Ivar nõukogude armeest meenutab V

@jolli&ckrabat

Burksiputka juures, mida me Anfissaga peame, lähevad tibid sellise kuti juurde, kellel on rohkem sulli ja feimi, jämedam kuldkett kaelas ja parem auto istumise all. Mis Ameerika ees lömitamine see olgu? Ma võin teile öelda, et ei ole parimat autot kui Moskvitš 407. Selle auto järgi tehti enamik maailma autosid, isegi Ladasid. Kellel olid maailmas esimesena turvavööd? Mossel! Mercedes tegi need alles kakskümmend aastat hiljem. Mossesid toodeti isegi ennesõjaaegsel Saksamaal, see peaks taset näitama! Mosse puhul oli oluline veel see, et ükskõik, mis seal perse läks või ära kukkus, kõike oli võimalik ise parandada. Näiteks sidusid sumbutaja heinanööriga auto külge ja sõit läks edasi. Meie aja inimesed olid leidlikud, mitte nagu need tänapäeva lodipüksid, kes ei jaksa kätekõverdusi teha. Ma võiks siin pikalt rääkida, kuidas me Musta mere laevastikus laevu parandasime. Kui mootor ei hakanud tööle, siis panid talle paar hoopi kuvaldaga ja täiskäik edasi! Varuosasid oli võimalik saada mustalt turult, kuid tihtipeale sai neid ka vahetada, näiteks nukkvõlli käigukangi vastu. Tänapäeva autod vii muudkui kalli raha eest parandusse, kus nad midagi teha ei oska, aga raha võtavad küll.

Kapitalistliku riigi häda on selles, et kõike saab osta liiga lihtsalt. Kui mina noor olin ja Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis elasin, kas siis oli võimalik endale niisama lihtsalt autot osta? Ei olnud! Kõigepealt pidid ise kõva mees olema, parteilane või ühiskonnale vajalik, näiteks lüpsid lehma rohkem, kui ta suutis piima anda või siis olid tubli sportlane ja võitsid kõiki kapitalistlikke sportlasi olümpiamängudel. Alles siis lubas riik sul auto osta! Nüüd on igal matsil sms-laenuga või nooreperelaenuga auto muretsetud. Mõned isegi elavad autos! Meie omal ajal seisime seltsimeestega autoostuloa järjekorras. Mina seisin koos naisega viis aastat järjest, vahetustega, sest kui mina seisin, siis tõi naine mulle süüa ja vastupidi. Kui ostuluba lõpuks kätte anti, siis tegime väikese peo koos naabrite ja sugulastega, pakkusime sardellisalatit ja üks hea inimene tõi parteikomitee puhvetist apelsiine! Viinuskit voolas ja lõpuks käisin isegi Valge Kure lauale, mille üks klient oli Anfissale toonud, kui ta naiste karvase äärega kunstnahast saapad altleti kätte sai. Nõukogude ajal oli neil, kes olid eesrindlikud, kõik vajalik olemas. Peale Nõukogude armeest demobiliseerumist asus Anfissa tööle kaubandussfääri ja meil oli viinereid ning sardelle nii palju, et isegi Šarik ei hoolinud neist enam. Kõik pidasid Anfissast lugu!

Majandusnäitusel käisime ikka uusimat tehnikat vaatamas. Kui insenerid olid suutnud midagi uut kokku varastada, siis tehti uus mudel kohe valmis, mitte nagu praegu, et patent ees ja taga. Teadmised peaksid olema vabalt kättesaadavad. Teie leiutate, meie kasutame ning ausalt öeldes ei ole isegi häbi. Tehke siis midagi meie järgi ka, kui vingute, et meie tegime teie järgi. Mina näiteks leiutasin kolme jalaga tabureti ja seda ei taha ükski kapitalist millegipärast järgi teha. Bensiin oli meie ajal odav ja vabalt käes, A-66, A-72 ja A-76 ja mis nad kõik olidki. Lõpuks tuli AI-93 ja see viimane pani ikka korraliku litaka, kui pool liitrit alla jõid. Need tänapäeva maherohelised ökobensiinid ei ole pooltki seda. Kui millestki puudus oli, sai seda alati riigilt võtta ja keegi ei pannud seda pahaks, sest meil oli võim rahva käes ja kõik võtsid. Kui ma veel vorstivabrikus töötasin, siis võtsin alati tööd koju kaasa, aga katsu sa nüüd midagi võtta, kohe kutsutakse politsei.

Võim on rahvast võõrandunud. Põllumajandus on hävitatud, külad on kõik välja surnud ja sellist linna- ja maainimeste vennastumist nagu varem, enam ei toimu. Kõiges selles on süüdi kapitalistid.  Sotsialistlikud ühismajandid, kolhoosid ja sovhoosid, tuleks taastada, sest seal oli see õige põllumajandus. Sada kõplaga kolhoosnikut harisid ühte põldu ning siis ei olnud mingeid töötuid ega joodikuid. Joodi kõvasti, aga kõik olid ilusti kolhoosi palgalehel. Tööd oli nii palju, et ise ei jõutud kogu tööd ära teha ja kui tuli sügis, toodi  linnast šeffe juurde. Enne revolutsiooni sai maarahvas tööd mõisates, kuid Hitler kutsus enne Nõukogude Eestile kallale tungimist mõisnikud ära ja mõisahooned said kannatada, siis kui meie armee taganemise käigus fritsud välja peksis. Mõisate taastamise vastu olen ma otsustavalt, sest koos mõisatega võidakse taastada ka mõisnikud ja siis ei ole enam kaugel pärisorjuse taastamine, aga kes tahaks minna tööle pärisorjaks? Võib-olla tuleks taastada mõisatallid, sest seal õpetati eestlasi kultuuriruumiga integreeruma ja neile, kes ei tahtnud integreeruda, anti vitstega peksa. Sellised haridusasutused oleksid ehk tõesti kasulikud. Musta mere laevastikus said kõigepealt peksa ja siis õppisid demokraatiat. Kui demokraatia selge, siis võisid ise demokraatiat levitama ehk peksma hakata.

Musta mere laevastikus käisime ühismajandites põllusaagi koristamisel šefluskorras abis ja tõsi mis tõsi, nii rikkalikku vastuvõttu pole ma varem kusagil kohanud. Juua sai nii, et mitte ainult meri, vaid ka maa oli must ja mitte punast pidurivedeliku, vaid ehtsat nõukogude viina. Tavaliselt jäime sinna vabatahtlikult veel mitmeks nädalaks peale koristustööde lõppu ning iga päev toimusid meil poe taga rahvakoosolekud, kus rahvas ja armee vennastusid. Kolhoosnikud olid väga lahked ja ma tõin koristustöödelt kaasa kombaini, rehepeksumasina ja kümme kotti maisi. Koolilapsed said koolist vabaks ja tulid plaanimajandusele appi. Nad ei pidanud siis koolis õppima, vaid said tööd tehes teada, mis elu on ja kus kartul kasvab. Seda nimetati töökasvatuseks. Tore oli vaadata, kuidas noored vihma käes mitmekesi viiekümnekiloseid vakkasid traktorikasti vinnasid. Niiviisi saidki neist tõelised mehed, kes pärast teenisid aega nõukogude armees.

Praegu ajab riik oma noored välismaale orjatööle. Meie ajal olid piirid kinni ja seda sai teha siinsamas. Kõik noored olid kodus, ei pidanud kusagile sõitma ja kasvasid tublideks meesteks nagu mina! Aga nüüd? Saja kõplaga kolhoosniku asemel on talunik ostnud traktori ja künnab ühe päevaga oma põllud üles. Meie ajal oli traktorist ikkagi omamoodi aadlik. Ta võis olla viinanina ja alkohoolik, aga kõik austasid teda. Katsu praegu töö ajast põõsa all pead välja magada – lahti lasevad!  Kui ma ükskord käisin uudismaal põldu kündmas, panin kiirovetsile autopiloodi peale, keerasin rattad natuke pöördesse ja läksin põõsa alla magama. Kui brigadiir põllust mööda sõitis, vaatas, et lausa stahhaanovlane on tööle tulnud. Traktor undas ja urises, ajas tossu välja ja joonistas, sahk taga, põllule selliseid uhkeid kaari, et vaata ja imesta!  Pärast anti mulle kiitusekiri ja pandi autahvlile, ma olevat pool oblastit üksi üles kündnud.

Traktoristid olid kolhoosides ja sovhoosides kõrges hinnas.

september 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.