Delfiin Maša õiend vastuseks Ivari meenutustele olümpiamängude korraldamisest Mustal merel 1984. aastal

@jolli&ckrabat
Täna hommikul oli toimetuse akvaariumisse laekunud üks kiri. See ei olnud mitte tavaline kiri, vaid oli saadetud pudelpostiga otse Atlandi ookeani vastaskaldalt, Miami rannavetelt! Kaunis haiverega valgele beluuganahale kirjutatud dokument oli hoolikalt hülgerasvaga tihendatud Jack Danielsi viskipudelisse suletud. Tuli välja, et kirja oli saatnud meile Ivari vana teenistuskaaslane Musta mere laevastiku päevilt, delfiin Maša. Peale pikaaegset teenistus Musta mere laevastikus Nõukogude Liidu, Ukraina ja Venemaa lipu all, on hoovused teda tänaseks kandnud päikesepaistelise Miami rannavetesse Florida lähistel, aga kuidas Maša teisele poole ookeani jõudis, on juba omaette seiklus tema pikaajalises meremeheelus, millest ta kirjutab oma kirja lõpuosas. Tuli välja, et delfiin Maša on käesoleva blogi innukas lugeja ning eelmisel aastal külastas ta Läänemeres ringi ujudes ka vanu teenistuskaaslasi Ivarit ja Anfissat, nagu uudistestki läbi jooksis. Meile saatis ta kirja aga sellepärast, et ta ei ole nõus mõnede Ivari avaldatud seisukohtadega ning tahab mõningaid aspekte täpsustada või lausa ümber lükata. Õiendile lisatud kaaskirjas põhjendas ta oma pöördumist sellega, et inimene teadvat mereelust sama palju nagu heeringas jalgrattast. Käesolevaga avaldab toimetus Maša kirja muutmata kujul.

***
Moens, sägad! Minu nimi on Maša ja ma olen delfiin. Selle nime all võeti mind teenistusse Musta mere laevastikus ja kirjutati välja sõjalaevastiku madruse pajuk. Delfiinide seas tuntakse mind hoopis teise nimega, aga seda ei suudaks te järgi hääldada ning see kõlaks teie kõrvadele nagu inimhelilooja Bachi kuuenda sümfoonia partituur, mida orkester esitab basseinis vee all. Delfiiniks tahtsin ma saada juba varases lapsepõlves. Tõsi, minu päritolu arvestades ei olnudki eriti teisi valikuid, sest kui juba sinu vanaema oli delfiin, ema oli delfiin, siis ega pärl karbist kaugele ei kuku – paratamatult sai ka minust delfiin ja see oli juba privileeg, sest meil meres on nii, et isegi viimane kui kalmaar või raipojuke unistab delfiiniks saamisest, kuigi mitte kunagi pole ükski kalmaar ega rai oma unistust täita suutnud ega delfiiniks saanud nagu pole mitte kunagi ühtegi kalmaari ega raid võetud teenistusse Nõukogude Liidu sõjalaevastikus. Paremal juhul saabub nende karjääri tipphetk laevastiku lipulaeva kalasupi potis! Selles, kuidas delfiiniparv kuuvalgel mööda laineharju lendab, nagu teie inimesed ütlete, on midagi poeetilist ja ligitõmbavat. Poeesiat meil sellisel kujul küll ei ole, sest delfiinid ei luuleta. Meie hoopis laulame! Aga meie laul ei ole nagu teil, vaid hoopis eriline ja teie selle ilu ei mõista, sest teie intelligentsustase on palju madalam ja te pole veel nii kaugele arenenud. Siin ma korrigeerin kohe ühe Ivari väite, kes võrdles evolutsiooni Darwini teooriaga, aga Darwin eksis – evolutsioon ei ole mitte selles, et ahv areneb inimeseks, vaid hoopis see, kui inimene areneb delfiiniks.

Peale Bachi sümfooniate meeldib mulle inimeste muusikast veel Koit Toome, siis kui ta laulab laulu „Mere lapsed“. Tõelise delfiini tunneb teine delfiin kohe ära! Kui ma möödunud aastal Läänemeres ringi ujusin, siis ühe kruiisilaeva kõrval kroolides jäin kuulama, kuidas ta seda laulu esitas. See oli täitsa sama keele moodi, mida Ivar räägib ja ma sain kõikidest sõnadest aru. Nõukogude sõjalaevastikus õpetati meile rahvastevahelise suhtlemise keelt, et me sõjaväelistest käsklustest aru saaksime, sest ohvitserid ju delfiinide keelt ei osanud. Eesti keele õppisin ma ära, kui kunagi Ivarile pudeli Solntsedari võlgu jäin. Ükskord ajas hirmsasti janutama, selline kõva veiniisu oli peal, aga raha ei olnud, sest delfiinidele palka ei makstud ja katsu sa ilma rahata poest veini kätte saada, panevad karistuseks basseini kinni. Meie komandör ütles alati, et laevastikus teenimine on auasi ja selle eest pole viisakas raha küsida. Ivar oli nõus mulle kapten Starohujevi varudest pudeli veini va… muretsema, aga vastutasuks leppisime kokku, et mina omakorda õpin eesti keele ära, et temaga emakeeles juttu ajada saaks, sest teenistuses pole ühtegi teist eesti poissi ja ilma praktikata hakkab keel juba ära ununema. Nii ma õppisingi eesti keele ühe nädalaga ära, sest meie, delfiinid, oleme palju targemad kui inimesed, meil on palju suurem aju ja sinna ikka mahub igasuguseid teadmisi palju rohkem sisse. Ivar näiteks kurdabki, et tema mälumaht sai laevastikus teenides täis ja uusi teadmisi enam pähe ei mahu, tao või kuvaldaga. Minul on kõik merekaardid peas, ükskord vanemtüürimees Puškin näitas mulle laevastiku mereatlast, kus olid kõik ookeanid ja mered sees ja mulle jäid nad kõik kohe meelde! Kui ma hiljuti Sevastoopolist Miami suunas kursi võtsin, polnud minu jaoks eriline kunst õigesse randa jõuda. Seda kutsute teie absoluutseks mäluks, aga delfiinidele on see tavaline argipäev, sest meil on selline ajuehitus, mis kõik teadmised talletab. Meie vajame selliseid oskusi kajalokatsioonil, kui räimeparvesid taga ajame. Teil inimestel on selleks igasugused radarid ja GPS-id ja muud vidinad välja mõeldud, et omal ajusid vaja ei oleks. Meie aga peame kõik ise meeles pidama, iga viimast kui viidikat nägupidi ära tundma ja kõiki meresid mäletama, et parves ära ei eksiks. Sellepärast jäävad meile ka kõik võõrkeeled hästi meelde. Ma tahaks muidugi näha, kuidas Ivar vastutasuks delfiinikeele ära õpib! Viskan selle peale kohe kuus saltot, või nagu teie ütlete, naeran laginal! Ta pole võimeline isegi lihtlabasest heeringakeelest aru saama, seletas mulle siin, et kalad on tummad ja ainult maigutavad suud nagu mitšman Volkov peale palgapäeva.

Ükskord käis Krimmis meie väeosas külas ihtüoloog, kes uuris mereelukate elu. Teate ka, kui solvav see võib olla, kui sind pidevalt kalaks peetakse ja kalateadlane sind uurima saadetakse? Tahtsin talle kohe loivaga üle küüru anda selle eest, et ta meid koos kaladega samasse patta pani nagu kalmaari või rai laevastiku lipulaeva kalasuppi. Loopis see kalateadlane siis viidikaid vette, et me pinnale tuleksime, lülitas magnetofoni sisse ja nõudis, et hakkaksime rääkima! Ma ütlesin talle suhteliselt lahtise tekstiga puhtas heeringakeeles, mis ma temast peale sellist isiklikku solvamist arvan ja saatsin ta kolm korda järjest Mariaani sügavikku! Mitte et ma laevastikus rahvastevahelise suhtlemise keeles poleks ropendamist ära õppinud, aga no ta tahtis ju kalahääli kuulda! Delfiinikeeles ropendada ei ole võimalik, sest meie keeles ei olegi roppe sõnu, meie keel on poeetilise ülesehitusega, kasutame alliteratsiooni ja assonantsi, isegi süntaks ei võimalda meil rumalasti rääkida. Kui aga mõni latimeeria tuju pahaks ajab, siis läheme kohe heeringakeelele üle. Heeringakeel võimaldab ikka igasuguseid asju öelda, isegi teie Puškin punastaks, kui ta heeringakeelsest sõimust aru saaks. Ma mõtlen see kuulus nõukogude luuletaja Puškin. Vanemabi Puškin ei punastanud kunagi, sest tema nägu oli juba alkoholi liigtarvitamisest niigi pidevalt punane nagu riigilipp. Kalateadlane aga naeratas üle terve lolli lõusta ühest lõpusest teiseni ja palus mul kolm korda korrata, mida ma suurima rõõmuga ka tegin. See plankton läks selle lindiga oma instituuti kalade lingvistikaalast doktoritööd kirjutama. Ma ei tea, mis ta sinna kokku kirjutas, kui saate teada, siis öelge mulle ka. Midagi ilusat seal igatahes olla ei saanud, sest peale minu sõnavõttu kadusid Mustast merest heeringad kolmeks aastaks ära, olid nii ehmatanud selle peale!

Meie teadusega ei tegele, sest meie delfiinid teame niigi kõike! Teid muidugi huvitaks, et miks me ikkagi veel, kuigi oleme nii targad, meres elame? Kas poleks parem elada kolmetoalises kõigi mugavustega korteris maismaal suures linnas nagu see inimestele meeldib? Teate, delfiinidel levib selline kõnekäänd – loll nagu inimene! Ega me lollid ei ole, siis peaksime me ju hakkama lahendama väga paljusid erinevaid logistilisi, keskkonnaalaseid, tööhõivega seonduvaid ja sotsiaalpoliitilisi probleeme. Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi! Kuuldavasti töötab trammipargis öövahina ja käib palgalisaks pudeleid korjamas. Praegu ei tunneks teda ilmselt äragi ja oleme nüüd ausad, ükski tõeline delfiin ei tahagi sellist koduvee reeturit ka tunda. Arvate, et räägin seda puhtast kadedusest? Et ma ise pole kunagi maareisil käinud ja nüüd õelutsen? Tegelikult oleme meremeestega maarottide juures käinud küll ja küll, nii et vähe pole. Tõsi, ega me sadamakõrtsidest palju kaugemale sisemaale pole saanud, sest magedaid jõgesid pidi me ujuda ei taha, magevesi läheb silma ja maismaal kõndimine paneb jällegi saba valutama, aga mingi kogemus seegi. Nagu ma ka eelnevalt ütlesin, maareisil tekivad kohe igasugused logistilised ja sotsiaalmajanduslikud probleemid. Mitte et ma nõrk oleksin, kaugel sellest, aga lihtsalt ei huvita! Ütlen ausalt, et kui laevastik oleks meid korralikult viina ja paberossidega varustanud, ei tõstaks uimeotsagi maale, aga laevastikus panid nad meid kaladieedile. Kalendris oli meil kogu aeg ainult üks päev – neljapäev! Ei mingeid siniseid esmaspäevi nagu inimeste väeosades! Aga isegi teie, inimesed teate, et kui pidevalt konservkala süüa, siis lõpuks tahaks vahelduseks ka midagi muud, kasvõi hapukapsaid sealiha ja kartulitega nagu mulle Ivari pool Eestis pakuti.

Pealegi, ega see peale meeleolukat kõrtsipäeva joogikünas ärkamine ja teise päeva maahaigus ka just kergete killast ei ole. Süda läigib ja ajab oksele, pea valutab ja isegi heeringas ei lähe enam suust sisse. Ma näen ju küll, mida te sinna maale olete oma nõrga aruga ehitanud: igasuguseid tammisid ja tõkkeid oma veehoidlate jaoks, et elektrit teha. Meie meres elektrit üldse ei kasutagi, sest milleks meile, delfiinidele, elekter? Elektrit kasutavad ainult mingid jube tumeda taustaga süvameresägad kuskil Mariaani süviku põhjas Vaikses ookeanis, aga sellistest ei taha meie, korralikud mereelanikud, midagi teada. Tean ainult paari elektriangerjat, aga need on üldse jõle libedad tüübid, saaksid ainult särada ja oma libedat juttu mulistada, et korralik tüdruk ära rääkida. Viisakas delfiinipreili sellistega ei suhtle! Aga teie, inimesed, olete elektrist ju lausa sõltuvuses nagu ka naftast, kivisöest, terasest, viinast, tubakast ja rahast ning muust te ei mõtlegi! Siis veel filtreerite omale joogivett, aga siinkohal pean heeringakeelele üle minema, sest oma rooja saadate te kõik meile filtreerimata kujul. Sööge, kalad, jooge, kalad! Keskkonnaalased teadmised on teil alles lapsekingades. Meie, nagu te oma blogis ka mainisite, tarvitame tõesti alkoholi, aga seda ainult tööajal ja teenistuskohustusi täites. Vabal ajal joome me ainult puhast vett, sööme heeringat ja ujume jala. Miks ainult teenistuse ajal, küsite? Teenistus nõukogude sõjalaevastikus ei olnud mingi meelakkumine! Kui inimesed maandavad alkoholiga pingeid, siis meie parandame sellega vaimset sooritusvõimet, sest meie suurtel ajudel on oht üle kuumeneda ja teadupärast sisaldavad jahutusvedelikud ka teatava protsendi alkoholi.

Ja nüüd, mida ma teie blogist loen: delfiin Maša käis mööda laeva ja otsis paberosse? No kuulge! Tehke endale kõigepealt selgeks, millepärast üks delfiin üldse suitsetab ja siis tulge alles rääkima! Ma ei hakka teile pikalt seletama, nagunii te aru ei saaks, aga meie puhul on tegu spirituaalsusega kõrgematel vibratsioonitasanditel, sest nii saame oma tšakrad läbi puhuda. Ja kui tšakrad on puhtad, siis saame laulda ning mediteerida ja tegeleda vaimse täiustumisega. Ivar rääkis mulle, et temal muuseas on ka samamoodi: peale kahte rasket järjestikust sünnipäevapidu jahutas ta oma aju alkoholiga, tegi hoolega suitsu peale ja uskuge või mitte, hakkas öösel kell kolm rääkima puhtas delfiinikeeles! Piiksus ja vilistas täiesti arvestatavas Musta mere aktsendiga delfiinidialektis, aru ei saanud ma tast mitte midagi, aga pika peo puhul on see isegi samakeelsete inimeste vahel nii, saati siis veel inimese ja delfiini vahelises vestluses kell kolm öösel. Teate ju küll seda olukorda – sina oled joogine, sõber on joogine. Üks räägib, teine räägib. Olete kaelakuti, aru ei saa, mida teine räägib, aga tuju on ülev. Selline näeb välja tõeline relvavendlus, sest igasuguse suvalise tüübiga luurele juba ei läheks! Hommikul Ivar muidugi enam midagi ei mäletanud, aga minult sai ta sellegipoolest preemiapunkti. On küll loll nagu inimene, aga vähemalt arenguvõimeline! Ja mis te seal blogis veel seletasite, et meie delfiinid olla kellelegi madrusele sadamas peksa andnud? Hullemat laimu pole minu delfiinisilmad veel näinud! Aegajalt esines laevastiku ajateenijatega tõesti erimeelsusi, aga nende lahendamiseks jäävad meie loivad lühikeseks. Kas me näeme teie arust välja nagu mingisugused tänavakaklejad? Kui delfiin tahab teisele delfiinile koha kätte näidata, siis ei tee ta seda rusikatega, nagu lollid inimeste külapeol, vaid hakkavad võidu sabalupsu lööma. Kes lööb tugevama sabalupsu, saabki kõik emased delfiinid endale! „The winner takes it all“, nagu meil Ameerikas öeldakse või nagu laulab Rootsi kalakonservide tootja ABBA. Nad teevad muuseas suurepärast tuunipastat! Minu tulevane abikaasa lõi mind kosides nii võimsa sabalupsu, et oleks peaaegu Ivari laeva põhja ajanud! Meremehed hakkasid juba päästepaatidesse ronima, et oma nahka päästa, sest arvasid, et vaenlase torpeedo on laeva tabanud. Oh, olid alles ajad! Aga olime ju siis noored ja ulakad…

Pidin teile rääkima veel, kuidas ma Miamisse sattusin ja selleks pean ma minema aega täna kakskümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit sai otsa ja ühes temaga ka nõukogude sõjalaevastik. Mina oma teenistuskaaslastega jäin Ukraina alla, aga ukrainlased ei osanud meiega suurt midagi peale hakata ning kuigi me olime noored täies elujõus delfiinid, koheldi meid nagu mingeid sõjaväepensionäre ning meie teeneid ei vajatud enam. Niimoodi jäeti terve kari väljaõppinud spetsialiste ula peale. Ja nii see allakäik hakkas – kes hakkas depressioonist jooma, kes laskis ennast võrku püüda ja läks delfinaariumisse halvasti tasustatud tööle inimeste lõbustamiseks lolle pallitrikke tegema, mõned meie delfiinid emigreerusid koguni Iraani ja astusid islami usku. Minu armas abikaasa delfiin Miša laskis end samuti ära rääkida, sest ta oli kuulnud, et seal võib igaüks koguni neli naisdelfiini endale kaasaks kosida. Teised meie poisid aga, nagu juba ütlesin, hakkasid jooma või sattusid kuritegelikule teele, sest me olime saanud hea väljaõppe, mida kriminaalsed autoriteedid oskasid hinnata. Meie üksuse ülesandeks oli mereväe uppunud varustuse otsimine ja vaenlase sukeldujate tuvastamine. Aga kindlasti ei olnud kõik kadunud varustus mitte ära uppunud, vaid midagi olid ülemused ka koju viinud ja seda meie leida ei suutnud. Seetõttu jäi kadunud asjade leidmise statistiline näitaja üsnagi madalaks. Nõukogude sõjalaevastikus koolitati meid otsima veel meremiine ja teisi objekte, sest meie looduslik sonar suudab eristada inimkätega loodud ja naturaalseid objekte, aga selle jaoks ukrainlastel raha enam ei jätkunud. Alles mõned aastad tagasi võtsid ukrainlased meid uuesti teenistusse ja hakkasid jälle treenima. Siis aga vahetus Krimmis võim, rohelised mehikesed piirasid meie baasi sisse ja seadsid meid valiku ette, et kas anname alla või läheme nende poole üle. Meie andsime muidugi alla, sest keda huvitaks väliköögis boršisupiks ülendamine ja läksime venelaste poole üle, sest jutud liikusid, et Venemaa sõjalaevastikus on palju parem elu ja seal jagatakse delfiinidele isegi viina ja paberosse, aga elu tõi hoopis uued väljakutsed. Sevastoopolis andis kontserti minu vana sõber Steven Seagal, kes on loomulikult minu lemmiknäitleja Jean-Claude van Damme ja Sylvester Stallone kõrval. Steveni isa oli merikajakas ja ema oli kuulsa Tšingis-khaani järeltulija, seepärast saime temaga kajakate keeles suhelda. Peale kontserti läksime õlut jooma ja Steven ütles, et Maša, kaua sa siin konutad, lähed niiviisi rasva. Tule parem Ameerikasse, neil on samuti delfiinide üksus loodud ja sinu kogemused kuluvad seal ära.

Võtsingi teekonna üle ookeani üle ette ja käisin ka Vaikse ookeani ääres nende ameeriklaste nõndanimetatud keskuses ära, aga vanale merekarule, kes on teeninud kõrvuti selliste mereväe korüfeedega nagu kapten Starohujev, vanemabi Puškin või mitšman Volkov, jättis see keskus väga nõrga mulje. Mulle demonstreeriti hüljest nimega Gunnar, vist isa poolt rootslane, sest miks tal selline nimi on, kes oskas kruvikeerajat kasutada! See võtab jälle vanduma ning pean heeringakeelele üle minema. Nimi ütleb ka juba midagi, sest meil Musta mere laevastikus teenis kunagi aega ka üks Gunnar. Teised salaagad said noorteajal tavaliselt seitse korda nädalas peksa, aga Gunnarile anti igaks juhus kaheksa korda, võite ise järeldusi teha. Kui kapten Starohujevil mootorpaadiga midagi juhtus, siis arvake ära, kelle poole ta pöördus? Loomulikult minu, delfiin Maša, mitte ajateenija Gunnari poole. Pudeli viina ning kahe paki paberosside peale saime alati kaubale. Meid, nõukogude delfiine, ei õpetatud mitte ainult kruvikeerajaga ümber käima, vaid ka elektridrelli, mutrivõtme, tungraua ja kuvaldaga. Nende ameerika delfiinidega polnud aga võimalik isegi koos napsi võtta, sest kujutad sa ette, nemad olla täiskarsklased! Ühele korralikule delfiinile mõjub aga karsklane samas akvatooriumis nagu inimestele praktiseeriv taimetoitlane cowboyde barbecue grilliõhtul, sa tunned, et midagi on ikka väga valesti! Kadusin sealt läänerannikult nii kiiresti kui võimalik. Pidin siis leidma endale uut tegevust ja kohtusin ühe tüübiga, keda tundsin ajast, kui ma veel Ukraina laevastiku teenistuses olin. See tüüp, Paul, kutsusime teda siis Pašaks, oli president Janukovitši nõunik, aga selleks, et presidendile nõu anda, käis ta seda hoopiski minu käest küsimas, sest delfiinid on teadagi targemad kui inimesed. Nüüd oli Paša aga saanud Donald Trumpi valimiskampaania juhiks ja neil ei läinud hästi, sest paljud ameeriklased ei tahtnud millegipärast Donaldi poolt hääletada ning nende reitingud olid langustrendis. Ütles, et tema astub siis tagasi, kui mina tema asemel ise kampaaniajuhiks hakkan ja pudeli Jack Danielsi peale lõimegi käed. Selle pudeliga ma teile praegu kirja saadangi. See Donald tundub tõeline mees olevat, lubas korra majja lüüa ja Ameerika ümber suure müüri ehitada, sest nagu meil öeldakse, kõik hakkab pihta efektiivsest siseturukaitsest.

Lõpetuseks ütlen teile lugupeetud toimetus veel, et vaatamata räigetele faktuaalsetele möödapanekutele jätkan ma siiski teie blogi lugemist, aga palun tulevikus täpsem olla! Mul läheb sellise semantilise kirjandussodi tšakratest läbipuhumiseks tavaliselt kaks suurt Havanna sigarit päevas! Vahetan neid Fidel Castro vabaduse saarelt putku pistnud delfiinidelt Milleri õlle ja fishburgerite vastu. Neil Kuuba delfiinidel ju ei ole dollareid, et ise omale õlut osta, aga tubakaistanduses oli neil loib sees ja kui ajama panid, võtsid sigareid kaasa. Lähen nüüd rannakohvikusse viskit jooma ja tuunikala-krabi salatit sööma. Ciao, maimukesed, kabuloivakesed! Kuus saltot ja lainelups teile ujumispüksi!

Advertisements

26 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:31:36

    Saage tuttavaks: delfiin Maša

    Liik: Tursiops truncatus ponticus – Black Sea Bottlenose Dolphin (Musta mere pudelininaga delfiin) – mis vastab tõele, pudelite peale oli Mašal hea nina.

    Vasta

  2. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:35:06

    Kui keegi ei tea Koit Toomet ja Mere lapsi

    Vasta

  3. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:40:14

    Vasta

  4. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:42:44

    Vasta

  5. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:47:20

    Vasta

  6. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:51:36

    Vasta

  7. ckrabat
    aug. 23, 2016 @ 21:56:15

    Mitšman Volkov õpetab Mašale võõrkeeli

    Sõjaväedelfiinidest
    https://en.wikipedia.org/wiki/Military_dolphin

    Vasta

  8. henzen
    aug. 23, 2016 @ 22:21:05

    Olivia Newton John
    oli sel ajal siiski
    Olivia Neutron Bomb
    nime all rohkem tuntud,
    vähemalt meil raketivägedes 😀

    Vasta

    • Jolli
      aug. 29, 2016 @ 06:42:58

      Tõsi, sellel Olivial, kellele pandi hüüdnimi ühe täiskasvanutele mõeldud videokasseti järgi, olid raketivägede kõige suuremad rinnad ja teda austasid isegi Olimpiada ja Anfissa, sest autoriteeti oli tal isegi kapitalistide juures, kes rääkisid Ameerika hääles nõukogulaste uuest sekspommist. See Olivia suutis oma lööklainega kõik mehed rajalt maha võtta.

      Vasta

  9. ckrabat
    aug. 24, 2016 @ 07:58:48

    Maša tegutseb nüüd Ameerikas Donald Trumpi presidendikampaania juhina

    Vasta

  10. ckrabat
    aug. 24, 2016 @ 08:26:05

    ABBA mitte ainult ei laula, vaid teeb ka suurepärast tuunipastat

    Vasta

  11. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 08:41:23

    Vasta

  12. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 09:52:03

    Vasta

  13. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 09:53:11

    Vasta

  14. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 09:55:43

    Mäletame veel küll seda tüüpi, kellel miljon aastat tagasi merest kõrini sai, endale jalad alla kasvatas ning kaldale ronis. Ja mis ta sellest siis võitis? Mitte midagi!

    Vasta

  15. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 09:56:40

    Vasta

  16. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 11:15:59

    Delfiini ja inimaju

    Vasta

  17. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 11:20:16

    Mingis versioonis küsis Marge, et kuidas sul nii kaua läks? 🙂

    Vasta

  18. ckrabat
    aug. 24, 2016 @ 13:09:22

    Trump ehmatab ära isegi kassid. Üks hetk, kui kass omanikuga rahulikult telerist Donald Trumpi kõnet vaatas, kohutas järsku miski teda nii väga, et ta põgenes toast.
    http://tv.delfi.ee/portaalid/humoorikas-video-kass-kes-kardab-donald-trumpi?id=75412931

    Vasta

  19. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 13:55:38

    Äkki oli kass mehhikost või kuubalt? 🙂

    Vasta

  20. Jolli
    aug. 24, 2016 @ 14:52:47

    Kassid, nagu teada, olid Vanas Egiptuses pühad loomad. Ilmselt sellepärast, et nad tulid vanast Sumerist. 🙂 Vahel juhtub siiamaani, et Ivar on suuteline öösel kell kolm vana-sumeri keelele üle minema ja kassidega rääkima. 🙂

    Vasta

  21. Jolli
    aug. 29, 2016 @ 06:54:11

    Mis juhtub, kui koolis geograafiat ei õpi. 🙂

    Vasta

  22. Jolli
    aug. 29, 2016 @ 07:00:20

    Kes ei tööta, see sööb…

    Vasta

  23. ckrabat
    sept. 01, 2016 @ 17:19:23

    Särkänniemi lõbustuspargi hooaja lõppkontserdil, 3. septembril astub üles vaid üks esineja, ülejäänud keelduvad muuhulgas eetilistel põhjustel lavale astumast. Põhjuseks delfiiniskandaal.
    http://kultuur.postimees.ee/v2/3821041/soome-tuntud-muusikud-jaetavad-delfiiniskandaali-tottu-aera-oma-esinemised?_ga=1.239846147.1647980067.1472022046
    Kahju, muidu võiks ka delfiin Maša siia kolida ja hea lähedal Ivaril ja Anfissa külas käia 🙂

    Vasta

  24. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2016
E T K N R L P
« juuli   sept. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: