Ivar nõukogude armeest meenutab: õuduste öö korteris nr. 3

@jolli
Peale telerist vaadatud jalgpallimängu, kus meie omad järjekordselt peksa said, kuut jalgpalli kõrvale joodud õlut ja poolt Lauaviina jäi Ivar magama. Uni on rahutu, terve keha leemendab higist ja külje all läheb järjest niiskemaks. Järsku märkab Ivar, et magamistoa uksele on ilmunud tema abikaasa Anfissa, kes seisab kuidagi pühalikult, käed rinnal koos ja vaatab teda. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” küsib Anfissa, kes järsku nagu ei olekski Anfissa. Millal ta sinna uksele jõudis? Ivar mäletab, et viimati magas Anfissa ju tema kõrval voodis, aga nüüd seisab magamistoa uksel, valges pitsilises öösärgis, ise selline kahvatu, jäik ja võõras. Kuidagi märkamatult, nagu läbi õhu libisedes, läheneb Anfissa Ivari voodile ja ühtäkki kõrgub tema kohal, silmades kummaline, kalbe pilk. “Ivar, kas sa tahad elada igavesti?” kordab ebatavaliselt käituv Anfissa oma küsimust. Ivar, kes selleks hetkeks on juba erksaks saanud, vaatab Anfissat ja hakkab järsku vabisema. See oli hoopis teistmoodi vabin kui ta oli harjunud peale kõvemat alkoholitarvitamist hommikuti pohmeluses olles värisema. Pigem oli tegu seisundiga, kus külm haarab kõrist, terve keha on paralüseeritud ja ta tahaks põgeneda, aga jalad ei kuula sõna.

Anfissa on Ivari kohale kummardunud ja Ivar näeb järsku väga selgelt, et naise poolavatud suust paistavad välja neli valget, pikka ja peenikest kihva! Juba niigi higine Ivar satub sellest vaatepildist veelgi rohkem paanikasse ja tahab üles karata, aga keha ei kuula sõna! Täiesti halvatult tajub ta, kuidas kihvuline Anfissa talle järjest lähemale kummardub ja lõuad avab. Ivar tunneb tema hingeõhku oma kaelal. Anfissa väga suur suu on ühtäkki väga lähedal. palju suurem kui tavaliselt, justkui võiks ta alla neelata terve Ivari! Nüüd on juba väga selgelt näha, et terve suu on ridade kaupa täidetud teravaotsaliste kihvadega… Otsekui transis viibiv Anfissa aga muudkui läheneb. “Ivar, sinust saab vampiir, nagu minagi olen!” teatab Anfissa kuju võtnud ilge olend hauatagusel häälel. Tema suust tuleb mulla lõhna. Ivar tunneb järsku ennast vanana, väga vanana… Mälupildid kihutavad silme eest läbi. Kas selline ongi lõpp? Kõik need aastad… Teenistus Nõukogude armees ja sõjalaevastikus, abiellumine, tagasi Eestis nüüd juba Anfissaga, korter looduskaunis väikelinnas, Moskvitš 402, Moskvitš 407, kaks tütart – Liisi ja Laena, koer Šarik. Ja nüüd, keset ööd, mil ta on voodisse tardunud, valmistub vampiiriks muutunud Anfissa oma õudseid valgeid kihvu tema kaela lööma ja Ivari verd imema. Tema verd!

Ivar tahaks vastu vaielda, midagi hüüda, võidelda… Aga kõik on asjata. Tema suust paiskub välja vaid korinale sarnanev röhatus… Järsku Anfissa võpatab ja taganeb, silmis õudus… Taandub järjest kiiremini toa nurka ja ronib ühtäkki mööda seina üles nagu ämblik, otse magamistoa lakke ja jääb sinna täiesti ebaloomulikus poosis rippuma. “Tõbras!” sisistab Anfissa. “Jälle sõid küüslauku!” Lummus on kadunud, Ivar tunneb, et ta on jälle vaba, varem halvatud käed ja jalad liiguvad. Võimsa hüppega kargab ta voodist püsti ning tormab ukse poole…. Midagi jääb jalgu, keegi niuksatab kõrvulukustavalt. Ivar kukub kõhuli. Ta kuuleb, kuidas tema seljataga algab võitlus elu ja surma peale. Šarik! Tema tubli Šarik on vampiiri haardes. Või on vampiir Šariku haardes? Kuidas see elukas nii kiiresti lae alt talle seljataha hiilida jõudis? “Türa, jookse!” kähistab Šarik inimkeeli. Ivar tunneb selle hääle ära, mis saab kuuluda ainult ühele inimesele terves laevastikus! Mitšman Volkov, vana sõber! Kuid miks räägib Šarik mitšman Volkovi häälega? Ivar ei jõua enam küsida, vaid lendab magamistoast välja ja sööstab käkaskaela pea ees vannituppa ning virutab enese järel ukse kinni. Järgmisel hetkel kangutab ta juba seina äärest pesumasinat ning lükkab selle ukse ette barrikaadiks. Esikust kostub võitlushääli: kiljumist, urinat, mütsatusi… Midagi puruneb, keegi lendab mürtsuga vastu ust…. Ja siis jääb kõik vaikseks.

Järsku kraabatakse ust, nii nagu ainult koer oskab, küüntega. “Ivar! Tule välja!” ütleb tuttav hääl, mitšman Volkov või oli see Šarik. “Läks minema! Vampiir on läinud!”. Ivar lohistab pesumasina ukse eest kõrvale ja piilub esikusse. Esik on täis ümber kukkunud riiulist pudenenud raamatud, verd ja klaasikilde. Ivar libistab ennast esikusse. Seal seisab Šarik, käppa hoides, verine ja pulstis. Vist on luu katki? Šarik hüppab Ivari peale püsti ja hakkab tema nägu lakkuma. “Võitsime!” kiunub Šarik mitšman Volkovi häälega, ise meeleheitlikult saba liputades. “Meie võit! Kas ta jõudis?” küsib Šarik järsku murelikult. “Kas ta hammustas sind?” Ivar katsub kaela, verd ei ole… “Ei… vist mitte,” pomiseb Ivar. “Kui oleks hammustanud, oleksid juba vampiir ja elaksid igavesti,” urahtab Šarik. “Vala mulle kaussi õlut, kurk kuivab! Ja pane pelmeene ka hulka!” Ikka veel šokeeritud Ivar suundub kööki ja avab külmiku. Värisevi käsi valab ta esimese õlle endale kurku nagu saunakerisele, teise aga Šarikule söögikaussi. Kaussi täites tuleb talle järsku mõte pähe. “Šarik? Volkov? Miks sa meie Šarik oled?” Šarik nuuksatab. “Kas sina ei teadnudki siis? Ma olen hunt, libahunt! Meie suguvõsal lasub juba kolmsada aastat kohutav needus! …” Mitšman Volkov tõstab koonu lae poole ning ulub pikalt ja nukralt. “Enne armee ja sõjalaevastiku päeva, täiskuu öösel, peale suurt hundijooksu muutun ma libahundiks!” Ivaril hakkab halb… Kõike seda oli juba liiga palju. “Mõistad? Kolmsada aastat!” pistab Volkov töinama. “Kõik mu esiisad! Tambovis…” Volkov luksatab ja keerab ennast vaibale rõngasse.

Ivar kummardab ja patsutab Šariku pead. Kolmsada aastat libahunte! Ta ei teadnud tõesti enam, mida teha… Nii kahju oli järsku! Anfissa on vampiir, mitšman Volkov on libahunt! Mida türa siin toimub? Pea lihtsalt ei võta! Volkov lahistab nutta. “Kas sa perearstile oled rääkinud?” taipab Ivar järsku küsida. “Neil on kindlasti midagi… tablette või, plaastreid? Teevad süsti ja…” muutub Ivar järsku lootusrikkaks. “Ei aita!” kiunatab Volkov. “Mitte midagi ei aita! Ainult karva võtab lahti. Sellepärast ma joongi nagu loom, et unustada!” “Et unustada mida?” tunneb Ivar järsku vajadust täpsustada. Pinge langes ja õlu oli talle juba pähe hakanud. “Seda!” teatab Šarik süüdistavalt ja tõstis käpa üles. “Ma olen ju hunt, libahunt!” Ivaril hakkab veelgi rohkem kahju. “Aga midagi peab ju teha saama? Nõiad, selgeltnägijad, ekstrasensid? Kiirabi? Politsei?” pakub ta lootusrikkalt. “Keegi ikka oskab?” Volkov-Šarik vaatab talle läbi pisarate otsa. “Mitte sittagi ei saa teha! Mitte keegi ei oska! Olevat selline geneetiline haigus, Lupus hujovis, täiesti ravimatu,” Volkov ohkab. “Vala mulle veel üks!”

“Kuule, kui libahundile leiba anda, siis saab ta tagasi inimeseks,” meenub Ivarile järsku üks ammu kuuldud rahvajutt. “Proovime, ah?” “Käi perse!” vastab Volkov-Šarik tüdinud häälega. “Kõike olen proovinud… Leiba olen proovinud. Saia, karaskit, sepikut, barankasid, präänikuid… kõike! Saad aru?” Ivar eriti ei saanud, aga olukord oligi juba kaugelt üle kupli… “Miks sa vampiiriga abiellusid, lollakas oled või?” tunneb mitšman Volkov järsku huvi. “Kust mina pidin teadma, et Anfissa vampiir on?” kaitseb Ivar ennast. “Alguses küll ei olnud!” Volkov-Šarik noogutab mõistvalt. “Ega alguses ei saagi aru! Pärast tuleb välja… Üks Tuva šamaan rääkis mulle kunagi, et vampiiri vastu aitab peeretamine! Aga korralikult pead laskma, südamest! Tee seda kohe, mida rutem, seda parem!” soovitab Volkov-Šarik. “Muidu äkki hiilib siin veel ringi!” Ivar pingutab, pingutab… Ja siis see tuligi nagu võimas tulnukaid kuulutav sireen filmist “Maailmade sõda”.

Ivar sai tugeva matsu vastu ribisid. “Tšort poberii! Hui, mida sa peeretad siin! Ahh?” Anfissa! Mitte vampiir Anfissa, vaid tema tavaline Anfissa, lokirullid peas ja kuri, väga kuri! See kõik oli lihtsalt unenägu… “Kallis, armas, päikseke!” hüüatas Ivar, kes oli kohutavalt õnnelik, et kõik see košmaar, libahunt ja vampiir oli kadunud. “Ja siis peeretad toa täis, jah?” torises Anfissa, olles aga juba leebunud. Ivar polnud talle juba ammu nii ilusaid sõnu öelnud! “Näed siis, ikkagi armastab…,” mõtles Anfissa ja magas magusasti edasi.

Advertisements

6 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuni 18, 2015 @ 21:37:19

    Vasta

  2. Jolli
    juuni 18, 2015 @ 21:41:30


    Oomph! feat. Nina Hagen ~ Fieber ~

    Vasta

  3. Jolli
    juuni 18, 2015 @ 22:10:10


    1:15 on Volkov pildile jäänud. 🙂

    Vasta

  4. Jolli
    juuni 18, 2015 @ 23:44:37

    Vasta

  5. Jolli
    juuni 20, 2015 @ 20:34:14

    Ivar und Aljoša, Pavel und Serjoša…
    Loetletakse Ivari relvavendi M&M laevastikust. 🙂

    Vasta

  6. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuni 2015
E T K N R L P
« mai   juuli »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: