Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised

@jolli&ckrabat
Anfissa Fjodorovna põrnitses pahural ilmel nende hruštšovka teadetetahvlil asuvat trepikoja koristamisgraafikut. Talle tundus, et sellest ajast peale, kui naabri-Loreida teadetetahvli toimetamise tema käest üle võttis, on tema koristamisgraafik muutunud kaks korda tihedamaks ja korteri nr. 2 ehk Loreida graafik seevastu mitu korda hõredamaks. Parajasti kui Anfissa kättemaksuplaani haudus, kuidas tõde ja õigus taas maa peale tuua, tabas tema pilk, et korteri nr. 6 koha pealt oli vana nimi käsitsi maha tõmmatud ja selle asemel ilutses seal uus nimi – Olimpiada Bogatõrina. Ilmselgelt oli majja elama asunud uus elanik, sest eelmisel kolmapäeval oli maja ette sõitnud kolimisauto ja ekspressid olid sealt mitu tundi igasuguseid pakke, mööblit, pappkaste, vaibarulle ja potitaimi majja kandnud. Nüüd aga oli tõesti perse majas nagu Ivar armastab öelda ja siinkohal ei viidanud Anfissa üldsegi uue majaelaniku laienenud kehaosale, vaid Anfissale ütles nimi Olimpiada Margusovna Bogatõrina nii mõndagi! See oli ju tema vana rivaal nõukogude armee spartakiaadide päevilt ning mitmekordne relvajõudude sambomaadluse meister. Anfissa oli võitnud neid kõiki, kuid Olimpiada oli ainus, kelle vastu Anfissa jaks tavaliselt ei aidanud. Pika ja eduka maadlejakarjääri kõrvalt oli Olimpiada tulnud veel Nõukogude Liidu mitmekordseks meistriks jõutõstmises ja mis veel hullem, ta oli kinni pannud ka mitšman Volkovi korraldatud hundiujumise maailmameistrivõistlused. Hundiujumine oli  peaaegu sama, mis hundijooks – orienteerumisvõistlused, kus sportlased pidid kontrollpunktidest üles korjama teeklaasi viinaga, selle kummutama ning see, kes esimesena finišisse jõudis, oli võitnud. Ainult, et kui hundijooks toimus maismaal, siis hundiujumise võistlused korraldati Musta mere lainetes. Tavaliselt võitis need võistlused küll delfiin Maša, kuid ainus, kellel oli mingi šanss Mašale vastu saada, oli Olimpiada Margusovna Bogatõrina, sest ta lihtsalt kandis rohkem.

Tankivägede üleajateenija Bogatõrina oli värvikas isiksus, kellest teenistus nõukogude armees oli vorminud tervikliku inimese, mille üle ta oli väga uhke. Olimpiada teenis aega ühes Kesk-Aasia tankiväeosas tanki T72 sihturina ning tankistid olid teatavasti meremeeste kõige suuremad konkurendid. Kui sõjameestel peale  väsitavat teenistust võidujoomiseks läks, olid tankiväelased ainsad, keda väga kergelt ei õnnestunud laua alla juua. Musta mere laevastiku meremehed tavaliselt vaenlast ei kartnud, vaenlase laevu olid nad uputanud küll ja küll, ja neid võttis jalust nõrgaks ainult see, kui nad nägid mõnda NATO tanki mööda Musta mere laineid vastu kihutamas. Peale suuremaid pühasid seda paar korda aastas ikkagi juhtus. Kui laevastiklaste lemmikjook oli punane pidurivedelik, siis tankistid olid rohkem saapamäärde peal, mis tekitas erinevate relvaliikide vahel teinekord kultuurilisi arusaamatusi. Olimipiada võttis aktiivselt osa relvajõudude kõikvõimalikest kultuuri- ja spordiüritustest, isetegevusülevaatustest ja spartakiaadidest. Anfissa ei mäletanud enam, kas spartakiaad tuli antiikkreeka keelsest sõnast “Sparta” või siis vanarooma keelsest  sõnast “Spartakus”, kuid see tähendas sporti. Seda kinnitas kollase guaššvärviga tapeedi tagaküljele maalitud olümpiarõngastega plakat Anfissa laeva sööklas, millel vanemabi Puškini näoga rahutuvi teatas: “Oo sport, sa oled rahu!”

Igale nõukogude armeesse teenima tulnud noorsõdurile oli demblite rusikate jõul eluks ajaks pähe taotud teadmine, et sõdur eksib oma elus ainult ühe korra. Eriti lubamatu oli reeglite vastu eksimine sapööridele. Olimpiada pidas selleks üheks ja ainsaks eksimuseks oma elus nooruserumaluses sõlmitud abielu naabruses asuva sapööripolgu vanemseersandi Dmitri Matvejevitš Bogatõriniga, kes sõpradele oli  muidugi Dima. Muuhulgas võlus pruuti ka tulevase mehe võimas perenimi, mis pidi tema vastased maadlusmatil värisema panema, sest tema enda neiupõlvenimi oli nii  tavaline. Kes kardab Olimpiada Kaske? Loodetud õnne neile see abielu ei toonud, sest vanemseersant Bogatõrin oli äkilise iseloomuga mees. Eraelus olid Olimpiada ja Dima täielikud vastandid, sest hoolimata sapöörivägedes teenimisest eksis Dima pidevalt, süstemaatiliselt ja väga suure pühendumisega kõige vastu, küll Olimpiada kehtestatud kojutulemise kellaaega rikkudes, reede õhtuti sõpradega linna peale kadudes või siis kaubamaja proovikabiinis võõraste naistega ameledes, millega ta oli korduvalt oma kallile abikaasale vahele jäänud, kui too sinna uut dubljonkat, öösärki või välismaa botikuid proovima oli tulnud. Dmitri Matvejevitš oli küll sportlik ja sitke sell, kellega nad olidki tuttavaks saanud sambovõistlustel ja temagi oli mitmel korral nõukogude armee meistriks tulnud, kuid erinevalt raskekaallasest Olimpiadast võistles Dima hoopis kergekaalus ja neil oli peaaegu kahekordne kehakaaluvahe, mille tulemusena kõik nendevahelised arvamustevahetused võitis alati Olimpiada ja tuuseldas Dima korralikult läbi. Edasi läks nagu ikka, Olimpiada suundus kööki nutma ja Dmitri koos teiste sapööridega linna jooma, sest ilusti alanud päev oli mõlema jaoks rikutud.

Oma pika ja eduka karjääri jooksul oli Anfissa võitnud hulgaliselt  medaleid, karikaid ja diplomeid, mis nüüd kõik kaunistasid Ivari sauna eesruumi keldris. Ivaril oli sinna lisada  vaid laevastiku isetegevuse ülevaatuse kolmanda koha diplom, mille ta oli saanud omaloomingulise vabakavaga Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeval, kui nad mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ette kandsid. Ivari, Volkovi ja Pohmelidze ülimalt pompöösne, tundlik ja meisterlik lindikava võeti teenistuskaaslaste poolt kestvate kiiduavaldustega   vastu ja pärast kutsusid isegi demblid neid ees- ja isanime pidi, kuid sellegipoolest piisas sellest kõigest vaid kolmandaks kohaks. Vaprate meremeeste triod edestasid kahekümne punkti ja marulise aplausiga külalisesinejad Kesk-Aasia tankivägedest, kes lõpuks kuulutatigi isetegevuskonkursi võitjateks. Tankistide etenduses mängis peaosa Olimpiada, kes kehastas korraga ja ainuisikuliselt kõiki, nii valgeid, musti kui siniseid luiki, mille peale Ivar kahtlustas teda isegi kodanliku natsionalismi propageerimises. Ja nüüd, uskuge või mitte, oli Anfissa kunagine kange konkurent just nende majja elama kolinud. Nüüd meenus Anfissale, et tõepoolest, varem elas korteris number kuus keegi Margus, kes oli mõned nädalad tagasi purjus peaga lumehanges magama jäänud ja surnuks külmunud. Margus oli kiitsakas, vaikne, rahumeelne ja tagasihoidlik mehike, kes mitte kunagi tüli ei tekitanud ega mitte kellelegi burksiputka  ees molli ei andnud. Ta tellis Anfissa käest burksiputkast alati ühe pisikese burksi ja võttis selle kõrvale kaheliitrise plastpudeli kange õllega ja istus vaikselt omaette. Margusovna, no muidugi, kuidas talle varem pähe ei turgatanud, kellele ta oma populaarses toitlustusettevõttes burksi müünud oli. Nüüd, kui nende depressiivses väikelinnas oli ühtäkki elamispind vabanenud, meenus Olimpiadale tema päritolu ja ta oli Kesk-Aasia avarustest ammu unustatud kodumaale naasnud. Dima oli ta siiski sinna igaks juhuks maha jätnud, sest Olimpiada pidas ennast veel parimas eas õitsvaks naisterahvaks ja elukeskkonna vahetus pidi kaasa tooma ka elukaaslase vahetuse.

Anfissa irvitas mürgiselt, sest ühe teda aastaid vaevanud müüdi oli ta äsja  suutnud purustada. Nüüd tuli välja, et Olimpiada oli  kõigest ühe  depressiivse Eesti väikelinna napsilembese asuka kuulsusetu  võsu, kellele anti uhke  nimi arvatavasti Tõnis Mägi esitatud kuulsa laulu järgi. Spartakiaadijärgses banketilauas, kus viina ja hapukurgi pealt kunagi kokku ei hoitud, oli Olimpiada Anfissa ees kelkinud oma suursuguse päritoluga. Just tema esiisa, kuulsa Ilja Murometsi väljaspool abielu sündinud lapselaps, oli peatanud mongolite suurkhaani maailmavallutusplaani ning peksnud võõramaised vallutajad tagasi Kalka jõe taha, pärast mida suurvürst isiklikult omistas talle kangelasteo tunnustamiseks hinnalise autasu – smaragdsilmadega kullast vasikapea.  Anfissa sambomaadleja suure hinge jaoks oli see keelatud löök allapoole vööd.  Ta  oli tähelepanuga harjunud, aga kui tuli keegi, kes haukas ära suure tüki temale kuuluma pidanud kuulsuseoreoolist, siis sellise asjaga ei saanud ometi üks tubli ja patriootiline neiu, nagu Anfissa seda kahtlemata oli, leppida. Anfissa tuju läks paremaks alles naiste saunas, kui teised naised rääkisid, et hinnalise vasikapea oli Olimpiada võitnud hoopis delfiin Mašalt kaardimängus, kes selle merepõhjast oli  leidnud ja üles korjanud. Anfissa tuju paranes hiljem veelgi, kui Olimpiada oli väidetava suurvürsti kingituse ükskord peale järjekordset abikaasa truudusetuseskandaali masendusehoos linna komisjonipoodi viinud ja kurbuse leevendamiseks mõeldud viina ostmise eesmärgil maha müünud. Nüüd ehtis see sajanditevanune reliikvia ühe paneelmaja kellegi tundmatuks jääda sooviva kodaniku elutoa seina ja õnnelikul ostjal polnud taiese kuulsast päritolust loomulikult õrna aimugi.

Üllatused sellega ei piirdunud. Kui Anfissa järgmisel hommikul burksiputkasse tööle läks, siis leidis  ta, et  selle ees askeldas agaralt naabri-Juhani abikaasa korterist number kaks  Loreida Loo-Reha ja jagas klientidele mingeid lipikuid välja. Muidu ei nähtud Loreidat burksiputka ees mitte kunagi ja ta polnud sealt seni mitte ühtegi  burksi ostnud. Loreida seletas kõigile, et tema pole mingisugune madalalaubaline rulllnokk, kes hommikust õhtuni burksiputka ees tolgendab, vaid kõrgelt arenenud kunstimeelega naine, kes esineb isegi  raadios.  Tõepoolest, ta oli mitmel korral helistanud ja esinenud Kuku raadio saates „Vox Populi“ ning ükskord pääsenud otseeetrisse isegi televisioonis Aarne Rannamäe saates „Vabariigi kodanikud“. Loreida aktiivsus burksiputka ees, mis oli linnakese elanike armastatud kultuuri  ja vaba aja veetmise keskus, äratas kahtlust. Anfissa  haaras temalt paberilipiku ja luges: „Meie linna kodanikud! Terves kehas terve vaim! Kuulutame  välja meie linna spordikomitee esimehe valimised ja kodanikualgatuse korras on sellele kohale üles seatud rahva poolt palavalt armastatud teenelise meistersportlase, teeneka sambomaadleja ja jõutõstja Olimpiada Bogatõrina kandidatuur korterist nr.6.  Tule valima! Rahva nimel alla kirjutanud kodanikuaktivist ja arvamusliider, vabakutseline ajakirjanik pr. Loreida Loo-Reha korterist nr.2.“ Loreida seletas kõigile, et tema oli raadiost kuulnud, kuidas riigi sportlastele  otsitakse uut juhti ja nemadki peavad ajaga kaasas sammuma ning kehakultuurile suuremat tähelepanu pöörama, seda enam, et nende linna on nüüd elama asunud suur sportlane, kes võiks noori  oma isikliku eeskujuga innustada ning nad kõlvatu burksiputka juurest eemale peletada. Siililegi oli selge, et siin plaanitseti Anfissa autoriteedi õõnestamist, võibolla isegi positsiooni kõigutamist, rääkimata katsest mingi isehakanu poolt väljakujunenud suhetesüsteemi pea peale keerata.

Anfissa muutusi ei kartnud. Ta oli alati neile sirgeselgselt vastu astunud ja kõik uuendajad ning reformijad laiali peksnud, aga siinkohal tundis ta, et käed jäid kuidagi lühikeseks. Tema seljataga oli asutatud mingisugune spordikomitee ja et  sellest veel vähe ei oleks, siis oli selle etteotsa asutud seadma  Anfissa omaaegset vihaseimat  konkurenti. Ja kõik see toimub tema isikliku burksiputka ees! Nii ikka ei lähe. Anfissa kääris käised üles ja asus vastukampaaniat tegema. Kõigepealt mõtles ta Loreidale ühe korraliku lõuahaagi anda, aga  siis tuli talle parem mõte pähe. Miks Olimpiada? Võib-olla on parem, kui hoopis tema ise, Anfissa Fjodorovna, valitakse vastloodud spordikomiteed juhtima. Anfissa otsustas olla kaval ning üles seada mitu kandidaati, sest vastasseis kahe rivaalitseva naise osas oleks headele inimestele liiga otseselt võimuvõitlust meenutanud. Samuti tahtis ta Loreidale õpetada demokraatiat, seda tõelist, mida nad omal ajal nõukogude  armees õppisid. Niisiis võttis Anfissa Loreidale füüsilise jõu abil mõistuse pähepanemise asemel hoopis joonelise paberilehe ja hakkas sinna kirja panema spordikomitee esimehe  valimistele esitatavaid kandidaate. Esimesena sai loomulikult kirja tema ise, teisena tema abikaasa Ivar, sõjaveteran nõukogude armeest. Kolmandana seadis  ta üles ehitusettevõtja Timo-Cevini kandidatuuri, kes mängis mängukonsooliga FIFA jalgpallimängu ning panustas hoolega ka rahalistel ennustusvõistlustel.  Veel pani Anfissa kirja Lempsi korterist nr.7, kes oli pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta sealt joomise ja suitsetamise pärast välja visati ja siis veel kellegi üliõpilase Onelise burksiputka eest, kes käis mingis eriti peenes koolis, et tõsta kandidaatide hariduslikku taset kõrgemale.  Ta kaalus pikalt  ka naabri-Juhani kandidatuuri, aga loobus lõpuks tema esitamisest, kuna arvatavalt hakkaks ta Loreidaga koalitsioone moodustama ning võib valimised lõpuks hoopis tuksi keerata.

Anfissa otsustas nimekirja lisada ka mõned väliskandidaadid, sest see viitaks kuidagi rahvaste sõprusele. Puhtalt austuse pärast lisas Anfissa nimekirja vanemabi Puškini, kes oli nooruses lootustandev Mongoolia hokimängija. Viimasena pani  Anfissa kirja värskelt nende linna kolinud pagulasneeger Jaagu, kelle vanaisa kunagi olümpial  Botswanat esindades maratoni jooksnud. Jaagu vanaisa lõpetas küll kolm ja pool tundi peale eelviimast lõpetajat, siis kui kohtunikud olid juba ammu asjad kokku pakkinud ja koju läinud ja seepärast pole tema nime võimalik protokollidest leida, kuid  Anfissa teadis, et olümpial pole tähtis mitte võit, vaid osavõtt. Rahulolevalt vaatas Anfissa kandidaatide nimekirja, võttis järgmise paberilehe ning asus oma programmilist valimiskõnet kirjutama, mille esitamise järel ei oleks kellelgi tohtinud lõpptulemuses kahtlust olla, et parim kandidaat linna spordikomitee esimehe kohale on just tema, Musta mere laevastiku kaheksakordne sambomeister nii naiste kui meeste arvestuses Anfissa Fjodorovna. Tema juba teaks, kuidas ja kuhu spordikomiteed  juhtida – sest nagu ütlesid juba vanad roomlased: kiiremini, kõrgemale ja veelgi kaugemale: “Citius, Altius, Fortius!” Ta maalis suurte konarlike trükitähtedega paberile esimese valimislubaduse teel Olümposele: „KÕIK BMW OMANIKUD JA ANFISSA VALIJAD SAAVAD SOODUSTUS BURKSILE 10%!“ Anfissa jäi rahulolevalt oma esimest valimislubadust silmitsema, mis pidi talle valimistel ülekaaluka võidu tagama, sest mida oleks Loreidal talle vastu panna, kuni ta kuulis, kuidas keegi leti ääres madalal otsekui tõrrepõhjast kostuval häälel nõudis: „Hei sina, anna mulle kaheksa burksi  ja  vaata, et sa saia vahele  rohkem kotletti ja vähem salatit paned!“ Anfissa tardus, sest leti ees seisis tema ise – ammuste aegade hirm Olimpiada Margusovna  Bogatõrina!

Advertisements

9 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    märts 19, 2016 @ 09:05:51

    Kesk-Aasia tankiväelased isetegevusülevaatusel Luikede järve ette kandmas, priimabaleriini osas Olimpiada Bogatõrina.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 19, 2016 @ 09:13:38

    Ivari, Volkovi ja Pohmelidze etteaste.

    Vasta

  3. personainfieri
    märts 19, 2016 @ 11:41:42

    Hundiujumisest

    Vasta

  4. personainfieri
    märts 19, 2016 @ 11:45:50

    Vasta

  5. personainfieri
    märts 19, 2016 @ 11:48:56

    Vasta

  6. jolli
    märts 22, 2016 @ 00:46:25

    Kolimisbuss koos Olimpiadaga linnas liikumas… 🙂

    Vasta

  7. jolli
    märts 22, 2016 @ 17:41:14

    Vasta

  8. ckrabat
    märts 25, 2016 @ 19:23:54

    Peaosas tanki T-72 sihtur Olimpiada Bogatõrina

    Vasta

  9. ckrabat
    märts 25, 2016 @ 19:26:09

    Musta mere laevastiku isetegevusülevaatus peale neljandat viina: osades Volkov, Ivar, Pohmelidze, Anfissa

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2016
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: