Kama ja kabanoss – primitiivse rahvusluse hingepiinad

@ckrabat
Põhivoolu meedia on juba pikemat aega näinud vaeva meediaprojektiga, mille eesmärk on hirmu ja viha külvamine Eesti ühiskonnas ning primitiivse rahvusluse arendamine. EKRE ehk Eesti Konservatiivne Rahvaerakond on selle meediakampaania poliitiliselt organiseerunud väljund, mis ühendab endas ideoloogilist segu rahvuslusest, ühiskondlikust konservatismist, militarismist, kristlikust fundamentalismist, marksismist, juhikesksest autoritarismist, natsionaalsotsialismist ja antropotsentrilisest maailmavaatest. Kogu seda kirjut kampa ühendab kollektivistlik hirm säilimise ees ja ksenofoobne viha kõikide teistsuguste vastu, kes Meie-Nemad dihhotoomsel skaalal ei kvalifitseeru mingite iseärasuste tõttu Meie hulka ja julgevad massist eristuda. Isegi kui erakonna liidrid end alati nii äärmuslikult ei väljenda, on nende selja taha koondunud massid, keda inspireerivad äärmuslikud vaated. Meedia tugeval toel on EKRE loonud endale sobiva rahvuskonservatiivse kuvandi ja mõnedele elanikkonna kihtidele müüb selline primitiivne rahvusornamentikasse rüütatud populism, mis püsib sellistel ürgsetel emotsioonidel nagu hirm, viha ja rumalus, kahtlemata väga hästi. Seda on tõestanud primitiivse rahvusluse võidukäigud 1930-te aastate Saksamaal ja tänapäeva Venemaal ning olemuslikult ei erine Eesti primitiivne rahvuslus neist palju.

Mihkel Mutt on nimetanud eestlase vaimuseisundi üldnimetajana ebakindlust, alateadlikku pelgu, et järsku pole eestlust kui sügavamat nähtust üldse olemas. Sellise primitiivrahvusliku kriitilise massi genereerimine on lihtne – ebakindlusega tekitatakse hirmu, hirmuga tekitatakse viha, vihaga tekitatakse rumalus ja nii ongi meedia järjekordse sülemi stultoloogilisi objekte (maakeeli lolle) valmis tootnud. Ebakindlus ja suletus on minu meelest nõrkuse ja vähese elujõu tunnus, mida näitavad haiglane mure madala sündivuse pärast, kvantiteedi eelistamine kvaliteedile ja nooreestlaste loosungi vaimult suureks saamisest asendamine rahvaarvult suureks saamise loosungiga, sest vaimult suureks saamist ei peeta enam oluliseks. Viimasel ajal tugevasti laineid löönud pagulasteema on järjekordne hea näide meediakampaaniast, mille abil totaalne meedia on püüdnud toita primitiivse rahvusluse kuvandit. Meedia on nekromantliku järjekindlusega esile mananud üldrahvalikku arvamust tüüpilisest pagulasest, kes on harimatu ning kuritegeliku soodumusega võõrast keelt ja võõrast usku levitav majanduspõgenik. Näiteks seob meediakuvand Lähis-Idast saabuvad sõjapõgenikud, need, kes on saabunud siia Liibanoni ja Türgi põgenikelaagritest, automaatselt Islamiriigi äärmussõdalastega, kuigi üldiselt lähevad Islamiriigi võitlejad tavaliselt rohkem siit sinna, aga vastupidises suunas tulevad need, kes nende eest põgenevad, mis on ka loogiline. Sellesse kategooriasse kuuluvad näiteks need 326 põgenikku, keda Eesti Euroopa Komisjoni ettepanekul oleks pidanud vastu võtma.

Ajaloolise mälu valikulisust kinnitab veelgi eesti rahva lähiajalugu, kui tuhanded paadipõgenikud suundusid üle Läänemere turvalisemat elukeskkonda otsima. Pool sajandit hiljem siirdusid järjekordsed tuhanded majanduspõgenikud põhja ja lääne poole paremat elu otsima, mida ei saa otse ka hukka mõista, sest ära liiguvadki tavaliselt ettevõtlikumad inimesed. Eestlaste väärtushinnangutest annab hea pildi rahvapidu Soomes. “Neil on tähtis, et mida võimsam BMW, mida suurem kett on kaelas … see on nii tähtis eestlasele,” kirjeldab kaasmaalasi üks Soomes töötav pagulaseestlane. Teine lisab: “Pagulaste peale raisatakse, aga meie enda rahvas elab vaesuses – tal ei ole mitte midagi, ei ole vett. Mõnes kodus ei ole elektrit ega vett, siis andke mulle andeks, millest me räägime.” Peale on kasvanud kama ja kabanossi põlvkond, kes kabanossi järades unistab kamast, tundes end turvalisemalt maailmas, mis on tulvil tootmisliinilt tulnud ühetaolisi ja ühemõõtmelisi olendeid, kelle ühised tunnused on empaatia puudumine ja saamahimu, milles tavaliselt on süüdistatud reptiile. Pagulasteema puhul on kõige häirivamad just tsentraalsed kvoodid, mille järgi nad riikide vahel laiali jaotatakse ning selle asemel oleks tulnud rakendada solidaarsuspõhimõttest lähtuvat vabatahtlikku panustamist. Primitiivse viha õhutamine muudab aga ratsionaalsed argumendid solidaarsusklauslite rakendamiseks väärtusetuteks.

Eesti meedias promotud pagulastädi Itaaliast Mae Merusk süüdistab itaallasi põgenikeprobleemi tekitamises ja näeb kulisside taga salanõud eesti rahva vastu kerkimas. Oot-oot … Kas siin pole midagi valesti? Pagulastädi! Ei ole rahul? Marss-marss lennuki peale ja koju tagasi kõik need Itaaliasse kolinud majanduspõgenikud, pagulastädid ja muud talendid. Alles siis tekib neile õigus klähvida, et meil on kvoot täis ja ühtegi pagulasneegrit me juurde ei võta. Tädi asemele Sitsiiliasse võivad aga mõne Eritrea pagulase võtta. Itaallaste nördimus, kes peavad meid idast ähvardava ohu eest kaitsma, kuigi meie neile appi ei lähe, on arusaadav. Eerik-Niiles Kross kurdab: “Nürimeelselt bürokraatlik lähenemine probleemidele pole üllatus. Et aga oleme võimelised selliseks eelarvamuslikuks hirmuks, alusetuteks põlastavateks üldistusteks, väikluseks, oma naba imetluseks ja iseenese eriliseks uskumiseks, poleks ma tõesti osanud kujutleda.” Sellist Eestit on umbes kümme aastat tagasi käivitatud meediaprojekt tahtnud, kus läänelikke väärtusi kahtluse alla seades hakati edendama primitivistlikku rahvuslust. Kes teab, mis olid selle projekti kaugemad eesmärgid, kinnitada Moskvas toodetud kuvandit “eesti rahva natsimeelsusest” ning viia Eesti kaugemale Euroopa kultuuriruumist, süvendades neid väärtusi, mis koguvad jõudu meist ida pool? Ma ei saa sinna midagi parata, et primitiivse rahvusluse sümbolid kama ja kabanoss mind kuidagi ei kõneta ja ma ei tunneta ühisosa sama keelt rääkiva mõtlemisvõimetu massiga, mida kihutavad edasi labased emotsioonid, mitte ratsionaalsed kaalutlused.

juuni 2015
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.