Ivar nõukogude armeest meenutab VII

@jolli&ckrabat

Ükskord käis meil Anfissaga Eestis külas üks meie motoristidest. Eesnime ei mäleta, aga perekonnanime järgi ristisime ta kohe alguses Abezjanoviks. Tore poiss oli, tõi alati kodust arbuusi kaasa, ta elas kusagil lõunavabariikides. Tahtsime talle eesti kultuuri tutvustada, näidata, kuidas nõukogude armee jaanipäeval  rahvaga vennastus ja sõitsime Saaremaale. Oh, keeruta, kudruta kavalat juttu, kuldtärniga nooruke sõjamees sa, junõu. Mosse oli aga asju juba nii täis, et peale Anfissa, Šariku ja külakostiks kaasa võetud õllekastide sinna enam keegi sisse ei mahtunud. Meie ajal oli Saaremaa nagu välismaa, kuhu iga suvaline mats ei pääsenud, vaid tal pidi olema kohalik saarlasest sõber, kes saatis küllakutse. Algul oligi selline tunne, et sõidad välismaale, aga kui kohale jõudsid, siis oli kõik meie nõukogude oma ning inimesed ei saanud stressi, mis neil kapitalistlikes riikides tekkis. Nõukogude piirivalvepoisid siis kontrollisid iga sõiduki läbi, et ei oleks kummipaati kaasas või mõnda välismaa spiooni pagasnikus. Abezjanov aga oli meie viimasest eesti moodi saunaõhtust nii pehme, et me ei saanudki talle pilti enne ette, kui  piirivalvurid sadamas ta pagasnikust leidsid. Alguses vaatasid, et mingi mees lamab tagavararatta sees kerra tõmbunult. Äkki on spioon? Küsisid talt inglise keeles, et kes sa selline üldse oled. Motorist välismaa keelt ei osanud ja kui pildi ette sai, siis sai kurjaks ja pistis üles ajamise pärast sõimama.

Sõimata ta sindrinahk oskas, muidugi aktsendiga, aga selle eest kujundlikult. Saatis su kuni kolmanda põlveni tagant- ja ettejärgi nahhui, nii et kuidagi valus hakkas. Pärast oli selline tunne, nagu oleks tripperiga peldikusse sattunud. Piirivalvepoiss kuulas selle traktaadi ära, alguses läks näost punaseks, siis kollaseks ja lõpuks roheliseks nagu tema mundergi. Mina olen kõrge stressitaluvusega inimene ja oskan alati igas olukorras õigesti käituda, aga seekord meenutas piirivalvur kõrvalt vaadates kangesti valgusfoori, nii et hakkasin lausa naerma, kuigi sellises situatsioonis ei ole huumorile kohta, maha lasevad. Piirivalvur, kes oli vist alles esimese aasta salaaga, hakkas minuga kaasa naerma, ütles kergendatult: “omad…” ja laskis edasi sõita. Selge see, et omad, sest välismaalane sul nii kaunilt ei ropenda. Sellest ajast saadik väldivad kajakad sadamakaid, kus Abezjanov piirivalvureid sõimas. Igal pool mujal on, aga vat selles kohas ei ole. Ükskord küsisin ühelt ornitoloogilt, et kas kajakad suudavad nii vanasid asju mäletada? See ütles, et lõtva. See on ju nagu rahvamuistendis, et muna ju õpetab kana või vastupidi. Meil aga oli võimas jaaninädal ja järgmine kord sai Abezjanov pildi ette alles rongis kusagil Arhangelski kandis, kui ta kodu poole sõitis. Saatis veel postkaardigi ja tänas ette ja taha, aga vabandas, et ei saanud kauemaks jääda. Tegelikult oli ta ju muidugi kuu aega meil külas, aga see kõik möödus nagu üks päev. Selline tore lugu siis.

Üks teine lugu pärineb ansambel „Pesni i pljaski“ repertuaarist. Kord, kui me oma rahvakunstiansambliga kultuuripäevade raames Altai kraisse sattusime ja viinavõtmine natuke ülekäte läks, otsustasime koos mitšman Volkoviga naistesse minna, aga eksisime ära ja sattusime Himaalaja mägedesse. Vanemad inimesed mäletavad, et sellest ajast peale on amuuri tiigril triibud, sest naised, keda me tee peal kohtasime, olid karvased ja sabaga. Pärast olid kõik lehed täis, et Himaalajas leiti lumeinimesed, sest kohalikele tundusid kaks triibulistes meremehesärkides karvast eurooplast senitundmatute hiigelolenditena ja nad väitsid, et meie käitumine olevat samuti olnud lumeinimesele kohane. Musta mere äärseid rahvaid õppisin tundma siis, kui ma Suhhumis linnaloaga sadamasse minnes kogemata vales suunas läksin ja lõpuks Mahhatškalasse jõudsin, mistõttu kuni järgmise linnaloani teenisin Kaspia mere laevastikus. Teekonna jooksul jäi minust maha hulgaliselt blonde ja sinisilmseid lapsi, ainult eesti keelt ei oska. Räägitakse, et ma olevat  oluliselt kaukaasia rahvaste geneetilist koodi muutnud. Teinekord vedasin kasti viina peale kihla, et lähen Araali merest kuiva jalaga läbi, nii et isegi püksid ei saa märjaks. Enne olin nädal aega jutti puskarit joonud, siis ajas nii janutama, et jõin mere tühjaks ja võitsin ka kihlveo.

Burksiputka juures oleme Lempsi, Mäidu ja Slaavaga neid maailma asju arutanud küll ja küll. Me oleme kõik suured välispoliitika eksperdid, eriti Lemps, kes on meist kõige rohkem koolis käinud. Ta on pool aastat isegi keskkoolis käinud, enne kui ta joomise ja suitsetamise pärast välja visati. Professorid võiksid tulla burksiputka juurde meie käest õppima, mis elu on ja missugused on need väärtused, mille abil sõpru otsida ja leida. Nõukogude rahvaste sõprusele võrdset kusagilt mujalt maailmast ei leia, sest meid lähendas teenistus nõukogude armees. Parem sõbraks võtta ikka tules ja vees karastunud turkmeen või kasahh, kellega sa oled kanistritäie punast pidurivedelikku koos ära joonud,  kui ärahellitatud eurooplane, kellel pole korda majaski, rääkimata sõjaväest. Aviobensiini või nitrolahusti peale hakkab sihuke kohe oksele, nii nõrga seedimisega on need kapitalistide võsukesed. Miks pidurivedelik punane on, küsite? Aga pidurid, kust seda vedelikku läbi aeti, olid ju roostes ning see andis värvi.

Mitte keegi ei keela meil üles ehitamast Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all, kuigi sõjamerelaevastiku lipp on mul siiani keldris moosipurkide ja  puskaripudelite vahel alles. Kapitalistliku riigi häda on mõtteviiside paljususes. Minu riik oli paks, kord oli seal majas ning naabrijuhan ei mölisenud. Kui meil oleksid üks ja õige ideoloogia, ajalugu, kirjandus jne, siis tekiks kollektiivil ühine arusaam asjadest. Tegelikult võiks õige arvamuse kõrvale lubada ka teisi – valesid arvamusi. Siis on võrdlusena kohe selge, et need on palju halvemad arvamused! Ainult, et nende arvamuste esitajaid võiks täpsemalt uurida, miks nad sellistele valedele järeldustele tulevad? Meie Lempsi, Mäidu ja Slaavaga oleme teinud oma ettepanekud, kuidas meie elu õnnelikuks muuta ning pirrud kahest otsast lõkendama panna: 1) teeme ära Eesti NSV koos meie oma Musta mere laevastikuga; 2) toome tagasi ostuload ja järjekorrad, kus inimesed olid võrdsed ja vennad; 3) toome tagasi surmanuhtluse, millega saame karistada neid, kes arvavad valesti ja nii jääb meile üks ja õige arvamus. Kui ma nõukogude armeest tagasi koju jõudsin, siis kuulasid kõik nooremad minu sõjajutte ja ma käisin koolides pioneeridele ning oktoobrilastele esinemas, aga nüüd ei huvita kedagi, kuidas tõeliseks meheks saada. Õppida oleks tänapäeva nannipunnidel meilt aga palju.

Tähelepanu! Tegemist on ravimiga. Ivar nõukogude armeest võib hooletul kasutamisel veelgi enam kahjustada teie tervist. Enne tarvitamist lugege tähelepanelikult pakendis olevat infolehte. Kaebuste püsimisel või ravimi kõrvaltoimete tekkimisel pidage nõu oma arsti või apteekriga. Ühtlasi paneb Ivar oma meenutustele praegu punkti.

september 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.