Ivar nõukogude armeest meenutab – hellõu viin II Remix

@jolli&ckrabat
Nonii, patsaanid ja plikad, kohe on kätte jõudmas kolmanda Eesti uus rahvuspüha – halloo, viin! Kui aga küsite, kuidas selline püha meie kalendrisse tekkis, siis tuleb tagasihoidlikult meenutada minu ja minu kunagiste Musta mere laevastiku teenistuskaaslaste üldsegi mitte tagasihoidlikku panust uue traditsiooni juurutamisel. Algas aga kõik sellest, et kui minu pliksid Liisi ja Laena olid veel sellised parajad tiinekad ja käisid meie linna keskkooli viimastes klassides, siis tulid nad ühel päeval linnast suurte kilekottidega. Läksin kohe uurima, mida nad on koju vedanud, sest teinekord oli mul õnnestunud neilt ka pudel märjukest heategevaks otstarbeks konfiskeerida. Tead, need tänapäeva noored on ju nii hukka läinud, joovad ja suitsetavad, mitte nagu meie ajal, kus sind tunnistati kõigepealt tõeliseks meheks ja alles siis võisid pudeli suu peale tõsta. Kottidest ma neile keelatud alkohoolseid jooke ei leidnud, aga seal olid mingisugused arusaamatud kostüümid. Selge, mingi naiste värk, et tassivad kaltsukast endale pidevalt uusi riideid koju. Mina käin juba aastakümneid triibulise madrusesärgiga, ainult teinekord pööran pahupidi, kui mingid kahtlase välimusega plekid on triibud ära varjanud.

Pärisin aru, miks nad raha riiete peale kulutavad. Seda ma neilt siiski ei küsima ei hakanud, miks nad parem viina ei toonud. Tüdrukud ütlesid, et varsti toimub kultuurimajas halloo viina kostüümipidu, neil on selle tarvis riideid vaja ja üldse on praegu väga kiire ja ärgu ma väga pabistagu, kui nad kella kümneks õhtul kodus ei ole. Mis kuradi halloo viin? Jooma lähevad ve? Nojah, ma juba rääkisin, et noored on hukka läinud. Algul mõtlesin, et kütan pliksidel kere kuumaks. Mis kuradi joomine see päise päeva ajal olgu? Ise on vaevu passiealiseks saanud, aga juba aelevad mingite lödipükstest tattninadega ringi, kes nende ees uhkeldavad oma vanemate Soomest ja Saksast toodud autoromudega ja tüdrukutel pea segi ajavad. Sellised ribamokad pole isegi nõukogude armees teeninud ja meheks saanud, aga juba vahivad naisi ning autod on ka teistel perse all. Korraga aga süttis mul peas Pavlovi lambikene. Halloo! Halloo, viin! Missugune normaalne inimene tahaks maha magada sellist toredat pidu, kus tervitatakse viina? Pavlov oli muide see kuulus vene nõukogude teadlane, kes ühendas koerad vooluvõrku ja pani neil lambid põlema, kui ta neile viina või defitsiitset suitsuvorsti näitas. Katsetasin seda ühe korra Šarikuga. Šarik jõi viina ära nagu tõeline mees kunagi, röhatas, hammustas suitsuvorsti peale, aga lamp ikkagi põlema ei läinud. Vähemalt hoidsin elektriarves kokku. Inspiratsiooni sai Pavlov oma katseteks ei kelleltki muult, kui kuulsalt akadeemik Starohujevilt, meie kapteni Vana Tyra vaarisalt. Tsaariajal tehti katseid inimeste, mitte koerte peal ja vana Starohujev, uurides tingitud ja tingimatute reflekside omandamisega seonduvaid teemasid, ohverdas teaduse altarile oma maksa. Ta katsetas tingitud reflekside omandamist viina, hapukurkide ja seentega iseenese peal ja lõpuks see suur huvi teaduse vastu ta hauda ajaski, sest pärisorjuslikul tsaari-Venemaal ei antud veel tervistkahjustava töö eest tasuta piima.

Peole päris üksi ma minna ka ei tahtnud ja mõtlesin, keda kaasa kutsuda. Anfissat peole kutsuda tundus ohtlik, kuid õnneks oli ta Krimmi poolsaarele ema ehk minu ämma juurde külla sõitnud ja selles osas valitses korteris leebe pärituul. Helistasin oma vanale sõjakaaslasele nõukogude armeest ja sõjalaevastikust, mitšman Volkovile, kes tundis hästi mitmeid võõrkeeli ja küsisin üle, mis seal halloo viina peol tehakse? Mitšman seletaski lahkesti, et seda hääldatakse üldse ameerika moodi hellõu, mis tähendab kapitalistide keeles “Tere!” Sellest mulle piisas ja katkestasin teda poole lause pealt, sest mis on viin, tean ma ju isegi väga hästi, olgu siis teie, meie või kapitalistide keeles. Mitšman Volkov teadis muide peast, kuidas on suitsud, viin ja õlu kõikides endiste liiduvabariikide keeltes, sest iial ei tea, millises olukorras võib võõrkeeli vaja minna. Ükskord, kui me käisime Musta mere laevastiku kultuuripäevade raames Dušanbes ja andsime kohalikul bazaaril seitsmeteistkümnele Tadžiki NSV miilitsale poksisimultaani, siis tervitas mitšman neid kohalikus dialektis nii soravalt, et nood karjas nokauteerusid, alla andsid ja armu palusid. Selline fantastiline polüglott on meie mitšman, kes õpetas meid laevastikus rahvastevahelises suhtlemise keeles kolme sõna abil kommunikeeruma! Näitasin neile veel demonstratsioonesinemise korras mõningaid Anfissalt õpitud sambovõtteid, mille järel läksid miilitsad lendu nagu varblased tuules ja kadusid.

Niisiis, tere viin ehk teemapidu, nagu tänapäeval peenelt öeldakse! Kuigi mitšman Volkovi teada oli see mingi imelik ameerika komme, oli see ka korralikule nõukogude inimesele igati arusaadav ja kiiduväärt üritus, mis vajas tähistamist küll. Otsisin välja vanade sõprade telefoninumbrid üle terve endise Nõukogude Liidu ja hakkasin neid läbi helistama, et neid halloo viina peole meelitada. Nii oligi, et helistasin ja tervitasin neid rõõmsasti: „Aljoo, u nas prazdnik zdrastvui vodka!“ Suurem osa neist olid kohe nõus peole tulema, välja arvatud lõunavabariikidest pärit motorist Abezjanov, kes oli vahepeal Kaug-Põhja elama sattunud ja tegeles seal arbuuside ekspordiga lõunavabariikidest. Ta, kuramus, kuulus nüüd uusrikaste klanni, võttis endast kolm pead pikema pesumodelli naiseks, vahetas päevinäinud Lada tuliuue Lexuse vastu ja käis nüüd prill nina peal ning mapp kaenla all ringi. Pidas end soliidseks ärimeheks ja ei tahtnud mingisugusest hellõuviinatamisest kuuldagi! Arbuuside müük edenes nüüd nii suure hooga, et tema olla nii peen musjöö, et joob ainult prantsuse konjakit, mida äripartnerid talle tänutäheks toovad. Õige meremees ei anna kunagi alla! Mul kulus tema pehmeks rääkimiseks kaks kõnekaarti, aga kui ma viimases hädas lubasin Olimpiada peole kutsuda, jäi värske abielumees Abezjanov kohe nõusse, sest Olimpiada oli tema suur armastus mereväe ajast, kuigi see oli talle tavaliselt õnnetust armastusest tingitud südamevalu ja Olimpiada vasakhaagist tingitud ninaverejooksu kaasa toonud.

Paljud teenistuskaaslased jäid siiski tulemata, sest vahepeal oli minu elukoht piiride korrigeerimise tagajärjel kapitalistide poolele sattunud ja paljude seltsimeeste jaoks ei olnud tulek enam nii lihtne kui varem, kui istusid suvalises jaamas rongi ja sõitsid mööda suurt kodumaad mõnusasti kohale. Nüüd nad pidid kõigepealt viisat küsima nagu tahaksid Saaremaale sõita! Isegi vanemabi Puškin oli käega löönud ja kurtis kehva tervist, aga tuumik oli sellegipoolest kohal. Kui sõbrad, mitšman Volkov, motorist Abezjanov, teine motorist Agdam Pohmelidze Gruusia vennasvabariigist, kaks leedukat ja kasahh lõpuks meie hruštšovka ees kokku said, siis selgus, et mitte keegi meist ei olnud ennast kostümeerinud vastavalt hellõu viina peo nõuetele, et kole välja näha. Seda, et hellõu viina peol peaks kuidagi teistmoodi kole olema kui muidu, oli mulle trepikojas seletanud naabrimutt Loreida Loo, abiellunud Reha, kui tema tähelepanu äratanud Liisi ja Laena kilekottide sisu jutuks tuli. Mina ise poleks sellise asja pealegi tulnud, et juua tuleb mingis teatrikostüümis, sest tavaliselt juuakse end lõpuks ikka maika ja trussikute väele, kuna joomise ajal hakkab harilikult palav, nii et tuleb isegi talvel külmaga rõdu uks lahti teha. Anfissa jutu järgi tean, et olen juba loomupäraselt üsna kole, aga miks peaksin nüüd ekstra ennast veel üles lööma, kostümeerima ja meikima? Enamik seltskonnast oli igati ontlikes riietes. Mitšman Volkov oli isegi ülikonnas kohale tulnud, sest meremehe univorm oli ajapikku keskelt kitsaks jäänud, seda ilmselt rohkest pesemisest. Abezjanov oli end muidugi eriti uhkesti üles löönud, kutšid ja armaanid ja mis kõik veel nimedega uhked ürbid selga ajanud ning tema kaela kaunistas eriliselt jäme kuldkett.

Ostsime hakatuseks poest mitu hellõu viina ja hakkasime köögis õhtuse peo soojendusega pihta. Iga joodud hellõu viinaga meie laevukese kiirus kasvas ja peale kolmandat pudelit läksime maja ette suitsu tegema ja värsket õhku hingama. Maja ees trepil istus Olimpiada kass Muska, kellele Abezjanov härdusehoos millegipärast oma kalli Šveitsi päritolu Rolexi käekella kaela riputas. Olimpiada ise oli pärast seda, kui informeerisin teda kalli kaasvõitleja Abezjanovi saabumisest, asjad pakkinud ja hommikuse bussiga pealinna šoppama sõitnud nagu infoagentuur Naised Saunas Rääkisid ehk kõiketeadev Loreida teatas. Nojah, ilmselt tahtis ta kauget külalist väärikalt vastu võtta ja end hellõu viina tarvis üles lüüa, kuigi ette oli nähtud, et riided peavad koledad olema. Kass marssis maja ees edasi-tagasi, tähtis nägu ees, saba uljalt püsti ja kuldkell kaelas, mis tegi meile kõigile kõvasti nalja. Siis tuli aga Šarik, kellel olid Muskaga omamoodi ja keerulised suhted, viinalõhna peale kuudist välja, mille peale kass ehmatas, kaapis jooksuga minema ja ronis kõrgele puu otsa. Abezjanov muutus selle peale millegipärast kurjaks ja uuris, kas meil majapidamises mootorsaagi on, et saaks puu maha võtta, sest tema tahtis oma kuldset Rolexit tagasi saada. Temal oli plaatinast ja kullast sihverplaadiga originaalajanäitaja, mitte mingi vuffelkoopia, sest peale edukat arbuusiäri ta enam mingite nõukaaegsete Zarjade või odavate plastmassist Casio kelladega ei tegelenud. Teistel oli Abezjanovi materialismist, kellast, mahasaagimist ootavast puust ja puu otsa põgenenud kassist sügavalt pohhui. Hirmsasti ajas janutama ja viinavarud vajasid täiendamist. Üldsuse survel liikusime edasi poe suunas.

Poe ees tegi kamp parkunud näonahaga ja suurte tammiste rusikate töötuid kaevureid aega parajaks. Võib-olla polnudki nad kaevurid, vaid tavalised kaagid, aga peale mitut hellõu viina nägid nad kangesti sedamoodi välja. Meid märgates astusid nad ligi ja küsisid keigarliku välimusega Abezjanovilt: “Peremees, anna suitsu!”. Abezjanov, kes oli nüüd väga tähtis mees ja joodud jookide ning halvasti lõppenud kellaloo mõjul minetanud elementaarse ohutunde, saatis kaevurid kuraasika otsekohesusega momentaalselt nahhui. Iga mõtlev inimene teab, et kui tundmatud isikud tulevad õhtusel ajal suitsu küsima, siis on sul lahinguolukorras kaks taktikalist lahendust, kas annad jalgadele valu või tõmbad küsijale esimesena mööda lonti. Parim kaitse on rünnak, nagu ütles Spartakus, kui ta kolmesaja spartaklasega Termopüülide lahingus Dünamo vastu võitles. Selline Abezjanovi poolne diplomaatiline fopaa tingis suhete järsu jahenemise. Kaevurid, kui nad ikkagi kaevurid olid, muutusid väga vihaseks, kuulutasid , et oleme tunginud nende territoriaalvetesse ja lasid kohe rusikad käiku. Suure sõja käigus löödi Abezjanovil silm siniseks. Ta ise lõi küll tervelt kaks silma siniseks vastu, aga jõud olid liiga ebavõrdsed ning pidime vastu võtma strateegilise otsuse poe eest taganeda nagu Kutuzov oli sunnitud 1812. aasta isamaasõja käigus Moskva maha jätma. Abezjanov jäi ilma veel kahest kullatud esihambast ja rüseluses hammustati tal ära tükk kõrvalestast, mille tõttu veri hakkas voolama ja rikkus ära tema peene Armani ülikonna ja helebeeži meriinovillase Gucci sviitri. Volkovi ülikonnal rebiti üks varrukas küljest ja vastastikku vahetatud arvamuste paljususes sai kannatada mitšmani nina, nii et sealt valgunud veri värvis tema valge triiksärgi veripunaseks. Mulle tehti aga kiirabis neli põseõmblust ning pea pandi sidemesse, sest juustepiirile oli vastu äärekivi kukkumisest tekkinud päris korralik marrastus.

Tõelised mehed ei alistu, eriti veel sellised, kes on nõukogude armees läbi käinud tulest, veest, punase piduriõli voolikust ja vasktorudest. Peale traumapunkti läksime otsejoones poodi, mille eest kaagid olid leebet tõmmanud ja sealt kohe peale varude täiendamist edasi kultuurimajja, kus hellõu viina pidu oli vahepeal käima läinud. Uksel seisev turvamees vaatas meie räsitud välimust ja tõstis tunnustavalt püsti parema pöidla! Tõelise ohvitseri tunneb alati ära. Kohe näha, et kunagine kaasvõitleja nõukogude armeest. Läksime sisse. Klubis käis parasjagu parimate kostüümide valimine. Üks litsaka välimusega neiu, kellele oleks jalgade järgi võinud pakkuda kakskümmend aastat, aga näo järgi julgelt sada aastat juurde, tiris meid ukselt otse lavale. Rahvas klubis kiljus vaimustusest, kui see mikrofoniga varustatud väikese nõia eakaaslane nimetas meid mädanevateks zombideks, tutvustas publikule meie suurepäraseid lahinguhaavu ning kiitis grimeerija, stilisti ja rekvisiitori tööd. Neiu toonitas, et kõik see meikapp näeb välja äge, väga ehe ja “nagu päris”. No aga oligi ju päris, sest peale kaevuritest stilistide käest pääsemist võis meid vabalt võrrelda õudusfilmist välja karanud marduste või Kariibi mere piraatidega, lõustad lömmi löödud ja riided verd täis! Igatahes kuulutati meid rahva huilgava kisa saatel peo parimate kostüümide preemia vääriliseks meeskondlikus arvestuses. Liisi ja Laena sosistasid oma kuttidele uhkelt kõrva: “Näed, see on meie isa, tõeline mees, aga mis sina oled? Pole veel armeeski teeninud!”

Publiku menu oli mulle alati meeldinud, kuigi publikule naeratamisega oli natuke raske, sest põseõmblused segasid ja paar hammast oli õhtu jooksul kaduma läinud. Viskasin nende rõõmuks ühe hundiratta ja tegime poistega rahvale tänutäheks marulise meremeeste kükktantsu. Hellõu viin lõi meil silma särama ja hakkas kergesti pähe, võitluses saadud haavad ununesid, nii et pidu meie depressiivse väikelinna kultuurimajas jätkus hommikuni. Rampväsinutena jõudsime tagasi minu ja Anfissa korterisse alles koidikul ning hakkasime kohe pead parandama. Mis sai aga Olimpiada kassi kaela jäänud kuldsest Rolexist? Linnast tagasi jõudnud Olimpiada leidis Muska kaelast kalli kella ja hakkas kõiki kohalikke küsitlema, kuidas kass endale kella sai. Loreidalt sai ta teada, et imeväel tema majapidamisse ilmunud rikkuse taga on kuulus lõunamaine ärimees Abezjanov. Olimpiada pidas kassi toodud kella abieluettepanekuks ja viis läbi väärtuste ümberhindamise. Varem pidas ta Abezjanovit mõttetuks meheks ja tühja tuule tallajaks. Nüüd oli ta kosjade vastuvõtmisega kohe päri, sest aegade algusest saati on varakad mehed naiste südametele suutnud muljet avaldada. Ta murdis meie korteriukse toorelt maha, kuna keegi tema helistamise peale ei avanud, võttis köögipõrandalt väsinud olekus Abezjanovi õlale ja tassis mehikese oma koopasse nagu seda kõik tõelised naised ehk amatsoonid tegid juba kümme tuhat aastat tagasi, kui mõni mees neile tõeliselt meeldis. Ma ei tea, mida ütlevad Abezjanovi kodukoha perekonnaseadus ja tema pesumodellist abikaasa, aga niimoodi sai Abezjanovist hellõu viina peoga seoses ebaametlikult mitmenaisepidaja, olgu prokuratuur talle armuline! Niisiis juhtuski, et käisime hellõu viina peol, mida on õpitud hindama nüüd ka meil. Kuigi see olla üks väga vana ja võõras ameerika kauboide komme, on pool sellest siiski nimetatud ühe meie koduse armsaks saanud joogi järgi.