks vaataja jaoks arusaamatusi mahtuda, et müüt säiliks. Piltide jada paraku ei haaku muutliku maailmaga.

Pärastsõjaaegse insenerina pole isal vastust küsimusele, mida ta tahab. Nagu president Kersti Kaljulaid, kes siiralt arvab, et on õigel teel, kui jaanalinnu kombel pistab ta pea peitu õpikutarkustesse. André soov on võimsam intellektuaalsest elemendist. See paneb tahtma ära. Ma tean, et isa tahtis ära. Ta tegi julge sammu ja sooritas enesetapu. Enesetapp ei ole iseenesest vastus Albert Camus’ küsimusele, kas elu väärib elamise vaeva või mitte. Kuid enesetapp on julge samm teadmatuse suhtes. Peab teadma, et see, mida me teame, võib muutuda väärituks. Elu jätkamise küsimusele, mis pole valiku ega vabaduse küsimus, heidavad varju möödunud elu vääritud faktid. See on ajaloo vari ja mõjutab vaatajat teatrisaalis. Saabuvatest varjudest ei tea me midagi. Võib teha oletusi, teravmeelitseda („Olematus võiks ju olemata olla“ – A. Alliksaar). Sellepärast tuleb kõigiga rääkida. Selles mõttes on samm teadmatuse suunas kindlasti julge samm, kui keegi seda soovib, sest julgus on tahe. Just sellepärast on isa igavesti minu mõtetes. Just sellepärast peab isa elu minus jätkuma.

Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016

@ckrabat
Aastalõppudel on kombeks nostalgitseda. 30.detsembril saab Persona in fieri kuue aastaseks ja peaks järgmisel aastal minema juba kooli. Selle aja jooksul on siin väljutatud 577 lugu + veel 21 postitust Aegumatud intervjuud sarjas. Grafomaania hulk on aukartust äratav, kuid ka külastuste arv on aasta aastalt kasvanud, seetõttu on rong seni veel kütnud täiskäigul edasi, kuigi kütust tundub jäävat aina vähemaks.

Traditsiooniliselt on Persona in fieri rubriigis välja toodud igakuine TOP-100. Kui veel mõni aeg tagasi pääses valitute hulka tulemusega alla 100 külastuse, siis nüüd läheneb piir 200-le. Vanade aegade meenutuseks olgu seekord nostalgikutele esitatud Persona in fieri ja Aegumatud intervjuud laiendatud edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016. Huvitatud lugejad leiavad nii ehk kergemini üles mõne  unustatud loo kardina tagant, kuigi umbes sadakond lugu, mis väga suurt tähelepanu pole pälvinud, jäävad edaspidisekski varju. TOP-500 hulka pääsemiseks piisab 37 külastusest, millega on hakkama saanud 483 lugu Persona in fieri ja 17 lugu Aegumatud intervjuud saitidelt.

  1. Mida ennustas Vanga?   12 085
  2. Persona in fieri   1 711
  3. Tõelise naise test   1 694
  4. KIIKUDES ILMADE VAHEL (Intervjuu Einar Laignaga)   1 199
  5. Mission statement   1 139
  6. Surmanuhtlus kui vägivallaühiskonna sümbol   910
  7. Näidend I   872
  8. Kust tulevad pagulased – Eritrea   853
  9. Liberaalid ja konservatiivid  765
  10. Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?   680
  11. KOBARMAAILMA PÄRIJAD (Intervjuu Hasso Krulliga)   677
  12. Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev   673
  13. Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?   640
  14. Sotsiaaldemokraatliku sajandi testament   603
  15. Meie reliikvia on vabadus   575
  16. Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele   559
  17. Filosoofia kool   545
  18. Uue riigi sünd III – Palestiina   538
  19. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – kes on Donald Trump?   500
  20. Kultuurirevolutsioon Sirbis   499
  21. USA presidendivalimised 2016 – suur valimisteöö   499
  22. Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs   477
  23. Kevad südames: Cärlyn-Angelina monoloog   464
  24. Uue riigi sünd VI – Krimmi ja Ukraina abielulahutuse perspektiivid   460
  25. Ivar nõukogude armeest meenutab I   455
  26. Saaremaa Lätile tagasi!   399
  27. Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016   399
  28. Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest   385
  29. Aegumatud intervjuud   381
  30. Sulgedega madu, viikingid ja mereretked   377
  31. Miks Nibiru tulemata jäi?   372
  32. Ivar nõukogude armeest meenutab: kuidas me olümpiamänge korraldasime   367
  33. Hüvasti anonüümne kommentaarium – hüvasti, Novgorodi WC?   364
  34. Wall Street story   362
  35. Ivar nõukogude armeest meenutab II   347
  36. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid II   347
  37. Valimised demokraatlikes riikides – õigus või kohustus?   343
  38. Eesti taasiseseisvumine ja tema rahvusvaheline taustsüsteem   340
  39. Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed   337
  40. Ivar nõukogude armeest meenutab: pokemonijaht korteriühistu territooriumil   337
  41. Kas EKRE wunderkind Jaak Madison päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti? II   334
  42. Kas Mart Helme juhitav Konservatiivne Rahvaerakond päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti?   333
  43. Inimõigused   332
  44. Maailm aastal 2030 – kas tulevikku on võimalik prognoosida?   328
  45. Näidend II   323
  46. Viha vabariik VII – Laiksoo juhtum   321
  47. Püha Graali täitumine   315
  48. Minust   315
  49. Venemaa ja uus maailmakord   310
  50. Tõelise mehe test   307
  51. Repliik burkade keelustamise seaduse kohta – murjanipaanika viljad   303
  52. Timo-Cevinist saab Odini sõdalane III   297
  53. Charlie Hebdo järelmäng – reede 13 Pariisis   286
  54. Viha vabariik XX – Protsess   284
  55. Ivar nõukogude armeest meenutab VII   281
  56. Kõige taga oli hirm – Eesti rahvuslik identiteet ja ajalooline mälu   281
  57. MÄRGID RAUDTEELASE KOLLASEL LIPUL (Intervjuu Igor Gräziniga)  278
  58. Hirm ja julgeolekustamine   276
  59. Kaitseme mägigorillasid!   272
  60. Burksiputkade lapsed II: kaks päevikut ja murtud hing   271
  61. Müüt eestlaste väljasuremisest II   271
  62. Viies võim – lollide diktatuur ja kogu maa internetiseerimine   269
  63. Kui Kreeka vastab EI?   269
  64. Giljotineerimise põhjendamine   265
  65. TIIBADEGA MÕTLEJA (Intervjuu Evald Saega)  263
  66. Uustaastaöö Kölni raudteejaama esisel   262
  67. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed   261
  68. Mida tahab EKRE ja Maakonna sünd   259
  69. Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond   247
  70. Sõda liberastidega – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis II   246
  71. Lähis-Ida kriisi lahendus – võti asub Jeruusalemmas   244
  72. Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti   244
  73. ELU ON MITMEKESIDUSES (Intervjuu Vello Saloga)  241
  74. Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis   239
  75. Talendid koju – elu burksiputka ees   239
  76. Mina, reptiloid!   239
  77. Eesti korvpall rahvusliku identiteedi kandjana   237
  78. VALIK   236
  79. Jõulumärchen II – Punamütsikese kadunud jõulud   233
  80. Vapper Kääbik ja päkapikkude raudteeplaan   232
  81. INIMENE, KEDA NAGU POLEKS OLNUDKI (Intervjuu Tõnis Ritsoniga)   232
  82. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix   229
  83. See põhjatu Venemaa turg …   222
  84. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI   222
  85. Tankid ja hummerid   220
  86. Masside mäss 21. sajandil   219
  87. Ivar nõukogude armeest paneb ette – sünnituskohustuse kehtestamine ja rahva füüsilise iibe tõstmine   218
  88. Totaalne meedia IV – Vändra-Aveli käis shoppamas!   217
  89. Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?   217
  90. Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul   214
  91. Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale   213
  92. Inimkohustused   213
  93. Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal   211
  94. Saatana teenrid Kuradiveskis ja vaimude tund Postimehe toimetuses   210
  95. Hirmu ja õuduse tallermaa   209
  96. Pikk tee Nibirule – hallidest alglollideni   208
  97. Holokausti meenutades – kas müüt või tegelikkus?   207
  98. Ivar nõukogude armeest meenutab – kodukujundus Feng Hui süsteemis   205
  99. Mis on stultoloogia?   204
  100. Novgorodi WC kui totaalse meedia poliitiline instrument   200
  101. Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval   198
  102. Iisraeli mõistatus I   198
  103. Uue riigi sünd VII- kas Šotimaal on õigus omariiklusele?   198
  104. Ekretiinide kool – algõpetus algajale kommentaatorile   198
  105. Anton Hansen Tammsaare ja sotsiaaldemokraatia   197
  106. Eesti-Venemaa piirileping II ja Tartu rahu vaim   196
  107. Burksiputkade lapsed III: Onelise imeline teekond Lollidemaale   196
  108. Süüria kodusõda ja tants keemiarelva ümber   196
  109. Õhukese riigi kriitika   196
  110. Ivar nõukogude armeest kommenteerib sündmusi Krimmis   196
  111. Viha vabariik XVIII – murjanipaanika   196
  112. Uue riigi sünd IV – tuareegide riik Azawad   195
  113. Faktid ja spekulatsioonid – mis eristab uurivat ajakirjandust kollasest ajakirjandusest?   195
  114. Ivar nõukogude armeest meenutab VI   194
  115. Lollid valima II – valimindmees aastal 2015   193
  116. Kuidas lollid Maa peale sattusid?   193
  117. Malaisia lennuki saladus   193
  118. Mida teavad inimesed oma vanematest vendadest?   192
  119. Paavsti väärikas lahkumine ja ateistide 15 minutit kuulsust   192
  120. Salafismi mõju Süürias: Jabhat al-Nusra, ISIS ja teised   191
  121. Jõulumärchen   190
  122. Colonia Dignidad   190
  123. Uue riigi sünd – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine   190
  124. Viha vabariik XIX – kuidas on võimalik Tartus peksa saada?   190
  125. Konservatiivne revolutsioon kohalikul poliitikamaastikul – libertaarse maailmavaate perspektiividest Eestis III   188
  126. 14 000 aastat hiljem   187
  127. Pagulasneeger Jaagust saab eesti mees   187
  128. Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis   182
  129. Rahvaste rändamine ja eestlased   180
  130. Eesti ja Ida-Virumaa   180
  131. Ivar nõukogude armeest meenutab – Denissovi inimene ja inimene Denissov   178
  132. Femmar fatale ehk saatuslik femmar   178
  133. Näidend III   174
  134. Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3   174
  135. Maailm Venemaa vastu maakera kuklapoolel – lõbus sõda Baltikumis coming soon?   173
  136. Territoriaalsed vaidlused – territoriaalne terviklikkus vs enesemääramine II   172
  137. Inimrööv Luhamaal   168
  138. Multikulti teoreem II – vietnamlased Viha vabariigis ja eesti talendid Austraalias   168
  139. Võitlus Nibiru vastu – staatiline maailm ja mitmusliku maailma eitus   167
  140. Islamiriik (Da’ish) I   167
  141. Licence to kill III – Vao põletamine   167
  142. Neukkurahvas läheb taevasse   166
  143. USA presidendivalimised 2016 – peale superteisipäeva II   166
  144. Maailma vägivald   166
  145. Katarid   165
  146. Viha vabariik XII – mina pole sinu Sõber   164
  147. MTÜ „Kuus tegelast“ autorit otsimas   164
  148. Maksumaksjate riik   163
  149. Positiivne kuvand politseiriigist   163
  150. Alternatiivmeedia tulevik V – Telegram.ee üürike tähelend   163
  151. Lollid ja postindustriaalne ajastu   162
  152. Repliik Hardo Pajula artiklile “Õpetlaste hämaras”   160
  153. Ivar nõukogude armeest meenutab III   159
  154. Ivar nõukogude armeest meenutab V   158
  155. Nibiru is coming   157
  156. Keskerakond – elu pärast …   157
  157. Ökoriik teiste riikide seas   156
  158. PEGIDA tõusev täht Saksamaa taevas   155
  159. Eesti-Venemaa piirilepingu seitseteist kevadist hirmu  155
  160. Ettepanek Eesti Ajakirjanike Liidule   154
  161. Malaisia lennuki saladus II – MH17, ka Donetski kohal säravad tähed   153
  162. Tänapäeva vabadussõjalased ja nende mineviku varjud   152
  163. Putini maailm   149
  164. Licence to kill IV – Darth Vaderi maski varjus ehk kas saab sallida sallimatut?   149
  165. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda III – siiras sirtaki ehk Kreeka päästmine   147
  166. Ivar nõukogude armeest meenutab IV   147
  167. Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega   145
  168. USA presidendivalimised 2016 lõppvoor: Clinton vs Trump vs Johnson   145
  169. Kuidas saada põhjamaiseks heaoluriigiks?   144
  170. Liberté, Égalité, Fraternité kui ideoloogilised ajendid – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika   143
  171. Lollide koda Eesti teadust manageerimas   143
  172. Anti-pagulane   141
  173. Stultoloogi märkmikust: kuidas lollid üksteist ära tunnevad?   140
  174. Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia   139
  175. Kuidas lollid Maa peale sattusid II   139
  176. Juba linnukesed säutsuvad Twitteris …   139
  177. Eesti mees   138
  178. USA presidendivalimised 2016 – kutse tantsule Iowas I   137
  179. Hipiliikumise kuldsed aastad   137
  180. Lapsed valima?   137
  181. Kes peaks rahastama maailmavaadet?   136
  182. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber II   136
  183. Naised ja ajateenistus   135
  184. Viha vabariik XV – viha juured   135
  185. Mis toimub Türgis?   134
  186. Stultoloogi märkmikust III – täna Selveris   134
  187. Iraani tuumaprogramm ja selle võimalikud järelmid Lähis-Idas   134
  188. Sotsiaalse sidususe tõhustamiseks – kuidas võidelda meditsiinitöötajatega?   133
  189. Vassimisest ja valetamisest   132
  190. Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval   131
  191. Ukraina rahuplaan – kohtumine Minskis   131
  192. Kiriku roll ühiskonnas   131
  193. Täna plahvatab Brüssel, homme põleb Berliin …   131
  194. Püha Graali tühjenemine   130
  195. Nõukogude Liit ja tema pärand: õudne tondikiri seinal   130
  196. Giljotineerimise põhjendamine III – täideviimine ja tagajärjed   129
  197. Viha vabariik XVI – kooseluseadus ning pikk tee spartalikku ühiskonda   129
  198. Suvised mõttetalgud partei peakorteri tagatoas   128
  199. Tuhala karstiala, Rail Baltic ja Saaremaa püsiühendus   127
  200. Saame suureks rahvaarvult!   126
  201. Mineviku haarmed ja mitmuslik maailm – Rein Müllersoni „Akadeemia“ artikli kriitika II   125
  202. Licence to kill II – koolitulistamised   124
  203. 2000 aastat tagasi ehk Juudamaa mehe Yeshua ülestõusmise müsteerium   124
  204. Burksiputkade kultuuri sünd   123
  205. Biafrast Boko Haramini – mis toimub Nigeerias?   123
  206. Novgorodi WC anatoomia   122
  207. Kesk-Aafrika Vabariik ja meie   122
  208. Romantiline sõda   120
  209. PESAPUNUJA MÄSSUMEELE JÕEL (Intervjuu Ülar Ploomiga)  120
  210. Multikulti teoreem III – kui on must, siis näita ust!   119
  211. Kuidas lollid Maa peale sattusid III   118
  212. Mina, reptiloid II   118
  213. Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad   118
  214. Milleks on vaja venekeelset telekanalit?   116
  215. Viha vabariik X – kuidas Maarjamaa mehed Novgorodi WC-s käisid ehk meie võit!   115
  216. Stultoloogi märkmikust IV – kuidas lollid üksteist ära tunnevad II   114
  217. Totaalne meedia II   114
  218. Presidendi kõne Vabariigi aastapäeval II -pikk blond mees must king jalas   113
  219. Kolime Eesti Axel Heibergi saarele?   113
  220. Viha vabariik IX – Lance Armstrongi hukkamine   113
  221. Eesti välispoliitika lätted   113
  222. USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi   112
  223. Totaalne meedia   111
  224. Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid   111
  225. Lollid valima!   111
  226. Infosõdade ajastu – loll, meie leib!   111
  227. Magellani pilvedest … 111
  228. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015   110
  229. Eesti murumängud gladiaatorite areenil ja strateegiline malepartii Lähis-Idas   110
  230. Leviathan II – saabumine   110
  231. ROBIN HOOD  110
  232. Neoliberalismist ja neljandast maailmasõjast   109
  233. Keskerakonna dilemma: Edgar Savisaar vs Kadri Simson   109
  234. Vägivalla anatoomia   109
  235. MÄLU LABÜRINTIDES EKSLEMAS (Intervjuu Heiki Ahoneniga)  109
  236. Araabia kevadest suvesse IV – Mis on Aleppo? Süüria kriisist ja selle lahendusest   108
  237. Joome Leida nugiseks – totalitarismi vari Eesti ajaloo kohal   108
  238. Viha vabariik XIV – dopingukatel keeb jälle   108
  239. Lollid – Kes nad on? Kust nad tulevad? Mida nad tahavad?   107
  240. Ivari kojutulek – pühendatud nõukogude naisele   107
  241. Pilk kardinate taha: Wido Moritz “Vajalik visiit”   107
  242. Eesti julgeolekumuinasjutt II   106
  243. Reptiilide kaitseala   106
  244. Alternatiivmeedia tulevik II   106
  245. Utoopia rannik: laevahukk   106
  246. Kuldnokad otsivad Eesti poliitikas pesakasti, kuhu pesa teha   105
  247. Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad   105
  248. Neukkud ja nende kolm sammast II   105
  249. Sotsialismi kriis Euroopas ja kogu maailmas   104
  250. Indo-euroopa müüt   104
  251. Demagoogia ilmingud valimiseelsetes debattides   104
  252. World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II   103
  253. Viha vabariik XI – Audrie Pott’i juhtum   103
  254. Euroopa Stabiilsusmehhanism ja mäng suveräänsuse ümber   103
  255. Araabia kevadest suvesse III – Liibüa tragöödia   103
  256. Eesti Vabariik Teises maailmasõjas   103
  257. Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund   102
  258. Ikooni lahkumine VII – Leonard Cohen ja hineni   102
  259. Ühe demokraatliku vabariigi informatsioonilise enesemääramise õigus   102
  260. Neukkud ja nende neli jumalat   102
  261. Kes ehitas Kuu?   102
  262. Taandujad   101
  263. Kalevi poeg Aiku – eesti rahva eepos   101
  264. Legolase tapmine   100
  265. Riigi mõiste tänapäeval: riik kui nähtus ja selle erakorraline puudutus   100
  266. Palju toredaid inimesi – Irina Filatova, Luganski Rahvavabariigi kultuuriminister   99
  267. Harta 112 ja Occupy Estonia   99
  268. Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu, viin!   98
  269. Üks mornivõitu hommik Timo-Cevini elus   97
  270. Kõik müügiks – poliitiliste murumängude anatoomia   97
  271. Parempoolse ilmavaate kaitseks   97
  272. Aasta hiljem: Cärlyn-Angelina monoloog II   97
  273. Paksu riigi kriitika II – 1984 aasta odüsseia   96
  274. Ivar nõukogude armeest meenutab – tatralapsed   95
  275. Online maailma piirid ja ökoriigi võimalik tähendus: rohetav-punastav Eesti   94
  276. Liberalismi hauakaevajad   94
  277. Filosoofia kolmikjaotus   94
  278. Ivar nõukogude armeest meenutab – kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3   94
  279. Ajaloo kolm tasandit vabariigi poliitikas   93
  280. Pingviinid ja kahurid II – tähistame Vabariigi sünnipäeva Kääriku suusamaratoniga!   93
  281. Suur universaalne aastahoroskoop – kehtib tervele sodiaagile!   93
  282. Timuka roll   93
  283. Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast   92
  284. Raudse parandžaa taha peidetud Turkmenistan   92
  285. Miks Korsakov Rootsi ei jõudnud?   92
  286. Ivar nõukogude armeest meenutab – jalgpalli MM ja mehed suure “M”-iga   92
  287. Eesti poliitika läbiv punane joon   92
  288. Uks on lahti   92
  289. Eesti välispoliitika tänased väljakutsed II – saakašvilistid   92
  290. Suurbritannia valimistest   92
  291. Bitcoin ja poliitika   91
  292. Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised   91
  293. Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd   90
  294. Totaalse meedia võidukäik – kas maailm liigub aastasse 1984?   90
  295. Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?   90
  296. Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 2016   89
  297. Maakonna sünd – finaal  89
  298. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid III   88
  299. Ülikoolide eesmärgid Eestis: filosoofi vaatenurk   88
  300. Euroopa Liit õigusliku ootuse põhimõtte valguses   88
  301. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid V   87
  302. Pariisi kliimakonverents: reaalne võimalus parandada maailma   87
  303. Eesti-Venemaa piirileping ja lükatõmba   87
  304. Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?   87
  305. Islandi kell   87
  306. Andrus Veerpalust ja Eesti ajakirjandusvaba(n)dusest   87
  307. Tagahoovis   87
  308. Repliik tõlk Omari asjus – miks talle Eestis varjupaika ei antud?   85
  309. Tuvitus: sammuv ekskavaator teatrilaval   85
  310. Ivar nõukogude armeest pajatab teadusuudiseid: keelest, reptiloididest ja lumeinimesest   85
  311. Quo vadis, Europe? Vol. 2   85
  312. USA presidendivalimised VI – kes on Paul Ryan?   85
  313. Mõtteid rahvakogust   85
  314. G-20 – 21.sajandi uus jõud ja Süüria kriis   84
  315. Meinstriimlusest   84
  316. Sõjandus Eesti ajaloos   84
  317. Hoidke alt – neukku returns!   84
  318. Ivar nõukogude armeest meenutab – head uut aastat, seltsimehed naised!   83
  319. Miks on filosoofia õppekavadest kadunud või kadumas?   83
  320. Elukestvast õppest   82
  321. Miljard aastat tagasi   82
  322. Vabariigi täitumatu tarkuse armastus   82
  323. Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest   82
  324. Olümpiamõtteid II – Sotši 2014   82
  325. Mõned nõuanded psühholoogilise kaitse nõunikule   82
  326. Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes I   82
  327. Elamisväärne elu ja Eesti väljakutsed   82
  328. Aastapäevajutlus IV   82
  329. Hoidke alt, neukku returns III – poliitiline võit laululahingus   81
  330. Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!   81
  331. Valikute piiramise seisund: väikese mehe arvamus   81
  332. Oodates saabumisel isikut   80
  333. Putini maailm II ja post-orwelliaanlik maailmakord – rahu on halb, sõda on hea   80
  334. Sirp ja lõikuskuu   80
  335. Eesti kultuuri head ajad saabuvad lähima sajandi jooksul   80
  336. Poliitiline anekdoot II   80
  337. Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“   80
  338. VANG  80
  339. USA vahevalimised 2014   79
  340. Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II   79
  341. Korvpallihooaja künnisel – teekond Euroopa meistrivõistlustele   79
  342. Triibuline teeröövel ühinenud Euroopa kiirteel   78
  343. Stultoloogi märkmikust V: mutionu pidu depressiivses Eesti väikelinnas   78
  344. Mängud poliitilises liivakastis – kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale II?   78
  345. Kas Eestis võiks olla kohta uuele erakonnale?   78
  346. Eurovalimised 2014 – reptiilse Euroopa eest!   77
  347. Tulnukas on sõber, seltsimees ja vend   77
  348. Pingviinid ja kahurid   77
  349. Programmeeritav filosoofia: codecademy algajale   77
  350. Valimiste õppetunnid   77
  351. Nabala-Tuhala kaitseala reptiilide poliitiline avaldus murjani- ja kooselupaanika kohta   77
  352. Quo vadis, Europe?   77
  353. Troonide mäng Afganistanis   77
  354. Allveelaevajaht Stockholmi skäärides   77
  355. Vanaproua Gustafssoni memuaarid – moraal ristpistes   76
  356. Maailma lõpp kui sotsiaalne tellimus   76
  357. Poliitikasse jõudmine   76
  358. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid IV   75
  359. Kas parempoolne ilmavaade vajab kaitset?   75
  360. Divide et impera ehk uued tuuled ühiskonnas   75
  361. Trooja hobuse saabumine   75
  362. Hoidke alt – neukku returns! II   75
  363. Kim Jong Un ning tants tuumakatla ümber   75
  364. Uue erakonna programm75
  365. Olümpiamõtteid   74
  366. Eesti julgeolekumuinasjutt   73
  367. Malaisia lennuki saladus III – järjekordne vandenõuteooriate allikas?   73
  368. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri I   73
  369. Infojulgeolek II: riigikorraldus ja mõned selle kaasaegsed nähtused   73
  370. Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber I   73
  371. “Dokumentaalfilm Klass” ehk elu neukkukoolis   73
  372. Kõikenägev silm   72
  373. Viha vabariik IV – süü presumptsioon   71
  374. Ei surmanuhtlusele!   71
  375. Pussy Riot’ist Julian Assange’ini, paralleelid ja ristteed   71
  376. Vabaduse väärtus Eesti Vabariigis   71
  377. Eutanaasia ja vägivald   71
  378. Lõuna-Aafrika jätkab endisel kursil – valimised 2014   70
  379. Unistus sinimustvalgest Eesti NSV-st   70
  380. Kuidas lollid Maa peale sattusid – proloog   70
  381. Vikatiga kultuuri poolt ja vastu   70
  382. Transparentne meedia   69
  383. Burksiputkade lapsed   69
  384. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?   67
  385. Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil   67
  386. Vestlused geneetilise mutantrobotiga III: inimese loomisest   66
  387. Leviathan   66
  388. Obama’s failure   66
  389. Müüt eestlaste väljasuremisest   64
  390. SYRIZA, Podemos, nende sõbrad ja liitlased   64
  391. Neli tundi, mis vapustasid Maarjamaad   64
  392. Valetamise kasulikkusest: saabumisel isiku suitsurõngad   63
  393. Alternatiivmeedia tulevik   62
  394. Pöördelised ajad Eesti filosoofias: pöördeliste väljavaadete jätkumine   62
  395. Pingviinid ja kahurid IV – back to the Neukkuland?   61
  396. Ühe demokraatliku vabariigi võimalik kursimuutus   61
  397. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II   61
  398. Uue riigi sünd II – Niiluse Vabariik, Kushi Vabariik või Azania?   60
  399. Repliik inimõiguste päeva puhul – kas lollide jaoks peaksid kehtima inimõigused?  60
  400. Elu ma annaksin sinu eest Vabadus (Sandor Petöfi ainetel)   60
  401. Araabia kevadest suvesse   60
  402. Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda IV – Tsiprase taandumine   60
  403. Franciscuse sõnum   59
  404. Ajalooline süü ja kaitsetahe   59
  405. Lapsed valima II  59
  406. Viha vabariik VIII – kuidas sünnivad Breivikid?  58
  407. Täna Eesti poliitikas toimuvate sündmuste võimalik homne mõju   58
  408. Ajakirjanduslik allakäiguspiraal   57
  409. Kes peaks rahastama maailmavaadet II   57
  410. Filosoofia tekkimine: filosoofia ajalugu   57
  411. Viha vabariik XIII – kui julge tohib olla kodanik?   57
  412. USA presidendivalimised V – paar sõna Venemaast, Prantsusmaast ja mormoonidest superteisipäeva hommikul   57
  413. TÄÄ – ELU PÄRAST …    57
  414. Neukku räpp   56
  415. Pingviinid ja kahurid III – tähistame Vabariigi sünnipäeva Tartu suusamaratoniga!   56
  416. Alternatiivmeedia tulevik IV – alternatiivmeedia ja maailm   56
  417. Jõusaali gängstaräpp bättel   56
  418. Aastapäevajutlus V   56
  419. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund   56
  420. Islamistide pealetung Iraagis   55
  421. Ivar nõukogude armeest meenutab – maailmalõpu eri II   55
  422. Filosoofia meetod   55
  423. Meelega ja meeletu poliitika Eesti Vabariigis   55
  424. Filosoofia ese   55
  425. Vestlused geneetilise mutantrobotiga I   55
  426. Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – libertarian challenge possible   54
  427. Prantsusmaa presidendivalimised – pööre vasakule?   54
  428. Mitmekesine poliitika – hoomamatu taristu ja mõtteviis   54
  429. Võitlus Rosenbergi hinge pärast   54
  430. Ikooni lahkumine II – Lähis-Ida Picasso elu ja surm   54
  431. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I   53
  432. Ühe samba lugu   52
  433. Poliitika ürgne olemus ja tänapäev   52
  434. Müüt Ronald Reaganist   52
  435. Tuareegide riik Azawad II   52
  436. Araabia kevadest suvesse II – lõhestunud Egiptus   52
  437. Presidendi otsevalimine ja vaikiv olek   52
  438. Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid   51
  439. Presidendi kriitika   51
  440. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni II   51
  441. Kas me sellist Euroopat tahtsime? – Euroopa Liit aastal 2021   50
  442. Giljotineerimise põhjendamine II – kelle oma on surmanuhtlus?   49
  443. Murumängud gladiaatorite areenil II, komöödia kahes vaatuses, starring Ansip & Galojan   49
  444. Poliitiline anekdoot I   49
  445. Michalgate: neljas võim on võimul   49
  446. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama I   48
  447. Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013   48
  448. Meediakriitika I: „Eesti Ekspressi“ kriitika   48
  449. Uue riigi sünd V – Catalunya   48
  450. Iisraeli mõistatus III   48
  451. Paksu riigi kriitika   48
  452. PAISUMINE (Intervjuu Rein Taageperaga)  48
  453. Poliitikasse tõmbamine   47
  454. Eesti valitsus kui õrn valge idu   47
  455. Ikooni lahkumine IV – sala kakuhle, tata Nelson Mandela   47
  456. Licence to kill   46
  457. Hinnang Ukrainas toimuvale läbi isiklike huvide prisma   46
  458. Miks ilmselged ajaloofaktid põhjustavad vastukäivaid tõlgendusi?   46
  459. Mässude mass   45
  460. ACTA ja tema taustsüsteem   45
  461. Valimiste õppetunnid II   45
  462. Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?   45
  463. Ilmaprognoos ilmuvale kultuurilehele   45
  464. Viha vabariik V – rahva tahe ning murumängud gladiaatorite areenil   44
  465. Totaalne meedia III – suusatamine, sortsid ja nõiajaht   44
  466. Alternatiivmeedia tulevik III – kes valvab valvureid?   44
  467. USA presidendivalimised II – stardipauk kõlab Iowas   44
  468. Korvpalli Euroopa meistrivõistluste eel   44
  469. Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele   43
  470. Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III   43
  471. Anders Behring Breivik ja Novgorodi WC sündroom   43
  472. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama II   43
  473. Üks asjalik argipäev Timo-Cevini elus II   43
  474. Viha vabariik III – Pavlik Morozovi tagasitulek   43
  475. Houthi ülestõusu võidukas lõpp saladuslikus Jeemenis   43
  476. Viha vabariik   43
  477. Okkaline rada igavese tõe poole   42
  478. Ühe demokraatliku vabariigi poliitilised motiivid   42
  479. Galojannimine – mõttekodade ehitamine Eesti moodi   42
  480. Tont nr. 5 Eesti-Vene suhetes   42
  481. Infojulgeolek V: identiteet kui kaitseobjekt   42
  482. Inkade impeeriumi pärandi mõju tänapäeva Ladina-Ameerika riikide poliitilisele ja kultuurilisele eneseteadvusele   42
  483. Inimese moodustamine   41
  484. Süüria rahukonverents ja rahu Lähis-Idas   40
  485. Igavese une retsept   40
  486. Filosoofia üldosa võimalusel saabumisel isiku tuumani!   40
  487. Vabariigi aastapäeval: ennast nurka värvinud poliitilised jõud ja Robocop   40
  488. Ettevõtluse eri liikide kasutuselevõtt kui alternatiiv reformidele ja ühiskondliku eneseregulatsiooni kasvulava   40
  489. Muinasjutt õilsast kosmoserüütlist Lehvikesest, kes läks Maa peale taimset vaimsust levitama III-IV   40
  490. Rujaline maailm: keda huvitab Euroopa Liit?   40
  491. Bahreinis säilivad pinged …   40
  492. Politseilise vägivalla vajadus   40
  493. Ameerika Ühendriikide sõjaväebaasidest Eestis – palju kära eimillestki   39
  494. Vestlused geneetilise mutantrobotiga II   39
  495. Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni III   39
  496. Vestibulaarne tigu: vabariigi poliitilised puudused   38
  497. Esmane iseseisev kaitsevõime kui panus kollektiivkaitselepingusse   38
  498. Berliini müüri tagasitulek   38
  499. Filosoofia on maailmavaade: filosoofia eesmärk (ontoloogiline osa)   38
  500. Keelumajanduse negatiivsed viljad   37
  501. Eesti erakondade ühine mure: poliitiline kõhulahtisus   37
  502. Filosoofia otstarve   37

Patti Smith kandis selle laulu ette 2016. aasta Nobeli kirjanduspreemia Bob Dylanile üleandmise auks korraldatud tseremoonial Stockholmis.

Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli aurahade nominendid VI

@ckrabat
Järjekordne  aastalõpp on saabumas ja järjekordsed aurahad jagatakse välja. Maailm näib visklevat hulluks minemise äärel ja Nibiru sekkumine on vajalikum, kui ehk kunagi varem. Seda aastat jäävad iseloomustama Brexit, Türgi riigipöördekatse ja Donald Trumpi võit  Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel, kuigi veel kümmekond aastat tagasi ei peetud teda tõsiseltvõetavaks poliitikuks. Alles eile  ütles Itaalia uhkelt ei reformidele, kuigi enamus hääletajaid ei saanud ilmselt isegi aru, millele nad  ei ütlesid. Kuid EI oli suur  sõnum, mis aastat 2016 meenutama jääb. Kindel ei öeldi kõigele, millele vähegi ei öelda andis. Pettumine poliitilises establishmentis muutis kõikvõimalikud hääletustulemused ennustamatuteks, kuid see oli hea aasta kõikvõimalikele populistidele. Rahvas ootas lihtsaid ja kiireid lahendusi, mitte keerulisi ja pikaajalisi programme. Tähtsaks muutus süüdlaste identifitseerimine, mitte lahenduste leidmine. Meedia raudne  haare ühiskondliku teadvuse üle karmistus ning kõikvõimalikud äärmused nii paremalt kui vasakult tõusid populaarsuse laineharjale. Idatuulega Eestisse levinud pagulas- ja kooselupaanika levisid endise hooga. Tugevnes ja süvenes suure sõja ootus, mida totaalse meedia viljeldav hirmukultuur levitas ja soodustas.

Laureaadid kuulutame välja traditsioonilises aastapäevajutluses 30. detsembril ning senikaua võib igaüks esitada kandidaate, kes oleksid nende arvates aurahade väärilised. Möödunud aastal läks Jaan Tatika auraha EKRE wunderkindile hr. Jaak Madisonile ja Saalomon Vesipruuli auraha poliitikaveteran pr. Kristiina Ojulandile, kes harjutas kätt sotsiaalmeedias. Sel aastal on mõlemad jäänud rohkem uute kerkivate talentide varju. Pr. Ojuland on poliitiliste murumängude pealavalt sootuks taandunud.  Jaan Tatika aurahale võiksid kandideerida neukkuikoon hr. Edgar Savisaar, kelle hülgas tema oma erakond ja sundis poliitilises teatris kõrvalosi mängima. Muidugi võib meid järgmisel aastal oodata tavapärane Edgari kui mitmes? tagasitulek, kuid sellel aastal on nii. Temaga võrdselt kaotajaks on jäänud endine peaminister ja vastne Riigikogu aseesimees hr. Taavi Rõivas, kes ilmselt talle endalegi ootamatult oli sunnitud taanduma opositsioonipoliitikuks. Aasta lõpus, muidugi meedia võimsal toel, tõusis fööniksina tuhast kitsekasvataja hr. Martin Repinski. Võib-olla saame kandidaatide nimekirja lülitada tundmatu valijamehe, kes kukutas läbi presidendivalimised, kuid sillutas tee pr. Kersti Kaljulaidile riigipea pjedestaalile tõusmiseks (kuigi Eesti võis sellest hoopis võita). Jaan Tatika auraha väärivad ka Eesti mereväe lipulaevaga “Sakala” salaalkoholi ja tubakat sisse toonud vaprad Eesti mereväelased eesotsas mereväekapten Sten Sepperi ja kaptenmajor Ott Laanemetsaga.

Saalomon Vesipruuli aurahale võiks esitada kõigepealt noored leheneegrid hr. Taavi Minniku ja hr. Vahur Kooritsa, kes aasta jooksul on nii mitmegi originaalse mõtteavaldusega suutnud üllatada ja sundinud nimed meelde jätma. Noorajakirjanike kategooriasse võiks liigitada veel igihalja pr. Evelin Ilvese ja tema meeldejääva teledebüüdi TV-3 Lolli-TV talkshows. Kollektiivset äramärkimist vääriks Lolli-TV näosaade „Su nägu kõlab tuttavalt“, mis väidetavalt naelutas tuhandeid helesinise ekraani lummusesse. Ma ise pole seda saadet kunagi vaadanud, aga kuuldused sellest on minunigi jõudnud. Viimati olevat selle võitnud keegi hr. Kalle Sepp, kes iganes end ka selle nime varjus peidab. Siingi ootame lugejate abi, et nad nominentide nimekirja pikendaksid, sest aasta on olnud pikk ja kõik talendid ei pruugi esimese hooga üldse meeldegi tulla. Nominentide nimekiri täieneb.

Veel kandidaate: Galojan, Tsahkna, Ossinovski.

Sookuivatamise iidol Eesti ajakirjanduses

@huviline
Õhtulehe 30.11.2016 artiklis „Viis pilti Eesti elust ehk kas sookoll ikka on nii hirmus“ antakse meile võlts arusaamine erinevate sugude rollist ühiskonnas: nagu poleks füüsilistel erinevustel olulist tähendust ja relevantseteks peetakse hoiakuid ja suunamist. Õhtulehe 03.12.2016 artiklis „Sooteadlikkus: tõde ja tõlgendus“ antakse meile möödunud millenniumi aegne arusaamine karjuvast feminismist. Kõva häälega selge jutt meeste ja naiste võrdõiguslikusest valitses ühiskonnas Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu perioodil, mil praktiliselt kõik naised käisid tööl. See on teadmine, mis pole iseenesestmõistetav. Eriti tänapäeval, mil paljud isikud on roosade Salvo kelkudega kihutamas nooruspõlve halvustamise mäest alla. Unustatakse ära, et teoreetiliselt on proletaarne kommunism ja feminism sugulased. Miks üldse on sookuivatamisest saanud iidol, mida meedia väsimatult ekspluateerib?

Sookuivatamisest on saanud iidol sellepärast, et meedia ekspluateerib põnevat nähtust väsimatult, silmad pärani kinni („Eyes Wide Shut“; Stanley Kubrick). Sookuivatamise käsiraamat („Tõde ja õigus“; Anton Hansen Tammsaare) pole meedia arvates piisav, saates sama asja lahkama ajakirjanduse. Paraku rüütab ajakirjandus ennast võõraste sulgedega. Lisaks on ajakirjandus alamaastme kirjandus lugude jutustamise alal, küündimata lugudes sisalduva tõsikindluseni, mida kannab endaga kunstiline pateetika ja eepika. Lood, kus mehe ja naise saatus kujunevad erinevalt, liigitab ajakirjandus müüdiks. See on õige, lood ongi müüdid. Lugude kummutamine teaduslike uuringutega aga tundub jabur. Võib-olla tõesti on statistika ja teaduslike uuringutega võimalik tõestada, et Aphrodite ei sündinudki tegelikult merevahust. Vaevalt aga õnnestub Praxise teadlastel tõestada, et merevahus, millest sündis Aphrodite, ulpis titaan Kronose (Chronos; aeg) isa Uranose sirbiga äralõigatud suguti. Iga lugu või müüt on tõsikindel uurimisaine („Võrdlev mütoloogia“; Jaan Puhvel). Igas loos sisaldub annus tõde tegelikust elust.

Küsimus ei ole saatuses, müütides või teaduses. Probleemina on tunnetatav uute sotsiaalsete iidolite teke, mille taust on ebaobjektiivne. Probleem seisneb erapoolikus uurimises, mis ei võta reaalselt antud sündmuskohta arvesse. Sugu on isikule antud looduse või keskkonna poolt. See on anne, mille saamisel ja sündmisel pole võimalik kaasa rääkida või valikuid teha. Samuti nagu on kaasasündinud mõtlemisvõime, loogiline järeldusvõime ja välismaailma tunnetus. Keegi meist pole sündides vaba tegemaks valikuid. Veelgi vähem vaba valiku tulemus on isiku laiem seisund looduslikes raamides. Nendes raamides on kehtestatud antropotsentristlikud reeglid, mille rikkumisel või täitmisel on isik täiesti vaba või vähemalt peaks olema. Seega on looduse poolt antud tunnuste mittearvestamine sündmuskoha vaatlusreeglite rikkumine.

Väliste sootunnuste põhjal saab ja peabki tegema järeldusi sookuivatamise kõlvatuse kohta. Kui anatoomia on erinev, skelett erineb, käed erinevad, hääl erineb, siis on ka sooritusvõime on erinev. Kui sooritusvõime erineb, siis on õigustatud, et mees ja naine saavad sama töö eest erinevat palka. Palgalõhe ühiskonnas peaks olema sotsiaalne prioriteet (mehed, naised), nagu ka töötuse olemasolu (laisad, töökad), ilma milleta pole vaba turumajandust ega konkurentsi. Tööandja jaoks on lõpuks oluline töö tegemise efektiivsus, isegi mitte sooritusvõime, sest see on üksnes võimalus. Palgalõhe kaotamine oleks reaalsust moonutav. Meeste ja naiste sooritusvõime erineb väliste sootunnuste põhjal. Mehed jooksevad kiiremini, hüppavad kõrgemale ja viskavad kaugemale. Üks on tugevam sugu, teine on ilusam sugu. Ilu- ja armastuse jumalaks on Aphrodite, mitte Zeus, ja ühte teisest viletsamaks pidada on minule arusaamatu, kuna mõlemad on Olümpose jumalad.

Ikooni lahkumine VIII – hasta siempre, Fidel!

@ckrabat
Fidel Alejandro Castro Ruz lahkus möödunud  nädalal 90-aastasena ja teda võib nimetada viimaseks 20. sajandi suureks riigimeheks, kes püsis rahvusvahelise poliitikalava keskmes ligikaudu pool sajandit. 25. novembril 1956, samal päeval kui Fidel 60 aastat hiljem meie seast lahkus,  alustasid 82 Kuuba revolutsionääri Fidel Castro juhtimisel jahtlaeval Granma 1900 kilomeetrist teekonda Tuxpani sadamast Mehhikos ja jõudsid täna 60 aastat tagasi, 2. detsembril 1956, Kuuba rannikule, et alustada Sierra Maestre mägedes võitlust Fulgencio Batista režiimi vastu. 31. juulil 2006 andis tollal 80-aastane Fidel halveneva tervise tõttu presidendi volitused üle  oma nooremale vennale ja võitluskaaslasele Raul Castrole, et kaks aastat hiljem lõplikult kõrvale  astuda. Fidel Castrol oli nii tulihingelisi toetajaid kui ka surmavaenlasi. Ta jättis harva kedagi külmaks või ükskõikseks, mida võib nimetada hinnatavaks omaduseks. Eesti poliitiline establishment jäi Castro surma puhul tavapäraselt siivsalt vait, kuigi oleks võinud mitmed Fideli vanad seltsimehed matustele lähetada. Eesti kollase meedia lipulaeva „Postimehe“ järelehüüdes kirjutab ajakirjanik Taavi Minnik: „Ma olen inimene (need on tema enda sõnad, mis ei pruugi kajastada objektiivset reaalsust), kes usub jumalat, kuid mõnesid nekrolooge loen sellegipoolest rõõmuga. Laupäeval võis pärast Fidel Castro surma olla aga tunnistajaks vasakpoolsete, mh lääne omade jauramisele teemal, millise suurepärase inimese on maailm taas kaotanud. Suurte lääne meediaväljaannete, näiteks Guardiani ja New York Timesi puhul tuleb arvesse võtta nende vasakliberaalset kallet, mistõttu kipub neis mõnigi kord tervet mõistust nappima.“ Värskelt mähkmetest vabanenud verisulis ajakirjanikul puuduvad sügavamad teadmised nii religioonist  kui ajaloost, mistõttu võime talle tema mõistuse nappuse kristlikult andeks anda, kuigi rõõm kellegi surma üle kõlab iseenesest õõvastavana vähemalt inimliigi vaatepunktist võetuna. Stultoloogia seda siiski ei välista. Siit ilmast lahkus vana ja haige mees, kes oli seda maailma muutnud küll mitte paremuse poole, kuid ka tema lahkumine ei muutnud seda maailma paremaks. Paraku on empaatiavõime ja leheneegri amet teineteist välistavad. Mina soovitan Minnikul Jumala nime suhuvõtmisega ettevaatlik olla, sest edasipüüdlikku leheneegrina teenib tema hoopis ühte teist maailma valitsemisele pretendeerivat üleloomulikku olendit, kellele liiga soojad  suhted Jumalaga  teps ei pruugi meeldida.

Fidel Castro oli vastuoluline isiksus. Paavst Franciscus, Eesti neukku- ja natsirahva verivaenlane,  avaldas Fidel Castro lahkumise puhul kaastunnet Kuuba rahvale. Hoolimata pöördumisest kommunismusesse, säilitas nooruses jesuiitliku kasvatuse saanud Castro erinevalt paljudest tema maailmavaatelistest kolleegidest lugupidava suhtumise kristliku religiooni suhtes. Kogu Castro diktatuuri kestel peeti Kuubas jõulupühi, kuigi neid nimetati „sotsialistlikeks jõuludeks“(a-ni 1998) ja nad säilitasid diplomaatilised  suhted Vatikaniga. Castro kohtus kolme paavstiga – Johannes Paulus II (1998), Benedictus XVI (2012) ja viimati Franciscus I-ga (2015), kellega ta kohtus vaid aasta tagasi paavsti visiidi ajal Kuubale.  1980. aastal kohtus Castro sandinistlikus Managuas Ladina-Ameerika vasakpoolse vabastusteoloogia esindaja, Brasiilia dominikaani munga Frei Bettoga ning nad vestlesid pikalt usuvabadusest Kuubas. Frei Betto avaldas hiljem nende vestluse põhjal kirjutatud raamatu Fidel y la Religión (Fidel ja religioon). Castro tunnistas Bettole , et ta pole 16 aastajooksul kohtunud ühegi katoliku piiskopiga ja on end selle aja jooksul ametlikult nimetanud ateistiks, samal ajal on lapsepõlves saadud jesuiitlik kasvatus teda tugevasti mõjutanud. Jesuiitidelt õpitud organisatsioon, distsipliin ja väärtused aitasid  tal organiseerida  vastupanu  Sierra Maestra  mägedes. Vastupanuliikumise juures tegutses ordineeritud  kaplan Guillermo Sardiña, kes ristis revolutsionääride lapsi ja mattis kristliku kombe järgi nende hukkunuid. Castro väitel muutis jesuiitlik kasvatus ta tundlikuks sotsiaalse ebaõigluse suhtes. Kui Castro pöördus kommunismusesse, siis kiriku tegevust piirati ja palju vaimulikke saadeti maalt välja, sh jesuiidid. 1980-tel aastatel Castro, kelle ema oli sügavalt usklik, poliitika muutus, ta algatas kirikuga dialoogi ning nende vaenamine riiklikul tasandil lõpetati. 1992. aasta põhiseadus ei käsitlenud Kuubat enam ateistliku riigina. Fideli laste sõnul leidis  Fidel elu lõpul taas tee usu juurde.  Viimases artiklis, mis avaldati 9. oktoobril kommunistlikus päevalehes Granma, tunnistas Fidel religiooni positiivset mõju inimkonnale.

Fidel Castrot võib nimetada omamoodi kommunistliku liikumise Donald Trumpiks, kes  Moskva tsentraalselt juhitud süsteemis  jäi sageli isepäiseks ning kellel vahetevahel tekkisid vastuolud Kremli juhtkonnaga. Räägitakse, et Fideli pöördumine  kommunismusesse oli pragmaatiline otsus, sest ta vajas Nõukogude Liidu abi ja  toetust seismaks vastu Ameerika Ühendriikidele, kellel kuni 1959. aasta revolutsioonini oli tohutu mõju Kuuba üle. Fideli nooremat venda, Kuuba  tänast presidenti 85-aastast Raul Modesto Castro Ruzi, peeti seevastu tõsiusklikuks marksistiks, kes mõjutas omal ajal Fideli Moskvaga liitlassuhet otsima. Castro vennaste vanim, 91-aastasena tänavu talvel lahkunud inseneriharidusega Ramon, jäi revolutsioonisündmustes tagaplaanile ja oli rohkem tegev põllumajanduses. Raul seevastu liitus Kommunistliku partei noorteorganisatsiooniga ja tal tekkisid juba 1950-te aastate esimesel poolel regulaarsed suhted KGB residentuuriga Ladina-Ameerikas. Fideli vaateid enne revolutsiooni võib nimetada pigem imperialismivastasteks, ka praeguse aja moesõna anti-establishment võiks teda iseloomustada. Ta kasvas üles Hispaaniast, Galiciast, pärit jõuka istanduseomaniku perekonnas Oriente provintsis, õppis Havanna ülikoolis õigusteadust, abiellus Mirta Diaz-Balartiga, tolleaegse Kuuba  eliiti kuulunud jõuka perekonna esindajaga, liitus vasakpopulistliku Ortodoksse parteiga ja tundus, et teda ootab ees tavapärane poliitiline karjäär. Märtsis 1952 viis kindral Fulgencio Batista läbi sõjaväelise riigipöörde ja kehtestas autoritaarse režiimi. 26. juulil 1953 ründas relvastatud grupp Fideli juhtimisel Moncada kasarmuid Santiago de Cubas, rünnak ebaõnnestus, kuid sellest päevast peale sai temast revolutsionäär. Umbes aasta veetis ta vanglas, kuid vabanes  amnestiaga ja lahkus maalt, et peagi Granma pardal tagasi pöörduda.  1959. aasta esimestel päevadel sisenesid  revolutsionäärid  Havannasse ja Fidel nimetati veebruaris uueks peaministriks. Kuigi esialgu kaasati valitsusse ka mõõdukat opositsiooni, siis peagi läksid juhtohjad marksistide kätte ning nendega  liitus ka Fidel. Suhted Ameerika Ühendriikidega pingestusid, mitmeid katseid tehti uue võimu kukutamiseks, kuid Fideli režiim jäi püsima ja ta võttis kursi nõukogude tüüpi repressiivse režiimi  kehtestamisele.

Sageli muutuvad noorpõlve vabadusaated veriseks diktatuuriks ja ei saa me Fidel Castrot siingi erandiks nimetada. Anti-establishment loosungite all kukutas ta kindral Batista sõjaväelise diktatuuri, kuid paraku establiseerus ise ja asendas sõjaväelise diktatuuri  hoopis marksistliku diktatuuriga. Kui tema kaasvõitleja, Argentiina päritolu arst Ernesto Che Guevara, oli ilmselt  põhimõttelisem vabadusvõitleja, kes hülgas  turvalise rahandusministri kabineti, et hukkuda revolutsiooniliste ideaalide nimel Boliivia džunglites, siis Fidel rahuldus võimuga, mille saatus oli talle kätte mänginud. Mõnedes valdkondades saavutas uus režiim ka edu, kirjaoskuse likvideerimisel või siis riikliku tervishoiusüsteemi ülesehitamisel, mis on pälvinud ka rahvusvahelist tunnustust. Kokkuvõttes oli tegemist  siiski tüüpilise marksistliku totalitaarse režiimiga, kus inimõigused olid asendatud inimkohustustega. Sellegipoolest ei saa eitada Fideli isiklikku fluidumit  karismaatilise revolutsioonijuhi ja oraatorina. Kuuba oli pikka aega Ameerika Ühendriikide põhiline vastane läänepoolkeral, kes valmistas läänemaailma liidrile tublisti valu ja piina ning eksportis  revolutsioonilist meelsust mitmetesse maailma piirkondadesse, tegutsedes Ladina-Ameerika kõrval eriti aktiivselt just Aafrikas. Fideli on lugenud oma suureks õpetajaks ja eeskujuks mitmed uuema põlvkonna Ladina-Ameerika liidrid nagu Hugo Chavez, Francisco Maduro, Daniel Ortega ja Evo Morales. Paljud neist osalesid tema mälestustseremoonial 29. novembril. Fidel kremeeritijuba järgmisel päeval peale surma, tema jaoks väga sümboolsel 26. kuupäeval. Euroopast lendasid kohale teiste hulgas Kreeka peaminister Alexis Tsipras, endine Hispaania kuningas Juan Carlos, Prantsusmaa keskkonnaminister ja kunagine presidendikandidaat  Segolene  Royal, Venemaa Riigiduuma esimees Vjatšeslav Volodin ja paljud teised kuulsad ja kummalised. Ameerika Ühendriike esindas president Obama rahvusliku julgeoleku nõuniku asetäitja Ben Rhodes. Fidel Castrot ei ole enam, kuid mina ei oska selle üle rõõmustada. See  ei ole kaasa toonud olulisi muutusi Kuuba poliitilises süsteemis, mille pikk teekond  reformideni on alles väga alguses. Kuubat valitseb seesama režiim, mille  Fidel 56 aastat tagasi kehtestas. Rõõmustada Fideli surma üle  tundub sama võigas kui näha Hillary Clintonit Muammar al-Gaddafi tapmise üle rõõmsalt kilkamas – we  came, we saw, he died. Miks väärib poliitiline kameeleon Arnold Rüütel rohkem tunnustust kui elu lõpuni aadetele truuks jäänud Fidel Castro? Mind on väga raske poliitilisi vaateid objektiivselt hinnates nimetada kultuurmarksistiks või vasakliberaaliks, kuid ma ei ole oska kellegi lahkumise üle rõõmustada nagu ma ei  saa aru neist, kes armastavad surmanuhtlust.  Samuti ei või kindel olla, kui palju eksalteeritud rahvahulki on aastate pärast rõõmustamas Taavi Minniku surma üle.

Fidel Castro ja paavst Franciscus Havannas 20. septembril 2015. Foto: https://cruxnow.com/wp-content/uploads/2015/01/491a1eee629ddd0ce5239fafee382d3b-690×450.jpeg

detsember 2016
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.