Rahvaste rändamine ja eestlased

@huviline
Sõnavõtud, mida olen juhtunud lugema pagulaste teemal, lähtuvad sageli ühest või mitmest tingivast asjaolust või põhjusest. Sellised sõnavõtud sarnanevad seebimulliga, sest rahvusvahelistel nähtustel puudub üks või mitu põhjust, mida torgates see lõhkeb, kuna identiteet on ambivalentne. Sellepärast on kosutav lugeda midagi, kus esitatakse olulisi küsimusi. Oma artiklis annab Aare Luup suuna: „Me ei saa esmasena lähtuda mitte probleemist, vaid sellest, kes me ise oleme. Kuhu me ühiskonna ja rahvusena minna tahame?” Samavõrd kui inimene on Aristotelese järgi ühiskondlik loom, kuulub inimkonna ajaloo hulka kasvamine ühest Aafrika emast arvuliselt hetkeseisuga ca 7 miljardit miljardiliseks koosluseks ja erinevatel põhjustel asupaiga kollektiivne vahetamine, rahvaste rändamine. Eestlased ei erine selles osas teistest rahvastest. Maa vabanemine jääst ca 10 000 aastat tagasi, kattumine taimestiku ja loomastikuga, annab ajalise piiri esimeste asukate jõudmisest Eestimaale, kui tekkis Kunda kultuur. Sellest ajast on eestlaste rahvaarv kogu aeg kasvanud, kui traagilised kõikumised graafikus välja arvata, ulatudes tänapäeval miljoni piirimaale, mida polegi nii vähe. Siiski on levinud arvamus, et eestlased on väike rahvas ja Eesti väikeriik, mis on vaatenurga ja võrdlusaluse küsimus. Ühe rahva identiteet vajab kindlamat alust.

Geoloogilises ajaarvamises on 10 000 aastat väga lühike periood. Tõenäoliselt on just kohalik loodus meie identiteedi aluseks, uustekkeline, kujunemisvärske ja liigirikas, mille peale võib alati kindel olla. Nii on igasugune „meie“ eeskätt loodusteaduslik, mitte sotsiaalteaduslik mõiste. Sellepärast on arusaadav ka meie ja nemad eristamine, sest Venemaa stepid erinevad Matsalu roostikalast, Niiluse valgala piirkonnast või Patagoonia pampadest. Minu lemmikuks on Eestimaa sood ja rabad, rohtunud jõed ja järved, samuti Põhja-Eesti paepealsed niidud. Neil paepealsetel niitudel näen ajaloo kulgemist ja esivanemate huumust, nii nagu ainult nemad võisid kunagi seda samuti näha. Õrnus kevadel, sumisemine suvel ja vinged takistamatud tuuled talvel. Kuskil mujal maakeral midagi sellist näha pole olnud ega ole võimalik.

Mida vanemaks olen kasvanud, seda rohkem olen hakanud jalutama mere ääres. Ma tean, et ma ei jää Eestimaale pensionäripõlve pidama. Igasugune pensioni maksmine tundus mulle juba noorena ebaloogiline, sest kas siis elu on teenistus, et pension tuleb välja teenida. Noored inimesed avalikus teenistuses on lihtsalt laisad, mugavad või kavalad. Elu peaks olema põnev, mitte suurte sõnade tegemine kellegi teenistuses, ja sellevõrra igav kulgemine. Mere ääres on minu emotsioonid vabad, ma tunnen tõmmet. Enam pole see teadmatus, nagu nooruses, mis rännukirge toitis, et teada, mis on seal silmapiiri taga. Nüüd on sooviks oma silmaga näha kõike seda, mida arvan teadvat. Leida kinnitust mõnele filosoofilisele seisukohale. Aga võib-olla tõmbab mind lihtsalt rännukirg ja midagi sügavamat sellest otsida on tühi töö ja vaimu närimine?

Eestlased on elanud ja ellu jäänud ilma oma riigita tuhandeid aastaid ja peaksid sellepärast oskama riiki suhtuda erapooletumalt kui teised, kelle jaoks riik on vältimatu preservatiiv, vt Esindamata Rahvaste Organisatsioon. Meie kaitse peitub meie huvides, mis paneb meid õppima, ja kires, mis hoiab meid liikumises. Pole põhjust absolutiseerida ühegi ametniku, isegi Euroopa kõrge ametniku, sotsiaalse institutsiooni või ühiskondliku väärtuse tähendust ja tähtsust, sest ainult suhteline on absoluutne ja sellevõrra polegi suhtelist olemas, vaid üksnes tulemas. Riik hoiab küll stabiilsust, aga vajab ka alalist reformimist, et mitte sattuda stagnatsiooni. Riik võimaldab küll kõrgemat taset igas tegevusvaldkonnas, aga viib sotsiaalselt vältimatu kihistumisena, kus ainult esimestel, võib-olla juhuslikel isikutel, on kõik sotsiaalsed garantiid. Riik peaks olema läbivalt ratsionaalne ja selletõttu jääb emotsionaalne palett vaeslapse rolli, kus värve nihilismist sürrealismini. Sõja korral ei anna ükski riik kogu kaitset kõigile. Seega tuleb riiki suhtuda erapooletult, kiretult, ratsionaalselt, et tunded ja mõtted vabana hoida.

Ajalooline rahvaste rändamine, mille puhkemise tunnistajaks oleme, on sellepärast üksnes tervitatav. See paneb riikide meelekindluse proovile. Kujutluspilt, et see võiks kuidagi rasse segada, pole kinnitust leidnud ei Ameerika ega Venemaa sulatusahjus, sest vahevormid pole suutnud domineerima pääseda. Nii pole ka meil põhjust karta seda, millel pole jõudu seda kasutada. Ainuke tingimus, mida immigrantide suhtes tuleks kasutada, ongi õppima suunamine. Kellel on miinimumnõudena gümnaasiumitunnistus taskus, see tuleks lahkesti ühiskonda lubada. Muidugi aga ei tohiks talle rääkida muinasjutte pensionist.

Kliima ja loodus ise teeb ülejäänu isegi siis, kui enamik siinsündinuid mingil hetkel mujale siirdub, säilitades kohaliku looduse ja keele, mille tempo, tonaalsus ja emotsionaalne korpus on kujundajaga kooskõlas. Niisiis on immigratsiooni teema tänapäeval eeskätt Haridusministeeriumi teema, mitte Siseministeeriumi või Välisministeeriumi. Andres Tarandi arvamus, et sadadega saame hakkama, aga tuhandetega jääme jänni, on tüüpiline elukogenud eestlase arvamus, kes rahvast teeninud ja riigiaparaadis hoobe liigutanud. Teda ei liiguta enam rahvaste rändamise ajendid. Kunagine polaarjaama tuline eestkõneleja on Jääkuningana seiskumas, sest pension jookseb. Lugupidamine, aga mina teen teisiti, veedan nooruspõlve Eestimaal ja vanaduspõlves lahkun tagasi vaatamata. Seni jalutan mere ääres.

 

 

juuni 2015
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.