Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Richard Ned Lebow ja rahvusvaheliste suhete kultuuriline teooria
Tuginedes vana-Kreeka filosoofidele, eelkõige Platonile ja Aristotelesele, toob Lebow rahvusvahelise keskkonna kujundajatena välja kolm universaalset motiivi, mis avaldavad mõju ühiskondadele ja epohhidele (isu, vaim ja mõistus), millele lisanduvad sageli omaette motiividena veel võimas emotsioon (hirm) ja rutiinsed praktikad (harjumus)(37). Neile motiividele on üles ehitatud rahvusvaheliste suhete praktikas kasutatavate koostöö, konflikti ja riskivõtmise loogikad. Hirmu käsitleb Lebow pigem kui emotsiooni ja eristab seda universaalsetest motiividest nagu isu, vaim ja mõistus(38). Isu on seotud huvidega, vaim on seotud auga ja mõistus on seotud harjumusega. Kui isu ja mõistus on pigem ratsionalistlikud motiivid ning seotud materialistliku maailmaga, siis vaimu ja hirmu motiivid esindavad idealistlikku maailma.

Lebow viitab raskustele, mis takistavad süsteemi hõlmavaid teooriaid. Ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad käsitlevad rahvusvahelisi suhteid universaalsete, ajatute ja muutumatutena ja nad ei ole võimelised arvestama süsteemis toimuvate võimalike muutustega(39). Kui realistid väldivad tähelepanu süsteemis toimuvatele muutustele, siis liberaalid näevad rahvusvahelist ühiskonda progresseeruvana. Konstruktivistid rõhutavad ühiskonna otsustavat rolli toimijate ja nende identiteetide mõjutamisel, kuid nad ei ole suutnud seda asetada kõikehõlmava teooria raamidesse. Lebow nimetab Alexander Wendti pigem strukturaalseks liberaaliks(40).

Tabel 2. Motiivid, emotsioonid, eesmärgid ja vahendid [1]

Motiiv või emotsioon Eesmärk Vahend
Isu (huvid) küllastumine jõukus
Vaim (au) austus au/reputatsioon
Mõistus progress usaldus
Hirm julgeolek võim
Harjumus stabiilsus tavad ja normid

[1] Vt ka ibid, p. 90 (41)

Isu on tugevasti seotud materiaalse heaolu saavutamise eesmärgiga. Juba Platon pidas jõukust isu motiivi põhiliseks väljendajaks Ateenas(42). Materiaalse heaolu eesmärk on sageli esile kutsutud teiste toimijate heaolust. Keegi ei taha elada halvemates tingimustes kui tema naaber või üleaedne. Rahvusvahelises majanduses on isu tekitanud maailmas võitluse turgude pärast, mis on omakorda seadnud eesmärgiks turgude kontrollimise ning konkurentide väljatõrjumise. Evolutsioonilise arengu tulemusena on inimkond jõudnud staadiumi, kus jõukuse saavutamine läbi toodangu ning kaubanduse on osutunu efektiivsemaks, kui seda on pakkunud maadevallutus. Seetõttu on isu sageli seotud huvide prevaleerimisega au üle ning liberaalse maailmavaatega.

Vaim on motiiv, mis põhineb enesehinnangul ja rõhutab subjektide autunnet. Enesehinnang on subjektiivne seisund, mis võib erineda teiste poolt subjektile antud hinnangutest(43). Pinged suhetes teiste subjektidega võivad tõusta kui ühiskonda konsolideeriv vaim on märgatavalt kõrgem või madalam, kui sellele ühiskonnale väljastpoolt antud hinnang. Ajalooliselt on ta olnud liikumapanevaks jõuks ideologiseeritud sõdalasühiskondadele, kelle enesehinnang on kõrge, mistõttu võivad taolised vaimu-ühiskonnad rahvusvahelises süsteemis kergesti konflikti sattuda.

Mõistuse motiivil tegutsevad ühiskonnad on valmis koostööd arendama isegi siis kui see on vastuolus nende otsese omakasuga(44). Hegel on toonud mõistuse välja kui alternatiivi isule, mis peaks meid eemale hoidma küllastumisest õpetama inimesi käituma eetiliselt ja täitma nende kodanikukohust ühiskonna liikmena(45). Tabelis 2 on kolme vana-kreeka filosoofiast pärineva motiivi kõrval välja toodud veel neljas ja viies motiiv – harjumus ja hirm, mida Lebow ei ole kontseptuaalselt käsitlenud just päris samades kategooriates kui kolme põhimotiivi. Harjumus võib nagu mõistuski motiveerida ühiskonda ratsionaalselt käituma, kuid erinevalt mõistusest on harjumus progressi pigem takistav kui õhutav motiiv, mis viitab teatavale inertsusele.

Hirmu ei ole Lebow samuti paigutanud põhimotiivide hulka, kuna ta tuleneb ühiskonna julgeolekuvajadusest ning esitab reaalsuse pähe inimkonna ettekujutamisvõimet tõenäolise või võimaliku sündmuste arengute kohta(46). Hirmu poolt domineeritud maailmas ei pruugi konfliktid olla nii sagedased kui vaimu domineeritud maailmas, sest eesmärkide ja vahendite kasutamine hirmust üle saamiseks on ratsionaalsem kui identiteedi au väärtustavates ühiskondades. Hirm ühise vaenlase ees võib teatud tingimustel soodustada isegi koostööd, kuigi see koostöö pole püsiv ja kestab tavaliselt sama palju aega kui oht.

Lebow seob kolm suurt ratsionalistlikku koolkonda just isu motiiviga. Liberaalid eeldavad, et toimijad (inimesed ja riigid) soovivad saavutada jõukust ning selle nimel on nad valmis kasutama mõistuse motiivi kujundamaks strateegiad ja institutsioone püstitatud eesmärgi nimel. Realistid asetavad toimijate põhilise eesmärgina esiplaanile julgeoleku, lähtudes Thomas Hobbes’i järeldusest, et kuna riigid on pidevas sõjaseisukorras, siis inimesed üritavad leida teid sellest väljumiseks, kaitsmaks nii elusid kui vara. Marksistid tähtsustavad enam ebaõigluse likvideerimist, mistõttu on ka vaimu motiiv nende jaoks isuga võrdselt oluline(47). Liberaalid ja realistid seevastu ignoreerivad vaimu mõju(48).

Ühiskonnas esinevad väärtussüsteemid on võimelised muutuma, kui nad haakuvad muutusteks sobiva motiiviga. Lebow’i kultuuriline teooria aitab paremini lahti mõtestada rahvusvahelistes suhetes toimuvate protsesside tekkemotiive, kus sarnased allikad võivad sageli viia erinevate tagajärgedeni. Vaim (au) ja hirm on identiteedikonfliktide peamised tekkemotiivid. Identiteedikonflikt võib puhkeda rahvuse, religiooni või mõne muu sotsiaalse grupi tasandil, mis ei pruugi rahul olla oma seisundiga ühiskonnas või talle teiste identiteedigruppide poolt antud hinnaga. Rahvusvahelistes suhetes võib identiteedikonflikt puhkeda ka mõne toimija ja süsteemi vahel.

Tsivilisatsioonide kokkupõrge teoorias ja praktikas
Kahekümne esimene sajand on pakkunud näiteid kultuuridevahelise konflikti süvenemisele, mis vähemalt näiliselt on toetanud Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. Eeskätt on see väljendunud lääne ja islami tsivilisatsioonide konfliktis, mis tõusis esile möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel, kuid on käesoleval sajandil veelgi süvenenud tänu 2001. aasta terrorirünnakule New Yorgile ja Washingtonile, konfliktidele Iraagis ja Afganistanis ning araabia identiteedi väljatõrjumisele islami identiteedi poolt Palestiina ja Iisraeli konfliktis.

Rahvused ja religioonid kipuvad tänapäevalgi olema kõige määravamad, kuid samal ajal kõige haavatavamad kultuurilise identiteedi kandjad. Identiteedigrupid võivad olla vahenditeks poliitika teostamisel ning neid saab edukalt kasutada mingi huvigrupi poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Vahet tuleb teha religioonil ja religioossel ideoloogial nagu ka rahvusel ja natsionalistlikul ideoloogial. Politiseeritud religioon on ideoloogiliselt ülesehituselt sarnane natsionalismiga, kus poliitiline solidaarsus samastub teatud usuvooluga, mitte rahvusgrupiga nagu natsionalismi puhul. Religiooni politiseerimine – religiooni kasutamine poliitilistel eesmärkidel – on olnud maailma ajaloos üsna tavapärane nähtus, millest ei ole puutumata jäänud pea ükski vähegi laiemalt levinud religioon. Läänemaailma ajalugu pakub hulgaliselt kristliku ekspansionismi näiteid, võtame või ulatuslikud ristisõjad, kuid kindlasti pole religiooni politiseerimine omane ainult kristlusele või islamile. Budistliku ekstremismi ilminguid võib kohata näiteks mõnede Sri Lanka terroristlike gruppide tegevuses, kuid ka Jaapani terrorirühmitus Aum Shinrikyo on saanud mõjutusi budismist ning hinduismist.

Religioosseid konflikte võib lugeda sellisteks, kus vägivalla kasutamine on sagedasem ja ulatuslikum kui teiste etniliste-kultuuriliste konfliktide puhul, sest religioonil on maailmavaatena kalduvus fundamentaliseeruda, kus ’absoluutse tõe’ nimel hakatakse lähtuma messianistlikest eesmärkidest. Viimasel ajal on religioosset ekstremismi enam seostatud islamiga. Politiseeritud islami läbimurre Lähis-Idas toimus 20. sajandi lõpus, kui ta hakkas välja tõrjuma sekulaarset araabia natsionalismi. Lääne ja islami tsivilisatsiooni vastasseisu tugevnemise võib dateerida 1979. aastasse, kui toimusid kaks murrangulist sündmust, mis aitasid islamiusulistel konsolideeruda: Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude vägede sissetung Afganistani. Need mõlemad sündmused valmistasid ette pinnast lääne ja islami tsivilisatsioonide omavahelisele vastandumisele.

Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat üles ehitades on Huntington õigesti järeldanud, et konflikt ei ole universaalne lääne ja muude toimijate konflikt, vaid osalejatel võivad olla paljud üksteisest sõltumatud erihuvid. Lääne ja ülejäänute universaalse vastasseisu kontseptsioon tuleneb pigem rahvusvahelise süsteemi lääne- ja Euroopa-kesksusest kui Lääne tsivilisatsiooni erilisest agressiivsusest(49). Tunnistades konflikti olemasolu lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, ei ole see vastandumine sugugi mitte üheselt defineeritav. Tsivilisatsioonidevahelises konfliktis esinevad tegelikult mitmed erinevad vastandused: lääs vs araabia natsionalism, lääs vs sunniidid ja lääs vs šiiidid. Kõik need kolm vastandumist on mõjutatud nii kolme islami tsivilisatsiooni peavoolu (araabia natsionalism, sunniitlik fundamentalism, šiiitlik fundamentalism) omavahelistest vastuoludest.

Pan-arabistlik ideoloogiline liikumine tekkis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses Egiptuses, Liibanonis ja Süürias. 19. sajandi keskel tekkis al-Nahda liikumine, mis oli mõjutatud egiptuse kirjaniku ja teadlase Rifa’a al-Tahtawi (1801-1873) ideedest(50). Kuigi al-Tahtawi pidas islamit üheks araablaste identiteedi kandjaks, oli islam identiteedi määratlejana kaua aega tagaplaanil ega mõjutanud otseselt rahvuslike liikumiste arengut(51). Araabia natsionalismi kõrgaeg saabus peale Teist Maailmasõda ja kestis 1960-70 aastateni. Peale Teist maailmasõda ja koloniaalsüsteemi lagunemist paljudes araabiamaades juhtpositsiooni hõivanud Araabia natsionalism oli olemuselt sekulaarne ja vasakpoolne. Tema tuntumad esindajad olid Gamal Abdel Nasser Egiptuses, Habib Bourguiba Tuneesias, Ahmed Ben Bella ja Houari Boumedienne Alžeerias, Yassir Arafat Palestiinas, BAATH parteid Süürias ja Iraagis. Selle põlvkonna järglaste troon lõi tugevasti kõikuma 2010-2011 rahutuste tagajärjel, mis viisid võimult Tuneesia presidendi Ben Ali ning Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki ja asetasid surve alla Liibüa liidri Muammar al-Gaddafi ja Jeemeni presidendi Ali Abdullah Salehi, kes on just selle põlvkonna järeltulijad.

Sekulaarset araabia natsionalismi ja politiseeritud islamit ühendab läänevastasus, kuid siseriiklikult on nad tavaliselt olnud tugevas poliitilises opositsioonis. Kuigi lääne liberaalne demokraatia jäi paguti hätta araabia sekulaarse natsionalismiga suhtlemisel, oli ta potentsiaalse koostööpartnerina palju mugavam kui politiseeritud islam, sest mõlema, nii lääne liberaalse demokraatia kui araabia sekulaarse natsionalismi, ideoloogiline vundament lähtus osaliselt sarnastest printsiipidest. Peale Teist maailmasõda vindunud Lähis-Ida konflikt ja lääne toetus Iisraelile takistas koostööd araabia natsionalistidega ning tekitas toetusbaasi kultuuriliselt palju kaugemale ning enam vastanduvale politiseeritud islamile.

Islami usku ei saa pidada verejanulisemaks kui mõnda teist religiooni. Siinkohal tuleb vahet teha religioossel praktikal ja politiseeritud islamil, kui religioonil põhinevat ideoloogiat kasutatakse teatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Politiseeritud islamit esindavad teiste hulgas Moslemi Vennaskond Egiptuses, Hamas Palestiinas, Islami Vennaskond Somaalias, Alžeerias, Taliban Afganistanis ning nad on võimelised kasutama hirmu ja au motiive kultuuridevahelise vastasseisu süvendamisel. Nii võeti 30. septembril 2005 Taani ajalehes Jylland-Posten avaldatud karikatuure prohvet Muhamedi kohta kasutusele ajendina tsivilisatsioonidevahelise konflikti lõkkelepuhumisel lääne ja islami maailmade vahel(52). Kui need karikatuurid oleksid ilmunud 30 aastat tagasi, oleks vastukaja olnud tõenäoliselt palju leigem, sest lääne-islami konflikt ei olnud veel jõudnud haripunkti, mistõttu puudus vajadus konflikti õhutava motiivi järele.

Islami ja kristluse vastasseis Euroopas ei ole uus ajalooline nähtus, mille tugevamad väljundid olid Türgi ülemvõim Balkanil (14.-20.sajand), araablaste vallutused Hispaanias (8.-15.sajand) ja Sitsiilias (9.-10.sajand), aga ka eurooplaste ristisõjad „Püha maa“ vabastamiseks (11.-13.sajand). Ajaloolised islami kogukonnad paiknevad mitmetes Ida-Euroopa riikides – Bosnias ja Hertsegoviinas, Bulgaarias, Küprosel, Makedoonias, Montenegros, Venemaal, rääkimata valdavalt islamiusulistest Albaaniast ja Kosovost. Sisserände tulemusena eeskätt Türgist, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast on islam oma positsioone Lääne-Euroopas viimastel aastakümnetel oluliselt tugevdanud. Islamiusuliste protsent on ületanud 5% piiri Austrias, Belgias, Prantsusmaal ja Rootsis ning on jõudmas 5% künnise lävele Kreeka, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits ja Ühendkuningriik(53). Demograafilise olukorra kiire muutumine on soodustanud kultuurikonflikti identiteedigruppide vahel ja mis on omakorda toitnud pinnast nii islami kui islamivastase äärmusluse tekkele Euroopas.

Huntingtoni väide tsivilisatsioonudevahelisest kokkupõrkest toetub paljuski konfliktile lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, mis on paljuski ohjamata Lähis-Ida konflikti tagajärg, samal ajal kui lääne ja Hiina sinoistliku tsivilisatsioonide vahel toimub pigem lokiaanlik võistlus. Mitte vähem intensiivsemad ja kohati hoopis laiaulatuslikumad on tsivilisatsioonisised konfliktid. Konfliktid Sudaanis, Somaalias, Lääne-Aafrikas, Venemaa ja Gruusia konflikt – need ei ole tsivilisatsioonidevahelised konfliktid. Al-Qaeda rünnakuga esile kutsutud üleilmne terrorismivastane sõda tekitas võrdusmärgi islamiusuliste ja terroristide vahel, kuid Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline rühmitus. Nende eesmärk pole islami religiooni või kultuuri tutvustamine ning levitamine, vaid nende eesmärgid on poliitilised, kus vaimu motiiviga manipuleerides süvendati hirmu erinevate kultuuride vahel. Islamiusuliste käitumist oma religioosse identiteedi määratlemisel võidi vastanduvates kultuurides näha kui eelhoiatust terroristlikule tegevusele. Seega on äärmuslusel võime meedia kaasabil dramaatiliselt kujundada teatud ’Meie-rühma’ grupiidentiteeti ’Teiste’ hulgas, isegi kui äärmusrühmituse tegelik mõju identiteedigrupile on valdavalt marginaalne.

Kokkuvõte
Kui me jälgime rahvusvaheliseid suhteid pikemaajalisemas perspektiivis, siis ei saa me neid käsitleda universaalsete, ajatutena ja muutumatutena, vaid nad on sõltuvad paljudest kompleksse päritoluga universaalsetest ja lokaalsetest motiividest. 17. sajandi rahvusvaheline süsteem erineb tunduvalt Napoleoni-järgses Euroopas 1815. aastal kehtestatud ’Euroopa kontsertist’, mis jälle omakorda erineb 20. sajandi Versailles’i süsteemi ja külma sõja aegsetest rahvusvaheliste suhete korraldusest. Rahvusvaheliste suhete evolutsiooniline areng stabiilse rahu suunas on toimunud käsikäes tagasilöökidega, suurte sõdade ning vastasseisudega, mistõttu ei saa me rääkida sihikindlast liikumisest progressi suunas. Emotsionaalsed motiivid (vaim, hirm) ei mõjuta rahvusvaheliste suhete arengut vähem kui ratsionaalsed motiivid (isu, mõistus).

Rahvusvaheliste suhete süsteemne areng ja stabiilsus on sõltunud paljuski sellest, kuivõrd on erinevad toimijad on ennast kehtiva süsteemiga identifitseerinud. Kollektiivseid identiteete on palju ning eri tasanditel, mistõttu on olemas laialdane sotsiaalne baas erinevate identiteedikonfliktide tekkeks. Kultuuriliste konfliktide osakaal maailmas on suurenenud teiste eeskätt universaalsetele ideoloogiatele rajatud identiteedikonfliktide (nt marksism) arvelt, kuid tsivilisatsioonidevahelisest konfliktist on praegu veel ennatlik rääkida, sest tsivilisatsioonisolidaarsusel välja kujunenud identiteedid ei ole väga tugevad. Sellegipoolest suudavad kultuuriline relativism ning sellest lähtuvad teooriad haarata mitmeid kaasaja ühiskonna valupunkte, mille seletamisega ratsionalistlikud teooriad on hätta jäänud.

Süsteemi ja toimija kultuuriline kooseksisteerimine on mõjutatud vastastikuselt. Kui toimija kultuuriline identiteet erineb tunduvalt süsteemi või süsteemis paiknevate teiste toimijate kultuurist, siis on tõenäsus sattuda nendega konflikti suurem. Üleilmastumise ja suureneva vastastikuse sõltuvuse protsesside peatamine on ilmselt ebareaalne ja sellepärast on kultuuriline relativism multikultuurses keskkonnas ellujäämiseks nii kasulik kui vajalik, sest ta aitab mõista ka ’Teiste’ identiteedivajadusi ning arvestama võõrast identiteedist lähtuvate motiividega. Multikultuurses keskkonnas on mõistlik ’isu’ taltsutada, hoiduda partneri ’vaimu’ solvamast ning mitte lasta end alla neelata kõikvõimalikel ’hirmudel’.
(lõpp) A.D.2011

37 Lebow R.N, A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, pp. 4-6
38 Lebow, R.N., pp. 89-90
39 Ibid, p. 2
40 Ibid., p. 3
41 Vt ka ibid, p. 90
42 Ibid, p. 72
43 Ibid, p. 63
44 Ibid, p. 77
45 Ibid, p. 82
46 Ibid, p. 89
47 Ibid, p. 60
48 Ibid., p. 558
49 Huntington, S.P., lk. 233
50 Rifa’a al-Tahtawi oli Pariisis õppinud Egiptuse kirjanik ja õpetlane, kes muuhulgas üritas islami põhimõtteid lõimida tolleaegsete Euroopa ühiskonnateooriatega.
51 Panarabistliku liikumise lätetega olid seotud paljud araabia kristlased, teiste hulgas Jurji Zaidan (1861-1914), Constantin Zureiq (1909-2000) ja Michel Aflaq (1910-1989).
52 Lääne tänapäeva sekulariseeritud kultuuris ei ole religiooni pilamine eriline patt, võtame kasvõi Jean Effeli karikatuursed lood maailma loomisest.
53 http://www.islamicpopulation.com/Europe/europe_islam.html

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12), lk. 65-82.

Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II

@H.M.
Motiivid ning nende väljundid – huvi, au ja hirm
Kui kultuur esindab teatud väärtushinnanguid ning identiteet on enesetunnetuslik paradigma, mis rõhutab ühtsele väärtussüsteemile rajatud kollektiivset solidaarsust, siis motiivid annavad identiteedile väljundi. Rahvusvahelistes suhetes suunavad motiivid toimijate tegevust multikultuurses keskkonnas. Lebow seob riiklikke huvisid ’isu’ motiiviga(24). Ratsionalistlikud teooriad väidavad, et riikidel on huvid, millest lähtuvad ka nende poliitilised doktriinid, kuid need jäävad toimijate kultuurilisest identiteedist mõjutamata. Realistid peavad riiklike huvide juures määravaks ellujäämist ja julgeolekut anarhilises süsteemis. Liberaalidele on oluline majanduslik kasv ning jõukuse ja heaolu edendamine. Riiklik identiteeditunnetus, patriotism, võib teatud situatsioonides solidaarsust suurendada, aga riigid on väga harva monoetnilised ning kujunenud hoopis teistsuguste protsesside tulemusena kui näiteks rahvused, mistõttu riiklik identiteet ei pruugi alati kattuda rahvusliku identiteediga ning riiklikud huvid samastuda rahvuslike huvidega.

Au on olnud ratsionalistlike kategooriate järgi kõige raskemini määratletav paradigma ning on tihedasti seotud ’vaimu’ motiiviga, mistõttu on teda kvantitatiivsete meetoditega raske mõõta. Au, nagu ka hirm, on paljuski emotsioonidele toetuv motiiv, mis rõhutab selliseid eneseidentiteedile toetuvaid väärtusepõhiseid kategooriaid nagu uhkus, eneseväärikus ja positsioon ühiskonnas. Nii on ’au’ traditsiooniliselt väärtustanud sõdalasühiskonnad ja vastase ’au haavamine’, kuigi see ei too ilmtingimata kaasa materiaalseid kaotusi, on üks sagedasemaid konflikte põhjustanud tegevusi rahvusvahelistes suhetes. Teatud mõttes vastandub ’au’ ’mõistusele’, mis on ratsionalistlik kasule toetuv motiiv.

Teise maailmasõja järel valitsevaks muutunud liberaalne majandussüsteem on aidanud süvendada protsesse nagu üleilmastumine ja kompleksne vastastikune sõltuvus ja rajanud teed liberaalsele riigile, mis on olemuslikult multikultuurne ning mõjutatud transnatsionaalsete ettevõtete ja vabakaubanduse põhimõtete poolt. Kaasaegne liberaalne riik on ’mõistuse’ motiivil tegutsev ratsionaalne riik, mis üritab leida kompromissi ’isu’ ja ’mõistuse’ vahel ja eristub 19. sajandi traditsioonidele tuginevale rahvusriigi kontseptsioonist, mis väärtustab ’vaimu’ kategooriasse kuuluvaid väärtusi ning on loomult konservatiivne ja alalhoidlik. Liberaalne riik on välja kujunenud lääne tsivilisatsiooniruumis, kuid globaalselt pakub rahvusriik talle ikka veel tugevat konkurentsi. Kaasaegsed konfliktid kajastavad paljudel juhtudel kahe riigitüübi kokkupuutel paratamatult tekkivat ideoloogilist vastasseisu, kus üks pool soovib olemasolevat väärtussüsteemi muuta ja teine säilitada.

Rahvusriigid koosnevad „rühmadest ja kogukondadest, kellel on erinevad tavad ja veendumused, nende seas ka rühmad, kelle veendumused on üksteisega vastuolus. (25)“ Rahvusriigis on väärtustatud etniline ja kultuuriline identiteet, mis nagu selle riigi poliitiline süsteem ja riiklikud huvid lähtuvad seal juhtpositsioonil oleva etniliselt identifitseerunud kultuurilise kogukonna, põhirahvuse, huvidest. See ei välista teiste rahvusgruppide painemist rahvusriigi territooriumil, kuid nende õigused on delegeeritud põhirahvuse poolt (26). Soov oma traditsioonilisi väärtusi säilitada seob rahvusriigi kokku ’isu’, ’vaimu’ ja ’mõistuse’ kõrval neljanda fundamentaalse motiiviga – ’hirmuga’, mis loob pinnast äärmuslikele liikumistele, olgu see siis religioosne, rahvuslik või sotsiaalne fundamentalism.

Äärmusliikumised hõlmavad oma paljudes esinemisvormides nii politiseeritud religiooni, marurahvuslust kui ka marksistlikku ekstremismi. Äärmuslaste eesmärgiks võib olla maailma parandamine, soov muuta ta oma ideaalidele vastavaks, ning selle tarvis on nad valmis kasutama vägivalda, sest konsensuslike meetmete abil pole võimalik soovitud ideaalmaailmu luua. Messianism ja äärmuslikud poliitilised meetmed sobivad omavahel kokku. Suutmatus kohaneda olemasoleva maailmaga ning mõtteviiside paljususega võib äärmuslasi traditsiooniliste väärtuste kaitsmise sildi all kihutada poliitilistest vahenditest loobumisele ning äärmuslike vahendite kasutamisele. Pärast 11. septembril 2001 Al Qaeda poolt initsieeritud rünnakuid New Yorgile ja Washingtonile tõusid fookusesse islami identiteedi nimel sooritatud terroriaktid, mis justkui kinnitasid tsivilisatsioonidevaheliste konfliktide aktuaalsust.

Äärmuslik tegevus ei viita iseenesest veel laiaulatuslikule tsivilisatsioonide vahelisele vastasseisule ning jääb tavaliselt poliitiliselt marginaalsete rühmituste või indiviidide tasandile. Käesoleva artikli kirjutamise ajal toimus teatud reaktsioonina islamiäärmusluse aktualiseerumisele Norra paremäärmuslase Anders Behring Breiviki sooritatud terroriakt Norras, Oslos ja Utøya saarel. Samalaadseid „tõe ja õiguse“ eest võitlejaid on maailm ikka ja jälle kohanud. 1998. aastal korraldas Timothy McVeigh Oklahoma Citys pommiplahvatuse, mis tappis sadu inimesi. 20. juulil 2011 hukati Texase osariigis mürgisüstiga 41-aastane Mark Stroman, kes kättemaksuks 11. septembri eest ründas ja tappis isikuid, keda pidas araablasteks. Kuna äärmuslaste sotsiaalne kandepind pole sageli lai, siis meediaajastul kasutavad nad vägivalda tähelepanuvajaduse eesmärgil, mis aitab nende ekstremistlikke vaateid kogu maailmale tutvustada. Seda tõestas ka Breiviki juhtum.

Samuel Huntington on märkinud, et Lääne tsivilisatsiooni sekkumine teiste tsivilisatsioonide asjadesse on lähiajal kõige suuremat ohtu kujutav üleilmse ebastabiilsuse ja konflikti allikas. Identiteetide vastasseis võib esineda paljudel erinevatel tasanditel, kuid samas ei ole ühisesse tsivilisatsiooni kuulumisele tuginev identiteet just mitte kõige sagedasem rahvusvahelise konflikti tekkeallikas(27). Palju kergemini võivad konfliktid puhkeda ühte tsivilisatsiooni paigutuvate väiksemate kultuuriliselt erinevate identiteedigruppide vahel, kes peavad jagama ühist geopoliitilist ruumi. Konfliktid sunniidi ja šiiidi kogukondade vahel islami tsivilisatsioonis, etniliste gruppide vahel aafrika tsivilisatsioonis, budistlike singaleeside ja hinduistlike tamilite vahel Sri Lankas ning mitmed konfliktid õigeusklike kultuuride vahel Kaukaasias(28) ei kattu just Huntingtoni tõmmatud tsivilisatsioonide piiridega.

Emotsionaalsed kategooriad (au ja hirm) ei mõjuta identiteedi kujundamist vähem kui ratsionalistlikud kategooriad (huvid ja mõistus) ja sel põhjusel on identiteedikonfliktid sagedased nähtused ka rahvusvahelistes suhetes. Emotsionaalseid kategooriaid rõhutavaid identiteedikonflikte on ka keerulisem ohjata kui ratsionalistlikel motiividel tekkinud riikidevahelisi vastasseise, sest viimaste puhul on pea alati võimalik leida mõlemale poolele sobivaid kompromisse, kui ainult mõlemad pooled on valmis selliste kompromisside tarvis töötama ning absoluutse kasu nimel loobuma suhtelistest kasudest. Emotsionaalset kahju hindamine on tavaliselt raske ja selle ümberarvutamine ratsionalistlikesse kategooriatesse sõltub subjektiivsetest hinnangutest

Alexander Wendt ja poliitiliste kultuuride ideaaltüübid
Rahvusvahelistes suhetes toimuvate interaktsioonide kirjeldamisel võib täheldada erinevaid poliitiliste kultuuride ideaaltüüpe, mis esitavad süsteemile või süsteemi sees tegutsevale allsüsteemile omast käitumismudelit. Need ideaaltüübid konkureerivad omavahel ning põhinevad konfliktil, võistlusel ja koostööl. Süsteemi tasandil tõi Alexander Wendt välja kolme poliitilise kultuuri ideaaltüüpi: hobbesiaanliku, lokiaanlikku ning kantiaanliku kultuuri, mis määravad paljuski ära ka rahvusvahelise süsteemide toimimise loogika(29). Kui hobbesiaanlikud ja lokiaanlikud kultuurid rõhutava vastavalt konflikti ja võistluse kesksust süsteemisiseste toimijate vahel, siis kantiaanlik kultuur väärtustab koostööd ja jagatud identiteeti.

Kolme kultuuri lähtealused on seotud briti filosoofide Thomas Hobbes’i ja John Locke’i ning saksa filosoofi Immanuel Kanti töödest. Thomas Hobbes esitas oma ideelise platvormi teoses „Leviathan“(30). Ta käsitles maailma kõikide sõjana kõikide vastu, anarhilise süsteemina, kus kõik võitlevad oma õiguste eest. John Locke tegutses juba sajand hiljem, kui kaubanduslike suhete areng riikide vahel suurendas nende koostööd ning vastastikust sõltuvust. Locke nägi maailma pigem võistlevana kui võitlevana. Veel hiljem, 1795. aastal, püstitas Immanuel Kant essees „Zum ewigen Frieden“ juba idee igavesest rahust ning nägi suuremat perspektiivi riikidevahelises koostöös ning tuli välja vabariikide konföderatsiooni ideega(31).

Hobbesiaanlik kultuur vaatleb maailma lähtudes iseenese väärtushinnangutest ja on lahutamatult seotud ’Meie-Teised’ vastandusel põhinevate ideoloogiate nagu natsionalism viljelemisega. Hobbesiaanliku kultuurist tuleneb ka hirmukultuur, mis on olnud üks peamisi klassikalise julgeolekudilemma tekkemotiive. Lokiaanid erinevad Wendti järgi hobbesiaanidest selle poolest, et vastandumisel nad ei käsitle vastaseid kui vaenlasi, vaid kui rivaale ning tunnistavad vastaspoole õigust „elule ja vabadusele“, aga samuti nende õigust käituda nagu nad käituvad(32). Kantiaanlik kultuur vastandub hobbesiaanlikule ja lokiaanlikule kultuurile, kuna eelistab rahvusvahelistes suhetes koostööd konfliktile, püüdleb sõdadevaba ühiskonna poole, otsib kultuuridevahelist konsensust ja rõhutab üldinimlikke väärtushinnanguid. Rahvusvaheliste suhete ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad esindavad ka erinevaid poliitilisi kultuure. Kui realistide ideed väljenduvad hobbesiaanlikus ja lokiaanlikus kultuuris, siis liberaalide maailma võib kohata kantiaanlikus kultuuris.

Põhiline erinevus hobbesiaanliku, lokiaanliku ja kantiaanliku kultuuritüübi vahel tuleneb nende kultuuritüüpide käitumuslikest erinevustest kollektiivse identiteedi konstrueerimisel. Hobbesiaanlik ja lokiaanlik kultuur rõhutavad kultuuridevahelisi erinevusi, samal ajal kui kantiaanlik kultuur üritab leida ühisosa erinevate identiteetide vahel. Alexander Wendt märgib, et kantiaanlikud riigid käsitlevad teisi riike pigem kui sõpru ja mitte kui vaenlasi (nagu hobbesiaanliku kultuuri puhul) või rivaale (nagu lokiaanliku kultuuri puhul)(33). Wendt nägi rahvusvahelist süsteemi tervikuna progresseeruvana ja pidas kantiaanliku kultuuri kõrgemaks kui lokiaanlikku kultuuri ning lokiaanlikku kultuuri omakorda kõrgemaks kui hobbesiaanlikku kultuuri (34). Alexander Wendti poliitiliste kultuuride ideaaltüübid vastavad rahvusvahelistele süsteemide kultuuridele. Kantiaanlikud süsteemid on mittepolaarsed ja kantiaanliku kultuuri instrumentide hulka kuuluvad demokraatlikul rahul ja koostööjulgeolekul põhinevad režiimid(35).

Tabel 1. Poliitiliste kultuuride ideaaltüübid rahvusvahelistes suhetes [1]

Kultuur Hobbesiaanlik Lokiaanlik Kantiaanlik
Keskkond anarhia anarhia kooslus
Süsteemi nõudmised konflikt konflikt koostöö
Motiivid hirm isu vaim/mõistus
Positsioneerumine ’teiste’ suhtes vaenulikkus rivaliteet koostöö
Sotsiaalsed interaktsioonid sõda võistlus sõprus
Polaarsus polaarsus polaarsus mittepolaarsus
Stabiilsus ebastabiilsus stabiilsus stabiilsus/ebastabiilsus
Doktriinid koalitsiooniehitamine, relvastuse võidujooks, suurema jõuga sidumine tasakaalustamine, neutraalsus, liitlaste otsimine rahu, kompleksne vastastikune sõltuvus

[1] Vt. ka Mölder, H., p. 34

Esmakordselt võib kantiaanliku süsteemi ilminguid täheldada peale Esimest maailmasõda kehtima hakanud Versailles’ süsteemi juures, kus kantiaanlikku süsteemi üritati üles ehitada tuginedes universaalsetele normidele, rahvusvahelisele õigusele ja Rahvasteliidule kui normide täitmist praktikas kontrollivale institutsioonile. Kuigi Teise maailmasõja järgse „külma sõja“ süsteemi ülesehitus oli sarnane Versailles’ süsteemile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile olid asetatud Rahvasteliiduga samalaadsed institutsionaalsed kohustused, toimisid süsteemi sees kaks allsüsteemi: lääneriikide liberaaldemokraatlik allsüsteem, mis oli majanduslikult seotud Maailmapanga, Valuutafondi ja Euroopa Majandusühendusega ning sõjaliselt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) ning sotsialistliku bloki allsüsteem, mis tugines vastavalt Vastastikuse Majandusabi Nõukogule ja Varssavi Lepingu Organisatsioonile.

Poliitilise kultuuri domineerimist süsteemi üle ei saa kindlasti käsitleda absoluutsena. Ajalugu on näidanud, et ühe rahvusvahelise süsteemi sees võivad edukalt eksisteerida erinevaid poliitilisi kultuure kasutavad kogukonnad. Kui rahvusvaheline süsteem tervikuna on kantiaanlik, siis ei tähenda see veel, et kõik toimijad ja allsüsteemid (regioonid, keskkonnad) lähtuvad samuti kantiaanlikust poliitilisest kultuurist. Peale „külma sõja“ lõppu on Euroopa lähtunud valdavalt kantiaanlikust kultuurist, samal ajal kui Lähis-Idas domineerib hobbesiaanlik kultuurikeskkond ning Lõuna-Aasias võib täheldada lokiaanliku kultuuri mõjusid(36). Kui selline kultuuriline vastasseis süsteemi ning allsüsteemi (või üksiku toimija) vahel süveneb, võib see muuta süsteemi tervikuna ebastabiilseks.

Wendti poolt kirjeldatud poliitilised kultuurid aitavad mõista rahvusvahelise süsteemi arengut ning näitavad, et kultuurikeskkond võib ajas ja ruumis muutuda. Rahvusvahelise süsteem ei ole peale Westfaali rahu 1648. aastal püsinud konstantsena, vaid paljud identiteedid, normid ja väärtushinnangud on aja jooksul tekkinud, muutunud või kadunud. Hobbesiaanlik keskkond, kus toimus kõikide sõda kõikide vastu, asendus süsteemi stabiliseerides kokkulepetele altima lokiaanliku keskkonnaga. Alates 20. sajandist võib märgata liberaalse kantiaanliku kultuuri süvenevat mõju rahvusvahelisele süsteemile. Kuid süsteemis toimunud muutuste põhjendamisel on Wendt valdavalt jäänud ratsionalistlike seletuste juurde, mis ei suutnud põhjendada paljude protsesside tekkepõhjuseid. See omakorda ajendas Richard Ned Lebow’it otsima neid juba vana-Kreeka filosoofias tuntud universaalsetest motiividest.

24 Lebow, R.N., p. 60.
25 Shweder, R.A., Moraalikaardid, Esimese Maailma liigne enesekindlus ja uued evangeeliumikuulutajad – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 164.
26 Mölder, H., Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. – Akadeemia, 9, 1997, nr. 10, lk. 2026.
27 Huntington, S.P., lk. 397.
28 Nt grusiinide konflikt venelaste, osseetide ja abhaasidega, kuigi nii grusiinidel (Adžaaria), osseetidel ja abhaaslastel on ka islami vähemus.
29 Wendt, A., pp. 246-312.
30 http://oll.libertyfund.org/?option=com_staticxt&staticfile=show.php%3Ftitle=585&chapter=89842&layout=html&Itemid=27, vaadatud 17.01.2009.
31 http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm, vaadatud 20.08.2008.
32 Wendt, A. , p. 279.
33 Ibid., pp. 298-299.
34 Ibid, pp. 311-312.
35 Vt. ka Mölder, H., p. 34
36 Frederking, B., Constructing Post-Cold War Collective Security. – American Political Science Review, Vol. 97, No. 3, 2003, p. 367.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes I

@H.M.
Kahekümnenda sajandi viimastel aastakümnetel rahvusvahelistes suhetes alguse saanud arengud on tõstnud üha rohkem päevakorrale kultuuri- ja identiteediproblemaatika. Koloniaalajastu lõpp tõi kaasa paljude uute ja erinevate kultuuriliste taustadega toimijate (1) ilmumise rahvusvahelisele areenile, kus Euroopa-välised jõud on hõivamas aina olulisemaid positsioone. Kogu planeeti hõlmavad protsessid nagu üleilmastumine, kultuuridevaheline kommunikatsioon ja liberaalne majandussüsteem on mõjutanud vajadust arvestada partnerite kultuuriliste eripäradega, kuid seda globaalse rahvusvahelise süsteemi tingimustes. Hedley Bull teeb vahet rahvusvahelisel süsteemil ja rahvusvahelisel ühiskonnal. Esimese moodustavad rahvusvahelised toimijad siis, kui nad omavad üksteisega piisavalt kontakti ja mõjutavad üksteise otsuseid, teine nõuab ühiste huvide ja väärtuste olemasolu, mis kokkuvõttes viitab teataval ühisidentiteedi tunnetamisele(2). Külma sõja ajal varjas ideoloogiline vastasseis lääne liberaaldemokraatliku ning nõukogude tüüpi marksistliku ühiskonna vahel rahvusvahelise süsteemi multikultuursuse. Külma sõja lõpp ja kommunistliku süsteemi kokkuvarisemine asendasid ideoloogilised vastasseisud kultuuriliste vastasseisudega.

Kahekümnenda sajandi teisel poolel maailma arengut mõjutanud poliitilised protsessid ei ole jätnud puudutamata teadusmaailma, mis on laias plaanis jagunenud kaheks võitlevaks leeriks ratsionalistide ja kultuuriliste relativistide vahel. Kultuurilised relativistid näevad kultuuri sotsiaalse, poliitilise ja majandusliku käitumise peamise mõjutajana, samal ajal kui materiaalse huvitatuse printsiibist lähtuvad majandusteadlased, ratsionaalset valikut esindavad poliitikateadlased ja rahvusvaheliste suhete neorealistlik koolkond tuginevad universaalsetele seletustele(3). Universaalsed teooriad(4) said innustust Euroopa ideede levikust üle terve maailma, mis edenes koloniaalsüsteemi tekkimisega ning valdava osa maailmast sattumisega Euroopa suurvõimude mõju alla. Kultuuriliste relativistide läbimurdele sai poleemiliseks avalöögiks Samuel P. Huntingtoni 1993. aastal ajakirjas „Foreign Affairs“ avaldatud artikkel „Tsivilisatsioonide kokkupõrge“, millele mõned aastad hiljem järgnes samanimeline raamat. Huntington pööras tähelepanu tõsiasjale, et ühtse universaalse süsteemi asemel on maailm jagunenud erinevate kultuuriliste tsivilisatsioonide vahel.

Rahvusvahelised suhted on iseseisva teadusharuna väga noor distsipliin, millega hakati tegelema alles 20. sajandi alguses, peale Esimest maailmasõda, kui Walesi Ülikooli juures Aberystwythis avati briti liberaalse poliitiku lord David Davies’i eestvõttel esimene rahvusvaheliste suhete õppetool(5). Kahe maailmasõja vahel domineerisid rahvusvaheliste suhete uuringutes briti teadlased ning liberaalne koolkond. Teise maailmasõja järel tõusid teadusharus juhtpositsioonile Ameerika Ühendriigid ning realistlik koolkond. Ratsionalistide juhtpositsioon hakkas vähehaaval murenema 20. sajandi teisel poolel, kui reflektsionistlikud teoreetilised koolkonnad, eeskätt konstruktivistid, pakkusid alternatiivi traditsioonilistele ratsionalistlikele koolkondadele nagu realistid ja liberaalid. Kui ratsionalistid uurisid maailma pigem süsteemi tasandil, siis reflektsionistid nägid rahvusvahelisi suhteid toimijate ja süsteemi poolt vastastikuselt mõjutatava protsessina.

Richard Ned Lebow esitas 2008. aastal raamatus „A Cultural Theory of International Relations“ rahvusvaheliste suhete kultuurilise teooria põhialused. Lebow lähtub oma teooria ülesehitamisel eelkõige inimlikest motiividest ja toob vana-Kreeka filosoofilisele traditsioonile toetudes välja kolm inimkonna arengut suunavat motiivi – vaim (spirit), isu (appetite) ja mõistus (reason)(6). Kolmele põhimotiivile pakuvad konkurentsi veel hirm (fear) ja harjumus (habit). Motiivid on universaalsed üldinimlikud nähtused, mis võivad erinevas kultuurilises või ka tsivilisatsioonilises keskkonnas toimida erinevalt. Käesolev artikkel uurib, kuidas on kultuuriline relativism sh kultuuriline teooria mõjutanud arenguid rahvusvaheliste suhete teoorias ja praktikas.

Kultuur ja identiteet
Antropoloogid (nt Clifford Geertz) on seostanud kultuuri ühiskonna eluviisiga: väärtushinnangute, kogemuste, sümbolite, institutsioonide ja inimsuhete kogumiga(7). Kultuur võimaldab viia ideaalid ja praktika omavahelisse seosesse ning aitab leida vastuseid fundamentaalsetele küsimustele: kuidas on määratletud heaolu; kes annab selle jaoks väärtushinnanguid; ning kuidas majanduslikud ja sotsiaalsed mõjurid haakuvad nende kultuurilise taustaga, arvestades, et heaolu ei ole kõigi jaoks alati võrdselt tagatud(8). Kultuuri on sageli seotud mõistetega nagu püsiväärtused ja traditsioonid, mida fundamentalistlikud liikumised on tihtipeale oma kitsaste poliitiliste eesmärkide huvides ära kasutanud. See võib viia eksiarvamusele, et kultuur on midagi muutumatut ja konservatiivset. Veel möödunud sajandi alguses oli suhtumine kultuuri teistsugune. Progressiivsed antropoloogid (nt Franz Boas, Ruth Benedict, Margaret Mead) nägid kultuuri muutuvana(9).

Gabriel Almond ja Sidney Verba on defineerinud poliitilist kultuuri kui ühiskonna uskumuste ja väärtuste kogumit, mis on seotud poliitilise süsteemiga(10). Rahvusvahelistes suhetes mõjutab poliitiline kultuur toimijate taustsüsteemi ja on mitmetasandiline, hõlmates nii universaalsemaid süsteemi kultuure kui ka identiteedipõhiseid strateegilisi kultuure(11). Rahvusvaheline süsteem lähtub talle omasest poliitilisest kultuurist, nagu ka iga toimija evib individuaalset strateegilist kultuuri süsteemiga suhtlemisel – strateegiline kultuur väljendabki üksikute toimijate strateegilisi valikuid süsteemis(12). Süsteemi kultuur ja subjekti strateegiline kultuur võivad teineteist mõjutada ning olla vastastikuses sõltuvuses. Mida suuremad on vastuolud süsteemi kultuuri ja üksiku rahvusvahelise toimija strateegilise kultuuri vahel, seda suuremad eeldused on laiapõhjalise rahvusvahelise konflikti puhkemiseks.

Kultuur levib ka erinevates valdkondades (nt julgeolek, majandus, keskkond), mis on poliitilisest kultuurist tulenevad sotsiaalsete uskumuste ja väärtuste kogumid ja kujundavad toimijate kollektiivset identiteeti nimetatud valdkondades. Iga erineva toimija suhe rahvusvahelisse süsteemi on isikupärane ning ta on ühtlasi spetsiifiline kultuuri kandja. Miks Soome positsioon rahvusvahelises süsteemis on teistsugune kui näiteks Usbekistanil? Ratsionalistlikud koolkonnad kasutavad rahvusvaheliste suhete analüüsis majandusest ülevõetud stiili, mistõttu nad ei pööra piisavalt tähelepanu sellistele motiividele nagu prestiiž või reputatsioon, mida nad tõlgendavad pigem jõuvahekordade tulemusena kui ühiskondlike motiividena(13).

Konstruktivistlikud koolkonnad on toonud rahvusvaheliste suhete analüüsi mõisted nagu normid, uskumused, identiteedid, väärtused ja põhimõtted, mis kõik võivad ühes või teises kontekstis toimijate käitumist mõjutada. Alexander Wendt on kultuuri lahti mõtestanud kui jagatud ideedel põhinevat sotsiaalsete struktuuride kogumit(14). Peter Katzensteini määratlusel tugineb kultuur nii hinnangulistele standarditele (nt normid ja väärtused) kui ka kognitiivsetele standarditele (nt reeglid ja mudelid)(15). Taoliste standardite abil on võimalik otsustada, millised toimijad kuuluvad süsteemi (kultuurikogukonda), kuidas nad tegutsevad ning kuidas nad suhtestuvad üksteisega. Rahvusvaheline süsteem on juba loomupäraselt multikultuurne kogum, mis ühendab paljusid erinevaid kultuurilisi identiteete ja nende kandjaid.

Kultuurilise keskkonna määratlemisel muutub toimija identiteet vägagi oluliseks(16). Filosoofias, poliitikateadustes ja poliitikas on identiteedi konstrueerimine tugevasti seotud vastanduvate sotsiaalsete kategooriatega nagu ’Meie’ ja ’Teised’(17). Omandatud identiteet on osaliselt väljaspoolt identiteedigruppi esile kutsutud spontaanne tunne, mis kujundab teatud grupi inimeste emotsioone ja lojaliteete(18). Identiteet näitab selle kandja kuuluvust kas siis enesehinnangu alusel ’Meie’-gruppi, kuid see võib olla omistatud ka mõne muu hinnanguandja poolt, millega ta liigitatakse ’Teiste’ hulka. Juba George Herbert Mead märkis, et mina-identiteedi kujunemine on orgaaniline vastus ’Teiste’ suhtumisele(19). Identiteet peegeldab kindlasti teatavat kollektiivset solidaarsust, milllele võivad olla omistatud nii positiivsed kui negatiivsed väärtushinnangud.

Sotsiaalse identiteedi teooria kohaselt moodustavad inimesed identiteedigruppe väga erinevatel põhjustel, mis võivad tihtipeale olla ka peale sunnitud(20). Huntingtoni järgi eristuvad inimesed üksteisest erineva päritolu, religiooni, keele, väärtuste ja institutsioonide põhjal(21). Sotsiaalsed identiteedid mõivad mitmel juhul omada ka erinevaid väljundeid, sõltuvalt kultuurilisest keskkonnast, kus seda tarvitatakse. Näiteks võib baski identiteet avalduda Hispaania kultuurilises keskkonnas, kuid lääne kultuurilises keskkonnas võib määravaks muutuda hoopis hispaania identiteet ning globaalses keskkonnas lääne identiteet. Seetõttu võib üks ja seesama indiviid erinevates kultuurikeskkondades omada hoopis erinevaid identiteete.

Alexander Wendt väidab, et kollektiivne identiteet sõltub neljast muutujast: vastastikune sõltuvus, ühine saatus, homogeensus ja enesepiirangud(22). Erinevates kultuurilistes keskkondades võivad need jällegi võtta mitmesuguse kuju. Näiteks 1990-tel aastatel tekkinud Ida-Euroopa identiteet on kujunenud ühise kuuluvuse alusel kommunistlikkusse blokki, kuigi paljude teiste kultuuriliste näitajate järgi võivad selle identiteedi kandjad üksteisest märgatavalt erineda. Samamoodi on ka Baltimaade regionaalne identiteet suuresti kujundatud väliste mõjurite toimel, peegeldades piirkonna geopoliitilist asukohta ja sarnast lähiajalugu, kuigi piirkonda lõhestab identiteedipiir Kesk-Euroopa katoliikliku kultuuri ning Põhja-Euroopa luterliku kultuuri vahel. Paradoksaalselt aitas Balti identiteeti kujundada ühiselt veedetud poolsajand Nõukogude impeeriumis, veel 1930-tel aastatel oli ühine identiteeditunnetus piirkonnas suhteliselt madal, mis takistas ka poliitilis-institutsionaalselt organiseeruda(23).

1 Traditsioonilises käsitluses kõige tuntumad rahvusvahelised toimijad (inglise k. – actor) on riigid, kuid tänapäeval on võib see termin hõlmata ka rahvusvahelisi organisatsioone, valitsusväliseid transnatsionaalseid ühendusi ja ettevõtteid, aga ka üksikindiviide.
2 Bull, H., The Anarchical Society. New York: Columbia University Press, 1977, pp. 9-15.
3 Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. xviii.
4 Rahvusvaheliste suhete teoorias põhiliselt liberaalsed ja realistlikud, aga ka marksistlikud koolkonnad.
5 David Davies (1880-1944) oli Briti parlamendi liige 1906-1929 ja tegev Rahvasteliidu asutamise juures.
6 Lebow, R.N., A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, p. 26.
7 Harrison L.E., Huntington, S.P., lk. xix.
8 Rao, V., Walton, M., Culture and Public Action. Stanford: Stanford Universiy Press, 2004, p. 4.
9 Glazer, N., Kultuuri lahutamine koostisosadeks – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 218.
10 Almond, G., Verba, S., The Civic Culture: Political Attitudes and Democracy in Five Nations, 1963.
11 Strateegiline kultuur kajastab rahvusvaheliste toimijate kultuurilisi valikuid (uskumusi ja väärtusi), mida nad praktiseerivad teatud strateegilises keskkonnas sh rahvusvahelises süsteemis. Vt ka Mölder, H., Cooperative security dilemma – practicing the Hobbesian security culture in the Kantian security environment. Tartu: Tartu University Press, 2010, p. 17.
12 Ibid., pp. 31-32.
13 Katzenstein, P.J., The Culture of National Security. Norms and Identity in World Politics. New York: Columbia University Press, 1996, p. 14.
14 Wendt, A., Social Theory of International Politics. Cambridge: Cambridge University Press, 1999, p. 249.
15 Katzenstein, P.J., p. 6.
16 Konstruktivistliku koolkonna järgi väljendab identiteet teatud valikuid, mida subjekt teeb teatud keskkonnas kas siis vaba tahte alusel või teatavate väliste protsesside toimel ning mille alusel kujuneb lõpuks välja selle subjekti identiteet. Vt ka Schöpflin, G., The construction of identity, 2001, http://www.oefg.at/text/veranstaltungen/wissenschaftstag/wissenschaftstag01/Beitrag_Schopflin.pdf, vaadatud 10.09.2011.
17 Lebow, R.N., Identity and International Relations – International Relations, Vol. 22, No. 4, p. 474.
18 Kellas, J., The Politics of Nationalism and Ethnicity. London: St.Martin’s Press, 1991, p. 15.
19 Mead, G.H., Mind, Self and Society. Chicago: Chicago University Press, 1934, p. 175.
20 Tajfel, H., Human Groups and Social Categories. Cambridge: Cambridge University Press, 1981.
21 Huntington, S.P., Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: OÜ Fontese Kirjastus, 1999, lk. 32.
22 Wendt, A., p. 343.
23 Siinkohal olgu näitena toodud edutud Balti Liidu moodustamise katsed kahe maailmasõja vahel. Tol ajal hõlmas Balti identiteet kõik endised Vene impeeriumi alad regioonis, sh Soome ja Poola.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline  relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

Hirmu ja õuduse tallermaa

@huviline
Mida inimesed totalitaarsetes ja avatud ühiskondades kardavad, mida nad jälestavad, mida nad vihkavad või õudseks peavad? Täpsemalt, kas olen tundnud midagi sellist, mis võiks olla üldisem või üldistusväärsem, omades kogemust nii suletud kui avatud ühiskonnas? Näiteks omal ajal hirmu- ja õudustejutu sarjas ilmunud Edgar Allan Poe „Kaev ja pendel“ ei tekitanud lugedes minus mingeid hirmu- või õudusevirvendusi, ometi peetakse seda klassikaks, mida lugesin totalitaarse ühiskonna tingimustes. Samuti, kinnipidamisasutused (psühhoneuroloogiahaigla eriosakonnad, vanglad jne) või salaluure (KGB, CIA, MI6) pole minus kunagi hirmu tekitanud. Pigem olen murelik kui inimesed avatud ühiskondades kaovad, sest see tundub õudne. Olen tundnud õudusejudinaid Alfred Hitchcocki filmi „Psycho“ ja ka mõningaid tänapäeva filme, nt Renny Harlini „Saatana kuru“ vaadates. Harlini film tundus alguses põnev, kuid hiljem kui saatan sai kuju(d), hoopis naeruväärne. Nüüdseks on Facebookis levima hakanud prokurör Lea Pähkeli küsimus: „Mis selles m**nis siis õudsat on?“ Tundub, et foobiad on isiklikud. Nende üldistamine pole sellepärast võimalik, kuna iga foobia sisu võib olla individuaalne ja erinev, või on võimalik üksnes mingis osas ja teatud määral. Sageli manipuleeritakse foobia mõistega lihtsalt omale kasulikul eesmärgil või oma teooria põhjendamiseks.

Hoopis teistmoodi on hirmu ja õuduse küsimust valgustanud Uku Masing, kirjutades „Budismist“ Buddha eluloost: „Tõeliselt on/_ _/ja see on tõenäoliselt õige jutt – Buddha oma jutt, et ta on mõelnud, kuidas tuleb, et üks rauk võib tunduda mulle jälk. Miks ta tundub mulle jälk, sest tean ju väga hästi, et ma saan sellekssamaks. Kust ma võtan õiguse tunda tema vastu jälkust? Mis see on, et jälestus mu sisse tuleb? Kas mul on oma vanaduse vastu jälkus, või on see midagi muud? Ja selle mõtte järgi – ütleb Buddha – kadus mu rõõm sellest noorusest, mis mul oli.“ Sama mõttekäik kannab ka vastikustunnet haigete ja räpaste ning õudustunnet surma vastu. Mis õigus on mul surma või lapsporno vastu õudust tunda? Ma ise ju suren samuti kunagi. Miks tunnevad inimesed surma ees hirmu, kui suremises ometi midagi ebaloomulikku pole? Mis on selle põhjuseks, mis põhjustab rõõmu ja julguse kadumise?

Kui sellised tunded on põhjuseks eneseusalduse kaotusele, siis tuleks leida mingi pidepunkt millele tugineda, mis võimaldab olla julgem. Samas, sportlased küsivad sageli, kuhu kadus minu enesekindlus ja siin ei saa kindlasti olla põhjuseks julgusepuudus. Klassikaline hirmu põhjus on teadmatus. Sellest tekkib ebakindlus ja kahtlemine, isegi kui julgusepuudus on kahtlustusena alusetu. Ma ei räägi argpüksist, sest argpükslus on harva esinev kasvatamatuse või väärkasvatuse vili. Levinud on kellegi nimetamine argpüksiks või lolliks, samuti nende mõistetega manipuleerimine. Aga hirmude puhul visaku esimesena kivi see, kes ise pole hirmu kunagi tundnud. Hirmu esineb sõjas ja hirmu olen tundnud sõjalaadses olukorras nagu teenimine Nõukogude armees, kui ainukese eestlasena roodus olin üksinda ja tundsin võimetust vältida võimalikke ohte. Võimetust ja kahtlusi esineb rohkem nooruspõlves ja vähem keskeas, milleni jõudes peaks eneseusaldus kasvama. Kõiki hirme on võimalik võita, kui tegemist pole haigusega. Samas, teadmised ja emotsioonid pole ainsad kohad, kust otsida usalduse või eneseusalduse puudumise põhjusi.

Lääne kaasaegses kultuuris on usk lahutatud usaldusest, kirik riigist. See tuleb võimude lahutamise põhimõttest, sest mõlemad mõisted on väega, millel on õigustmõistev, kombeid kehtestav ja rakenduslik külg. Ingliskeelses maailmas on viidatud sõnade truth „tõde“ ja trust „usaldus“ sarnasusele, kuigi etümoloogiline seos puudub. David Miller: „Ma tahangi nüüd näidata, et kuigi tõe ja usalduse olulist erinevust võib üsna veenvalt põhjendada, on nende vahel tegelikult hämmastavaid paralleele ning meie teadmised tõe kohta võivad ehk heita valgust ka usaldusele.“ (Usaldus, Avatud Eesti Fond, Tallinn, 1998) Sellega tahetakse väita, et avatud ühiskonnas on usaldus kogu tõde. Aga tõde on ka hirm, mida me tunneme, või surm, mida ühiskond eitab või räägib sellest aegajalt ja muuseas. Siin on fundamentaalne vastuolu: need vastuseta küsimused inimkonna karistusähvardusega kaitstud põhikohustuste ja inimkohustuste kohta, mida võiks pidada sama absoluutseks nagu elu inimõigustes. Need vastuseta küsimused elu kohta, mille mõistes absoluutseks kuulutatuna liituvad usk või tõde ja usaldus. Ilmselt just sellepärast keskendus Buddha askeetlusele, kuna tema näol peegeldus usaldus ja selgus. Kuidas usaldada avatud ühiskonda, mille teadmata kadunud ei kao pelgalt elundidoonorluse tõttu, vaid psühholoogiliste operatsioonide pärast, mille eesmärgiks on olla avatud nui neljaks, olles avaldanud teadmata kadunute psüühikale sellist mõju, et nad pole enam tahtnud jätkata. Meie hirmu ja õuduste tallermaaks on välise sileda koore allväärastunud ühiskondlikud protsessid.

Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul

@ckrabat
Zbigniew Brzezinski on kirjutanud, et hirmukultuur pimestab mõistust, intensiivistab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise nende poolt läbiviidava poliitika toetamiseks. Hirmunud inimene ei ole võimeline sündmusi ratsionaalselt analüüsima, hirmunud loll aga võib ühiskonnale muutuda lausa ohtlikuks. Hermann Göring ütles Nürnbergi protsessil 1946.a. vastates Ameerika psühholoogi Gustave Gilberti küsimustele: „Loomulikult, tavalised inimesed sõda ei taha, olgu nad venelased, inglased, ameeriklased või isegi sakslased. See on arusaadav. Kuid eelkõige on need riigijuhid, kes otsustavad poliitika üle ja alati on väga lihtne tõmmata rahvast endaga kaasa, olgu see siis demokraatias, fašistlikus diktatuuris, parlamentarismis või siis kommunistlikus diktatuuris.“ Gilbert ütles selle peale, et on üks erinevus. Demokraatias saab rahvas kaasa rääkida läbi rahvaesindajate ja Ameerika Ühendriikides saab ainult Kongress sõdu välja kuulutada. Göring teatas, et see kõik on hea ja kena, kuid häälega või hääletult on võimalik rahvast alati tuua juhtide tahte alla. See on kerge. Kõik, mis sa pead tegema, on rääkima neile, et neid rünnatakse ja häbimärgistama patsifiste nende vähese patriotismi pärast, kuulutades, et riik on hädaohus. See mudel toimib ühteviisi iga riigi puhul (Gustave Gilbert. Nürnbergi päevikud). Göring seletas tegelikult päris tabavalt lahti natside võimuletõusu anatoomia 1933.a. Saksamaal.

Viimasel ajal on Eestit hullulehmatõvena tabanud natsiromantika. Erinevates sotsiaal- ja muudes foorumites levib kulutulena ekretiinide valjuhäälset hädakisa: appi, Eestit rünnatakse! Me vajame karmikäelist Juhti, kes korra majja lööb. Pole salata, et see hädakisa on leidnud endale ka hulgaliselt toetajaid ning EKRE populaarsuse tõus on otseses seoses hirmukultuuri tugevneva pealetungiga. Kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda ja niiviisi on pööbli haige vaimusünnitusena tuhast tõusnud kõikvõimalikud paanikad, olgu see siis tatra- või murjanipaanika. Keegi sõber ütles: “Raske lapsepõlv ja kuri kasvatus, laias laastus paistab, et inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.” Ekretiinide suur soov on ellu viia Maakonna sünd ja litsuda buldooseriga laiaks kõik, kes selle puhul midagi kosta julgevad. Hiljuti esines pikema sõnavõtuga tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on juhtumisi veel Eesti sotsiaaldemokraatide liider. Pole mõtet rääkida Ossinovski päritolust või tema parteilisest kuuluvusest, mis on vahe relv kõva käe ihalejate käes, kest tahavad pelgalt silmad langetada lihtsa tõsiasja ees, et Juku pea on kandiline, vaid tema sõnavõtu sisust. Ossinovski kõne sisu oli lühidalt selline: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased, näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Võib-olla on viimaks üles leitud juba Lennart Meri poolt otsitud ulmeline Eesti Nokia – tõupuhas Eesti loll, keda kirjanduslikus žanris võime leida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kilplaste saagast? Pole mõtet peita pilku kõrvale ja väita, et Juku pea ei ole kandiline, kui see silmnähtavalt nii on. Natsiretoorika varjus võib tähelepanelik vaatleja leida märke neukkude võimsast tagasitulekust.

Kuigi Nõukogude impeerium lendas oma täna kakskümmend viis aastat tagasi suure pauguga õhku, õnnestus ta vähemalt ühes asjas – nn. „nõukogude inimese“, lühidalt väljendades neukku, tootmisele võtus. Hirmukultuur on aga neukkudele emapiimaga sisse programmeeritud, mis aitas neid Juhile alati kuulekaks jääda. Berliini müüri langemisega hakkasid läänest ida suunas puhuma vabadusetuuled, kuid neukkud polnud nendega harjunud ja tundsid vabadusepuhangute ees loomupärast hirmu. Neukkud olid valmis läänest omandama küll elatustaset, tarbimiskultuuri ja sotsiaalabi, kuid mitte sealseid väärtushinnanguid. Need imporditi endiselt idast. Murjanipaanika valguses on suur osa eesti rahvast identifitseerinud end ida kultuuriruumi kuuluvana ja nii pole meil mingit asja Põhja-Euroopasse, kuhu tahtis kord jõuda Toomas Hendrik Ilves. Meist põhjapoool elavad hoopis teistsugused inimesed. Rahva ekretiinsema osa iidolid tulevad hoopis Narva jõe tagant. Vene ajakirjanik Leonid Ragozin seob hirmukultuuri leviku otseselt Venemaa tegevusega, kelle huvides äärmuslikud jõud tegutsevad. Kuna Ragozini intervjuu on paljude eest peidetud tasulise pilve taha, siis olgu mõningad mõtted sellest siin avalikustatud. Ragozin räägib: „Samasugused nn magavad agendid, kes mängisid rolli Ukrainas, on olemas ka Balti riikides. Agentide all ei pea ma silmas Venemaa spioone või luureteenistust, vaid organisatsioone, mis kriisisituatsioonis võivad potentsiaalselt muutuda tõsiseks jõuks, mis positsioneerib end riigi ja võimu vastu. Aga kui Balti riigid suudavad ise tekitada sellise kriisi nagu Ukrainas, siis võib Venemaal tekkida mitu võimalust sellest kasu lõigata. See kriis võib olla tekkinud Euroopa Liidu kokkukukkumisest või paremäärmuslike parteide võimulesaamisest.“

Moskva pisaraid ei usu ning Moskval ja EKREl on ühised tähed. Kui vaadata EKRE, Keskerakonna ja Ühtse Venemaa väärtushinnanguid, kas suudate välja tuua viis erinevust? Lihtsa inimese lihtsad unistused totalitaarsest riigist, kus tõeline mees teenib sõjaväes ja tõeline naine sünnitab nagu küülik, et lolle saaks palju ja nende hääl kõlaks valjemini, aga kes need üles kasvatab, see on paljude jaoks juba kõrgem matemaatika. Martin Helme väidab teda intervjueerinud ajakirjanikule Laura Mallenele, et tema kui 27aastane vallaline ja lastetu naine on üks osa Eesti iibeprobleemist, ühiskondlikult kahjulik element. Kas üleriiklik sünnituskohustus tuleb? Paljude ekretiinide märg unistus, kui meie, kes me ei saa kunagi suureks vaimult, saame ükskord suureks rahvaarvult? Natsiretoorika sulnis kõla on nii mitmedki varem arukana tundunud indiviidid pannud nurgas ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Leonid Ragozin: „Väga oluline on jälgida poliitikuid, kelle eesmärkidel on suur kattuvus Venemaa omadega või kelle teod toetavad Venemaa plaane. Tavaliselt leiab neid organisatsioonidest, mis väidavad, et kannavad rahvusriigi väärtusi, on identifitseeritavad paremäärmuslikena ning seisavad Euroopa ühtsuse ja immigrantide vastu. Venemaa tahab lõhkuda Euroopa Liidu võimet arendada ühist välis- ja majanduspoliitikat. Tähtis on ka see, et paremäärmuslikud parteid käituvad Venemaa huvides, sest nad loovad pildi fašistlikest Balti riikidest, mida Venemaa hea meelega meedias jagab. See toimib nii kodumaise propagandana kui ka välisriikide lõhestajana. Äärmuslased ja Kreml elavad õnnelikus sümbioosis. Venemaa oht on toitev jõud rahvuslastele ja Venemaa jaoks annavad rahvuslikud erakonnad propagandaks suurepärast fašistlikku materjali. Venemaa on huvitatud etniliste gruppide vahelistest pingetest, eriti Balti riikides. Samuti on ta huvitatud immigrantide ja kohalike elanike vahelistest pingetest.“

Natsirahva huvides on leida süüdlane ja zombiliku süüdistava käeviipega temale osutada: pekske pagulasi, sest nemad on pahad, nemad on süüdi. Demagoogilistele poliitikutele on see hea moodus riigi tegelikelt probleemidelt kõrvalejuhtimiseks. Kui pagulased on süüdi, siis pole enam kellegi asi, et meil on tööpuudus, õpetajad ja kultuuritöötajad saavad vähe palka või et Eesti on esirinnas HIV viiruse levikult. Iga põlvepikkune ekretiin ju teab, et „põgenikud peaksid nagu ise ka nägema, et nad on pagulaskriisist tulenevaid probleeme põhjustanud. Mis tunne teil oleks, kui oleksite kuhugi hordidena sisse rännates põhjustanud tsivilisatsiooni allakäigu? Euroopa allakäigu, mille on põhjustanud illegaalsed immigrandid.“ Ja seda räägib neukku, kellel on Euroopa väärtustest, Euroopa kultuurist sügavalt pohhui? Ta süüdistab teisi meeleldi kuritegevuses ja Euroopa naiste vägistamises, kuigi tema meie aja kangelased purustavad samal ajal ligimeste lõualuid. Mitme araablasega sa elus vahetult suhelnud oled? Või mitut pagulast sa oled Eestis kuriteolt tabanud? Võib olla vabas jutustavas vormis. Leonid Ragozin: „On Ungari näide, kus peaminister Viktor Orbán tegi endale nime Vene-vastase retoorikaga, võideldes Vene vägede riigist välja viimise eest. 1990-ndatel purjetas ta russofoobiale tugineval laineharjal edasi. Kuni see lihtsalt kadus ära. Nüüd näeme sedasama Orbáni oma paremäärmuslike ideedega, aga järsku on ta Venemaa sõber. Tal on Putiniga rohkem ühist pinda kui Euroopa liberaalidega. See on praegu sümptomaatiline. See on tee, millel liiguvad ka näiteks Poola natsionalistid, ja see kehtib ka Balti riikide kohta. Paremäärmuslaste juhid võivad avalikkuse ees teeselda, et nad on Venemaa vastu, kuid kui me räägime asjadest, mis Venemaad tõesti huvitavad, siis mängivad nad Kremli kaarte. Näiteks Euroopa Liidu poliitika ja pagulaspoliitika.“

Jevgeni Ossinovski, hoolimata oma parteilisest taustast, näeb öös asju: „Tartu Ülikooli nõukogu tegi avalduse, milles tuntakse tõsist muret rassistliku vägivalla leviku pärast linnas ning kutsutakse siseministrit üles võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et olukorda parandada. Avalduse ajendiks sai ühe mustanahalise ameerika välistudengi otsus Tartust lahkuda pärast seda, kui talle ööklubis kallale tuldi. Üht suveülikooli tulnud välistudengit loobiti Rüütli tänaval pudelitega. „Tõelised eesti mehed“ kohtlesid meie külalist ebainimlikult, hulk möödakäijaid vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi. OECD on mõõtnud erinevate riikide elanike suhtumist vähemustesse ja loonud selle põhjal tolerantsi indeksi. Eesti on selles viimasel kohal. Sarnaseid tulemusi annab ka maailma väärtusuuring. Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid ühes lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?“. Eesti vastajatest 47% nimetas homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%. Ühiskonnateadlased on juba aastaid osundanud Eesti „idaeuroopalikule positsioonile“ maailma väärtuskaardil. Mati Heidmets on öelnud: „Mitmed lääneliku elu põhiväärtused juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.“ Paraku ei piirdu see vaid EKRE vihaste avaldustega. Justiitsministeerium tahab hakata reguleerima, mida inimesed hommikul selga panevad. Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.“

Colonia Dignidadi tüüpi suletud kultuslikud ideaalühiskonnad on paraku reaalsus. Ossinovski paneb diagnoosi: „EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi. Mingisugune kultuuriline pidur on maha võetud. See tähendab, et vägivald on tulnud lähemale. Õige mitmel korral on plahvatusest väga vähe puudu olnud. Me ühiskond loobib juba kaks aastat põlevaid tikke kütusepaaki. Kuidas see nii läks? Tabavaim diagnoos pärineb Friedrich Nietzschelt: „Hullumeelsus on haruldane üksikisikute puhul, aga inimrühmade, parteide, rahvaste ja ajastute puhul on see reegliks.“ Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea. Kahtlemata on selline seletus mugav. Täna lihtsalt on nii ning jääb üle loota, et uus põlvkond on teistsugune.“ Kuid kas on, sest nemad kannavad oma vanemate pärandit? Sellest kõigest saame teha ainult ühe ja põhjapaneva järelduse – neukku returns, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi, kuid kas selleks, et jääda või on see kurjuse viimane meeleheitlik sööst enne lõplikku hävingut?

Uks on lahti

@huviline
Eesti Draamateatris nähtud lavastuses „Finaal“ istub laval nurgas tugitoolis üks peategelasi isa Jaspers, teda etendab Aleksander Eelmaa, kelle ainsaks lauseks kogu etenduse jooksul on lavastuse lõpul öeldud lõppsõna või konstateering: uks on lahti. Teatud mõttes, uks on lahti ühiskonnal, sellepärast võib isa Jaspers olla üks peategelasi, aga see ei ole katastroof, mis sellest, et  Postimehe  kultuuritoimetuse juhataja vasdtuoksa arvab.   Kultuuri ümber toimuvad protsessid, modernismist postmodernismi, postmodernismist edasi uue reaalsuse suunas. Rahvusvahelistes suhetes räägitakse uuest normaalsusest, jättes üha enam tõmbetuulte kätte  kogu ruumi, mille uks on lahti. Juhuslik kokkusattumus: ühiskonnas toimub Jevgeni Ossinovski eestvõttel suur võitlus alkoholi kuritarvitamise vastu, aga laval mängitakse joobnuid hoopis teises võtmes, millega lavastajad näitavad vaatajale kui lahti uks tegelikult on. See mulje põhineb kahel, juhuse tahtel teineteisele järgnenud teatriskäigul, kus Roman Baskini lavastatud „Finaalile“ eelnes varasemalt nähtud Lembit Petersoni lavastatud „Joobnud“. Kui uks on lahti või „aeg liigestest on lahti“, siis mis on see reaalsus, mille poole oleme teel või kas selline küsimus üldse huvitab tänapäeval kedagi.

Kõige suurem muutus tänapäeval võrreldes ajalooga on info mõistmine, mistõttu ajaloolised argumendid sageli enam ei päde. Täpsemalt info kättesaadavaks muutumine tehnoloogiliste vahendite abi, mida on peetud inimese vaimseks olemuseks. Suhtlemine ja mõtlemine, need on psühholoogilised operatsioonid, mida info mõistmise abil on võimalik reaalsuses korraldada. Täpsemalt tähendab info mõistmine võimalust informatsiooniga mängida ja manipuleerida. Infoga mängimine ja manipuleerimine polnud Platoni või Popperi aegadel empiiriliselt võimalik, kuigi nad võisid aimata, mida informatsioon tähendab. Info saab reaalseks kas tähtede või numbrite vahendusel, kuid ainult numbrid ja tähed koos korraldatuna võimaldavad informatsiooniga mängida ja manipuleerida. See on juba aastakümneid võrgus võimalik. Info mõistmine on saanud võimalikuks tehnoloogia läbi ja tehno on kunst, mille liikumapanevaks jõuks on mäng. Seda on eraldi põhjendanud Johann Huizinga. Samuti, tõe või tegelikuse probleemi on eraldi põhjendanud Alfred Tarski, ilmselt nägemata võimalust, et tõega manipuleerimine ja mängimine loob uut reaalsust.

Kirjutamine ja kirjandus või matemaatika ja aritmeetika välistavad iseenesest manipulatsioonid või mängimise. Numbrite ja tähtede kaasabil saavad mõtted lihtsalt reaalsuseks, empiirilisteks objektideks või kunstiteosteks, mis on paberil või ekraanil olemas. Tänapäev aga eeldab hoopis nende või valdkondade koosvaatlust, mitte eraldi põhjendamist. Ootamatu seos: Persona in fieri artikli „Colonia Dignidad“ kommentaariumis hargnes järgmine mõttevahetus – huviline: „Paul Schäfer öökapil lugemisvara hulgas Untitled 12“, millele vastas autor: „Probleem on rohkem selles, et Untitled12 on teooria, Paul Schäfer aga praktika. Paljud võitlevad usinalt teooriaga, eelistades praktika koha pealt mitte sekkuda ning silmad kombekalt kinni pigistada. Selles mõttes on Untitled12 isegi valus, kuna tuletab meelde, et kusagil seitsme maa ja mere taga eksisteerib ka praktika, Paul Schäfer, millest oleks muidu väga kerge mööda vaadata. Teooriaga võitlemine, kujuteldavate vaenlaste konstrueerimine, on alati lihtsam, kui päriseluliste probleemidega tegelemine.“, millele vastas huviline: „Pigem niipidi, et igasuguse teooria ülesanne saab olla vaid praktika korraldamine, ja Untitled12 õige koht ongi öökapil lugemisvara hulgas.“, millele vastas autor: „Teooriale võib järgneda praktika, aga ei pea järgnema. Samuti saab praktika toimuda ilma teooriata. Teooria võib olla ka praktikat ärahoidev. Näiteks ma olen ise läbi vaadanud sadu õudusfilme, kuid pole seni veel kordagi pähe tulnud neid päriselus katsetama hakata.“, millele vastas huviline: „Esiteks pole vahet, kas teooria on praktikat ärahoidev või hoidev, praktika on mõlemat pidi korraldatud. Teiseks, alati on võimalik, et teooriale ei järgne praktika, et teooria jääb teooriaks. Praktikat ilma teooriata on aga võimatu ettekujutada, sest see tähendaks soovideta maailma. Järelikult praktikat ilma teooriata pole olemas. See, kui keegi vaatab õudusfilme, aga ei teegi samu asju päris elus, tundub sarnane võimalusele, mida pole olemas. Tegelikult, ka meelelahutuse puhul jääb teooria teooriaks. Kui keegi saab innustus õudusfilmist, otsustades mittepiirduda meelelahutusega, ja hakkab nähtut päriselus katsetama, siis on praktika teooria poolt korraldatud. Viimase eest Paul Schäfer vastutaski.“, millele vastas autor: „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata.“, millele vastas huviline: „Muidugi, seda paljud soovivad.“ Ja lisas naeratava ikooni.

Veendumus, et esineb praktikat ilma teooriata, viibki olukorrani kus uks on lahti. Maailm pole iseenesest õudne või ilus, kuni vaatleja selles midagi õudsat või ilusat ei märka, kuuludes ise maailma. Uus reaalsus tähendab tänapäeval soovi mitte kuuluda olemasolevasse maailma, näha seda kõrvalt nagu televiisorit, pult peos. Kuna olemasolevasse maailma ei soovita kuuluda, siiski kuhugi peab kuuluma, siis ainuke võimalus on kuuluda tsunfti, kirjandusekspertide või kultuurispetsialistide õukonda, kuhu laia tee valinud asjatundmatutel pole asja. Ekspertidel pole oma valdkonnas ükski asi saladuseks, sest muidu nad poleks eksperdid. Paralleelmaailma kitsal teel on muidugi mõnus reaalsust ja kultuuri arvustada, selles kehtivad tsunftiliikmete kehtestatud ja ekspertide poolt omandatud reeglid. Tekkib selguse illusioon. Puudub vajadus arvestada olemasoleva reaalsusega, elatakse selguse illusiooni mullis. Selliseid mulle on palju, jäljendades olemasolevat maailma, mis on algselt mitmekesine nii mõtete kui nähtuste osas. Näiteks kõige mahukamad ja kõige vähem sisukad suhted, rahvusvahelised suhted, arenevad omas mullis uute normaalsuste suunas. Üks uus normaalsus on Ida kultuuril, teine Lääne kultuuril, kolmas Hiina kultuuril, neljas Aafrika kultuuril, kusjuures igas mullis iga ekspert näeb teise mulli eksperte isikutena, kes toimivad mõtlematult. „Enamus praktikat toimub ilma igasuguse teooriata“.

Info mõistmine tänapäeval peaks võimaldama ka teistsuguseid kultuurilisi arenguid, sisukamaid suhteid nii rahvusvahelises õiguses kui kirjanduses ja matemaatikas. Teadmised ja emotsioonid (Jane Austen „Mõistus ja tunded“) pole ainsad, millel on tähendus. Püha Graal on endiselt salapärane ja tähendusrikas. See tähendab, et kirjandust, kunsti, tehnot analüüsides tuleks arvesse võtta ka soove, mis on jäänud inimese ainsaks vaimseks olemuseks. Mängud ja manipulatsioonid infoga näivad esmapilgul ohuna laieneda Pühale Graalile, reaalselt saab aga olla üksnes teadmine või teadmatus, millega mängud ja manipulatsioonid ei mõjuta meie soovide karikat. Järelikult, uks peabki lahti olema olemasolevale reaalsusele, vältides mullidevahelist tuuletõmmet, praktikat ilma teooriata ja korrelatsioonidest vaba tahet.

 

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – Bernie Sandersi tähetund

@ckrabat
Tänavustel Ameerika Ühendriikide presidendivalimistel on kaks staari.  Väga  ebaõiglane oleks väita, et 2016.aasta presidendivalimised on vähem Bernie Sandersi valimised kui nad on Donald Trump’i valimised. Donald Trump’ist oleme siin juba pikalt ja laialt juttu teinud. 76-aastane Bernard Sanders on mingis mõttes olnud Donald Trumpi alter ego demokraatide  leeris, kuna neid mõlemaid ühendab alternatiivsus meinstriimpoliitikale. Kui Donald Trump on konservatiivse variserliku ja saduserliku Ameerika usk, lootus ja armastus, kes ümbritseb Ühendriigid läbitungimatu raudbetoonist müüriga, siis Bernie Sanders, kes soliidsest east hoolimata on populaarne just noorte ameeriklaste hulgas, kehastab just ameeriklastele suhteliselt võõrast vasakpoolset võimalust, nimetades end avalikult sotsialistiks, mis paljude ameeriklaste silmis on kui sidumine kurjuse kantsi Mordori enesega. Vasakpoolse Ameerika vaikne tõus poliitika pealavale muutus nähtavamaks Bill de Blasio valimisega New Yorgi linnapeaks kolm aastat tagasi. Sanders on juba teinud ajalugu, kui ta on osutunud tülikaks tõkkeks tulihingelise meinstriimlase Hillary Clintoni eeldatavalt kergel sörkjooksul demokraatide presidendikandidaadiks. Ta on võitnud eelvalimised 19 osariigis suurfavoriit Clintoni 26 osariigi vastu, võitis Clintonit Michiganis ja Indianas, kus küsitlused ennustasid talle kindlat kaotust,  ja  tal on 1419 valitava delegaadi toetus Clintoni 1706 vastu. Ta jääb Clintonile kõvasti alla superdelegaatide (mittevalitavad eliitparteilased) toetuse arvelt 41:503 vastu. Clinton on jätkuvalt populaarne mustanahaliste valijate seas. Sanders on oma valimiskampaania üles ehitanud väikeannetustele ning vältinud sõltuvusse sattumist suurkorporatsioonidest ja suurtest doonormehhanismidest (nagu PAC – Political Action Committee) ja on viimasel ajal kampaania finantseerimises olnud Clintonist isegi edukam.

Bernard Sanders sündis 8.septembril 1941 Brooklynis, New Yorgis, Poolast  emigreerunud juutide  perekonnas. Kuigi juudi päritolu ameeriklased moodustavad olulise osa mitte ainult Ühendriikide majanduseliidist, vaid ka poliitilisest eliidist, pole neist kellelgi veel õnnestunud tõusta juhtivate parteide presidendikandidaadiks üldvalimistel. Vaevalt, et see õnnestub ka Sandersil, kuigi ta on Hillary Clintonile esitanud tõsise väljakutse. Sanders ise on kirjeldanud, et tema vanemate seos judaismiga oli leige, piirdudes põhiliselt elementaarse kombetäitmisega ning sünagoogi külastati vaid Yom Kippuri ajal. Sellegipoolest õppis ta judaistlikku õhtukoolis ning läbis bar mitzvah’i (täisealiseks saamine) 1954. aastal. Keskkooli  ajal mängis Sanders korvpalli ja oli kooli kergejõustikutiimi kapten. Poliitikast huvitus ta varakult, kui ta kuulis kuidas Adolf Hitler võitis demokraatlikul teel valimised, mille tagajärjel hukkus 50 miljonit inimest II Maailmasõjas, sh kuus miljonit juuti. 1964. aastal omandas ta BA kraadi poliitikateadustes Chicago Ülikooli juures. Ülikooli ajal liitus ta USA Sotsialistliku Partei noorteorganisatsiooni Young People’s Socialist League’ga ning osales aktiivselt vasakpoolses üliõpilasliikumises.  Muuhulgas võttis ta 1963.a. osa protestiliikumisest  „March on Washington for Jobs and Freedom“ afroameeriklaste poliitiliste õiguste kaitseks, mille raames Martin Luther King pidas oma kuulsa  „I have a dream…“ kõne. Samal aastal veetis ta mitu kuud elades Sha’ar HaAmakim’i kibbutsis Põhja-Iisraelis.

Peale ülikooli lõpetamist töötas Sanders mõnda aega New Yorgis, kuni 1968 kolis Vermonti, mis on tema koduosariigiks tänaseni. Ta liitus väiksemate vasakpoolsete sõjavastaste erakondadega nagu Vermont Liberty Union Party (Vabaduseliidu partei)  ja Rahvapartei ning kandideeris nende nimekirjades mitmetele valitavatele ametikohtadele, nii Vermonti kuberneriks kui USA Senatisse. Rahvapartei kandidaadina osales 1972.a. presidendivalimistel tuntud lastearst dr. Benjamin Spock, kes kogus üle 78 000 hääle (0,1% häältest) ja nad toetasid tasuta arstiabi, abordi ja marihuaana legaliseerimist, miinimum- ja maksimumpalga kehtestamist, Ühendriikide vägede väljatoomist välisriikidest, samuti sallivust homoseksuaalide vastu. 1980.a. valiti Sanders sõltumatu kandidaadina Burlingtoni linnapeaks, kui ta võitis valimised kümne enamhäälega viis ametiaega võimul püsinud demokraat Gordon Paquette vastu. Pärast nelja ametiaega loobus Sanders uuesti kandideerimast ning kandideeris seevastu  Ühendriikide Kongressi Esindajatekotta, kuid sai napilt lüüa vabariiklaselt Peter Smithilt. Seejärel tegutses õppejõuna Harvardi ülikoolis ja Hamilton College’s. Kaks aastat hiljem 1990 võitis ta Smithi juba piisava vahega. V.a. 1994, kui edu vabariiklase John Carrolli eest oli vaid  kolm protsenti, võitis Sanders edaspidi ülekaalukalt kõik Esindajatekoja valimised kuni 2006. aastani, mil ta valiti Vermonti esindajana USA Senatisse. Demokraatliku Parteiga liitus Sanders alles 2015.aastal ning kogu tema edukas poliitikukarjäär toimus sõltumatu kandidaadina, mis on USA kontekstis märkimisväärne poliitiline fenomen. Kongressis hääletas Sanders enamasti  küll koos demokraatidega, olemata formaalselt partei liige.

Poliitilistelt vaadetelt on Sanders olnud noorest saadik truu sotsialismusele ja nimetab ennast demokraatlikuks sotsialistiks. Tema vaated on saanud mõjutusi Põhjamaade sotsiaaldemokraatiast ja Franklin Roosevelt’i New Deal poliitikast. Sanders on vabaturumajanduse ning  kõikvõimalike kaubanduskokkulepete (NAFTA, CAFTA, Trans-Pacific Partnership jne) põhimõtteline vastane nagu ta ei toeta ka enamsoodustusrežiimide kehtestamist teistele maadele. Ta toetab sissetulekute võrdsustamist, suuremat kontrolli pangandussektori üle, töötajate õigusi osaleda ametiühinguliikumistes, miinimumpalga tõstmist, Social Security vastutusalade laiendamist, tudengilaenude kustutamist, õppemaksuvaba haridust ning laiaulatuslikku tervisekindlustust kõigile kodanikele. Välispoliitiliselt seisis Sanders vastu nii Iraagi invasioonile kui ka üleilmsele terrorismivastasele sõjale, mõistes hukka nii kodanike massilise jälgimise süsteemid kui ka USA Patriot Act ’i tagajärjel selleks ametivõimudele antud õigused. Sanders on hoiatanud islamofoobia leviku eest ja ta on valmis lubama sõjapõgenikke Ameerika Ühendriikidesse. Sanders on kliima soojenemise ning muude globaalsete keskkonnaohtude vastu võitlemise veendunud pooldaja. Ta on vastu Keystone naftajuhtmete  süsteemile, mis peaks USA naftatöötlemistehased ühendama Lääne-Kanada naftaleiukohtadega. Sotsiaalsetelt vaadetelt toetab Sanders abordiõigust, feminismi, homoseksuaalide õiguseid ja marihuaana legaliseerimist. Samuti on Sanders surmanuhtluse veendunud vastane. Lühidalt võttes on ta vastu kõigele, mida nii innustunult jutlustab Donald Trump. Erinevalt  Trump’ist on Sanders üles ehitanud valdavalt positiivse valimiskampaania.

Sanders on selgitanud Trumpi populaarsust viha tõusuga lihtsate ameeriklaste seas, kellest on saabnud Trumpi veendunud toetajad. Paljud neist on töölisklassist ning nad on vihased, sest nad peavad madalama tasu eest tegema pikemaid tööpäevi. Töökohtade arv väheneb, tööstuskapital liigub odavamatesse maadesse ning ameerika proletaarlane ei saa enam lapsi kolledžisse saata ja lubada endale väärikaid vanaduspäevi. Trump suunab selle viha oskuslikult mehhiklaste ja moslemite vastu, selle asemel, et parandada nende olukorda, suunates protesti oskuslikult eemale  kapitali kasuahnuselt ja pakkudes neile odavaid süüdlasi. Siin kehtip vana hea reegel, kes laskis tõde seekord sedapidipaista ning see, kes haldab Novgorodi WC-d, valitseb maailma. Noam Chomsky on seletanud muutunud olukorda 1970-tel alanud finantsoligarhilise revolutsiooniga, kui tööstuskapitali võim asendus finantskapitali võimuga ning inimesed saavad teenitud palga eest endale vähem lubada, sest nad peavad pankasid üleval pidama. Veel 1950-tel ja 1960-tel aastatel kasvas töölisklassi heaolu, kes said siis endale  lubada keskklassiga võrreldavat heaolu, saata lapsi kooli, muretseda autosid ja kinnisvara. Evolutsiooniline areng peatus 1970-tel ja 1980-tel, mil rikkus koondus üha enam finantsoligarhide kätte ning inimeste heaolu võimalused vähenesid. Finantskapitali võimuletulek tähendas võlaorjuse võidukäiku, mille käigus devalveerusid vabadused. Paljuski leiavad need ideed järgimist Sandersi  valimisprogrammis, kuid paljude lihtsate ameeriklaste jaoks on see liiga intelligentne ja Trump pakub neile arusaadavamaid lahendusi, mis ei pane  pead valutama.

Viimasel ajal ei ole Sanders enam kõrvale tõrjunud võimalust saada demokraatide asepresidendikandidaadiks Hillary Clintoni kõrval. Arvestades Sandersi jätkuvat populaarsust, ei saa Clintoni kampaaniameistrid seda enam täiesti välistada, sest Sandersi toetajate hääled on talle vajalikud. Kui ta peaks osutuma valituks, on Sanders oma meeskonna võimalike kabinetiliikmetena nimetanud vasakpoolseid majandusprofessoreid Paul Krugman’i, Joseph Stiglitz’i ja Robert Reich’i. Kaksesimest neist on saanud Nobeli majanduspreemia, Reich aga oli 1993-97 Bill Clintoni administratsiooni tööminister. Demokraatide poliitilise eliidi seas on Sanders samasugune autsaider nagu Trump on seda vabariiklaste seas. Teda toetavad teiste hulgas Oregoni senaator Jeff Merkley, endised senaatorid Paul Kirk ja Don Riegle, kontroversiaalne endine profimaadleja ja Minnesota kuberner Jesse Ventura, navahode hõimupealik Russell Begaye, välismaa poliitikutest Yanis Varoufakis (Syriza), Nicolas Maduro (Venezuela), Evo Morales (Boliivia), Jeremy Corbyn (Briti leiboristid), Pablo Iglesias (Podemos), paljud tuntud teadlased, näitlejad, muusikud, aktivistid. Usulistelt veendumustelt peab Sanders end mittepraktiseerivaks judaistiks. Ta on teist korda abielus Mary Jane O’Meara Driscolliga (1950), kes on poliitikateaduste doktor ja oli aastaid Burlington College president (meie mõistes rektor). Esimest korda abiellus Sanders ülikooli ajal, kuid tal on väljaspool abielu Susan Mott’iga sündinud poeg  Levi Sanders (1969) ja  kolm kasulast Mary Jane’i esimesest abielust. Bernie vanem vend Larry Sanders (1934) emigreerus Suurbritanniasse, läks õppima Oxfordi Ülikooli, tegutses seal hiljem õppejõuna ja on poliitikuna tegev Suurbritannia Rohelises Parteis. Kuigi Sandersil on veel vähem šansse  tõusta poodiumi kõrgeimale astmele kui Donald Trumpil, ei ole ta maha saanud mitte vähem säravama valimiskampaaniaga ja  seetõttu väärib muidugi ka selle blogi tähelepanu, mille ta on igati välja teeninud, sõltumata  tema poliitilistest vaadetest.

 

 

Totaalne meedia VI – Ilmar Raagi juhtumi õppetund

@ckrabat
Teatavasti võib sellest ajast peale, kui jumalad lahkusid Maalt, igaüks meist toanurgas lolli valmis teha ning varustada seda vabavaralise lollvaraga, ilma et toode läbiks mingitki kvaliteedikontrolli ning kandmata teo eest vähimatki vastutust. See pole veel kõik, igaüks võib meist arvuti abil talle sobiva virtuaalmaailma valmis konstrueerida ja kolida sinna elama ja sellel maailmal pole vaja siduda ennast tüütute päriseluliste faktidega. Elust põgenemine on muutunud reaalsuseks ja totaalne meedia on siinjuures ulatanud oma abistava käe, sest igaüks võib oma maailma kinnitamiseks leida talle sobiva uudise ning asendada faktid spekulatsioonidega. Spekulatsioonide kinnistumisel muutub oluliseks usk, mitte teadmine. Kui kellelgi on olemas siiras usk, et kõik pagulased on islamiterroristid, siis pakuvad meedia põhjatud avarused talle kindlasti hulgaliselt sobivaid materjale, mis tema usku kinnitavad. Kui kellelgi on väga vaja uskuda, et maakera on lapik, siis ka seda usku on võimalik sobivate meediatoodetega katta. Selles peitubki totaalse meedia kõikvõimsus. Samuti, kui on vaja kinnistada teadmist Venemaa peatsest rünnakust Eestisse, siis tulebki toota materjale, mis seda usku kinnitavad. Seda eesmärki täitis näiteks hiljutine BBC õppefilmi asetamine reaalelulisse situatsiooni. Astrid Kannel: „Ma ei usu peaaegu midagi. Võib-olla see ongi üks probleem, et meie inimesed on kaotanud ühest küljest justkui kriitilise mõtlemisvõime – nad usuvad kõike, ja teisest küljest on muutunud paranoiliseks – nad ei usu midagi.”Näiteks tasub mõelda, miks ei võtnud Persona in fieri tingimusteta vastu Kölni uusaastasündmuste kohta pakutavat sobivasse kastmesse asetatud valmistõdesid, vaid üritas erinevad fakte analüüsida, mitte alludes totaalse meedia tellimusele. Kui minna infomüra taha ja vaadata mingit  sündmust kriitiliselt, siis  võib ilmneda, et juustul on augud sees ning algfakt on hakanud valguma mingis kindlas kellelegi soovitud suunas. Sageli ajakirjanikel puudub oskus kriitiliselt mõelda ning allikaid kontrollida, vaid nad huvituvad, kuidas oleks võimalik paremini müüa. See, lapsed, on puhas stultoloogia. Seda tõestab mingil määral ka hiljutine kommunikatsiooniskandaal riigiametnik Ilmar Raagi ja  Eesti Päevalehe ajakirjaniku vahel.

Norras tegutseb ennast julgeolekuportaaliks tituleeriv AldriMer, kellest üldse vähesed Eestis varem kuulnud olid. Portaali peab Norra ajakirjanik Kjetil Stormark ja seda rahastavad Norra kaitsekulutuste suurendamise pooldajad ehk siis Norra sõjardid. 30. aprillil edastas portaal uudise Venemaa väidetavatest erioperatsioonidest Eestis. Nii olevat Vene eriüksuslased lennutanud Ämari lennuväebaasi kohal droone ning Vene allveelaevalt olevat kuulatud Eesti rannikuvetes pealt Eesti ja NATO riikide sõjaväelaste sidet. Vene diplomaadid käivad pildistamas Lõuna-Eesti sildu, sest kust nad muidu inffi saavad. Nad pole kuulnudki GPS-seadmetest ja Google Maps-ist ja elavad endistviisi möödunud sajandi alguse spioonifilmides. Kui sellele leida sobivaid pooltõdesid lisaks, näiteks „neile lekitatud NATO dokumentidest“, kõlab ju autoriteetselt, annab see Eesti olukorrast pea, et samasuguse lootusetu pildi nagu Ida-Ukrainast enne sõjategevuse puhkemist. Sellest on kirjutanud ka Ilmar Raag. Tänulik leheneeger, kelle ülesanne on uudist müüa ja mis võib veel olla parem müügistrateegia, kui sobiva paanika tekitamine, korjas talle tänuväärse materjali innukalt üles ja kukkus levitama, sest see vastas maailmapildile, millisena leheneeger soovis tema poolt loodavat maailma näha. Mõneti meenutab see mängumaailmade konstrueerimine kindralite soove võita juba ammu kaotatud sõdu, sest massiteadvusesse kandunud informatsioon sõjast pärineb suures osas nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulitest. Siis pole midagi imestada, kui Itaaliast Skt. Peterburgi suunduv helikopter omandab sõjalise provokatsiooni mõõtme, sest sul on vaja sinu maailma sobivate faktideks muudetud spekulatsioonidega kinnistada.

Kui sellele konstrueeritud maailmapildile saab lisada ärevusse aetud psühholoogilise kaitse nõuniku Ilmar Raagi kuvandi, siis kinnistab see norrakate maalitud hüsteerilist situatsiooni veelgi. Efekt on samasugune nagu perioodiliselt korduval Rootsi allveelaevaskandaalil, mille abil rootslased oma kaitsekulutusi tõstavad. Sellelgi on pigem hirmu suurendav mõju ilma reaalsete tunnusmärkide esitamiseta, sest viimasest kinnipüütud allveelaevast Rootsi vetes on möödunud enam kui 30 aastat. Pikemas perspektiivis suurendab see aga ebastabiilsust Eestis ja loomulikult toetab nende huvisid, kes sooviksidki siin hüsteeria- ja paanikahoogusid tekitada, et võidukalt piimalt koore riisuda. Murjanipaanika tekitamine Eestis on seni üks õnnestunumaid psühholoogilisi operatsioone Eestis, mille mõju ühiskonnale on olnud isegi suurem kui allveelaevapaanikal Rootsile. „Postimehe“ intervjuust kellegi FSB eruohvitseriga loeme: „Ma arvan, et see, mis toimub, on provokatsioon ning Venemaa soov hirmu ja hüsteeriat levitada. Venemaa siseauditooriumi jaoks üritatakse samas demonstreerida, et eestlased-lätlased-leedulased on ebaadekvaatsed ja pehmelt öeldes rumalad – ise mõtlesid midagi välja ja nüüd kardavad. Vähemalt samas toonis kajastati hiljuti Venemaal Leedu meedias ilmunud uudiseid seal tegutsevatest rohelistest mehikestest“. Selles valguses tundub Ilmar Raagi poolne ajakirjaniku võrdlemine Vene luurega täiesti adekvaatne, mille juures ajakirjanik etendab „kasuliku lolli“ rolli, sest ta kasutab “sensatsioonilise” uudise formuleerimisel kontrollimata allikaid. Raag lihtsalt unustas ära, et ta suhtleb leheneegriga, kes käivitab tema ebaõnnestunud sekkumise peale terve Novgorodi WC.

 

mai 2016
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.