Viha vabariik XX – Protsess

@ckrabat
Ligi 90 aastat tagasi, 1925. aastal, ilmus postuumselt Franz Kafka sajandi 100 parima raamatu hulka valitud tippteos „Protsess“. Romaan räägib pangatöötajast, kes ühel hommikul arreteeritakse teadmata põhjustel, mida ei talle ega ka kellelegi teisele ei avalikustata. Ta peab ilmuma kohtu ette, kus on käimas protsess tema süüasja kohta. 2016. aasta kohtusaagade tippteos on kindlasti Kaur Kenderi üle peetav kohtuprotsess. Ütlen ausalt, et kuigi olen seda siin ja seal kommenteerinud, eriti kirjutada ei taha, sest sündmuste areng, mida paljud võtavad normaalsusena, on pärit nagu absurditeatri lavalt ja kuigi paralleelid Kafka Protsessiga on ilmsed, siis samahästi tulevad elavalt esile murumängudena gladiaatorite areenil elustuvad George Orwelli düstoopiad. Teiste hulgas võttis teema Postimehe veergudel arutluse alla peagi valitsuse strateegilise nõuniku kohalt eeldatavasti lahkuv Ilmar Raag, kelle arutlusest jäid kõlama mitu olulist punkti. Raag räägib: „Umbes aasta tagasi, kui Kaur Kenderi kohtuasi oli alles alguses, küsisin ühelt tuttavalt prokurörilt, miks nad selle menetluse ette võtsid? Prokurör alustaski usalduslikult, et eks see üks kehv lugu ole, sest tõlgendamisvõimalused on laiad ja ega nad tahtnudki kohtusse minna, aga kuna on tulnud kaebus, siis on nad kohustatud reageerima. Kõige selle tõttu nad pakkusidki oportuniteeti, millega Kender ei nõustunud. Sealt edasi teevad nad aga lihtsalt oma tööd, nagu seadus ette näeb, ja lõpuks otsustab kohus, mitte prokuratuur. Kui ma ehk liiga kaastundlikult noogutasin, pidas prokurör vajalikuks mainida, et vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust.“ Ilmselt pole siin jutus midagi uut, vaid artikkel juhib taas tähelepanu teatud protsesside võimendumisele ühiskonnas, mis üha enam kaldub väärtustama mõisatallides ja nõukogude armees omandatud konservatiivseid väärtusi, püüdes nende abil vaigistada paljude neukkuajastu laste isiklikke hirme vabadusi väärtustava Lääne ühiskonna ees. Keelata, karistada, printsipiaalselt hukka mõista! Nõnda kõlab mõisatallide nostalgikute deviis.

Raagi kirjutises tehakse jälle üksipulgi selgeks, kuidas toimib Protsess. Masinavärgi paneb tööle Kaebus. Millised ajendid on Kaebuse taga, jäävad laiema avalikku eest tavaliselt kardina taha varjule. Tegelikult laiem avalikkus ei tea ega tohigi teada, mille üle kaevati ja mille üle kaebaja muret tundis – see on vormistuslik küsimus. Kas kaebaja isiklikke huve oli teosega kuidagi riivatud või rõhus kaebaja laiematele ühiskondlikele huvidele või väärtussüsteemidele? Teisel juhul samastas kaebaja end rahvaga. Järgmine huvitav käik on kaebusele reageerimine: kuna prokuratuur ei saanud kaebust eirata, siis pakuti süüdistatavale oportuniteeti – kui ta nõustub talle asetatud süü omaks võtma, siis pääseb ta kergema karistusega, uid ta jääb süüdi ning õigustab kaebuse esitamist. Toimub ainult silmakirjalik pattude kahetsemine. Selgusetuseks jääb süüdistuse seostamine tahtlusega, mida millegipärast pole põhjalikult analüüsitud, sest tegemist näib olevat ebamugava teemaga. Kas kirjanik valmistas teadlikult ning kriminaalsetel eesmärkidel pedofiilse sisuga kirjatüki või kvalifitseeritakse teos pedofiilseks tagantjärele? Samuti ei maksa ära unustada, et kohut ei peeta väidetavalt pedofiilse sisuga kirjatüki üle, vaid selle kirjatüki loonud autori üle, süüdistades teda pedofiilia levitamises. Kui kunagi äratas laialdast tähelepanu auhinnatud mängufilmi „Magnus“ ärakeelamine, kuna see väidetavalt riivas kellegi isiklikke huve, siis millegipärast ei tulnud kellelegi pähe filmi valmistanud Kadri Kõusaart kriminaalkuriteos süüdi mõista. „Untitled 12“ puhul aga mõistetakse kohut mitte teose, vaid autori üle ja see on juba oluline edasiminek.

Mida ütleb seadus? Karistusseadustiku paragrahvis 178 seisab: „nooremat kui kaheksateistaastast isikut pornograafilises või nooremat kui neljateistaastast isikut pornograafilises või erootilises situatsioonis kujutava pildi, kirjutise või muu teose või selle reproduktsiooni valmistamise, omandamise või hoidmise, teisele isikule üleandmise, näitamise või muul viisil kättesaadavaks tegemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.“ Siin on muidugi mitmeid vastuolulisi ja raskesti mõõdetavaid termineid esile toodud nagu pornograafia ja erootika. Kenderi juhtumi kohaselt teeb vastava otsuse Kultuuriministeeriumi juures asuv “pornokomisjon” või misiganes selle organi ametlik nimetus ka võiks olla. Seadustiku sõnastus ei viita kuidagi tahtlikule eesmärgistatud tegevusele, mille eesmärgiks on seaduserikkumine, vaid võimaldab otsuse tegemist tõlgenduse põhjal, mis tõstab jällegi troonile Kaebuse. Kui sinu peale ei tule Kaebust, on tegevus aktsepteeritud, kuid Kaebuse esitamine viitab juba kuritegelikule tegevusele, mis tuleneb jällegi süü presumptsiooni väärtustamisest ühiskonnas – karistuslikku funktsiooni eelistatakse kriminaalloogikas kasvatuslikule funktsioonile. Kes laskis tõde sedamoodi paista? Ärgem unustagem, et prokuröri väitel „vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust“ – s.t. vormiline külg muutub olulisemaks kui sisuline külg. Tänapäeva mitmetasandilises maailmas võib igaüks endale sobiva maailma toanurgas valmis ehitama ja sinna elama kolida, mistõttu hirmude abil manatud tont number viied omandavad hämmastavalt reaalse kuju. Fiktsioon muudetakse tegelikkuseks ning pole vahet enam, kas tegu pannakse toime ka päriselt või on tegemist nn mõtteroimaga. Karistamine on tähtsam kui kasvatamine ja mõtteroimade abil saab süüdlaste kvantiteeti märgatavalt tõsta.

Riigiametnikuna, strateegilise kaitse nõunikuna, peab Raag seisma hea režiimi jätkusuutlikkuse eest, kuid ta mõistab, et „seadus kannab endas 19. sajandi vaimu, kus usuti, et massikommunikatsiooni kontrollimine on riigile jõukohane ja pornograafia keelamine päästab rahva moraali.“ Võib-olla tuleks siiski mõelda kasvatuslike vahendite tõhustamisele, mis annab ilmselt ka pedofiilia vastases võitluses paremaid tulemusi kui kellegi näidishukkamine. Ma saaks aru, kui Kenderi näol oleks tegemist pedofiiliga või suudetakse tõestada, et tema teos on tõepoolest kedagi ärgitanud pedofiilsele tegevusele, siis oleks Protsessi vajadus olnud ilmselt tõendatav. Praegusel juhul näib aga ikkagi tegemist olevat rohkem donkihhoteliku võitlusega tuuleveskite vastu, kus pedofiilia vastast võitlust etendatakse murumängudena gladiaatorite areenil, selle asemel et probleemiga süvitsi tegeleda. Et Protsessist veel vähe ei ole, siis viimasel ajal on totaalse meedia tähelepanu alla sattunud keegi teatrijuht Tiit Ojasoo, kellel tekkis kusagil kellegi naisterahvaga intsident, mis lõppes nähtavasti füüsilise arveteklaarimisega. Kuigi nimetatud intsident on lepitusmenetluse kaudu ilmselt lahenduse saanud, on meedia alustanud murumängude etendamisega ja mitmed valvsad kodanikud on tähetundi oodates juba meediakampaaniaga liitunud – „loomulikult on ka asjaga seotud instantside reaktsioon absoluutselt ebapädev.“ Loomulikult on vägivald taunitav ning vägivallatsenud kodaniku tegevusele pole õigustust, kuid samamoodi on taunitav juba pooltevahelise lahenduse leidnud intsidendi suureks rääkimine – saaks veel aru, kui tegemist oleks lahendamata juhtumiga.

Advertisements

36 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuni 09, 2016 @ 19:28:18

    Vasta

  2. ckrabat
    juuni 09, 2016 @ 19:33:54

    Vasta

  3. ckrabat
    juuni 09, 2016 @ 20:22:10

    Ahto Lobjakas: Homo estonicus’e tulemine
    http://arvamus.postimees.ee/3725333/ahto-lobjakas-homo-estonicus-e-tulemine?-e-tulemine=
    Antikantiaanlikule vundamendile luuakse Homo estonicus’t. See vundament on vulgaarvoltäärlik, niivõrd kui ta sisaldab algimpulsina soovi olla vaba, mõtlema teistest ilma igasuguste piirideta, nagu hing ihaldab. Anda oma arusaamale maksimaalne voli, oma silmale võimalikult kuninglik võimuiste oma maal.
    Midagi ei teki tühjale kohale. Homo estonicus’e kogemus on vormitud NSVLis. See ei tähenda, et Homo estonicus oleks automaatselt Homo soveticus. Tema enesemääratlus on siingi vastanduv. Enam kui NSVLi tegelikkusega on tal pistmist selle kujuteldava maailmaga, mis jäi NSVList väljapoole.

    Vasta

  4. Aqualung Aqualung
    juuni 09, 2016 @ 20:50:44

    ckrabat: “… teatud protsesside võimendumisele ühiskonnas, mis üha enam kaldub väärtustama mõisatallides ja nõukogude armees omandatud konservatiivseid väärtusi”

    MIIII-DAAAAAA? “Konservatiivsed väärtused nõukogude armees”?!? Midagi niiii ogarat pole ma kogu progressiivse inimkonna fašismi küüsist päästja Punaarmee kohta küll eales kuulnud. Või teenis ckrabat omal ajal progressiivset inimkonda Kremli auvahtkonnas, Kõiksepühimat Igavest Tuld valvates? Sest seesinane üksus Punaarmees on ainuke koht, kus võis ilmneda kommunistliku kaltsakmilitarismi ihalus etendada omaenda ettekujutust tsaariaegse militarismi konservatiivsest väärtussüsteemist.

    Mul endal oli okupatsioonipäevil saatuseks Minskisse mingisse punalipulisse kaardiväepolgu suurtükidivisioni komandirski vzvodi sattuda – no see “eliitväeosa” oli umbes sama “konservatiivne” kui Kenderi Nihilisti tattinadest progressivistide pätikari: omajagu eksootiliselt lõbustav, tüütas aga suht kiirelt ära.

    Vasta

  5. Aqualung Aqualung
    juuni 09, 2016 @ 21:20:00

    Vahest oleks mõistlikum ka selle va kahvkatamisega piiri pidada? Vähemalt Kendri sado-pedo-pornuhha kontekstis, ma mõtlen? Tegemist on ikkagi vääääga judaismi-sisese juudi kirjamehega. Kes, tõsi küll, Teise ilmasõja järgses kultuurakujundusprotsessis (Protsessis!) sihukestele primitiivsetele “goipedagoogilstele” liistudele tõmmati nagu ta tõmmati – et igal õigeusklikul progressivistil Kafka “õige koha peal” varnast võtta oleks, et plats iga nurga taga varitsevast “fašismist” puhtaks peksta.

    Vasta

  6. gaal
    juuni 09, 2016 @ 21:33:56

    Ei maksa üle pingutada, alustaks ikka antud teose lugemisest ja siis paneks kirja, kui kaugele kirjatüki lugemisega suudeti minna. Kas see seaduse silmis porr on, ei oska öelda, aga metsa alla visatud bioloogilised jäätmed tunnen kaugelt ära.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 09, 2016 @ 22:08:02

      Ma siin Untitled12 kirjanduslikku väärtuse üle üldse ei diskuteeriks. Pealegi ma väidan, et kui ei oleks tulnud Kaebust, ei teaks täna enam keegi sellise teose olemasolust. Küsimus ei olegi selles, kuivõrd suurt kirjanduslikku väärtust nimetatud teos omab, sest teose üle keegi kohut ei peagi, kohut peetakse tema autori üle. See asetab fookusesse mitte Untitled12, vaid justnimelt kodanik Kenderi. Kindlasti võib nimetatud isik kutsuda erinevatel inimestel esile erinevaid emotsioone (mina suhtun täiesti rahulikult kõigisse neisse, kes mind vihkavad – no järelikult austavad, palju hullem, kui jätaks ükskõikseks :D), kuid probleem ei ole konkreetses isikus, vaid tema isiku peale üles ehitatud pretsedendis. Sarnase süüdistuse: “vormilises mõttes leidub seal ikka ka süüdistuseks alust” võib igaüks meist kaela saada ja ei maksa arvata, et minuga nii ei juhtu, tavaliselt siis juhtubki :). Lihtsalt kui masinavärgi hammasrataste vahele jääb keegi Josef K., siis meedia sellest ei räägi ja kui sinust ei räägita, siis pole sind ka olemas.

      Lobjaka loost leidsin veel ühe pointi: “Siit tuletub ka Homo estonicus’e ühiskonnapoliitika: ühiskondlik tõde on konsensuse funktsioon. See, mis jääb väljapoole, on hälve. Konsensus kehtestab oma tahte ideaalis vaikselt ja diskreetselt. Äärmustega ei sõdita. Tõde on äärmuseni sattumuslik, asudes seal, kus jumal ja juhus juhatavad. Homo estonicus’ele ei saaks nii sündida ka lunastajat, kuna tema tõde on alati Pilatuse ja enamuse tõde.”
      Ka selline suhtumine iseloomustab Kenderi keissi mingil määral, ainult et kummalisel kombel asetab see hoopis Kenderi Lunastaja rolli, mitte need, kes oleksid valmis ta konsensuse nimel risti lööma.

      Vasta

      • huviline
        juuni 10, 2016 @ 10:45:38

        Ääremärkuseks kaebamise kohta:

        kaebeõigus on üks absoluutsetest õigustest, mida prokuratuur tunnistab ja mis on alati kõigile tagatud.

        Tsiviilis kaebust ei esitata, esitatakse hagi, mille eest tuleb maksta. Deliktide puhul aga oleks naljakas kellegi hala ja kaeblemist hakata keelama.

      • ckrabat
        juuni 10, 2016 @ 13:05:38

        Kaebamine on loomulikult üldtunnustatud inimõigus, mis on ka kirjanduslikus vormis tihtipeale käsitlemist leidnud – paljude lapsepõlve lemmikkangelane Jorh Aadniel Kiir meenub esimeses järjekorras või Pavlik Morozov, kui minna meist veidi ida poole. Tihtipeale ongi kaebamine konsensusliku tõe ilming, milles “massist” eristumist ükskõik millise välise või sisemise tunnuse alusel käsitletakse hälbena. Selline suhtumine on tavaliselt omane karjaloomadele, nt lollid (perekonnast stultus), kelle jaoks on äärmiselt oluline üksteist ära tunda ning kollektiivse identiteedi kehtestamine.

  7. gaal
    juuni 09, 2016 @ 21:36:27

    P.S seda siis kogu kirjatüki tonaalsuse kohta. Kafka kirjutab lihtsalt masinavärgi vahele jäänud inimesest, Kenderi teos tuleb lastekaitse seisukohalt siiski läbi juriidika hekseldada.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 09, 2016 @ 22:25:31

      Lastekaitse seisukohalt peaks see ideaalis tuginema pretsedendile, kui suudetakse leida pedofiil, kes on tõendatult Kenderi teosest innustust saanud. Vastasel korral tugineb süüdistus spekulatsioonidele ja soovmõtlemisele. Kuid isegi sellega oleme ikkagi alles poolel teel. Seejärel peaksid tõendamist leidma autori kavatsused ja me peaksime kõigepealt tõendama tahtluse, eeldusel muidugi, et õigussüsteem põhineb ikkagi süütuse presumptsioonil, mitte süü presumptsioonil nagu totalitaarsetes ühiskondades.

      Vasta

      • js
        juuni 10, 2016 @ 00:06:54

        Lihtsalt spekuleerimiseks.

        Kender mõistetakse süüdi, ta kannab oma karistuse. Siis juhtub midagi, seesama teos, mille riik – Raagi sõnul usalduse näitamiseks oma rahva vastu – keelustamata jätab, leitakse olevat põhjuseks miskile jäledusele.

        Autor on oma vaeva näinud. Riik jääb süüdi? Iseendale ilmaasjata võetud vastutuse pärast, vastutuse pärast, mis talle ei kuulu ja mida ta ei saagi kanda.

        Ühiskond langeb kokku, kui igaüks nõuab lihtsalt järgmisi liiste ja unustab vanad. Kultuuriministeerium ei tea, mis on kultuur. Või kuidas kasvab vastutus.

        Aga kõik loomulikult teavad, mis on kultuur. Pullerits ju ütles, et igaüks tunneb selle ära, see on nagu pornograafia, kas tõuseb või mitte. Kui käsi just püstoli järele ei haara.

        Kuidas on me vaimu seis?

      • ckrabat
        juuni 10, 2016 @ 12:53:48

        Ega siin on raske ka tagantjärele selgeks teha, milline osa saaks olema Kenderi teosel ja milline osa sellega kaasnenud meediakampaanial. Kaebus ei käivitanud mitte ainult kriminaalsüüdistust, vaid meediakampaania, mis on Kenderi teose suureks laulnud, kuid asetab end täielikult väljaspoole õigussüsteemi. Samal ajal võiks ka Kaebaja (kohusetundlik kodanik) heita pilgu peeglisse, sest tema algatas protsessi, mida võib nimetada ka Untitled12 populariseerimiseks ja väga raske on otsustada, kui nüüd midagi peaks tõesti juhtuma, siis kui suur osa mingi prognoositava teo juures võiks olla Kenderi kirjutatud lool ja kui suur osa väljapoole kriitikat asetuda soovivale meediale. Aga Raagi paralleel Klassi ja Untitled12 vahel on samuti ilmne, sest mõlemad esindavad mingi kriminaliseeritud tegevuse kandumist ilukirjanduslikku vormi, mida paljud taunivad ja soovivad karistada. Põhimõtteliselt võiks sarnase loogika alusel postuumselt süüdi mõista Agatha Christie kui sarimõrvari.

      • js
        juuni 10, 2016 @ 14:54:45

        Nii ta on. Asjast saab kultus ja mõni hull võib väita, et just see asi ta hulluks ajaski.

        Kogu trall on siis täiesti kasutu, otse vastupidi. Kedagi pole kaitstud ja kurja on tehtud päriselt. Autorile, riigiasutuste mainele ja kultuurile tervikuna.

        Issanda teed on imelikud.

  8. ckrabat
    juuni 10, 2016 @ 07:57:24

    Siin siis Kenderi reaktsioon Ilmar Raagi artiklile:
    21. SAJANDI GOEBBELS LIGHT
    http://nihilist.fm/21-sajandi-goebbels-light/

    Vasta

  9. guybrush
    juuni 10, 2016 @ 08:31:11

    Lastekaitse seisukoht ei oma selle tekstiga absoluutselt mingisugust seost enne, kui pole veenvalt selgitatud, mis hetkest alates tekstist paberil saab kuritegu füüsilise lapse vastu. Sõnad ei tapa ega vigasta – inimene on see, kes kuriteo sooritab. Äärmisel juhul olen nõus aktsepteerima varianti, et kuriteo sooritanu sai mingist teosest innustust, õpetust või inspiratsiooni, aga ka see ei muuda fakti, et kuriteo sooritas üks konkreetne inimene, mitte tekst ega selle autor.

    Kui kuskilt nüüd ilmub välja inimene, kes väidab, et Kenderi teosest inspireerituna tegi ta kellegile halba, siis tuleb küsida, et kas saaks midagi muuta ühiskonnas, et rohkem inimesi saaks aru, kustkohast läheb kunsti ja päriselu piir. Minu arvamus on, et me ei saa ära keelata ohtlikke asju maailmas, küll aga saame olla targemad ja ennast ette valmistada. Umbes samamoodi, nagu haiguste vastu vaktsineeritakse.

    Pedofiilia, sarnaselt narkomaaniaga tunduvad olevat hästi tabuteemad. Nii pedofiile kui narkomaane on hästi lihtne mitte-inimesteks liigitada ja neid karmilt karistada. Aga siis mitu pedofiili läheb psühholoogi juurde abi saama teades, et kui saladus välja tuleb, on ühiskond (ja ta enda sõbrad, sugulased) ta hukka mõistnud juba enne, kui ta üldse midagi reaalselt korda on saatnud? Ja eriti siis, kui pedofiili märgi saamiseks piisab sellest, kui Postimees avaldab nupukese, kus “kahtlustatakse, et tema arvutis leidub pilte alaealistest lastest”, mis küll hiljem valeinfoks osutub (aga kahju on juba tehtud)?

    Tulevik võiks olla aga hoopis selline, et iga inimene saab välja elada oma kuitahes äärmuslikud seksuaalfantaasiad virtuaalses reaalsuses või selleks mõeldud spetsiaalses asutuses professionaalsete töötajate abiga.

    Vasta

  10. ckrabat
    juuni 10, 2016 @ 21:12:53

    Peeter Helme: põrgu läheb lahti, kui tõde astub üle piiride
    http://kultuur.err.ee/v/arvamus/0f05fa5a-c5f8-4598-b6e5-b51818d468e8/peeter-helme-porgu-laheb-lahti-kui-tode-astub-ule-piiride
    Kõik eelistavad oma arvamusmulle ümberlükkamatutele ja ideoloogiast sõltumatutele faktidele. See oli üsna lohutu mõttekäik. Eelkõige põhjusel, et tõesti, nii ongi. Aga ma hea meelega korjan Kaupo mõttekäigu siinkohal üles ja arendan seda edasi suunas, mis loodetavasti mõnda raadiokuulajat natukene lohutab.
    Jah, tõega on maailmas keeruline. Sellega käiakse ümber nagu soovimatu vaeslapsega – mõnitatakse ja alandatakse, sest tarvis pole teda kellelegi. Õigemini: teda on täpselt nagu soovimatut vaeslastki vaja kõige ropumate tööde tegemiseks. Konkreetsemalt öeldes: tõde kulub ära seda maailma käigus hoidvate teisaste protsesside jaoks. Pole ju võimalik teadustõdesid valdamata hoida käigus tehaseid, panna lendama lennukeid ja sõitma ronge või pidada ülal toimivat arstiabi. Seal on vaeslaps tõde vajalik ja vältimatu, kuid põrgu on lahti siis, kui tõde kipub üle oma piiride astuma ja tikub avalikku mõttevahetusse, poliitilisse debatti või – Issand ja tema inglid hoidku selle eest! – kui tõe abil tahaks keegi hakata riiki valitsema.

    Vasta

  11. ckrabat
    juuni 11, 2016 @ 18:14:27

    Liiklusraev. Tundmatu mees lõi naisjuhti näkku
    http://epl.delfi.ee/news/lp/liiklusraev-tundmatu-mees-loi-naisjuhti-nakku?id=74781327
    vs
    Avalikkus taunib NO99 olematut reaktsiooni Ojasoo vägivallale
    http://epl.delfi.ee/news/eesti/avalikkus-taunib-no99-olematut-reaktsiooni-ojasoo-vagivallale?id=74772837
    Avalikkuse huvi (Novgorodi WC) vs Viha vabariik (raev). Kogu võim meediale!

    Vasta

  12. ckrabat
    juuni 13, 2016 @ 09:17:03

    See on viha vabariik:

    Mikk Salu: Täna lööd naist, homme reedad kodumaa
    http://ekspress.delfi.ee/lisalood/mikk-salu-tana-lood-naist-homme-reedad-kodumaa?id=74790473
    Hommikul alustan uudisega, et kultuuriminister Indrek Saar mõistab hukka Tiit Ojasoo. Jätkan päeva välisministri ja presidendikandidaadi Marina Kaljuranna hukkamõistuga Tiit Ojasoo suhtes. Õhtusöögi kõrvale loen justiitsminister Reinsalu hukkamõistu teatrijuhi aadressil. Vahepealsed tunnid täidan ajakirjanike, arvamusliidrite, ekspertide, riigikogu liikmete, antropoloogide, sotsioloogide, psühholoogide ja pankurite hukkamõistukõnedega Tiit Ojasoo suunal.

    Päeva edenedes saan aru, et kõige põletavam probleem pole mitte vägivald ja toimunud sündmus ise, vaid see, kes, kus, kui palju ja kuidas hukka mõistis. Ajakirjandus otsib pingsalt, kes veel pole hukkamõistu väljendanud. Või kui on, kas ikka piisavalt. Õhtul sätin ennast ootusärevalt teleka ette. Ootan presidendi eripöördumist. Seda aga ei tule, hinge poeb kahtlus – kas Toomas Hendrik toetab naistevastast vägivalda? See kõik on nõme. Pole midagi odavamat kui avalik moraalne poosetamine. Naistevastase vägivalla hukkamõistmine on lihtne. Kaotada pole midagi. Moraalsed dividendid tulevad robinal. Mina mõistan hukka! Mina mõistan ka ja veel kõvemini hukka! Tegelikult olen hoopis mina võidumees, sest mina mõistan lausa kolm korda hukka!!!

    Vasta

  13. ckrabat
    juuni 13, 2016 @ 09:18:40

    Midagi lõbusamat 🙂
    Päev EKRE kongressil: pagulasõpetus lastele, ootamatud sõnad kõnepuldist ning lõunaks pakutud makaronid
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/paev-ekre-kongressil-pagulasopetus-lastele-ootamatud-sonad-konepuldist-ning-lounaks-pakutud-makaronid?id=74790773
    Tekstid on dialoogi vormis kahe lehekülje pikkused ja tegelasteks on pagulashuviline tütar ning tema isa, kes seletab muuseas kümneaastasele ka seda, et tänapäeva pagulased nõuavad rohkem seksi kui Teisel maailmasõjal paguluses olevad eestlased. Saali pääsen üksnes registreerimislauast saadud söögitalongi alusel, mida uksel kaks turvamehe kasvu meest näha nõudsid. Hilisemal söögipausil tuleb välja, et söögi vastu talongi ei taheta.

    Arvamusliider Ivar NAst: et kõik oleks nii nagu meie ajal 🙂

    Vasta

  14. ckrabat
    juuni 15, 2016 @ 07:54:34

    Tiit Ojasoo ohvri avalik palve: soovin eluga edasi minna
    http://www.postimees.ee/3732723/tiit-ojasoo-ohvri-avalik-palve-soovin-eluga-edasi-minna
    Õnneks ei ole keegi mulle esitanud küsimust, miks ma politseisse läksin, vaid küsitakse, miks ma kokkuleppega nõustusin. Ma soovin eluga edasi minna, andestada ning anda ka teisele poolele võimalus oma eluga edasi minekuks. Peamine põhjus, miks ma tegin kokkuleppe, mis kriminaalasja peatas, oli minu jaoks soov see juhtum avalikkuse eest varjatuks jätta, et nii enda kui ka tema lähedasi säästa. Minust sõltumatult on sellest aga korraga saanud avaliku arutelu teema.
    Ma ei imesta, et paljud naised jätavad vägivallast teatamata, sest alati leidub ründaja sõpru ja teisi arvajaid, kes teguviisi õigustavad ning osutavad, et ründaja suured teened kaaluvad eksimuse üles, või leiavad, et rünnak oli provotseeritud. Tiit Ojasood ei ole vaja ei hukka mõista ega ka õigeks mõista. Naistevastasest vägivallast tuleb rääkida. Aga mitte kedagi vihates. Ravi algab oma tegude tagajärgede tegelikust mõistmisest.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 15, 2016 @ 07:59:03

      http://arvamus.postimees.ee/3732857/juhtkiri-jatke-inimene-ikka-ellu?_ga=1.118465673.1080883084.1457339902
      Lepitusmenetlus on võimalik ainult siis, kui kannatanu sellega nõus on. Selle siht on leppimine ja kuriteoga tekitatud kahju heastamine. Kannatanu ajend minna leppimismenetluse teed võibki olla just see, et hoida end avalikust tähelepanust, kohtus käimisest jne. Kusjuures prokurör ja lepitaja peavad tagama, et lepitusmenetlus oleks kannatanu tõeline ja vaba tahe. Leppimiskokkuleppesse võib kirja saada igasuguseid punkte, mida kannatanu seal näha tahab – alates rahalisest kahjuhüvitamisest kuni kas või viharavil käimiseni. Riigi määratud lepitaja jälgib, et need punktid saaksid täidetud. Lepitusmenetlus ja kokkulepe on aga salajased. Selle sisu jääb kannatanu ja süüdistatava ning lepitaja ja prokuratuuri teada. Riigi esindajad on kohustatud saladust hoidma.
      Küsimus on ka selles, millised on avaliku hukkamõistu piirid. Üks asi on öelda, et see, mida sa tegid, on absoluutselt lubamatu, ja me tahame, et sa enam kunagi nii ei teeks. Teine asi on minna nõudmiste ja väljendusteni, millega inimene kuulutatakse peaaegu et kõlbmatuks meie keskel elama. Kus on see piir, millest edasi ei teeni suur hukkamõistu torm enam õilsat eesmärki? Millisest hetkest alates muutub see sarnaseks märatseva rahvahulga omakohtuga?

      Vasta

  15. ckrabat
    juuni 15, 2016 @ 21:06:08

    Ojasoo-teema ajab Riisalu närvi: räägime sellest, nagu oleks see 1944.aasta Narva lahing! Tegelikele probleemidele ei pööra keegi tähelepanu
    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/ojasoo-teema-ajab-riisalu-narvi-raagime-sellest-nagu-oleks-see-1944aasta-narva-lahing-tegelikele-probleemidele-ei-poora-keegi-tahelepanu?id=74824017

    Vasta

  16. ckrabat
    juuni 16, 2016 @ 12:35:42

    Meediakampaania tõi jällegi tulemuse
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/tiit-ojasoo-astub-teatrijuhi-kohalt-tagasi?id=74829685
    Ja siin mõned räägivad, et meedial ei ole võimu 🙂

    Vasta

  17. ckrabat
    juuni 16, 2016 @ 18:35:54

    NO99 näitlejate avalik kiri: kas nüüd piisab?
    http://kultuur.err.ee/v/teater/2d71a6ef-817d-498b-81ec-c55f54075a41/no99-naitlejate-avalik-kiri-kas-nuud-piisab
    Me oleme kuulnud viimase nädala jooksul palju kuulujutte. Tiit olevat löönud ühte trupi liiget. Tiit olevat löönud tehnikut − mõnedes juttudes on selleks tehnikuks valgustaja, mõnes keegi muusik. Räägitakse veel, et Tiit olevat sundinud proovi käigus noore näitleja endaga vahekorda astuma. Homne “Kroonika” esineb väitega, et Tiit ründab kividega isegi rahulikult jalutavaid koeri. Me tunneme Tiitu. Mõned meie seast on temaga teinud koostööd üksteist aastat. Mõned kaheksa. Väga paljud kuus aastat. Üks näitleja 16 aastat. Me teame Tiitu tema vooruste ja pahedega. Me oleme temaga kokku puutunud erakordselt pingelistes ning kirglikes loomingulistes olukordades. Me teame teda väga hästi. Ja me teame, et Tiit ei ole meist mitte kedagi mitte kunagi füüsiliselt rünnanud. See oleks võimatu. Me ei töötaks selles teatris.

    Viimane nädal on meile palju õpetanud Eesti poliitikast. Me arvasime, et teame sellest juba päris palju, aga ei teadnud piisavalt. Nõukogu, mis on sõltumatu, ei saa enam olla sõltumatu. Teater NO99, mis on iseseisev loominguline kollektiiv, ei ole iseseisev. Otsused tehakse poliitilistes koridorides. Surve, mis viis Tiidu taandumiseni, oli poliitiline surve. Me ei oleta. Me teame. Mõned on nimetanud seda kättemaksuks. Me ei vaidle neile vastu. Me mõistame mitme poliitiku siirast kodanikumuret, kuid samas peame paljude poliitikute käitumist silmakirjalikuks, oportunistlikuks ja julmaks. Me oleme poliitikuid kritiseerinud nende vigade eest ja oleme valmis, et ka meid kritiseeritakse meie vigade eest. Kuid mitmete poliitikute mõnulemine, silmakirjalik suhtumine lähisuhtevägivalda ja omakorda moraalimajakaks (keda ei ole olemas) asumine on eemaletõukav.
    Ajakirjanduse ülesanne on käsitleda ühiskonnale olulisi teemasid. See siin oli oluline teema. Kuid isegi hea eesmärk ei õigusta eksimisi tähtsates faktides, mis mõjutavad oluliselt emotsionaalset üldpilti. Ajakirjandus ei ole teater: kunstilised liialdused, dramaatilised paisutused, ekspressiivsed pursked ei ole nende rida. Ajakirjanduse ja poliitikute vastastikune seljapesu jätab vastastikusel kokkuleppel alati teatud kohad mustaks ja teatud kohad nühib vereni välja. See ei ole moraalne absoluut, mida möödunud nädalal kehtestati. See oli moraali suhtelisus.
    Meie, Teater NO99 näitlejad, ei poolda mitte mingil juhul vägivalda. Me oleme vastu isikuvastasele vägivallale, aga me oleme vastu ka poliitilis-ühiskondlikule vägivallale üksikisiku vastu. Te läksite liiale. Jah, kunagi alguses te seisite moraali ja kõigi ohvrite eest. Te seisite nõrgemate kaitsel. Aga ühel hetkel te ei suutnud enam lõpetada. Ühel hetkel teie jaoks enam ei piisanud riigi ja ühiskonna karistustest. Te tahtsite veel. Te tahtsite maksimaalset kättemaksu teo eest, mille eest on vabandatud ja vastutus võetud ja mis on lõpetatud vastavalt kannatanuga sõlmitud kokkuleppele. Te tahtsite ohvrit.

    Vasta

  18. ckrabat
    juuni 16, 2016 @ 18:52:11

    Kümne parlamendiliikme avaldus: Tiit Ojasoo tuleb ametist vabastada
    http://www.postimees.ee/3732055/kumne-parlamendiliikme-avaldus-tiit-ojasoo-tuleb-ametist-vabastada
    Avaldusele kirjutasid alla: Yoko Alender (RE), Andres Anvelt (SDE), Krista Aru (VE), Viktoria Ladõnskaja (IRL), Marianne Mikko (SDE), Mart Helme (EKRE), Martin Helme (EKRE), Laine Randjärv (RE), Priit Sibul (IRL), Märt Sults (KE).

    Need kümme isikut esitatakse Jaan Tatika ja Saalomon Vesipruuli auraha nominentideks aastal 2016 silmapaistva panuse eest Viha vabariigi ehitamisse.

    Vasta

    • js
      juuni 17, 2016 @ 00:53:03

      Olen ikka arvanud, et Aaviksoo anomaalses piirkonnas, strateegilise kommunikatsiooni ja korruptsiooni oludes hakkavad iseenesest imelikud asjad juhtuma. Poleks aga osanud arvata, et see kõik nii kummaliseks kisub.

      Millest ma aru ei saa. Oli kohus, oli otsus, oli lahendus – kokkulepe. Või ei olnud? Kui oli, millest siis rääkida? Väljaspool kohvikuid. Ja kuidas on nii, et ühe mehe elu pannakse kaalule ja teine üldse ei loe. Ei loe sellepärast, et ta pole veel meie kultuuri jaoks tähtis, pole Tegelane (või on, ei tea ju)?

      Kas menetlus oli ebaõiglane ja kokkulepe pealesunnitud?

      Või miks ei usaldata elu. Miks ei paista keegi uskuvat, et igaüks tõepoolest kannab oma koormat ja peab sellega toime tulema? Et südametunnistus on olemas?

      Vasta

  19. ckrabat
    juuni 16, 2016 @ 21:31:53

    Rein Langi kommentaar Ojasoo taandumisele
    http://kultuur.postimees.ee/3734707/rein-langi-kommentaar-ojasoo-taandumisele
    «Riigireform on saanud sisse tõelise hoo. Parlamendisaadikud aitasid kultuuri haldusalast koondada terve teatri. Tehtud!»

    Vasta

  20. ckrabat
    juuni 17, 2016 @ 12:13:25

    NOKROLOOG
    http://nihilist.fm/nokroloog/
    Inimesena ma mõistan Tiit Ojasoo käitumise hukka. Aga ma pole elus see, kes võiks või tahaks visata esimese kivi. Inimesed on inimesed. Peks, mõrvad, vägivald on elu osa. Me pole ehitatud nii, et täiesti ilma oskaks. Jah, me tahame ilma. Me oleme ehitanud hulga süsteeme, et saaks ilma. Ja sellega on veidi paremini kui kunagi. Aga vahel ikka juhtub. Siis on süsteemid, kuidas karistada. Kuidas andestada. Inimesena ma mõistan Tiit Ojasood vägagi. Ja see värk võiks läbi olla. See on mõttetu vägivald. Algusest lõpuni.

    Jura tuleb. Kallid NO99 näitlejad, see pole mingi poliitiline kättemaks, kui Tiit Ojasoo ei saa enam riigilt palka, see pole mingi represseerimine, kui tal pole enam riigi makstud haigekassat. Kuidas teile tõtt öelda… vaadake, te ei ole iseseisev kunstirühmitus.

    Vasta

    • ckrabat
      juuni 17, 2016 @ 15:44:10

      Minu jaoks omandas etendus absurditeatri leveli peale kümne riigikogulase avaldust, sest sellest hetkest peale ei ole küsimus siin paljuski enam kodanik Ojasoos. Ojasoo on Süsteemi toodetud produkt, Süsteemi Boroditš, kes sattus selle sama teda aujärjele tõstnud Süsteemi hammasrataste vahele ja on nüüd sunnitud teatris rolli vahetama ja mängima antikangelase rolli – sümbol-naistepeksjat, umbes samamoodi nagu ühiskonda sümboliseerivad Farmi-Gaabriel, Vändra-Aveli või Iglesiase-Anett, nüüd on nendega samas reas Naistepeksja-Tiit. Süsteem sööb oma lapsi.
      Juhtum ise aga karakteriseerib väga hästi Süsteemi olemuslikku silmakirjalikkust, kes selle asemel, et reaalselt tegeleda ükskõik millise sotsiaalse probleemiga – vägivalla, pedofiilia, narkomaania, kuritegevuse, haiguste jne jne, etendab publiku madalamatele instinktidele rajatud gladiaatorite võitlusi ja populistlikke näidishukkamisi. Kahe juhtumi vahel on kindlasti olulised nüansivahed, kuid kui küsida, kas Ojasoo näidispoomine aitab tõesti vähendada vägivallakultust, siis see on umbes sama, kui küsida kas Kenderi näidispoomine aitab vähendada pedofiiliat.

      Vasta

      • Hindrek
        juuni 18, 2016 @ 11:18:03

        Olen täiesti nõus, et Ojasoo on süsteemi toodetud produkt.

        Tasub vaid lugeda kõrvutavalt NO99 teatri näitlejate ja Riigikogu mõnede liikmete avaldust. Sarnasus on silmatorkav.

        Soovimata ühineda kollektiivse kampaania korras hukkamõistmisega ja panemata kahtluse alla Ojasoo/Semperi senist tegevust, annavad ilmnenud asjaolud minule alust edaspidi Ojasood tühiseks pidada, kelle mäss on JOKK mäss.

        Ajakirjanduses ilmunu põhjal olid ohvril jalaga löögijäljed keha piirkonnas ja tuharatel. Ainuke järeldus saab olla, et Ojasoo peksis maaslamajat, vahet pole, meest või naist.

        Maaslamajat ei lööda. Kes lööb, sellel puudub suureks kunstiks vajalik hingeomadus, mille puudumist ei saa välja vabandada või puhkusega tühimikku täita.

      • ckrabat
        juuni 18, 2016 @ 11:50:10

        Süsteemi produkt on ta sellepärast, et Riik andis talle teatri ja nüüd võttis seesama Riik temalt teatri ära – umbes nagu vanemad kingivad lapsele mänguasja ja võtavad selle tema käest ära, kui laps korralikult ei käitu. See ei olnud isetegevuslik projekt ning siinkohal on Kenderil tuline õigus. Kuidas ja miks Ojasoo kedagi peksis, see on tema eraeluline nüanss, mille üle omavad otsustusõigust selleks seatud institutsioonid, mitte meedia ja Novgorodi WC, kellel pole õigust “ajakirjanduses avaldatud andmete põhjal” ja “avaliku huvi” nimel nõuda Protsessi jätkumist, eriti veel kui kannatanu seda ei soovi. Kui ma vaatan moraalimajakana esineda soovivat kümmet Riigikogu liiget, siis vist ainult Jaak Madison on nimekirjast puudu, muidu oleks täismäng 🙂

      • Hindrek
        juuni 18, 2016 @ 12:40:59

        Mitte ainult. Süsteemi produktiks saab keegi kui ta seda süsteemi ise veendunult pooldab. Süsteemis kehtivate mõjutusvahendite ja mõttemallide omaksvõtt annab süsteemile õigustuse eksinut meedianuhelda.

        Meedianuhtlus, avalik hukkamõist, on alati okseleajav, milles oletused ja tõsiasjad segi rohelise oksepulbriga.

      • js
        juuni 18, 2016 @ 15:26:16

        Huvitav, huvitav. Vanalinnateater suunati siis tollal vist suhteliselt tundmatule lavastajale, Sirp ZA/UM-Kenderile. Reformierakonna kultuurirevolutsioon? Natuke enne Maidani sündmusi ja totaalse meedia rünnakut.

        Sirp takerdus kohe, NO99 pidas siiamaani vastu. Kui Heli Sibritsa Postimehe juttu tõe pähe võtta, siis on tegemist õige revolutsioonilise avangardiga, eriüksuse või miski võitlussalgaga. Nihilist.fm anybody?

        Iseseisvuse küsimus teatris vajaks hoopis omaette käsitlust. Muidugi, Shakespeare ja Molière, meil siin vast näiteks Viiding ja Peterson.

  21. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2016
E T K N R L P
« mai   juuli »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: