Pöördelised ajad Eesti filosoofias: pöördeliste väljavaadete jätkumine

@huviline

Üldjuhul on teada, et Maakera pöörleb ümber oma telje ja tiirleb ümber Päikese, kuid kindlasti esineb ka isikuid, kelle arvates maa on tasapinnaline, kuna ekraanilt nähtav vaade Maakerale kosmosest ei asenda nende igapäevast maastikukogemust. Veelgi rohkem esineb isikuid, kelle jaoks olustik ei ole üldse oluline ning kes piirduvad valemite ja mudelitega.

Umbes kakskümmend aastat tagasi elasin üle isikliku pöörde, kui ühel hetkel pärast pikemat õppeperioodi tundsin, et olen surmani tüdinenud ajalooliste isikute nimede, nende raamatute pealkirjade, ilmumisdaatumite ja tõesti huvitavate arutluste lugemisest,  summa summarum ajaloolise analüüsi õppimisest, sest tol ajal ja ka tänapäeval tähendab koolis õpetatav filosoofia filosoofia ajaloo õppimist, kuid huvi filosoofia vastu on jätkunud sellele vaatamata. Mäletan ka konkreetset ajendit ja kahjuks pean tunnistama, et see oli ühe eelmise sajandi nimeka  filosoofi artikkel. Kahjuks, sest kujutasin ette, et pööre peaks tähendama midagi uut, midagi avastuslikku, midagi tõelist ja tegelikku, mille ajendiks saab olla üksnes reaalsus. Tegelikult tähendab pööre ainult pöördumist ümber oma telje.

„Humanitaarteaduste metodoloogia“ keskne artikkel filosoofia valdkonnas on Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofiaprofessori Tõnu Viiki artikkel „Kultuuriline pööre“. Artikli lugemise käigus kujunes mulje, et artikli autoril pole olustikust, mis meid ümbritseb, sooja ega külma. Iseenesest tunnustust vääriv püüd mõtestada kaasaja filosoofias toimuvat läbi kultuuri jääb paraku vaid ühe poole ütluste kataloogiks, kus pole nimetatud ühtegi loodusteaduslikku fakti, nt mõõtu, värvi, kohta või muud reaalsuse tunnust, küll on seal aga  humanitaarteaduslikke fakte, nimekate filosoofide nimesid, ilmunud teoste ilmumisdaatumeid, ka muid aegu ja näiteid. Kasutatud kirjanduse nimekirja vaadates saame aimu, keda artikli autor peab autoriteetseks, kuid artikli lugemist see selgemaks ei muuda, kuna kõik nimekirjas toodud filosoofid on muutuvad suurused, kelle ühes teoses väljendatud seisukoht on teises teoses suure tõenäosusega ümber lükatud. Humanitaarteaduslikud faktid ongi tõenäolised. Seega loodab Tõnu Viik (TV)  oma väidet kultuurilisest pöördest kasulikult põhjendada üksnes humanitaarteaduslikele faktidele toetudes. See on normaalne küll  teaduses, kuid filosoofile on ebanormaalne sulgeda silmad ebakasuliku ees.

Artiklile võib teha kaks vormilist ja ühe sisulise etteheite, võib olla ka rohkem. Esiteks tegeleb antud artikkel üksnes mõistetega, sõnadega, terminitega, millega jääb pöörlema ümber oma telje. Kaasaegne teadmiste standardmudel nõuab lauseid. Mõisteanalüüs iseenesest on humanitaarteadustes kohane, kuid paraku puuduvad analüüsis tegijad (alus) ja tegevused (öeldis). Teiseks on ütlused antud artiklis olustikuga seostamata, st sisulisest küljest puudub kvalifikatsioon. Pole arusaadav, kas kultuurilise pöörde tagajärjel hammustab tsivilisatsioon hea ja kurja tundmise puu otsas kasvavast õunast või ei hammusta.

Autor väidab sissejuhatuses kultuuri mõistet lahates, et „küsimus pole mõistagi pelgalt uue sõna leiutamises või selle tähenduse teisenemises, tegemist on uue reaalsuse ja uue uurimisobjekti avastamisega“. Kultuur on TV arvates kollektiivsete ideaalsuste süsteem tervikuna (lk 60). Edasi teatab autor, et „seega ei huvita mind niivõrd kultuuri eksplitsiitselt defineerivad teooriad, kuivõrd kultuuriobjektide nägemise viisid ja sellest lähtuvad analüüsitehnikad ja töömeetodid.“ Nimetatud töömeetodite ja analüüsitehnikate selgitamiseks eristab TV kultuuri defineerimise katseid kultuuri kontseptualiseerimise strateegiatest, tehes nende vahel vahet (lk 63).  Järgnevalt esitletakse lugejale kümmet kultuuri strateegiat: rahvuslikku (etnograafiline), isiklikku (subjektiivne), kogemuslikku (fenomenoloogiline), mängulist (performatiivne), ühiskondlikku (institutsionaalne), ideelist (eidoloogiline), otstarbelist (funktsionaalne), väljendusvormilist, ainelist (substantsiaalne) ja väärtuselist (aksioloogiline) strateegiat. Kokkuvõttes sedastab autor kultuurilise pöörde jätkumist tänapäeval, mis seisnevat erinevate strateegiate paljususes, aga ka metodoloogilises segaduses. „Küsimus pole muidugi selles, kas need liikumised on head või halvad, vaid selles, kas nad viivad mingisuguse uue üldaktsepteeritava kultuurikontseptsiooni tekkimiseni humanitaarteadustes – nii nagu juhtus evolutsiooni idee kasutuselevõtuga bioloogias“ (lk 75).

Tegelikult pole võimalik nõustuda autori idealismiga , kelle sooviks näikse olevat uue üldaktsepteeritava kultuurikontseptsiooni tekkimine humanitaarteadustes, sest see tähendaks vältimatult ka maailma ühetaolistamist, kuna uus kultuurikontseptsioon neelab üldaktsepteeritavuse tõttu kõik teised. Raske on nõustuda ka arusaamaga kultuurist, mis olevat kollektiivsete ideaalsuste süsteemi tervik, sest ideaalsusi süstemaatilisteks pidada – vähemalt ajalugu seda ei kinnita. Pigem on ideaalsused harva esinev nähtus, nt noorusidealism. Kultuur on aga pigem kommete kogu, protsessuaalses mõttes plahvatus, mis seisneb mitmekesiduses, vrdl luuletaja Juhan Liivi mõttetera „elu on mitmekesiduses“. Samuti usub autor ekslikult, et evolutsiooni idee kasutuselevõtt bioloogias Ch.Darwini poolt 19.sajandil oli tolleaegsele teadusavalikkusele suur šokk. Paul Tillich kirjeldab 1961 nimetatud šokki humanismi kontekstis näilisena: „Evolutsiooniõpetus, mis tekkis täpselt saja aasta eest, tabas sokina inimese traditsioonilis-teoloogilist enesemõistmist, ja mitte üksnes teoloogilist, vaid ka humanistlikku. /… /Ehmatus kadus, kui pääses võidule arusaam, et teooria inimese tekkimisest ei ütle veel midagi tema olemuse kohta. /…/ Evolutsiooniõpetus ei eitanud inimese enesemõistmist oma kreatuursusest teadliku kreatuurina, vaid koguni süvendas seda.“ Näiline murrang, näiline uus, unustatud vana, traditsiooniline bioloogia. Filosoofia, samuti kultuur, peaks siiski tegelema sisuga.

Niisiis on akadeemiline filosoofia TV artikli näitel jätkuvalt üldsõnalisuse ja üldsegasuse probleemi ees, vaadeldes uurimisobjektina telge, mille ümber kõik pöörleb. Omaenese naba vaatlemist on filosoofiale ette heidetud taassünnist alates. Meetodi ja aine eristamisega lootsid filosoofid seda probleemi lahendada, kuid TV artikli näitel pole seda isegi tänapäevaks veel lahendatud. Autor, kes võtab kasutusele sõjandusest pärit strateegia mõiste, peaks samuti läbi mõtlema ja kirjeldama  kultuurilise pöörde taktikalised ja operatiivtasandi tunnused. Kokkuvõttes taandub kõik siiski ütluste seostamisele olustikuga. Meil pole põhjust omistada kodumaale kõike, mis Lääne filosoofias aset leiab, kuivõrd Eesti filosoofia toetub kohalikule keelele, mille tähendused ja osutused viitavad kohalikule olustikule. Sama jutt käib ka kõikide teiste pöörete kohta. Ainuke, mis võiks meid edasi aidata selguse suunas, on filosoofia üldosa välja arendamine, eristamisaluste analüüs, mis jääb kindlaks filosoofia ainuomasele uurimisobjektile: mõtlemisele.

september 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.