Elu on mitmekesiduses

Projekti “Aegumatud intervjuud” raames on valminud intervjuu vaimuliku, literaadi, Piibli tõlkija  ja Tartu ülikooli vabade kunstide professoriga 2011-2012, teoloogiadoktor Vello Saloga.

Mitmekesine on meie intervjueeritava Vello Salo elu, kelle julgesti eesti kultuuri gigantide hulka võib paigutada, sest tema tegudel on suund, mis järgib ühte tervikut, niivõrd kui eesti kultuuri üheks tervikuks saab nimetada. Siinkohal kõlavad Vello Salo sõnad, kes eesti kultuuri terviklikkuses ei kahtle, koos suure luuletaja Juhan Liivi mõtteteraga: „Ühesugusus surmab, elu on mitmekesiduses. Kuidas seda nii põrutavat nõuet, kõiges elus ja looduses igapäev korduvat, ometi tähele ei ole pandud?“  Kuidas siis ometi? Kas antud intervjuu annab meile mingi märgi, kuidas mõista mitmekesidust? Kui armastuse eelduseks on vabaduse olemasolu, siis mitmekesidus eeldab selgust; kui terviku eelduseks on osade olemasolu, siis kultuur eeldab kunsti. Loogilised kui-siis tehted sisaldavad siiski enam. Me teame, et midagi on, mis meid juhib, kuid see on meil peas ega ole nähtav. Nii sellest siis räägitakse ja antakse intervjuu, millest nähtub moment või ajavahemik, mil langes otsus ja elu eesmärk sai selgeks. Vello Salo keeruline saatus on mitmekesine oma selguse tõttu ning sellepärast pole õige mitmekesiduse alla liigitada ebaloomulikke inimsuhteid, mida tänapäeval elurikkusena on püütud reklaamida, sest ebaloomulikud inimesed on iseendaga ilmselgelt rahulolematud. Teisest küljest pole ka vabadus meile antud isiklikuks otstarbeks, sest mis mõtet on enesekesksel otstarbel, kui seal pole armastuse võimalust. Meie ees avaneb mitmekesine elukäik.

Intervjuu täisteksti on võimalik lugeda “Aegumatud intervjuud” veebilehelt:

http://aegumatu.wordpress.com/2012/10/28/elu-on-mitmekesiduses/

Viha vabariik IX – Lance Armstrongi hukkamine

@ckrabat

Hüüdlause „Pekske pikka, pikk on pealik!“ kehtib kunagise rattalegendi Lance Armstrongi  vastu käivitatud vihakampaania kohta.  41-aastane Lance Armstrong võitis aastatel 1999-2005 seitse prestiižikat Tour de France jalgrattavõistlust järjest, millega ta salvestas end jalgrattaspordi ajalukku. Totaalne meedia teenis nendel aastatel tema arvelt hiiglaslikke kasumeid. Kuigi Armstrong pole kunagi andnud positiivset dopinguproovi, siis tuginevalt kaudsetele tõenditele, määras Rahvusvaheline Jalgrattaliit talle eluaegse võistluskeelu ning tühistas kõik tema tulemused alates juulist 1998. Armstrong on tähelepanuväärne veel selle poolest, et 1996.a. diagnoositi tal munandivähk, mille siirdeid leiti sportlase ajust ja kopsudest. Armstrong elas üle mitu rasket operatsiooni ning keemiaravi, kuid juba 1998.a. alustas ta taas treeninguid ning aasta pärast võitis ta esimese Tor de France’i tiitli. 1997.a. rajas Armstrong vähi vastu võitlemise fondi Lance Armstrong Foundation (Livestrong Foundation), aga taandus selle juhtimisest käesoleval aastal peale dopingusüüdistuste intensiivistumist. Armstrong ei ole ennast keelatud ainete tarvitamises süüdi tunnistanud, kuid teatas augustis 2012, peale seda, kui oli kaotanud kohtuvaidluse USA Anti-Dopingu Agentuuriga (USADA), et loobub võitlusest talle esitatud süüdistustega, arvestades juhtumiga kaasnenud ühiskondlikku survet.

Üleilmne sõda dopingu vastu on omandanud mõõtmed, mis on iseloomulikud Simon Wiesenthali keskuse poolt korraldatavale natsijahile, kes püüab meeleheitlikult tabada veel viimaseid potentsiaalseid elusolevaid natsikurjategijaid, arvestamata, et sõjast on möödunud juba 67 aastat, mis vastab umbes keskmise eesti mehe elueale. Ma olen küll seda meelt, et kuritegude eest, eriti veel inimsusevastaste kuritegude eest, tuleb süüdlastel vastust anda, kuid seda ei saa teha kampaania korras ning plaane täites ning karistusel on eelkõige kasvatuslik ülesanne, mitte ühiskondliku kättemaksu etendamine.  Kui arvestada, et süüdiv inimene peaks olema sõja ajal olnud vähemalt täiskasvanu, siis saavad täna kahtluse alla langeda üle 85 aastased kodanikud, kes praegusel ajal enam teistele kaaskodanikele reaalset ohtu ei kujuta. Seepärast ei saa normaalloogika järgi eesmärgiks olla süüdlaste tabamine, vaid nende hukkamõistmine ning viimaste kahtlustatavate füüsilise tabamise asemel võiks programm keskenduda pigem kuritegude põhjuste ning tõe väljaselgitamisele.

Seesama metoodika kehtib ka dopingupatuste suhtes, sest nõiajahi meetodeid kasutades ei võidelda nende vastu enam reaalajas, vaid hakatakse minevikku ümber kujundama. Veelgi problemaatilisemaks muutub kogu protsess, kuna kõik see mineviku ümberkujundamine toimub valikuliselt. Hulgaliselt on kaudseid tõendeid Saksa DV spordisüsteemi dopingulembuse kohta, kuid pole kuulda olnud, et kunagi Ida-Saksamaale medaleid toonud sportlastelt hakatakse medaleid tagasi nõudma.  Nõiajahi laadsete meetoditega soositakse eelkõige avalikustamist eiravate totalitaarsete riikide spordisüsteeme, kus sport on osa poliitilisest propagandast ning keelatud abivahendite väljatöötamist paremate sportlike saavutuste nimel toetatakse riiklikult. Samas ei ole totalitaarsete riikide sportlased osa totaalse meedia müügistrateegiast ning nende võimalike eksimuste puhul eelistatakse pigem silmaklapid pähe tõmmata. Siin tekib kahtlus, et vihakampaaniate tegelikuks eesmärgiks pole mitte tõe väljaselgitamine, vaid lihtlabane kasumijaht. Õige on see, kes pole vahele jäänud.

Kuigi Rahvusvahelise Jalgrattaliidu (UCI) president Pat McQuaid kutsus veel hiljuti üles amnestiale varem dopingu vastu patustanud sportlaste suhtes ning väitis, et kauge mineviku musta pesu tänapäeval enam ei pesta, siis poliitilise ja sotsiaalse surve tõttu on ta jõudnud lõpuks risti vastupidisele seisukohale ning asunud nõiaprotsessi kütvale saunakerisele usinalt vett viskama. Ta teatas, et „Lance Armstrongil pole kohta jalgrattaspordist ning ta on välja teeninud olla unustatud“.  Kui vaadata aga Tour de France’i võitjate nimekirja aastatel 1996-2010, siis leiab võitjate nimekirjast vaid ühe ratturi, kes pole patustanud dopinguga (või pole seni veel vahele jäänud) – 2008.a. võitis Carlos Sastre. Patuste nimekiri sisaldab peale Lance Armstrong’i veel Bjarne Riis’i, Jan Ullrich’i, Marco Pantani, Floyd Landis’e ja Alberto Contador’i nimed, lisaks veel poodiumile tõusnud Richard Virenque, Alex Zülle, Raimondas Rumsas, Aleksandr Vinokurov, Andreas Klöden, Ivan Basso, Levi Leipheimer, Bernhard Kohl, Frank Schleck. Neist Vinokurov tuli peale karistuse ärakandmist äsja 38-aastasena Londonis olümpiavõitjaks. Niivõrd esinduslik patuste nimekiri võib viidata asjaolule, et tegemist pole üksikute valemängijatega, vaid süsteemiga tervikuna, mille vastu ei aita üksikute staaride giljotineerimine.

Eespool viidatud “Daily Telegraph’i” patuste nimekirja on tänaseks lisandunud Bobby Julich. Üksteist  Armstrongi kunagist meeskonnakaaslast U.S.Postal tiimist on tunnistanud keelatud ainete tarvitamist. Samuti mõned hooajad U.S.Postal’i meeskonnas sõitnud norralane Steffen Kjaergaard viskus patusena lõvide ette, tunnistades dopingu pruukimist ja põhjustades riigi läbi aegade suurima dopinguskandaali. Tundub, et sooritust parandavate ainete tarvitamine oli neil aastatel jalgrattamaailmas tavaline ning patuta sportlane tähistab jalgratturit, kes pole lihtsalt vahele jäänud. Viiekordne Tour de France’i võitja Miguel Indurain on kogu käivitunud nõiajahi keskpunktis üks väheseid asjaosalisi, kes on julgenud uskuda Armstrongi süütusesse, viidates mitmetele küsitavustele USADA raportis.

Keskaegsed nõiaprotsessid, kus valitses süü presumptsioon, on taas valla päästetud, nüüd kasutades juba moodsat tehnoloogiat ja uusimaid kommunikatsioonivahendeid. Nõiaprotsessid müüvad ja iga Novgorodi WC-s kivi heitev pööbli kogukonna liige tunneb end väärtuslikuna, kui ta saab meedia poolt välja kuulutatud patuse pihta kivi heita, mille vastu Jeesus meid hoiatas. Hiljutine erakondade rahastamisskandaal Eestis tõstis esiplaanile Reformierakonna, Kristen Michali ja Silver Meikari, kuid kas Michali või Meikari giljotineerimine muudab meie elus midagi, kui süsteem jääb samaks nagu ka kilekottidega erakondade kontoritesse sularaha kandvad nimetud poliitbroilerid. Totaalse meedia huvides on giljotineerimine ning temal pole vahet, kas giljotineeritakse Michal või Meikar, peaasi kui giljotineeritakse, sest veri, higi ja pisarad tõotavad talle kasumit. Nimed muutuvad, kuid giljotineerimine jääb. Nii nad tapsid ka Lance Armstrongi.

George W. Bushi poolt ellu kutsutud üleilmses sõjas terrorismi vastu kumas punase niidina läbi kättemaksu motiiv 11.septembri 2001 rünnaku eest, millega äärmuslaste tegude eest taheti karistada islami kogukonda üle terve maailma, kuid see oli sõda tagajärgedega, mitte terrorismi põhjustega, kus langenud terroristide asemele kerkisid uued. See on nagu kuritegevuse vastu võitlemine surmanuhtlusega, kus domineerib pööbellik ja antikristlik kättemaksu motiiv, selle asemel, et tegeleda kuritegevust soodustavate sotsiaalsete põhjustega. Võib ka väita, et kusagil on käivitatud varjatud sõda kristluse (mitte kristlaste) vastu, sest kristlikku ligimesearmastust tallatakse halastamatult maha. Totaalne meedia õhutab kättemaksu, lootes teenida topeltkasumeid nii staaride loomisest kui ka nende hukkamisest. Lance Armstrong’ilt nõutakse tagasi kunagi teenitud miljoneid, millest palju on kulutatud just ligimesearmastuse nimel võitluses vähiga, kuid kes nõuaks totaalselt meedialt tagasi nende raevuga teenitud miljoneid? Kui palju on totaalne meedia oma vere, higi ja pisarate abil teenitud kasumist loovutanud heategevaks otstarbeks? Kas ei peaks ka dopinguvastase võitluse eesmärk olema suunatud mitte tagajärgede, vaid põhjuste vastu?

Meil Eestis on kasvamas oma Lance Armstrong. Rahvusvaheline Spordiarbitraažikohus on pidevalt edasi lükanud kohtuotsuse väljakuulutamist Andrus Veerpalu positiivse dopinguproovi juhtumi kaasuses. Järelikult pole Veerpalu süü üheselt tõestatud, kuigi kasuminäljas Eesti meedia on ta tsirkust ja leiba tarbiva Novgorodi WC abil juba ühemõtteliselt süüdi mõistnud. Meedia, kes on teeninud Veerpalu spordisaavutuste arvelt, soovib omakasumit duubeldada Veerpalu giljotineerimisest. Meil on kombeks kunagised kangelased jäägitult põrmu tallata. Pekske pikka, pikk on pealik, sest äraaetud hobused, Armstrongid, Veerpalud jt lastakse ju maha, unustades julmalt ära kõik selle hea, mis nad on spordi propageerimisega kaasa toonud ning taandades nende võidud ainult keelatud ainete mõjule, justkui nagu oleks dopingu abil võimalik omandada ideaalset suusatehnikat või jalgrattasõidu oskust. Mida me võiksime Armstrongi hukkamisest õppida? Kohtupidamine peaks jääma reaalaega. Ajaloo ümberkirjutamine meenutab George Orwelli tõeministeeriumi aastast 1984.

Lance Armstrong on sellel pildil veel totaalse meedia positiivne kangelane, veel …

Foto: http://static.stuff.co.nz/1350934925/364/7850364.jpg

Üks mornivõitu hommik Timo-Cevini elus

@ckrabat

Ärkan. Keegi taob  nagu haamriga pähe. Rsk, mitte midagi ei mäleta. Eile õhtul laevaga Helsingist tulin, aga kuidas? Täielik mällar, noh … President kutsus talendid koju,  lubati selle eest kõvasti pappi välja käia ja nii ma tulingi, viimase laevaga. Presidenti mina austan, ta on feisspukis minu sõber … See oli kaks kuud  tagasi, kui Pets  helistas ja kutsus tänavakive paigaldama, tal Soomes käpp sees. Mul siin sms-laen kaelas, krt võtsin selle jaoks uue laenu, kuid pappi ikka pole. Rahapuudus peksab täiega sisse. Muidugi läksin. Soomest vähemalt saab papi kätte, mõnda aega saab elada.  Marii-Minett ja Džipsi-Johannes lähevad Austraaliasse. Normaalne. Peaks ka minema, aga ei viitsi. Pappi praegu on. Tõusen voodis istukile. Telefon heliseb…

Timo-Cevin … Maerut Mannjaana, sina vä? … Jou piff, mis teed? … Magan, rsk … Noh üritan magada, aga ei saa, pea lõhub nagu taoks keegi küprokit naeltega pähe …  Soomes olin. Eile laevaga tulin …  Vanamehe juures praegu. Ta on oma uue tsikiga siin. Hakkas lõugama rsk, kui eile öösel sisse sadasin, aga mul pohhui. Magada tahaks. Ilge pohmakas, vttu küll … Panime Petsiga Jüvaskülas tänavakive, megapappi saime, Aiku oli ka. Ma olen rahamees nüüd, irw … Petsiga oleme vanad semud, buumiajal panime oma firma püsti “Meeleheitel ehitajad oo-üü” … Tahad keppi teha? Okei, õhtul ju võiks … Sannsetis tuleb lahe pidu, täitsa prses, rsk … Võta oma sõbrants ka kaasa, see norm piff tead, blond, kena moll, ilusad jalad … Säsiliy Sofi just … Need soome vtud ei lähe üldse enam peale. Eesti piff on parim … Saame enne putka ees kokku. Tsau pakaa.

Sügan ennast. Pea lõhub. Vttu küll. Faking elajad. Krt, magada ei lase. Telefon heliseb.

Õu, Raibert, sina  vä … Eile laevaga tulin … Niisama nolan praegu, õhtul lähen Sannsetti … Maerut Mannjaana tuleb ka, täitsa püss eit … Sitaks lahe on Sannsetis. Naisi on sitaks. Ilma ei jää kunagi … Nahhui, bemmi oleks vaja. Vana läks nooreperelaenu katteks. Fakk, norm pill oli, põhjatuled all ja. Oled kuulnud, kas kuskil müügis on? Sheeri inffi … Renkut tean ikka … Müübki oma bemmi maha vä, missa räägid? … Paljuga, ei tea? … Hea loom tal, normaalselt tuunitud ja tõmbas nitro ka peale … Tänks, män. Viskan pilgu peale.

Telefon heliseb.

Tsau Tiux, mis teed … Nääd eile tulin Soomest … No sitaks hea papi sain ikka … No üritan bemmi osta endale ja. Renkul on müügis … Nääd Lacoste särgi ka sain ja. Laevast ostsin … Õhtul on Sannsetis mega pidu, minge mnni, rsk. Tuled ka vä?… Einoh, tule ikka. Mul on taskus miski tuhat euri. Sitaks saab juua mitu päeva …  Lasin endale uue tätoka ka teha, maoga. Lahe on, yolo, vttu küll … Sannsetis siis.

Krt, kuldketti pole enam kaelas, midagi oleks nagu puudu. Sügeleb, rsk. Telefon heliseb.

Kes sa oled? … Lemps. Kes krdi Lemps? … Laevalt. Ookei. Mis mõurad, Lemps?  … Eile õhtu panime tina. Selge … Miskit ei tee, niisama nolan. Varsti lähen bemmi üle vaatama. Renkut tead? Müüb bemmi maha …  Tra, minge mnni. Eepik feil täiega, mitte midagi ei mäleta. Mingi hetk läks pilt eest ära … Panid mu taksosse, tänks män … Täna ärkasin kodus, pea lõhub … Keegi on mu kuldketi laevas rotti pannud, nahhui … Kle, hoia kõva, varsti laevas näeme.

Telefon heliseb.

Timo-Cevin … Kes sina oled?  …  Rivo, aa, okei … Jepp, põhikoolis istusime ühes pingis. Mis teed? …  Ülikoolis käid? Lõpp mees, rsk. Miski intelikent oled ve? Lol, tra küll … Nonääd tead. Mul jäi jälle keskas pooleli. Napilt jõudsin kümnendasse … No kellele seda haridust nagu vaja ongi. Tulin eile Soomest, panin nädal otsa tänavakive ja … Nääd sitaks ulmet pappi teenin. Praegu on miskit tuhat euri taskus … Bemmi ostan ja. Nääd eile laeva pealt ostsin Lacoste särgi … Tead rääkisin ennist Tiuxiga. See tibi, keda sa üheksandas panid. Saame õhtul Sannsetis kokku. Viimase peal mutt. Oskab elada, rsk … Kle ole mõnus, messime vahel.

Fakk, koolis tundus normaalne tüüp, aga nüüd õpib ülikoolis. Täitsa lolliks läinud. Telefon heliseb.

Džipsi-Johannes. Jou, kus oled? … Putka ees? Mis teed? … Bemmiga driftid. Normaalne! … Mis mussi kuulad? Norm tümm, tead. Tahaks endale ka … Lõpp viimase peal tümakas, vttu küll … Õu, kas sa Renkut näed seal kusagil? … Pidi oma bemmi maha müüma … Ostan ära, rsk. Mul on sitaks raha nüüd. Soomest sain megapappi … Tulen läbi.

Telefon heliseb.

Möh? … Kes ? Rixx, sina ve? … Eile? Kõllasin vä? Öösel? … Krt ei mäleta, täelik mällar, vttu küll … Kle tule õhtul parem Sannsetti, seal on megalahe pidu ja mul on sitaks pappi … Naisi on sitaks. Säsiliy Sofi tuleb ja … Jou, näeme seal.

Leian pooliku õllepurgi ja võtan lonksu. Õlu on liisunud. Lapin kulta, rsk. Telefon heliseb.

Mina helistasin. Ei tunne ära ve? … Neandertaal … Tahad, panen sulle kannaga näkku, siis tuleb meelde? … Kes olen, kes olen, Timo-Cevin olen … Millal ära maksad? …. Mis tähendab, ei ole? Krt, siis ei lase teistel burksi osta, kui raha pole, rsk. Tra, neli burksi ostsin sulle … Miski daun oled ve? Millal ära maksad? … Tra küll, võta laenu siis … Ära laia, tead, tõmba oma suuvärgiga kortsu või saame putka ees kokku ja vaatame, kes siin tõeline mees on … Mul absull pohhui, kuidas maksad, aga omadega ei plõksita, saad aru. Miski pede oled ve?… Aja papp välja ja kebi sellega putka ette, muidu taon sul molli üles. Siijuuleiter!

Telefon heliseb.

Cärlyn-Angelina, mida vttu, sina vä … Milaanos? … Mis tähendab, saada raha. Tramaivõi. Miks sa Marco käest ei küsi? … Mis tähendab, et ei ole?  Aga moemaja? … Tüübil pidi ju mega pappi olema. Tra, mulle jäi kümme euri võlgu … Mis tähendab, rasked ajad. Aga see maja ja mersu, mis pildil näha olid? … Mine õige ptsi, mul endalgi raske … Roberto-Ronaldinjo? Muti juurde viisin, mis siis? Millega mina teda üleval pean? …  Mis tähendab, et meie laps?  Tra küll, mul pole aega last kasvatada, pean sms-laenud tagasi maksma …  Soomes tööl olin. Panime Petsi ja Aikuga Jüvaskülas tänavakive … Tra küll, kas mina käskisin sul Marcoga ära joosta … Täitsa prses, modelliks lubas teha. Tegi siis vä? … Mis sul viga on? Meie laps ja meie laps, aga kui Marcoga Milaanosse kimasid, polnud laps enam meeles. Kas see üldse minu laps on? Lasid must täiega üle, vttu küll … Mis see minu asi on? Tõmba täpiks õige …  Kle, ära tüüta mind. Tsau pakaa.

Haigutan. Telefon heliseb.

Jarmo … Eile õhtul laevaga tulin, aga praegu olen mällaris.  Täielik bläkkaut … Kle lähme putka ette hängima? … Vaja Renkuga kokku saada. Temaga on üks jutt … Ostan tema bemmi ära … Normaalne. Ajan dressid selga ja hakkan tulema. Moi.

Lõuna-Aafrika buuri räppari Jack Parow’ (kodanikunimega Zander Tyler) esitatud “Cooler as Ekke” on nimetatud ka burksiputka mitteametlikuks hümniks.

Talendid koju – elu burksiputka ees

@ckrabat

Hiljuti tähistas Tartu Ülikooli sotsiaalteaduskond oma 20-aastast sünnipäeva ja korraldas  sel puhul konverentsi teemal „Doktorid eesti ühiskonnale“, kus täiesti juhuslikult ja eksikombel õnnestus ka viibida. Konverentsil esinesid paljud seal doktorikraadi omandanud inimesed ning paneeldiskussioonis vahetasid mõtteid haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, rektor Volli Kalm ning professorid Mart Ustav ja Toivo Maimets. Põhiküsimuse võttis lühidalt kokku Aleksander Pulver, kes oma ettekandes põhiküsimusele vastates sedastas lühidalt ja selgelt, et Eesti ühiskonnale pole doktoreid vaja, millega siinkirjutajal jääb üle vaid nõustuda. Marju Lauristin väitis intervjuus Delfile, et tark majandus ja tark poliitik vajab sotsiaalteadlasi, aga kas tarkus ikka on ühiskonnas väärtustatud?

Riik koolitab doktoreid vastavalt riiklikule tellimusele, kuivõrd ta peab vajalikuks nende koolitamiseks ressursse eraldada, kuid riiklik tellimus tuleneb sotsiaalsest tellimusest, kuivõrd ühiskond on valmis haridust väärtustama. Sotsiaalne tellimus tugineb ühiskonnas kehtivatele väärtushinnangutele ning riiklik tellimus on sellest otseses sõltuvuses. Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimestel aastakümnetel väärtustas ühiskond vabadust, mis tõi kaasa humanitaarteadlaste üleproduktsiooni. Kaasaegne sotsiaalne tellimus on normeerituma ja kontrollituma ühiskonna suunas, mille konsolideeriv jõud on hirm. Hirmu sümbol näiteks on Vabadussõja võidusammas kunagisel Võidu väljakul – vabaduse narratiiv vs võidu narratiiv. Kaasaegses Eesti ühiskonnas esineb hirmu narratiiv üsna tugevasti – mida kõike ei kardeta, Venemaad, Euroopa Liitu, vähest sündivust, majanduskriisi jne. Kuna hirm järgmise assotsiatsioonina tekitab viha, siis pole midagi imestada, et ühiskonnas kõlavad aina valjemad nõuded suurema ühetaolisuse – totaalse riigi, valju korra ja vaikiva ajastu järele, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabrijuhan ei mölise. Sellise ühiskonna toimemeetodiks saab tihtipeale olema vägivald.

Marju Lauristin on võrrelnud kaasaegset Eesti ühiskonda Suure Prantsuse revolutsiooni eelse ajastuga, kuid mina oleksin siiski progressiivsemalt meelestatud ja paigutaksin sotsiaalse tellimuse kusagile 1930-te aastate Saksamaale, Weimari vabariigi lõpuaastatele, sest sealgi oli ühiskonda konsolideerivaks jõuks hirmust välja arenenud viha, mis sotsiaalse tellimuse reaktsioonina tõi kaasa totalitaarse riikliku ja ühiskondliku korralduse. Sellise sotsiaalse tellimuse juures muutuvad sotsiaalteadused väärtusetuteks, sest samal ajal kui reaalteadused esindavad absoluutseid väärtusi (2+2 on alati neli, sest kui 2+2=5, siis ei ole tegemist enam reaalteadustega) ning humanitaarteadused esindavad suhtelisi väärtusi  (sotsiaalne tellimus annab William Shakespeare’ile suurema väärtuse kui Barbara Cartlandile), siis sotsiaalteadused esindavad eelkõige kriitilist mõtlemist. Kui sotsiaalne tellimus väärtustab totalitarismi, siis hakatakse edendama eelkõige realteadusi, sest need ei tundu  kehtivale ühiskondlikule korraldusele ohtlikud.

Kaasaegset Eesti ühiskonda iseloomustab totaalse meedia võim sotsiaalse tellimuse üle (hirmu narratiivi elushoidmine, pürgimus kohtuvõimu asendamisele rahva tahtega). Lollus on kuulutatud väärtuseks – sotsiaalne tellimus käsitleb ühiskonda kui burksiputkat Rasmus Merivoo filmis „Tulnukas“, kus ülemaks kui hõbevara, kallimaks kui kullakoormad, tuleb lollust tunnistada. Totaalse meedia poolt ellu kutsutud netikommentaartiumid toodavad kõverpeeglis sotsiaalset tellimust, nihestatud maailmapilti, kus õigus on neil, kes kõvemini karjuvad (Novgorodi WC sündroom). Totaalse meedia poolt loodud nihestatud paralleelmaailmas ruulivad kõiksugused anonüümsed netikommentaatorid roobertid, natsid, breivikud, igasugused proletaarsed võitlejad, maksumaksjad ja muidu lollid, keda sigib juurde küülikute kombel, sest neile on suunatud sotsiaalne tellimus. Meediakeskses ühiskonnas tekivad reaalteaduslikud absoluutsed väärtused, mis ei kuulu vaidlustamisele (Venemaa ründab meid homme kõikide oma rakettide ja tankidega, Eesti rahvas sureb homme välja, Euroopa Liit on Nõukogude Liit, kuritegevuse vastu aitab kõige efektiivsemalt võidelda surmanuhtlus, jne).

Kui sotsiaalne tellimus ehitab burksiputkat, siis sinna pole sotsiaalteadlasi vaja, rääkimata doktoritest. Teadus bürokratiseerub, mis viib lõppkokkuvõttes sinnamaani, et tekib omaette süsteem süsteemis, mis toidab iseend, kuid ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Doktorikraad võib osutada ühe süsteemi tipuks, kuid ta ei oma väärtust ühiskonnas laiemalt, teistes süsteemides. Vastupidi, doktorikraad võib muudes ühiskonna süsteemides läbilöömisel saada isegi takistuseks, sest kardetakse, et doktorikraadiga isik on nii tark, et hakkab teiste süsteemide alustalasid õõnestama. Kui teil on valida, kas võtta tööle doktorikraadiga isik või keskharidusega püüdlik loll, kellest pole karta, et ta oma peaga mõtleb või oleks liiga kriitiline, siis kelle te võtaksite? Tööle hakkab alalhoiumehhanism. Täpselt samamoodi nagu teadus, nii eksisteerivad ühiskonnas veel mitmed teised omaette süsteemid nagu riigibürokraatia või avalik teenistus, mis teaduskraadi ei väärtusta (või teeb seda parimal juhul formaalse nõudena), vaid seal kehtivad mingid teised omaette reeglid või mõõdikud.

Süsteemidest koosnevale ühiskonnale on iseloomulik kvantitiivsete näitajate prevaleerimine kvalitatiivsete näitajate ees. Tuleb teha rohkem, aga mitte paremini! Kvantitatiivsed näitajad on paremini kontrollitavad reaalteaduslike meetoditega, millega saab hakkama iga keskharidusega ametnik, kes teab palju on 2+2. Nii sünnivadki mõõdikud! Ka doktoriõppe raames on doktoritöö vaid üks kvantitatiivsetest näitajatest, mitte omaette väärtus. Kvantitatiivsete mõõdikute kasutamine võib tekitada doktorite massiproduktsiooni, mis  lõppkokkuvõttes devalveerib kraadi väärtuse. Nii juhtus näiteks males, kus rahvusvahelisi suurmeistreid tekkis peale normatiivide kehtestamist nagu seeni peale vihma, neid on tuhandeid ja see tiitel pole enam väärtus. Kui doktorikraadi omandamine muutub süsteemi osaks, mida mõõdetakse kvantitatiivsete mõõdikutega, siis tema sisuline väärtus paratamatult langeb. Reaalteadusi väärtustavas süsteemis pole ju tähtis, missugusi väärtusi üks või teine teadustöö sisaldab, vaid kui prestiižses väljaandes ta on avaldatud. Seetõttu muutub jumaldatud väärtuseks kvantiteet, Thomson Reuters’i indeks, mitte töö läbi tekitatav kvaliteet.

Rahvusvaheliste indeksite ja muude mõõdikute jumalikustamine aga ei pruugi positiivselt mõjuda emakeelse teaduse arendamisele. Pealegi soodustab kehtiv mõõdikute süsteem lühemate artiklite produtseerimist, seevastu mitmeaastased projektid nagu raamatud on kõike mõõta ja kontrollida püüdva süsteemi poolt alla hinnatud, mis viib lõppkokkuvõttes teadustöö kvaliteeti veelgi rohkem allapoole. Mõõdikute süsteemi tüüpkongelane on Tümpsa George Orwelli „Loomade farmist“ – ma teen veelgi rohkem tööd, mitte ma ei tee paremini tööd! Kehtiv süsteem toetab kauba müümist. Sotsiaalne tellimus väärtustab müügimehi – sa ei peagi midagi teha oskama, vaid sa pead rääkima, kuidas sa midagi teed. Müügimehed on jälle väärtuslik leib totaalse meedia poolt kontrollitavale ühiskonnale, sest nad aitavad meedia poolt loodud paralleelmaailma elus hoida.

Kui projekti „Aegumatud intervjuud“ raames õnnestus intervjueerida Tartu Ülikooli vabade kunstide professorit Vello Salo (mis loodetavasti on varsti ka lugejatele kättesaadav), siis rõhutas tema just Juhan Liivi mõtet elu väärtuste üle – „elu on mitmekesiduses“. Ühetaolisus tapab! Teaduse ning doktorikraadi süstematiseerimine aga üritab tekitada just ühetaolisust – ühiskonda, kus kõigil on pea ühtemoodi kandiline ja keegi ei mölise, sest kriitiline mõtlemine on välja juuritud ning selleks, et süsteemis ellu jääda, peavad kõik pärivoolu ujuma. Juhan Liivi sotsiaalne positsioon alternatiivse mõtlejana möödunud sajandi alguses on sarnane doktorikraadiga sotsiaalteadlase positsiooniga tänapäeva Eestis. Sotsiaalne tellimus klassifitseerib sotsiaalteadlase ühiskonna heidikuna, kes ei tea, mis elu on ja istub oma elevandiluust tornis. Sotsiaalteaduse tasalülitamiseks üritavadki riik ja ühiskond teda süstematiseerida, et ta on surutud mõõdetavatesse raamidesse ning ei haaku teiste ühiskonnas toimivate süsteemidega. Burksiputka ette, kus kehtivad absoluutsed väärtused, pole kriitiliselt mõtlevaid sotsiaalteadlasi vaja.

Eesti Vabariigi president on otsustanud talendid koju kutsuda ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis nad tulevadki mühinal nagu merilõvid vähemalt nädalavahetuseks Tallinki laevaga. Kui sotsiaalne tellimus on burksiputka, siis tulevadki sinna sellised talendid, kes suudavad burksiputka ees läbi lüüa. Selleks, et tuleksid teistsugused talendid, peab muutuma eelkõige sotsiaalne keskkond, selline kuhu saabuval isikul on hea tulla ning kus ta tunneb end turvaliselt ja stressivabalt. Kui sotsiaalne tellimus on kinnisema ja kontrollituma ühiskonna poole, siis seal pole sotsiaalteadlasel siin midagi teha. Võib-olla tasuks mõelda selle peale, et meie väärtused ei peitu mitte kvantiteedis, vaid tuleks tagada elu kvaliteet. Me ei pea laste sündi stimuleerima sotsiaaltoetuste abil, sest nii tekitame kasumit burksiputkadele, vaid pigem ehitama väikese ja turvalise ühiskonna, kuhu lapsed sünnivad vabast tahtest ja armastusest, sest neil on seal hea ja turvaline olla. Seesama kehtib ka teaduse ja doktorite kohta.

Talendid tulevad koju. Küll siis Kalev jõuab koju oma lastel õnne tooma, Eesti põlve uueks looma!

Foto: (autor F.Elegar) http://img.viame-cdn.com/photos/92e215f0-e727-012f-a116-12313d2fd6b4/r600x600.jpg

USA presidendivalimised VII – kuu aega enne valimisi

@ckrabat

Kui vaadata, kuidas erinevad meediaväljaanded Ameerika Ühendriikide presidendivalimisi kajastavad, siis väga palju opereeritakse küsitlustega, kui palju seal ühte või teist presidendikandidaati üleriigiliselt toetatakse, kuid see kipub olema rohkem selline odav meediatrikk, millega valimiste vastu üritatakse tõmmata tähelepanu. Arvestades Ühendriikide valimissüsteemi, kus presidenti valivad osariikides saavutatud tulemuste põhjal nimetatud valijamehed, siis tuleb tulemuste prognoosimiseks jälgida meeleolusid erinevates osariikides ning eriti neis, kus valijate eelistused on suhteliselt tasavägised. USA valimissüsteem annab osariigi kõik hääled valimiskogus osariigis võitnud kandidaadile. Näiteks 2000.a. valimistel võitis üleriigilise rahvahääletuse demokraatide presidendikandidaat Al Gore, kes kogus vastasest ligi pool miljonit häält rohkem (50 999 897 häält vs 50 456 002 häält; 48,4% vs 47,9%), kuid valijamehed valisid presidendiks vabariiklase George W. Bushi, kes sai enda taha 30 osariiki Gore’i 20 osariigi ja Columbia ringkonna vastu ning võitis valijameeste ülekaaluga 271:266. Tulemus selgus lõplikult peale häälte ülelugemist Florida osariigis, kus Gore’i jäi Bush’ist, kes pälvis Floridale antud 25 kohta, lahutama vaid 537 häält. Tookordsed valimised põhjustasid kontroversiaalseid seisukohti häälte ülelugemise korraldamise kohta.  Püsima jäid kahtlused, kas valimiste eest vastutanud tollane Florida vabariiklasest riigisekretär Katherine Harris, kes peatas mitmed häälte ülelugemised, mõjutas protsessi käiku ja ka tulemusi.

Presidendivalimised on kindlasti ka personaalsete kuvandite võistlus. Mitt Romney kui eduka majandusmehe kuvand peab astuma vastu kuvandile Obamast kui „paremast“ ja rahvale lähedasemast inimesest, keda paljud võtavad kui “oma poissi rahva seast“, samal ajal kui Romney päritolu on elitaarne, sest juba tema isa oli Michigani kuberner, kes kandideeris omal ajal ka presidendiks. Presidendikandidaatide teledebatt mööduval nädalal 3.oktoobril Denveris omas kindlasti teatavat meediaefekti, sest debati kaotamine oleks vabariiklasele Mitt Romneyle suur tõenäosusega tähendanud ka vältimatut kaotust eelseisvatel valimistel, kuid hea esinemine tagas vähemalt tema konkurentsivõime säilimise. Teisest küljest, kandidaatide esimene debatt käsitles ka majandusküsimusi, mis on kahtlemata Romney kõige tugevam külg. Küsitlused andsidki debati võidu Mitt Romney’le, kes mõjus värskemana ja energilisemana kui president Obama. Samas on töötuse määr Ühendriikides vähenenud 7,8% peale ja kui Obama suudab halva majandusliku seisu taustal leida progressiivsemaid märke asjade paranemisest, võib see kindlustada tema positsioone lõplikult. Ameerika Ühendriigid on tugevasti polariseerunud ühiskond, kus liberaalsema ilmavaatega inimesed vastanduvad ühiskonna konservatiivsemale osale ja edu saavutab tavaliselt selline kandidaat, kes suudab erinevad ilmavaated ühendada ühtse eesmärgi taha. Viimati õnnestus see möödunud sajandi eelviimasel aastakümnel Ronald Reaganil, kes paljuski teledebattide najal purustas müüdi endast kui padukonservatiivsest ideologiseeritud presidendist ning näitas ennast kogu Ameerika presidendina, kes suudab pakkuda laiadele rahvamassidele oodatud muutusi.

Reagani kampaaniale sarnaselt mõjus ka Barack Obama 2008.a. muutustele rõhuv kampaania, kui Obama mõjus ühiskonna eri pooli ühendava kandidaadina, keda asusid toetama isegi mõned konservatiivid, samal ajal kui John McCain üritas end müüa mitte kogu Ameerika, vaid religioossete konservatiivide kogukonna presidendikandidaadina, kes oleks ühiskonda veelgi  rohkem lõhestanud ning võidelnud “õigete” väärtuste kehtestamise nimel. Praeguse kampaania taustal mõjub Obama palju kulunumana ja väsinumana kui neli aastat tagasi. Romney ei ole väga palju rõhunud vabariiklaste ideologiseeritusele, vaid on püüdnud keskenduda praktilistele asjadele, kuid tema mainet kahjustas meediasse lekitatud video tema kohtumiselt sponsoritega, kus ta kandis maha 47% ameeriklastest kui Obama veendunud toetajad. Vabariiklaste eduvõimalused oleksid suuremad, kui nad leiaksid ühiskonda konsolideeriva presidendikandidaadi, kes suudaks traditsioonilisse vastasseisu pakkuda uut tuulepuhangut. Selleks võiks olla nt libertaarne Texase kongresmen Ron Paul, kuid sotsiaalsete konservatiivide suure mõju tõttu vabariiklaste seas on libertaarsete vaadetega kandidaadil eelvalimisi äärmiselt raske kui mitte võimatu võita.

Uue Ameerika Ühendriikide presidendi nimi otsustatakse tõenäoliselt nn „battleground“ osariikides,  kus liberaalselt ning konservatiivselt mõtlevaid ameeriklasi on enam-vähem võrdselt.  Selliseid osariike võib portaali praegu välja tuua kaheksa kuni kümme: Colorado, Florida, Iowa, Missouri, Nevada, North Carolina, Ohio, Virginia, ning mõned vaatlejad on paigutanud siia veel New Hampshire ja Wisconsini. Kui „battleground“ osariigid välja jätta, siis peaks Obama selja taha koonduma 251 valijameest ning Romney’d toetama 181 valijameest (kokku on 538 valijameest). Valimiste võitmiseks peaks Obama hankima veel 24  ja Romney 94 valijamehe toetuse. Pealtnäha ei tohiks see olla valitseva presidendi jaoks raske ülesanne, kuid  valimisi mõjutavaid protsesse tuleb analüüsida igas osariigis eraldi. Lääneosariikides Nevadas ja Colorados on peaaegu kõik küsitlused näidanud Obama kerget ülekaalu, kuid viimaste küsitluste järgi see ei ole olnud väga suur:  1-2% Nevadas ja 3-4% Colorados. Kesk-Lääne osariikidest Iowas näitab enamus küsitlusi Obama 3-4% ülekaalu, samal ajal kui Missouri joondub suure tõenäosusega Romney selja taha, kellel on seal 3-5% edumaa. Missoris põhjustab Romney’le probleeme pigem sealne vabariiklaste senaatorikandidaat Todd Akin (2012.a. Sarah Palin) oma äärmuslike väljaütlemistega. Kui Obama peaks võitma Nevadas, Colorados ja Iowas, saab ta endale aga 272 valijamehe toetuse, millest piisaks napilt valimiste võitmiseks 272:268. Aga kui ta kaotab ühes neist, muutub olukord tema jaoks palju keerulisemaks.

Ida poole minnes on võtmeosariikides palju segasemad olukorrad. Ohios oli Obamal pikka aega väike, aga kindel edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 1% edumaa nii ühe kui teise kandidaadi kasuks, seega täielik loterii-allegrii. Floridas püsis varem Obama marginaalne edumaa, kuid viimased küsitlused on andnud 2-3% võidu Romney’le. Segane seis püsib ka North Carolinas, mida võis lugeda vabariiklikuks osariigiks, kuid Obama perioodil on demokraatide positsioonid seal tugevnenud. Erinevad küsitlused annavad mõneprotsendilise (2-4%) ülekaaluga edu nii ühele kui teisele kandidaadile. Olukord Virginias on sarnane Floridale, kus Obamal oli pikka aega mõneprotsendine edumaa Romney ees, kuid viimaste küsitluste järgi on olukord pöördunud risti vastupidiseks. „Battleground“ osariikidest võibki Ohiot, Floridat, Virginiat ja North Carolinat pidada veel omakorda tõelisteks „toss-up“ osariikideks, kus marginaalne edu võib kalduda ühe või teise kandidaadi poole.

Vabariiklastel on kindlaid valijamehi vähem kui demokraatidel, kuid vabariiklasi toetavad osariigid on seevastu ka „kindlamad“.  Kui heita põgus pilk „kindlatele osariikidele“, siis demokraatid on praegu ülekaalus New Hampshires ja Michiganis, kuid Romneyl on suur toetus sealsete vabariiklaste seas ning Michigani osariigiga on tema suguvõsa tugevasti seotud. Asepresidendikandidaat Paul Ryan pärineb Wisconsinist ning vabariiklased võivad aktiivset kampaaniat arendada veel Minnesotas, Pennsylvanias, Oregonis ja New Mexicos. Demokraatide positsioonid vabariiklikes osariikides on veidi tugevamad vaid Arizonas, South Carolinas ja Indianas. Kokkuvõttes võib tänase seisuga veel prognoosida demokraatide nappi, aga kindlat võitu ja vabariiklastel tuleks üldvõidu saavutamiseks kinni panna kõik võtmeosariigid. Ees seisavad veel kaks debatti Obama ja Romney vahel: n.-ö. town-meeting tüüpi avalik debatt Hofstra ülikoolis New Yorgis ja välispoliitiline debatt Floridas, mis võiksid prognooside järgi kujuneda edukamaks Obamale. Romney ei ole suutnud välispoliitilises võtmes millegi originaalsega välja tulla ning ta on esinenud traditsioonilises konservatiivses, paiguti isegi „külma sõja“ vaimus, nähes peamise geopoliitilise vastasena Venemaad ning toetades Iisraeli karmikäelist tegevust Lähis-Idas. Asepresidentide teledebatil 11.oktoobril panustaksin mina praegu pigem Paul Ryanile, kes võib mõjuda noorema, värskema ning originaalsemana kui praegune asepresident, pikaajaliste kogemustega politikaan Joe Biden, kes on küll hea kõnemees, kuid püsinud nelja aasta jooksul kindlalt Obama varjus.

Rasmussen Reports teostab igapäevaseid uuringuid just “battleground” osariikides ja need näitavad, et oktoobris on Obama edumaa neis osariikides olnud stabiilselt 5-6%, kuid suuremad kõikumised on olnud osariigiti. Persona in fieri prognoosib Obama võitu Colorados, Nevadas, Iowas, Ohios, Virginias, Wisconsinis ja New Hampshires. Romney’le pakun praegu edu Missouris, North Carolinas ja Floridas, mis peaks lõppkokkuvõttes andma Barack Obamale ülekaalu valijameeste arvuga  303:235, mis kattub näiteks Arlingtonis paikneva meediainstitutsiooni Politico hetkeprognoosiga.


Presidendikandidaadid Obama ja Romney peavad kokku kolm valimisdebatti ning kuigi neist esimese võitjaks peetakse Mitt Romney’d, võib valimiste võitjasoosikuks endiselt pidada Barack Obamat.

Aadressilt: http://media.caglecartoons.com/media/cartoons/38/2012/10/02/119654_600.jpg

Sotsiaalse sidususe tõhustamiseks – kuidas võidelda meditsiinitöötajatega?

@ckrabat

Peaminister Andrus Ansip on nimetanud Eesti tervishoiusüsteemi kõige efektiivsemaks süsteemiks Euroopas, mis tagab arstiabi parema kättesaadavuse kui Soomes, kuid meditsiinitöötajad streigivad.  Palju on räägitud, et Eesti meedikud omandavad siin maksumaksja raha eest hea hariduse ja lähevad siis välismaale tööle. Elanikkond vananeb ja meil on palju arstiabi vajavaid inimesi. Mida teha? Milles on probleem? Persona in fieri pöördus lahenduse saamiseks burksiputka teadlaste poole. Lemps, Mäidu, Slaava, Väino, Mann, Ivar nõukogude armeest ja Anfissa panid nõukojas pead kokku ja leidsid probleemile hiilgava lahenduse.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Ivi Normet märkis targasti, et paljud töötud oleksid õnnelikud 350-eurise kuupalga üle, mida hooldusõed saavad. Väga hea, las nemad siis lähevad sinna välismaale parema palga peale head elu nautima. Võtame nende asemele tööle töötud! Töötukassa teeb kahenädalased kursused ja kunagisest tublist lukksepast võib saada edukas kirurg! Meie arstid on saanud liiga hea hariduse, mis on muutnud nad Põhjamaades konkurentsivõimeliseks, aga selle vastu saab ju võidelda. Kui me anname arstidele kiirkursustel odavama hariduse, siis ei taha enam ükski heaoluriik neid tööle võtta ning nad on sunnitud siia jääma. Ühtlasi vähendame tööpuudust ja hoiame ka raha kõvasti kokku.

Palju on viimasel ajal juttu olnud, et arstidele tuleks kehtestatakse sunnismaisus ja nad ei tohiks peale kooli lõpetamist enam välismaale tööle minna. Kaaluda tasuks ka ajateenistuse sisseseadmist meditsiinitöötajatele, mis kindlasti tõstab eriala populaarsust noorte seas. Juba radikaalsema ettepanekuna võiks mõelda pärisorjuse taaskehtestamise peale, sest siis koolitab iga mõisnik endale arsti, keda ta ka hiljem üleval peab ja sellel on keelatud mõisast lahkuda. Piirid on kinni, välismaale ta ei pääse ning kui ta seda peaks üritama, siis lastakse ta lihtsalt maha! Mõisnik võib teda koertega jälitada ja pärast antakse mõisatallis peksa. Tema asemele saab mõisnik alati uue arsti koolitada.

Burksiputka teadlaste kollektiiv on kindel, et nende revolutsiooniliste ettepanekute elluviimisega paraneb meie rahva tervislik seisund järsult ning haigeid ja abivajajaid on vähem. Burksiputka teadlaste ettepanekut on kõrgelt hinnanud sotsiaalse sidususe minister. Pr. Ivi Normet on aga tõusnud tõsiseks konkurendiks meie soolise võrdõiguslikkuse volinikule pr. Mari-Liis Sepperile võistluses 2012.a. Jaan Tatika auraha peale.

Arstideks võiks koolitada töötuid

oktoober 2012
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.