Ivar nõukogude armeest meenutab VI

@jolli&ckrabat

Tänapäeva kapitalistide sõjaväe kõige suurem viga on see, et ta on väike. Kes üldse kardaks väikest sõjaväge?  Vaenlase ajab selline sõjavägi naerma. Meie ajal oli armee suur ja võimas ja kaitses ühte kuuendikku planeedist.  Nõukogude Liidus oli tööinimesel raha alati taskus ja temast peeti lugu. See tegi kapitalistid kadedaks ja nad tahtsid rahvalt raha ära võtta, aga armee kaitses ja ei lasknud. Mina olen lihtne inimene, lõpetasin õhtukoolis seitse klassi ja pärast teenistust nõukogude armees teenisin kallurijuhina 450 rubla kuus. Selle raha eest sai juua juba kaheksa päeva nädalas! Need odavad 80-rublased hädavaresed olid brillidega intelikendid, kellest midagi kasu ei olnud ning nõukogude võim pidas neid armu poolest üleval, istusid seal oma ülikoolides ja lubasid kartulikoori süüa kui vabaks saavad.  Söögu siis neid ja olgu vait.  Muide, õlle kõrvale on kartulikoored päris head. Nüüd on aga sihukesed võimule tulnud ja kõigil on oma arvamus. Kuhu see kõlbab? Varem mõtlesid riik ja partei rahva eest ja otsustasid, kuidas neil parem on. Valimistel andsid kõik oma hääle kommunistlikule parteile ning selle eest kostitas partei rahvast valimistepäeval hea ja paremaga. Rahvas räägib, et ükskord olla isegi banaane müüdud. Kujutage ette, banaane!

Naisi, nagu mehed teavad, on alati vähe. Eriti peale teist õlut. Musta mere laevastikus esindas naisi kokk Anfissa, kes oli küll tõeline mees, kuid talle langes paraku liiga suur koormus. Mulle naised meeldivad ja nõukogude armee traditsioonidega porutšik Rževski vaimse kasvandikuna on mul naisele alati midagi lohutavat öelda. Musta mere laevastiku veteranid teavad, et ei olemas koledaid naisi, vaid on vähe viina. Kui poleks naisi, siis poleks ka nõukogude armeed ja selle eest luban ma igal rahvusvahelisel naistepäeval neile paar punast nelki viia, et nad rahul oleksid ja ei viriseks. Seks on iga inimese püha kohus, sest ainult niiviisi saame inimesi juurde sünnitada ning moodustada nendest tugeva armee. Sellepärast peaks seks olema kohustuslik, mille täitmist kontrollitakse riigi poolt. Kujutage ette, kui seksi enam ei oleks, kust me saame endale uusi sõdureid? Minul on abikaasa Anfissaga seksikohustus juba sisse seatud, kolm korda päevas, ja kui üks kord jääb vahele, siis pean hiljem topelt järgi tegema. Siin ei ole nalja, sest kui naine on kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister, siis mine räägi temaga, et sa seksi ei taha.

Kohustusliku seksi loomulik järg on üleüldise sünnituskohustuse sisseviimine ajateenistusealistele naiskodanikele. Noormehed läbivad kohustusliku ajateenistuse armees, mis sest, et tegemist pole enam nõukogude armeega, kus tehti meheks. Samamoodi tuleb tütarlastele, kes ei ole läbinud armeeteenistust, sisse seada sünnituskohustus, millega kaotaksime ära soolise ebavõrdsuse ning annaksime tütarlastele võimaluse anda kohustuslik panus oma kodumaa hüvanguks. Sünnituskohustus on väärt mõte, sest siis jääks ära see igavene virisemine iibe teemadel, aga ühiskond saaks oma liikmeid suunata perekohustuste täitmisele. Muidu on kõik ööklubid vallalisi täis, aga pereloomiseni ei jõuta enne kui parim enne möödas, meeleheide peal ja bioloogiline kell kukub ning selline meeleheitlik looduse sunnile järeleandmine annab meile palju vallasperesid. Kui naistele kehtiks meil sünnituskohustus, siis saaks inimene juba aegsasti peret planeerida, sest trahvid neile, kes kõrvale viilivad, oleksid suured.

Meil ei ole surmanuhtlust! Mis riik see selline on, kus pole surmanuhtlust? Tagajärjed on kõigile näha. Täna sülitab maha, homme tapab, ülehomme reedab juba kodumaa… Kõrgeimat karistust tuleks mahasülitajate puhul juba ennetavalt rakendada! Kui mahasülitajad ära giljotineerida, siis nad ei jõua enam kodumaad reeta ning meil kehtiks kurjategijate suhtes nulltolerants. Musta mere laevastikus oli ordnung majas nagu Draakulal, süüdlane lihtsalt määrati, käsuahel oli hea lühike, omakohus toimis ja kõik kohtuotsused menetleti kiirkorras. Salaagad olid hirmul ning keegi neist ei julgenud maha sülitada enne kui dembliks said. Tulemus – meil ei olnud mitte ühtegi kodumaa reeturit! Mina toetan nõukogude armees kasutusel olnud omakohtute sisseseadmist, millel võib olla kasvatuslik mõju kogu ühiskonnale. Rahvakohtud võiksid tegutseda näiteks Delfi kommentaariumis, kus iga inimese tegevus arutatakse rahva poolt läbi ja kui süüdistatav saab rohkem miinuseid kui plusse, siis on ta süüdi ja mõistetakse surma. Kohtusüsteem peab kohanema kiirmenetlustega, et oleks piisavalt hukatavaid ja timukas ei logeleks.

Nõukogude armee oli tõeline vendluse ja õeluse proovikivi, kus sa võisid inimeste peale, kellega sa teenisid koos aega rahvaste sõpruses, iga ilmaga kindel olla. Kus mujal oli võimalik sõpru leida ning teiste rahvastega vennastuda kui ikka nõukogude armees? Kapitalistid on ju kõik omakasu peal väljas. Nagu ma siin juba rääkinud olnud, oli minu parim sõber Musta mere laevastikus mitšman Volkov, Tambovi poiss hüüdnimega Tambovi hunt. Mitšman Volkovil oli õde Matrjoška, kes laulis kuulsas Tambovi kooris ja keda selletõttu kutsuti Tambovi hoor. Kui teised Matrjoškad läksid lahti võttes aina väiksemaks, siis Matrjoška Volkova, vastupidi, läks lahti võttes hoopis suuremaks. Siis oli meil üks motorist, Abezjanov nimeks, Turkmenistanist või mingist teisest lõunavabariigist, kes hüppas ühe käe peal ja kires kuke moodi. Ta suutis kolmekümne sekundiga kanistritäie denatureeritud tehnilist piiritust ära juua! Vot selline mees oli, tõeline džigitt! Agdam Pohmelidze oskas kõhutuulega nii puhtalt Nõukogude Liidu hümni mängida, et oleks võinud teise otsemaid Eurovisioonile või Sopoti laulufestivalile saata. Meil oli veel üks Siberi poiss Denissov, vaikne mees, palju ei rääkinud, aga kui demblitega salaagasid peksma läksime, siis virutas nagu kuvaldaga.

Tänapäeva inimestel puudub arusaamine tõelisest kunstist. Eurovisioonile saadetakse lauljad, kes ei suuda seda võita ning teevad oma kodumaale häbi. Eestit tuleks esindama saata ikkagi žürii poolt akrediteeritud teeneline rahvakunstnik, Lenini preemia laureaat, keda võime usaldada, sest tema kõrge kunstiline tase on karastunud paljudes lahingutes. Kui mina saaksin otsustada, siis ei oleks mingit Eurovisiooni eelvooru üldse vajagi. Žürii, mis koosneb autoriteetidest ja usaldusväärsetest inimestest, valib juba enne konkurssi välja võidulaulu ja see saadetakse Euroopasse ning võidab ka seal. Võidulaulu valikut ei saa usaldada laiadele rahvahulkadele, kes hääletavad anonüümselt telefoni teel. No kuulge, kes niimoodi võitjat selgitab? Niimoodi võib võita täiesti vale laul, samal ajal kui õige laul kaotab.

Meil oli Musta mere laevastikus rahvakunstiansambel “Pesni i pljaski”, koosseisus motorist Abezjanov (tamburiin, tants, laul), Ivar (kitarre, balalaika, laul) ja mitšman Volkov (karmoška, bajaan, ansambli juht). Me olime kõikide Musta mere rahvaste seas väga populaarsed. Kui meid peaks Eurovisioonile saadetama, siis annaksid nad meile kindlasti oma hääle. Nõukogude armee ja sõjalaevastiku aastapäeva isetegevuskonkursil esitasime mitšman Volkovi ja Agdam Pohmelidzega tuukriülikonnas mõõkade tantsu balletist Luikede järv ja pärast kutsusid isegi demblid meid ees- ja isanime pidi. Ükskord, kui punane pidurivedelik oli otsa saanud, jõime jälle gürokompassi tühjaks ning sattusime Türgi vennasvabariiki, kus korraldasime nõukogude kultuuripäevad ja tutvustasime türklasi Puškini, Tšaikovski ja Repini loominguga. Eriti meeldisid türklastele burlakid Volgal, valge viina ja seentega.

Ansambel “Pesni i pljaski” esines koosseisus mitšman Volkov, motorist Abezjanov ja Ivar nõukogude armeest.