Ivar nõukogude armeest annab teada – tants allveelaeva ümber, kas tõesti ujuv tünder?

@jolli&ckrabat
Hommikul avasin ajalehe ja mida ma näen: rootslaste rahvussport, jaht tundmatuks jääda soovivale allveelaevale, on jälle käimas! Tähelepanelik lugeja kindlasti märkas, kuidas hiljuti uppunud tänapäevasest 22-meetrisest miniallveelaevast sai vastava eriala spetsialiste kaasates üleöö 1916. aastal Läänemerel kadunuks jäänud tsaaririigi aegne vene allveelaev! See, lapsed, on juba füüsika! Kui ma nõukogude sõjalaevastikus füüsikat õppisin, oli selle teaduse parim asjatundja meie laeva kaptjorsik ehk laohoidja seltsimees Platon Ivanõtš. Me alustasime õpinguid ikka lihtsamatest asjadest ehk teooriast. Näiteks kellegi Ohmu seadusest ja kuidas mingile Njuutonile õunaga pähe löödi, et tal värvid paika tiksuksid nagu televiisoril “Raduga”. Alles siis läksime praktika ehk iselenduvate reduktorite ja pidurivedelike peale üle. See viimane on küll otsapidi juba keemia. Seetõttu, tänu nõukogude armees ja sõjalaevastikus omandatud teadmistele füüsikast ja keemiast, saan ma nüüd väga hästi aru füüsikalistest ja keemilistest protsessidest, mis seal Svenssonite ja Karlssonite pressis toimusid. Meediasse hõisati ennatlikult uudis, aga elevil tuuker vaatas valesti, sest veesurve all olles võib hapnikupuudusest igasuguseid asju ette kujutama hakata, isegi Vene allveelaevu Rootsi rannavetes! Niisiis kõik mida ajalehest loed, ei pruugi alati olla tõsi ja kui lehes kirjutatust ka ainult poolt usud, siis oled poolega ikkagi veel petta saanud! Selline on elu, sõbrad, aga et teile seda kõike selgeks teha, peaksin alustama algusest.

Sissejuhatuseks üks tore lugu, kuidas hapnikupuuduses maailm hoopis teistpidi paistab. Ükskord Sevastoopolis olin ma kroonus teenides ilma akvalangita toorelt kümme minutit hinge kinni hoides vee all, et vanemabi Puškini üle reelingu vette kukkunud käekell Zarja Musta mere põhjast välja õngitseda. Ja teate, mis … Äkki tundsin, kuidas ilusate suurte tissidega näkineid kobab mul kubet… Looda sa! Tegelikult polnud seal peale kohaliku fauna ja floora, igasugused limased meretaimed ja üks koleda mordaga lõunamaa kala, mitte midagi märkimisväärset. Ja kui lõpuni aus olla, siis nagu hiljem selgus, see koleda mordaga kala oli minu teenistuskaaslane Musta mere laevastikust delfiin nimega Maša, kes seekord mul taskust paberossid ära pätsas. Need laevastikku astunud delfiinid olid väga meie moodi – panid sadamakõrtsides tina, käisid naistes ja võimalusel kaklesid maarottidega, eriti tankistidega. Räägitakse ju, et delfiin on intelligentne loom. Tankistid aga olid kroonus tavaliselt saapaviksi peal ja nendest meie poistele vastast ei olnud. Kui ikka meremees on endal päeva vabaks võtnud ja kerged karastusjoogid alla teinud, siis hoia alt! Kella leidsin muidugi üles, ta, raisk, oli seitsmekümne meetri sügavusele koralli külge kinni jäänud. Teie maarotid, kes te hommikul kraanikausis nägu pestes kessoontõve saate, mind muidugi ei usu, aga teate, see on juba teie probleem. Kui ma kella vanemabile tagastasin, siis sellest ajast peale oli minul laeva juhtkonnaga väga hea läbisaamine, kõnetati nagu demblit ees- ja isanime pidi, kutsuti kapten Starohujeviga kalale ja edaspidi usaldati kõige vastutusrikkamad ülesanded alati mulle! Tänutäheks sain nädala pikkuse linnaloa ja seniks kui meie laeva dokkides remonditi, põrutasin otse deliiriumisse. Laeval loeti lahkudes ainult sõnad peale, et kui linnas väga ära väsid, siis võta takso, ära sa ise mööda tänavaid roomama hakka, sest vorm kulub ära. Eesti mees teeb karjääri igal pool, kuhu satub. See, lapsed, on diplomaatia!

Kuhu ma nüüd jäingi… Rääkides sellest kummalisest leiust Rootsimaa rannas, siis meie kaptenil, vanal merekarul Starohujevil, oli kuulus pärisorjast esiisa, kellele tsaar isiklikult vabaduse kinkis ja kellest hiljem sai kuulus akadeemik Starohujev. Ühes varasemas loos olen rääkinud, et see Starohujev oli kõva insener ja leiutaja, kes kitsastes tsaariaja tingimustes koos ühe teise pärisorja, Ivan Polzunoviga, leiutas praktiliselt kõik vähegi revolutsioonilised avastused, mida kapitalistid pärast endale omistasid. Vana Starohujev oli mees nagu orkester, kes jala ei käinud ja vett ei joonud, aga sellegipoolest leiutas nii jalgratta, aurumasina, raadio kui ka hõõglambi, viimase neist mitusada aastat enne seda ameeriklaste Edisoni. Oleks ta veidi aega kauem elanud, siis oleks Starohujev leiutanud ka esimese sisepõlemismootori, kuid kahjuks sai ta pidevalt igasuguseid asju leiutades kutsehaigusena kaasa maksatsirroosi ja suri selle kätte ära. Tõenäoliselt oleks akadeemik Starohujev leiutanud sisepõlemismootori juurde ka esimese välispõlemismootori, sest selle leiutamisele oli ta vägagi lähedal, kuid paraku põletas ta seadme prototüübi katsete käigus kogemata kombel maha, kui üritas universaalset samagonniajamise aparaati käivitada. Välispõlemismootorist oleks aga omakorda võinud hiljem välja arendada kaasaegse kõrgtehnoloogilise kosmoseraketi, millega me saaksime möödunud nädalal avastatud Uuele Maale sõita ja selle ära koloniseerida. Teadlased väidavad millegipärast, et miski ei saa kosmoses liikuda nii kiiresti kui valgus. Tegelikult on asjad palju keerulisemad, sest ka pimedus liigub kosmoses valguse kiirusega, kui Päike ära kustutada.

Minu kooliharidus jäi pidama õhtukoolis, pärast aga teenisin aega nõukogude armees ja siis töötasin numbritehases, kus pandi mingeid ülisalajasi vidinaid kokku. Monteerimistsehhi naised saunas rääkisid, et nõukogude inimesi. Mina, teate, seda pläma ei usu. Sellegipoolest lugesin teadusportaalist, et kusagil on olemas ka mingid reptiilid, kes on inimestest palju kõrgemalt arenenud ja targemad. Pildil kujutatud tüüpi olen peale kolme Lauaviina näinud istumas kaardilaua taga, kus varem istus Agdam Pohmelidze, kes aga ühtäkki muutus ja tema kõne hakkas meenutama linnulaulu. Mitšman Volkov aga hakkas sarnanema libahundile ning kukkus kurbi mõtteid mõlgutades ulguma. Teisi dimensioone ja ka nende elanikke olen näinud, nii et vähe pole! Kui keegi pappi annaks, võiksin ma kohe siinsamas näidata, kuidas suhteliselt kiiresti ja lihtsa vaevaga on võimalik sattuda paralleelreaalsustesse, kus elavad nii rohelised mehikesed, kollased kuradikesed, jõuluvana kui ka aiapäkapikud. Ainult, et selliste teadvuseseisunditega eksperimenteerijad peavad faasinihkest põhjustatud füüsikaliste probleemide tõttu arvestama hommikuse kehva enesetundega. Tõsist teadust ei tehtagi ilma ohvriteta! Räägitakse, et meie mehed olla avastanud mingisuguse pohmelusevastase plaastri. Paned plaastri peale ja lähed peole, hommikul aga on tervis korras nagu kainel kaljamüüjal. Mina, teate, selliseid teleturukaupu ei usalda, sest siis peaksin peole minnes ennast selle plaastriga üleni sisse teipima nagu mingisuguse Tutanhamoni muumia esimesest abielust, võib-olla vastaks see plaaster siis ärajoodud kumulatiivsele alkoholikogusele. Jäägem ikka traditsiooniliste rahvuslike ravimeetodite juurde nagu soe saun, kurgisoolvesi ja kalli abikaasa Anfissa mehine massaaž.

Mis siis tegelikult Rootsimaa rannavetes toimus? Kõik sai alguse akadeemik Starohujevi leiutistest. Algse ülikangete jookide destilleerimisseadme, mille pärisorjadest leidurid olid mõisniku valvsa pilgu eest salaja sauna taga tiigi ääres ehitanud, kinkisid nad peale pärisorjusest vabastamist pidulikult tsaarile, mille järel see võeti sõjalaevastiku poolt relvastusse ja sellega tõsteti enne olulisi lahinguid isikkoosseisu motivatsiooni. Pärastpoole aga avastati, et nende suurepäraste seadmetega ei võideta ainult lahinguid, vaid nendega kannatab ka vee all sõita. Niiviisi leiutati kuulsate vene teadlaste Starohujevi ja Polzunovi poolt esimene allveelaev. Peale destilleerimisseadmete kasutuselevõttu võitsime me edaspidi kõik merelahingud! Ükskord Läänemerel järjekordset võitu tähistades kaotas aga hinnaline destilleerimisseade õnnetult juhitavuse ja triivis lõpuks Rootsimaa randa. Vaprad nõukogude meremehed olid samagonniajamise aparaati üritanud juba mitmeid kordi Rootsi kapitalistide käest kätte saada, kuid siiani ei olnud see veel õnnestunud. Brežnevi ajal jä üks kadunud samagonniaparaati jahtinud Nõukogude allveelaev keset viinakuud Karlskrona lähedal karidele kinni, millest rääkis isegi Ameerika Hääl.

Palju vett on vahepeal merre voolanud, kuid mälestus kaotsiläinud perekondlikust reliikviast, kangete jookide destilleerimise seadmest, ei andnud kapten Starohujevile rahu. Vahepeal oli kapten Starohujevist, keda me sõprade ringis lihtsalt Vanaks Tyraks kutsusime, saanud admiral Starohujev. Nüüd juba erru saadetuna pöördus ta vanade teenistuskaaslaste poole palvega, et aitaksime kaotatud aarde Rootsimaalt tagasi koju tuua. Mõeldud-tehtud! Möödunud sügisel käivitasime taas otsingud, kogusime kokku viimased tõelised mehed, kes olid karastunud nõukogude sõjalaevastikus, sest nii tähtsat ülesannet ei saanud muidugi mingite noorte nannipunnide kätte usaldada. Peagi oli meeskond valmis tööks ja kodumaa kaitseks: vanemabi Puškin, teine tüürimees Zamogilnõi, mitšman Volkov, Agdam Pohmelidze, motorist Abezjanov, mina, minu kallis kaasa Anfissa ja lisaks veel kaks leedukat ning kasahh. Algul tahtsime kutsuda ka madrus Denissovi, kuid tema elas nüüd Siberis koopas, paastus ja palvetas pilkases pimeduses ja sidepidamine temaga oli raskendatud.

Otsingute läbiviimiseks oli meil aga vaja laeva, kuid ka siin tuli appi admiral Starohujev. Admirali suvilakrundil vedeles juba aastaid üks tsaariaegne allveelaev. Kuidas allveelaev Vana Tyra juurde jõudis? See, lapsed, on jällegi puhas füüsika. Paljud akadeemik Starohujevi järeltulijad teenisid mereväes. Üks neist, meie kapteni vanaisa, oli üks esimesi allveelaeva kapteneid Vene tsaaririigis. Esimese maailmasõja ajal, ühe mereoperatsiooni käigus, põrkas allveelaev kokku Rootsi aurikuga ja väidetavalt uppus. Tegelikult uppus Rootsi laev, kuid meie allveelaev sõitis Kroonlinna lähistele kuivdokki remonti, paigutati ellingutele ja sinna ta jäigi, sest vahepeal toimusid revolutsioonid ja kodusõda, laevuke unustati arvele võtta ning tema ümbrus kasvas võssa. Meie kapteni vanaisa sõdis kodusõjas punaste poole peal, ikkagi pärisorja järeltulija, ja revolutsiooniliste teenete eest eraldas nõukogude võim talle tänutäheks suvilakrundi. Füüsikalise operatsiooniga toimetati sinna ka mahajäetud tsaariaegne allveelaev, mille kuldsete kätega vanaisa pensionipõlves taas töökorda tegi. Vanaisa ja hiljem tema lapselaps käisid allveelaevaga kalal, sest nõukogude piirivalvurite valvas silm vee alla ei näinud. Tihtipeale võeti ka sõpru ja teenistuskaaslasi kaasa ja nii õnnestus minulgi sellega mitmel korral kaasa sõita. Muidu kasutas kapteniproua teist kasvuhoonena, istutas laevateki tomateid, sibulat ja suvikõrvitsaid täis ning ballastipaakides hoidis Starohujev kodus vajaminevat bensiini ja piiritust. Muidugi ajas admiral seal ka samagonni.

Nüüd aga läks meil seda laeva jälle vaja, eelmisel õhtul jõime allveelaeva piiritusest puhtaks, tomatit, sibulat ja suvikõrvitsat hammustasime peale, varahommikul vedasime tühjenenud laevukese veoautokastis randa ning taasveeskasime pidulikult. Hea oli vanu võitluskaaslasi üle pika aja näha, võttis lausa silma märjaks. Kobisime Anfissaga teiste järel allveelaeva ja sõit Rootsimaa poole võis alata. Jebittvoimatt, kus need rootslased läksid närvi, kui me lõpuks kohale jõudsime! Saatsid kogu oma laevastiku meid kinni püüdma, kuna mingi kalur oli kuskil skäärides meie allveelaeva märganud ja pidas tekil topless-päevitavat ja mohiitot joovat Anfissat võõrriigi salateenistuse agendiks! Mis kuradi agent, joogu vähem oma Absoluuti! Kohalikud ajalehed aga olid täis pealkirju nagu “Kas ujuv tünder?” Erikuradi kino! Meie aga otsisime lihtsalt ärakadunud vana puskariajamise masinat… Akadeemik Starohujevi poolt ehitatud samakaaparaadi leidsimegi üles ja hakkasime seda kohe katsetama. Töötas, raisk, püüdsime kala, jõime samakat ning tundsime elust mõnu.  Aga need türastanud rootslased! Neil pole mõistuseraasugi. Kus kukkusid traalima ja tulistama nagu sõda oleks lahti läinud. Pärast tuli välja, et kui me enne selle kammajjaa algust parajasti rahvalikku mängu hundijooksu mängisime ja vanemabi Puškin käis vahepeal tornist põit tühjendamas, siis olevat pinnale tõusnud puskariõlid tekitanud jälje veealusest tegevusest!

Lõpuks pidimegi vaenlaste ülekaaluka surve all meie vana allveelaeva maha jätma, kuid võtsime kaasa akadeemik Starohujevi kallihinnalise destilleerimisseadme ja ujusime randa. Enne jõudis vanemabi Puškin küll meie omadele veel hädakutsungi välja saata, aga siis sai laev pommitabamuse ja põhja ta läks. Nüüd lugesin, et olid lõpuks siis meie laeva üles leidnud. Rootslased peaksid meile tänulikud olema, et me vana kultuuripärli üles tõstsime, ära restaureerisime ja töökorda seadsime, sest nüüd saab rahvas jälle hüva jooki nautida. Muidu oleks roostetanud mere põhjas. Akadeemik Starohujevi pärandi, klaasikese hundijalavee juures, meenutame me aga kõiki neid kuulsaid mehi, kes oma tervist ohvriks tuues, oma parimad aastad teadusele pühendasid. Proosit!

Punamütsike aastal 2015 – muinasjutt täiskasvanutele

@jolli&ckrabat, featuring ut
Sellest ajast, kui Punamütsike veel muinasjutumaailmas elas, oli juba mitu head aastat kulunud ning vahepeal oli ta suureks neiuks kasvanud, kellel külarahva silmis oli tekkinud nii tissi kui tussi, nii feimi kui respekti ja seda kõike mitte vähe, sest külapoisid käisid tema pärast burksiputka ees kaklemas. Ilmselt tuleb see geenidest, teadis Küla kõige targem mees Doktor rääkida.
Nüüd istub Punamütsike, kõrvaklapid peas, omas toas kušetinurgal muti laenuga muretsetud majas metsaveerel ja näpib nutitelefoni. Ema tuleb uksele ja hüüab: “Punamütsike, mida sa seal teed?”
Punamütsike ei kõssagi. Tema pilk jälgib klaasistunud pilgul mobiiltelefoni ekraani ja pöial tegeleb hoogsa sõnumineerimisega.
“Punamütsike, ma räägin sinuga!” Mitte muhvigi! Lõpuks ei pea ema enam vastu, läheb Punamütsikese juurde ja rebib tal telefoni käest. Too saab vihaseks ja käratab:
“Haige oled ve? Mida sa teed, faking bitš??? … Mul on Fessaris tšättimine pooleli!!!”
“Sa tšätid seal juba terve päev otsa! Ole hea tüdruk ja mine vii vanaemale veini ja pannkooke. Ta on jälle nina täis tõmmanud ja ei jaksa ise poodi minna!” lausub ema, kiiruga huuli trendikalt siniseks värvides.
“Aga miks sa ise ei lähe?” vingub Punamütsike.
“Mina ei saa, pean volikogu istungile minema!” teatab ema ja tormab erkpunaste lokkide lehvides ja mustade võrksukkade sahinal toast välja, parfüümipilv järel. Punamütsikese ema on ikka veel väga-väga ilus naine… Tütar on emaga väga sarnane ja punane värv on mõlema lemmik.
***
Punamütsikese ema enam Metsas ei elanud, sest peale tundmatust jahimehest rasedaks jäämist ja ema juurest suure tüliga väljakolimist, oli ta endale Küla servale tammemetsa äärsele kaalikapõllule, mille Linnast tulnud kinnisvaraarendaja Olevipoeg, kuulsa Kalevipoja Aiku onupoeg, buumi ajal odavaid maju täis ehitas, küprokist ja võileivatikkudest eramu ostnud. Majaostuks pidi ta raha laenama ja siin tuli appi Küla nurgapoe pidaja Kulla-Kusti, kes oli vahepeal äri laiendanud ja privaatpankuriks hakanud. Kusti teadis, et kuigi pangad ise midagi ei tooda, on neil pappi küll ja sitaks palju. Tema äritegevus kasvas jõudsasti ning kogupereajakiri “Küla Kell” tellis Kustilt aegajalt isegi investeerimisalaseid majanduskolumne. Lõpuks oli Punamütsikese ema juba sajaks aastaks ette väga palju raha võlgu võtnud, aga vähemalt tundis ta nüüd ennast tõelise printsessina, kes elab oma isiklikus lossis! Päevade kaupa uuris ta Linnast tellitud trendikaid sisekujundusajakirju, et teada saada, kuidas rikkad elavad ja püüdis neid võimaluste piires järele ahvida, vajaduse korral uusi laene juurde võttes, sest ilma rahata pole elu ju elamist väärt. Külla elama asudes oli Punamütsikese ema kohe kiiret karjääri teinud, algul külalitsina, hiljem, kui tal rohkem feimi ja respekti oli kogunenud, valiti ta Küla volikogusse, sest kõik mehed hääletasid tema poolt – temast oli saanud kogenud poliitik.

Lisaks kodukujundusele ja poliitikale meeldisid Punamütsikese emale ristsõnad, mida ta volikogu koosolekute vahelisel ajal lahendas, ja Ladina-Ameerika teleseriaalid, mis olid ilusamad kui elu ise ja sealt õppis ta tõeliselt naiselikku käitumist. Tuttavatest koduperenaised nimetasid teda tagaselja hüsteeriliseks vallasemaks, kes polevat ammu enam meest saanud, millest tulenevadki kõik tema probleemid. Tegelikult olid nad aga lihtsalt Punamütsikese ema glamuurse elu peale kadedad! Seebiseriaalide najal sai ta minna lausa teise palju ilusamasse maailma, kus võis emotsioone välja elada ja nutta – kui Raoul oli parasjagu Rosanna maha jätnud või see väike vastik Julio oli taaskord ebaõiglaselt hullumajja kinni pandud Mercedesele sitta keeranud! Ristsõnad meeldisid Punamütsikese emale eelkõige seetõttu, et need kinnitasid tema minapilti haritud inimesest, kuigi tegelikult olid need ristsõnad üsnagi lihtsakoelised ja kui mõni sõna välja ei tulnud, kirjutas Punamütsikese ema sinna lihtsalt juhuslikke tähti juurde, sest talle ei meeldinud juba alustatud asju pooleli jätta. Seda pidas ta poliitiku jaoks väga oluliseks omaduseks.

Ka Küla haridusküsimused olid talle väga olulised, kuna Punamütsikese vanaema juures Metsas kooli ei olnud ja metsalapsed õppisid lugema “kännu otsas” kellegi Kiisuks kutsutud sadistlike kalduvustega tüübi käe all. Joomisest, narkost ja kaklemisest kriimude silmadega Kiisu oli varem Külas koolmeistrina töötanud, kuid vägivaldse käitumise pärast õppetöölt kõrvaldatud. Nüüd andis ta viinaraha saamiseks ümbruskonna lastele eratunde emakeeles ja kirjanduses. Viinaveale lisaks oli ta ka kompulsiivselt vägivaldne, sest kui mõni koolitatav õppur kohe lugeda ei osanud, Kiisu ägestus ja õpilane sai tukast sugeda, nii et karvad lendasid! Tema meeleolu oli siiski kõikuv. Teinekord, peale väikest õpetamise alla joodud Lauaviina, oli Kiisu leebes tujus ja isegi paitas oma õpilaste päid ning enamgi veel … Kuid lastele tundus see veel hullem karistus kui tukast sugemine ja nüüd, aastaid hiljem, võitles Punamütsikese ema Küla haridusmaastiku puhastamise eest ning seisis raudkindlalt igasuguste isetekkeliste “kassikoolide” vastu, nõudes Küla volikogult nende riikliku rahastamise lõpetamist ja tegevusloa tühistamist.
***
“Kuule, mul on minu oma elu! Sina, sinu karjäär ja sinu joodikust ema… Kõik te olete minu elu perse keeranud,” vigiseb Punamütsike välja tõttavale emale järele, kuid taltub siis. “Laadna, muti, teen ära. Pidin pärastpoole nagunii välja minema ja bitšidega bussikas trehvama.”
Hea tütrena paneb ta ema kootud punase jamaika stiilis rastafaripibo pähe, võtab köögist ema poolt valmis pandud korvi söögi- ja joogipoolisega, peidab veinipudelite vahele ema tagant salaja pihta pandud pudeli absinti, leiab kuuri alt tõukeratta ja mõne aja pärast kimabki metsa poole.

Metsaveerel longib talle vastu Hunt, silmad pahupidi peas ja kahtlase päritoluga pläru suunurgast välja tolknemas. Hunt elas Metsas ja tal oli kahtlane kuulsus. Külaelanikud kartsid teda. Nähes Punamütsikest, haarab ta ratta lenksust, peatab Punamütsikese teekonna ja napsab talt korvi käest.
“Õu, kuule… Mis sul siin basketis on? Midää pekki … vein ja koogid! Booring as shit! Mingi daunlõuded oled vä? Normaalsemat kraami pole vä? Kamoon, mul on siin nii kuuli kama, et võtab pasa lahti! Tahad ka? Faking garaaži-Stjoopalt sain. Eriti diip staff, lööb kohe pildi tasku! Kui blõudžoobi teed, annan sulle ka proovida! Diil?”
Punamütsike käratab vihaselt: “Kao tee pealt eest, värdjas! Mul pole aega sinusuguse türapeaga tšillida. Vaata, missugune sa välja näed? Shit looking bastard! Osta omale riided, raisk!”
Solvunud hunt krimpsutab hapult nägu ja pobiseb: “Türa, ära hakka jälle peale… Miks sul nii suured silmad on, miks sul nii suured kõrvad on… Mida vittu see üldse sinu asi on? Pappi tõid vä?”
“Mine vittu,” teatab Punamütsike resoluutselt, haarab Hundilt korvi, leiab sealt absindipudeli, avab selle ja kulistab ahnelt jooki kõrist alla. “Mitte sittagi sa ei saa!”
Punamütsike kobab taskutes, leiab suitsupaki ja süütab väriseva käega närviliselt sigareti. Hunt tõmbab oma plärust hea tugeva mahvi ja silmitseb läbi kanepisuitsu Punamütsikese megalühikese miniseeliku alt paistvate stringidega kaetud tagumikku. Pole ju viga!
“A kindel, et mahvi ei taha? Mul on preemium kraam, hulga parem kui sinu faking punane marps!”
“Ära kelgi midagi. Mulle pole sinu kanepipläru vaja, sain Petsilt eile burksiputka ees priimat metat,” puhub Punamütsike Hundile suitsu näkku, kuid leebub. “Oolrait, anna siia!”
Ta ei taha Hundi nähes viimasele halbades kommetes väga alla jääda ja kimub tolle pakutud tobist ühe mehise lõuatäie.
“Eee, pea nüüd kinni. Arvad, et nii odavalt saadki? See kõik maksab, ja mitte vähe!” teatab Hunt meelalt Punamütsikese tisse jõllitades.
“Tahad mind jälle paksuks pista või, idikas? Viimane kord oli kisa taevani, et maksan abordi kinni… Aga pärast pidi mul mutt SMS-laenu võtma ja ise kõik kinni plekkima. Sa raisk tead üldse, mis Doktori arve tuli või? Värdjas selline!”
Punamütsikesele meenub, kuidas ema ta Küla vabakutselise günekoloogi Doktori juurde viis, kes oli paar aastat meditsiinikoolis käinud ja nüüd arsti puudumisel külarahvale meditsiiniteenuseid osutas, ja kõik see häbi, mida ta seal tundma pidi. Ta sülitab koni vihaselt maha.
Südamepõhjani ära solvatud Hunt laseb aga püksid rebadele ja uurib murelikult oma munni. Siis tõstab ähvardavalt häält: “Türa küll… Türa ma sulle enam kanepit annan… Pealegi ma arvan, et sain sult viimane kord tripperi. .. Lits! Pane korv parem heaga käest ja tõmba nahhui!”

Punamütsike köhib kopsud puhtaks, haarab absindipudeli, kallab sealt tugeva sõõmu kurku, tallab koni otsustavalt tossukannaga laiaks, võtab ratta ja põrutab bussika poole, korvi Hundile jättes. Sitta tal sellest Hundist! Kunagi jah meeldis, ikkagi vangis käinud tüüp, autoriteet ja puha! Hundil oli karistusaeg just läbi saanud ning ta oli võidukalt koju Metsa naasnud ning edvistas Külas ringi patseerides tervet keha katvate tättuudega. Ta tundus nii mehelik, nii vaba ja sõltumatu… Ja rääkis ka hoopis teistmoodi kui külapoisid, lihtsad retardidest daunid, kes varastasid öösiti üksteise vanade bemarite alt rattaid ja kaklesid burksiputka ees, et samasugustele lollidele külalitsidele muljet avaldada. Punamütsikese ema määrati Hundile kriminaalhooldajaks. Mutt vist isegi keppis selle värdjaga aegajalt, sest kirjutas aruannetesse kiitvaid iseloomustusi stiilis: “Hooldusalune on asunud paranemise teele.” Sitta ta oli, samasugune türapea või hullemgi veel kui enne kinniminekut! Punamütsike sülitab korraliku rögaklimbi möödalibisevale kuuseoksale, kust see rohekaspruun poolverine tatilärakas aeglaselt alla voolama hakkab. Kujutledes, et see rõvedus on Hunt, läheb tema tuju palju paremaks ja ta jätkab valjusti naerdes ja lauldes teed bussika poole, kuhu Küla tibid on kogunenud, et mööduvaid kutte ning nende üles tuunitud romusid hindavalt kiibitseda. Vanaema, tema veini ja pannkoogid on ta jõudnud juba unustada
***
Hunt jääb Punamütsikese kaugenevale tagumikule järele vaatama. Ta võtab Punamütsikese poolt hüljatud korvi ja astub jalgu liibates mööda metsateed. Mõne aja pärast väljub ta juba Vanaema majast.
“Mida vittu! See Punamütsikese ema toitis teda pannkookide ja veiniga, sellepärast maitseski Vanaema nagu alkohoolik.”
Hunt tunneb, kuidas elu on teda halvasti kohelnud, solgutanud läbi alaealiste asjade komisjonide ja noortevanglate, kuni ta lõpuks ise omal jõul suure vaevaga tsooni, tegijate hulka, välja murdis. Nüüd oli tal autoriteeti, kuid ta väärinuks paremat. Vähemalt pederast polnud ta kunagi olnud, aga kõik teised olid piidrid! “Vittu, on elu!” mõtleb Hunt uut pläru keerates…

Vikatiga kultuuri poolt ja vastu

@huviline
Viimasel ajal on meedias üllatava leiuna tõusnud esiplaanile vana hea vikat, mida paljud kasutada ei oska, kuigi ühetaoliselt 1,5 cm pikkuseks kasvavat muru pole veel leiutatud. Leiutatud on küll trimmer – mootorvikat, millega saab nii muru kui heina lõigata. Sellega tuleb sama palju või veelgi rohkem vehkida, aga tema varuosade kulu on suurem. Vikat muutus keskseks kujundiks Rein Raua ja Uno Trummi  hiljutises vaidluses. Trummi kirjast kumas läbi laiem ajalooline taust, vihje ilukirjanduslikule „Mahtra sõjale“, aga Raua kirjast pigem solvumine, nagu vikatitega polekski kultuuritegemine üldse võimalik. Segataustaline ja siiruviiruliste tasandite vaidlusega korrelatsioonis on meedia Facebookis avaldanud klipi, mis näitab Valgevene riigipead Lukašenkat prantsuse filmistaari Depardieuga avaral heinamaal heina niitmas. Vikat on tegija. Vikat on tõusnud sümboliks.

Meenub minu vana hea vikat, millega niitsin heina juba aastakümneid tagasi. Mäletan tänini selgesti seda varahommikust hetke, kui koos vanaemaga kahekesti paljajalu läbi kastepiiskadest sillerdava heina ja nõiduslike angervaksadevaheliste ämblikuvõrkude üle kraavi ronisime, et metsadega ümbritsetud heinamaal õigest suunast niitma hakata, päike selja taga lõõskamas. Vikati luiskamine oli mul juba selge juba kaheksateistkümneselt. Vanaema niitis ees ja mina järgi, aga kaare suuruse, vaalu tiheduse ja niidetud ala ühtlase kõrguse poolest olin vanaema kõrval kobakäpp. Keskpäevaks oli meil pool heinamaast niidetud, olin sääskedest ja parmudest söödud, aga õnnelik, sest paranenud töökvaliteedi eest sain vanaemalt kiita.

Kui kultuur on olemuslikult kvaliteedi paranemine, siis ei saa kultuuri rääkimisega ega kirjutamisega parandada, sest see vajab hoopis niitmist. Kultuur vajab ka kiitmist, seejuures pole enesekiitus mingi kiitus – see on asi iseeneses, mis läheb haisema. Samamoodi kuuluvad sõda ja joominekultuuri valdkonda, kuigi need on asjad, mida riik ei saa tolereerida, pole seda kunagi saanud. Riik, mille eesmärgiks on väidetavalt keele ja kultuuri säilimine, nagu kultuur oleks elekter ja riik aku, töötab teatud mõttes kultuurile vastu. Riik kohtleb kõiki võrdselt: kui fookuses on joodik, siis tuleb neid kõiki noomida, kui Kaur Kender kirjutab pornot, mis on millegipärast keelatud, siis tuleb kõiki karistada.

Kui tõstatub eesti keele ja kultuuri säilitamine, siis võiks see olla küsimus, mitte dogma, mida kultuuritegelased mantrana lausuvad. Ma pole üldsegi kindel, et akude tehnoloogia areng parandab meie tunnetuse kvaliteeti. Trimmer ja vikat on erinevate tööde tegemiseks. Tehnika areneb ja on alati arenenud, mis avardab meie tunnetuse dimensiooni. Töö, mida on parem teha vikatiga, säilib ning eraldi säilitajat pole siin enam vaja. Riik võiks tegeleda millegi asjalikumaga kui säilitada keelt ja kultuuri. Olles õigusriik, on riik nagunii võrdsustaja. Selline roll ongi talle kõige õigem, kui riigi kuvandiga poleks seotud ka rahva tahe ja selle esindajate valik. Kõrgema tasandi haldusorganisatsioonina ei erine riik tegelikult äriühingust, sh füüsilisest isikust ettevõtjast, sest kõik juhtimisotsused tehakse neis juriidilistes isikutes haldus- ja riskijuhtivana. Me ei saa kunagi riigi ette juhtima neid isikuid, keda oleme valinud või tahaksime seal näha. Keegi võib ju tahta, et riiki juhiks tema vanaema.

Kahtlen aga selles, mida väidab Rein Raud: „Peaks vist olema seletamatagi selge, et tänane eestlane, ka kõige konservatiivsem, näeb ja mõistab maailma hoopis teisiti kui tema esivanemad sada aastat tagasi, kolme- või viiesajast rääkimata. Kultuuri olulisim ülesanne on aidata meil mõtestada meid ümbritsevat muutuvat maailma.“ Keegi tuleb ja hakkab muutuvat maailma ära mõtestama. Ära mõtestamise sümptomid on meedia tunnuseks ja selliseid oletusi, diagnoose, prognoose, ükskõik kui teaduslikult need ka vormistatud on, tõsiselt võtta tähendaks klaaskuuli silitamise tõsiselt võtmist. Mina tunnen ennast ühesugusena sellest hetkest alates, kui ennast mäletan.

Olles käinud läbi tule ja vee ja “vasktorude“, on minu keha kortsumas, silmanägemine halveneb, aga isikuna olen endine. Kõik minu lõhestumised ja unenäod on fundamentaalsed. Miks peaks siis minu esivanemad olema mõistnud maailma hoopis teisiti kui mina? See on ebatõenäoline, et nende isik elu jooksul muutus. Isiku kvaliteet on paranenud, kultuur on mind vorminud ja mina olen kultuuri vorminud. Minu paranemine võib ulatuda esimese inimeseni, aga kindlasti esimese eestlaseni. Teadmiste hulga suurenemine pole fundamentaalne. Pigem vikat kui trimmer. Olen vikati tõstnud lakka penni peale, kus ootab oma aega, mil pojad kasvavad, et taas sahisedes läbi rohurinde tungida, niites jalalt vaenlasi – ohakaid ja nõgeseid. Trimmeriga niidan raualasu ja traataia äärset. Kultuur on nii vikat kui konserviavaja.

Lukashenka ja Depardieu heinamaal niitmas. Foto: http://www.lonelyplanet.com/news/wp-content/uploads/2015/07/Diepardu-1-200×230.jpg

Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste eel – kes on Donald Trump?

@ckrabat
Järgmisel aastal toimuvad Ameerika Ühendriikides presidendivalimised ning viimaste küsitluste järgi on vabariiklaste populaarseimaks presidendikandidaadiks tõusnud mõnevõrra skandaalse image‘ga ärimees Donald Trump, kelle šansse veel mõni aeg tagasi ei hinnatud eriti kõrgelt. Trumpi valimiskampaania loosung on Ronald Reaganilt pihta pandud: “Make America Great Again!” – “Teeme Ameerika taas suureks.” Järgmisel aastal 70-ndat juubelit tähistav Donald John Trump Sr. sündis 14. juunil 1946 New Yorgis, Queensis. Tema isapoolne vanaisa Frederick (Friedrich) emigreeris ülemöödunud sajandi lõpus Ameerikasse Saksamaalt ning vahetas saksapärase perekonnanime Drumpf Uues Maailmas paremini kõlava Trump’i vastu. Donaldi ema Mary Anne MacLeod sündis Põhja-Šotimaal Hebriidide saarestikus Lewis’e saarel. Tema vanemate emakeel oli gaeli keel ja traditsiooniliselt ollakse sealkandis usutunnistuselt presbüterlased, kelle hulka loeb end kuuluvaks ka Donald Trump. 1930-tel aastatel saabus Mary Anne New Yorki ja kohtus seal oma tulevase abikaasa kinnisvaraärimehe Frederick Christ Trump’iga. 1936 nad abiellusid. Donald saadeti 13-aastaselt käitumisprobleemide tõttu õppima sõjaväelise korraga eraõppeasutusse New York Military Academy‘sse. Peale kahte aastat Fordhami ülikoolis, astus Donald Pennsylvania Ülikooli Whartoni harusse, et kitsamalt spetsialiseeruda kinnisvaraäri õpingutele, mille lõpetas 1968. aastal bakalaureusekraadiga majanduses ja antropoloogias.

Ülikooli lõpetamise järel tegutses Donald isa kinnisvarafirmas Elizabeth Trump & Son. 1971, kui ta sai endale omanikuõigused, nimetas ta selle ümber The Trump Organization, millise nime all see tegutseb tänapäevani. 1980-tel aastatel sukeldus Trump kasiinomajandusse ning 1995 asutas ta Atlantic Citys baseeruva hotelli- ja kasiinoettevõtte Trump Entertainment Resorts, kuid astus 2009 selle juhatusest tagasi, jäädes küll juhtivaks aktsionäriks. 2014. aastal läks see ettevõte juba neljandat korda pankrotti. Taustalt meenutab Trump vabariiklaste eelmist presidendikandidaati Mitt Romney’d, kuid erinevalt viimasest, ei ole Trump varem aktiivselt poliitikas osalenud. Tema varanduse väärtust hinnatakse erinevate hinnangute järgi 3,3-8,7 miljardi $ väärtuses. Üks olulisemaid müügiartikleid on Trump’il tema bränd (kaubamärk), mis ulatub arvutimängudest kuni vodka ning šokolaadini ja mille väärtust hinnatakse vähemalt 200 miljoni $-ga. Tema äritegevuse põhisissetulekuallikad on kinnisvara (sh 58-korruseline pilvelõhkuja Trump Tower Manhattanil) ja meelelahutus (televisioon, ameerika jalgpall, golf, iludusvõistlused, wrestling jm), lisaks kõigele oli tal NBC-s 2003-2015 oma saade – The Apprentice, kuid ta on investeerinud mitmetesse populaarsetesse ettevõtetesse ning brändidesse nagu Bank of America, Citigroup, Caterpillar, Intel, Johnson&Johnson, Procter&Gamble ja Facebook.

Trump on kahtlemata värvikas äri- ja meediapersoon, kelle poliitiline ajalugu on olnud väga kirju. Enne 1999. aastat oli ta registreeritud vabariiklane, siis liitus Ross Perot’ Reformiparteiga, kandideeris 2000. aasta presidendivalimistel nende eelvalimistel, kuid edutult. 2001. aastal hakkas toetama hoopis demokraate. Peale 2009. aastat, kui demokraadid olid taas võimule tulnud, naasis Trump vabariiklaste juurde, olles vahepeal 2011-2012 kirjas sõltumatuna. 2012. aasta valimistel toetas ta Mitt Romney’d. Sellised pöördkäigud lubavad eeldada, et ta otsis sobivat väljundit poliitiliseks karjääriks, mis jõudis nüüd lõpuks konkreetse väljundini – 16. juunil 2015, kaks päeva peale oma 69. sünnipäeva teatas Donald Trump New Yorgis, Trump Tower’is, ametlikult oma pürgimisest Vabariikliku partei presidendikandidaadiks 2016. aasta valimistel. Tema meediakarjäär ja oskus massidega suhelda on kindlasti heaks hüppelauaks poliitikasse. Ta teab väga hästi millal potentsiaalsele valijale perset näidata ning millal tasub end jääveega üle kallata. Kindlasti on tal kampaaniameeskonnas tibisid, kes võivad kokakoolapudelit rindade vahel kanda. Trumpi kõne 16. juunil juhatas sisse rockistaar Neil Young’i laulRockin’ in the Free World“. Young ise on Kanada kodanik ja toetab valimistel ametlikult sotsialistist Demokraatliku partei kandidaati Bernie Sanders’it. Young’i 1989. aastal avaldatud laul muutus kommunistliku süsteemi kokkukukkumise mitteametlikuks hümniks, kuigi selle esialgne sõnum oli kritiseerida hoopis George H.W. Bush Sr. administratsiooni poliitikat.

Immigratsioonivastastele loosungitele toetuv Trump peaks meeldima meie EKRE fännklubile. Ta on nimetanud Mehhiko sisserändajaid narkosmugeldajateks ja vägistajateks ning on välja käinud lubaduse: “Ma ehitan meie lõunapiirile suure-suure müüri. Ja ma panen Mehhiko selle müüri eest maksma.” Koduparteis põhjustas Trump skandaali ,kui pani kahtluse alla meinstriimlastest vabariiklaste lemmiku senaator John McCaini sõjakangelase oreooli, öeldes, et talle meeldivad inimesed, kes vangi ei lange ning 5,5 aastat Vietnami sõjavangis veetnud McCain pole sõjasangari tiitlit saanud mitte lahinguliste teenete, vaid vangilangemise pärast. Samas on skandaalsed väljaütlemised tõstnud Trumpi populaarsust ning alates juulist ta on juhtinud üleriiklikku küsitlust vabariiklaste presidendikandidaatide kohta, peale 10. juulit juba märgatava ülekaaluga. RealClearPolitics keskmine annab Trumpile 18% toetust võrreldes Jeb Bushi 13,8% ja Scott Walkeri 10,8%, tihe grupp Marco Rubio, Rand Paul, Ted Cruz, Mike Huckabee, Ben Carson on neid piidlemas 5,5-6,3%-ga. Huffington Post Pollster lubab Trumpile 20,4%, Bushile 14,0%, Walkerile 8,3%, Paulile 7,4%, Rubiole 6,6%, Carsonile 6,5%, Huckabeele 5,5%. Teiste kandidaatide (Christie, Fiorina, Graham, Jindal, Kasich, Pataki, Perry, Santorum) toetus on jäänud marginaalseks. Bushide presidentide dünastiasse kuuluva John Ellis (Jeb) Bushi kõrval on vabariiklaste “mustaks hobuseks” tõusnud põhikandidaatidest noorim, 47-aastane Wisconsini kuberner Scott Kevin Walker. Üleriiklikest küsitlustest annavad peaaegu kõik eelise demokraat Hillary Clintonile ükskõik millise vabariiklase ees, kuid suurem osa küsitlustest on toimunud enne Trumpi juulikuist tõusu.

Meediastaar Donald Trumpi täht ehib juba Hollywoodi kuulsuste alleed. Ta on ka kümnekonna raamatu autor, mis põhiliselt annavad teada, mis elu on. Trumpi eraelu on olnud väga värvikas ja skandaalne nagu meediastaarile kohane. Tema kolmest naisest kõmulisem on olnud tšehhi päritolu modell Ivana Zelničkova (66), kellelt ta on pärinud oma hüüdmine The Donald. Ivanaga oli ta abielus 1977-92 ja neil sündis kolm last Donald Jr., Ivanka ja Eric, kes kõik on praegu The Trump Organization asepresidendid. Vahepeal abiellus Trump Hollywoodi näitleja Marla Ann Mapples’iga (51), kellega tal on tütar Tiffany. 2005 sündis kolmas ja tänaseni kehtiv abielu Sloveenia modelli Melania Knauss’iga (45), kellega tal on poeg Baron. Trump on ka seitsmekordne vanaisa. Tema tütar Ivanka võttis vastu judaismi ja Trump on öelnud, et ta on väga uhke, et tal on juudist tütar ja lapselapsed. 2015. sai ta Vabaduse auhinna USA ja Iisraeli suhete arendamise eest. Trumpi väljaütlemised on olnud sõnakad ja valdavalt on ta olnud konservatiivsetel seisukohtadel, kuigi tihtipeale on need olnud ka vastuolulised ja aja jooksul muutunud:ta on pannud kahtluse alla president Obama õiguse USA kodakondsusele; arvanud, et vaktsineerimine põhjustab autismi; eitanud kliima soojenemist ja nimetanud seda valeks, mille arvelt üritatakse makse tõsta; samas on ta oma Reformipartei kampaanias toetanud homoseksuaalide õigust teenida sõjaväes. 2013 algatas ta ebaõnnestunult Šotimaal kampaania tuuleenergia keelustamiseks, sest tuulikud varjavad tema poolt rajatavate golfiradade merevaadet.

Kümme aastat tagasi kuulutas Trump George W. Bushi Ühendriikide ajaloo halvimaks presidendiks. Aja jooksul on Trump loobunud mitmetest kunagistest mõõdukamatest seisukohtadest ning kaldunud sügavama konservatiivsuse suunas. Trumpi seisukohtadest: lisaks jäigale hoiuakule immigratsiooniküsimustes on ta lubanud tagada USA kodanikele sotsiaalse julgeoleku, süüdistanud OPEC-it naftahindade tõstmises, lubanud ümber vaadata USA kaubanduskokkulepped, seisnud vastu Ühendriikide ühtsetele haridusstandarditele ja rahvusvahelisele tuumakokkuleppele Iraaniga. Ta peab Iraagi valitsust korrumpeerunuks, kuid toetab tugevat sõjalist sekkumist IS vastu. Trump on abortide lubamise vastu, kuigi veel 15 aastat tagasi oli ta vastaspoolel. Ta pooldab traditsioonilist abielu, kuigi toetab osariikide õigust otsustada samasooliste abielu lubatavuse üle. Trump on vastu igasugustele relvade kasutamise piirangutele, toetab tugevat autoriteedipõhist välispoliitikat ja riigikaitset ning soovib taastada respekti Ameerika Ühendriikide ja tema sõjalise jõu vastu kogu maailmas. Ameerikal peab olema sulli, feimi ja respekti rohkem kui teistel. Ta on vastu riigipõhisele tervishoiuprogrammile Obamacare‘le ja soovib selle asendamist vabaturumajandusliku konkurentsi alusel töötava uue programmiga. Kuulsused ei ole siiski Trumpi selja taha koondunud ning avalikke toetajaid on tal vähem kui paljudel konkurentidel. Trumpi saamist vabariiklaste presidendikandidaadiks on toetanud tuntumatest isikutest tema tütar Ivanka (Yael), mõned osariikide kongresside liikmed, kunagine jalgpallistaar T.O.Owens ja konservatiivne raadiokommentaator Michael Savage. Washington Post’is väidab Chris Cillizza, et Donald Trumpist ei saa kunagi Ameerika Ühendriikide presidenti. Tibusid loetakse siiski alles järgmisel sügisel ning vahepeal jõuab palju vett merre voolata. Kindlasti on Trumpi kampaania väga meediapõhine ning populistlikum kui tema konkurentidel, kuid see näitab meedia jõudu.

 

 

Infosõdade ajastu – loll, meie leib!

@ckrabat
Novgorodi WC vihmane suvehooaeg on gladiaatorite areenil etenduvatest murumängudest tõstnud esile kaks kõige populaarsemat etendust – Kreeka võlatragöödia ja kurbloolise naljamängu murjanipaanika. Peaminister Taavi Rõivas nimetas Riigikogu ees tehtud poliitilises avalduses Kreeka lahkumist euroalast tavapäraselt suureks julgeolekuohuks Eestile, mis peaks juba eos lämmatama kriitilised arutelud Kreeka võlakriisi lahendamise alternatiivsete võimaluste üle. Rõivas, kes sammub mööda Ämari lennurada NATO lennukite kaitse all kindlalt edasi, ilmselt teab, millest ta räägib, kuid terminiga “julgeolekuoht” manipuleerimine on viimasel ajal muutunud meie kultuuriruumis väga sagedaseks. Päevakajaliste teemade pidev julgeolekustamine võib tuua välja hoopis soovitule vastupidise resonantsi, mis viitab süvenevale hirmukultuurile Eesti ühiskonnas. Zbigniew Brzezinski on kirjutanud terrorismivastase sõja aluseid kritiseerides, et hirmukultuur, kui inimesi hirmutatakse mingite poliitiliste eesmärkide saavutamise nimel, varjab põhjuseid, suurendab emotsioone ja muudab demagoogilistele poliitikutele kergemaks mobiliseerida avalikku arvamust nende poliitika toetamiseks. Hirmukultuuri elemente võime märgata nii Kreeka võla kui ka pagulasteema käsitlemisel ning mõlemal peatus ka peaminister oma kõnes. Elame infosõdade ajastul.

Julgeolekustamise mõiste võttis rahvusvahelistes suhetes esimesena kasutusele Taani politoloog Ole Waever 1995. aastal ning see kontseptsioon muutus nn “Kopenhaageni koolkonna” kandvaks ideeks. Kopenhaageni koolkond tõi julgeoleku välja kitsalt sõjalise julgeoleku raamidest, näidates, et julgeolekuga annab väga hästi seostada poliitilisi, majanduslikke, sotsiaalseid või ka keskkonnakaitselisi teemasid, mida poliitikud oma retoorilistes ülesastumistes sagedasti teevad. Nii julgeolekustas peaminister oma kõnes Kreeka majandusliku olukorra, juhtides tähelepanu sadadele miljonitele eurodele, mida Kreeka lahkumine euroalast Eestile põhjustaks ning toonitas Kreeka muutumist euroalast väljudes välismõjudele avatuks, mis kahtlemata mõjutab meie julgeolekut. Rõivas: “Mitte keegi meist ei sooviks ju näha Euroopa Liidu ja NATO laua taga riiki, mis on sõltuvuses mõnest vaenulikust riigist.” Jälle see Venemaa oht! Niimoodi andis peaminister aga mõista, et Euroopa on muutunud omamoodi Kreeka pantvangiks, kes peab talle perioodiliselt SMS-laenu üle kandma, et ta ilusasti euroalas püsiks, vene rubla peale üle ei läheks ning oma võlgu tagasi maksaks. Sõnum on ilmselgelt suunatud lihtsale kodanikule, kes poliitiliste murumängude labürintides eriti hästi ei orienteeru ning ootab lihtsaid ja selgeid sõnumeid. Euroalast lahkumine ei tähenda siiski mitte lahtumist Euroopa Liidust, kus on teisigi liikmesriike, kes on säilitanud oma rahvusliku valuuta, küll aga tugevdaks Kreeka lahkumine eurot. Rahvusliku valuuta kasutuselevõtt, kui see järgneb võlgade kustutamisele, võib aga Kreeka majandust hoopis elavdada ning Madisoni parafraseerides – “p..sest välja tuua.”

Kreekast oleme ka selles blogis juba küllastumiseni rääkinud, kuid see ei ole ainus teema, millele peaminister oma pöördumises tähelepanu juhtis. Tegelikult on hirmukultuuri vohamine ühiskonnas olnud viimasel ajal eriti jõuline ning pagulasteema on kahtlemata üks selline pseudoprobleem, millega rahvuslikule narratiivile rõhuvad poliitilised jõud on kõvasti trummi löönud ja jällegi põhiliselt “lihtsaid inimesi” hirmutanud. Euroopa Liidu kvootide sisseseadmist pean minagi lühinägelikuks poliitikaks, kasvõi sellepärast, et see lööks uksed ja aknad valla poliitilisteks manipulatsioonideks ning Euroopa vastase kampaania õhutamiseks, mille algatajate kõrvu võib märgata Kremli müüride taga. Peale kvootidest loobumist, mis leidis mujalgi Euroopa Liidus tugevat vastukaja, lõi see aga kõik tingimused probleemi normaalseks lahendamiseks. Ligimeste abistamine on väga kristlik teema, mistõttu võib tunda kahetsust Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks liidrite pagulastevastaste avalduste puhul, mis näitab, et nad on politiseerunud ja näevad oma tulevikku EKRE käepikendusena. Müüt Eestisse saabuvatest võõrastest ja vaenulikest hordidest on järjekordne hirmukultuuri avaldus, mis silmnähtavalt teenib kellegi poliitilisi huve ning õhutab viha ja sallimatust Eesti ühiskonnas. Enesessekapseldumine on märk vaimsest surmast. Rõivas “Meie uudishimu ja maailmapilti peavad rikastama avatud suhtumine erinevatesse ideedesse ja vaatenurkadesse.” Elu peitub mitmekesisuses nagu mitmed klassikud on juba väitnud.

Peaministri kõne oli suures osas pühendatud Eesti julgeolekule, kuid julgeoleku mõiste on palju laiem, et seda võiks tagada ainuüksi NATO või siis ka omaenese lennukite ja tankide toel. Kõige tugevam julgeolekugarantii on korras riik, millele viitavad ka Ukraina sündmused. Sõna võib tänases maailmas olla palju vahedam relv kui ka kõige moodsam tank või raketisüsteem. Infosõjad on tänapäeval omandanud palju võimsama mõõtme, sest kommunikatsioonivahendite areng on olnud meeletu. Raul Rebane tabas hiljutises arvamusloos meedia kasvava rolli meie ühiskonna arengus väga täpselt ära: “Rahvavalgustaja roll enam ei toitnud, vaja oli midagi muud. Paljud heiskasid oma meedialaeva masti lipu «Loll – meie leib!» ja purjetasid kollasesse udusse. Seal hulbivad nad tänaseni, nägemata silmapiiri ja perspektiivi. See viis loomulikult usaldusväärsuse langusele ja muutus toimus ka ajakirjanike staatuses. Urmas Ott nimetas seda lihtsalt: kukkumine kõrgklassist keskklassi.” Meedia on väga palju teinud selleks, et Eesti ühiskond on täna selline nagu ta on: kuri ja sallimatu ning tihti paanikasse kalduv. Rahvast on kergem koondada millegi vastu, kui millegi poolt, kõlab poliitiline vanasõna ja poliitilised eesmärgid on suunatud rahva kõige rumalamale osale nagu soovitas sm Hitler. Meedia on kasumijahis õhutanud äärmuslike liikumiste tekkimist ning saanud tänuväärset toetust poliitikutelt, kes on näinud selles sillutatud teed isikliku populaarsuse suurendamiseks.

Hermann Göring on väitnud: “Rahvas tavaliselt ei taha sõda, kuid nad on valmis alluma oma juhtide tahtele. See on lihtne. Kõik, mida sa pead tegema, on öelda neile, et neid rünnatakse – klassikud: ma kordan, Toompead rünnatakse – ja süüdistada patsifiste patriotismi puudumises ja riigi jätmises ohtude vastu kaitseta. See valem töötab igas riigis”. Internetikommentaariumid on muutunud infosõdades oluliseks lahinguväljaks. Tekkinud on nähtus, mida nimetatakse “trollimiseks”, võõra infovälja teadlikuks mõjutamiseks. Raul Rebane juhib tähelepanu, et “Venemaa tegi oma seisukohtade edendamiseks ja vastaste ideoloogia hävitamiseks tänini töötavad trollivabrikud.” Urmo Soonvald mainis, et trollivabriku tooted ei ole labased “Venemaa on hea” tüüpi sõnavõtud, vaid “ära püütakse kasutada neid avaliku arvamuse hoovusi, poliitikuid, nähtusi ja trende, mis Eesti ühiskonnas domineerivad ning siis hakatakse nende baasilt äädikat haavadele kallama.” Kui leida paralleele Eesti ühiskonnas levivate paanikate vahel, siis võib sattuda hämmastavalt sarnastele trendidele Venemaal, mis võivad varieeruda tatra- ja suhkrupaanikast kuni viha ja sallimatuse õhutamiseni teatavate kultuuriliste või huvigruppide vastu nagu omasooiharad, islamiusulised, mustanahalised jt, keda kujutatakse ohuna valitsevatele väärtushinnangutele. Kuid millised on need traditsioonilised väärtused? Mitmed kommentaariumites sagedasti levivad väljendid nagu “jevroopa liit” (jevrei+jevropa), “liberastid ja tolerastid”(liberal/tolerant+pederast) viitavad selgesti neid tootva trollivabriku päritolule. Muidugi ei ole kõik kommentaatorid kindlasti trollid, vaid nende hulgas on palju rohkem lolle. Lollidel on teatavasti vali hääl, mis levib kaugele ning trollid kasutavad neid osavasti ära.

Trollinduse eesmärk ongi liikvele saada valjuhäälne lollide armee ning kütta ühiskonnas hirmu ja paanikat. Kasuminäljas meedia on siinkohal ulatanud neile abikäe, sest nende väärtuspõhine hindamissüsteem toetub klikkidele, mille alusel neile väidetavalt pritsitakse pappi, kuigi see ei ole eriti majandusteaduslik lähenemine, vaid pigem viitab odavale populaarsusele. Novgorodi WC, kus kõige valjem hääl on lollidel, ei ole ühiskonna suhtes representatiivne, vaid tekitab eksliku mulje nagu lollid ruulivad. Lolli sõnumit järjepidevalt korrates on võimalik ühiskondlikku arvamust kindlasti mõjutada. Vaenu õhutamine mustanahaliste ja “rätipeade” vastu on samuti tõend idapoolsest survest, kellega viiskümmend aastat kooselu ei ole jätnud oma mõju avaldamata ja paljud sealsed väärtused tunduvad suurele osale auditooriumist ilusad ja head nagu preili Soku kodune kartulinina. Paradoksaalselt on mõnel pool soovitatud üle Vahemere tulevate põgenike asendamine Ukrainast tulevate põgenikega riiklusele sama ohtlik kui Petseri ja Narva taguste alade liitmine, mis on samuti üks netitrollide lemmikteemasid, sest nende lõimumine venekeelse inforuumiga on märksa reaalsem kui lääne poolt tulevatel põgenikel. Loll aga ratsionaalselt mõelda tavaliselt ei oska ning talle mõjub visuaalne efekt palju tugevamini. Sama eesmarki kannab ka ägenev sõjahüsteeria õhutamine, mille üheks ilmekamaks näiteks oli allveelaevajaht Stockholmi skäärides, mille eesmärgiks oli pigem avaliku arvamuse mõjutamine, sest kõvasti pappi pandi magama võitluses allveelaevaga, mida kunagi ei leitud. Kui rahvas hakkab rääkima emotsioonide keeles, muutub ta infosõjas kergeks saagiks.

Üks psühholoogilise sõjapidamise, mille hulka infosõjad kahtlemata kuuluvad, peamisi tunnusjooni on ka kriitilise mõtlemise ning alternatiivsete arvamuste tasalülitamine ning ühtse ehk “õige” arvamuse esiletõstmine, mis käib sageli kaasas erinevate teemade julgeolekustamisega. Püstitatakse tõe kriteeriumid ning kõiki neid arvamusi, mis tõe kriteeriumitest erinevad, käsitletakse automaatselt vaenulikena. Trollid on sedagi osavalt ära kasutanud, rõhudes koos viha ja sallimatuse õhutamisega arvamuste erinevusele (“miks nad meid ei armasta?”) ja “rahva arvamuse” eiramisele, kuigi nad unustavad ära, et nad ise naudivad arvamuste paljususe eeliseid täiel rinnal. Äärmuslikel grupeeringutel on tavaks mõelda, et tema see rahvas ongi ja talle kuulub pühas sõjas Tõe ja Õiguse eest monopol rahva arvamuse esitamisele. Arvamuste paljusus tähendab siiski seda, et need, kes nende arvamustega ei nõustu, ei püsi naabrijuhani kombel siivsalt vait, vaid astuvad ekstremistlike mõtteavaldustega võitlusesse, sest vastasel korral võrduks see valge lipu heiskamisega infosõjas ning põgenemisega Novgorodi WC valju hääle eest. Novgorodi WC püsieesmärk on hirmu tekitamine normaalsete kodanike seas, näitamaks, et lolle on palju ja nendega võitlemine on asjatu. Praegune hirmukultuuri puhang ühiskonnas viitab ühtlasi totaalse meedia poolse sotsiaalse tellimuse täitmisele, kas siis mõne välise jõu initsiatiivil või mitte, mille pärituules on äärmuslikke vaateid arendatud umbes kümmekond aastat. Ekstremistlike, nii parem- kui vasakäärmuslike liikumiste, maailmavaadete mõju kasvu võib selle aja jooksul märgata mitmel pool Euroopas ning vähese demokraatliku traditsiooniga Ida-Euroopa on eriti tänuväärne pinnas nende levikule. Ühiskonnas kandepinda omavate teemade julgeolekustamine ja hirmukultuuri soodustamine on aga samuti värava avamine ekstremistlike ideede levikule. Mina soovin rahvale siiski pigem suvist puhkust, päikest ja veini! Relax and chill 🙂

Tavaline tööpäev ühes trollitehases. Kunagi nimetati selliseid numbritehasteks ja seal tehti lolle 🙂 Foto aadressilt: http://www.mr-money.ru/wp-content/uploads/2014/08/information-war1.jpg

Kreeka võlakriis ja 3B süsteemi agoonia

@ckrabat
Täna pidid 28 Euroopa Liidu liikmesriigi juhid kogunema Brüsselisse, et otsustada – mida teha Kreekaga? Viimasel hetkel asendati see siiski euroala (19 riiki) liidrite tippkohtumisega. Tõenäoline skeem on selline, et Kreekale antakse uut laenu, et ta saaks vanade laenude osamakseid tasuda. Vastutasuks lubab Kreeka oma majandussüsteemi reformida. Kas ta seda teeb, on muidugi iseasi, kuid selline skeem võimaldab vähemalt mingi aja vana süsteemi säilitada, millest Euroopa riigid on alahoidlikult huvitatud. Eesmärk ei ole Kreeka majanduse turgutamine, vaid tema võõrutamine vanadest harjumustest. Kärpeprogrammid ei ole kunagi ühegi riigi majandust elavdanud, kuid see ei ole praegu oluline, vaid see, et Kreeka võlgu tagasi maksaks, isegi kui ta teeb seda Euroopa rahade eest. Mõned euroala riigid (meedia teatel Saksamaa, Soome, Holland, Belgia, Sloveenia, Slovakkia, Eesti, Läti ja Leedu) kalduvad ajutise Grexiti poole – milleks võib olla Kreeka väljumine euroalast esialgu näiteks viieks aastaks, sest 1) Kreeka võlg on liiga suur; 2) Kreeka reformiettepanekud pole piisavad; 3) kreeklasi ei saa usaldada. Soome, mille valitsuskoalitsiooni kuulub euroskeptiline Põlissoomlaste partei, on teatanud, et nemad ei toeta Kreekale uute laenude andmist. Eesti on toetanud siiski läbirääkimiste alustamist Kreekaga.

Kreeka kriis võib aga olla kõigest üks järjekordne tunnusmärk kogu majandussüsteemi agooniast. Viimased kolm-nelikümmend aastat on maailm rõõmsasti nautinud lääneliku 3B (beibed, bemmid, burksid) tarbijakeskse väärtussüsteemi hüvesid, mis konkureerib riigikeskse, kuid tarbijavaenuliku 3K (kolme käsu) süsteemiga (riik olgu paks, kord olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu) väärtussüsteemiga, mille krahhi nägime 1980-te lõpus Nõukogude Liidus. Teatud mõttes on Eesti olnud 3B süsteemi musterriik. Riigi laenukoormus on püsinud väike, kuid see-eest on Eesti inimesed usinalt kasutanud 3B süsteemi eeliseid ja koormanud end kõikvõimalike laenudega. Mälestused heast buumiajast on sügavasti rahva ajaloolisse mällu sööbinud nagu kunagi räägiti heast “rootsi ajast”. Buumiaegne majandustõus oli aga suuresti rajatud edukale õhumüügile, kui et jätkusuutliku majanduse ülesehitamiseks. Peaaegu iga burksiputka klient muretses endale nooreperelaenuga kasutatud bemari ja hiljem võttis kõvasti SMS-laenu juurde, et nooreperelaenu osamakseid tasuda. Kõik põlluveered ehitati küprokmaju täis, et noored pered ei peaks autos elama. Kreekas oli vastupidi. Riik võttis laenu ning kreeka inimesed üritasid pigem neist osa saada, kui et siis end eestlase kombel isikliku laenuga koormata. Iga vähegi endast lugupidav suguvõsa püüdis saata oma esindaja riigiametisse tööle, sest nii kindlustati kõigile muretu elu ja osadus rasvasest riigipirukast. Patust puhtad ei ole siin aega need, kes Kreekale laenu andsid, sest nemad teenisid sellest hiigelkasumit ja õhutasid kreeklasi vastutustundetule käitumisele. Laenu võtsid rõõmsasti nii sotsialistliku PASOK-i kui ka konservatiivse Uus Demokraatia juhitud valitsused.

3B süsteemi turuloogika on lihtne, mida rohkem laenad, seda parem. Võlakohustustega seotud klient on vabaturumajanduses sama edukalt orjastatud kui riigiori 3K süsteemi puhul, kus riik oma alamalt üleliigse raha lihtsalt ära võtab. Paljud Eestis, isegi need, kes Kreeka peale näpuga näitavad ja ehteestlaslikult tänitavad, on tegelikult kadedad ja tahaksid ise elada samade reeglite järgi kui Kreekas. Võtta laenu, eladsa üle oma võimaluste ning tagasi mitte maksta. Samas, ega keskmise Eesti burksiputka kliendi ja Kreeka riigi seis teineteisest väga ei erinegi. Kreeklastest kliendid on lihtsalt riigi alltöövõtjad, kes elatusid riigi poolt võetud laenust ning kelle arvelt riik peab hakkama võlgu tagasi maksma. Meediast võis lugeda kogenud laenuvõtja on tähelepanekut, et ega laenuandja ei olegi tagasimaksmisest eriti huvitatud, sest inkassoteenuse pealt teenib rohkem. “Laenufirmasid ei huvitagi kliendi tagasimaksed. Nende jaoks oled hea ja vajalik klient vaid juhul, kui jääd võlgadesse ja ei suuda tagasimakseid teostada. Inkassofirma toob sisse rohkem kui tagasimaksete intressid.” Riikide puhul kehtib samasugune loogika. Edukas laen on selline, mida laenuvõtja tagasi maksta ei suuda, sest niiviisi on võimalik talle poliitilisi otsuseid dikteerida ja vähendada tema otsuste suveräänsust.

Tsivilisatsioonide tekkimisel on väärtussüsteemide arengut mõjutanud enim kuld ja mitmed muud metallid, mida on kasutatud väärtuste ekvivalendina. Kuld võeti väärtussüsteemina kasutusele juba Nibiru aegadel, sest nibirulastel olid kulda vaja ja nad olid valmis selle eest maksma. Kui maakad nägid, et kuld nibirulastele hea on, siis võtsid nad selle ka ise kasutusele. Kõige varajasemad kullaleiud pärinevad Iisraelist viiendast aastatuhandest eKr. Kuldmündid võeti kasutusele kasutatusele Väike-Aasias, Lüüdias, u. 500 eKr. Kui eurooplased jõudsid Ameerikasse, siis avastasid nad, et kulda kasutasid väärtussüsteemina mitmed sealsed tsivilisatsioonid, eeskätt asteegid ja inkad. Kullastandard arveldusühikuna võeti rahvusvaheliselt kasutusele 19. sajandil, kõigepealt Briti impeeriumis ja Ameerika Ühendriikides. Esimese maailmasõja ajal asendus kuldmüntidel põhinev süsteem kullakangide süsteemiga. Teise maailmasõja ajal rajatud rahvusvaheline Bretton Woodsi rahanduskokkulepe jätkas kullastandardi kasutamist, kuid viis sisse ka kohalike valuutade konverteeritavuse USA dollari suhtes. Vietnami sõja aegses raskes majanduslikus olukorras 15. augustil 1971 lõpetas president Richard Nixon USA dollari kulla põhise rahvusvahelise konverteeritavuse ning edaspidi dikteeris valuutade väärtuse turg.

1986 võeti kasutusele Big Mac’i indeks, millega määrati riikide ostujõudu ja maailm võttis suuna tarbijaühiskonnale. Mida üks eesrindlik tarbija ikka igapäevaselt ostab, kui mitte burksi? Kulla asemele tulid beibed, bemmid ja burksid ning nii sündis 3B majandussüsteem. Mida rohkem burkse keegi osta jõuab, seda tugevam on tema ostujõud. Kui tarbija jõuab osta mitu burksi, siis jõuab ta endale muretseda ka korraliku bemmi ja selle üles tuunida. Kui mehel on aga korralik tuunitud bemm istumise all, küll ilmub peagi tema omandisse ka ilus tuunitud beibe. Tarbimisühiskonnas valitseb pärisorjuse erivorm, kus senjöörideks on muutunud isandate asemel muutunud pangad. Heaoluühiskonna määrang on selline: kõige ilusamad beibed on meil, kõige suuremad bemmid on meil ja me sööme teistest rohkem burkse. Selline padumaterialistlik maailm aga ei näi olevat eriti jätkusuutlik. Mitmed tarbimisühiskonna ülalpidamiseks vajalikud ressursid on pöördumatult kadunud. Inimkonna arv on vähem kui sajandiga kasvanud kahelt miljardilt seitsmele ja kasvab veelgi. Praeguse tarbimise korral jätkub planeedil sütt 160 aastaks ning naftat ja gaasi keskeltläbi veel 60 aastaks, kuid majandussüsteem soodustab tarbimise suurendamist. Lisaks taastumatute või pikaajaliselt taastuvate ressursside kokkukuivamisele, ülerahvastatusele ja looduskatastroofide jadale, seisame silmitsi aga looduskeskkonna muutumisega ning paljude looma- ja taimeliikide hävimisega. Pingete kasv ning tihenev konkurents allesjäänud ressurssidele pingestab aga julgeolekukeskkonda, kus paljud eelistavad jõudu mõistusele.

Jaan Kaplinski kirjutab, et tootmine, müümine ja ostmine tõusnud tänapäeval tõeliseks religiooniks, nii nagu keskajal missal käimine, pihtimine ja palveränd. 1970-test aastatest peale on kvantiteet turul asendanud kvaliteedi. Toota tuleb võimalikult palju, odavalt ja lühiajaliseks tarbimiseks. Need ajad, kus külmkapp teenis mitmeid inimpõlvi ja pesumasin kestis kauem, kui garantiiaja lõpp, hakkavad läbi saama. Täpselt nii nagu tööturul on muutunud oluliseks mitte ametioskused, vaid müügioskused. Sa ei pea oskama midagi teha, kuid sa pead olema suuteline veenvalt seletama, et sa teed midagi. Kreeklased olid sellise kunsti hästi ära õppinud, mis võimaldas neile kümmekond aastat jõudeelu. Käesoleva sajandi esimese aastakümne teisel poolel alguse saanud üleilmne majanduskriis ei näita vaibumise märke. Isegi seni eeskujulikult majandamisega hakkama saanud Hiina on üle elamas aktsiaturu langust. Tõde on paraku selles, et 3B süsteemi on kõvasti õhku sisse pumbatud, müüdud rohkem, kui see on ostetavate toodetega kaetud ja suur osa maailma riike on end lõhki laenanud. Laenuleib ja laastutuli ei kesta aga kaua ning millalgi tuleb laenuraha tagasi maksma hakata. Kui siis aga peaks selguma, et laenuleib on lihtsalt ära söödud ning uue leiva ostmiseks tuleb veel rohkem laenu võtta, seisamegi silmitsi nende probleemidega, mille ees on Kreeka täna.

Kui Kreeka vastab EI?

@ckrabat
Pühapäeval, 5. juulil, kogunes Kreeka rahvas hääletuskastide juurde, et vastata küsimusele: “Kas peaksime võtma vastu Euroopa Komisjoni, Euroopa Keskpanga ja Rahvusvahelise Rahafondi eurogrupi kohtumisel 25.06.2015 esitatud leppeplaani, mis koosneb kahest osast: “Reformid praeguse ja edasiste programmide täideviimiseks” ja “Eelneva võla jätkusuutlikkuse analüüs”?” Olgu mainitud, et plaani esitajad on kinnitanud, et kui referendum lükkab ettepanekud tagasi, need enam arutlusele ei tule. Viimased küsitlused ennustavad tasavägist hääletust, kus kasinusmeetmete pooldajad ja vastased on enam-vähem viigis, kuigi alguses oli suurem osa rahvast meetmete vastu. Hirm tuleviku ees võib aga kreeklasi kallutada kompromisside otsingutele. Eestlaste ja kreeklaste vahel on üks põhimõtteline erinevus, kuigi meilgi paljud sooviksid elada nagu Kreekas. Kreekas võttis võlgu riik ja kreeklased elasid riigi laenudest, koormamata end personaalsete laenudega. Harvad polnud juhtumid, kui kogu suguvõsa elas vanaisa pensionist. Iga suguvõsa pidas oluliseks saata mõni esindaja riigiteenistusse, mida loeti heaks investeeringuks. Seda võib nimetada hajutatud riskiks. Eestis on valitsus hoidnud konservatiivset laenupoliitikat, kuid buumiajal võtsid kodanikud julgelt isiklikke laene, iga burksiputka klient muretses nooreperelaenuga kasutatud bemari, kuid siin kehtib – ise võtsid, ise vastutad. Riigi poolt võetud laenud peab kinni maksma maksumaksja, sest riigil endal raha pole.

Tunnistan ausalt, et mina ise küll sooviksin, et kreeklased hääletaksid vastu, kuid mitte sellepärast, et kreeklased jätkaksid oma jõudeelu, vaid pigem sellepärast, et see muudaks olukorra selgemaks. Kui kreeklased peaksidki euroalast lahkuma, ei juhtuks sellest euroalale endale midagi halba ning euro usaldusväärsus pigem tõuseks. Kreeka aga saab võimaluse minna seda teed, mida nad on soovinud, kui valisid SYRIZA riiki tüürima. Kui Kreeka vastab “jah”, siis muudab see tuleviku veelgi ähmasemaks. Peaminister Alexis Tsipras ja kreeklaste uue majanduspoliitika arhitekt rahandusminister Yannis Varoufakis on lubanud jaatava vastuse korral tagasi astuda, kuid see võib segadusi hoopis suurendada. Mis saab edasi? Kas asemele tulevad teised SYRIZA poliitikud? Ametisse astub ebakindlal alusel püsiv tehnokraatlik valitsus, kes ikkagi püsib poliitikute armust? Tulevad uued erakorralised parlamendivalimised? Aga kui need kinnitavad SYRIZA mandaati? Kriisi jätkudes võib halvimal juhul kõik lõppeda sõjaväelise riigipöördega nagu see juhtus 21.aprillil 1967, mis tõi võimule “mustade kolonelide” režiimi eesotsas Georgios Papadopoulosega. Vennasvabariikides Kreekas ja Türgis ei ole sõjaväelaste sekkumine poliitikasse sugugi haruldane nähtus, viimati viis selle 1980.a. läbi Türgi kindral Kenan Evren (suri 97-aastasena tänavu 9.mail).

EI annaks SYRIZA valitsusele võimaluse ellu viia nende enda poliitikat, isegi kui see on ekslik, aga siis nad vastutaksid ka tulemuste eest. Loogiliselt peaks see viima Kreeka lahkumiseni euroalast. Kui Kreeka võtab kasutusele vana rahvusliku valuuta drahmi, läheb selle kurss kohe vabalangusesse, mis muudab olemasolevate lepingute täideviimise keeruliseks, sest seal toimivad arveldused on tehtud eurodes. Kreeka on võlgu Rahvusvahelisele Valuutafondile (IMF) 1,55 miljardit eurot ja Euroopa Keskpangale 2,1 miljardit eurot. Esimese tagasimaksetähtaeg on 30. juunil ja teisel 20. juulil, kuid on tõenäoline, et Kreeka ei taha võlgu tagasi maksta. Kõige suurem oht, mida kardetakse, on ka see, et Kreekast leviv nakkus võib edasi kanduda teistesse majanduslikesse raskustesse sattunud Lõuna-Euroopa riikidesse, eeskätt Itaaliasse ja Hispaaniasse, mille mõju eurotsoonile on märgatavalt suurem. Kui vaid Kreeka peaks eurotsoonist lahkuma, siis ei juhtuks sellest suurt midagi. Tõenäoliselt tuleks suur osa Kreeka võlgu lihtsalt korstnasse kirjutada. Nõrk drahm aga võib Kreeka majandust hoopis elavdada, tulla kasuks turismisektorile ja ekspordile, sest Kreeka ja tema kaubad oleksid teistele palju odavamad. Eurotsooni majanduslikud näitajad isegi paraneksid, tema SKP ühe elaniku kohta tõuseks 1,5%, riikliku sektori võlg väheneks 3,4% ja erasektori võlg 0,9%.

Samas tuleb tunnistada, et hoolimata referendumi tulemustest, pole Eestis väga suureks paanikaks erilist põhjust. Riigikontrolör Ülle Madise sõnul on kaks põhilist laenuandjat. Luksemburgi eraõiguslik juriidiline isik EFSF on Kreekale laenanud ja Eesti üks laenu käendajatest, kuid kõik see, mis saab edasi, nõuab ilmselt jällegi poliitilist otsust. EFSF on kõige suurem laenuandja Kreekale üldse. Välja on laenatud alates 21.veebruarist 2012 kokku 141,8 miljardit eurot, millest 10,9 miljardit ei kasutatud ära ja saadi tagasi. Võla kogusuurus on sellega 130,9 miljardit eurot. Programm lõpetas tegevuse 30. juunil, millega Kreeka jäi ilma kokku 12,7 miljardi euro suurusest laenust, mida neil oli EFSF kaudu võimalik veel saada. Asjatundjad peavad pigem ebatõenäoliseks, et võlausaldajalt tuleb Eestile mingi nõue, sest süsteem on üles ehitatud selliselt, et nii ei peaks juhtuma. Tõenäoliselt läheb Euroopa siin siiski kompromissidele, sest ei soovita eurotsooni ja selle solidaarsust nõrgestada ning leitakse mõni neutraalsem väljund. Teine on Euroopa Stabiilsusmehhanism ESM, kuid sealt ei ole Kreekale veel midagi antud. Kuidas liigub Kreeka edasi peale referendumit, selle kohta on püstitatud mitmeid stsenaariume. Olgu Kreeka hääletuse tulemus milline tahes, kindlasti saab see mõjutama Euroopa arenguid lähitulevikus. Kuuldused Euroopa surmast on Kreeka laenudraama taustal sellegipoolest liialdatud.

SYRIZA valitsuse rahanduspoliitika arhitekt Yannis Varoufakis. Varoufakis on olnud 11 aastat Sydney ülikooli majandusõppejõud ja tal on Kreeka-Austraalia topeltkodakonsus. Pilt aadressilt: http://s1.ibtimes.com/sites/www.ibtimes.com/files/styles/v2_article_large/public/2015/05/10/greece-fiannce-minister-motorcycle.jpg

Kust tulevad pagulased – Eritrea

@ckrabat
Käimasoleva pagulaskriisi üheks lähteriigiks on Punase mere äärne Eritrea. Inimõigusorganisatsiooni Human Rights Watch andmetel on suurem osa pagulastest pärit neljast riigist Afganistanist, Eritreast, Somaaliast ja Süüriast. Eritrea tekkis iseseisva riigina maailma ja Aafrika kaardile 1993. aastal, vaid paar aastat hiljem kui taasiseseisvus Eesti, peale aastakümneid kestnud võitlust iseseisvuse eest. Ühtlasi oli see esimeseks näiteks Aafrikas, kui seal loobuti kehtivatest riigipiiridest kinnihoidmisest. Paljud Aafrika probleemid saavad alguse kolonisaatorite poolt kunagi maadejagamisega tõmmatud riigipiiridest, mis sageli ei ühtinud etniliste, usuliste ja kultuuriliste piiridega. Eritrea ajalugu on kirev. Esimesel aastatuhandel (u. 100-940) kuulus piirkond Aksumi kuningriigi koosseisu, mida peeti iisraellaste püha seaduselaeka asupaigaks ja Seeba kuninganna koduks. Peale Aksumi kuningriigi lagunemist tekkisid Eritrea aladel Bahr Negashi ja Medri Bahri riigid. Viimane neist kestis rohkem kui 750 aastat (1137-1890), kuni kohale jõudsid Itaalia kolonisaatorid. 1517 vallutas territooriumi Otomani impeerium, kuid 16. sajandi lõpus tõrjuti nad välja ja tänase Eritrea lõunaosas tekkis islamiusuline Aussa sultanaat. Esimesed Itaalia asunikud saabusid piirkonda 1882. aastal, kuigi Itaalia koloonia kuulutati ametlikult välja 1890. Samal aastal sõlmis Itaalia  Etioopia keisri Menelik II-ga Wuchale lepingu, millega viimane tunnustas territooriumi kuulumist Itaalia Kuningriigi koosseisu.

Esimese maailmasõja paiku elas Eritreas u 4000 Itaalia kolonisti, kuid Teise maailmasõja ajaks oli nende arv jõudsasti kasvanud, ulatudes peaaegu 100 000-ni. Itaalia võimu all parandati transpordivõrku, rajati mitmed tööstusettevõtteid. ehitati olulised raudteed, aga ka kaabliühendus Asmara ja Massawa vahel, arendati tervishoiuteenust ja põllumajandust. Eritrea muutus oluliseks kohvi eksportijaks. Itaallaste poolt rajatud hüvedest said osa ka piirkonna põliselanikud. Teise maailmasõja künnisel peeti eritrealaste, nii kolonistide kui kohalike, elatustaset üheks eeskujulikumaks terves Aafrikas. Teise maailmasõja ajal, 1941.a., vallutasid Eritrea Briti koloniaalväed ja 1943, peale Itaalia alistumist, kehtestati seal Briti sõjaväeline administratsioon, millega algas Eritrea allakäik. Ametlikult lõpetati Itaalia võim Eritreas 1947.a. ja suur osa Itaalia kolonistidest lahkus. 1950.a. otsustas Etioopia keiser Haile Selassie I esitada nõude Eritrea territooriumile. Varasema ajaloo kestel ei olnud Eritrea mitte kunagi kuulunud Etioopia koosseisu ning Eritrea territooriumil olnud riigid pidasid etiooplastega pidevalt sõdu. Etioopia nõudmisi toetasid britid ja ameeriklaseks tasuks Etioopia keisri toetuse eest neile Teises maailmasõjas. Kuigi esialgu tahtsid britid Eritrea jagada Sudaani ja Etioopia vahel, nägi ÜRO Peaassamblee resolutsioon ette Etioopia ja Eritrea föderatiivse riigi moodustamist. Eritrealaste nõudeid iseseisvusreferendumi korraldamiseks ei võetud kuulda ning 1952 liideti Eritrea Etioopiaga. 1962.a.annekteeris keiser Haile Selassie Eritrea, saatis sealse parlamendi laiali ja lõpetas föderatiivse korralduse, mis oli stardipauguks 32 aastat kestnud kodusõjale.

Eritrea Vabastusrinne (kuni 1960 Vabastusliikumine) loodi 1958.a. Kairos ning seda juhtis Hamid Idris Awate, endine Itaalia koloniaalarmee sõdur, kes Teise Maailmasõja ajal võitles brittide vastu. Awate suri segastel asjaoludel 1962.a. Vabastusrindesse koondusid esialgu põhiliselt madalikuala moslemid, kuid peale 1962.a. anneksiooni liitusid sellega ka paljud põhiliselt mäestikualasid asustanud kristlased. 1970 eraldus Vabastusrindest marksistlik Eritrea Rahvavabastusrinne, mis 1980-tel aastatel muutus juhtivaks vastupanujõuks ning mille võitlejatest kolmandiku moodustasid naised. 1974.a. kukutati Etioopia keiser Haile Selassie I ning võimule pääses nõukogudesõbralik sõjaväeline hunta Mengistu Haile Mariami juhtimisel, kuid eritrealaste võitlus iseseisvuse eest jätkus. Neid toetasid põhiliselt Hiina, Liibüa, Süüria, Sudaan ja Somaalia. Etioopiat toetasid eelkõige Nõukogude Liit ja Kuuba, kuid perestroika aastatel kadus Moskva tugi ära ja eritrealased saavutasid kontrolli suure osa territooriumi üle. Võitluses Mengistu režiimi vastu tegid nad koostööd Etioopia opositsiooniliste liikumistega, kes mais 1991 tulidki võimule, mis lõi soodsad tingimused Eritrea iseseisvustaotluste realiseerimiseks. Juba varem, 1989, algasid Eritrea ja Etioopia vahelised rahuläbirääkimised Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteri vahendusel.

1993.a. aprillis toimus ÜRO kontrolli all iseseisvusreferendum, millega 99,8% eritrealasi soovis sõltumatut riiki ning 27.aprillil kuulutati iseseisvus välja. 1994 moodustati Eritrea Rahvavabastusrinde (EPLF) baasil valitsev Demokraatia ja Õigluse Rahvarinne (PFDJ), mis on ainus legaalne poliitiline partei riigis, kuigi põhiseadus lubab mitmeparteisüsteemi. Valimised pidid toimuma 1995.a., kuid neid on pidevalt edasi lükatud. Partei liider on riigi president Isaias Afwerki, 69-aastane kristlane, kes on saanud ideoloogilise ja sõjalise väljaõppe Hiinas. Peale naasmist Eritreasse oli ta EPLF rajajate hulgas, selle sõjaline juht ning alates 1987 liider. Peale iseseisvuse väljakuulutamist kuulutas Afwerki end riigipeaks. Riigis arvatakse olevat u 10 000 poliitvangi ning umbes miljon on Eritreast põgenenud (rahvaarv 6,5 miljonit). Iga kuu ületab tuhandeid põgenikke Sudaani ja Etioopia piiri. Sajad tuhanded Eritrea põgenikud neis riikides on paigutatud ülerahvastatud ÜRO põgenikelaagritesse. Aastal 2014 taotles Euroopast varjupaika 36 900 eritrealast. Eritrea elanikkonnast on veidi üle poole kristlased ning vähem kui pooled moslemid. Lubatud on neli religiooni: eritrea õigeusk, sunniitlik islam, katoliiklus ja luterlus. Üheksast tunnustatud etnilisest grupist on suurimad tigrinjad (55%) ja tigred (30%). 40% rahvastikust on alla 15 aasta vana, 1000 elaniku kohta sünnib 30 last, pool rahvastikust elab alla vaesuspiiri (keskmine aasta sissetulek alla 600$) ja vaid 58% on kirjaoskajad. Eritreas eksisteerib vaid riigi poolt kontrollitud meedia ning puudub vaba ajakirjandus. Välisajakirjanikel lubatakse riigist ainult positiivselt kirjutada, muidu saadetakse maalt välja. Ka majandussüsteem on riiklikult kontrollitud ning erasektori osakaal peaaegu olematu. Kuigi Eritrea elanike elatustase on üks madalamaid maailmas, teenib riik suuri kasumeid kulla kaevandamisest. 2011. aastal võeti kasutusele Bisha leiukohad, mis on taganud majanduskasvu. Tulud lähevad aga valdavalt riigi sõjaliste vajaduste katteks.

Etioopiaga halvenesid suhted peagi peale iseseisvuse väljakuulutamist. Etioopia jäi sõltuma Eritrea sadamatest Massawast ja Assabist, kuid pooli rahuldavale kokkuleppele ei õnnestunud jõuda. Aastatel 1998-2000 peeti sõda, mis sai alguse piirivaidlusest Badme linna üle. Sõjategevuses hukkus üle 100 000 sõduri ja tsiviilisiku ning 20% territooriumist on tänaseni Etioopia poolt okupeeritud. Peale rahulepingut kehtestati poolte vahele demilitariseeritud tsoon ÜRO rahuvalvajate kontrolli all, kuid need pidid peagi lahkuma, sest ei suutnud ülesannet täita. Eritrea on maailma üks militaristlikumaid riike, kõik 18-40 aastased mõlemast soost kodanikud peavad läbima tähtajatu pikkusega kohustusliku sõjaväeteenistuse või riigiteenistuse mõne teise ministeeriumi alluvuses. Sõjaväeteenistusest hoidumise või “vale religiooni” tunnistamise eest on ette nähtud vanglakaristus. Bostoni ülikooli teadlane Dan Connell kirjutab “The Guardian’is” Eritrea naisest, kes teenis kuus aastat kohustuslikus riigiteenistuses ning kui ta liitus keelatud nelipühilaste kirikuga, siis teda vangistati, piinati ja sunniti paljastama sektikaaslaste nimesid. Tal õnnestus Eritreast põgeneda ja praegu omandab ta magistrikraadi Oslo ülikooli juures.  Keskmiselt teenib eritrealane riiki 6,5 aastat, kuid teenistus võib kesta ka palju kauem, üle kümne aasta. Kuni kodanikku pole teenistusest vabastatud, puudub tal õigus astuda ülikooli või saada tööd riigile kuuluvas asutuses või -ettevõttes, milline omandivorm on aga Eritreas valdav. Tõsi, emadus vabastab teenistusest, mistõttu on vallasemade arv riigis väga kõrge. Kohustusliku teenistuse algatas president Afwerki 1995. a., sest sellega lootis ta luua uut tüüpi distsiplineeritud ja tööka inimese, kes on saanud karastuse Eritrea armees ja kasvatatud rahvusliku uhkuse vaimus, samuti on militarismi õigustatud püsiva Etioopia ohuga. Eritrea armee on Aafrika üks suurimaid, kuid hoolimata teenistuskohustusest ei peeta nende kaitsetahet kõrgeks.

Kuigi formaalselt toimivad riigis seadusandlik, täidesaatev ja kohtuvõim, ei ole parlament juba aastaid enam kokku tulnud. Riigieelarve ja kõik tähtsamad otsused on kuulutatud riigisaladuseks. Eritrea elanikke ajendavad põgenema põhiliselt tähtajatu sõjaväeteenistuse kohustus ning kohtuvälised hukkamised ja piinamised. ÜRO inimõiguste raportööri keeldusid Eritrea võimud riiki laskma. Kui 2011 puhkes piirkonnas näljahäda, keeldusid Eritrea võimud ÜRO-le informatsiooni edastamast ning ka toiduabist, et riigi mainet mitte kahjustada. Mais 2001 esitasid 15 valitseva partei poliitikut avaliku kirja, milles nimetasid president Afwerki tegevust konstitutsioonivastaseks. Suurem osa neist eesotsas kunagise rahandus-, välis-, ja kaubandusministri Haile Woldetensae’ga on veetnud sellest peale aastaid ilma kohtupidamiseta vangistuses, teised neist on maalt põgenenud. Eritrea süsteem on meie primitiivsete rahvuslaste unistus! Isikuvabaduste piiramisel on Eritrea jõudnud tulemusteni, mis rõõmustaksid paljusid meie nn “rahvuslasi”, kes unistavad sõjast ja taotlevad riiklikku kontrolli majandustegevuse üle. Võib-olla õnnestub korraldada “naistevahetuse” laadseid programme, kui eritrealased saavad tulla Eestisse lääne demokraatiaga tutvuma ning meie “rahvuslased” lähevad Eritreasse tutvuma sealse ühiskonna “saavutustega”? See peaks leevendama ka pagulaste saabumisega kaasnevaid pingeid, sest meie kohalikud rassistid ja ksenofoobid saaksid isikliku kogemuse osaliseks, kui tutvuvad eluga, mille eest sealsed inimesed põgenevad.

Eritrea suurim väärtus on tema sõjavägi. Foto aadressilt: http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/themes/theunstandard/scripts/timthumb.php?src=http://www.visiteritrea.org/blog/wp-content/uploads/2010/05/Eritrean-soldiers-edited-secondary.jpg&w=368.6&h=194&zc=1

juuli 2015
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.