World War Three: Inside the War Room – lõbus sõda Baltikumis coming soon II

@ckrabat
29.veebruaril etendus Eesti TV-s BBC dokumentaalfilm „World War Three: Inside the War Room“, mis peaks läbi mängima paljude poolt oodatud ja loodetud stsenaariumi: Kolmas maailmasõda algab Baltikumis ja toimub Lääne ning Venemaa vahel. Midagi ligilähedast düstoopiale Maakonna sünd, mille paikapidavus reaaleluliste sündmustega tundub olevat suurem kui Vanga ennustustel või siis Kivisildniku luuletuse taustal ette kantav “lõbus sõda Baltikumis coming soon” järjekordne vaatus. Tegelikult mängiti filmis läbi Briti kriisigrupi otsusetegemisprotsessi kriisi eskaleerumisel, millesse Suurbritannia antud juhul kollektiivkaitse kohustusega NATO liikmesriigina oli segatud. Iga grupi liige pidi kriisi erinevates staadiumites tegema isikliku põhjendatud otsuse. Tõepoolest, taolisi simulatsioonimänge viiakse ikka läbi ja kriisiennetusprotsessi läbitöötamiseks on need kahtlemata vajalikud. Nüüd toodi protsess „lihtsa inimese“ silme alla. Balti riikide valik sündmuspaigana on loogiline, sest jälgiti Ukraina kriisi võimalikku arenguloogikat NATO riikides ja Balti riigid sobisid soodumuslikult sellesse rolli lihtsalt kõige paremini. Ukraina paralleelid olid selgelt märgatavad, etniliste pingete kasv põlisrahva ja venekeelse kogukonna vahel Eestis, mis levisid edasi Lätisse, Latgale piirkonda, kus lisandusid veel sotsiaalmajanduslikud probleemid. Nii nagu Donbassiski, tipnes see valitsushoonete ülevõtmisega autonoomiat nõudvate separatistide poolt, mida Venemaa igakülgselt toetas. Kohalikke separatiste saabusid toetama kõiksugused mehikesed Venemaalt.

Balti stsenaariumi puhul järgnes NATO vägede sekkumine artikkel viie kohaselt ja Daugavpilsi tagasivallutamine, millele Venemaa vastas piiratud tuumalöögiga, ametlikult küll eksitusega, Läänemerel kurseerivate NATO laevade vastu, millele ameeriklased otsustasid vastata omakordse piiratud tuumalöögiga. Kui seni olid britid NATO sekkumisse üsna positiivselt suhtunud, olgugi et läbi raskete hääletustega, siis tõrge tekkis tuumasõja alustamisega, kus Tridentite kasutuselevõtule hääletati vastu. Sellega film lõppes ja tuumasõda jäi vähemalt selles staadiumis ära. Sisuliselt oli tegemist mängufilmiga, kus näitlejate osas esinesid mitmed endised poliitikud, riigiametnikud ja sõjaväelased ning filmi süžee rõhk oligi asetatud otsusetegemisprotsessile, kuidas ja milliseid otsuseid kriisi ühes või teises faasis tehakse, kriisile endale ja selle arengutele, samuti teiste riikide sh Ameerika Ühendriikide ja Venemaa otsusetegemisprotsessidele pöörati palju vähem tähelepanu. Kusagilt ei jäänud muljet, et NATO või Balti riigid pole kriisiks valmis, mida totaalne meedia on Mart Kadastiku vaimu juhitaval spiritualistlikul seansil trummi tagudes ning lolle üles kihutades püüdnud jätta. Vastupidi, kriisigrupi liikmed tegid kaalutletud otsuseid, olid nad siis millised tahes, ning odavast populismist oli asi kaugel.

BBC filmi ei saa kindlasti panna ühte patta sõjahüsteeria ilmingutega, mille vilju oleme meedia vahendusel nii mitmelgi korral pidanud lõikama. Sõjaootus on Eestis nii mõnelgi juhul omandamas posttraumaatilise stressi ilminguid. Alles hiljaaegu planeeris leheneeger Vahur Koorits oma blogipostituses sõja alguse 2016. aasta suvesse, lootes ilmselt ajalukku minna sõjapaanika maaletoojana. Murjanipaanika näol on silmipimestav eeskuju meil juba olemas, kus hoolimata sellest, et meile pole saabunud ühtegi kauaoodatud kvoodipagulast ning isegi silmapiiril pole võimalik neid kiikriga silmata, peab rahvas seda hetkel riigi kõige suuremaks probleemiks, suuremaks kui tööpuudust või HIV viiruse levikut. Sõltumata Kooritsa kavatsustest, on oluline eelkõige see, mida auditoorium tema visioonist välja nopib ja mida ta suureks rääkima hakkab, sest silma jääb ikkagi ühtlane trummipõrin: “Mitte kunagi viimase 25 aasta jooksul pole sõjaoht Balti riikides olnud nii suur” ja “on täiesti realistlik oht, et Venemaa otsustab konflikti läänega veelgi eskaleerida ja alustada otsest rünnakut Balti riikide vastu” ja “selle artikli kõige mustemad eeldused põhinevadki sellel, et Venemaa võib üritada sellist rünnakut.” „Sõda tuleb!“ loeb tänulik lollkond sealt kauaoodatud sõnumit, sest kestev sõjaootus, mille itaalia kirjanik Dino Buzzati on meistrikäega kirja pannud romaanis „Tatarlaste kõrb“, on nii mõnegi mehepoja närvid pingule viinud nii burksiputka ees kui poe taga.

Teine sõnum, mida „lihtne inimene“ sellest loost välja loeb, on jällegi üldrahvalikule ootusele vastav uskumus, et lääneriigid, president Obama ja loomulikult meie enda valitsus pole piisavalt machod, et riiki võidukasse sõtta viia. Keegi kommentaarides on küll loo pointi ilusasti ära tabanud: „Koorits sa oled jälle hullumajast ära jooksnud we?“ Brittide dokumentaalsest mängufilmist erinevalt ei tegeleta selles loos mitte kaalutletud, vaid populaarsete otsustega, mis on tehtud eelkõige selleks, et publikule meeldida. Sellist publitsistikat võib otseselt klassifitseerida sõjaõhutamiseks, sest ta võib viia hoopis kolmanda ja sugugi mitte vähetõenäolise stsenaariumi tekkimiseni. Soovmõtlemise tagajärjel tekkiv virtuaalsõda, mis toimub inimeste? peades ja mille loogika oleks midagi sarnast murjanipaanikaga. Hakatakse ette kujutama, et käib sõda, kuigi vene tanke, rohelisi mehikesi või kollaseid kuradikesi endid ei pruugi üldse välja ilmuda. Sellegipoolest rahvas ise usub, et sõda käib ning Venemaa ründab. Lõpptulemusena hakkabki rahvas käituma sellele vastavalt, sest talle kõiksuguste ametlike ja mitteametlike kanalite kaudu sisendatakse seda järjepidevalt, kuni hakatakse uskuma. See võib olla nii plaanipärane, kellegi poolt kuritahtlikult initsieeritud infooperatsioon või ka isetekkeline, kuid sellegipoolest huvitatud jõudude poolt kergesti mõjutatav paanika. Hea näida sellisest virtuaalsest sõjaohust on Põhja-Korea ühiskond, mis kasutab sellist taktikat oma poliitilise ja sõjalise võimu legitimiseerimiseks juba pikemat aega. Ma pean virtuaalsõda Baltikumis palju tõenäolisemaks kui päris sõda, kuid protsessi edasi arenedes võib see mingil hetkel kasvada üle päris sõjaks.

Koorits räägib midagi seal enda suureks rääkimise vajadusest. Mina väidan, et suureks saab rääkida ka sõjaohu narratiivi ning kõiksuguste paanikate anatoomiale tuginedes võib taoliste avalduste põhjal jõuda augustiks niikaugele, et suur osa rahvast on veendunud, et ollakse Venemaaga sõjas, naised saunas hakkavad rääkima, kuidas neile viirastuvad  vene tankid ja allveelaevad nagu Ivarile nõukogude armees ilmutasid end peale suuremat joomingut NATO tankid keset Musta merd.  Edasi, kellelegi tundub, et ta oli raudteejaama puhvetis rohelist mehikest näinud … ja nii ta hakkabki käituma usule vastavalt, ilma et venelased ise oleksid pidanud selle tarvis üldse midagi ette võtma. Mis veel tulevikku silmas pidades on olulisem, kui sellise uskumise pinnalt hakatakse survestama poliitikuid, sest siis on Venemaa saavutanud oma poliitilise eesmärgi, Eesti rahvusvahelise usalduskrediidi auti mänginud ning meie kaitsevõime kaotab vastupidiselt soovitule igasuguse usutavuse. Nii suur on sõna jõud ja küllap leheneeger seda teab. Romantiline sõda on ohtlik. Väga populaarne on külvata usaldamatust meie potentsiaalsete liitlaste, NATO ja Euroopa Liidu vastu. Mis tuleb siis, kui Euroopa Liit peaks lagunema? Ilmselt paljude unistus ehk siinsed riigid ja rahvad hakkavad lõpuks ometi taas omavahel sõdima. Kui hästi läheb, vabaneb planeet miljarditest “lihtsatest inimestest” (poliitkorrektne väljend võõrliik lollide kohta) ja peale suuri katastroofe me saabume rõõmsalt postapokalüptilisse maailma, aga see on ideaalstsenaarium. Tavaliselt läheb ikka nii, et tahtsime parimat, aga läheb nagu alati ehk tekib midagi lõputu Dante põrgu taolist.

Unistus sõjast. Pilt: http://www.thedailysheeple.com/wp-content/uploads/2014/07/world-war-3.jpg

 

 

märts 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.