@ckrabat
Eesti on astunud järjekordse sammu arengus edasi, kui 27. oktoobril 2014 kl. 13.55 toimus Viljandis Paalalinna koolis taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene koolitulistamine. 15-aastane 9. klassi õpilane tulistas klassis oma isa seaduslikust relvast surnuks 56-aastase saksa keele õpetaja. Alles hiljuti toimus Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis koolitulistamine, kui Tulalipi hõimust indiaani päritolu 15-aastane Marysville-Pilchucki keskkooli õpilane Jaylen Ray Fryberg tulistas kooli kohvikus kaasõpilaste pihta, tappis ühe ja haavas raskelt nelja kaasõpilast, kellest kaks surid hiljem haavadesse. Kolm olid tema sugulased ning sooritas lõpuks enesetapu. Tegude motiivid võisid olla erinevad, kuid teo toimepanijatel oli ka ühiseid jooni. Ühevanused ja sugugi mitte tõrjutud, kes oleksid kannatanud koolikiusamise all, pärit militaarsete huvidega peredest, kus puutusid kokku relvadega ning kindlasti seisid silmitsi mingite seni identifitseerimata probleemidega, mis sundisid neid senisest elust välja astuma.
Jayleni teo motiividena on märgitud teda hüljanud tüdrukut või kaasõpilase rassistlikku kommentaari. Viljandi juhtumi puhul on motiivid veel selgumata. Meile väga lähedases Soomes on koolitulistamisi toimunud vähemalt kolmel korral (1989, 2007, 2008) + pussitamisjuhtum käesoleval aastal. Meie poolt sageli imetletud Ameerika Ühendriikides kipub koolitulistamine muutuma üsna tavapäraseks, vaata et juba igapäevaseks juhtumiks. Koolitulistajad on tavaliselt meessoost, ühiskonnas pettunud noorukid, kes huvituvad relvadest. Nii mõnigi kord on nende kavatsusi ilmutanud erinevates sotsiaalmeedia võrgustikes. Ajendid võivad olla mitmesugused, koolikiusamine ning raskused ühiskonda sobitumisel on kindlasti üks neist, kuid inimene on keeruline olend ning väga raske on ette näha, mis toimub ühe teismelise peas. Seletamatud käitumishäireid ning ilmselt rohkemgi võib esineda aga ka hilisemas eas, täiskasvanute seas, kui üks või teine mingil põhjusel “ära pöörab”.
Viha vabariigi ehitamine totaalse meedia kaasabil ning sellega kaasnev sotsiaalne surve indiviididele on kahtlemata üks olulisemaid ajendeid vägivaldsete käitumismustrite tekkimisele. Meediaühiskonnale on omased “hirmukultuur”, “vihakultuur” ja “solvumiskultuur”. Viimase kohta kirjutab nihilist.fm: “Peamiselt otsitakse grupipõhist solvumist ja represseerimist, et näidata ütlejat ebaratsionaalse vihkajana. Oled naine, siis mehed rõhuvad sind. Oled homo, siis heterod rõhuvad sind. Hoolid loomadest, siis lihasööjad ja kasukakandjad rõhuvad sind. Oled mustanahaline, siis valged rõhuvad sind. Oled kohalik venelane, siis eestlased rõhuvad sind. Kunagi ei ole süüdi sa ise, sinu suutmatus või sinu oskuste või kogemuse või ajalootundmise puudumine. Alati on süüdi keegi teine. Soovitavalt terve grupp teisi. Keda on siis hea tembeldada homofoobideks, rassistideks, naistevihkajateks, venevihkajateks ja mida iganes veel.” Rõhumine vähemuse õigustele võib kaasa tuua enamuse vihkamise ning pahupidi sallimatuse ning see on kaasajal kujunemas probleemiks.
Kus asuvad ühiskonnas laialt levinud sallimatuse juured? Kas Varro Vooglaius, keda meedia üritas sallimatuks tembeldada? Vastupidi, katoliiklik kogukond on väga marginaalne ja ilma suurema mõjujõuta. Väärtushinnangud kujunevad mujal ning sageli on need vormilt rahvuslikud, kuid sisult sotsialistlikud ja pärinevad vanematelt, meediast ning üsna sageli ka koolist, kust noor inimene omandab neukkupõhimõtted. See on neukkupärimus, millele on üles ehitatud unistus paksust riigist, valjust korrast ning vaikivast naabrijuhanist. Kui neukku lastakse lahti vabasse ühiskonda, siis võib tagajärg olla samasugune, kui šimpansile kalašnikov kätte anda. Ta on turvapuurist lahti lastud ning ei suuda oma tunge ja torme enam ohjeldada. Vaevalt, et Klass nüüd kedagi tapma inspireeris. Pigem oleks see andnud veel mõned aastad elada õndsas teadmatuses. Pigem on siiski meedia poolt dikteeritav viha ja sallimatus + relvade vabakasutus kestvaks inspiratsiooniallikaks vägivallaaktidele. Kaugemaid põhjuseid ning juuri ei tuleks otsida aga mitte “manduvast läänest”, vaid ikkagi lähimineviku neukkuühiskonnast, kust meie ühiskonnas valitsev moraal või moraalitus suuresti pärit on. Poliitilise korrektsuse huvides on muidugi viisakas seda eitada. Neukkul on raske metsiku lääne vabaturumajanduses mentaalselt hakkama saada, sest tal puudub vastutustunne. Näiteks ei saa neukku aru, et relva valdamine tähendab ka selle eest vastutamist, mitte see ei ole karja liikme priviligeeritud õigus, mis väljendab tema autoriteeti.
Kui Ilmar Raag tegi oma palju laineid löönud filmi “Klass”, mille keskmes oli koolitulistamine, siis süüdistasid paljud teda probleemi ületähtsustamises, sest Eestis ei saavat ju midagi niisugust juhtuda ning soovisid filmi ärakeelamist. Niikaua, kuni midagi pole juhtunud, on palju mugavam pea liiva alla peita – minu pea ei ole kandiline, ei ole – ning probleemi eitada. Ilmar Raag: “See, et sellest ei räägitaks, ei aitaks seda ära hoida. Minu meelest on viimase 10 aasta jooksul nii politsei kui Eesti laiem üldsus võimalike koolitulistamiste probleemiga päris palju tegelenud ning selles suhtes on selle tragöödiaga nii nagu paljude teistega. Kui ei oleks vahepealset diskussiooni ja mõttetööd olnud, siis oleks olnud oht, et koolitulistamine oleks Eestis juhtunud juba varem.” Meedia poolt kultiveeritav ning ühiskonnas võimendunud vägivallakultus ei saa jääda tagajärgedeta. Nii arendas totaalne meedia vihakampaaniat Steven Seagali kontserdi suhtes ning, kuid hoidis targu suu kinni tema vägivalda heroiseerivate märulifilmide suhtes, mis täidavad meie telekanalite programme. Vägivalda heroiseeriv ühiskond annabki oma liikmetele välja tapjalitsentsi – licence to kill, luues soodsa fooni selle materialiseerumisele – “don’t judge me cause I am quiet”, “no one plans a murder out loud” ja “born to kill”.
15-aastasele Jaylen Frybergile meeldisid relvad
I do’nt need a PhD
/chorus: I don’t need a PhD/
I just have my M-16
/chorus: I just have my M-16/
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid