Leviathan II – saabumine

@huviline
Leviathan on suur merekoletis, mida juudid on nimenatud oma pühakirja tekstis, aga laiemalt tuntakse seda inglise filosoofi ja ühiskondliku leppe teooria arendaja Thomas Hobbes’i teose järgi.  Monopolistlik õigusriik täidab kaasajal sama rolli, mis Hobbes’i teoorias oli absoluutsel monarhial. Siiski on ka palju erinevusi. Eeskätt nõustuvad kõik, et riigi käes on ja peabki olema vägivalla monopol. Selles osas ei ole näiliselt riigile konkurentsi – ei vormiliselt, aga üha enam ka mitte sisuliselt. Riikliku monopoli kõige ohtlikumaks vaenlaseks administratsiooni sisemiselt on ametnike aususe kohustuse rikkumine, sest see rikub eetika monopoli, mille poole õigusriik on teel. Riigi moraal on kui riknenud kaup, mis moodustub korrelatsioonis monopoolse vägivallaga. Mida rohkem  tegeleb riik oma ametnike aususega, seda ilmsemaks saab kaasaegne võõrandumine õiguslikult moodustatud kehast, milles vastutus on jagatud olematuks (poliitiline vastutus) ja mis erineb eelmise sajandi alguse eksistentsiaalsest võõrandumisest. Rahvas vaatab toimuvat distantsilt, „meie inimesed“, „meie Euroopa“, aga kohustuslik solidaarsus ei puuduta kedagi. Õiguskaitseorganite eneseõigustused, hoiatused ja vabandused rahvast ei kõneta. Demokraatia kehtestab ennast üha monopoolsemalt.

Mitte keegi ei küsi, kuidas on võimalik, et terrorism kõnnib mööda maad? Mis on terrorismi põhjused? Mis sünnitavad suitsiidi seal, kus elu peaks olema armsam vabadusest? Keegi ei küsi, miks ametnikud korrumpeeruvad riikides, ettevõtetes (EU), sündikaatides (UEFA)? Vilepuhuja mängib oma võltsi meloodiat ja kiidab takka: seal, kus meri hülgehall, ja muud pooltoonid. Dopingukütid poovad eksinu alati üles, ka siis kui nöör peaks katkema, sellest ei hoolita, ja silmus asetatakse taas kaela. Topeltkaristamise keelus sisalduv „saatusesõrm“ on teadlaskonnale tundmata. See ei ole normaalne, et inimene läheb pommivööga metroosse ja laseb ennast õhku. See ei ole normaalne, et valitsev koalitsioon mitte millegi eest poliitiliselt ei vastuta. See ei ole normaalne, et kunstnikud rakendatakse poliitilise dirižaabli külge seda täis puhuma. See ei ole normaalne, et õpetajad on alati kõige targemad, kellel õigus kõiki valimatult noomida. Korruptsiooniga võitlemine näitab, et riik on võtnud tõsiselt eesmärgiks monopoliseerida moraali ja eetika, saada suureks ja üllaks õpetajaks ja kaitsjaks. Elukestev õpetamine jätab välja võimaluse, et inimesed teavad ise, mis on hea ja halb. Terrorismiga võitlus näitab seda, et riigi vägivalla monopol kipub käest libisema. Inimesed oleksid kui lambad, kes on ilma karjuseta ning sunni ja vägivalla küsimustes kasutamisvõimetud.

Võib-olla tõesti, et olen tuim tükk, aga ma ei suuda kaasa elada Brüsseli terrorirünnakule. Suur õnnetus, mis toimus, ei lähe mulle kuidagi korda, isegi vaatamata sellele, et meedia suutis leida kaks eestlast, kes seal kannatada said. Võib-olla olen empaatiavõimetu või üleinformeeritud melanhoolne meedia tarbija. Õnnetusi on igapäevaselt uudistes hulgaliselt. Juba Breiviki tapatalgutes alates olen märganud endas tuimust  kasvamas, sest veel massimõrv Dubrovka teatris, mäletan, tekitas kannatanute suhtes kaastunnet. Koos empaatiavõimetuse kasvuga ja suurõnnetuste põhjusi vaagides, on üsna loogiline jõuda järeldusele, et põhjused peituvad valitsevas ühiskonnakorralduses, mitte kuskil mujal. Liberaalne demokraatia, sekulaarne Prantsusmaa või Belgia, ei suuda rahvale pakkuda vajalikku turvalisust. Konservatiivne demokraatia pakub vastuoksa vabaduse unustust, mida rahvad kunagi ei unusta.

Aarne Rannamäe saade „Vabariigi kodanikud“ ei rääkinud midagi selgemaks, ühtegi põhjust ei suudetud välja tuua. Vastuoksa, jutt kiskus ühtse Euroopa infovahetuse ja totaalse luure vajaduse suunale, mis on veel üks elanikele mõistetamatu, aga ametnikele iseenesestmõistetav meede. Juba praegu on ühiskonnas institutsioonidel vihjetelefone rohkem kui koputamisvõimalusi totalitaarsetes režiimides. See on nö kõrgete ametnike soovide näide Euroopa suunal, millega pole võimalik nõus olla. Nende teadusküllane jutt kaugeneb üha loomulikust loogikast. Teatud inimomadusi monopoliseeriv ja sekulaariseeruv riik on ebaloomulik. Igal maal on endiselt omad kombed, Euroopa ühtseid kombeid pole tekkinud, Euroopa rahvast pole kujunenud ega kujune kunagi.

Kõrged meediaametnikud, kelle hulka võiks ka Ahto Lobjakase liigitada, ei erine teistest tšinovnikutest, olles omandanud oma fraasid riigiametnike retoorikast ja olles unustanud lihtsad sõnad. Kuigi kala hakkab mädanema peast, pole selle metafoori kasutamine riigi puhul üldjuhul võimalik, sest riik peaks põhimõtteliselt olema ratsionaalne moodustis. Riikide liidus, ebaratsionaalses impeeriumis, rahvaste mittetulundusühingus või globaalses bürokraatias tõstab pead Leviathan, mistõttu võiks kõrgete ametnike suurte sõnade tegemise võrdlemine kala peaga olla asjakohane. See pole mingi kärbeste sumin, nagu arvab Priit Hõbemägi. Pole mingit kahtlust, et terrorism Euroopas võidab. Pole mingit kahtlus, et koolitulistamine Eestis toimub taas. See võiks Eesti riigi juhatada normaalsele rajale või Euroopa Liidu kaubanduskooperatiivi suunale, mis on tema tegelik olemus. Kui riigid hoolivad oma rahvast, siis kaob ka terrorismi kasvulava. Kui hakatakse mõistma terrorismi põhjuseid, siis puhastub demokraatia ja võidetakse Leviathan. Selles peaksid kõrged meediaametnikud ja blogija ühel meelel olema.

märts 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.