Inimkohustused

@ckrabat
Viimasel ajal on Persona in fieri debattides tugevasti üles kerkinud inimkohustuste idee, mille taustsüsteem on jäänud mõneti hämaraks ja ebaselgeks. Ei jäägi midagi muud üle, kui püüda termini taga sisu näha. Huviline: „inimkohustusi võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes.“ Mulle tundub, et huvilisel on väga tugev bipolaarne normatiivne maailmavaade, mis lähtub süü presumptsioonist ning kus kõikide esinevate probleemide lahendamine seotakse ühemõtteliselt süüdlaste otsimisega, olgu need siis liberaalse maailmavaate levimine, avatud ühiskonna kõikelubatavus, universaalsete inimõiguste kehtestamine, surmanuhtluse kaotamine või mõni muu pjedestaalile tõstetud meede. Kui süüdlane on likvideeritud, siis peaks idee järgi tulema õnn meie õuele, mis ei ole midagi muud kui sajandite vanune lihtsa inimese unistus „heast tsaarist“, kes kõik õigeks pöörab. „Oleks ometi keegi tark ja õiglane Juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame.“ Hämarolekusse jääb aga, mis on soovitatud meetmete taga, sest puude taga metsa üles otsida polegi nii lihtne. Kui rääkida aga neukku- ja natsinostalgia levimisest kaasaegses Eestis, mida mitte märgata saab vist ainult pime, saavad paljud pahaseks, sest nende meelest pole õige osundada, et Juku pea on tegelikult kandiline, sest paljude lihtsate inimeste helesinistes unistustes on Juku pea ümmargune nagu Tootsi maakera ning pole ilus neid nende unistustemaailmast välja tuua. Evolutsiooni kiire areng viimastel sajanditel on jõudnud niikaugele, et igaüks võib toanurgas talle sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida, ignoreerides kõike seda, mis väljaspool Puuri toimub ja turvates end raudbetoonist ja jääkarudest siseturukaitsega.

Suletud süsteemide liikumapanev jõud on hirm ja seda lakkamatult ründavad tont number viied lisavad sellele elujõudu. Suletud süsteemis on väärtustatud infojulgeolek, mis viib paratamatult tabuteemade tekitamiseni, mille vaidlustamine peaks kõrgeimate ideede nimel olema karistatav. Louis XIV kontseptsioonist – „Riik, see olen mina“ lähtuvalt püstitatakse hüpotees – „EKRE = eesti rahvas“. Huviline räägib: „Rahvast ja rahvuslust, mitte kosmopolitismi, esikohale seadvad poliitikud on alati teel, kuigi võivad eksida nüanssides. EKRE mõõdutundetu naeruvääristamine tähendab oma rahva naeruvääristamist, sõltumata tema erakondlikust kuuluvusest või erapooletusest.“ Paraku näitab EKRE ülisuur tundlikkus kriitika vastu tema poolt propageeritava ideoloogia savijalgadel olekut, kus rahva tahtele apelleerides soovitakse tegelikult legitimiseerida klannihuvid. Selliseid rahvajuhte on maailm palju näitud – Vladimir Leninist Adolf Hitlerini, Kim Il Sungist Saddam Husseinini ja Konstantin Pätsist Vladimir Putinini. Kollektiivsete identiteetide rõhutamine viitab aga tavaliselt inimlikele alaväärsuskompleksidele. Kollektiivset identiteeti väärtustavad indiviidid on tavaliselt karjaloomad, kes on inimesena läbi kukkunud ja vajavad seetõttu karmi kätt, karja Juhti, kes teda õigele rajale juhataks. Juhikesksus on normatiivsele maailmavaatele omane, sest Juht oma autoriteediga tagab ühiskonda reguleerivate normide legitiimsuse. Indiviid muutub karjas mutrikeseks masinavärgis, kelle ülesandeks on Ideed ja teda kandvat Juhti vastuvaidlematult teenida, kas siis meeskodanikuna sõdurina vaenlaste vastu võideldes ja naiskodanikuna sünnitusvabrikus uusi sõdureid tootes. Totalitaarrežiimide ajupesuideoloogiatest annab hea pildi neukkuajal ilmunud idasaksa punakirjaniku Dieter Nolli teos „Werner Holti seiklused“, mis toob väga hästi välja maailmavaatelised sarnasused natsi- ja neukkurežiimide vahel. Kaugemalt võetuna lähtub selline maailmavaade aga süü presumptsioonist, kui pärispatust vabanemiseks peab inimkond alluma kõrgematele ideedele ja sulanduma karja.

Kuna bipolaarsed normatiivsed maailmavaated põhinevad konfliktil – Meie-gruppide vastandumisel Nendele, konfliktiolukorras on poolte selge eristumine oluline, siis on liberaalne maailmavaade neile idiomaatiliselt vastuvõetamatu. Huviline: „ Liberaalsus, derivaadina libertaarsus, peab retoorikat positiivsest vabadusest või ka negatiivsest, igatahes võrdsustades vabaduse õigusega, eeldamata poliitilist vastutust. Selles vaates pole liberaalsusel poliitilist perspektiivi. Kogu inimõiguste kontseptsioon, seega ka õigusriik, on valedel alustel, kuivõrd õiguste/kohustuste korrelatsioonile pole adekvaatset asendust. Samuti on kohustusliku solidaarsuse kontseptsioon valedel alustel, kuivõrd riigi ja rahvusluse korrelatsioonile pole adekvaatset asendust.“ Sellest kuidas ajaloo mütologiseerimist kasutatakse režiimi õigustamiseks, rääkis 1991. aasta nr.11-12 „Akadeemias“ Georg Elwert. Kui minevikku idealiseeritakse, siis võib see tunduda ihaldusväärsena: „Ühiskonnas toimuvaid protsesse tuleb tunnetada loomulikult, oma julguseraas tuleb kokku võtta ja mitte ajada kõiki põhjusi nõukogude armee kaela, nähes õudust seal kus midagi õudsat pole ega pole kunagi olnud.“ See loob aga usutava platvormi minevikunostalgiaks, kus repressiivseid süsteeme hakatakse idealiseerima, sest riik oli paks ja ordnung oli majas ja kui kodanik identifitseeris end süsteemi osana, mutrikesena masinavärgis, siis muutusid režiimi kuriteod tema jaoks kangelastegudeks. Rahvuslust rõhutavate ideoloogiate üks olulisemaid tunnusjooni on individualismi eitamine ja soov sulanduda massi, soov sellest mitte eristuda.

Salapärane soov inimkohustuste kehtestamiseks jääb aga paljuski müstifikatsiooniks. Varem on inimkohustustest kirjutanud Mihkel Kunnus: „Inimõigused (seega ka nn inimkohustused) on kristlik kontsept. Kristlus haakis lahti indiviidi väärtuse selle maistest omadustest. Igas inimeses on surematu jumalanäoline hing ning kõik maised omadused ja hierarhiseerimised on selle kõrval teisejärgulised.“ Kristus pani inimestele vaid ühe kohustuse (Joh 13, 31-33a. 34-35): „Kui nüüd Juudas oli lahkunud, ütles Jeesus: «Nüüd on Inimese Poeg kirgastatud ja Jumal on temas kirgastatud. Kui Jumal on temas kirgastatud, siis kirgastab Jumal temas ka ennast ja ta kirgastab teda just nüüd. Lapsed, ma olen teiega veel pisut aega. Te hakkate mind otsima, ja nagu ma ütlesin juutidele: «Kuhu mina lähen, sinna ei saa teie tulla», nii ütlen ma praegu ka teile. Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! Sellest tunnevad kõik, et te olete minu jüngrid, kui te üksteist armastate.» Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist! On see liialdus? Kaasaegne elu on ju eelkõige enesekeskne. Tunduvalt kergem oleks täita teist Jeesuse armastuse käsku: “Armasta oma ligimest nagu iseennast!Vello Salo: „Me kõik tahame hästi elada. Ent milles see hea elu seisab? Ristiusus on valitsemine teenimine või teistpidi – teenimine on valitsemine. Jeesus kui Jumala poeg, Jumal ise, ei tulnud mitte ennast teenida laskma, vaid teenima, kuid see ei ole meil nagu üldse pärale jõudnud. Eesti keele seletav sõnaraamat – aastast 2008 – toob nõukaaegse alljaotuse „käsk“ all näitena ristiusu kümme käsku. Aga need on ju hoopis judaismi omad – ristiusul on üksainus!“

Inimkohustuste kontseptsiooni toetav kollektiivse süü presumptsioon on rohkem omane ida tsivilisatsioonidele ning vastandub läänekristlikule individualismile. Mihkel Kunnus räägib essees “Humanism sööb oma lapsi”: “Kristlus põlistas süü subjektina üksikisendi, indiviidi. In-dividus tähendab ladina keeles jagamatut. Veendumus, et süüdiv üksus on just nimelt indiviid, on õhtumaises kultuuriruumis sügavalt juurdunud (nüüd mõistagi ilmalikustunud kujul). Suguvõsa au, veritasu ja muu säärane mitteindiviidikeskne moraal tundub õhtumaalasele sügavalt võõristusttekitav ja barbaarne … Kultuurist iseäranis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud geneetilisse prügikasti nagu looteea lõpused. ” Andres Maimik kirjutab veel siis, kui EKRE tõus tuhast ja murjani- ning kooselupaanika olid veel läbikäimata etapid: „Ma saan aru, miks on konservatiivide suunalt tuleva kriitika alla sattunud humanism. Nimelt rõhutab see, et keskmes on inimene oma vajaduste, huvide ja õigustega. Inimkesksusele olgu allutatud kõik muu … Tegelikult jõuame välja fundamentaalse küsimuseni: kas indiviidi kohustus on igal tingimusel eelistada üldisi huvisid? Või seista eelkõige oma huvide eest? Isegi juhul, kui need lähevad üldiste huvidega vastuollu? Kas inimene on riigi võik riik inimese jaoks?“ Normativistidel on asi selge riik on kõrgeim väärtus, mida tema kodanikud peavad idee järgi vastuvaidlematult teenima, ainult probleem on praeguse riigiga, mille eesotsas on teatavasti liberastid ja tolerastid – riik saab alguse Juhist. Nii kaua kui riik on liberaalne ja avatud, kohustused ei kehti, sest inimõigusi läheb vaja „õige režiimi“ kehtestamiseks.

Maimiku artiklist veel üks point: „Traditsioon oli, et mustanahalised on orjad, et naised ei saa riigiasjades kaasa rääkida ja et lapsi kasvatatakse kantsiku abil. Traditsiooni hoiab üleval tautoloogiline loogika – see on nii, sest see on nii ette nähtud. Ja pole meie asi seda vaidlustada. Kui poleks neid vapraid, kes julgenuks traditsiooni kõikvõimsust kahtluse alla seada ning võidelda inimese õiguse eest olla inimene, elaks me ikka veel isegi vanamoodsa inimese jaoks kaunis ebainimlikus õhustikus. Ma tean, et liberaalsus on kaunis negatiivse varjundiga sõna. Aga sellest hoolimata, või just selle pärast võiks liberaalid astuda välja liberalismi laiade õlgade tagant ning anda vabaduse mõistele tagasi selle õige sisu.“ Liberaalsus on negatiivse varjundi omandanud alatest 21. sajandi algusest, kui Euroopa ühiskondades tugevnesid totalitaarsete režiimide ihalusele viitavad natsi- ja neukkunostalgia ilmingud. Kõrgemast ideest lähtuvad konservatiivid ei saa loomupäraselt aru, et nii nagu nemad apelleerivad oma õigusele ajaloo prügikasti visatud kontseptsioonidele elujõudu sisse puhuda, on ka liberaalidel õigus oma maailmavaatelisi seisukohti kaitsta, mitte saadud nurka häbenema kamandatud.

Advertisements

64 kommentaari (+add yours?)

  1. Mihkel Kunnus
    juuni 01, 2016 @ 10:34:45

    Ulrich küsis: „Mida tähendab õieti ülesanne: armasta oma ligimest nagu iseennast?”
    Agathe vaatas talle külje poolt otsa.
    „Ilmselt seda, et armasta ka kaugeimat ja võõraimat!” jätkas Ulrich. „Aga mida peab tähendama: nagu iseennast? Kuidas siis ennast armastatakse? Minu puhul kõlaks vastus: üldse mitte, enamikul teistel juhtudel: rohkem kui kõike muud! Pimedalt! Küsimata ja metsikult!”
    (R. Musil „Omadusteta mees”)

    [Chabrias] oli lausa hirmul, mis saab niimoodi meie vanadest usunditest, mis ei pane inimest ühegi dogma ikkesse, võimaldades niisama mitmekesiseid tõlgendusi kui loodus ise, ja mis jätavad rangetele loomustele soovi korral vabaduse endale kõrgemaid kõlblusnorme leiutada, allutamata masse liiga karmidele, paratamatult sundust ja silmakirjalikkust sünnitavatele reeglitele. Arrianos jagas mu vaateid. Arutlesime kahekesi terve õhtu käsu üle, mis ütleb, et ligimest peab armastama nagu iseennast; see käsk on inimloomusele selleks liiga võõras, et lihtrahvas, kes ei armasta iial kedagi peale iseenda, seda tõsiselt võtta saaks, mõttetargale aga, kes ennast eriti ei armastagi, ei sobi ta hoopiski mitte.
    (M. Yourcenar „Hadrianuse mälestused”)

    Vasta

  2. Mihkel Kunnus
    juuni 01, 2016 @ 10:41:43

    P.S. Sellel nädalal ilmuva “Sirbi” peateemaks on “vabadus olla rumal”.

    Ja kui ma peaksin aforistlikkuseni lakooniliselt vastama, mis on inimese kohus, siis oleks see: püüd olla täna targem ja parem kui eile.
    Või nagu Uku Masing ütles, et patt pole mitte mingid himud ja seksuaalneuroosid, vaid see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile.

    Haridussüsttem, mis ei suuda internaliseerida sellist kohusetunnet inimhakatisse (selleks on vaja autoriteeti), ei funktsioneeri, sest institutsionaliseeritud tasandil saab õpilasele anda ainult õigused (sest teda ei saa “vallandada” jne).

    #stultoloogia 😉

    Vasta

    • huviline
      juuni 01, 2016 @ 12:44:01

      Mõtlesin pikalt kas kommenteerida oma nime all esineva avaliku elu tegelase kommentaari.

      PinF aktsepteerib anonüümsust, seda võib loominguks isegi vältimatuks pidada, eriti Platoni näitel.

      Tundus kuidagi ebamugav või ebaõige või ebavõrdne pidada debatti anonüümsena.

      Siiski, PinF kauaaegse autori ja ühe asutajana peaks mul õigus jääda anonüümseks ehk olema.

      Lisaks pean avalikku elu tühipaljaks ja tagasihoidlikust väga oluliseks, kui humanistlik kantiaanlik maksiim peaks kehtima.

      Nõustun: “Või nagu Uku Masing ütles, et patt pole mitte mingid himud ja seksuaalneuroosid, vaid see, kui sa pole täna targem ja elusam kui eile.”

      Paraku tundub, et elusamus on inimõiguste korrelatsiooni puudulikuse tõttu häiritud.

      Lisaks: kui lugeda Uku Masingu “Budismist”, siis võiks juurde lugeda Jorge Luis Borges “Budism”, nii saab selgem. Samas asi, erinev vaade, palju kokkukõla.

      Nii on kõikide asjadega. Sellepärast, veekord, ckrabati väide bipolaarsest normatiivsest maailmavaatest ei päde.

      Vasta

      • ckrabat
        juuni 01, 2016 @ 13:09:28

        Ma kommenteerin seda anonymuse värki lihtsalt niipalju, et kui anonüümseks keegi soovib siin jääda, see on täpselt samuti igaühe vaba valiku küsimus, mida ei peaks mingite õiguste ega kohustustega reguleerima. See, et mina siin kommenteerin mingi nime all, ei tähenda. et see omaks minu jaoks mingisugust tähendust või et kangesti midagi peaks siin varjama või kartma. Kellele see kohutavalt oluline on, leiab need paralleelid mõne teise nimega väga kerge vaevaga üles. 🙂
        Nimi on mingis osas ka kaubamärk ja nt onu Bella on kaubamärgina muidugi kõvem kui Igor Maasik. Minu arvates üldse selle teema tõstatumine mingis vormis viitab ka kollektivistlike ja individualistlike väärtuste vastandumisele, kus mõned tajuvad mingeid asju kohustusena, teised jälle õigustena 🙂
        Nii et case closed selles osas, igaüks võib siin esineda nime all, mida ta parajasti õigeks peab.

      • huviline
        juuni 01, 2016 @ 15:29:03

        Vastuseks ckrabatile, täpselt seda ma kirjutades mõtlesin, et on igaühe vaba valiku küsimus, mida ei peaks mingite õiguste ega kohustustega reguleerima.

        Kui kirjutajad esinevad mõlemad oma nime all, siis on nad võrdsetel positsioonidel. Kui ühel on sõrmeküüntest kaabu peas ja ta on nähtamatu (anonüümne), teisel aga ei ole ja ta on nähtav, siis on kirjutajad ebavõrdsetel positsioonidel.

        Kuna see aspekt sai juba kommis välja toodud, siis “selle teema tõstatumine mingis vormis viitab ka kollektivistlike ja individualistlike väärtuste vastandumisele, kus mõned tajuvad mingeid asju kohustusena, teised jälle õigustena” on vee segamine porilombis.

        Nagu ütles Vesper Lynd, Bondi tüdruksõber filmis Casino Royale: “There are dinner jackets and dinner jackets; this is the latter!”

      • ckrabat
        juuni 01, 2016 @ 19:52:21

        Minu jaoks on küll täiesti võrdsed kui siin kommenteerivad nt Mihkel Kunnus, Kaur Kender, Onu Bella, Aqualung ja delfiin Maša, hoolimata selles, kelle poolt nad viimastel Riigikogu valimistel hääletasid, kas neile maitsevad kapsapirukad või milline nimi on nende passi kirjutatud. Oluline on edastatava sõnumi sisu, mitte millise brändi alt seda sõnumit edastatakse. Põhimõtteliselt täidavad Nike tossud ja Põhjala kummikud jalanõudena sarnast funktsiooni.

    • ckrabat
      juuni 01, 2016 @ 12:57:51

      Vabadus olla rumal on kindlasti stultoloogiliselt huvitav probleemipüstitus, mida on rõhutanud isegi John Kerry ja mis kuulub lahutamatult Lääne inimõiguste kontseptsiooni juurde. Stultoloogilise evolutsiooniteooria järgi on see ilmselt seotud lollide positiivse identiteedi arendamisega – nad ei päe häbenema oma päritolu ega peituma inimmaski taha 🙂
      Haridussüsteemi võib sellest seisukohast vaadelda kui ka repressiivaparaati, muidugi tugevama identiteeditunnustega isendeid see ei murra 😛
      Vello Salo kommenteeris küsimust, kas vanusega tuleb tarkust juurde ehk kas loll saab targaks areneda: “Peaks saama küll, aga ka kärbumise võimalus – allamäge „areng“ – on täiesti olemas. Füsioloogiliselt saame umbes 45-aastaselt täiskasvanuks, siis algab kahanemine, rakud enam ei taastu, seni kuni kukud ümber ja oledki surnud. Vaimu areng võiks tõesti edasi kesta, et saad kõik aeg targemaks ja mõned ongi saanud. See on igaühe oma otsus, mida tehakse. Öeldakse, et inimene õpib niikaua kui elab. Ei – inimene elab nii kaua, kui ta õpib! See, kes enam ei õpi, kes kõike „teab“, on vaimselt surnud. Ja hakkab kolmandal päeval lehkama. Seda laibahaisu on terve maailm täis.”
      Üldiselt arenemine ongi valiku küsimus, Ise küsimus, kui vaba see valik on ja kui palju meist on üldse võimelised iseseisvalt arenema. Nt Ivaril nõukogude armeest sai teenistuses ajumaht lihtsalt täis ja uusi tarkusi enam juurde ei mahtunud 🙂
      Aga tänud eelhoiatuse eest, jään reedest Sirpi ootama.

      Vasta

  3. js
    juuni 01, 2016 @ 12:11:44

    Õigus elule. Vabariik vs impeerium.

    Ma olen pea kindel, et too 1% sellest 1%-st, kelle arusaamine inimolemusest ja maailma saatusest mõjutab seda, mis meiega toimub, ei pea ülejäänud inimesi üldse endasarnaseks. Ckrabati jaoks vist on minu selline mõtlemine kellegi reptiilideks pidamine. Olgu pealegi.

    Igal juhul, kui mul on piisavalt “andmeid,” kui mingi superkompuuter Wall Streetil on välja arvutanud, et vastus on 42; ja et mõne aja pärast, kliima muutumise, üleujutuste, energianappuse tõttu või mingil muul eeldatavalt objektiivsel põhjusel hukkub niikuinii sadu tuhandeid, miljoneid ehk koguni miljardeid inimesi, siis kuidas mina, selliste teadmistega varustatult, maailma võimsaima sõjalise bloki valitseja, saan ennast ja “oma” rahvast pidada hukule määratutega kokku kuuluvaks? Ühte liiki kuuluvaks?

    Ei saagi, ei tahagi. Nii tekivad valitud rahvad. Eriliselt õilsad inimesed, kelle vastutuse koormat lihtsurelikud pole võimelised kandma. Need, kes otsustavad elu ja surma üle. Meiegi oma siin üritab meeleheitlikult kinnitada, et oleme osa valitud rahvast – erinevalt siis eriti Venemaast, kes kindla peale hukule on määratud.

    Siin pole pistmist liberaalsuse, avatuse või vabadusega, siin pole väga pistmist nõukogude- või natsivärgiga, need on väga vanad jõud, mis niimoodi toimivad. Nagu Sõrmuste Isandas.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 01, 2016 @ 13:33:11

      Ckrabati jaoks vist on minu selline mõtlemine kellegi reptiilideks pidamine. Olgu pealegi.

      Teooriana on reptiloloogia (või kuidas seda peaks nimetama – inimtsivilisatsiooni reptiilne päritolu) täiesti arvestatav alternatiiv valitsevale dogmaatikale, mis vähemasti vääriks uurimist. Kui vaadata erinevate rahvaste mütoloogiat, siis võib seoseid kergesti leida, paralleele, mille tekkimine on varjatud saladustelooriga. Kogu see Nibiru-värk on minu jaoks lihtsalt üks loogikale tuginev võimalus asju seletada, kuipalju seal nüüd on fakte ja kui palju spekulatsioone, see on ise küsimus, sest elavaid tunnistajaid ei ole ning ajalugu on nagunii ühtlasi müüt.

      Vasta

      • huviline
        juuni 01, 2016 @ 15:35:19

        “Kogu see Nibiru-värk on minu jaoks lihtsalt üks loogikale tuginev võimalus asju seletada, kuipalju seal nüüd on fakte ja kui palju spekulatsioone, see on ise küsimus, sest elavaid tunnistajaid ei ole ning ajalugu on nagunii ühtlasi müüt.”

        Nüüd hakkab selginema, mida kogu see Nibiru, stultoloogia, Novgorodi WC, totaalse meedia värk ja muu tegelikult tähendab.

        Tänud selgituse eest. 🙂

      • ckrabat
        juuni 03, 2016 @ 09:04:49

        Sõnaseletusi:
        Neukkudest – nostalgia nõukogude või natsi tüüpi režiimide järele, võib-olla küll teistsuguse sümboolika all, on üks käimasoleva konservatiivse revolutsiooni tõukejõude, vähemalt Euroopa idapoolses otsas.
        Ekretiini tiitli ma omistan rohkem ühe erakonna aktiivsele toetajaskonnale, kes pole ealeski kuulnud Edmund Burke’ist, “konservatiiv” on nende jaoks “Räim tomatis”, nad ei tee vahet paleokonservatiividel ja paleotoitumisel, isegi “Mein Kampfi” lugemine paneks neil pea valutama – mõiste “minu kamp” olengi laenanud ekretiinidelt, teadagi millise päritoluga :). Kuid nad ootavad kõvakäelist juhti, kes nad tõotatud maale viiks.
        Aga pange tähele, see restauratsiooniline revolutsioon, mis praegu on käivitunud, toetub just sellele kirjeldatud massile, kes on koondunud millegi ja pigem kellegi vastu, mitte ei unista “jagatud ja üldtunnustatud sotsiaalsetele traditsioonidele, väärtustele, moraalile” rajatud new brave worldist. Selliste revolutsioonidega kaasa läinud kabinetiintellektuaalidest suur osa saavad tavaliselt olema selliste revolutsioonide ohvrid. Seda siis minu poolt lõpetuseks.

    • ckrabat
      juuni 03, 2016 @ 08:31:02

      Vasta

  4. huviline
    juuni 01, 2016 @ 12:19:42

    “Mulle tundub, et huvilisel on väga tugev bipolaarne normatiivne maailmavaade, mis lähtub süü presumptsioonist ning kus kõikide esinevate probleemide lahendamine seotakse ühemõtteliselt süüdlaste otsimisega, olgu need siis liberaalse maailmavaate levimine, avatud ühiskonna kõikelubatavus, universaalsete inimõiguste kehtestamine, surmanuhtluse kaotamine või mõni muu pjedestaalile tõstetud meede.”

    Kõik on enamvähem teisiti, kui ckrabatile tundub. Kogenud demagoogina ja stultoloogina jäetakse märkamata ebasobivad argumendid. Hirmule apeleerimine ja lollideks liigitamisele lisaks puudub veel meedia tituleerimine totaalseks ja Novgorodi urineerimisasutuse mainimine.

    Lühimärkus: tühipaljas jutt kellegi kohustuses või süüst ei päde, kui pole kaasust, konkreetset inimest ja olukorda, kelle süü või süütus on kõneall.

    Üldpõhimõttena on tsiviilis käibiv süütuse presumptsioon, aga süütegude kahtluse korral süü presumptsioon. Neid ei tohi segi ajada.

    Mingeid kohustusi pole olemas ilma õigusteta. Nende korrelatsiooni korral langeb ära ka jutt “bipolaarsest normatiivsest maailmavaatest”, sest loogiline konstruktsioon “kui, siis, vastasel korral” pole bipolaarne.

    Tegelikult just bipolaarsust ja jäika dualismi võib rahvusvahelistes suhetes õitsevale liberaalse demokraatia õiele ehk inimõigustele ette heita. Käesoleval ajal on inimõigused saanud relvaks Lääne ja Ida omavahelistes suhetes ja see on viinud võidurelvastumisele. Tuleb välja, et Hiina, Venemaa, Aafrika, Lääs saavad inimõigustest erinevalt aru

    Tuletaks ka meelde, et käsud (nt 10 käsku), keelud ja kohustused kasvavad samast puust. Need on pidamise maailma nähtused. Keelan-käsen-poon-lasen soov nõukogude aegses laulus, elab vaiksel moel edasi avatud ühiskonnas, aga sama asi toimub nüüd regulatsioonide rohkuse kaudu.

    Loe Astrid Hiisjärve artiklit:
    http://arvamus.postimees.ee/3706475/astrid-hiisjarv-mis-laste-saamisest-me-raagime-kui-ulereguleerimine-narvid-ja-raha-ara-soovad

    Minu etteheited tuginevad siiski kõigile nähtavale vastutamatusele ametiisikute seas, avalik priiskamine, mille alusel vanasti (rooma ajal) võib abielu lahutada. Tundub, et see on saanud võimalikuks, sest õigustele ei vasta kohustused.

    Vasta

  5. ckrabat
    juuni 01, 2016 @ 19:58:54

    Jou-jou, inimkohustused au sisse 🙂
    http://www.ohtuleht.ee/736650/-kivisildnik-ahtrad-naised-vagisi-sigima-2
    1. Eesti vabariigi põhiseaduses on kirjas riigi eesmärk – säilitada rahvas, keel ja kultuur. Teie vastuväited, palun!
    2. See eesmärk on riigil täitmata, sest eestlaste iive on negatiivne ja naiste väljaränne massiline. Meeste väljaränne ei ole probleem, eesti meeste viljastamisvõime ületab naiste sünnitamisvõime mitme suurusjärgu võrra.
    3. Iibeprobleem on naiste kvaliteedi küsimus, täpsustan, see on naiste tervise, meelsuse, lojaalsuse, väärikuse, vastutustunde, naiste väärtushinnangute ja seaduskuulekuse küsimus.
    4. Iibevastane tegevus on riigi ja seaduse vastane tegevus, see on riiklik kuritegu. Nagu ka iibealane tegevusetus. Samuti olgem oma sigimatuspropagandaga ettevaatlikud, sest ka see läheb paragrahvi alla, osundan:
    § 236. Üleskutse kuriteo toimepanemisele Eesti Vabariigi vastu
    (1) Käesolevas jaos sätestatud kuriteo toimepanemisele avaliku üleskutsumise eest –
    karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
    (2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
    karistatakse rahalise karistusega.
    [RT I, 23.12.2014, 14 – jõust. 01.01.2015]
    5. Riik ongi selleks, et talle pandud ülesandeid täita. Õhukest riiki pole olemas või kui on, siis on ta kaoses nagu Liibüa, okupeerimisel nagu Ukraina või ülalpeetav narts nagu Kreeka.
    6. Riik sunnib mehi riiki kaitsma, selleks on kohustuslik ajateenistus. Pange nüüd hoolega tähele, sõja ajal lastakse desertöörid välikohtu otsusega kiirkorras maha. See on täiesti normaalne ja üldlevinud praktika.
    7. Naisi aga ei sunnita iibekohust täitma ja see on ebavõrdne kohtlemine sootunnuse alusel ning seega vastuolus vabariigi põhiseadusega. Selline ebaseaduslik olukord tuleb kiiremas korras lõpetada. Naised tuleb allutada põhiseaduslikule korrale.
    8. Naisi tuleb kohelda võrdselt meestega, see tähendab seda, et kui nad ei täida oma põhiseaduslikku sünnitamiskohustust, siis neid sunnitakse selleks. Selles ei ole mitte midagi pretsedenditut, julma, mõistusevastast ega ülekohtust, see on lihtsalt möödapääsmatult vajalik. Mis on hea riigile ja meestele, see on hea ka naistele, eriti feministidele.
    9. Sünnitamisele ei ole alternatiive, inimkaubanduse jääkide illegaalne maaletoomine on kuritegu. Kuritegude eest karistatakse vastavalt karistusseadustikule. Illegaalide maaletoomise ja ebaseadusliku piiriületamise eest on raskeid karistusi laias valikus.
    10. Kurb fakt, et meil puuduvad riiklikud sundsünnitamise institutsioonid ja mehhanismid, (üldine sünnitamiskohustus, sünnitusmobilisatsiooni kord, sigimismanöövrid ja laiapõhjaline viljastamisliit, eluandmiskasarmud jms) räägib riigi nõrkusest, valitsuste reeturlikkusest, ühiskonna hoolimatusest ja irratsionaalsest elukorraldusest, aga ka meedia küündimatusest, samuti üldlevinud kriminaalsest mentaliteedist.
    11. Mina olen ainult põhiseaduse meeldetuletaja, paraku seaduse mittetundmine ei vabanda seaduse mittetäitmist. Tänan tähelepanu eest!

    Vasta

  6. ckrabat
    juuni 01, 2016 @ 21:58:51

    LAIBACH Geburt Einer Nation

    Vasta

  7. huviline
    juuni 02, 2016 @ 08:34:09

    Antud teema võtavad hästi kokku mõned Tiiu Kuurme artiklist Võõrandunud teadmine ja inimese äng” (Maaleht, 2.juuni 2016) tsitaadid.

    “Meil on ju hästi. Nii hästi pole koolidega kunagi olnud. Koolimajad ei ole kunagi olnud nii hästi varustatud, lai inforuum nii kättesaadav, sedavõrd palju pakutud valikuid ja vabadusi õpetajatele ning õpilastele. Ka seadused soosivad vabadusi ja ja õppekavas rõhutatakse üldinimlikke omaduste arengut”

    Kommentaar: see kõik on meil tänu liberaalsele demokraatiale ja avatud ühiskonnale.

    “Ent teisalt elatakse justkui apokalüptilist aega. On teateid nii õpetajate kui õpilaste kadunud õnnetundest, lisanduvatest õpiraskustest, rõõmutust koolikohustuse täitmisest, julmast kiusamisest, enesehävituslikust käitumisest.”

    Kommentaar: see kõik on meil tänu liberaalsele demokraatiale ja avatud ühiskonnale, sest teist meil ei ole, mõnede absoluutsete õiguste ja universaalsete väärtuse illusiooni mattununa.

    “Inimese identiteet ehk vastus enesekohasele küsimusele “kes ma olen ja kuhu lähen” ehitab end selle ümber, millised väärtused kogetakse kutsutavaks ja kohustavaks.”

    Kommentaar: kohustused, mida inimene ise endale seab, kaaluvad teatud olukorras üles valikute vabadused, kui nendest saab kõrini. Veelgi enam, valikuvabadus hakkab ahistama ja kogu vabadus devalveerub.

    Korrelatsioonid on ju silmnähtavad. Kõik õigused, sh inimõigused peaksid kedagi kaitsma millegi eest. Ühtegi õigust ei ole olemas ilma kohustusteta, väljaarvatud inimõigused, sest õiguste ja vabaduste sotsioloogiliseks aluseks on inimestevahelised suhted, sh rahvusvahelised suhted.

    Mille eest kaitsevad meid inimõigused? Kui meid ründaks planetaarne oht, tekkib suhe, siis oleksid inimõigused õigustatud, aga inimese osaks on olla ainukene mõtlev olen kogu universumis. Seni on see nii. Tulevikku ei tea keegi ette.

    Humanism pole inimesekeskne, antropotsentristlik, egosistlik maailmavaade. Humanism tähendab eeskätt “vastust enesekohasele küsimusele” suhetes keskkonna ja loodusega, sh teiste inimestega.

    Vasta

    • guybrush
      juuni 02, 2016 @ 11:37:53

      “Kommentaar: see kõik on meil tänu liberaalsele demokraatiale ja avatud ühiskonnale, sest teist meil ei ole, mõnede absoluutsete õiguste ja universaalsete väärtuse illusiooni mattununa.

      […]

      Kommentaar: kohustused, mida inimene ise endale seab, kaaluvad teatud olukorras üles valikute vabadused, kui nendest saab kõrini. Veelgi enam, valikuvabadus hakkab ahistama ja kogu vabadus devalveerub.

      Korrelatsioonid on ju silmnähtavad. Kõik õigused, sh inimõigused peaksid kedagi kaitsma millegi eest. Ühtegi õigust ei ole olemas ilma kohustusteta, väljaarvatud inimõigused, sest õiguste ja vabaduste sotsioloogiliseks aluseks on inimestevahelised suhted, sh rahvusvahelised suhted.”

      Esiteks, ikkagi arvan ma, et inimõigused kaasnevad juba praegu tegelikult kohustustega. ÜRO inimõiguste deklaratsioonist, artikkel 26:
      1) Igaühel on õigus saada haridust. Haridus peab vähemalt alg- ja üldhariduse ulatuses olema tasuta. Algharidus peab olema kohustuslik. Tehniline ja kutseharidus peavad olema üldkättesaadavad, kõrgharidus peab olema ühtviisi kättesaadav kõigile igaühe võimete kohaselt.
      2) Haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele. Haridus peab kaasa aitama vastastikusele mõistmisele, sallivusele ja sõprusele kõigi rahvaste, rasside ja usurühmade vahel ning edendama Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni tegevust rahu säilitamisel.
      3) Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel.

      Minu jaoks tähendab see, et inimõigused kohustavad inimesi saama haritumaks ja paremaks ja mõistvamaks jne.. Võib-olla ei mõtle te siinjuures otseselt ÜRO sätestatud õigusi, vaid mingit ähmasemat ja abstraktsemat mõistet, aga ilma seda lahti selgitamata ei saagi ma kunagi mõistma teie kriitikat inimõiguste aadressil. Sellegipoolest, ma arvan, et ma mõistan probleemipüstitust, lihtsalt ma ei leia, et selline mõiste nagu “inimkohustused” oleks lahendus.

      Teiseks, valikuvabaduse ahistamise teemal.. Kuidas peaks seda mõistma? Kas nii, et poes on liiga palju eri sorti vorsti müügil? Füsioloogilisest vaatenurgast ma saan aru, et inimene, kes on harjunud valima kahe-kolme asja vahel või ei ole üldse omanud valikuvõimalust, tunneb ennast harjumatult, kui talle äkki sadu variante näkku paisata. Teisalt ei sunni keegi inimesi päevast päeva oma valikuvabadust kasutama. Ma leian, et kui ei oska kindlalt eelistada võrdsena tunduvaid asju, tuleb silm kinni pigistada ja lihtsalt üks näppu võtta.

      Vasta

  8. ckrabat
    juuni 02, 2016 @ 08:52:14

    “On teateid nii õpetajate kui õpilaste kadunud õnnetundest, lisanduvatest õpiraskustest, rõõmutust koolikohustuse täitmisest, julmast kiusamisest, enesehävituslikust käitumisest.” Kommentaar: see kõik on meil tänu liberaalsele demokraatiale ja avatud ühiskonnale”

    Kahtlemata on see nii, kuigi hea, et vähemalt süüdlane on kohe käepärast võtta. Õnneks on maailmas säilinud veel paiku, kus õpilased on sellistest muredest vabad ega pole ahistatud liberaalse demokraatia ja avatud ühiskonna poolt.

    Vasta

  9. ckrabat
    juuni 02, 2016 @ 08:56:20

    Rahva ja tema juhtide vahe valitseb täiuslik harmoonia, inimõigused on asendatud inimkohustustega ja kõik on täiuslikult õnnelikud 🙂

    Vasta

  10. js
    juuni 02, 2016 @ 09:17:49

    Iseseisvusdeklaratsioon, huvitav, et just siin need kuramuse õigused sees on.

    When in the Course of human events it becomes necessary for one people to dissolve the political bands which have connected them with another and to assume among the powers of the earth, the separate and equal station to which the Laws of Nature and of Nature’s God entitle them, a decent respect to the opinions of mankind requires that they should declare the causes which impel them to the separation.

    We hold these truths to be self-evident, that all men are created equal, that they are endowed by their Creator with certain unalienable Rights, that among these are Life, Liberty and the pursuit of Happiness. — That to secure these rights, Governments are instituted among Men, deriving their just powers from the consent of the governed, — That whenever any Form of Government becomes destructive of these ends, it is the Right of the People to alter or to abolish it, and to institute new Government, laying its foundation on such principles and organizing its powers in such form, as to them shall seem most likely to effect their Safety and Happiness. Prudence, indeed, will dictate that Governments long established should not be changed for light and transient causes; and accordingly all experience hath shewn that mankind are more disposed to suffer, while evils are sufferable than to right themselves by abolishing the forms to which they are accustomed. But when a long train of abuses and usurpations, pursuing invariably the same Object evinces a design to reduce them under absolute Despotism, it is their right, it is their duty, to throw off such Government, and to provide new Guards for their future security. — Such has been the patient sufferance of these Colonies; and such is now the necessity which constrains them to alter their former Systems of Government. The history of the present King of Great Britain is a history of repeated injuries and usurpations, all having in direct object the establishment of an absolute Tyranny over these States …

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 02, 2016 @ 09:35:58

      Aasta oli siis 1776, prantsuse revolutsiooni eelõhtu, mida kutsuti valgustusajastuks ja loomulikult vastab ka deklaratsioon ajastu vaimule. Teiseks on vabanemine koloniaalsõltuvusest tavaliselt alati olnud vabadusi laiendav. Läheb mõni aeg mööda, kus iseseisvust hakatakse võtma iseenesest mõistetavalt ning ollakse rohkem huvitatud vabaduste piiramisest. See konservatismi laine, mis ameeriklasi tabas 21. sajandi alguses on selle ühiskonna kohta siiski suhteliselt uus fenomen, varem olid konservatiivsed jõud suhteliselt marginaalsed, kes harva pääsesid ühiskondlikus debatis domineerima. Ilmselt hakkab sealne ühiskond vananema ja on muutunud alalhoidlikumaks. Ta ei ole enam selline avatud immigrantide ühiskond nagu veel sajand tagasi.

      Vasta

  11. js
    juuni 02, 2016 @ 15:03:07

    Päris huvitav on võrrelda neid Iseseisvusdeklaratsiooni proto-inimõigusi ja ÜRO omi. Ühes oleks nagu üksmeelse rahva õigus oma elu meelepäraselt seada ja tohutu energia, teises riigi ehk ühiskonna kohustused. Võibolla inimese ees, kes temast ei hooligi.

    Vasta

  12. ckrabat
    juuni 02, 2016 @ 16:18:38

    ÜRO liikmestaatus on kuidagi kujunenud riikidele poolkohustuslikuks, kui sa tahad, et sind tõsiselt võetakse, siis sa pead sinna astuma. Loomulikult võib riik jääda ka väljapoole ÜROd ning siis eelda temalt keegi ka ÜRO põhikirja täitmist.
    Mitmed riigid astusid välja Rahvasteliidust (sh Jaapan, Saksamaa, Itaalia), kuna ei soovid selle organisatsiooni põhikirja järgida. ÜRO-st pole ise keegi soovinud lahkuda, isegi P.Korea mitte.

    Vasta

  13. ckrabat
    juuni 02, 2016 @ 18:57:04

    “Mille eest kaitsevad meid inimõigused? Kui meid ründaks planetaarne oht, tekkib suhe, siis oleksid inimõigused õigustatud, aga inimese osaks on olla ainukene mõtlev olen kogu universumis. Seni on see nii. Tulevikku ei tea keegi ette.”

    Kuna inimõiguste kontseptsioon on universaalne, siis peab selline olema ka inimkohustuste kontseptsioon ning seda ei saa ükski Juht oma suva järgi kehtestada. Sellest saaksime mööda vaadata, kui me tunnistame planeedi elanikkonna jagunemist liigiliste tunnuste järgi lollideks, inimesteks ja reptiloidideks. Sel juhul on nii inimõigused kui ka inimkohustused sügava liigilise varjundiga. Lollid ei saaks aga inimõigustele apelleerida, sest tegemist on võõrliigiga, kes peaksid endale välja võitlema hoopis lolliõigused.

    Vasta

    • huviline
      juuni 03, 2016 @ 07:57:46

      “Kuna inimõiguste kontseptsioon on universaalne, siis peab selline olema ka inimkohustuste kontseptsioon ning seda ei saa ükski Juht oma suva järgi kehtestada.”

      Siin hakatakse jõudma tuumale juba lähemale, miks inimõiguste kontseptsioon osaliselt ja teatud olukordades muudab ühiskondlikku elu pigem rangemaks kui paremaks.

      Kui siin olen rääkinud absoluutsetest inimõigustest, siis on silmas peetud ühte ja kõige tähtsamat. Säte inimõiguste deklaratsioonist, igalühel on õigus elule, muudab elu õiguseks. Absoluutseks ja universaalseks õiguseks, millele pole kohustuse näol vastet.

      Aga elu ei ole õigus, inimese normatiivsel tegevusel pole elu tekkega midagi pistmist. Normatiivne tegevus on puhtalt ühiskondlik, täis ekitusi, jäikust, sunniviisiline ja tegelikkusega kohanematu, mistõttu reformide mõiste ei devalveeru kunagi.

      Muidugi, enlightement sööb oma lapsi. Ülalviidatud M.Kunnuse artiklis oli sõltumatu teemaarendusega ja üpris huvitav vaade samale, kuigi humanismi osas pole seal suurt midagi õeldud.

      Humanism tähendab eeskätt, et inimene ei ole kõige keskel. Kõige keskel on keskkond ja loodus. Kõrbes tundub inimesele alati, et ta on keskel, nagu ühes oma paraboolis väidab J.L.Borges. Elu kõrbes ei ole meelakkumine. 🙂

      Vasta

      • ckrabat
        juuni 03, 2016 @ 08:04:23

        Ma panin siia ühe artikli Juridicast, mis seletab, mis on õigus elule ja miks surmanuhtlus pole tsiviliseeritud ühiskondades aktsepteeritud.
        https://personainfieri.wordpress.com/2012/04/11/surmanuhtlus-kui-vagivallauhiskonna-sumbol/
        Lk. 19 ja edasi on kirjas ka nimetatud õigusega kaasnevatest kohustustest

      • huviline
        juuni 03, 2016 @ 08:07:41

        Tsiviliseeritud ühiskonnas pole ükski nuhtlus ega karistus aktsepteeritav.

      • huviline
        juuni 03, 2016 @ 08:08:53

        Elule, mis on õiguseks kuulutatud, võrdväärset kohustust pole olemas.

      • js
        juuni 03, 2016 @ 10:15:35

        Ma ei saa aru, miks ma sust aru ei saa. Õigus elule on minu jaoks ainult sellevõrra õigus, kui et mitte miski arusaamine õilsast või õndsast, patusest või pahelisest elust ei anna mitte kellelegi ega mitte kuskil õigust elu võtta. Öelda, su elu on halvasti elatud, sa ei vääri seda. Loomulikult, elu on antud, ta on kaduv ja kaotatav.

        Aga see ei muuda mitte midagi selles, mida elu päriselt väärt on. On parem, kui kohtumõistmine jääb pärast surma. Mäejutlus hoiatab kangesti selle kiusatuse eest siinsamas ja kohe kohut mõistma hakata.

        Selle õuduse tõi nähtavale jumalapoeg ise. Seltsis igasugustega, pettis rahvuslaste lootusi, solvas kirjatundjaid ja rahavahetajaid, ignoreeris keisri jumalikkust.

        “Me kuulutame issanda surma.” Moslemid näiteks ei suutvat seda õudust tunnistada. Pole võimalik, et jumal risti löödi.

      • huviline
        juuni 03, 2016 @ 11:11:55

        Püüan selgitada.

        Sa ise ütled, et “Loomulikult, elu on antud, ta on kaduv ja kaotatav.”

        Õigus ei ole antud, vaid konstrueeritud. See on põhiline vastuolu.

        Edasi, konstruktsiooni ja konstrueerijate aluseks on inimestevahelised suhted ja rahvusvahelised suhted, mille palett on kirev. Suhted on head või kahjulikud.

        Igasuguseid suhteid tuleb korralda, sh on deklareerimine teatud korraldus. Kuid pole oluline, kas õigused on deklaratiivsed või mitte, nt Inimõiguste deklaratsioon, tähtis on manifestatsioon, nt Iseseisvuse manifest, kõige tähtsam aga otsus, nt Otsus iseseisvumise kohta.

        Otsustada, et keegi ei ole surma ära teeninud devalveerib elu. See on parabool. Elul on väärtust kui tema eest on mõtet elu anda. Nii sünnivad kangelased ja ühiskondlik elu muutub paremaks.

        Sarnane parabool: lõpeta õpetamine, nimetades kõiki lollideks, neid naeruvääristades, raskendades sellega teiste soovi õppida. Elukestev õppimine viib edasi, elukestev õpetamine muudab elu rangemaks.

      • js
        juuni 03, 2016 @ 12:09:27

        Hmm, ma ei tea kumb on parem, kas olla märter ISISe jaoks või ühiskonnas, kus elu hoitakse.

        See õigus pole niivõrd õigus, kuivõrd keeld, mäejutluselaadne hoiatus ühiskonda kastistada. Minu meelest.

        Ja kas sina siis ei pelga türanniat? Sellist ühikonda, kus “valgustatutel” on õigus pöial üles või alla keerata? Kus idiootsus ehk teisitimõtlemine on karistatav.

        Muidugi, sõnad ja mõtted manduvad, nende tähendus kahaneb liigsest kasutamisest.

        ***
        suurest kulgemisest hälbides
        ilmus õiglus inimlikkus
        targutuste väitlemiste ilmudes
        ilmus ka suuur valskus
        lähedaste üksmeele kadudes
        ilmus perekonnameel
        riigis segaduse kasvades
        ilmusid riigitruud alamad

        Daodejing: http://raulpage.org/daodej2.html#XVIII

      • ckrabat
        juuni 03, 2016 @ 12:24:24

        “Sarnane parabool: lõpeta õpetamine, nimetades kõiki lollideks, neid naeruvääristades, raskendades sellega teiste soovi õppida. Elukestev õppimine viib edasi, elukestev õpetamine muudab elu rangemaks.”

        Stultoloogia võidukäik on nähtavasti ajanud tagajalgadele iidse Lollide Koja teadlased, kes näevad uues progressiivses teadusharus ohtu Lollide Koja poolt arendatava traditsioonilise teadusharu stultofiilia kestlikkusele 😀
        Siin võib samuti näha esindusfunktsioonidele üldistatavaid paralleele (EKRE=Eesti rahvas, inimesed=lollid või siis soovi iseennast peegelpildis ära tunda). Stultofiilia põhiteesid on:
        1. Juku pea ei ole kunagi kandiline!
        2. Lollidele inimõigused, inimestele ja reptiilidele inimkohustused!
        3. Ainult (EKRE, surmanuhtlus, inimõiguste kaotamine jms) suudab Eesti persest välja tuua!
        Sellega, et lolli pole mõtet õpetada, olen täiesti nõus, sest erinevatel liikidel ongi erinevad funktsioonid ja neile kõigile tuleb läheneda individuaalselt. Kassi ei saa dresseerida koeraks ega lammast lehmaks.

      • huviline
        juuni 03, 2016 @ 15:58:15

        js-ile

        “Õigus elule on minu jaoks ainult sellevõrra õigus, kui et mitte miski arusaamine õilsast või õndsast, patusest või pahelisest elust ei anna mitte kellelegi ega mitte kuskil õigust elu võtta.”

        1. Enesekaitse ja enesetapp on alati lubatud.

        2. Elu võtta on alati õigus sõjas, seda võimaldavad ka tänapäeva sõiaõiguse seadused (konventsioonid).

        3. Hobune, kelle jalg on murdunud, lastakse maha, et ta piina ei tunneks. Kõik ravimatud haigused, mis piina tekitavad, võiksid anda õiguse elu võtta, aga sageli ei anna, pigem hoitakse koomas.

        Otsus elu üle, mida sellega peale hakata, peaks siiski jääma igaühe enda otsustada, mitte olema õigusega reguleeritud ja teiste otsustada. Kui isik ise otsustada ei suuda, siis tuleb pöörduda usu poole. Tõenäoliselt elu jätkub nagunii, mingis vormis, teatud tasapinnal või dimensioonis.

        Mõni usub reinkarnatsiooni, mõni usub metempsühoosi, aga palju on ka neid, kes mitte millessegi ei usu (sekulaarne ühiskond).

      • ckrabat
        juuni 04, 2016 @ 08:02:47

        1. Enesekaitse ja enesetapp on alati lubatud.

        Vale väide. Need kaks mõistet pole võrdsed. Enesekaitseks on lubatud tappa, kuid selleks ette nähtud piirangute raames. Enesetapp pole kriminaliseeritud, kuid suurem osa usundeid mõistab selle hukka.

        2. Elu võtta on alati õigus sõjas, seda võimaldavad ka tänapäeva sõiaõiguse seadused (konventsioonid).

        See väide ei vasta tõele. Ka sõias (sõjas?) on elu võtmine lubatud vaid enesekaitseks. Kui sa kukud rahulikke elanikke või vange maha laskma, siis ootab sind arvatavasti täiesti õigustatult rahvusvaheline kriminaalkohus. Ise küsimus, et sõda ise on tänapäeva rahvusvahelises õigusruumis illegaalne tegevus ning relvajõu kasutamine on reguleeritud ÜRO Harta 6. ja 7. peatükis.

        3. Hobune, kelle jalg on murdunud, lastakse maha, et ta piina ei tunneks.

        See vastab osaliselt tõele. Ka hobuse murdunud jalga on lubatud ravida, otsustab tema omanik. Eutanaasia on lubatud loomadele, kuid valdavalt, väheste eranditega mitte lubatud inimestele. Kui inimese elushoidmine on kunstlik ja sõltub masinatest, otsustavad tema lähedased.

        4. palju on ka neid, kes mitte millessegi ei usu (sekulaarne ühiskond).

        Sekulaarsus (ilmalikkus) pole siiski ateism, vaid kirikuvõimu lahutamine riigivõimust. Sekularism tugineb individualistlikule õigusele usuvabadusest, lubatud on nii uskumine kui ka mitteuskumine.

  14. ckrabat
    juuni 03, 2016 @ 08:14:35

    Vasta

    • huviline
      juuni 03, 2016 @ 08:18:50

      Loomilikult, kõigil on õigus olla rumal. Sirbis vist mingi artikkel või teema “Vabadus olla rumal”. Ilmelik oleks rääkida kohustusest olla rumal.

      Veelgi enam, kõigil on õigus ennast kahjustada. See viimane ei sobi liberaalsele demokraatiale, kus keelatakse kõik kahjustavad tegevused. Alles jäävad surm, vabaduse valvurid (vanglaametnikud) ja maksuamet.

      Vasta

  15. ckrabat
    juuni 03, 2016 @ 08:18:22

    USA demokraatide presidendikandidaat Hillary Clinton ründas teravalt Donald Trumpi, kui nimetas oma välispoliitikale pühendatud kõnes, et kinnisvaraärimees on liiga ohtlik ja ebastabiilne, et anda tuumarelvad tema käsutada.
    http://uudised.err.ee/v/valismaa/35014579-33f2-4c6b-97cc-e4d3d10c664c/err-washingtonis-clintoni-hinnangul-on-trump-ohuks-maailmale
    “Tegemist on isikuga, kelle käes ei tohiks kunagi olla tuumarelvade aktiveerimiskoode, sest pole raske ette kujutada olukorda, kuidas Donald Trump veab meid sõtta lihtsalt seetõttu, et keegi suutis tema õrna naha alla pugeda,” kritiseeris Clinton Trumpi.
    Donald Trumpi välispoliitilised seisukohad on Ameerika ühendriikides vastuolulised mitte ainult demokraatide silmis, vaid ka tema enda erakonnakaaslaste arvates. Ta on välja öelnud, et Jaapanil ja Lõuna-Koreal võiksid olla tuumarelvad, et NATO allianss on oma aja ära elanud ja USA osalus seal tuleks üle vaadata.
    Samuti on ta soovitanud terroristidega võitlemisel tappa ära ka sihtmärkide perekonnad või kasutada nende vastu tuumarelvi.

    Vasta

    • huviline
      juuni 03, 2016 @ 08:21:57

      Donald Trump on meelelahutaja, meelelahutamist on kõigile vaja, tänapäeval üha rangemaks muutuvas ühiskondlikus elus.

      Vasta

  16. Juri
    juuni 03, 2016 @ 08:59:03

    Pole ju liberaalsust ega konservatiivsust. Pigem juba vasakäärmuslik türannia ja kontrollitud opositsioon, mis mõlemad õnneks viimasel ajal on hinge vaakuma hakanud. Kus kohas ntx on see vabadus olla loll ? Et siis võid oma arvamust avaldada ilma repressioonide ohvriks sattumatta ? Või näiteks valida omale vabalt identiteeti mitte olla kultuurimarksistlikele dogmadele allutatud kollektiivse massi osa ?
    Meil veel jah aga vihakõne seadust ja ühiskonda kus facebooki kommentaari pärast maha lüüakse, ei tõrju tagasi mitte head haritud inimesed vaid kurjad ekrenaudid.

    Vasta

    • huviline
      juuni 03, 2016 @ 11:17:23

      Pole ka vasakäärmuslikku türanniat ega kontrollitud opositsiooni. Pigem on kontrolliv koalitsioon.

      Eesti puhul on see põhjustatud peamiselt selliselt konstrueeritud valimissüsteemist, mille lõksu on jäädud ja lõksus ollakse edasi.

      Vasta

  17. ckrabat
    juuni 03, 2016 @ 18:22:51

    Vabadus olla rumal
    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c5-muusika/vabadus-olla-rumal/
    Parafraseerides piiblit, jäävad meile need kolm – vabadus, vastutus ja rumalus –, kuid kõige suurem neist on rumalus.

    Vasta

  18. ckrabat
    juuni 03, 2016 @ 18:30:05

    Vasta

  19. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 06:07:37

    Teemasse:
    Orjapidaja dilemma
    http://arvamus.postimees.ee/3720371/orjapidaja-dilemma

    Ometi sattus ta kohalikku meediasse hoopis ettevõtjana, kes võttis ette ajaloolise turu taastamise. Suure osa sellest tööst tegi ära poolasotsiaalne kontingent, keda oli lihtne poolmuidu tööle sundida. Mosen tahtis teha 21. sajandil äri Kristuse-eelsesse aega kuuluvate meetoditega.
    Nii nagu orjapidamine nõuab inimeselt teatud eeldusi, on vaja eeldusi ka selleks, et orjaks muutuda. Seni kuni leidub allaheitlikke ja asotsiaalseid inimesi, leidub neidki, kes neid ära kasutavad.
    Maal töötab taludes küllalt rahvast vaid õllepudeli ja leivakääru eest. Mõnikord nad ka elavad peremehe juures. Sageli on tööst alul huvitatud needsamad langenud inimesed ise, aga peremees peab arvestama, et sellist tööjõudu tuleb kamandada, et töö saaks tehtud vähegi vastuvõetaval tasemel. Ka sellist tööandja-töövõtja suhet võiks käsitleda orjapidamisena.

    Seda võib riigi tasandile üle kanda – kui tekib arvukas riigisõltlaste klass, kelle õigused on asendatud kohustusega – riik on paks, ordnung on majas ja naabrijuhan ei mölise, totalitaristlike ideoloogiate, neukku- ja natsirežiimide unistus.

    Vasta

  20. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 06:15:07

    Ossinovski: ainsad ausad erakonnad Eestis on sotsid ja EKRE
    http://arvamus.postimees.ee/3719305/ossinovski-ainsad-ausad-erakonnad-eestis-on-sotsid-ja-ekre

    Ossinovski selgitas, et küsimusele, kas Eesti ühiskonna vundamendiks on universaalsed inimõigused ja austus iga inimese suhtes ka tema erinevustes, on võimalik vastata «jah» või «ei». Selles küsimuses on ausalt oma seisukohta väljendanud Ossinovski hinnangul vaid sotsid ja EKRE.
    Sotsid on esimehe sõnul ainsad, kes on avalikult julgenud end vastandada EKRE radikaalsele poliitikale. Teised erakonnad on jäänud ebamäärasteks. «Arvan, et asjade kohta tuleb öelda otse. Rassisti tuleb nimetada rassistiks,» ütles Ossinovski, kes tõi välja, et EKRE projekt on ellu kutsutud selleks, et ajada Eesti inimesed omavahel tülli, mis võib olla julgeolekuohuks.
    Ossinovski selgitas, et teatud hulk Eesti elanikke pole eluga Eestis rahul. Ebavõrdsus on kasvanud ning kui suur hulk inimesi näeb, et majandus kasvab, keskmine palk kasvab, aga ühiskonna heaolu nendeni ei jõua, siis suureneb pettumus ja endasse sulgumine. Pettutakse peavooluerakondades, kes seni Eestit on valitsenud.
    «Sellest tulenevalt on radikaalsust õhutavad nišiparteid hakanud inimesi üles keerama ja seadma küsimärgi alla põhiseaduslikke alusväärtusi, inimõigusi, kogu alusvundamenti, mille peale ühiskonnad on rajatud. See on uus olukord Eesti ühiskonna jaoks, kus vastustatakse Eesti ühiskonna alustalasid,» viitas Ossinovski EKRE-le. Ta ütles, et EKRE on kutsunud üles humanistlikke väärtusi lammutama, kuid teised erakonnad pole tahtnud levivale radikalismile vastu hakata.
    «See ei ole õige, EKRET ei tohi ignoreerida. Me peame selgelt näitama, kuhu see poliitiline projekt Eestit on viimas või võib potentsiaalselt viia. Ajaloost on palju näiteid. Teame seda, mis on toimunud paljudes teistes Euroopa riikides, olgu selleks Ungari või nüüd ka Poola uue valitsuse all. See poliitiline projekt on ohtlik ja seda tuleb vastustada ja selgelt inimestele sellest rääkida,» ütles sotside esimees.
    Ossinovski tõi välja, et EKRE «projekt» koosneb kahest osast või eesmärgist – isoleerida Eesti välispoliitikast ning lammutada inimõiguste põhimõtteline vundament. «Kutsutakse üles otsima sisevaenlasi, alavääristatakse rahvusvähemusi, ka naisi…» Need tegevused on vastuolus sellega, mille poole on Eesti seni püüelnud, mis on pikaajaline seisukoht ja poliitiline suund.
    «Küsimus ei ole poliitilises vaidluses, vaid Eesti ühiskonna tulevikku määrava küsimusega. Peame ühiskonnana jõudma selgusele, kuidas me edasi lähme.»
    Sama probleemi ees on ka mitmed teised riigid Euroopas, nentis Ossinovski.
    «Oleme vaadanud EKRE toimetamisi ja mõelnud, miks marginaalsetele radikaalidele kõlapinda anda. Täna ei peaks olema illusioone, et probleeme ignoreerides need lahenevad. Ei lahene,» ütles Ossinovski, kes tõi välja, et inimestel on küsimused, mured ja hirmud, millega tuleb tegeleda. EKRE aga kütab inimesi veel rohkem üles primitiivse retoorikaga, kutsuda üles kogu ühiskonnakorraldust lammutama. «Seda on juhtunud paljudes riikides ja need näited ajaloost on lõppenud katastroofiliselt. Ma arvan, et Eesti inimestele tuleb näidata, kuhu see poliitiline projekt on meid välja viimas, kuhu ta on minevikus riike, ka Eestit, viinud, kui Eesti valis suletuse tee 30-ndate keskel. Lihtsalt seda ignoreerides me seda probleemi olematuks ei tee.»
    Ossinovski sõnul tuleb rohkem tegeleda ebavõrdsuse küsimusega. Sellest peaks saama lähiaastate prioriteet.

    Vasta

  21. js
    juuni 04, 2016 @ 10:57:26

    Kogu minu olemus mässab selle mõtte üle, et elu on võimalik pühitseda andes surmamõistmise õiguse põhiseaduse, kuninga, rahva või pööbli kätte.

    Sest mis on surm? UT lugedes paistab, et see on hoopis midagi muud kui maise elu lõpp. Ja surra on võimalik elus olles – laske surnutel oma surnud matta.

    Surm siis paistab olevat eluõiguse võõrandamine mistahes ühiskonna osalt – pidalitõbistelt, pimedatelt, prostituutidelt, keisri maksukogujatelt, narkomaanidelt, orbudelt. Surmamõistmise õigus oleks seega õigus segregatsiooniks, viimati apartheidiks.

    Meie oma superagent, anonüümne analüütik Aqualung on aga väga hästi käsitlenud võidukate vähemuste rolli tänapäevases poliitikas. Erinevates ühiskondades võivad sellesse rolli sattuda väga erinevad ühiskonnakihid. Emigrandid-revenandid, noored, seksuaalselt ahistatud, rahvusvähemused, kes iganes. Kõikidest nendest on võimalik konstrueerida võidukas ja progressiivne vähemus.

    Siis UT nagu ütleks, et ärge laske asjadel nii minna, see on surm ja see on juba ületatud. Pole tarvis. Sellest pole kasu.

    Vasta

  22. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 11:25:44

    Võitlus kuritegevuse vastu surmanuhtlusega on minu jaoks võrdeline kuiva seadusega või narkootiliste ainete keelamisega, samasugune don Quijote võitlus tuuleveskitega nagu võitlus pedofiilia vastu Kenderi kriminaliseerimisega või siis läbi pagulaste võitlemine terrorismiga, kuigi ühtegi pagulasterroristi pole õnnestunud tabada. Praktika on näidanud, et ei üks ega teine ega kolmas meede pole töötanud. Surmanuhtlus pole aidanud lõpetada kuritegevust, alkoholi keelamine joomist ega ka mitte narkootikumide tarvitamise kriminaliseerimine narkomaaniat. Vaevalt, et Kenderi süüdimõistmine aitab kuidagi lõpetada pedofiiliat. Mida on selline meilgi mõnede poliitikute poolt (Reinsalu, Vaher jt) propageeritav keelamistaktika on kaasa toonud, see on püsivate tuluallikate tekitamine kriminaalsetele struktuuridele. Seesama asi on tegelikult prostitutsiooniga, nähtuse keelamine ei aita seda nähtust kuidagi lõpetada.

    Samas on tegemist väga nähtava populistliku meetmega, vaatemänguga, mis aitab suurendada demagoogiliste poliitikute isiklikku populaarsust. Lihtsat inimest statistika ei huvita, tema tahab näha, kuidas võideldakse..

    Vasta

  23. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 18:35:33

    Sutrop: Ja ennäe, Eestist tulebki noor nägus mees, kes kuulutab nende ideaale
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/sutrop-ja-ennae-eestist-tulebki-noor-nagus-mees-kes-kuulutab-nende-ideaale?id=74727023
    Jah tõesti, piinlik on, et mõned EKRE liikmed on rassistid. Aga see ei ole ainult sotsialistide probleem, see on meie kõigi probleem. Eelkõige EKRE enda probleem. Nad peaks ise puhastuma ja mitte salgama, et EKRE noortekogu juhatuse liige Ruuben Kaalep käis Ameerikas rassistide üritusel rassistlikku kõnet pidamas.
    Selle asemel, et puhastuda ja vigu tunnistada, on asutud hoopis Kaalepi teguviisi õigustama ja kriitikuid demagoogiliselt naeruvääristama.

    Vasta

  24. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 18:54:05

    Vasta

  25. ckrabat
    juuni 04, 2016 @ 19:11:23

    Vasta

  26. huviline
    juuni 04, 2016 @ 19:19:00

    Lõpuks ei ole siin palju, millega enam debateerida, saan aru nii js-st ja olen mõneti nõus ckrabatiga.

    Js-le

    “Kogu minu olemus mässab selle mõtte üle, et elu on võimalik pühitseda andes surmamõistmise õiguse põhiseaduse, kuninga, rahva või pööbli kätte.”

    Jah, õigust mõistab ainult kohus, mitte ükski nimetatutest. Tänapäeval on surm põlu all, sellest ei räägita, nagu oleks tegemist millegi põlastusväärsega.

    Surm ei ole põlastusväärne. Soovin surmale vastu astuda püsti päi, uhke elu üle, mida olen elanud. Mida olen jaganud sõpradega, nii võitude kui kaotustega. Surm on väga isiklik asi ja tõsine mõtlemisaines. Kui mitte alati, siis kindlasti pärast elu ekvaatorit.

    Põhimõtteliselt kõik maailmareligioonid tunnustavad elu teatud vormis jätkumise võimalust pärast surma, va buddhad, kes on saavutanud rahuseisundi, kes enam tagasi ei sünni. Põhimõtteliselt on selliseid võimalusi kaks: reinkarnatsioon või metempsühhoos. Nende vahel tuleb vahet teha.

    Igatahes surm ei ole karistus, kuigi paljud soovivad seda nuhtlusena näidata ja isegi õiguskaitseorganite tööriistana esitleda. Võrdselt vangistuse ja ühiskondlikult kasuliku tööga, mis on kõik mõjutusvahendid. Surm ei ole mõjutusvahend hukatava jaoks, kui õigust mõistab kohus. Millise erapooletu hoiakuga tõstis mürgikarika huultele Sorkares, ületades uudiskünnise aastatuhandeteks. Veel tänapäeval väärivad Platoni üleelamused Sokratese surma puhul ülemõtlemist.

    Seda võis ette aimata, et soovides inimõiguste keskset ja absoluutset õigust elule intellektuaalselt provotseerivalt käsitleda, jõuab jutt lõpuks surmanuhtluseni.

    Need on muidugi ka kõige tähtsamad küsimused.

    ckrabat- ile

    Miks peaks elu üldse olema kuidagi reguleeritud, kui on näha, et keeld võtta elu pole ohvrit kunagi aidanud. Elu on liiga isiklik ja tal on ainult üks võrdväärne vastane.

    Elu vastu tuleb tunda aukartust, nagu ütles A.Schweitzer. seda ei tohiks tõmmata poliitiliste mängude keerisesse.

    “Surmanuhtlus pole aidanud lõpetada kuritegevust, alkoholi keelamine joomist ega ka mitte narkootikumide tarvitamise kriminaliseerimine narkomaaniat. ”

    Ükski keeld ega liigne reguleerimine, või poliitilised mängud pole ühiskonnas solidaarsust kasvatanud ausalt ja avameelselt. Pigem on rahvas siis tundnud survet või “ükskõiksuse tühja tsooni”, M.Horkheimeri sõnadega, sünnitades vastusurve.

    Vasta

  27. ckrabat
    juuni 05, 2016 @ 07:20:30

    Kohustus olla rumal
    Kui nüüd tulla tagasi raadiosaate juurde, siis ka seal räägiti rumalusest kui õigusest, kuid omaette teema on veel kohustus olla rumal, mis käibki kaasas repressiivsete ideoloogiate ja režiimide puhul. Terminoloogiliselt olgu ära seletatud, et rumalus ja rumal on iseloomuomadus, sellel ei ole midagi pistmist Nibirult saabunud võõrliigi lollidega ja kõikide teiste valimatu või valitud nimetamine rumalateks on tõepoolest taunitav. Muidugi võivad esineda rumalad lollid ning rumalus kui iseloomuomadus on lollide seas kõrgelt väärtustatud, sest see liik on karjaloom ega salli mitmekesist maailma. Neukku- ja natsirežiimidele ongi iseloomulik, et nad panevad oma kodanikele kohustuse olla rumal, sest kui sa ei omanda mingeid režiimiga kaasnevaid postulaate, siis võid saada represseeritud.

    EKRE puhul samamoodi, kui ta tahab inimõigused asendada inimkohustustega, siis esimene kohustus kodanikele on olla rumal. See on küll arusaadav, sest ainult rumal kodanik saab jäägitult režiimi toetada, targa kodaniku puhul jääb kestma kahtlus, et ta üritab ninapidi vedada – pimedas, salaja, teki all usub hoopis midagi muud, kui seda, mida kästakse uskuda. Äkki ta ei karda isegi pagulasi? Kohustus olla rumal tuleb välja ka režiimi ideaalidest, mis asendavad vaba mõtlemise “õige mõtlemisega” ja õigesti mõtlev kodanik on kollektiivse identiteedi rõhutamisel oluline, ta ei eristu massist – sõdur või sünnitustehase tööline, kõik nad näevad suht ühtemoodi välja.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 05, 2016 @ 08:49:06

      Kohustuse olla rumal on George Orwell hästi välja toonud oma “Loomade farmis” – lambad karikeerivad seal lolle, kes aitavad inimkohustusi kehtestada ja domineerivad Novgorodi WC-s. Sead etendavad eliidi rolli – on võtnud sisse reptiilide kohad (preestrite klassi sünd) ja üritavad neid järele ahvida, kannavad riideid ja kõnnivad kahel jalal. Inimesed on reptiilid, kes on lahkunud Maalt …

      Vasta

  28. ckrabat
    juuni 06, 2016 @ 21:33:54

    Päevarepliik: EKRE söötis sisse pronkssõdur
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/paevarepliik-ekre-sootis-sisse-pronkssodur?id=74740123
    See, et liberaalsete väärtuste eest seisavad just nominaalselt riigi suuremat osakaalu nägevad sotsid, on iroonia omaette. Siiski plusspunkt selge positsiooni võtmise eest. Muidu hakkaksimegi arvama, et pronksiööl sissesõidetud rada tallavad ekrelased ajavad tõepoolest õiget Eesti asja, mitte ei kihuta meid samale rajale, mida 30-ndatel juba proovisime. Sest keegi ju ei protesteeri!

    Vasta

    • js
      juuni 07, 2016 @ 08:50:32

      Aga nii ju ei ole? Pinnas loodi, aga orbiidile saadeti EKRE ikka kooseluseaduse suurepärase käsitlemisega.

      Sellest rääkimine ei sobi sotsidele kuidagimoodi.

      Imelik on veel aga see, et EKRE näeb igalpool vasakpoolsust, ta nüüd nagu osutaks SDEle vastuteenet. Laps toidab loojat? (Lotmani konkureeriv vanaproua lugu on muidugi ületamatu.) Kes veel meie hulgast räägiks Herbert Marcusest?

      Mina otsin siiamaani vasakpoolsust ega leia seda kusagilt. Sotsiaalsus Eestis on kuulumine valge mehe Buena Vista-klubisse.

      Vasta

      • ckrabat
        juuni 07, 2016 @ 15:53:26

        “Pinnas loodi, aga orbiidile saadeti EKRE ikka kooseluseaduse suurepärase käsitlemisega.”
        Arvatavasti on sul paljuski õigus, üle valimiskünnise tõusid nad kooseluseadusega, murjanipaanikaga kindlustasid positsioone veelgi.

  29. ckrabat
    juuni 06, 2016 @ 23:08:18

    Cuiusvim hominis est errare, nullius nisi inspientis in errore perseverare

    Igale inimesele on omane eksida, kuid mitte kellelegi peale rumala pole omane oma eksituse juurde kindlaks jääda

    Vasta

  30. huviline
    juuni 14, 2016 @ 13:31:50

    http://objektiiv.ee/euroopa-inimoiguste-kohus-abielu-maaratlemine-uksnes-mehe-ja-naise-liiduna-pole-diskrimineerimine/

    EIÕK 9. juuni otsuses tuleneb, et inimõigust nn homoabielu seadustamisele ja tunnistamisele ei eksisteeri.

    Vasta

  31. ckrabat
    juuli 11, 2016 @ 23:03:30

    Mõned head stultoloogilised tähelepanekud 🙂

    Lurjuste ja idiootide diktatuur
    http://www.ohtuleht.ee/484051/lurjuste-ja-idiootide-diktatuur
    Ilmselge on see, et eesti valijate hulgas on enamuses vaimse puudega isikud, sest kui nad oleksid kurjategijad, siis nad lõikaksid oma tegevusest kasu.
    Kurjategijatele ei saa me midagi muud teha, kui neid vastavalt seadusele karistada, lojaalsel kodanikul ei ole muid legaalseid valikuid. Lollidega võime teha sada imet, aga tulemus on üks. Me oleme lolle karjakaupa mõttetalgutele kokku ajanud, oleme neid istutanud ümarlaudade ümber ja lubanud nad laulupeol lavale, aga mis sellest kasu on olnud?
    Kuritegelik eliit manipuleerib puupäise pööbliga ja tulemus on alati üks – elu läheb iga päevaga halvemaks, sest pätid ei taha midagi paremuse poole muuta ning lollid pole selleks võimelised. Terrorit ma ei soovita, sest lolle ja kaabakaid teibaga taga ajades võib ennast ära katkestada.
    Sõbrad, olge normaalsed ja siis on ka teie riik normaalne. Mõelge, hoidke oma pea selge, pingutage aju, sest muidu see kärbub, pange telekas kinni. Kui teie ümber või sees on veel mingeid tõelisi väärtusi – kultuuri, perekonna või looduse jäänukeid, siis hoidke nendest kinni, kui ei ole, siis üritage sinnapoole, et oleks. Et oleks midagigi.
    Lugege juba sel suvel läbi üks raamat, esimene raamat pärast ülikooli või keskkooli või gümnaasiumi, lugege vabatahtlikult klassikat, selleks, et aju treenida, et saada kuidagigi lollide ja loomade vastu. Vastik on tuhandeid aastaid pärast Konfutsiust ikka veel inimlikkusest rääkida, teate, kui nõme tunne see on?

    Vasta

  32. ckrabat
    juuli 11, 2016 @ 23:04:47

    Kusagil on nähtud inimesi 🙂

    Gareth Evans: vahelduseks ka mõned head uudised inimkonna jaoks
    http://arvamus.postimees.ee/3761181/gareth-evans-vahelduseks-ka-moned-head-uudised-inimkonna-jaoks
    Maailm seisab silmitsi võimalusega, et järgmise aasta jaanuaris kolib Valgesse Majja elama seksistlik ja rassistlik ignorant. Venemaal ja Hiinas on juba võimul ümberorganiseerumata autoritaarsed juhid. Poolast Filipiinideni võidavad valimisi erineva koledusastmega populistid. Islamofoobia on saamas tugevamaks kaastundest peaaegu igas riigis – ka minu enda riigis –, kes peaksid reageerima praegu käimasolevale pagulaskriisile. Abraham Lincolni esimeses ametisse astumise kõnes kirjeldatud «meie loomuse paremad inglid» paistavad olevat peitu läinud, Siin-seal tõusevad esile lood inimestest, mis annavad meile lootust, et inimlikkus pääseb võidule.

    Vasta

  33. Trackback: Inimõigused | Persona in fieri
  34. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2016
E T K N R L P
« mai   juuli »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: