Vanaproua Gustafssoni memuaarid – moraal ristpistes

@ckrabat

Armas lugeja,
Mina olen üks viimased kõrge moraaliga Pätsu aegseid prouasid Eesti Vabariigis, kes nägi ilmavalgust juba õndsa tsaar Nikulai Teise ajal, kahekümnendama sajandi kõige esimesel päeval, kui ma sündisin nagu Jeesuslaps oma isatalu lauda sõimes. Sellest maailmast läksin mina teise ilma 20.märtsil 2006.aastal kõrges vanuses, saja kuue aasta vanusena ja ma kohtusin taas härra Gustafssoniga Elüüsiumi väljadel. Minu isa, kodanikunimega Matz Schitta Kodt, oli väga peen ja hästi kasvatatud taluperemees Läänemaalt, Kullamaa kandist, kus minagi sündisin. Schitta Kodt on väga vana ning võõrapärane nimi ja ma arvan, et minu kauge esivanem Matz Schitta Kodt I saabus Eestimaale kogunisti Jaapanist, millest ma olen pärinud suure armastuse kaunite kunstide, eriti aga ristpiste vastu. Tema sain rukkikasvatamisega jõukaks meheks ja ostis meie suguvõsa pärisorjusest vabaks.

Mina olin esiisa nimekaimu ja neljateistkümnendama järeltulija Schitta Kodti Matzi kõige noorem tütar ja vanemad panid mulle nimeks Loviisa, mis on ilus ja peen nimi. Neiupõlves hüüti mind Schitta Kodti Viisuks. Hiljem, kui ma abiellusin härra Gustafssoniga, sai minu nimeks Loviisa Gustafsson nagu Greta Garbol. Teate, see Greta Garbo oli üks kuulus Rootsi filminäitleja, kes läks hiljem Ameerikasse ja tema oli üks väga kõrge moraaliga eesrindlik naisterahvas, kes on olnud mulle suureks eeskujuks. Kui mina härra Gustafssoniga abielus olin, siis käisime ikka kinoteatris vaatamas filme “Grand Hotel”, “Anna Karenina” ja “Kameeliadaam”. See Greta Garbo ehk Loviisa Gustafsson oli üks väga ilus naine. Sündisin maal talus põldude ja metsade keskel ajal, kui peeti lugu veel kõrge moraaliga paljulapselisest taluperest ning meie maal ei olnud veel pätte ja joodikuid, kes saabusid sinna kõrge moraali kadumisega Pätsu aja lõppedes, kui talud tehti kolhoosideks ja kogu maa täitus joodikute ning päevavarastega. Maalt pärisin ma armastuse loomade, eriti hobuste vastu, mis viiski mind hiljem kokku suure hobuste asjatundja härra Gustafssoniga.

Minu isa Matz Schitta Kodt XIV nägi, et mul on suur huvi kõrge moraali, kombelise kasvatuse ja hobuste vastu ning saatis mu linna õppima. Linnas mina õppisin tundma väga peeni ja kõrge moraaliga peresid, kus mul oli suur au nende juures majapidamiskoolitust saada. Seal ma õppisin ristpistes tikkima, pesu pesema, süüa tegema, koristama, voodipesu vahetama ning ööpotti tühjendama, millised oskused tullid mulle kasuks minu hilisemas moraalses abielus härra Gustafssoniga. Kõige tähtsam õppeaine, mille omandasin peale ristpiste, oli muidugi kasvatusteadus, kuidas peente härrade ja prouadega suhelda. Õpetajatega mul vedas ja ma läbisin eesrindliku koolitusprogrammi, mille üle olen tänase päevani ülimalt õnnelik. Mitmed pereisad austasid minu kõrget moraali eriti lahkelt ning ei pidanud paljuks mulle isegi väljaspool tööaega moraaliküsimustes privaattunde anda.

Linnas ma õppisin hoolega ja omandasin uusi teadmisi, kuni minu ellu saabus meie aja kangelane härra Gustafsson. Tema oli tõeline mees ja hästi kasvatatud härra, kellega ma kohtusin kahekümnendate aastate alguses, kui Soomes oli kehtestatud alkoholile keeluseadus. Härra Gustafsson nägi, et see seadus teeb soome rahvale palju head ja ta otsustas uut seadust ka oma lõunapoolsetele hõimuvendadele tutvustada. Ta rääkis meile keeluseaduse kasuteguritest ja viis Eesti viina ära Soome, et meie rahvast joomisest võõrutada. Kuna Soomes oli alkohol keelatud, siis oli viin seal igati turvalises kohas, kuhu Eesti viinaninad ligi ei pääsenud ja nad olid sunnitud oma edasist elu karskelt elama. Härra Gustafsson ei sallinud joomist kohe üldse mitte. Ükskord oli härra Gustafsson Soomes hotellis. Ta oli vihane, et palju joodikuid käis hotellis lällamas. Kord ütles ta Lundbergile: “Viska välja need joodikud, maksan marga tükist.” Lundberg võttis kahel joodikul korraga natist kinni ja viskas välja, kuid aina uued joodikud tuli tagaukse kaudu sisse tagasi. Gustafsson oli palganud vaatleja uksele lugema, kui palju joodikuid on Lundberg välja visanud. Kui ta vaatlejalt küsis, mitu joodikut on välja visatud, teatas too, et kuskil paarsada. Gustasson ütles Lundbergile: “Kui jätkad samamoodi edasi, siis viskad mu vaeseks.”

Härra Gustafsson sündis 1860.aastal Soomes, Reposaare kandis, laevaomaniku rootsikeelses perekonnas. Ta käis koolis ja teenis 25 aastat keiserlikus ratsakaardiväes kavalergardide polgu trummilööjana. Härra Gustafsson jumaldas hobuseid. Peale erruminemist kutsuti tsaar Nikulai õukonda noorema tallipoisi abiks. Vabadussõjast võttis ta osa kindral Judenitshi hobuse adjutandina. Kui sõda läbi sai, siis läks ta Soome tagasi ning avastas, et seal kehtib keeluseadus. Härra Gustafsson otsustas Eestisse emigreeruda ja tegeles siin viina äraveoga. Soome valitsus hindas härra Gustafssoni tegevust riikidevaheliste suhete arendamisel kõrgelt ja premeeris teda mitmeaastase puhkusega ühes kinnises hooldeasutuses Katajanoka linnaosas. Peale puhkust tuli härra Gustafsson Eestisse tagasi ja tegutses hobuste transiidi alal. Ta sõitis mööda maad ringi ning kui ta leidis, et hobuste peremehed ei kanna loomade eest piisavalt hästi hoolt, siis ta püüdis hobuseid karjamaadelt kinni ja viis teiste omanike juurde Soome, Lätti ja Venemaale.

Peale härra Gustafssoni lahkumist jäid mulle vaid minu kõrge moraal ja ristpiste. Härra Gustafssoni pärandusena oli minu juures veel tema viimane hobune, kellele ta ei olnud veel jõudnud uusi omanikke leida ja see hobune on mind saatnud tänase päevani, kõik need aastad, kui härra Gustafsson on olnud meie hulgast lahkunud. Ma adopteerisin hobuse ja kasvatasin ta üles nagu oma lapse, kuigi nüüd oleme mõlemad jäänud vanaks. Meile härra Gustafssoniga ei toonud kurg kahjuks lapsi, kuid meie koeral oli 18 kutsikat. Mina nägin kui üliväga moraalne ning kombeline härra Gustafsson oli ja meil oli armastus esimesest silmapilgust. Siis meie heitsime kombelisse kristlikku abiellu ja võtsime endale koera. Hakkasin tegelema käsitööga ja õpetasin kombelistele neidudele ristpistet.

Härra Gustafsson oli meie aja kangelane, inimene igapäevaelust, kes pole kunagi loopinud suuri kivisid kaugele ega päästnud neitsisid lohe käest, kuid see-eest võitles ta viinakuradiga ja tegeles hobuste transiidiga, jättes kustumatu jälje Eesti ja Soome ajalukku. Ta oli üks oma aja parimaid hobuste transiidiärimehi, kelle äri läks isegi nii hästi, et ta võitis viie aastase täieliku riigi ülalpidamise stipendiumi ühes Tallinnas asuvas kindluses, kust ta 1940.aastal vahetult enne punaste sissetungi lahkus Elüüsiumi väljadele, sest tema kui patrioodi ning Vabadussõja veterani hing ei oleks okupatsioonirežiimi välja kannatanud. See oli uhke kindlus sinise mere kaldal, mille elanikud olid kurja maailma eest väga hästi kaitstud kaunite sepisvõredega. Tänapäeval on moraal kohutaval kombel alla käinud, kuid õnneks saavad ka tänapäeva noored kunagi vanaks ja avastavad endale moraali, kombelisuse ja ristpiste. Pätsu aegsed prouad on ära kadunud ja nende asemele on tulnud seltsimehed naised.

Tänapäeval räägitakse väga palju seksist ja see näitab inimeste kasvatamatust. Seksivajadus on tekkinud sellest, et inimestel on komblus ja moraal kadunud. Peale härra Gustafssoni lahkumist Elüüsiumi väljadele elasin kuuskümmend kuus aastat ilma seksita. Moraalitu on kõikjal ja kõigiga laterdada seksist, vaid seksi tuleb läbi viia ülima diskreetsusega ning mitte lõbu ja naudingu eesmärgil. Moraalne on siis, kui inimesed on siivsad ja viisakad, tegelevad mõtestatud asjadega ning suhtuvad kaasinimestesse lugupidavalt, eriti vanematesse inimestesse, kellele tuleb istet pakkuda ja neid üle tänava aidata. Kommunismiehitaja moraalikoodeksit ei maksa lugeda, pigem juba Iina Aasamaa käitumisõpikut. Näiteks on moraalitu oma tuttavale öelda: “Segens, krae, kuhu kursid?”, vaid tuleb teha viisakas kummardus või kniks ja öelda: “Härra/proua Krae, ilus päev täna. Kas te tulite koeraga jalutama? Missugused on Teie edasised plaanid tänaseks päevaks?”

Ma räägin teile moraalsest seksist. Moraalne seks toimub riides, pimedas ja teki all. Daami pitsiline öösärk ainult natukene üles kergitatud ja härra triibulised pidžaamapüksid vaid õige veidike alla lastud. Moraalsest seksist ei tunta lõbu, vaid seda tuleb teha kohusetundest, soovitavalt ainult reede öösel vastu laupäeva. Vaata, Pätsu ajal seksiti ainult siis, kui olid suuremad pühad või tähtpäevad ja lapsed tulid alati ilusad ja targad. Seksi ajal vaatavad osalised kogu aeg kella, oodates, millal see kord ometi läbi saab. Härra Gustafssonil oli juugendstiilis hõbedane tasku-uur keti ja võtmega. Seks on töö, mida tehakse lastesaamise eesmärgil ja lapsed on vajalikud selleks, et moraaliõpetus edasi kanduks. Moraalsetes peredes magavad mees ja naine eraldi voodites ja peale patutegu lahkub mees oma voodisse, öeldes süüdlasliku häälega: “Head ööd, armuline proua”. Vähemalt meil härra Gustafssoniga käis see nii ja me olime kakskümmend aastat rahul ja õnnelikud.


Tulevane proua Gustafsson (01.01.1900-20.03.2006) ja tuntud alkoholivastane võitleja härra Gustafsson (1860-1940) enne moraalsesse abiellu astumist. Hiljem tegeles härra Gustafsson hobuste transiidiga ning proua Gustafsson kombelise kasvatuse ja ristpistega.

Foto: http://farm4.static.flickr.com/3506/4064570548_f7bb842d95_m.jpg

Advertisements

5 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    aug. 08, 2013 @ 09:18:26

    Pätsuaegne proua on liigina välja suremas, kuid see on ikkagi ainus korralik naisetüüp, kes esindab naise kui liigi kõige kõrgemaid väärtusi, oskab ristpistet ja suppi keeta. Nõukogude naine suppi keeta ei osanud, sest tema sõi töölissööklas. Pealegi peetakse Pätsuaegset prouat härrade poolt vabatahtlikult meeles 365 päeva aastas ilma partei keskkomitee sellekohase määruseta, mitte nagu nõukogude naisi, keda peetakse meeles meelespidamiskohustusega 8.märtsil. Vanaproua Gustafssoni peeti tavaliselt meeles Konstantin Pätsi sünnipäeval, 23.veebruaril. Tema süda jäi sinimustvalgeks ka okupatsioonitingimustes, kuigi ta sai Turkmeeni NSV teenelise naise tiitli, sest õpetas turkmeeni naisi ristpistes tikkima.

    Vasta

  2. Jolli
    aug. 11, 2013 @ 12:10:06

    Ivar N. Armeest teatab: N. Liidus seksi ei esinenud. Kepiti aga küll. Isegi ajusid.

    Vasta

  3. ckrabat
    aug. 11, 2013 @ 12:37:42

    Vanaproua Gustafsson teatab: N.Liidus eraldas lapsi plaanikomitee, põhiliselt tööeesrindlastele ja parteilastele. Inimesed seisid aastakümneid lastejärjekorras 🙂

    Vasta

  4. Jolli
    aug. 11, 2013 @ 13:18:40

    Väljavõte vestlussõnastikust:

    jebatj- keppima
    mozkii jebali- kepiti ajusid.

    Vasta

  5. Jolli
    aug. 11, 2013 @ 13:25:19

    tünga tegema- abjebatj

    Üldiselt rakendusliku etümoloogia* ja filoloogiakalduvustega mereväelastele, nagu Mitšman Volkov või Vana Türa pakub see sõnaperekond palju leidmisrõõmu.

    —-
    *Etümoloogia (sõna komponentide algallikad on vanakreeka sõnad ἔτυμον (etymon; ‘õige tähendus’) ja λόγος (logos; ‘õpetus’)) on sõnade päritolu uurimisega tegelev keeleteaduse haru, ta vaatleb sõnade päritolu ja nende sugulussuhteid teiste sama keele või teiste keelte sõnadega. Etümoloogid on sõnavara ajaloo uurijad. Kitsamalt on etümoloogia ka ühe sõna algpäritolu ja algtähenduse seletus.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2013
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: