Ivar nõukogude armeest meenutab – tants korteriühistu seinalehe ümber I

@ckrabat, featuring jolli&k
Ühe depressiivse Eesti väikelinna veerel asuva hruštšovka paraadnat ehtis luitunud saepuruplaadist teadetetahvel, kuhu pandi üles majaelanikele olulisi teateid, näiteks millal toimub järjekordne korteriühistu koosolek või siis millal keeratakse vesi või küte kinni ning et seitsmendas korteris on jälle veeavarii. Vahel müüs keegi kartuleid, pruugitud diivanit või koerakutsikaid, samuti leidis sealt elutähtsaid õpetussõnu, milles soovitati suitsuotsi ja põlevaid tikke alumise korteri rõdule mitte loopida, trepikotta mitte urineerida ja üldse pidada puhtust ning korda. Muidu kulges elu depressiivses Eesti väikelinnas sisseharjunud tsüklite kaupa. Kalendrikuu jagunes kahte tsüklisse, kus olulise tähenduse omandasid kolm kuupäeva. Viiendal kuupäeval maksti invaliidsuspensione, kümnendal said palka need, kes veel tööl käisid ning viieteistkümnendal kuupäeval maksti välja töötu abirahad. Seetõttu kestis pool kuud viiendast viieteistkümnendani piduhooaeg, kui aknad olid pärani valla, rahvalik muusika mängis valjuhäälselt ning kõike seda elukunsti saatsid lõbus laul ja kaklemine, meeste mörin, naiste kilked ja laste nutt. Piduhooajale järgnes vaikne hooaeg kahekümnendast viiendani, kui kõigil olid rahad läbi, päevavalguses istuti tülpinult majaesisel pingil, pommiti üksteiselt suitsu, mindi vara magama ja korterite aknad jäid juba poole kümnest õhtul pimedaks.

Loreida Loo-Reha korterist number 2 oli aktiivne kodanik, kellele läks väga korda Eesti elu edendamine ning eriti veel Eesti kultuur. Proua koolitee oli katkenud küll juba kolme klassi järel, kuid nagu üldiselt teada, oli sel ajal haridussüsteem palju tõhusam kui praegu ja seetõttu kasvasid sealt välja tõelised mehed ja ideaalsed naised. Loreida mees Juhan Reha ehk lihtsalt naabri-Juhan oli väikeettevõtja ning korteriühistu esimees, keda Ivar ja Anfissa salamahti pursuiks kutsusid. Loreida tajus selgesti oma erilist positsiooni ühiskonnas, kui ta esindas väikelinna lihtsate inimeste au, mõistust ja südametunnistust. Ta sekkus aktiivselt ühiskonnaelu valukohtadesse ja võttis erinevatel teemadel aktiivselt sõna üldrahvalikes raadioprogrammides, sellistes nagu Vikerraadio “Vinguviiul”, Kuku raadio “Vox populi” või TV3 “Omakohus”, mille abil ta kaaskodanikke haris ja kasvatas. Nüüd otsustas ta võtta käsile kodumaja kultuurilise ümberkasvatamise ning alustas teadetetahvli ümberkujundamisest. Korteriühistu koosolekul võttis Loreida sõna ja teatas majaelanikele, et nüüdsest peale nimetatakse teadetetahvel ümber maja seinaleheks ning temast saab selle peatoimetaja. Lisaks tavapärastele teadaannetele tekkisid edaspidi teadetetahvlile üleskutsed ja manifestid, mida ühiskonnas muuta oleks vaja, keda tuleks maha võtta või kinni panna ja kuhu Loreida kõiksuguste petitsioonide toetuseks majaelanike allkirju kogus. Samuti pani ta teadetetahvlile üles praktilisi nõuandeid, näiteks kus midagi odavmüügile on tulnud, millal algavad teleseriaalide järjekordsed osad ning millal tuleb kuulata raadiot, kus Loreida sõna võtab, näpunäiteid stiilis haiguste ravi – mida kasutada nakkusliku kiilaspäisuse vastu, toiduretsepte ja kohalikke uudiseid, mida ta oli päeva jooksul naiste saunas, turul või toidupoes kuulnud.

Anfissa nägi Loreida kujundatud seinalehte ja temas tärkas poeet. Karmi Põhjakonna kesta all, kelle auhinnariiulit korteri nr.3 keldriboksis kaunistasid kaheksa Musta mere laevastiku sambomeistri võidukarikat – varem olid karikad köögis külmkapi kohal riiulis, aga kui Ivar Anfissa tungival nõudmisel kolm aastat tagasi köögis remonti alustas, kolisid karikad keldrisse –  oli Anfissa hingelt siiski naine, isegi luuletaja, kes kirjutas sahtlisse värsse elust ja armastusest ning nuttis peale kahte Põltsamaa veini maailmavalu välja. Luuletama oli Anfissa õpetanud Puškin isiklikult, mitte küll see kuulus vene nõukogude luuletaja, aga nende laeva vanemabi, kellele meeldis kangesti rahvalikke laule ja luuletusi vorpida. Ilmselt geenidest. Siis mõtles Anfissa, et miks ta sahtlisse kirjutab – temal kui ausal kodanikul on samasugune õigus seinalehte kirjutada nagu naabrimutt Loreidal. See naabri-Juhan on ju teada pursui ja korteriühistu esimees ning Loreida on endale seinalehe peatoimetaja koha ebasündsate vahenditega hõivanud. Teadetetahvel kuulus siiski korteriühistule, mitte ei olnud naabri-Loreida ja naabri-Juhani eraomand. Kus on Sotsialistliku Omandi Riisumise Vastu Võitlemise Osakonna silmad? Kontrrevolutsioon ei lähe läbi, mõtles Anfissa! Nii sättis ta ennast peatoimetajaks ja nimetas Ivari vastutavaks väljaandjaks, Šarikust sai juhatuse liige. Ivariga tekkis Anfissal küll väike arvamuste lahkuminek, kas on ikka õige nimetada Loreidat naabri-Juhani tankistiks või vastupidi, sest Ivari teada olid tankistid Nõukogude armees rohkem saapaviksi peal, sel ajal, kui nemad, laevastiku motoristid, jõid punast pidurivedelikku. Rumal naine ei saanud aru, et korteriühistu esimeheks suunas Juhani Loreida ja seetõttu võiks Juhanit nimetada hoopis Loreida tankistiks, aga naabri-Juhan jõi ainult Saku Tumedat ja midagi kangemat tema nõrk magu ei kannatanud. Lõpuks hääletati ja ühehäälselt jäi peale Anfissa arvamus.

Kui seinalehe juhtkond oli paika pandud, siis kiskus Anfissa Loreida kritseldused maha, pani seinalehele natuke luuletusi, enda ja Puškini omi, mõned mitšman Volkovi haikud ja kaunistas need paberist lilledega. Loreida vastulöök ei jäänud tulemata. Ta kõndis ukselt uksele ja korjas majaelanikelt allkirju, et kutsuda kokku korteriühistu erakorraline üldkoosolek, sest kultuurivaenulikud inimesed tuleb kultuurist eemal hoida. Teate, milline pätt see Ivar on? Ning õiget tööd ei ole temal samuti! Peavad Anfissaga burksiputkat, kuhu kaovad kõik väikelinna kassid ja koerad. Ja kas te ka teate, missugused on Ivari sõbrad? Loodrid ja päevavargad. Muudkui joovad ja laaberdavad, kaklevad ja lõhuvad. Nähtud teisi siin küll. Ükskord tõmbasid nad isegi vaenuliku sõjalaevastiku lipu maja katusele korstna otsa üles, laulsid ebapatriootlikke laule ning naabri-Juhan pidi seda hiljem vallavalitsuses klattima. Ta rääkis, kuidas varem oli kõik hästi, seinaleht püsis ühiskondlik-poliitilise võitluse eesliinil, kuid nüüd on vandaalid kõik ilusa ära lõhkunud. Seinalehele ilmus ilusal joonelisel paberil Juht Kiri (kirjapilt muutmata), milles majaelanikud mõistavad teravalt hukka korteriühistu liikmete Ivari ja Anfissa riigivaenulikud katsed maja seinalehte väärtusetu rämpsuga risustada. Meie arvates võiks seinalehes olla rohkem kultuuri! Tõeline kultuur on aga ilus ja igasuguseid maffioosnikke, pätte, moraalseid värdjaid ja muidu lumpenit ei tohiks kultuuri juurde üldse lasta. Loreida otsustas seal avaldada oma kooliaegsed salmikud, kus olid sellised hästi ilusad luuletused, nagu: kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab jms. Salmiku lõppu oligi ilusate suurte trükitähtedega kirjutatud JUHAN REHA, II KLASS.

 

Kultuuriüritus ühes depressiivses Eesti väikelinnas. Esinevad Abezjanov, Ivar, ja Agdam Pohmelidze, karmoškal saadab mitšman Volkov. Pealt vaatavad Anfissa (sinises) ja naabrimutt Loreida Loo-Reha.

 

Advertisements

6 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    nov. 20, 2013 @ 10:32:04

    Toomas Väljataga: Rein Lang pani mind tanki
    http://www.postimees.ee/2603220/toomas-valjataga-rein-lang-pani-mind-tanki

    «Muidugi on mul Kauri suhtes ka kahtlusi, eelkõige selles osas, kas ta järsku ühel hetkel ära ei tüdine, aga seda kirge, siirust ja tahtmist on sellel seltskonnal küll. Säravad silmad nagu proletaarmadrustel.»

    Ivar NA-st? 🙂

    Vasta

  2. personainfieri
    nov. 20, 2013 @ 12:41:39

    Meenutusi Vene kroonust: sõdur kadus päevadeks koos veokiga – 15 päeva kartsa
    http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/meenutusi-vene-kroonust-sodur-kadus-paevadeks-koos-veokiga-15-paeva-kartsa.d?id=67125674

    Vasta

  3. Jolli
    nov. 21, 2013 @ 02:35:49

    Tahaks hollivuudlikult diskleimeri panna, et kõik sündmused, tegelased ja kohad on rangelt väljamõeldud. 😀
    Ja loomulikult ärge tehke seda kodus järgi, sest kõik trikid on sooritatud oma ala professionaalide poolt kontrollitud keskkonnas!

    😀

    Vasta

  4. Jolli
    dets. 03, 2013 @ 16:45:00

    Vasta

  5. Jolli
    dets. 03, 2013 @ 16:46:55

    Kedagi Kaljut tervitatakse. 🙂

    Vasta

  6. Trackback: Ivar nõukogude armeest pajatab – Olimpiada Bogatõrina ja spordikomitee esimehe valimised | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2013
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: