Müüt Ronald Reaganist

@ckrabat
Ameerika Ühendriikide 40. presidendi Ronald Wilson Reagani (1911-2004) first lady Nancy Davis Reagan (1921-2016) lahkus 94-aastasena 6.märtsil 2016.aastal, täpselt kuu peale oma 93-aastaselt lahkunud abikaasa 105. sünniaastapäeva. Ronald Reaganit võib kahtlemata liigitada Ameerika Ühendriikide „suurte presidentide“ hulka, kes on on olnud tõenäoliselt ainus efektiivne konservatiivne president Ameerika Ühendriikides viimase viiekümne aasta jooksul, kõige edukam vabariiklasest riigipea peale Theodore Roosevelti ja ainus riigipea perioodil peale Lyndon Johnsonit, keda mitmed USA presidentide edukust hindavad rankingud on paigutanud esikümnesse. Nancy Reagani mõju abikaasale peetakse suureks. Reaganite Valges Majas viibimise ajal üritas Nancy tõsta Ühendriikide esileedi prestiiži, ei leppinud köögis askeldava koduperenaise rolliga ja näitas üles tähelepanuväärset ühiskondlikku aktiivsust, mida seal viimati nähti ehk Jacqueline Kennedy ajal. Tema prioriteetide hulka esileedina kuulus narkootikumide tarbimise vastane võitlus, kus tema juhtlause „Just Say No!“ (lihtsalt ütle ei) muutus narkootikumide tarbimise vastase kampaania üldtunnustatud lipukirjaks. Nende abielu peetakse väga harmooniliseks. Viimastel aastakümnetel, kui Ronniel diagnoositi 1994. a. Alzheimeri tõbi, jäi Nancy teda põetama ning toetas aktiivselt teaduslikke uuringuid uute ravimite kasutuselevõtuks. Nancy Reagani erilise tähelepanu all oli raku-uuringute toetamine, mis viis ta lahkhelideni president George W. Bushi ja tema administratsiooniga, kes pidasid selliseid uuringuid ebaeetiliseks ning religioossele moraalile vastuvõetamatuteks. Palju hoolt nõudis veel Ronald Reagan Presidential Library arendamine Simi Valleys Santa Susana mägedes Los Angelesest loodes, mis on ühtlasi Ronald ja Nancy Reagani viimaseks puhkepaigaks.

Nancy Davis kohtus esmakordselt Ronniega Hollywoodis 1949. aasta novembris, kui viimane oli filminäitlejate ametiühingu (Screen Actors Guild) juht. Need olid külma sõja algusaastad ning Hollywoodis tegi puhastustööd mäkartism (Wisconsini osariigi senaatori Joseph McCarthy järgi), võideldi võimalike kommunistlike sümpaatiate vastu ning koostati „musti nimekirju“ kahtlaste vaadetega näitlejate kohta. Nancy avastas oma nime ühest sellisest mustast nimekirjast, mis viis lõpuks kohtumiseni Ronald Reaganiga. 1952 nad abiellusid. Kommunismipaanika 1940-te aastate Hollywoodis meenutas paljuski meie tänast murjanipaanikat, ainult et murjani asemel nähti iga nurga taga hoopis kommunisti passimas. Näitleja Adolphe Menjou ütles, et kui kommunistid on nõiad, siis tema on nõiakütt, kes püüab nad kinni ja saadab nad kõik tagasi Nõukogude Liitu. USA multifilminduse isa Walt Disney, üks tollase nõiajahi algatajaid, tunnistas, et kommunism kujutab endast Hollywoodile tõsist ohtu ning nimetas mitmeid kommunismipisikust nakatunute nimesid, keda tema meelest tuleks Hollywoodist minema saata. Reagan oli väidetavalt tollases ideoloogilises puhastustöös aktiivne osaline ja tunnistas paljude vasakpoolsete vaadetega sõprade ja kolleegide vastu, mis tema esimese naise, hilisema seebiseriaali Falcon Crest staari ja mitmekordse Oscari võitja Jane Wymani (1917-2007) väitel viis nende abielu lagunemiseni 1948. aastal. Nancy näitlejakarjäär polnud ehk nii särav kui Wymanil, kuigi ta mängis paljudes filmides ja televisioonis 1962. aastani. Reagan ise pidas oma tippsaavutuseks Drake McHugh’i rolli 1942.a. filmis Kings Row, mis rääkis elust 1890.a. ühes Ameerika  väikelinnas.

Ronald Reagan oli nooruses liberaalne demokraat, kuid tänaseks on temast kujunenud ameerika konservatismi ikoon, kes suundus suurde poliitikasse 1964. aastal, kui osales konservatiivse vabariiklase Barry Goldwateri valimiskampaanias ning sai tuntuks kõnega „Time for choosing“ (valiku tegemise aeg). Kõne tõi Goldwateri kampaaniasse miljon USD lisaraha, kuigi ta valimised lõpuks ikkagi kaotas. Reaganile avas see aga ukse suurde poliitikasse, 1966.a. valiti ta California osariigi kuberneriks ning nelja aasta pärast veel teiseks perioodiks. Ta võitis kaks perioodi ametis olnud demokraati Edmund Browni, tänase kuberneri Jerry Browni isa. Paljud tänased konservatiivsed vabariiklased on üritanud end siduda Gipperi (Reagani hüüdnimi filmirollist Knute Rockne, All American 1940) pärandiga, kuid erinevalt näiteks George W. Bush’ist, kes üritas ühiskonda pöörata ning seega ka lõhestada, iseloomustab Reagani presidentuuri pigem pragmaatiline mõõdukus. Kahtlemata oli Reagan konservatiivsete vaadetega poliitik, kes oli vastu nii homoseksuaalsusele kui abordile (kuigi California kubernerina kirjutas alla aborti lubavale seadusele), kuid Valges Majas ta üritas olla rahvast ühendav tasakaalukas president ega surunud ühiskonnale peale isiklikke ideoloogilisi eelistusi, mida tunnistavad ka ülekaalukad valimisvõidud Jimmy Carteri üle 1980.a. ja Walter Mondale’i üle 1984.a. Kui paljusid tänaseid konservatiive iseloomustab sallimatus, siis Reaganit võiks ikkagi nimetada sallivaks presidendiks. Muuhulgas nimetas Reagan ametisse liberaalse Ülemkohtu liikme Sandra Day O’Connori (1930) ja kui Ronald Reagan esitas 1976. aastal väljakutse valitsevale presidendile Gerald Fordile, valis ta vastu ootusi ning paljude konservatiivsete vabariiklaste tahet (nagu mõjukas Põhja-Carolina senaator Jesse Helms) asepresidendikandidaadiks liberaalse Pennsylvania senaatori Richard Schweikeri (1926-2015), kellest neli aastat hiljem sai USA tervishoiuminister (Health and Human Services).

Reagani valimiskampaania 1980. aastal püstitas kolm eesmärki: maksukoormuse vähendamine Ameerika ühiskonnale, külma sõja võitmine Nõukogude Liidu vastu ja valitsuskulutuste vähendamine. Kaks esimest eesmärki õnnestus tal võidukalt ellu viia. Valitsuskulud aga kasvasid, riigiametitesse lisandus Reagani presidentuuri kestel 60 000 ametnikku ja riigivõlg kasvas 700 miljardilt dollarilt kolme triljoni USD-ni. Kõige suuremast rahvusvahelisest võlausaldajast sai Reagani ametiperioodil suurim võlgnik ja see suund osutus kestlikuks. Kuigi Reagan võitis külma sõja, siis tänaseks on jõutud olukorda, kus kommunistlik Hiina kontrollib USA võlgu 1,7 triljoni USD ulatuses. Tegelikult kestis tema maksukärbete programm 1982. aastani. Kui 1981.a. võeti vastu Economic Recovery Tax Act, mis alandas ameeriklaste maksukoormust umbes poole võrra, siis sellega maksude alandamise programm ka lõppes ja edaspidi juurutas ta hoopis mitmeid uusi maksustamismäärasid, mis aitasid leevendada riigieelarve defitsiiti. Samuti ei ole pädevad kuvandid Reaganist kui pistrikust. Reagan tunnustas immigrantide panust ameeriklaste rahvuslikule identiteedile, 1986. aastal tema poolt allkirjastatud Immigration Reform and Control Act võimaldas legaliseerida miljonitel illegaalidel, ning isegi hoolimata oma sõjakast retoorikat, oli ta relvastuskontrolli veendunud pooldaja ning enamasti vältis relvajõudude kasutamist poliitilistel eesmärkidel (erandina ehk Grenada operatsioon). Ta oli vastu sõjalisele sekkumisele Kesk-Ameerikas: Nicaraguas, Salvadoris ja Panamas). Nancy Reagan on samuti mõjutanud presidendi vaateid mõõdukamas suunas. Just Nancy mõjutusel nõudis Reagan näiteks rangemat kontrolli relvade müügi üle kodanikele (nn Brady bill 1993.a., Reagan elas 30.märtsil 1981 üle atentaadi ja James Brady (1940-2014) oli tema pressisekretär, kes atentaadi tulemusena invaliidistus) ning toetas kõneluste alustamist Nõukogude Liiduga.

Palju on spekuleeritud, missugune võiks olla Ronald Reagani agenda täna, kui ta oleks elus ja kandideeriks täna presidendiks. Eksperdid on ühel nõul, et arvatavasti ei nõustuks ta Obamacare’ga (ravikindlustuse föderaalsele reguleerimisega), ei toetaks naftatööstusele piirangute seadmist ning seisaks vastu Krugmani ideele ületada majanduskriisi suuremate kulutustega. Kuid pole kindel, kas ta nõustuks uute maksukärbetega, oleks valmis tõstma kaitsekulutusi võitluseks terrorismiga, millised oleksid tema sammud samasooliste abielu legaliseerimiseks ja immigratsiooni piiramiseks ning kuidas ta viiks läbi võidujooksu Hiinaga majandusliku ülemvõimu pärast. Ametisoleku aja jooksul tõstis Reagan oluliselt (40%) USA sõjalisi kulutusi, kuid seda kindla eesmärgiga nõrgestada läbi relvastuse võidujooksu majandusliku kokkuvarisemise äärele suunduvat Nõukogude Liitu, kelle sõjalised kulutused moodustasid 40% nende eelarvest. Võidujooks uue tõusva jõu Hiinaga toimub eeskätt majanduses ja seda võistlust on võidurelvastumise najal juba raskem võita. Tänapäeva asümmeetrilised ohud nõuavad hoopis uute võimete arendamist, sest paljude probleemide, riskide ja ohtude vastu tankidega ei saa. Endine kaitseminister Robert Gates, kes Reagani ajal töötas Luure Keskagentuuris, nimetas hiljuti Kongressis esinedes plaanitavat 100 miljardi USD suurust kaitsekulutuste tõusu raiskamiseks. Mõlema partei eksperte ühendav nõukoda Sustainable Defense Task Force pidas võimalikuks hoopis sõjaliste kulutuste kärpeid ühe triljoni USD võrra. Nii Donald Trump kui ka Ted Cruz on nimetanud end Ronald Reagani ideede kandjateks, kuid see Reagan, kellest nad loovad täna konservatiivsuse ikooni, ei ole see Reagan, kes oli kaheksa aastat USA president. Tänaste vabariiklike liidrite agenda: ulatuslikud maksukärped kõikidelt kuludelt, valitsemiskulude kärped kõikjalt v.a. riigikaitses, Jerry Falwelli ja tema Piibli ideoloogiline juhtimine tuginevad lihtsustatud müüdile Reaganist, mis on loonud temast populaarse kuvandi, mida ta ise kunagi polnud – mees, kes langetas makse, viibutas sõjakirvest ja konsulteeris alati Jeesusega. Tänastel Ühendriikide konservatiivsel poliitikutel puudub Reaganiga samaväärne karismaatiline ja pragmaatiline liider, kes ühendaks, mitte ei lõhestaks ning oleks võimeline ellu viima Hillary Clintoni loosungit – to make America whole again (teha Ameerika uuesti ühtseks).

Reagani viiest lapsest suri Christine enneaegselt sündinuna varsti peale sünnitust 1947.a., vanim Maureen Elizabeth (1941-2001) aga 60-aastaselt vähki. Nooruses filmides osalenud Maureen on neist ainsana üritanud, kuigi edutult, ka poliitilist karjääri, kandideerides vabariiklasena 1982.a. California osariigist Senatisse ning 1992.a. Esindajatekotta. Ta oli isast siiski mõnevõrra mõõdukamate vaadetega ja toetas näiteks naiste abordiõigust. Hiljem tegutses ta Alzheimer’s Associationi juhatuse liikmena. Kolmest abielust oli Maureenil Ugandast adopteeritud tütar Rita Mirembe Revell (1985). Abielust Jane Wymaniga on elus praegu üksnes adopteeritud poeg, raadio talk-show juht ja kirjanik Michael Edward Reagan (1945), kes Reagani lastest ainsana on ka konservatiivsete vaadetega. Praegustel valimistel on ta toetanud John Kasichit ja mõistnud hukka Donald Trumpi. Michael on teist korda abielus ja tal on kaks last: kriminaalse minevikuga Cameron Michael (1978) ja lasteaiakasvataja Ashley Marie (1983). Abielust Nancyga sündisid näitleja ja kirjanik Patti Davis (Patricia Ann Reagan) (1952) ja endine balletitantsija ning praegune raadiokommentaator ja poliitikaajakirjanik Ronald Prescott Reagan (1958). Neist Patti on üle saanud narkootikumide sõltuvusest, olnud tegev tuumarelvade vastases liikumises ja keskkonnakaitses, poseerinud Playboyle, elanud Eagles’i kitarristi Bernie Leadoniga ja olnud abielus joogainstruktoriga. Ta on nagu tema emagi aktiivselt toetanud raku-uuringuid haiguste ennetamiseks. Patti on nimetanud, et võrreldes praeguste konservatiivsete iidolite Sarah Palini ja Michelle Bachmanniga oli tema isa akadeemik. Nii Patti kui ka tema vend on olnud Reagani perekonna mässulised liikmed, kes on liberaalsete vaadetega ja valimistel hääletanud Barack Obama poolt. Ronald Jr. on end paiguti näidanud veelgi radikaalsemana ja nimetanud ennast ateistiks ja toetanud presidendikandidaadina aktiivselt nii John Kerryt kui Barack Obamat ja esinenud kõnega demokraatide valimiskogul. Oma isa kohta on ta öelnud: “My father was a man — that’s the difference between him and (George W.) Bush.” Ronald Jr. elab Seattles, oli abielus psühholoogi Doria Palmieriga (1951-2014) ning nende perekonnas kasvas kolm kassi. Poeg meenutab, kuidas tema isa pidas peale Valgest Majast lahkumist kõige olulisemaks rahvusvaheliseks probleemiks läbikukkunud riikidega tegelemist ning kuvand Reaganist kui sõjapistrikust ei vasta tegelikkusele. Tõepoolest, erinevalt Mihhail Gorbatšovist ei saanud Ronald Reagan Nobeli rahupreemiat, kuigi oli selle külma sõja lõpetamise eest igati välja teeninud.

Ronald Reagan’s family is still arguing about whether he had signs of Alzheimer’s during his time in the Oval Office. Here's the official portrait of the Reagans on the White House grounds in 1988. (Wikimedia Commons)

Ronald ja Nancy Reagan Valges Majas 1988. Pilt: http://s3.amazonaws.com/media.wbur.org/wordpress/15/files/2015/02/ronandnancy-620×410.jpg

märts 2016
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.