Jalgpalli Euroopa meistrivõistlused 2016

@ckrabat
Tahtsin jalgpallilugu kirjutada juba peale alagrupiturniiri, kuid siis tuli Brexit peale. Tänavune suvi peaks spordisõbra jaoks tulema tihe, alustuseks kuningas jalgpall, sest eurojalgpalliga samal ajal toimus teiselpool Atlandi ookeani Copa América Centenario, mis lõppes seekord Tšiili võiduga ja finaaliks Rio de Janeiro olümpiamängud, mida varjutavad zika viiruse kõrval skandaalid eeskätt dopingulembeliste Venemaa sportlastega. Prantsusmaal alanud jalgpalli EM-l tekitasid meediatähelepanu seevastu Venemaa jalgpallihuligaanid, kes said tuge ka mõnedelt koduriigi poliitikutelt. Kontinendi meistrivõistlused ei paku vähem pinget kui MM, sest meeskondade tasemed võivad siin olla isegi ühtlasemad. Seekord suurendati osalejate arvu isegi 24-ni ja praegu võib öelda, et meeskondade arvu suurendamine ei muutnud turniiri vähem huvitavaks. Kvalifikatsiooniturniiril langesid sellegipoolest välja mitmed tippriigid eesotsas Hollandiga (2014 MM 3. koht), kes peale 2002.a. MM jäi esmakordselt suurturniiril finaalist välja. EM lõppturniirilt jäid nad viimati välja 1984.a. Lisaks hollandlastele langesid suurematest jalgpalliriikidest alagrupiturniiril välja Serbia ja Šotimaa. Šotlased olid lõpuks Briti saarte meeskondadest ainus, kes lõppturniirilt välja jäi. Täielik läbikukkumine tabas 2004.a. Euroopa meistrit Kreekat, kes jäi alagrupis peale Soomet ja Fääri saari viimaseks. Balti riikidest läks paremini Eestil, kes jäi alagrupis neljandaks ja edestas paremate väravate vahega samas grupis viiendaks jäänud Leedut, kuid meie tegelikust tasemest andis üsna selge pildi vahetult enne EM peetud sõprusmäng Portugaliga, mis kaotati 0:7. Läti jäi omas grupis viimaseks.

Alagruppides kolmandaks jäänud meeskonnad jagasid veel viis piletit. Türgi pääses otse edasi, üleminekumängudes sai Ukraina jagu Sloveeniast, Rootsi Taanist, Iirimaa Bosniast ja Hertsegoviinast ning Ungari Norrast. Põhjamaadest pääses otse edasi ainult Island, üleminekumängudega lisandus veel Rootsi. Esmakordselt jõudsid lõppturniirile Albaania, Island, Põhja-Iirimaa, Slovakkia ja Wales, neist kolm viimast on siiski varem mänginud MM finaalturniiril. Austria ja Ukraina olid varem lõppturniirile pääsenud vaid korraldajamaana. Alagrupiturniiridel jätsid kõige kehvema mulje Ukraina ja Venemaa. Ukraina kaotas kindlalt kõik kolm mängu Saksamaale, Põhja-Iirimaale ja Poolale, löömata ise ühtegi väravat. Venemaa saabus turniirile üle hulga aja kohaliku treeneriga ning toetus ainult koduliiga mängijatele v.a. kodustatud volgasaksa juurtega Schalke poolkaitsja Roman Neustädter, kuid edu see neile ei toonud. Mänguliselt kaotasid nad kõik kolm mängu, kuigi viimase minuti väravaga õnnestus hooletuks muutunud inglaste vastu siiski viik kindlustada. Rumeenia jäi küll alagrupis viimaseks ning lõi Bogdan lõi kaks penaltit kindlalt väravaks, mistõttu kaotati napilt Prantsusmaale, kuid viigistati Šveitsiga, kuid viimases mängus penaltit enam ei teenitud, mistõttu tuli valus kaotus Albaaniale. Debütant Albaania jättis üldiselt hea mulje. Šveitsi päästsid väravavaht Yann Sommeri imetõrjed, Prantsusmaa lõi nende vastu väravad alles lõpuminutitel. Huvitava faktina mängis Šveitsi rivistuses kuus albaanlast, neist viis põhirivistuses ja albaanlastel mängis seitse Šveitsis sündinud või kasvanud mängijat, neile lisaks veel Saksamaa ja Itaalia taustaga mängijad. Suhteliselt kahvatu mulje jättis ka Tšehhi Vabariik, kellel õnnestus Horvaatia vastu juba kaotatud mäng lõpus penaltiga päästa. Türgi suutis viimase mängu heas stiilis võitmisega tšehhide vastu oma renomeed päästa, kuid jäid väravate vahega edasipääsust välja. Rootsi jäi oma grupis kindlalt viimaseks ning neid ei päästnud isegi koondisekarjäärile punkti panev Zlatan Ibrahimovič. Ainsa värava said nad iirlaste omaväravast. Kahvatult mängis Austria, kellelt loodeti oma grupis kindlat edasipääsu, kuid nad kaotasid nii ungarlastele kui islandlastele.

Kaheksandikfinaalidest alustasid Šveits ja Poola ning see oli lõpuks ainus mäng, mis lõppes penaltitega. Ida-Euroopa meeskonnad jätsid turniiril mitte just väga entusiastliku mulje ning Poola ooli neist lõpuks ainus, kes edasi pääses, kuigi mängust oli Šveitsil momente rohkem. Poola domineeris esimesel poolajal ja ühe võimaluse Blaszczykowski ka realiseeris, kuid teisel poolajal kandus initsiatiiv Šveitsi kätte, mis lõppes Shaqiri iluväravaga käärlöögist. Penaltiseerias oli ainus eksija Šveitsi täht Granit Xhaka, kes pettis ära küll vastase väravavahi, kuid ka iseenda ja lõi väravast mööda. Šveits jättis parema mulje, kuid Poola sai edasi. Portugal lõi lisaaja lõpus 117. minutil värava Horvaatia vastu ning jõudis veerandfinaali. Eesti hävitanud Portugali mäng on kulgenud üle kivide ja kändude, alagrupist pääseti kolme viigiga kolmandana edasi grupist, kus neid peeti kindlaks favoriidiks. Eriti tuliseks kujunes Portugali ja Ungari mäng, kus ungarlased kolm korda juhtima läksid, kuid portugallased viigistasid. Horvaatia võitis alagrupi, lüües viimases mängus ka Hispaania 2:1, kuigi väravavaht Šubašič eksis hispaanlaste penaltit tõrjudes reeglite vastu ning liikus varem kohalt. Kahe Briti meeskonna kohtumises tõi veteran Gareth McAuley omavärav üsna teenimatu võidu Walesile, kuigi nõrgemaks peetud põhjaiirlased panid kõvasti vastu. Alagrupis esines Wales aga väga sümpaatselt ning Gareth Bale ja Aaron Ramsey on kindlasti selle turniiri tähed. Sümpaatse mulje jättis Iiri Vabariigi meeskond, kes kaotas 0:3 põhiliselt teise poolajaga Belgiale, kuid teistes mängudes pani kõvasti vastu, veidi jäi puudu ka õnnest. Prantsusmaa jäi juba 2. minutil penaltist kaotusseisu, kuid Antoine Griezmanni kaks järjestikust väravat tõid neile oodatud võidu. Iirlastest tuleks esile tõsta eelkõige Inglismaa tugevuselt teises liigas Championshipi meeskondades mängivad Robbie Brady ja Jeff Hendrick. Meeskonda kaunistasid legendid. 40-aastane Shay Given Iirimaa väravat ei kaitsnud, kui 35-aastane Robbie Keane tuli vahetusest mängu.

Kaheksandikfinaalis pandi idaeurooplased üldiselt lõplikult paika. Saksamaa käis üle Slovakkiast 3:0 ja Belgia lõi Ungarit koguni 4:0. Sakslaste kindel edu lubas vahetusest mängu sekkuda möödunud turniiride tähtedel, 31-aastastel Lukas Podolskil ja Bastian Schweinsteigeril. Viimase tähetund saabus siiski kohtumises Ukrainaga, kus ta lõpu eel sisse vahetati ja tal õnnestus esimesest puutest koguni värav lüüa. Tundub, et viimaks on peatreener Joachim Löw leidnud ka võitva meeskonna retsepti ning Mario Gomeze kasutamine ründes Mario Götze asemel on end õigustanud. Itaalia mängis avamängus Belgia kindlalt üle, kuid hiljem on turniiri ühtedeks võimalikeks üllatajateks peetavad belglased oma mängu käima saanud. Nad on asetunud ka turniiri nõrgemaks peetavale poolele, samal ajal kui tituleeritud jalgpalliriikide raskekahurvägi ründab finaalikohta teiselt tabelipoolelt. Ungarlastele, kellel Portugali vastu oli tänu rikošetiväravatele ka parasjagu õnne, eriti sõnaõigust ei antud, kuigi 40-aastane hallides dressipükstes Gabor Kiraly ungarlaste väravas tegi mitu head tõrjet. Nii pididki Itaalia ja Hispaania vastamisi minema juba kaheksandikfinaalis, Itaalia oli parem ja võitis teenitult 2:0. Noorem Antonio Conte mängis kuulsa Vincente del Bosque treenerite duellis üle. Hispaanlaste esinemise võib samuti kanda turniiri pettumuste nimekirja. Viimases mängus lõhkes pomm – pisike Island võitis jalgpalli emalaeva Inglismaa 2:1, mis oli inglastele peale Brexiti tulemusi teine löök allapoole vööd. Loodetavasti pole need kaks tulemust omavahel seoses. Inglaste tänavusest noorenenud koosseisust loodeti palju, kuid läks nagu alati. Peale 1966 tiitlivõitu on suurvõistlustel veerandfinaalist edasi pääsetud vaid kahel korral 1990 MM-l ja 1996 EM-l. Kui välja arvata 2:1 võit Walesi vastu ja võib-olla esimene poolaeg venelaste vastu, jättis meeskonna mäng halva mulje, eriti hambutult tegutsetigi Islandi vastu, kus mindi Wayne Rooney penaltist juhtima, millele tuli kiire vastuvärav ning kaotusseisu jäädes ei suudetud vajalikke muutusi mängu tuua. Millegipärast usaldas treener Roy Hodgson koosseisu, kellega turniiri alustati, kuigi oli näha, et nii Harry Kane kui Wayne Rooney ootusi ei täitnud. Walesi vastu tõi murrangu Leicester City uue tähe Jamie Vardy ja Daniel Sturridge mängutulek teisel poolajal, kuid see jäi Hodgsonil ainsaks õnnelikuks sähvatuseks ning ta teataski koheametist tagasiastumisest. Killumehed on soovitanud tal minna David Cameroni Euroopast lahkumist nõustama.

Mida oodata veerandfinaalidest ja mis juhtub edasi? Poola ja Portugali kohtumiselt loodan, et nüüd saadetakse ka Poola torumehed koju tagasi ning Ida-Euroopa jalgpalli lend siinkohal lõpeb. Mõlemad meeskonnad tuginevad ühele staarile ja teda toetavale meeskonnale. Portugal mängib huvitavamalt ning Cristiano Ronaldo on ikkagi mitmekülgsem mängija kui Robert Lewandowski. Poola mäng on olnud seni küll meeskondlikum ja kaitses pole eksimusi lubatud. Shaqiri imevärav on jäänud ainsaks, mida nad on oma väravasse lubanud. Ma siiski loodan, et Portugal sai Horvaatia alistamisest tiivad ning see kannab nad vähemalt poolfinaali. Loodan ja ootan Portugali võitu. Peale inglaste lahkumist on saanud Wales lemmikmeeskonna au endale, nende omavahelises kohtumises eriti ei osanudki määrata, kelle poole jääda. Chris Coleman on peale Gary Speedi enesetappu teinud treeneripingil head tööd ja nende meestega seostub Walesi tagasitulek Euroopa tippu, kui viimati mängiti MM-l 1958.a. kui jõuti isegi veerandfinaali. Belgiaga saab neil raske olema, kuid kui nad suudavad taastada alagrupiturniiril näidatud taseme, suudavad Belgia mängu keskväljakul ära lõhkuda ja Gareth Bale oma ära lööb, ei saa see belglastele kerge jalutuskäik olema, pealegi jääb kaartide tõttu mängust eemale nende kaitse tugisammas Thomas Vermaelen. Loodan Walesi võitu, kuigi loogika ütleb, et Belgia pääseb edasi. Saksamaa ja Itaalia mängus panustan Itaaliale, kuigi loogika nõuab Saksamaa võitu. Itaallastel jääb kaartide tõttu eemale Thiago Motta, kes pole siiski põhikoosseisu mängija. Löwi ja Conte duell treeneripingil saab olema huvitav, sest tegemist on turniiri taktikaliselt ehk tugevamate meeskondadega. Prantsusmaa ja Islandi kohtumisel tuleb eelistus anda kodumeeskonnale, neil mängivad turniiri tähed Griezmann, Dimitri Payet, Olivier Giroud, Paul Pogba, kuigi neil jäävad mängukeeluga eemale N’Golo Kanté ja Adil Rami. Kanté asendamine on kergem, Yohan Cabaye näitas Šveitsi vastu head mängu, aga seda rolli võivad täita mitmed teisedki. Keskkaitse on olnud suurem probleem, saab näha millise lahenduse treener Didier Dechamps leiab. Kui kõik lõpeb soovide järgi, kohtuvad poolfinaalis Portugal ja Wales ning Itaalia ja Prantsusmaa (Islandi võit oleks ikkagi ime), kuid loogika järgi võivad 10.juulil Stade de France’il finaalis kohtuda hoopis Belgia ja Saksamaa.

Brexit – remain or leave? Hääletustulemuste analüüs

@ckrabat
Suurbritannia valija on otsustanud ja brittide 43 aastat kestnud abielu Euroopa Liiduga on eilsega otsa saanud. Kui loetud oli 100% häältest, pooldas Euroopa Liidust lahkumise poolt (Leave) 51,89% hääletajatest ja pooldajate (Remain) arv oli 48,11%.  Piirkonniti toetasid jäämist eelkõige Šotimaa, London koos ümbruskonnaga, Oxford ja Cambridge, tänavune jalgpallipealinn Leicester, Manchester, Liverpool, Leeds, Bristol, Põhja-Iirimaa ja Lääne- ja Lõuna-Wales (Wales tervikuna toetas küll Inglismaad ja hääletas Leave), kuid mujal olid lahkujad ülekaalus. See on mõneti vastuolus ka viimaste arvamusküsitlustega, mis näitasid pooldajate nappi ülekaalu peale Jo Coxi mõrvamist. Sellegipoolest ja hoolimata suurest survest, millega lahkumise pooldajaid hoiatati, tegi Suurbritannia valija irratsionaalse otsuse – isegi võimalik majanduslik langus ja ees ootavad piirangud ei kaalunud üle iseolemise võlu. Leave otsuse taga võis määravaks kujuneda usaldamatus valitsuse ja poliitikute vastu. Boris Johnsonit ja Nigel Faraget usaldati rohkem kui jäämist pooldavaid poliitikuid eesotsas David Cameroni, George Osborne’i ja leiboristide liidritega. Suurbritannias on Euroopa Liitu peetud eliidi projektiks, mis jättis lihtsa inglase sageli külmaks ning euroskeptitsismil on La Manche väina taga juured alati tugevasti maas olnud. Suurem osa majandusteooriatest põhineb eeldusel, et inimesed on ratsionaalsed: tegutsevad enda huvides, kõrvutavad otsuste plussid ja miinused ega tee vigu. Ehk millegi poolt või vastu olemise otsuse langetamisel arvestatakse välja, mis see maksab ja siis otsustakse. Paraku päris maailmas asjad nii ei käi. Väga paljuski võib siin tegemist olla liigiliste iseärasustega. See näitab suurenenud vajadust haritud stultoloogide järele, kes inimestele lollide käitumismudelid lahti seletaks.

Mis ootab saareriiki ees pole just kerge ennustada, sest valdavalt arvati, et Suurbritannia jääb. Lissaboni lepingu artikkel 50 ütleb, et iga liikmesriik saab Liidust lahkuda vastavalt tema enese põhiseaduslikele tingimustele. Üleminekuperiood läbirääkimisteks kestab kuni kaks aastat. Londoni börs jääb nüüd mõneks ajaks kenasti miinusesse, sest investorid panustasid valdavalt jäämisele. Naelsterlingi kurss on peale hääletust teinud läbi ajaloo suurima languse, langedes koguni 8%. Laiemas plaanis võib sellest šokist aga inimkonnale kasu tulla, sest see nõuab reforme ka Euroopa Liidult. Briti eurovastased aga kaotasid olulise argumendi edasisteks valimisteks, sest kui olukord peaks muutuma halvemaks, siis hülgavad nende valijad nad kiiresti. Kui siiani said nad valimatult kogu süü Brüsseli kaela veeretada, siis nüüd peavad nad õppima vastutama. Varikabineti välisminister Hilary Benn on pidanud Cameroni võimulpüsimist peale tänast tulemust  väga keeruliseks ja soovitab tal tagasi astuda. Loogiline, et juhtohjad lähevad nüüd Leave-kampaania juhtide, endise Londoni linnapea Boris Johnsoni ja justiitsminister Michael Gove’i kätte. Spekuleeritakse uue kabineti koosseisuga. Praeguses parlamendi koosseisus on enamuses Euroopa Liitu jäämise pooldajad, seega peaksid loogilise sammuna nüüd järgnema ka uued parlamendivalimised. Paljud Konservatiivse partei euroskeptikud on soovinud Cameroni jätkamist, kuid Nigel Farage nõudis Brexit-valitsust ning lootis, et brittide eeskujule järgnevad teised ja Euroopa Liit laguneb. Lahkumiskampaania on rõhunud peamiselt emotsionaalsetele argumentidele ning tegelenud vähem praktiliste küsimustega nagu Suurbritannia ja Euroopa Liidu kaubavahetus, Suurbritannia ettevõtete osalus Euroopa Liidu turul ning Suurbritannia pankade võime korraldada rahandussuhteid Euroopa Liiduga peale Brexitit.

Põhimõtteliselt võivad Suurbritannia-Euroopa Liidu suhetes kõne alla tulla kolm võimalust. Kõigepealt nn Norra mudel, kui Suurbritannia jääb edasi Euroopa Majanduspiirkonna (EEA) liikmeks, mis säilitab juurdepääsu Euroopa turule ja tööjõu vaba liikumise. See on mõlemale poolele ehk kõige valutum variant. Võidakse minna iseseisva vabakaubanduslepingu peale, kuid selle väljatöötamine on aeganõudev. Euroopa Liidu ja Kanada vabakaubanduslepingu väljatöötamine kestis seitse aastat ning see on siiani ratifitseerimata. Loomulikult saab suhteid rajada Rahvusvahelise Kaubandusorganisatsiooni (WTO) reeglitele nagu need toimivad Venemaa või  Brasiiliaga ning vältida erisoodustusrežiimi tekkimist peale abielulahutust. Euroopa Liidul ei ole samuti lihtne, sest erisoodustusrežiimi andmine võiks toetada sarnaseid eurovastaseid liikumisi teistes liikmesriikides. Saksamaa kaldub toetama pragmaatilisi lahendusi, kuid teised liikmesriigid eesotsas Prantsusmaaga soovivad brittide lahkumise muuta võimalikult ebamugavaks. Nigel Farage on küll lubanud, et võõrtööjõudu ei hakata välja  saatma ning need, kes on praegu Suurbritannias, saavad sinna jääda, kuid samas oli migratsioon Leave-kampaania üks rõhuasetusi loosungi all – Britannia brittidele. Samuti on eurovastased lubanud jätkata farmerite subsideerimist, sest põllumajandust mõjutasid Euroopa Liidu toetused oluliselt.

Šotimaale peaks lahkumisotsus andma aga uue võimaluse uue referendumi korraldamiseks iseseisvuse küsimuses, sest tegemist on asjaolude olulise muutumisega, sest ebaselge seos edasisest staatusest Euroopa Liidus kujunes oluliseks argumendiks lahkumise vastaste seas. Nicola Sturgeon ütles, et Šotimaa peab jääma Euroopa Liitu. Ka Sinn Fein on öelnud, et London on minetanud igasuguse õiguse esindada Põhja-Iirimaa rahva majanduslikke ja poliitilisi huve. Piirkonniti on tulemused praeguse seisuga (Remain/Leave): Eastern 43%-57%, East Midlands 41,5%-58,5%, London 60%-40%, North East 41,5%-58,5%, Northern Ireland 56%-44%, North West 46%-54%, Scotland 62%-38%, South East 48%-52%, South West&Gibraltar 48%-52%, Wales 47,5%-52,5%, West Midlands 41%-59%, Yorkshire&The Humber 41,5%-58,5%. Kohaliku omavalitsemise tasandil pooldasid lahkumist kõige rohkem Boston – 75.6%, South Holland – 73.6%. Castle Point – 72.7%, Thurrock – 72.3%, Great Yarmouth – 71.5%, Fenland – 71.4%, Mansfield – 70.9%, Bolsover – 70.8%, North East Lincolnshire – 69.9%, Ashfield – 69.8%. Vastu olid Gibraltar – 95.9%, Lambeth – 78.6%, Hackney – 78.5%, Haringey – 75.6%, City of London – 75.3%, Islington – 75.2%, Wandsworth – 75.0%, Camden – 74.9%, Edinburgh – 74.4%, East Renfrewshire – 74.3%. Suures osas määras tulemusi Põhja- ja Kesk-Inglismaa hääletaja, kes otsustas lahkuda. Briti Iseseisvuspartei (UKIP) liider Nigel Farage nimetas hääletustulemusi lihtsa inimese võiduks. Küsitlused näitavad, et tüüpiline Leave-pooldaja on madalama haridusega, vanemaealine ja sotsiaalselt staatuselt madalamal paiknev Suurbritannia kodanik. Loomulikult on “põlisbrittide” seas lahkumise toetamine suurem kui seda on sisserännanutel. Analüütikud on tunnistanud, et Remain-tiiva poliitikud ei suutnud kõnetada Briti töölisklassi ja see otsustas. Detailsed tulemused leiate siit.

Updated “The Guardian” blog

http://www.theguardian.com/politics/live/2016/jun/28/brexit-live-cameron-eu-leaders-brussels-corbyn-confidence

(Analüüs jätkub, püsige eetris)

Masside mäss 21. sajandil

@ckrabat
Hispaania filosoof José Ortega y Gasset avaldas 1930.a. „Masside mässu“ (eesti k. 2002), kus ta analüüsis tugevale kollektiivsele identiteedile rajatud massiinimese sügavalt antiindividualistlikku fenomeni, püüdu sulanduda massidesse ja mitte eristuda teistest, mis on iseloomulik karjaühiskondadele. Teatavasti olid karjaloomad Maale indutseeritud võõrliik lollid (perekond Stultus), kes tõrjusid välja individualistlikud inimesed. Kollektiivsed kromanjoonid said jagu individualistlikest neandertaalidest. Ortega y Gasset viitab, et olla erinev peetakse ebasündsaks. Mass purustab selle nimel kõik, mis on erinev, hea, individuaalne, kvalifitseeritud ja valitud. Igaüks, kes ei meeldi kõigile, kes ei arva nii nagu kõik, seisab vastamisi ohuga saada kõrvaldatud, kuigi on selge, et muidugi, et “kõik” ei vasta “kõigile,” vaid tõde on ikka ja alati suhteline. “Kõik” on tavaliselt keeruline vastasseis massi ühtsuse ja sellest lahkneva vähemuse erivajaduste vahel. Tänapäeval tähendab “kõik” massi, mis kirjeldab varjamata selle vastasseisu jõhkrust.” Massiühiskonnas omandab individualism patu mõõtmed. Ortega: „Fašistlikke ja sündikalistlikke liike iseloomustas inimtüüp, kes ei hoolinud põhjustest ega isegi õigusest, vaid oli lihtsalt otsustanud kehtestada oma arvamuse. See oli uudne: õigus mitte olla õiglane, mitte olla mõistlik, vaid lähtuda mõistuslikult põhjendamata eelarvamustest.” Nii sündis populism, mis ei otsinud tõde, vaid õigustust, mis ei otsinud põhjust, vaid süüdlast.

Maailma, mida valitseb totaalne meedia, on masside kultus hädavajalik, sest ainult massidele on võimalik tarbekaubana pakendatud tõde edukalt müüa. Meediaühiskonna kandetala on Novgorodi WC, mis iseloomustab masside mässu individualismi üle ja masside poolt omaks võetud kollektiivse tõe primaati suhtelise tõe üle, ka kuigi kollektiivne tõde on samamoodi, ikka ja alati suhteline. Kuid teda on tugevdatud masside jõuga, kelle hääl kaigub üle üksikliikmete individualistlikest tõdedest. Masside mässu algust võib paigutada 1970.-te aastate teise poolde, kui 1960-1970te aastate vabadusepuhang tekitas valitsevates eliitides hirmu ning nad suutsid masse ohjata tarbimisühiskonna primitiivsete vajaduste pealetungiga. Kultusfilm „They live“ muutus reaalsuseks ning kasvas välja konservatiivseks revolutsiooniks, mis väärtustas üksikisikute vabaduste piiramist kollektiivsete väärtuste nimel. Eriti hästi töötas see mehhanism sotsiaalse rahulolematuse vaigistamisel, sest üksikisiku rahulolu muutus tema isiklikuks probleemiks, mis ei tohtinud takistada massiühiskonna võidukat tagurpidijooksu. Briti filmistuudio „Aardman Animations“ 2002. aasta väljalase „Kanade mäss“ (Chicken run), mis väljendab kanade vastuseisu kanafarmi automatiseerimisele, mille nende omanik kavatseb neid allutada kanaroa valmistamise masinavärki. Kanad leidsid lõpuks oma vabaduse saare, kuid kas suudavad inimesed välja murda lolliühiskonna püüdurite mõju alt?

Probleemide eiramine ning nende asendamine massimeedia poolt õhutatavate pseudoprobleemidega on tänapäeva massiühiskonna üks põletavamaid probleeme. Ühiskond eksisteerib paanikast paanikasse ning meedia rõhub kõige madalamatele populistlikele instinktidele, mida on kerge müüa. Sõda ja vägivald on alati olnud edukad müügiartiklid. Meediakonstruktsioonid õhutavad aga oma andunud toetajaid vägivallale. Referendum Brexiti, Suurbritannia lahkumise üle Euroopa Liidust, üle toimub 23. juunil. Nädal enne referendumit ja kuus päeva enna oma 42. sünnipäeva mõrvati West Yorkshire’i linnas Birstallis Suurbritannia Euroopa Liitu jäämise üks kõige innukamaid eestvõitlejaid, 41-aastane leiboristlik parlamendisaadik Jo Cox, kes oli tuntud ka kui Süüria pagulaste abistaja ja võitles rahumeelsete lahenduste eest Süüria konflikti lahendamiseks ning samuti pooldas Iisraeli-Palestiina konflikti rahumeelset lahendamist. Cox oli vastu sõjalisele interventsioonile Süüriasse ning oli üks viiest leiboristlikust parlamendisaadikust, kes jäid 2015.a. Suurbritannia parlamendis toimunud hääletusel sõjalise sekkumise üle erapooletuks, sest ta ei pidanud seda efektiivseks lahenduseks konflikti lõpetamisele. Cox pidas konflikti süüdlasteks ühtviisi nii president Assadi kui Islamiriiki, kuid eelistas diplomaatilisi lahendusi sõjalistele.

Hiljuti sai teatavaks 51 Ameerika Ühendriikide Riigidepartemangu (Välisministeeriumi) ametniku mäss president Obama vastu, kes nõudsid sõjalist sekkumist Süürias ja president Assadi survestamist sõjalise jõu kasutamise abil nagu seda tehti 2003. aastal Iraagis Saddam Husseiniga. Probleem on siin siiski muutunud olukorras, mida lääneriikide poliitbürokraadid sageli ei suuda hoomata. 2011. aastal toimus Süürias rahvaülestõus diktaatorliku presidendi Bashar al-Assadi ja tema režiimi vastu. Järgnenud kodusõjas on aga al-Assad omandanud teatava legitiimsuse, kuna tema taha on koondunud paljud sekulaarsed, šiiitlikud (sh alaviitlikud) ja kristlikud süürlased, kes ei soovi islamiriigi rajamist Süüriasse. Vastasseis Süürias ei ole ammugi enam bipolaarne, vaid ka opositsioon on lõhenenud erinevate grupeeringute vahel. Araabia Liiga ning sunniitlike riikide poolt toetatav Rahvuslik Revolutsiooni- ja Opositsioonijõudude Koalitsioon on vastasseisus Demokraatlike Muutuste Rahvusliku Koordinatsioonikomiteega (NCC), mis ühendab sekulaarseid vasakpoolseid liikumisi, kes teevad koostööd kurdidega. NCC on erinevalt Rahvuslikust Koalitsioonist vastu välisriikide sõjalisele sekkumisele Süürias ning toetab mittevägivaldset vastupanu Assadile, kellega nad on valmis teatud tingimustel ka koostööd tegema. Igatahes peavad nad Islamiriiki Süüriale suuremaks ohuks kui Assadi režiimi.

Igal juhul nõuab Süüria kodusõja lõpetamine eelkõige poliitilist lahendust, sest muidu seistakse silmitsi olukorraga, mis on täna Liibüas. Islamiriigi edukale naasmisele Süürias ja Iraagis aitas suuresti kaasa probleemi ignoreerimine lääneriikide poolt, kes pidasid Assadi suuremaks ohuks ning paljud on sellisel seisukohal tänapäevani. Lähis-Idas on viimasel ajal tugevnenud rivaliteet islami usuvoolude sunniitide ja šiiitide vahel, mis riikidevahelises konkurentsis päädib Saudi Araabia ja Iraani vastasseisuga regionaalse mõjuvõimu pärast. Osa lääneriikide ja ka Iisraeli poliitikuid eelistavad varjatud koalitsiooni sunniitlike režiimide Saudi Araabia, Katari ja Türgiga koostööle Iraaniga ja on seetõttu valmis toetama sunniitlikke liikumisi Lähis-Ida konfliktides. Rahumeelsele, kõiki osapooli hõlmavale kokkuleppele püsib tugev vastasseis. See on kooskõlas tugevneva survega sõja vallapäästmiseks või siis vähemalt uue külma sõja esilekutsumiseks, mis võiks rahvastevahelise vaenu ja muude paanikate õhutamisega rahva tähelepanu sotsiaalsetelt probleemidelt kõrvale tõrjuda. Jo Coxi mõrvanud 52-aastane Thomas Mair hõikas naist tulistades ja pussitades „Britain first” (Britannia kõigepealt), mis viitab tema äärmuslikele breiviklikele poliitilistele motiividele. Konservatiivse revolutsiooni järellainetusega Euroopat haaranud paremäärmusluse (kuigi erilist vahet pole, mis suunast see tuleb) tõbi ei ole mitte vähem ohutum ega vähem vägivaldsem kui meedia poolt terrorismi sümbolina promotav islamiäärmuslus. Pussitada sai ka Coxi abistada püüdnud 77-aastane Bernard Kenny. Mairi puhul on ilmnenud tema seosed rassistlike, ultranatsionalistlike ja neonatslike organisatsioonidega nagu Springbok Club ja Rahvuslik Allianss. Võimalik, et see kõik on vaid eelmänguks keelegi soovile uut maailmakorda kehtestada.

Jo Cox (22.06.1974-16.06.2016). Foto: http://www.abc.net.au/news/image/7519100-3×2-700×467.jpg

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – libertarian challenge possible

@ckrabat
Kui demokraatide ja vabariiklaste konvendid, kes peaksid erakondade presidendikandidaatideks kinnitama vastavalt Hillary Clintoni ja Donald Trumpi, seisavad veel ees, siis Libertaarne partei on oma valiku juba teinud mai lõpus. Seekord esindab libertaare novembris tuntud poliitikute paarisrakend – presidendikandidaadina endine New Mexico vabariiklik kuberner Gary Johnson (63) ja asepresidendikandidaadina endine Massachusettsi vabariiklik kuberner William Weld (70). Libertaarne partei asutati juba 1971. aastal poliitilise aktivisti David F. Nolani (1943-2010) eestvõttel. Presidendivalimistel on osaletud 1972. aastast , kuid suurema eduta, jäädes tavaliselt alla 0,5% häältest. Mitmed libertaarlaste kandidaadid on endale rohkem nime teinud hoopis Vabariiklikus parteis, sh Ron Paul, Johnson, Weld, Bob Barr. Libertaarlaste grand old man Ron Paul kogus oma ainsal mittevabariiklikul challenge’il 1988. aastal vaid üle 431 000 (0,47%) hääle. Vaid kahel korral on libertaarid jõudnud 1% lähedale. 1980. aastal kogus tandem Ed Clark – David Koch üle 921 000 hääle ja 1,06%. 2012. aastal  kogus Gary Johnson koos Jim Grayga esmakordselt üle miljoni toetaja (ligi 1 276 000 häält, 0,99%). Gary Johnson, tuntud alpinist ja ekstreemsportlane, kelle vallutuste hulka kuuluvad seitsme maailmajao kõrgeimad tipud, sh maailma kõrgeim mäetipp Džomolungma , valiti kahel korral New Mexico kuberneriks, kuid Vabariiklikus parteis ei õnnestunud tal suuremat edu saavutada, misjärel liitus libertaarlastega. Johnsoni peetakse edukaks kuberneriks, kes vähendas oluliselt osariigi bürokraatiaaparaati ning viis osariigi kasumisse.

Gary Johnson on kindlasti palju värvikam kandidaat kui Hillary Clinton, kuid jätab tasakaalukama mulje kui Donald Trump ning ta loodab enda taha koondada eelkõige nii Bernie Sandersi toetajad demokraatide leerist kui ka Trumpi vastased vabariiklased. Innuka tervisesportlasena on ta osalenud paljudel triatloni, maratonijooksu ja jalgrattavõistlustel. Praeguse elukaaslase Kate Prusackiga tutvus ta jalgrattamatkal. 2005. aastal sai Johnson tugevasti  vigastada langevarjuõnnetusel ning valude vaigistamiseks  hakkas ta tarvitama marihuaanat, mida ta küll ei suitsetanud, vaid sõi. Johnson on ka marihuaana legaliseerimise aktiivne pooldaja, kuna see on meditsiiniliselt ohutum valuvaigisti, kui need, mis tapavad 100 000 ameeriklast aastas. Johnsoni poliitilisi vaateid võib iseloomustada kui majanduslikult konservatiivseid, kuid sotsiaalselt liberaalseid. Ta toetab riigivalitsemiskulude ja bürokraatiaaparatuuri vähendamist, maksude vähendamist, lihtsat ja ühetaolist maksusüsteemi ja sõjalise mittesekkumise poliitikat. Johnson on tugevasti oponeerinud kehtivat Föderaalreservi süsteemi ning toetab pankrotimenetluse kehtestamist osariikidele, et vähendada föderaalkulusid. Ta kavatseb vähendada valitsemiskulusid 23% ning tarbimismaksu 28%, kaotada üksikisiku ja ettevõtete tulumaksu ning palgafondi, Medicare ja Medicaid maksud. Johnson on inimõiguste ja isikuvabaduste, aga ka vabakaubanduse ja vabaturumajanduse veendunud toetaja. Johnson usub, et ameeriklaste sekkumine teiste riikide siseasjadesse kasvõi Lähis-Ida näitel ei tee maailma turvalisemaks, kuid ta ei pea end isolatsionistiks. Muuhulgas toetab ta naiste abordiõigust ja on vastu relvade omamise piirangutele ja surmanuhtlusele. Riik peaks sekkuma kodanike eraellu nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik, seepärast toetab ta homoseksuaalide õiguseid ning on vastu kodanike jälgimisele riigi poolt. Immigratsiooniküsimusi aitab tema arvates lahendada paljuski vajadus tööjõu järele, tururegulatsioonid ning legaalsete võimaluste tekitamine. Statistika ei kinnita Trumpi õhutatud hirme, et immigrandid panevad toime rohkem kuritegusid kui Ühendriikide kodanikud või võtavad ära ameeriklaste töökohti. Täna tekib rohkem uusi töökohti Mehhikos kui Ameerika Ühendriikides.

Praeguses väga vastanduvas kahe partei vastasseisus võib libertaaridel tekkida oma šanss, sest ühtegi teist mõjukamat „kolmanda võimaluse“ kandidaati pole nende kõrvale esile kerkinud ja hetkel näitavad mitmed küsitlused nende toetajate hulka koguni 10% ümber. Ligi 50% küsitletud ameeriklastest on lubanud kaaluda kolmanda kandidaadi poolt hääletamist, kui lõppvoorus seisavad vastamisi Clinton ja Trump. Praeguse seisuga on kavas Johnsoni kandidatuuri ülesseadmine kõigis 50 osariigis. Libertaarlaste kandidaadid on tuntud ja hinnatud poliitikud, kes eristuvad selgesti kahest suurest kandidaadist ning võivad loota senisest suuremale toetusele. Kui nende toetusmäär peaks tõusma 15%-ni (mida peavad näitama viis üleriiklikku küsitlust), siis kutsutakse neid kolmanda osapoolena suurte parteide debattidele. Intervjuus MSNBCle Ron Paul siiski ei usu, et neil õnnestub debattidele välja murda, mis võimaldaks häälte arvu oluliselt tõsta, sest Ühendriikides on selle tarvis liiga vähe demokraatiat. Siiski on libertaarlaste poolt hääletamist kaalunud Donald Trumpi häälekamad oponendid Vabariiklikust parteist, 2012. aasta presidendikandidaat Mitt Romney ja Nebraska senaator Ben Sasse. Ei tasu unustada, et William Weld toetas Romney’d nii 2008.a. kui ka 2012.a. valimistel. Donald Trump on nimetanud Johnsoni mitte tõsiseltvõetavaks kandidaadiks, kuid Johnson pareeris Trumpi rünnaku, viidates, et nii tema kui Weld on suutnud mitu korda järjest võita osariikides, kus demokraatidel on traditsiooniliselt olnud tugevad positsioonid, nende fiskaalpoliitikat võib nimetada konservatiivseks, kuid sotsiaalküsimustes on nad tolerantsetel positsioonidel, mis võib haarata nooremat põlvkonda. Kolmanda partei võimaluse juures ei tasu unustada, et isegi kui nad ei kogu palju hääli, võivad nad oluliselt mõjutada üldvalimiste tulemusi. 2000. aastal kogus roheliste kandidaat Ralph Nader 2,7% üldhäältest ja 1,6% Floridas, millest piisas, et tagada George W. Bushile võrdsete duellis napp võit Al Gore’i üle. Libertaarid võivad koguda palju hääli ning harvendada nii Trumpi kui Clintoni potentsiaalset valijaskonda.

 

 

Püha Graali silmavesi: absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad

@huviline
Ilusatel inimestel on palju vaba aega. Kergliiklusteedel liiguvad jooksjad, kõrvaklapid kõrvas.  Neil on seljas parim varustus, rõõmsad ja värvikirevad, liibuvad ja ilmastikukindlad püksid, mida on kena vaadata. Nende kõrval sõidetakse jalgratastega, ruladega, one wheel bike’dega, tasakaaluliikuritega ja veel paljude erinevate liikumisvahenditega. Pärismaalased ja hallipassi omanikud on ajaloo parimas vormis, kodumajapidamised kerkivad, rikkus kasvab ja elukaar pikeneb. Kõik liigub  vääramatu kindlusega edasi, sest muutuv ühiskond ei saa ju seisakusse jõuda. Tegelikult pole põhjust rahulolematust väljendada või riiki kritiseerida. Stagnatsioon on unustatud.

Kuid mida me näeme ja loeme ilusa välispinna all? Tundub, et ühiskonna varjatud kihtides, ilmastikukindlate pükste varjus, köeb stagnatsiooni kinnine katel, millel puudub ülesurve ventiil. See katel on kinnine, kuigi kaane all pulbitseb, aga ta ei plahvata, lihtsalt sellepärast, et välispind on ilus ja volatiilne. Voila! Sekundeerin ckrabatile, kes usub, et põhjuseid tuleb otsida minevikust (nõukogude aeg, nõukogude armee) ja alamate kodanike hulgast (hirmunud, ekretiinid). Samuti neile, kes usuvad alamate kodanike hulgas levivat kõva käe või vastupidi „valgustatud monarhi ootust“ (Juhan Kivirähk) . Arvatavasti kõik kalad, sh stagnatsioonikala, hakkavad mädanema peast. Need on absoluutsed teadmised ja ainuõiged seisukohad, mida valitsejad rahvale edastavad. Võtame järjest: „Vägivald ei ole tolereeritud mitte mingil tingimusel“ (Indrek Saar); „Naistevastast vägivalda ei saa lubada ega aktsepteerida. Ühiskondlik vaikimine on lubamine“ (Marina Kaljurand); „Vägivald ei ole kunagi „eraasi““ (Urmas Reinsalu EPL 10.06.2016).

Need on absoluutsed, ainuõiged, teistsugust arvamust mittesallivad seisukohad. Kuidas nad kõike nii hästi teavad? Kuidas selline riiklik, sunniviisiline, lühinägelik õpetamine on alguse saanud? Tundub, et valitsus võib rumalaid maksumaksjaid õpetada küll, sest seda võimaldavad piisav ajaline ressurss, Euroopa Liidu turvaline seljatagune ja postmodernismi hoiakutest kasvanud veendumused. Piisav ajaline ressurss tuleb sellest, et ametnikkonna jaoks on 25 aasta jooksul saanud selgeks võimalus juhtida riiki vastutamata oma otsuste eest. Riiki tõlgendatakse lihtsalt kõrgema juhtimistasandina, kes ei saagi sekkuda kohalikku otsustamisesse. Riik on pelgalt nõuandja või nõukogu, sest erasektorit pole kuidagi võimalik käskida. Vastutamine on out ja rada sisse tallatud. Nii jääb piisavalt aega üle rahva õpetamiseks. Samuti on 12 aastaga saanud valitsejatele selgeks, et pärast kõrget Eesti valitsuses vesiliugu laskmist, nt Estonian Air’i pankrotti ajamist, on poliitilist karjääri võimalik jätkata Euroopa Liidu veelgi kõrgematel juhtimistasanditel.

Postmodernism on maailmanägemise viis, mis Eestis hakkas laiemalt levima möödunud millenniumi kaheksakümnendatel aastatel, tollase riikliku vastuseisu kiuste, saades üheksakümnendate vabaduse tuuletõmbes üldlevinuks.  Postmodernismi keskne idee on tõe suhtelisus, mille eelduseks on arusaamine, et tõde on inimese poolt konstrueeritud ja järelduseks hoiak, et kellegil pole tõe monopoli. Kunstis, mis on nagunii fiktsioon, osutus postmodernism viljakaks, kuid puutudes kokku monopoolse võimuga (suveräänsus) ja absoluutse riigiga (vägivalla monopol), on postmodernistlikest hoiakutest välja kasvanud ainuõiged seisukohad. Neid veendumusi viljelevad valitsejad oma stagnatsioonikatlas, ilusa liberaalse demokraatia tingimustes. Tõde on see, mida kuulutavad Indrek Saar, Marina Kaljurand ja Urmas Reinsalu. Kohus ju tõde ei mõista.

Viha vabariik XX – Protsess

@ckrabat
Ligi 90 aastat tagasi, 1925. aastal, ilmus postuumselt Franz Kafka sajandi 100 parima raamatu hulka valitud tippteos „Protsess“. Romaan räägib pangatöötajast, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Ta peab ilmuma kohtu ette, kus on käimas protsess tema süüasja kohta. 2016. aasta kohtusaagade tippteos on kindlasti Kaur Kenderi üle peetav kohtuprotsess. Ütlen ausalt, et kuigi olen seda siin ja seal kommenteerinud, eriti kirjutada ei taha, sest sündmuste areng, mida paljud võtavad normaalsusena, on pärit nagu absurditeatri lavalt ja kuigi paralleelid Kafka Protsessiga on ilmsed, siis samahästi tulevad elavalt esile murumängudena gladiaatorite areenil elustuvad George Orwelli düstoopiad. Teiste hulgas võttis teema Postimehe veergudel arutluse alla peagi valitsuse strateegilise nõuniku kohalt eeldatavasti lahkuv Ilmar Raag, kelle arutlusest jäid kõlama mitu olulist punkti. Raag räägib: „Umbes aasta tagasi, kui Kaur Kenderi kohtuasi oli alles alguses, küsisin ühelt tuttavalt prokurörilt, miks nad selle menetluse ette võtsid? Prokurör alustaski usalduslikult, et eks see üks kehv lugu ole, sest tõlgendamisvõimalused on laiad ja ega nad tahtnudki kohtusse minna, aga kuna on tulnud kaebus, siis on nad kohustatud reageerima. Kõige selle tõttu nad pakkusidki oportuniteeti, millega Kender ei nõustunud. Sealt edasi teevad nad aga lihtsalt oma tööd, nagu seadus ette näeb, ja lõpuks otsustab kohus, mitte prokuratuur. Kui ma ehk liiga kaastundlikult noogutasin, pidas prokurör vajalikuks mainida, et vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust.“ Ilmselt pole siin jutus midagi uut, vaid artikkel juhib taas tähelepanu teatud protsesside võimendumisele ühiskonnas, mis üha enam kaldub väärtustama mõisatallides ja nõukogude armees omandatud konservatiivseid väärtusi, püüdes nende abil vaigistada paljude neukkuajastu laste isiklikke hirme vabadusi väärtustava Lääne ühiskonna ees. Keelata, karistada, printsipiaalselt hukka mõista! Nõnda kõlab mõisatallide nostalgikute deviis.

Raagi kirjutises tehakse jälle üksipulgi selgeks, kuidas toimib Protsess. Masinavärgi paneb tööle Kaebus. Millised ajendid on Kaebuse taga, jäävad laiema avalikku eest tavaliselt kardina taha varjule. Tegelikult laiem avalikkus ei tea ega tohigi teada, mille üle kaevati ja mille üle kaebaja muret tundis – see on vormistuslik küsimus. Kas kaebaja isiklikke huve oli teosega kuidagi riivatud või rõhus kaebaja laiematele ühiskondlikele huvidele või väärtussüsteemidele? Teisel juhul samastas kaebaja end rahvaga. Järgmine huvitav käik on kaebusele reageerimine: kuna prokuratuur ei saanud kaebust eirata, siis pakuti süüdistatavale oportuniteeti – kui ta nõustub talle asetatud süü omaks võtma, siis pääseb ta kergema karistusega, uid ta jääb süüdi ning õigustab kaebuse esitamist. Toimub ainult silmakirjalik pattude kahetsemine. Selgusetuseks jääb süüdistuse seostamine tahtlusega, mida millegipärast pole põhjalikult analüüsitud, sest tegemist näib olevat ebamugava teemaga. Kas kirjanik valmistas teadlikult ning kriminaalsetel eesmärkidel pedofiilse sisuga kirjatüki või kvalifitseeritakse teos pedofiilseks tagantjärele? Samuti ei maksa ära unustada, et kohut ei peeta väidetavalt pedofiilse sisuga kirjatüki üle, vaid selle kirjatüki loonud autori üle, süüdistades teda pedofiilia levitamises. Kui kunagi äratas laialdast tähelepanu auhinnatud mängufilmi „Magnus“ ärakeelamine, kuna see väidetavalt riivas kellegi isiklikke huve, siis millegipärast ei tulnud kellelegi pähe filmi valmistanud Kadri Kõusaart kriminaalkuriteos süüdi mõista. „Untitled 12“ puhul aga mõistetakse kohut mitte teose, vaid autori üle ja see on juba oluline edasiminek.

Mida ütleb seadus? Karistusseadustiku paragrahvis 178 seisab: „nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Siin on muidugi mitmeid vastuolulisi ja raskesti mõõdetavaid termineid esile toodud nagu pornograafia ja erootika. Kenderi juhtumi kohaselt teeb vastava otsuse Kultuuriministeeriumi juures asuv “pornokomisjon” või misiganes selle organi ametlik nimetus ka võiks olla. Seadustiku sõnastus ei viita kuidagi tahtlikule eesmärgistatud tegevusele, mille eesmärgiks on seaduserikkumine, vaid võimaldab otsuse tegemist tõlgenduse põhjal, mis tõstab jällegi troonile Kaebuse. Kui sinu peale ei tule Kaebust, on tegevus aktsepteeritud, kuid Kaebuse esitamine viitab juba kuritegelikule tegevusele, mis tuleneb jällegi süü presumptsiooni väärtustamisest ühiskonnas – karistuslikku funktsiooni eelistatakse kriminaalloogikas kasvatuslikule funktsioonile. Kes laskis tõde sedamoodi paista? Ärgem unustagem, et prokuröri väitel „vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust“ – s.t. vormiline külg muutub olulisemaks kui sisuline külg. Tänapäeva mitmetasandilises maailmas võib igaüks endale sobiva maailma toanurgas valmis ehitama ja sinna elama kolida, mistõttu hirmude abil manatud tont number viied omandavad hämmastavalt reaalse kuju. Fiktsioon muudetakse tegelikkuseks ning pole vahet enam, kas tegu pannakse toime ka päriselt või on tegemist nn mõtteroimaga. Karistamine on tähtsam kui kasvatamine ja mõtteroimade abil saab süüdlaste kvantiteeti märgatavalt tõsta.

Riigiametnikuna, strateegilise kaitse nõunikuna, peab Raag seisma hea režiimi jätkusuutlikkuse eest, kuid ta mõistab, et „seadus kannab endas 19. sajandi vaimu, kus usuti, et massikommunikatsiooni kontrollimine on riigile jõukohane ja pornograafia keelamine päästab rahva moraali.“ Võib-olla tuleks siiski mõelda kasvatuslike vahendite tõhustamisele, mis annab ilmselt ka pedofiilia vastases võitluses paremaid tulemusi kui kellegi näidishukkamine. Ma saaks aru, kui Kenderi näol oleks tegemist pedofiiliga või suudetakse tõestada, et tema teos on tõepoolest kedagi ärgitanud pedofiilsele tegevusele, siis oleks Protsessi vajadus olnud ilmselt tõendatav. Praegusel juhul näib aga ikkagi tegemist olevat rohkem donkihhoteliku võitlusega tuuleveskite vastu, kus pedofiilia vastast võitlust etendatakse murumängudena gladiaatorite areenil, selle asemel et probleemiga süvitsi tegeleda. Et Protsessist veel vähe ei ole, siis viimasel ajal on totaalse meedia tähelepanu alla sattunud keegi teatrijuht Tiit Ojasoo, kellel tekkis kusagil kellegi naisterahvaga intsident, mis lõppes nähtavasti füüsilise arveteklaarimisega. Kuigi nimetatud intsident on lepitusmenetluse kaudu ilmselt lahenduse saanud, on meedia alustanud murumängude etendamisega ja mitmed valvsad kodanikud on tähetundi oodates juba meediakampaaniaga liitunud – „loomulikult on ka asjaga seotud instantside reaktsioon absoluutselt ebapädev.“ Loomulikult on vägivald taunitav ning vägivallatsenud kodaniku tegevusele pole õigustust, kuid samamoodi on taunitav juba pooltevahelise lahenduse leidnud intsidendi suureks rääkimine – saaks veel aru, kui tegemist oleks lahendamata juhtumiga.

Inimkohustused

@ckrabat
Viimasel ajal on Persona in fieri debattides tugevasti üles kerkinud inimkohustuste idee, mille taustsüsteem on jäänud mõneti hämaraks ja ebaselgeks. Ei jäägi midagi muud üle, kui püüda termini taga sisu näha. Huviline: „inimkohustusi võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes.“ Mulle tundub, et huvilisel on väga tugev bipolaarne normatiivne maailmavaade, mis lähtub süü presumptsioonist ning kus kõikide esinevate probleemide lahendamine seotakse ühemõtteliselt süüdlaste otsimisega, olgu need siis liberaalse maailmavaate levimine, avatud ühiskonna kõikelubatavus, universaalsete inimõiguste kehtestamine, surmanuhtluse kaotamine või mõni muu pjedestaalile tõstetud meede. Kui süüdlane on likvideeritud, siis peaks idee järgi tulema õnn meie õuele, mis ei ole midagi muud kui sajandite vanune lihtsa inimese unistus „heast tsaarist“, kes kõik õigeks pöörab. „Oleks ometi keegi tark ja õiglane Juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame.“ Hämarolekusse jääb aga, mis on soovitatud meetmete taga, sest puude taga metsa üles otsida polegi nii lihtne. Kui rääkida aga neukku- ja natsinostalgia levimisest kaasaegses Eestis, mida mitte märgata saab vist ainult pime, saavad paljud pahaseks, sest nende meelest pole õige osundada, et Juku pea on tegelikult kandiline, sest paljude lihtsate inimeste helesinistes unistustes on Juku pea ümmargune nagu Tootsi maakera ning pole ilus neid nende unistustemaailmast välja tuua. Evolutsiooni kiire areng viimastel sajanditel on jõudnud niikaugele, et igaüks võib toanurgas talle sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida, ignoreerides kõike seda, mis väljaspool Puuri toimub ja turvates end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitsega.

Suletud süsteemide liikumapanev jõud on hirm ja seda lakkamatult ründavad tont number viied lisavad sellele elujõudu. Suletud süsteemis on väärtustatud infojulgeolek, mis viib paratamatult tabuteemade tekitamiseni, mille vaidlustamine peaks kõrgeimate ideede nimel olema karistatav. Louis XIV kontseptsioonist – „Riik, see olen mina“ lähtuvalt püstitatakse hüpotees – „EKRE = eesti rahvas“. Huviline räägib: „Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine tähendab oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.“ Paraku näitab EKRE ülisuur tundlikkus kriitika vastu tema poolt propageeritava ideoloogia savijalgadel olekut, kus rahva tahtele apelleerides soovitakse tegelikult legitimiseerida klannihuvid. Selliseid rahvajuhte on maailm palju näitud – Vladimir Leninist Adolf Hitlerini, Kim Il Sungist Saddam Husseinini ja Konstantin Pätsist Vladimir Putinini. Kollektiivsete identiteetide rõhutamine viitab aga tavaliselt inimlikele alaväärsuskompleksidele. Kollektiivset identiteeti väärtustavad indiviidid on tavaliselt karjaloomad, kes on inimesena läbi kukkunud ja vajavad seetõttu karmi kätt, karja Juhti, kes teda õigele rajale juhataks. Juhikesksus on normatiivsele maailmavaatele omane, sest Juht oma autoriteediga tagab ühiskonda reguleerivate normide legitiimsuse. Indiviid muutub karjas mutrikeseks masinavärgis, kelle ülesandeks on Ideed ja teda kandvat Juhti vastuvaidlematult teenida, kas siis meeskodanikuna sõdurina vaenlaste vastu võideldes ja naiskodanikuna sünnitusvabrikus uusi sõdureid tootes. Totalitaarrežiimide ajupesuideoloogiatest annab hea pildi neukkuajal ilmunud idasaksa punakirjaniku Dieter Nolli teos „Werner Holti seiklused“, mis toob väga hästi välja maailmavaatelised sarnasused natsi- ja neukkurežiimide vahel. Kaugemalt võetuna lähtub selline maailmavaade aga süü presumptsioonist, kui pärispatust vabanemiseks peab inimkond alluma kõrgematele ideedele ja sulanduma karja.

Kuna bipolaarsed normatiivsed maailmavaated põhinevad konfliktil – Meie-gruppide vastandumisel Nendele, konfliktiolukorras on poolte selge eristumine oluline, siis on liberaalne maailmavaade neile idiomaatiliselt vastuvõetamatu. Huviline: „ Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.“ Sellest kuidas ajaloo mütologiseerimist kasutatakse režiimi õigustamiseks, rääkis 1991. aasta nr.11-12 „Akadeemias“ Georg Elwert. Kui minevikku idealiseeritakse, siis võib see tunduda ihaldusväärsena: „Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleb tunnetada loomulikult, oma julguseraas tuleb kokku võtta ja mitte ajada kõiki põhjusi nõukogude armee kaela, nähes õudust seal kus midagi õudsat pole ega pole kunagi olnud.“ See loob aga usutava platvormi minevikunostalgiaks, kus repressiivseid süsteeme hakatakse idealiseerima, sest riik oli paks ja ordnung oli majas ja kui kodanik identifitseeris end süsteemi osana, mutrikesena masinavärgis, siis muutusid režiimi kuriteod tema jaoks kangelastegudeks. Rahvuslust rõhutavate ideoloogiate üks olulisemaid tunnusjooni on individualismi eitamine ja soov sulanduda massi, soov sellest mitte eristuda.

Salapärane soov inimkohustuste kehtestamiseks jääb aga paljuski müstifikatsiooniks. Varem on inimkohustustest kirjutanud Mihkel Kunnus: „Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.“ Kristus pani inimestele vaid ühe kohustuse (Joh 13, 31-33a. 34-35): „Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: «Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla», nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! On see liialdus? Kaasaegne elu on ju eelkõige enesekeskne. Tunduvalt kergem oleks täita teist Jeesuse armastuse käsku: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!Vello Salo: „Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus!“

Inimkohustuste kontseptsiooni toetav kollektiivse süü presumptsioon on rohkem omane ida tsivilisatsioonidele ning vastandub läänekristlikule individualismile. Mihkel Kunnus räägib essees “Humanism sööb oma lapsi”: “Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne … Kultuurist iseäranis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud geneetilisse prügikasti nagu looteea lõpused. ” Andres Maimik kirjutab veel siis, kui EKRE tõus tuhast ja murjani- ning kooselupaanika olid veel läbikäimata etapid: „Ma saan aru, miks on konservatiivide suunalt tuleva kriitika alla sattunud humanism. Nimelt rõhutab see, et keskmes on inimene oma vajaduste, huvide ja õigustega. Inimkesksusele olgu allutatud kõik muu … Tegelikult jõuame välja fundamentaalse küsimuseni: kas indiviidi kohustus on igal tingimusel eelistada üldisi huvisid? Või seista eelkõige oma huvide eest? Isegi juhul, kui need lähevad üldiste huvidega vastuollu? Kas inimene on riigi võik riik inimese jaoks?“ Normativistidel on asi selge riik on kõrgeim väärtus, mida tema kodanikud peavad idee järgi vastuvaidlematult teenima, ainult probleem on praeguse riigiga, mille eesotsas on teatavasti liberastid ja tolerastid – riik saab alguse Juhist. Nii kaua kui riik on liberaalne ja avatud, kohustused ei kehti, sest inimõigusi läheb vaja „õige režiimi“ kehtestamiseks.

Maimiku artiklist veel üks point: „Traditsioon oli, et mustanahalised on orjad, et naised ei saa riigiasjades kaasa rääkida ja et lapsi kasvatatakse kantsiku abil. Traditsiooni hoiab üleval tautoloogiline loogika – see on nii, sest see on nii ette nähtud. Ja pole meie asi seda vaidlustada. Kui poleks neid vapraid, kes julgenuks traditsiooni kõikvõimsust kahtluse alla seada ning võidelda inimese õiguse eest olla inimene, elaks me ikka veel isegi vanamoodsa inimese jaoks kaunis ebainimlikus õhustikus. Ma tean, et liberaalsus on kaunis negatiivse varjundiga sõna. Aga sellest hoolimata, või just selle pärast võiks liberaalid astuda välja liberalismi laiade õlgade tagant ning anda vabaduse mõistele tagasi selle õige sisu.“ Liberaalsus on negatiivse varjundi omandanud alatest 21. sajandi algusest, kui Euroopa ühiskondades tugevnesid totalitaarsete režiimide ihalusele viitavad natsi- ja neukkunostalgia ilmingud. Kõrgemast ideest lähtuvad konservatiivid ei saa loomupäraselt aru, et nii nagu nemad apelleerivad oma õigusele ajaloo prügikasti visatud kontseptsioonidele elujõudu sisse puhuda, on ka liberaalidel õigus oma maailmavaatelisi seisukohti kaitsta, mitte saadud nurka häbenema kamandatud.

juuni 2016
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.