Ivar nõukogude armeest meenutab – akadeemik Starohujev

@ckrabat&jolli

Ma olen teile palju rääkinud oma laeva kaptenist Vana Tyrast. Vot see oli alles tõeline mees, kes isegi siis, kui kogu laeva kütus oli ära joodud, suutis laeva alati sadamasse tüürida. Kuidas ta seda tegi, küsite? Väga lihtsalt. Seda, lapsed, nimetatakse füüsikaks ja meie nõukogude füüsikud olid alati väga eesrindlikud. Vana Tyra pani kaptenimütsi pähe, läks laeva ahtrisse ja kukkus nii kõvasti vastu laineid sõimama, et meie laevuke lendas sõimamisest kerkinud auru jõul sadama poole nagu linnuke. Samal ajal kui kapten oli kõva kämmal füüsikas, arendas meie vanemabi Puškin keemiateadust ning tõestas, et nõukogude eesrindlik keemia võimaldas absoluutselt kõik ained aviobensiinist nitrolahustini muuta ärajoodavateks. Lihtsalt teadmiseks, kui keegi arvab, et nüüd meie laeva kapteni nimi oligi Vana Tyra, siis päris nii see ei olnud. Vana Tyra oli tema hüüdnimi, mille teenistuskaaslased olid talle tunnustuseks ühe Ameerika näitleja järgi andnud. Tema pärisnimi oli hoopis kapitan pervovo ranga Starohujev.

Kuidas Vana Tyra aga niihästi füüsikat ja aurujõudu tundis, see tuli ilmselt geenidest. Tema kauge esivanem oli kuulus akadeemik Starohujev, kes leiutas koos teise kuulsa leiutaja Ivan Polzunoviga kahe peale aurumasina. Starohujev leiutas nimelt auru ja Polzunov leiutas masina ning kokku saigi aurumasin. Ega nad esialgu aurumasinat teha ei tahtnudki, aga kui nad olid koos Polzunoviga päev otsa mõisapõllul mõisniku heaks tööd rüganud, siis ajas neid hirmsasti janutama. Pärast tööd suundusid nad mõisatalli – ikka sinna, kus pärisorjadele harilikult motivatsioonikõnesid peeti ja sageli ka peksa anti. Nõukogude armees me õppisime, et need mõlemad on tähtsad osad tööviljakust stimuleerivast paketist “Kaks ühes”. Kõigepealt tuli teooria ehk kõne ning sellele järgnes praktika ehk peks, et kõne ikka kindlalt pähe jääks. Nii otsustasidki Polzunov ja Starohujev öö varjus salaja mõisatallis samagonni ajada ja selleks tuli kõigepealt vastav masin valmis ehitada. Aga vat mis välja tuli – aurumasin! See, lapsed, oli juba kõrgem matemaatika! Pärast muidugi liikusid aurujõul käitava masina ehitamise teadmised koos aurujõul töötavate meremeestega vanale Inglismaale, kus sadamakõrtsis keegi härra Dzeimz Vatt, kui nime järgi otsustada, siis ilmselt Dzeimz Bondi sugulane, need teadmised lihtsameelsetelt meremeestelt välja meelitas ja varastatud plaanide järgi oma aurumasina ehitas. Aga kinnitan teile, et pärisori ja hilisem akadeemik Starohujev on siiski aurumasina kaasesmaleiutaja, kuigi kapitalistid seda tunnistada ei taha!

Siitpeale nimetavad vene rahvamuistendid ehk bõliinad teadusloomeks vajalikku valgustatud seisundit auru all olemiseks, kuid vähesed teavad, et kõik sai alguse pärisorisest talupojast Starohujevist. Isake tsaar kuulis Starohujevist ja kutsus ta hiljem õukonda ning tegi temast teadlase ehk akadeemiku, et ta tsaarile ja tema alamatelegi auru all olemise kõrget kunsti õpetaks. Tsaar andis talle tänutäheks aunimetuseks Starõi hui, aga kui pärisorjusest vabastamise ajal akadeemikule ka pärisnimi pandi, siis muutus see Starohujeviks. Eesnimi oli tal ju Ivan nagu Polzunovil ja paljudel teistelgi pärisorjadel, kes tsaari heaks töötasid. Nime järgi oleksid akadeemikud ju omavahel sassi läinud, seepärast tuli perenimele mõelda. Dzeimz Vatist veel niipalju, et just vahetult enne aurumasina varastamist oli ta meilt pihta pannud vati valmistamise tehnoloogia, mille tagajärjel muutus vatt Nõukogude Liidus defitsiidiks. Ta oli tõsine kahjur ning rahvamajanduse vaenlane nagu tema sugulane Dzeimz Bondki.

Nagu te teate, siis vanasti ei olnud võimalik internetist vaadata, kuidas aurumasinat ehitama peab, kõik mänguasjad olid puust ja punased ning aurumasin tuli teadusehuvilisel ise leiutada. Hiljem leiutas akadeemik Starohujev veel jalgratta, telegraafi ja raadio, kuid kõik need leiutas ta kõrvalproduktina igiliikurit ehk kääritavate jookide valmistamise masinat ehitades. See masin oli tema elu eesmärk! Ööd ja päevad puhkamata töötades nagu mingi kodumaine Leonardo da Vinci, tegi mees mitmeid katseid, kuid iga kord, kui tema põhieesmärk ebaõnnestus, suutis ta oma sisemise geniaalsuse toel siiski alati leiutada ka midagi kasulikku. Ta lootis kunagi rajada ka omanimelise teaduste akadeemia, aga kukkus varem ära. Ajamiseni jõudis, aga rajamiseni enam mitte. Enne kui ta jõudis mõtte teoks teha, suri kuulus teadlane kahjuks maksatsirroosi kätte ära.

Meie kaptenikajuti seinal oli Vana Tyra kuulsa esivanema akadeemik Starohujevi uhkete vuntsidega paraadportree. Kuldse raamiga vana õlimaal andis kaptenile palju inspiratsiooni, kuid kahjuks ei inspireerinud kuulus esivanem Vana Tyra ennast teadlaseks hakkama. Temast sai hoopis laevakapten, kuigi kapten oli samal ajal siiski täiesti arvestatav hobiteadlane auru ja selle mõjude uurimisel. See, lapsed, on juba geneetika! Vot selline tõeline mees oli meie laeva kapten, kuulsa akadeemik Starohujevi mitte vähem kuulus järeltulija. Peale seda kui kapten Vana Tyra mereväest erru läks ning sõjaväepensionäriks hakkas, käib ta pensilisa teenides lastele deed morozi tegemas. Sellise ameti juures on teadmised aurust ainult kasuks, sest muidu võib lumelagendikel koos Lumehelbekesega põdrarakendit juhtides ära külmuda.

Meie laeva meeskond oli väga sportlik. Kapteni vanemabi Puškin oli nooruses perspektiivikas Mongoolia hokimängija. Mitšman Volkovi lemmiksport oli aga hundijooks, mis oli leiutatud tema kuulsa esivanema Tambovi Hundi poolt, kes oli muuseas nagu Starohujev või Polzunov väga kuulus üle suure kodumaa. Sageli tegime me hundijooksu maaväemeestega võidu, kuigi nemad olid pigem saapaviksi ja saia peal. Kui me siis oleksime teadnud selliseid põnevaid sõnu nagu triatlon, siis oleks see spordiala ilmselt millekski selliseks kvalifitseerunud. Alguses tuli triatleetidel takistusrada läbida joostes, ühest kontrollpunktist teiseni, ning igas kontrollpunktis pakuti võistlejatele kehakarastuseks klaas kangemat jooki ja peale haukamiseks hapukurki. Teise alana tuli takistusriba läbida juba käpakil ja see sisaldas ka orienteerumist, sest käpakil ei näe sa nii palju maastikku kui püsti seistes. Kolmas distantsiosa tuli läbida aga roomates ja seal ei olnud võimalik kasutada ei kaarti ega kompassi. Isegi kui alustasime distantsi läbimist varahommikul, jäi lõpuosa tavaliselt ikka pimeda peale, nii et finišisse ehk kasarmusse jõudmiseks tuli kasutada kõiki oma kümmet kaasasündinud meelt. Ühe sellise hundijooksu käigus läks meil kaduma madrus Denissov, kes ilmus välja aastaid hiljem kaugel Siberis. Ka mina ise sattusin võistlustuhinas ükskord niimoodi Musta mere asemel hoopis Kaspia mere äärde ja järgmistel võistlustel esindasin juba Kaspia mere flotilli, kuni oma kodusesse Musta mere laevastikku jälle tagasi jõudsin. Selleks pidin tõsi küll jälle ühe hundijooksu korraldama ja sedakorda hoopis tükis tagurpidi liikuma, et tuldud teed tagasi tulla.

Teenistus Musta mere laevastikus oli meil pingeline. Sageli juhtus nii, et kaitsesime meie suurt kodumaad nii kõvasti, et kütus sai otsa. Ja kujutage ette, ilus lage meri, ei kajakat ei kala… ning nurga tagant tuleb NATO tank! Need NATO tankid, sindrinahad, saabusid eriti peale palgapäeva, kui vanemabi Puškin ajateenijatele jooke välja käristas. Samas jäi meie süda muidugi rahule, sest nägime, kuidas neil seal kapitalistlikus tulevikuta ühiskonna džunglites olid näpud nii põhjas, et ainult peale palgapäeva jätkub neil raha tankide käivitamiseks. No need lääne teadlased ei jõudnud meie teadlastega sammu pidada ning mahajäämus keemias ja füüsikas oli eriti suur. Ma siin lugesin hiljuti, et kapitalistlikus läänes anti Nobeli füüsikapreemia sinise valgusidioodi leiutajatele. Meil Nõukogude Liidus olid sinised valgusidioodid ammu olemas ja ma pole neid kohanud mitte vähem kui NATO tanke. Tavaliselt tulid nad nii kolme-nelja paiku öösel, lärmi peale. Aga need polnud mitte Marsilt, vaid meie omad, seda oli juba keelepruugist aru saada. Tulid sireeniga, palusid kaasa ja viisid sidruniga minema…

Õnneks saadakse meil tänapäeval aru, kui hea elu oli nõukogude armees ja Nõukogude Liidus ning mitmeid nõukogude tavasid on püütud taaselustada. Paljudele valmistab muret väike sündivus ning noorte väljaränne. See on kapitalistliku röövmajanduse tagajärg! Ma ei imestaks kui rahvarohkemates piirkondades hakatakse laste tegemist litsentsi alusel lubama, umbes nagu see meie ühelapsepoliitika on hetkel. Meil Nõukogude Liidus oli sündivus alati väga kõrge, sest me teadsime, et me ei saa kunagi suureks vaimult, kuid võime saada suureks rahvaarvult ning meil on kõige suurem ja tugevam armee. Mina toetan sm. Küti ettepanekut lastetusmaksu kehtestamiseks, et kõik oleks nii nagu meie ajal, kui kodanikud teenisid nõukogude armees ja maksid lastetusmaksu ning kõik olid õnnelikud. Meile paistis alati päike! Lastest tuleks kasvatada tõelisi mehi ja sellepärast võiks mõelda veel komsomoli, pioneeriorganisatsiooni ja oktoobrilaste taastamisele.

Üldriikliku sünnituskohustuse sisseviimisest oleme ringkonnaülemaga siin juba varem rääkinud, aga kondoomikasutamise maks tuleb samuti kindlasti kehtestada. Lahendust näeksin ka kondoomide ostuloa kehtestamises ning et eelisjärjekorras jagatakse kondoome Suure Isamaasõja veteranidele veteranipileti ettenäitamisel. Noored teenigu õigus kondoome kasutada kõigepealt kodumaad kaitstes välja! Ei saa lubada sellist tühja rabelemist keerulisel ajal, kui kogu energia tuleb suunata rahvastiku taastootmisse. See on peaaegu nagu kogu maa elektrifitseerimine. Ja muide, Norras lähevad nüüd ka naised kohustuslikus korras sõjaväkke ja on valmis tööks ja kodumaa kaitseks. Tervitangi siinkohal kõiki tõelisi mehi ja neist eriti meie naisseltsimehi, sealhulgas minu armast Anfissat, kes on kaheksakordne laevastiku meister sambos nii naiste kui ka meeste arvestuses. Proosit! Kapten Starohujev ja tema meremehe hing, kus oli suurele kodumaale alati koht südames – “Морская душа” Василий Шульженко Pilt aadressilt: http://argumentua.com/reportazh/vatniki-v-zhivopisi