Ivar nõukogude armeest meenutab – tõelised mehed

@jolli
Ivar vedeles diivanil ja avas nõrgal käel pilsneripudeli, mõne aja pärast teise ja siis ka kolmanda. Tervis naases tasapisi ja tal hakkas parem. Ivarile meenus vanaisade tarkus, et haigus tuleb hobustega, aga ära läheb härgadega. Nii oligi. Eile õhtul mitšman Volkovi ja motorist Abezjanoviga sauna eesruumis maailmaasju arutades oli tervis veel korras. Ka öösel, peale kolme lauaviina, läks tervis ainult paremaks, mis väljendus sotsialistlikus võistluses, kes on neist kõige kõvem mees ja talub kõige kõrgemaid temperatuure. Abezjanov, kes oli pärit päikeselisest Kesk-Aasia vabariigist ja suure kuumaga harjunud, lubas kasvõi kerisele istuda, kui ei usuta, et just tema kannatab kõige rohkem kuumust välja. Tegelikult võitis selle võistluse muidugi Ivar, kes oli teenistusega Nõukogude armees ja sõjalaevastikus juba piisavalt karastunud ning leilisauna trikkidega kursis ja viskas sellise kiitlemise peale lihtsalt pool kapatäit vett kerisele juurde. Sellise alatuse peale tõusis õhu niiskusesisaldus, mille peale mitšman Volkov ja motorist Abezjanov tormasid Ivarit fašistiks sõimates saunast välja, tillid ees ja matid järel. Ivari tervis läks veelgi paremaks ja selle peale kulus ära veel pool kasti õlut.

Aga hommikuks oli tervis kuhugile kadunud ja kõhus möllas jube Sahara kõrb, mis muutis Ivari vastuvõtlikuks kogu maailma murede mõistmisele. Sellise tunde nimi olevat empaatia, mis tähendab, et sa suudad teiste hädadesse osavõtlikult suhtuda. Nii seletas omal ajal Musta mere laevastikus seda Ivarile kapten Starohujev. Teisest toast kostus valju norskamist, sest mitšman Volkov ja motorist Abezjanov põõnasid alles unemaal. Ivar pani üksildustundest teleka mängima. Telekas oli vana, Soome blokiga Berjozka. Tänapäeval selliseid enam ei tehta, sest nüüd olevat moes puutetundlikud televiisorid. Ivar ei osanud sellisest kapitalistide innovatsioonist midagi arvata, tema telekas oli puutetundlik juba tehasest tulles nõuka ajal. Kui ikka pilti ette ei võtnud, siis kõva puudutus rusikaga korpuse pihta tõi pildi alati tagasi! Motorist Abezjanoviga oli kroonus sama lugu, kui peale meestepäeva pilti ette ei võtnud. Kui siis Abezjanovile korpuse pihta koputati, hakkas ta läbi une kahekordseid loopima ning kui veel natuke koputati, siis lendas juba kolmekordseid. See oli juba kindel märk, et pilt on ees ja laeva mootorid kindlates kätes. Selline puutetundlik motorist oli Abezjanov.

Täna oli pühapäev ja Ivar ei hakanud motoristile äratuseks korpuse pihta koputama, las magab rahulikult. Abezjanov nägi parasjagu unes lambaid – palju lambaid, kuni silmapiirini välja ainult lambad… Tema istub siis millegipärast oma laevaga keset seda lambamerd, aga kurk aga kuivab, sest mitte midagi joodavat ei ole. Lambad vaatavad talle etteheitva näoga otsa ja määgivad: “Karnivoor! Karnivoor! Karnivoor!” Kuigi Abezjanov isegi ei teadnud, mida see õudne sõna tähendab. Samal ajal kui Abezjanov parasjagu unes košmaare nägi, asus Ivar puutetundlikust nõukogude telekast uudiseid vaatama. Uudistes räägiti parasjagu kapitalismi kriisist vanal heal Inglismaal. Ivarile meenus, et zampolit Marks oli seda juba Nõukogude armees ette ennustanud. Zampoliti nimi oli major Maksim Ivanov, aga sarnase maailmavaate järgi kutsuti teda teenistuskaaslaste seas Marksiks. Peale teenistusest erru minekut kasvatas Ivanov-Marks nimekaimuga sarnase habeme, mistõttu ta nägi peale seda ka välimuse järgi välja täpselt nagu tema suur eeskuju. Zampolit Ivanovi poliittunnid Musta mere laevastikus olid alati kasulikud ja informatiivsed. Kord, kui neil toimus väljaõpe vahtkonnamäärustiku osas, küsis zampolit Ivarilt: “Madrus Ivar! Te seisate vahis ja märkate, et teie suunas roomab inimene. Milline on teie tegevus?” Ivar oli olnud poliittundides tähelepanelik ja teadis vastust: “Toimetan kapten Starohujevi tema kajutisse.”

Kapitalistid olid just vallandanud kohaliku autosaate juhi kellegi Džeremi Klarksoni, kes tegelikult Ivarile meeldis, vaatamata sellele, et ta sõitis ringi kallite autodega, aga Ivaril endal oli ainult vana Moskvitš 412, mille ta oli hiljuti ostnud oma kuulsa Moskvitš 407 asemele, mis jäi vanadusest nõdraks ja keeldus rattaid alla võtmast. Nüüd roostetas vana 407 Šariku kuudi kõrval. Ivarile tuli meelde, et üks tema lemmiknäitlejatest oli samuti Džeremi, Ron Džeremi, kelle VHS filme ärimeheks hakanud Abezjanov vahel kaasa tõi, aga neid sai vaadata ainult siis kui Anfissa kodunt ära oli. Klarksonis tundis aga Ivar ära tõelise mehe, umbes sellise nagu ta isegi oli. Tänapäeval selliseid enam ei tehta! Nüüd on moes pehmed väärtused, tõelisi mehi jääb järjest vähemaks, aga kus nüüd meheks üldse saabki, nüüd kui enam Nõukogude armeed ei ole? Kapitalistide sõjaväes või? Ivar oli Anfissa burksiputka juures nooremate burksisõprade käest kuulnud, kuidas seal elu on. Poiss pääseb nädalaks laatsaretti, kui on ennast sööklas suppi süües lusikaga vigastanud! Kujutad sa ette? Kolmest poisist kaks on tänapäeval armeeteenistuseks kõlbmatud, aga ööklubis jõuavad nad hommikuni ringi karata ja klubi ukse ees oksi harali ajada, siis on järsku tervist küll! Ivar ohkas. Teenistusest nõukogude armees vabastas ainult surm ja sedagi mitte alati. Vahel teenis surnud mees veel edasi, kui käsk nõudis. Ei ole enam need vanad head ajad, ei ole…

Edaspidi keskendus Ivar vaid telekale, sest ta tahtis kangesti aru saada, mis värk selle Klarksoniga õieti oli. Selgus, et mingi salaaga oli autosaate juhile söögi toomata unustanud ja sai selle eest pasunasse. Õige! Järelikult asja eest sai! Kui need gunztiinimesed ennast muidu liigutada ei suuda, siis tuligi neid vastavalt motiveerida. Oleme näinud neid suuri teletöötajaid, kellel lõust on peas, nagu kuuluks neile terve Ollivuud, aga ise lükkavad Spiilbergi juures moppi! Andekust on neil vaevalt et poole veinipudeli jagu, sest rohkem nad välja ei kannagi. Inglismaa on uhke oma traditsioonide üle, aga kui mõni holopp halva töö eest lõuga saab, on kohe kisa lahti. See Klarkson oleks ehk isegi Nõukogude armees respekti välja teeninud. Vanasti said kõik molli ja kord oli majas! Seda kutsuti demokraatlikuks tsentralismiks, kui riik oli paks ja kord oli majas. Ülbe naabri-Juhan koos oma lärmaka kaasa Loreidaga püsisid viisakalt vait. Aga mis praegu on? Räägivad humanismist, aga molli andmine ongi väga humanistlik. Kui selline äpardunud assistent, kes ei tea, millal saatejuhil söök laual peab olema, selle eest ära vallandada, kas see on humaanne? Äkki on tal pere? Saab korra lõuga, siis jätab meelde, mille eest sai ja järgmine kord hoiab igaks juhuks päev otsa supipaja tulel, sest mine tea, millal härral kõht tühjaks läheb. Selle nimi, lapsed, on projektijuhtimine! Juba kuulus nõukogude teadlane Pavlov teadis, kuidas tingitud reflekse kujundada.

Tänapäeval kargavad kõik viimastele säilinud tõelistele meestele turja. Muudkui võta oma asjad ja mine minema! Kurat, kas me selle eest võitlesime? Kas me selle nimel võitsime sõja! Tõelised mehed mitšman Volkov, motorist Abezjanov, Džeremi Klarkson ja Ivar Nõukogude armeest avasid õlle ning suikusid mälestustesse. Maailm tegi aga oma järjekordset tiiru ümber Päikese, nagu ta seda alati teinud oli – tal oli kõigest sügavalt pohhui. Korraga muutus Ivar virgeks ja peitis õllepudeli kiiruga lauajala taha. Tema sõjalaevastikus treenitud kõrv tabas mitšman Volkovi norsatuste vahelt tundmatu heli ja ta teadis täpselt, kellele see kuulus. Välisuks avanes ja öisest vahetusest saabus tagasi koju tema armas abikaasa Anfissa, kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses, tõeline mees …

Keskerakond – elu pärast …

@ckrabat
Streptococcus pyogenes muutus inimestele ohtlikuks peale 1980.-tel aastatel toimunud geenimutatsioone. Enamasti tõrjutakse teda penitsilliiniga, kuid tema vastu aitavad piparmündi, küüslaugu ja selleriseemne õli vastu. Eestimaal on ta kõige rohkem rünnanud Saaremaa ja Orissaare inimesi. Hiljuti võis kuri lihasööja bakter tuua olulisi muutusi Eesti poliitikataevasse ning sundida laulva revolutsiooni ´viimse mohikaanlase ja Eesti poliitika grand old man’i Edgar Savisaart poliitilistelt murumängudelt gladiaatorite areenil enne etenduse lõppu lahkuma. 2007. aastast katkematult Tallinna valitsenud Savisaar on taasiseseisvumisaegade poliitilistest liidritest nende väheste hulgas, kes Eesti poliitikas veel tänasel päevalgi aktiivselt tegevad on olnud. Mõned aastad varem sundis tervis gladiaatorite areenilt taanduma Savisaare suure konkurendi Mart Laari ning aktiivsest poliitikast on tagasi tõmbunud veel hiljuti Brüsseli koridorides liikunud Siim Kallas. Vaid Marju Lauristin tegi möödunud aastal tagasituleku, kui valiti ta Euroopa parlamendi liikmeks, kuid võimukoridorides sebivad aktiivselt hoopis noorema põlvkonna mehed Taavi Rõivas, Sven Mikser ja Urmas Reinsalu, kes taasiseseisvumise aastail veel usinasti koolipinki nühkisid.

Keskerakond on olnud ida tüüpi erakond, mille liikmeskonda ei ühinda ühised ideed, vaid ustavus Juhile. Nii nagu Juht ütleb, on õige. Tavaliselt määrab juht endale järeltulija lähikondsete hulgast, tavaliselt lapse või mõningatel juhtudel ka abikaasa. Edgar Savisaar on olnud kolm korda abielus. Abielust Kaire Karoniga sündis tal poeg Erki, kes valiti hiljutistel valimistel Riigikogusse ning võiks seetõttu vabalt üle võtta Juhi rolli, kuid endisel ärimehel ja IT-koolitajal puudub varasem poliitiline kogemus ning valimiste ajal ei olevat ta olnud isegi Keskerakonna liige. Sellegipoolest ei saa välistada, et poliitiline testament tehakse Erki Savisaare nimele. Abielust Liis Remmeliga sündisid Edgaril tütar Maria, kes  nooruses alustas hoogsat poliitilist karjääri Keskerakonnas, kuid mingil hetkel taandus poliitikast, abiellus hollandlase Caspar Michael Groenevaldiga ja kaitses doktorikraadi politoloogias ning poeg Edgar juunior, kes ei ole laiema avalikkuse tähelepanu pälvinud, kuid Kesknädala andmetel õpib Haagi Kuninglikus Kunstiakadeemias graafilist disaini. 2009. a. lahutas Juht abielu veel ühe potentsiaalse järglase, poliitik Vilja (Laanaru) Savisaarega, kes astus Reformierakonda ja abiellus muusik Taimo Toomastiga. Sellest abielust sündis Savisaarel tütar Rosina, kes teadaolevalt omandas Suurbritannias magistrikraadi neuroloogias ja õpib samas riigis edasi doktorantuuris. Hiljem on Savisaart seotud mitme noorema naisterahvaga, viimati Riigikogu liikme Siret Kotkaga, kes teadaolevalt peab hoolt Hundisilma talu eest ja kuulub kolme usaldusisiku hulka, kellel on õigus Juhi tervisliku seisukorra kohta avaldusi teha.

Isegi kui Edgar Savisaar duellist streptococcus pyogenesega võitjana väljub, on raske uskuda, et tema poliitiline aktiivsus jääb endiseks. Parimal juhul võib ta sobituda kulissidetaguse halli kardinali rolli, kes hoiab oma loomingul silma peal, kuid raske on teda näha mõnes esindusfiguuri rollis, vähemalt mitte lähemas perspektiivis. Keskerakond on juhikeskne erakond, mis tõstatab kohe elutähtsa küsimuse – kes võiks asendada suurt Juhti? Partei aseesimeesteks on hall ja värvitu, kuid neutraalne Enn Eesmaa ning ambitsioonikas naispoliitik Kadri Simson-Must. Diplomaatilise kõnepruugiga Enn Eesmaa võiks sobida ajutiseks variesimeheks Edgar Savisaare taandumisel kulisside taha, kuid vaevalt, et ta on võimeline erakonda ilma Edgari abita raudses haardes hoidma. Kadri Simson on Juhile alati truuks jäänud ja Edgari vana sõbra Aadu Musta tütrena võiks ta ju sobida, kuid teda peetakse liiga lähedaseks partei eestimeelsemale tiivale, mille juht on XIII parteikongressil Savisaarele väljakutse esitanud Jüri Ratas. See ei pruugi meeldida venekeelsele ja Venemeelsele põhivalijaskonnale. Ratas tegi viimaste valimiste eel ettepaneku Simsoni valimiseks Keskerakonna peaministrikandidaadiks, mis siiski ei kogunud toetust. Jüri Ratast peeti veel mõni aeg tagasi Edgari poolt valitud troonipärijaks, kelle välimus ja kõnepruuk hakkasid äkki Juhiga sarnanema nagu omal ajal kunagisel printsil Sven Mikseril, kes sõnakuulmatuse pärast parteist minema aeti. Ratastki on süüdistatud allumatuses Juhile ning viimases valimisnimekirjas paigutati ta viimasele kohale, kuid see võis olla ka taktikaline käik, millega üritati valijaid ära petta ning parteile rohkem hääli koguda.

Venemeelse tiiva eesotsas on populaarne eurosaadik Yana Toom ning Tallinna abilinnapea, eesti-korea juurtega, kuid venekeelne ja Kasahstanis sündinud Mihhail Kõlvart. Eesti keelt vabalt valdav Yana Toom on kurikuulsust kogunud avalikult Venemaad ja Vladimir Putini poliitikat toetavate avaldustega. 2006. aastani oli Toom Venemaa kodanik, kuid Edgar Savisaare ettepanekul omistati talle siis eriliste teenete eest Eesti Vabariigi kodakondsus. Euroopa Parlamendi valimistel 2014 kogus Toom rekordilised 25 263 häält ning edestas häälte arvult isegi Savisaart ennast. Riigikogu valimistel anti talle üle 11 000 hääle ning ta oli häältearvult Savisaare järel teine. Yana Toomist võib saada küll ühe osa Keskerakonnast liider peale selle lõhenemist, kuid temast on raske oodata partei ühendajat. Ühendajaks sobib rohkem Juhile piiritult ustav peasekretär Priit Toobal, kuid temal puudub ilmselt Juhile vajalik visioon. Selle ringiga praktiliselt piirdubki tõsiseltvõetavate kandidaatide nimekiri. Lisaks erakonna esimehele tuleks komplekteerida ka Tallinna linnapea koht, millele võivad pretendeerida suurimat usalduskrediiti omav ja Riigikogu valimistel 11 000 häält kogunud Mihhail Kõlvart, tehnokraatlik linnaametnik Taavi Aas või siis kogenud keskerakondlik poliitik Kalle Klandorf.

Pakun välja omapoolse stsenaariumi, millises suunas sündmused võivad hargneda, kasutades Tuhala-Nabala koobaslinnade folkloori. Juhtkond on kutsutud Meritoni hotelli konverentsisaali, kus pidulikult avatakse laegas Juhi tahtega. Priit Toobal loeb selle pidulikult ette. Võite ette kujutada kohalolijate pikki nägusid … Simson, Ratas, Toom, Kõlvart, Eesmaa ja teised … kõik nad lootsid ja ootasid, kuid oodatud sõnumit ei tulnud. Vaid üks naeratab malbelt, sest tema nimele on tehtud Juhi poliitiline testament, kuid keegi ei uskunud selle täitumist. Rahulolevad on ka Toobal ja Batrakova, sest nemad teavad … Saabub emissar Moskvast, kes toob kaasa vana koostööpartneri president Putini õnnitluskirja. Ka tema teadis … Uus partei esimees on õigusjärglusele toetuvalt Siret Kotka-Savisaar, kes on Juhiga vahepeal salaja abiellunud. Mõne aja pärast abiellub Kotka Toobaliga, kes pärib niiviisi ka Juhist vabaks jäänud trooni ning temast saab Keskerakonna uus esimees. Kadri Simson ja Jüri Ratas heidetakse kõrvale. Nemad on möödunud põlvkondade ühe õhtu staarid ja peavad lavalt lahkuma või end mõnda teise näidendisse sisse kirjutama. Kadri Simsonil võiks ju perekonnale lähedalseisva isikuna mingi šanss olla, kuid tõenäoliselt tabab tedagi võimupöörde järel hoopis pereheitmine, sest vaid üks Kuninganna saab olla kõige kaunim Maa peal. Linnapea koha peab saama keegi teine, sest mingi pinge peab sisse jääma. Põhivalijaskonna rahuldamiseks võib see koht minna Mihhail Kõlvartile.

Tekstisisene pilt 1

 

Kaunis maa

Islamiriik (Da’ish) III – kust nad tulevad, kuhu lähevad?

@ckrabat
Veel mõningaid huvitavaid fakte Islamiriigi tegevusest. Välisvõitlejaid Süüriasse ja Iraaki Islamiriigi lipu alla võitlema on saabunud üle terve maailma, kõige rohkem Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikidest: Tuneesiast (üle 3000), Saudi Araabiast (üle 2500), Jordaaniast ja Marokost (üle 1500), Türgist (üle 1000), Liibanonist (üle 900), Liibüast (üle 600), Pakistanist ja Usbekistanist (üle 500). Tuneesia päritoluga islamivõitlejate suur arv seletab tõenäoliselt ka hiljutist rünnakut Bardo muuseumile Tunises, kus hukkus 23 inimest ja mille Islamiriik enda peale võttis. Nende kõrval võitlevad islamivõitlejad Venemaalt (üle 1700; põhiliselt Põhja-Kaukaasiast) ja Lääne-Euroopast: Prantsusmaalt (üle 1200), Saksamaalt (üle 650), Suurbritanniast (üle 600) ja Belgiast (üle 440). Põhjamaadest on saabunud islami tõdede eest võitlema Rootsist (üle 300), Norrast ja Taanist (üle 150) ning Soomest (üle 70). ÜRO Julgeolekunõukogu raport 2014. aasta lõpust loendab üle 15 000 islamivõitleja rohkem kui 80-st riigist. Lisaks neile veel kohalikud võitlejad Iraagist ja Süüriast. Mõnedel andmetel on Islamiriigi kui kõige tugevama ning paremini rahastatud organisatsiooniga liitunud hulgaliselt võitlejaid Vaba Süüria ja Vaba Iraagi ridadest. Mõnede analüütikute arvates on Vaba Süüria armee muutunud piiratud või isegi olematu võitlusvõimega variorganisatsiooniks, mille kaudu Lääne abi jõuab islamiäärmuslasteni.

Tuntumatest Läänest saabunud Islamiriigi võitlejatest võib mainida Pariisi juudi koššeripoe ründaja Amedy Coulibaly tüdruksõpra Hayat Boumeddiene‘t, kes lahkus enne terroriakte 2. jaanuaril Madridi kaudu Türgisse ja sealt edasi juba peale Pariisi terroriakte läbi Urfa (kunagise Edessa) linna Lõuna-Türgis Süüriasse. Hiljem on ta väidetavalt välja ilmunud Islamiriigi prantsusekeelses propagandaajakirjas Dar al-Islam, millele ta andis intervjuu, kus kutsus nimetas Islamiriigiga ühinemist kohustuseks, kiitis lahkunud abikaasa pühendumust Islamiriigile ja kutsus üles toetama abikaasasid, vendi, isasid ja poegi muutmaks nende võitlust kergemaks. Eestist on teada vaid üks Islamiriigi ridadega liitunud võitleja Ivan Sazanakov (Abdurrahman Azan), Lasnamäelt pärit taekwondo harrastaja, kes võttis vastu islami usu ja siirdus arvatavasti koos perega Süüriasse, andes sotsiaalvõrgustikus oma praeguse elu kohta teada: „Küsisin tütre käest, kas ta teab, mis on „камбала” (lestakala). Tütar vastas, et ta teab, mis on „комбула” (granaat).”

Väljaspool Iraaki ja Süüriat on Islamiriigiga ühinenud Barqa (Küreneika) vilajett Liibüas (endine Islaminooruse Shura Nõukogu), Alžeeria vilajett (endine Jund al-Khilafah, mis tekkis 2014 Islami Maghrebi Al-Qaedast lahkulöönud fraktsioonist) ja Siinai vilajett Egiptuses ja Gazas (endine Ansar Bait al-Maqdis). Kaliif Ibrahim nimetas Saudui Araabia päritoluga islamivõitleja Mohammed Abdullahi (Abu al-Baraa el-Azdi) Barqa emiiriks asukohaga Dernas Benghazist idas, mille Islamiriik vallutas 2014. a. oktoobris. . Islamiriigile on truudust vandunud Jama’at Ansar al-Shari’a Jeemenis, mis lõi lahku Araabia Poolsaare Al-Qaedast, Pakistani islamirühmitused Jundallah, Tehreek-e-Khilafat, and Jamaat al-Ahrar, morode äärmusrühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel ja Malaisias, veel mõned rühmitused Jordaanias, Liibanonis, Pakistanis, Afganistanis, Jeemenis ja Saudi Araabias, Boko Haram Nigeerias ja Kaukaasia emiraat Tšetšeenias ja Dagestanis. Võrdlusena, et konkureeriva kaubamärgi al-Qaeda alla on koondunud rühmitused Maghrebis (AQIM), Somaalias (al-Shabaab), Süürias (Jabhat al-Nusra), Araabia poolsaarel (AQAP) ja Indias.

Patrick Cockburn annab äsja ilmunud raamatus “The Rise of Islamic State” ülevaate islamiäärmusluse tõusust 21. sajandil . Ta kirjeldab 11.septembri rünnakutega alanud terroristliku vägivalla tsükli tipuna 2005. aastat. Tsükkel lõppes Osama bin Ladeni tapmisega 2011. a., mille järel algasid Araabia kevade sündmused ja islamivõitlejate tähelepanu ja põhitegevus on taas koondunud Lähis-Itta. Islamiäärmuslaste võitluses võitlevad juhtpositsiooni eest kaks juhtivat kaubamärki – vana tuntud al-Qaeda ning uus tulija Islamiriik, mille alla erinevad rühmitused koonduvad. Nende kõrval on liikvel rohkem või vähem iseseisvaid tegutsejaid ja vabakutselisi, kes pole end sidunud mitte ühegi tuntud kaubamärgiga. Cockburni arvates on Lääne analüütikud Lähis-Ida konflikti analüüsides langenud soovmõtlemisse, mis põhjustas Islamiriigi tõusu mahamagamisse. Arvati, et president Assad on kerge saak ülestõusnutele, kes langeb peagi nagu tema kolleegid Tuneesias, Egiptuses ja Liibüas. Tegelikult on Assad osutunud tugevamaks kui arvati ja ta on kaotanud ainult ühe provintsi pealinna neljateistkümnest – Raqqa. USA, Iraan, Venemaa ja Saudi Araabia omavad kõik erinevaid nägemusi Süüria tulevikust. Mis teeb Islamiriigi teistsuguseks kõikidest teistest valitsusvastastest grupeeringutest Süürias ja Iraagis – nad ehitavad riiki, mitte ei võitle võimu eest riigis. Cockburn nendib, et Islamiriigi käsitlemine riigivälise organisatsioonina on samuti üks soovmõtlemise ilming.

Ameerika Ühendriikide eestvõttel on käivitunud tahtekoalitsioon õhurünnakute läbiviimiseks Islamiriigi positsioonidele ning militaarabi osutamisseks opositsioonilistele rühmitustele, sealhulgas kurdide sõjalisele organisatsioonile Peshmergale, mis on osutunud kõige võitlusvõimelisemaks jõuks võitluses Islamiriigiga. 2015 jaanuari lõpus võtsid nad tagasi strateegiliselt tähtsa Kobani linna Türgi ja Süüria piiril. Operatsioonil Inherent Resolve osalevad NATO, Euroopa Liidu ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu liikmesriigid. Pärsia lahe Koostöönõukogu liikmed Bahrein, Katar, Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid osalevad rünnakutes sihtmärkidele Süürias, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Jordaania ja Maroko nii Süürias kui Iraagis, suur osa Euroopa riike, Austraalia, Kanada ja Uus-Meremaa ainult Iraagis. 3. jaanuaril hukkasid Islamiriigi äärmuslased vangilangenud Jordaania hävituslenduri Muath Safi Yousef al-Kasasbehi tuleriidal. Õhurünnakute toetusel on Iraagi valitsusväed sisenenud Saddam Husseini kodulinna Tikritisse ning kurdide Peshmerga on alustanud operatsiooni Mosuli tagasivõtmiseks. Süüria olukorra muudab keeruliseks president Assadi vastuseis õhurünnakutele, sest ta kardab, et välissekkumist võidakse kasutada tema kukutamiseks. Ameerika Ühendriikide välisminister John Kerry on siiski teatanud valmisolekust pidada läbirääkimisdi Süüria valitsusega, mille tema ametkond küll peagi ümber lükkas.

Islamiriigist on saanud müüt, mis vajab murdmist. Totaalne meedia olnud varmas looma müüte, mis pakuvad tegelikkuse asemele mustvalget Hollywoodi stiilis märulit, mis rahuldab pööbellikku lihtsameelsust. Müüdi tulevik sõltub paljuski erinevate jõudude võimest ja soovist teha koostööd sellega võitlemisel. Islamiriigi edu tugineb paljuski tema vastu võitlevate jõudude lõhestatusele ja omavahelisele sallimatusele. Ameeriklased kardavad Assadi võimulpüsimist, Türklased kardavad Kurdistani riiki, Iraan kardab sunniitide mõju tõusu, Iisrael kardab Iraani mõju tõusu, Venemaa kardab Assadi kukutamist, sunniidid kardavad šiiite, šiiidid kardavad sunniite, kurdid kardavad araablasi ja türklasi ja nii edasi ja nii edasi, mis muudab piirkonnas mängitava strateegilise malemängu  lahendamatuks patiseisuks, mille arvel Islamiriik ainult tugevneb. Nad on olnud edukad Lääne ühiskonnas pettunud noorte kaasamisel, pakkudes neile alternatiivset revolutsioonilist ideoloogiat. Ilmselt ei peitu oht niivõrd Islamiriigi eest sõdima läinud sõdalaste tagasitulekul, sest nemad on oma valiku teinud, vaid ideoloogilise rahutuse levimisele edasi Lääne tsivilisatsiooni aladele.  Islamiriik ei ole religioosne liikumine, vaid religioosseid sümboleid kasutav poliitiline organisatsioon. Islamiriik on vägivaldne, kuid nende vägivald on ratsionaalne, mis esindab kindlat eesmärki. Nad ei esinda islamiusuliste enamust, vaid selle motiveeritud vähemust, kelle hääl kõlab Novgorodi WC-l lihtsalt kõvemini kui teistel.

Islamiriigi naisbrigaad al-Khansaa. Foto: http://i1.mirror.co.uk/incoming/article4890668.ece/alternates/s615/Al-Khansaa-brigade.jpg

Islamiriik (Da’ish) II- Islamiriigi juhid, võitlejad ja ohvrid

@ckrabat
Islamiriigi juhist kaliif Ibrahimist oli juttu selle sarja esimeses osas, kuid käesolevas osas püüan anda ülevaate laiemast taustsüsteemist. Nende juhtimisstruktuur on salajane, aga üht-teist on siiski välja imbunud. Tähelepanuväärne, et suur osa tänase Islamiriigi juhtidest on endised Iraagi armee ohvitserid Saddam Husseini baathistlikest relvajõududest. Ibrahimi asetäitja on sõjaväelane Abu Ali al-Anbari, kes vastutab operatsioonide eest Süürias. Ta pärineb kuuldavasti Põhja-Iraagist Mosuli lähedalt ning teenis Saddam Husseini ajal Iraagi armees välja kindralmajori pagunid. Teda ei peeta islami suureks asjatundjaks ning Islamiriigis tegeleb põhiliselt maiste asjadega, sh sõjaliste operatsioonide juhtimisega. Al-Anbari kuulus varem teise äärmusorganisatsiooni Ansar al-Islami ridadesse, kuid löödi sealt väidetavalt korruptsioonisüüdistustega minema. Eelmise aasta lõpus hukkus Mosuli lähedal tema eelkäija Abu Muslim al-Turkmani (Fadel Ahmed Abdullah al-Hiyali), kes vastutas sõjaliste operatsioonide eest Iraagis. Al-Turkmani oli endine Iraagi armee eliitüksuse Vabariikliku Kaardiväe kolonelleitnant. Islamiriigi sõjaline juht on praegu arvatavasti endine Saddam Husseini Iraagi armee õhukaitse kolonel Abu Ayman al-Iraqi, kes 2014. aastal asendas taas endist Iraagi armee ohvitseri, Mosuli vallutamisel hukkunud Abu Abdulrahman al-Bilawit. Islamiriigi kõneisik on Süüria päritoluga Abu Mohammad al-Adnani al-Shami (Taha Subhi Falaha), keda on peetud ka Süüria emiiriks. Al-Adnani kuulus al-Zarqawi kõrval nende esimeste välisvõitlejate hulka, kes organiseerisid islamistide vastupanu Iraagis peale Saddam Husseini kukutamist 2003. a.

Kõige kuulsam Islamiriigi välikomandör on kahtlemata punase habemega Abu Omar al-Shishani (sündinud Tarkhan Batirashvili), endine Gruusia armee seersant, kes osales 2008. a. Venemaa-Gruusia sõjas. Al-Shishani juhtis varem Jabhat al-Nusra lipu all võitlevat tšetšeenidest ja teistest venekeelsetest džihaadivõitlejatest koosnevat eliitüksust Jaish al-Muhajireen wal-Ansar (Muhajireeni brigaad), kuid 2013. aasta suvel liitus Islamiriigiga. Tarkhan Batirashvili sündis tšetšeenidega asustatud, kuid Gruusiale kuuluvas Pankisi orus, tema isa oli kas grusiin või ristiusu vastuvõtnud tšetšeen, islamiusuline ema kuulus aga kisti (Pankisi oru tšetšeenid) etnilisse gruppi. 2010. a. diagnoositud tuberkuloosi tõttu ei õnnestunud tal ohvitseriks saada ning oli sunnitud Gruusia relvajõududest erru minema. Sama aasta sügisel vahistati ta illegaalse relvakaubanduse süüdistusega. Peale vabanemist 2012. aastal lahkus ta riigist ning jõudis Türgi ja Egiptuse kaudu mässavasse Süüriasse. Kui palju sõdalasi Islamiriigi lipu all tegelikult võitleb, siin on raske midagi kindlat väita, sest andmed varieeruvad üsna tugevasti. CIA hinnangul võib tegemist olla u 30 000 võitlejaga, teised allikad pakuvad 70 000, Süüria Inimõiguste Keskus 80 – 100 000 ning kurdide juhid on rääkinud isegi kuni 200 000 pealisest armeest. Kuna paljud džihaadirühmitused on üsna iseseisvad, kes võivad vabalt võidelda erinevate lippude all ning patroone vahetada, siis jääbki selgusetuks, kui palju neist on tegelikult Islamiriigi musta lipu alla koondunud.

Kaliif on nii Süürias kui Iraagis ametisse seadnud kohalikke omavalitsusi juhtivad 12 kuberneri. Islamiriigi sõjalist ja ideoloogilist tegevust koordineerib kolmeliikmeline sõjanõukogu (Shura nõukogu), millele on antud laialdased volitused. Neil on õigus vallandada ja karistada ametiisikuid, kui need leitakse süüdi eksimustes islami seaduste vastu, samuti on nemad otsustanud vangide näidishukkamiste korraldamise. Tsiviilküsimuste eest vastutab kaliifi seitsmest nõunikust koosnev valitsuskabinet. Näiteks Abu Salah (Muafaq Mustafa Mohammed al-Karmoush) vastutab rahandusküsimuste eest, Abu Abdul Kadr (Shawkat Hazem al-Farhat) majandusküsimuste eest ning Abu Louay (Abdul Wahid Khutnayer Ahmad) julgeolekuküsimuste eest. Islamiriigi rahalaekad on lisaks efektiivsele maksustamispoliitikale täienenud eraannetustest põhiliselt Pärsia lahe naftariikidest , aga päris olulisel määral ka nafta ja elektrienergia müügist. Islamiriik kontrollib Süüria naftaleiukohti Deir al-Zouri provintsis ning on toodangut läbi vahendajate suutnud müüa isegi Süüria valitsusele, kuigi liitlaste õhurünnakud on naftatoodangut viimasel ajal pärssinud. Hangeldatud on kultuuriväärtustega ja praktiseeritud on elundikaubandust. Mitmed analüütikud peavad seda kõige rikkamaks vastupanurühmituseks Süürias ja Iraagis, mistõttu tema read on kiiresti täienenud ning nad on isegi rääkinud kavatsustest võtta kasutusele omaenese kuld-, hõbe- ja vaskmündid. Islamiriigi aladel kehtiv vali kord on mõneti isegi soodustanud kaubavahetust, sest erinevalt teiste opositsiooniliste rühmituste kontrollitavatest aladest ei võeta seal altkäemaksu. Relvastust on hõivatud Süüria ja Iraagi vägedelt, kuid muretsetud ka mustalt turult. Uustulnukatele antakse kõrgetasemelist väljaõpet mobiilsetes väljaõppelaagrites, mida on õhust ja satelliitide abil raske avastada.

Segaseks on jäänud Islamiriigi suhted teiste sunniitlike vastupanujõududega Iraagis. Saddam Husseini lähikonda kuulunud 72-aastane Izzat Ibrahim al-Douri on seni kõrgeim baathistliku Iraagi võimukandja, keda pole suudetud tabada. Alates 2007. a.-st on ta ka keelustatud BAATH partei juht Iraagis. Iraagi armee feldmarssal al-Douri on liitunud sufistliku Naqshbandi orduga ning väidetavalt osales koos Islamiriigiga Mosuli hõivamisel. Hiljem on tulnud teateid, et kaks rühmitust on omavahel tülli pööranud. Islamiriik on tülis ka konkureerivat al-Qaeda kaubamärki esindavate islami äärmusrühmitustega, sh Süürias võitleva Jabhat al-Nusraga, aga ka pushtude Talibaniga Afganistanis. Kui Jabhat al-Nusra põhieesmärk on Assadi kukutamine Süürias, siis Islamiriigi moto on “jäämine ja laienemine” ja nad ehitavad konkreetselt üles oma riiki. Mõlema rühmituse vastuolud said alguse soovist mängida juhtivat rolli islamistide vastupanuliikumises Süürias. Kui Osama bin Laden õppis inseneriks, Ayman al-Zawahiri oli tunnustatud kirurg ja Abu Musab al-Zarqawi hariduslik taust oli üldse puudulik, siis erinevalt paljudest islami äärmusrühmituste liidritest on kaliif Ibrahimil vaimulik haridus. Ta seadis kahtluse alla al-Zawahiri kompetentsi islami seaduste alal ja üritas Jabhat al-Nusrat liita Islamiriigiga, mille seisis vastu selle rühmituse juht ja al-Zawahiri soosik Abu Muhammad al-Julani. Veebruaris 2014 katkestas al-Qaeda kõik suhted Islamiriigiga. Novembris üritati veelkord luua islamistlike jõudude koalitsiooni Süürias, kuid läbirääkimised ei jõudnud kokkulepeteni.

Islamiriigi kaubamärgiks on saanud juba al-Zarqawi poolt juurutatud võikad rituaalmõrvad, mis tekitasid legendi “Džihaadi Johnist”, perfektse briti inglise keelega timukast, kes on läbi viinud mitmeid pantvangistatud lääne pantvangide hukkamisi. 26-aastane Mohammed Emwazi (Muhammad Jassim Abdulkarim Olayan al-Dhafiri) sündis Kuveidis ja elas alates kuuendast eluaastast Suurbritannias. Emwazi lõpetas bakalaureusekraadiga Westminsteri ülikooli IT ja ärijuhtimise alal. Väidetavalt kuulub ta neljaliikmelisse timukate üksusesse “the Beatles”, mille liikmed on saanud endale hüüdnimed kuulsa ansambli nelja liikme järgi. 19. augustil 2014 hukati pea mahalöömisega USA vabakutseline ajakirjanik James Foley. 2. septembril järgnes teise USA ajakirjaniku Steven Sotloffi hukkamine. 13. septembril hukati Briti humanitaarabitöötaja David Haines ning 3. oktoobril tema kolleeg Alan Henning. 16. novembril läkitati video USA humanitaarabitöötaja Peter Kassigi hukkamisest. 2015. a. jaanuaris tapeti Jaapani kodanikud Haruna Yukawa ja Kenji Goto. Pea maharaiumise läbi on hukatud veel 21 Süüria sõdurit, Liibanoni armee seersant sunniit Ali al-Sayyed ja sõdur Abbas Medlej, 10 kurdi võitlejat Kobanes. 7. septembril 2014 hukati pea maharaiumisega Iraagi teleoperaator Raad al-Azzawi, 2015 jaanuaris aga kurdi Peshmerga ohvitser Hujam Surchi. Septembris 2014 hukati Alžeerias Islamiriigi sõprusrühmituse poolt Prantsusmaa alpinist Hervé Gourdel ja 2015 veebruaris Liibüas 21 kopti kristlast. Tihti on Islamiriigi propagandavideotes timukate rolli asetatud lapsed.

Islamiriik on tekitanud korvamatut kahju kultuurimälestiste hävitamisega Iraagis, Süürias ja Liibüas. Selle tarvis on loodud isegi eriüksus Kata’ib Taswiyya. Arvatakse, et ainuüksi Mosuli piirkonnas on hävitatud vähemalt 28 kultuuripärandisse kuuluvat muistist. 2014. a. suvel hävitati Al-Qubba Husseiniya šiiidi mošee Mosulis, Jawad Husseiniya mošee and ning Saad bin Aqeel Husseiniya pühamu Tal Afaris, prohvet Joona hauamošee (Nabi Yunus) ja prohvet Danieli ning Püha Jüri hauad Mosulis, Neitsi Maarja kirik ja Püha Ahadoamah roheline kirik (7.sajandist) Mosulis, samuti palju teisi pühamuid. Kultuurivara hävitati buldooserite ja lõhkeainetega. 2015 jaanuaris laskis Islamiriik õhku suure osa Ninive müürist Iraagis. Raqqas lükati buldooseritega ümber Assüüria aegast pärit värav lõvi skulptuuriga. Paljud Mosuli muuseumis hoitavad kultuurivarad on lõhutud ja rüüstatud. Süstemaatiliselt on hävitatud 3.-2. saj. eKr asutatud Hatra kindluslinna ning 13. saj. eKr kuningas Shalmaneser I poolt asutatud muistset Nimrudi linna Ninive tasandikul, mis oli sajandeid Assüüria pealinnaks. Märtsis on hävitatud kultuuripärandi nimekirja lisandunud Püha Jüri Assüüria klooster 10. sajandist ja kaldea katoliiklik seminar Mosuli lähedal. Nimekiri Islamiriigi kultuurigenotsiidi tagajärgedest ei ole mõistagi täielik.

sotloff2

Jihadi John ja Steven Sotloff

Foto: http://pamelageller.com/wp-content/uploads/2014/09/sotloff2.jpg

Islamiriik (Da’ish) I

@ckrabat
Islamiriigist võiks rääkida pikemalt, seepärast teen algust sarja avalooga, püüdes seda kaasaegset nähtust lahti mõtestada, mis on fenomeni tekke põhjused ja kuhu võib see areneda. 29. juunil 2014 Iraagi ja Süüria territooriumil välja kuulutatud Islamiriik (ad-Dawlat al-Islāmiyah) loeb end 632. aastal prohvet Muhammadi järglaste poolt rajatud islami kalifaadi õigusjärglaseks, kuigi teda ei tunnusta sellisena ükski riik ega ka mitte valdav osa islami vaimulikkonnast. 1433. aastal peale Konstantinoopoli vallutamist kuulutas end kaliifiks Türgi Otomani sultan Mehmed II. Alates 1261. aastast, kui kalifaadi senine pealinn Bagdad langes mongolite kätte, omandasid kaliifi tiitli mamelukkide sultanid Kairos. 1517. aastal purustas Türgi sultan Selim I mamelukkide sultanaadi ning viimane sultan al-Muttawakil III vangistati. Ta pidi loobuma kaliifi tiitlist ning andma türklastele üle tema valduses asuvad reliikviad – prohvet Muhammadi rüü ja mõõga. 1922. aastal oli viimane sultan Mehmed VI sunnitud loobuma troonist, kuid kaliifi tiitel pärandus kroonprints Abdulmecid II-le, kes kandis tiitlit kuni 1924. aastani, kui Mustafa Kemal Atatürki reformid jätsid ta ilma ka sellest tiitlist. Kaliifiks kuulutas end Araabia poolsaare lääneosas asuva Hedžase kuningas Hussein bin Ali, suur araablaste ühendaja 20. sajandi alguses, kuid 1924-25 vallutasid Hedžase Saudide dünastia valitsetava naaberriigi Nedži kuningriigi väed. Hiljem tekkis kahe kuningriigi ühendusest riik, mida me tunneme tänapäeva Saudi Araabiana. Hussein põgenes oma keskmise poja Abdullahi valitsetavasse Jordaaniasse ja suri seal 1931. aastal, kuid tema pojad kaliifi tiitlit enam ei kasutanud.

Islamiusuliste jagunemine sunniitideks ja šiiitideks toimus erinevate vaadete tõttu prohveti järglusele. Sunni kogukond pidas õigeks, et kaliifi valitakse islami kogukonna (ummah) nõupidamiste (shura) käigus. Šiia kogukond tunnistas kaliifina Muhammadi otseste järglaste seast valitud imaami. Seepärast tunnistas šiia kogukond prohveti järglasena neljandat kaliifi Alit, kes oli Muhammadi onupoeg ja väimees. Sunniidid tunnistavad aga prohveti järglasena Muhammadi surma järel kogukonna poolt valitud kaliifi Abu Bakri, kes oli prohveti äi. Kuna sunni traditsiooni järgi valib kaliifi kogukond, siis apelleerib sellisele varajase islami demokraatia ilmingule ka 2014. aasta juunis Islamiriigi – tuntud ka inglisekeelsete lühendite ISIS, ISIL, IS järgi – kaliifiks valitud Ibrahim (Abu Bakr al-Baghdadi). Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri sündis 1971. aastal Kesk-Iraagi linnas Samarras. Vaimulike perekonda sündinud tulevane kaliif paistis nooruses silma talendika jalgpallurina. Ta õppis Bagdadi Islami Ülikoolis, kus väidetavalt omandas doktorikraadi šariaadi alal. Peale õpingute lõpule viimist asust ta teenima vaimulikuna Bagdadi eeslinnas Tobchis. Veidi enne lääneriikide interventsiooni Ibrahim abiellus ning tal sündis poeg, kes peaks praegu olema teismeliseeas, 11-12 aastane. Peale Saddam Husseini kukutamist liitus ta mingil hetkel islamistliku vastupanuliikumisega ning tegeles seal põhiliselt šariaadi küsimuste ning vaimuliku nõustamisega. Ameeriklased vangistasid ta millalgi ning teda hoiti mõnda aega Camp Bucca kinnipidamiskeskuses, kuid kuna teda ei peetud ohtlikuks, siis lasti ta vabaks.

2006. aastal hukkus ameeriklaste õhurünnakus 40-aastane Palestiina-Jordaania päritolu Abu Musab al-Zarqawi (Ahmed al-Khalayleh), kriminaalse noorusega džihadist, kellest sai sunni islamiäärmusluse maaletooja Iraagis. Al-Zarqawi ilmus Iraagis välja peale koalitsiooni sissetungi 2003. a. Tema rühmituse Jama’at al-Tawhid wal-Jihad, millest hiljem kasvas välja Islamiriigi eelkäija al-Qaeda Iraagis, väljaõppelaager asus Afganistanis Herati lähistel, kuid peale lääneriikide sissetungi põgenes ta Iraani kaudu Iraagi loodeossa, piirkonda, mida kontrollis islamistlik kurdi rühmitus Ansar al-Islam. Al-Zarqawi oli tuntud jõhkrate meetodite poolest, sest just tema eestvõttel juurutati pantvangide demonstratiivseid hukkamisi, mis on kujunenud Islamiriigi kaubamärgiks. 2004. a. allutas ta oma rühmituse al-Qaeda‘le, kuigi neil olid viimase juhi Osama bin Ladeniga mitmed lahkhelid. Al-Zarqawi pidas oluliseks võitlust “ketserlike šiiitide” vastu, kuid bin Laden soovis sõda pidada lääneriikidega. Hukkusid ka kaks al-Zarqawi järglast, egiptlane Abu Ayyub al-Masri ja iraaklane Abu Omar al-Baghdadi, kuni 2010. a. kerkis vaikselt rühmituse etteotsa Abu Bakr al-Baghdadi, kelle hüüdnimi on “nähtamatu šeik”. Kaliif on vältinud avalikkuse tähelepanu, kuigi teda peetakse erinevalt al-Qaeda juhtidest “mänedžer” Osama bin-Ladenist ja “õpetlane” Ayman al-Zawahirist “sõdalase” tüüpi juhiks, kes on valmis oma jüngreid isikliku eeskujuga lahinguväljal innustama.

2011. a. puhkes Süürias kodusõda ning rühmitus laiendas oma tegevust Iraagist Süüriasse. Märtsis 2013 langes Süüria idaosas paiknev Raqqa linn opositsiooni, põhiliselt sunniitlike islamirühmituste Jabhat al-Nusra ja Ahrar al-Sham, võimu alla, kuid need ei sekkunud igapäevasesse elukorraldusse ning keskendusid võitlusele Assadi režiimi vastu. 2013. aasta juunis ilmusid Raqqasse aga Islamiriigi võitlejad ning tõrjusid augustiks teised rühmitused linnast välja. Nüüdseks on Raqqast saanud kalifaadi keskus. Islamiriigi kontroll tema kontrollitava territooriumi üle on siiski pisteline ja hõre ning nad on koondunud strateegilistesse tugipunktidesse. Sellegipoolest on ta üles ehitanud tsiviil- ja militaarstruktuurid, mis vastutavad territooriumi haldamise eest. Nad on rajanud kohtud ja politseijõud, arendanud majandustegevust, kehtestanud kontrolli hariduse, tervishoiu, kommunikatsiooni- ja elektrivõrkude üle, rajanud teid jne. Kohalike allikate järgi maksab Islamiriik võitlejatele palka $400 kuus ning reguleerib esmatarbekaupade hindu.

Islamiriigis valitseb vali kord, millepärast võib siinsetele kõva käe ihalejatele siiralt soovitada sinna kolimist, et ükskord teada saada, mis elu on. Kliima on seal ka parem ja rahvusvaheline imperialism ei näri hinge. Korra üle valvavad Islamiriigis naisrühmitus al-Khansa ja meesüksus Hisbeh. Surmanuhtlus on moes. Süüria inimõiguslaste andmetel on kalifaadi loomisest saadik islamikohtu otsusega hukatud vähemalt 1880 inimest, sh 120 lahkuda soovinud võitlejat. Islamiriik on kehtestanud oma maksusüsteemi, tuludelt peab elanik maksma 2,5% zakati, islami toetamise maksu, ja lisaks veel kuutasu $ 8.30 heategevaks otstarbeks. Teiseusulised (kristlased, jeziidid jt) võivad osta endale usuvabaduse, kuid ketserid (šiiidid jt islami sektid) peavad tunnistama õiget usku või kaotavad elu. Islamiriigi haldusalas kehtib range šariaadi õigus, naised peavad kandma niqabi, mehed ei tohi poseerida t-särkides, suitsetamine on keelatud, poed peavad olema viie palvekorra ajal päevas suletud ja naiste poodides tohivad töötada ainult naised. Naised tohivad väljas käia ainult koos meessaatjaga. Kaliif Ibrahimi kohta on räägitud, et teda oli sügavasti pahandanud, kui ta oli kord näinud, kuidas mehed ja naised olid pulmas ühes ruumis omavahel tantsinud.

Islamiriik on enda jaoks kujundanud juba tulevase maailma kaardi, kuid esialgu puudub neil laiem toetajaskond kui just sarnased äärmusrühmitused välja arvata. 2014. a. algul üritas Islamiriik kehtestada kontrolli teise Süürias võitleva islamistliku organisatsiooni Jabhat al-Nusra üle, kuid see ei õnnestunud ning kahe rühmituse konfliktis hakkas patroonorganisatsioon al-Qaeda toetama hoopis Jabhat al-Nusrat. Sellest hetkest peale on kahe äärmusrühmituse teed lahku läinud ja Islamiriigi bränd konkureerinud al-Qaeda brändiga. Mitmed äärmuslikud islamirühmitused on end allutanud Islamiriigile, teiste seas kurikuulus Nigeeria islamiliikumine Boko Haram, mis kuulutas 2014 hilissuvel välja oma kalifaadi ning 7. märtsil 2015 vandus truudust Islamiriigile nagu on seda varem teinud morode islamirühmitus Abu Sayyaf Filipiinidel, Jind al-Khilafah Alžeerias ja Egiptuse islamistid Ansar Bait al-Maqdis Siinai poolsaarel. Ka suurem osa Kaukaasia emiraadi juhtidest on vandunud Islamiriigile truudust. Islamiriigi lipu alla koondunud rühmitus on hõivanud osa Liibüa territooriumist Sirtha linnaga ning saabunud Jeemenisse ja Afganistani.

Iraagis algas Islamiriigi ofensiiv Fallujah linna vallutamisega 2014. a. jaanuari esimestel päevadel. Juunis 2014 vallutasid Islamiriigi üksused koostöös baathistide ja mitmete teiste opositsiooniliste sunniitlike rühmitustega Iraagis suure ja olulise keskuse Mosuli linna Põhja-Iraagis. Pole siiski teada, kui suurt osa Mosulist kontrollib Islamiriik ja milline on tema vahekord teiste sunniitlike relvastatud gruppidega. Eelmisel aastal külastas Islamiriiki, Raqqat ja Mosulit, Saksamaa poliitik ja ajakirjanik, endine KDL parlamendisaadik Jürgen Toderhöfer, kes tegi Mosulis intervjuu Islamiriigi võitleja Christian Emdega. Todenhöferi sõnul alahindab Lääs Islamiriiki, kelle mõju suureneb progressiivses joones ning nad on üles ehitamas totalitaarset riiki, kus inimelul pole väärtust. Samas rõhutas 2003. a. Iraagi interventsiooni äge vastane Todenhöfer, et seda võitlust ei saa võita pommide ja rakettide abil ning pidas USA endist presidenti Bushi otseselt vastutavaks selle fenomeni sünni eest.


Kaliif Ibrahim (Ibrahim Awad Ibrahim al-Badri)
Foto: http://economictimes.indiatimes.com/photo/38119372.cms

Eesti identiteedi jaoks oluline tähtsaavutus – mängufilm „1944“

@huviline
Mängufilmi „1944“ loojad stsenarist Leo Kunnas ja režissöör Elmo Nüganen on valmis saanud meistritööga, mille tähendus on laiem kui selle kunstiline sügavus. Puudutatud on ühe rahva saatus Läänemere kallastel, läbi saatuste ja inimlugude, nii nagu seda mõistavad selle rahva esindajad. Ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia jäetakse siin kõrvale. Saatustest ja inimlugudest aga koorub identiteet, mida on meile vaja, et näha selgemalt tulevikku, mis ootab meid ees. Sellepärast võib öelda, et mängufilm „1944“ on oluline saavutus, ehk isegi tähtsaavutus eesti identiteedi jaoks.

Kõigepealt filmi üldine atmosfäär. Võib tunda uhkust stsenaariumi kirjutaja poolt kujundatud üldise atmosfääri üle, mille vaoshoitud ja delikaatne teemakäsitlus haarates publikut läbib kogu etendust. Kui erinev on see läägest „me armastame sind, Eestimaa“! Ühel tabamatul momendil, lahingu käigus, upub rahvuslik eneseteadvus sureva peategelase silmadesse. Tema asemele seisab kaadris uus nägu, teised silmad, aga nendes kerkib pinnale sama teadvus. Surm on muidugi konkreetne, midagi tabamatut selles pole, kuid imeks muutub surematu identiteet. Teineteise vastu võitlevatel pooltel on sama soov ja igaüks võib ise välja mõtelda, mida vastased soovivad.

Rezissööritöö poole pealt tuleb hinnata arusaadavat filmijoonist, mis ei jäta ühtegi tegevust pooleli ega kahtlust õhku. Kaadrid lahingust kaevikus jooksevad loogilise, kaasahaarava lindina meie silmade eest läbi, jätmata õhku ühtegi küsimust. Asjatundjate ühistöö kannab head vilja.Kõik küsimused saavad vastuse, olgu see moona järgi saadetud võitleja jooks või aadress kirjal “Estonia pst”, mis hiljem aknast välja vaadates ongi kaadris. Need on pisiasjad, mis koosmõjus võivad uut kvaliteeti toota. Peab märkima, et kui eelmises Elmo Nüganeni filmis Vabadussõjast “Nimed marmortahvlil” torkasid silma mitmed vastuolud. Nt eestlaste valged moondeülikonnad, kuigi on teada, et need võeti kasutusele alles Talvesõjas. Filmis „1944“ selliseid vastuolusid silma ei torganud.

Teiseks emotsionaalsed hetked. Ilmselt jääb see alatiseks universaalseks reegliks, millest pole erandit, et identiteeti saab kanda vaid oma kodumaal raskusi ja rõõme kogev rahvas. Tähendusrikas on hetk kaadris, kus teeviit näitab Revali, Narva ja Dorpati peale. Need võitlejad valisid jäämise ja pöörasid vasakule, Tartu peale. Nad ei põgenenud mujale, kuigi see võimalus oli. Eesti rahva diasporaa pole meie identiteedile tilkagi juurde andnud. Eesti naise koondportree surnud võitleja Tammiku õe Aino näol (näitleja Maiken Schmidt) oli vapustav. Sitkus, usaldus, väljapeetus, lilledel tants ja hirm uksele Koputaja ees, mille ta udusulena õlalt maha pühib. Selles naises tundus olevat midagi Betti Alverist, kuigi taustal kõlas Marie Underi luuletus. Neis mõlemis on identiteeti kujundavat jõudu.

Lahkudes saalist mõtlesin, kas oleks liiast tahta näha Eesti mängufilmi, milles on koos nii laiem tähendus kui kunstiline sügavus. Seni on enamik Eesti filme jäänud meelelahutuse tasemele, kui mõned katsed teha kunstilist filmi („Libahunt“, „Hullumeelne“) välja arvata. Kunstiliselt sügava filmi näitena võiks siinkohal tuua Andrei Tarkovski filmi „Peegel“, millist sügavust pole võimalik saavutada pelgalt kõrgetasemelise käsitööga, mille meie filmitegijad on hästi ära õppinud. Selleks peaks saatustele ja inimlugudele lisanduma ajalugu, loodus, maailm ja filosoofia. Tõenäoliselt on just mängufilm „1944“ astmeks, millele tuginedes saab kõrgemale tõusta. Tõenäoliselt poleks ilma seda sammu tegemata meil lootuski kunagi parematele jahimaadele jõuda. Nii tulebki tähtsaavutust kui valguseandjat käsitleda.

Filmivõtted, vasakul Elmo Nüganen. Foto: http://p.ocdn.ee/40/i/000335/x-e51c3749-5853-4275-99cf-d7732ecc9735.jpg

Kas EKRE wunderkind Jaak Madison päästab Prokrustese sängi sattunud Eesti? II

@ckrabat
Paremäärmuslike jõudude ristisõda Euroopa vastu on tasapisi kogunud jõudu ning konservatiivsete väärtuste kaitsmise lipu all on nad oma kasvatanud mõju üle terve kontinendi. Prantsusmaa Front National (Rahvusrinne) [23(74)MEP – europarlamendi liiget; 2(577)MNP – rahvusliku parlamendi liiget] perekond Le Pen’i juhtimisel on tõusnud riigi suuruselt kolmandaks erakonnaks ning oli edukas möödunud aastal toimunud Euroopa Parlamendi valimistel. Peale valimisi sõlmisid nad liidulepingu Austria Vabadusparteiga [4(18)MEP; 40(183)MNP] ja Itaalia Põhjaliigaga [5(73)MEP; 18(630)MNP] ja moodustasid Euroopa Rahvuste ja Vabaduse Liikumise, kuid nende mõttekaaslasi on erinevates Euroopa riikides palju rohkem. Paremäärmuslike liikumistena paistavad silma veel Ungari Jobbik [3(21)MEP; 23(199)MNP], Hollandi Vabaduspartei [4(26)MEP; 22(225)MNP], Poola Uus Parempoolne Kongress [2(51)MEP], Kreeka Kuldne Koidik [3(21) MEP; 17(300)MNP], Kreeka ANEL [13(300)MNP], Rootsi Demokraadid [2(20) MEP; 49 (349)MNP], Soome Põlissoomlaste Partei [2(13)MEP; 37(200)MNP], Ühendkuningriigi Iseseisvuspartei – UKIP[23(73)MEP; 5(1404)MNP], Taani Rahvapartei [4(13); 22(179)MNP] ja paljud teised. Arusaadavatel põhjustel ei saa sellest nimekirjast välja jääda ka Eesti äärmusparempoolsed jõud, mille liidriteks pürgivad perekond Helme Eesti Konservatiivne Rahvaerakond ja Eesti Iseseisvuspartei.

EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) jõudis neist esimesena Eesti parlamenti, kogudes 2015. aasta valimistel 8,1% häältest ja 7 kohta Riigikogus. EKRE kasvas välja kunagisest kolhoosiesimeeste Rahvaliidust, mis peale poliitilist pankrotti ja puhastumist võttis suuna paremäärmuslusele. Rahvaliidu pärandit esindab EKRE-s kunagise Eesti NSV partei- ja valitsustegelase ning hilisema Eesti Vabariigi presidendi Arnold Rüütli ümber kogunenud punaminevikuga seltskond, kes on ühte sulandunud marurahvuslikke ning euroskeptilisi vaateid esindavate uute tulijatega – kokkuvõttes sotsialistide ja natsionalistide liit. Tänapäeva Euroopa paremäärmuslike ringkondade lipukirjaks on paks riik, vali kord, inimõiguste allutamine riiklikele huvidele, rahvuslik kollektivism, protektsionism ja eurovastasus, militarism, võõraviha, migratsioonivastasus ja muud konservatiivsed väärtused. Tihtipeale on nad endale liitlaseid leidnud äärmuslike vasakpoolsete seast ja nii valitseb Kreekat vasakäärmusliku SYRIZA ja paremäärmusliku ANEL’i koalitsioon. Vasak- ja paremäärmuslasi ühendab sageli veel sümpaatia Venemaa ja Vladimir Putini režiimi vastu, kellel on Euroopa paremäärmuslastega mitmeid sarnaseid ideoloogilisi seisukohti. Rootsi ajakirjanik Patrick Oksanen on koostanud Venemaa indeksi, kus ta võrdleb parem- ja vasakäärmuslikke parteisid nende suhtumise põhjal Venemaasse. Skaala Venemaa-sõbralikus otsas paiknevad Geert Wildersi Vabaduspartei koos Rahvusrinde, Põhjaliiga, Rootsi Demokraatide ja UKIP-iga. Venevaenulikus osas on koha sisse võtnud Põlissoomlased ja Taani Rahvapartei.

Eestis on Iseseisvuspartei võtnud Venemaale sümpatiseeriva hoiaku, süüdistades lääneriike Ukraina kriisi esilekutsumises ja kriisi kasutamises geopoliitilistes huvides, samal ajal kui EKRE on retoorikas olnud ägedalt venevastane ning nad on olnud jäigalt vastu kahe riigi vahelisele piirileppele. Iseseisvusparteil puudub aga karismaatiline ja populaarne liider, mis EKRE-s on olemas duo Mart ja Martin Helme näol, kelle luua seljas Riigikokku sõideti. Riigikogu valimised tõid aga esile uue põlvkonna äärmuslike vaadetega kristallilapsi ning fööniksina tuhast kerkis uus Riigikogu liige, valimistel Järva- ja Viljandimaal 1883 häält kogunud 23-aastane Jaak Madison, kes pälvis meedia tähelepanu oma varasemate blogipostitustega, kust võis välja lugeda sümpaatiat Adolf Hitleri režiimi vastu 1930-te aastate Saksamaal: “On tõsi, et olid koonduslaagrid, sunnitöölaagrid, harrastati gaasikambritega mänge kuid samas selline nn “range” kord tõi ka Saksamaa tol ajal üsna sügavalt p**sest välja, sest areng, mis põhines küll esmajärgul sõjatööstuse arengule, viis see siiski riigi vaid loetud aastatega Euroopa üheks võimekamaks… minu silmis on fašismi näol tegemist ideoloogiaga, mis koosneb üsna paljudest positiivsetest ning rahvusriigi säilimiseks vajalikest nüanssidest.” Andres Kasekamp ütles selle peale: “See on natsismi olemuse fundamentaalselt vääriti mõistmine. Hitleri eesmärk ei olnud Saksamaa majanduse jätkusuutlikkus ega tema konkurentsivõime tõstmine. Tema siht oli algusest peale Saksamaa piiride laiendamine agressiivse sõja kaudu, mille käigus hävitatakse ka juute. Sõda oli Hitleri programmi sisse programmeeritud ja selle teadlik osa. Kõik tehased ja Autobahn’ide ehitamine olid pühendatud sellele eesmärgile.”

Jah, eks läheb loll suure hurraaga poliitikasse ja mõtleb inimeseks saada, aga ta ei mõtle selle peale, mis ta mõni aasta tagasi kusagil lolli peaga kirjutas ning et sihukesed asjad tassitakse avalikkuse ette, see ongi poliitikuks olemise võlu. Mida poliitikasse pürgiv loll oleks pidanud tegema? Kahetsema pattu ja parandama meelt, et oli noor ja loll ja lubama, et enam ei tee ning tänaseks on täielikult ümber kasvanud. EKRE puhul on kahtlane just see, et hakati vassima ning püüti musta iga hinna eest valgena näidata nagu seda tegi vana Savisaar ise Ukraina ründamise kohta. Vassimine ongi poliitiku tüüpkäitumine, omaks võtta ei saa, aga sõnadest taganeda ka ei taha, sest tegelikult on see natsivärk pisut südamelähedane küll. Mingi teine postitus ujus ka välja, kus Madison lubas rahvust puhastama hakata. Ta on lubanud veel surmanuhtluse taastamist, abordi piiramist ning sõjatööstuse rajamist ning paistab rohkem selline lühikese jutu ja kõva käe mees olema, kes võiks edukalt esineda lollidele mõeldud Tujurikkuja reality show’s “Eesti otsib neonatsi”, millest ka Venemaa meedia kohe kinni hakkas. Noorte hulgas on natsivaimustust parajal määral, teadagi kes ise teab, miks see on tekkinud.

Lobeda jutuga wunderkind on eitanud igasuguseid seoseid inimvihkajalike režiimidega, kuid tegemist on potentsiaalselt osava demagoogiga, kes valdab poliitilist manipulatsiooni üsnagi hästi. Kui Madisoni artiklis mõned sõnad ära vahetada, siis sarnaneb see äravahetamiseni Venemaa juhtide praeguse retoorikaga. Paljud tahaksid olla takoi kak Putin – tõeline mees, kelle põhiline argument on jõud. Sõimavad küll, aga ise tahaksid olla täpselt samasugused. Stultoloogiliselt väga hea näide, kuidas lollide programmid töötavad – skeemid on samad, ainult mõned tingmärgid on tõlkes kaduma läinud. Kuna lollile sisestatud programm ütleb, et Stalin oli paha, siis järelikult Stalini vastane Hitler oli lolli arvates hea, kuigi mõlema mõttekonstruktsioonid järgivad ühte ja sama mudelit, ainult sõnad on ära vahetatud – kui programmis asendada pahavara heavaraga, siis näib kõik ok. Loll masinana ei tule ju selle pealegi, et kogu mõttekonstruktsioon, ehk temasse sisestatud programm, oli vale. Äärmuslike vaadete eskaleerumine võib aga viia düstoopias “Maakonna sünd” viidatud ennustuste täitumiseni, mis on vihastanud end kultuurieliiti joonud joodikintellektuaale, sest nagu Eestis ei saa kunagi esineda koolitulistamisi, nii ei ole ka Juku pea mitte kunagi kandiline. Vaevalt, et EKRE Eestit Prokrustese sängist päästab, kuid tema kindlal juhtimisel võime sinna ühel ilusal päeval jõuda, kui jääme uskuma nende mesikeelseid lubadusi Viha Vabariigile mõisatallid tagasi tuua.

Sõltumata kodanik Madisoni maailmavaatest, ei saa eitada natsisümpaatiate olemasolu Eestis. Huvitaval kombel peab mingi seltskond elementaarseks demonstreerida oma sügavpruuni maailmavaadet kohe, kui on vaja kinnitada Venemaa süüdistusi Eestist kui väikesest vastikust natsiriigist. Teatavat nostalgiat natsiühiskonna poole peegeldab seegi, et kui vaadata Eesti raamatupoodide riiuleid, siis kohtab seal lugematu arvu Hitleri Saksamaad ja tema juhte tutvustavaid ning vahel ka ülistavaid teoseid. Mingile osale lollidele on teadagi kelle poolt selgeks tehtud, et Teises Maailmasõjas võitlesid eestlased vabaduse eest koos Adolf Hitleri ja Suur-Saksamaaga, tuntakse uhkust “kuulsa kaasmaalase” Alfred Rosenbergi üle või nõutakse riiklikke autasusid Raudristi kavaleridele. Kõik see kokku loob illusiooni nagu oleks Adolf Hitler võidelnud “õige asja eest”, kust edasi on kõigest väike samm holokausti eitamiseni. Loll ei saa ju aru, et samastumine Putini režiimi pooolt kasutatavate meetoditega ei tee meid Venemaast kuidagi paremaks ja õigemaks nagu ka Stalini massirepressioonid Nõukogude Liidus ei õigusta kuidagi Hitleri poliitikat. Kõigest eelnevast lähtuvalt tuleb igati toetada põhivoolu poliitikute otsust äärmuslike erakondadega mitte edasi minna, sh vasakpopulistliku Keskerakonna ja parempopulistliku EKRE kõrvalejätmist valitsuskoalitsiooni läbirääkimistest. Äärmuslased saavad kuuluda parlamenti, kui nad esindavad rahva tahet, aga neid tuleb eemale hoida riigi esindamisest. Äärmuslaste jõud peitub kollektiivsuses, sest miljonid lollid lihtsalt ei saa kunagi olla valel teel. Kollektivistlike ideoloogiate jaoks nagu rahvuslus seda paraku on, inimene jääb mutrikeseks, masinaks, kes ei mõtle oma peaga, vaid tegutseb vastavalt temasse sisestatud programmile.

Õnnitleme wunderkind Jaak Madisoni Riigikokku jõudmise puhul

Ikooni lahkumine V – kes ikkagi tappis Nemtsovi?

@ckrabat
27. veebruari hilisõhtul, veidi enne kesköötundi, tapeti Moskva südalinnas Kremli müüride vahetus läheduses tuntud Venemaa opositsioonipoliitik Boriss Nemtsov, kes jalutas oma tüdruksõbra 23-aastase Ukraina modelli Anna Duritskajaga mööda Bolshoi Moskvoretski silda Arbatil Malaja Ordõnka tänaval asuva elukoha suunas. Nemtsov oli üks vähestest “perestroika ja glasnosti” põlvkonna poliitikutest, kes oli veel aktiivselt tegev poliitikas ning kuulus Venemaa demokraatliku opositsiooni liidrite hulka, olles Aleksei Navalnõi kõrval kahtlemata selle üks karismaatilisemaid eestvedajaid. Boriss Nemtsov sündis 1959. a. Sotšis juudi vanemate lapsena, kuid õigeuskliku isapoolse vanaema mõjutusel ristiti ta Vene õigeusu kirikus. Ta lõpetas füüsikuna Nižni Novgorodi ülikooli, kaitses 25-aastasena kandidaadikraadi ning töötas raadiofüüsika uurimisinstituudis teadurina. Pöördelistel aegadel sattus ta poliitikasse ning 1991. aastal sai temast Nižni Novgorodi kuberner, kus ta omandas eduka reformaatorina üleriikliku tunnustuse. 1997. aastal nimetas Boriss Jeltsin tollal 38-aastase Nemtsovi Viktor Tšernomõrdini valitsuse esimeseks asepeaministriks. Aasta hiljem sai temast Sergei Kirijenko valitsuse asepeaminister.

Neil aastatel peeti teda Venemaa poliitika tõusvaks täheks ning Jeltsini võimalikuks järeltulijaks. Nemtsovi poliitilisele karjäärile sai saatuslikuks 1998. a. augustis lahvatanud majanduskriis Venemaal. 1999. aastal liitus Nemtsov liberaale ning vabaturumajanduse pooldajaid ühendava Paremjõudude Liiduga ning oli üks selle liidreid. 2004 .aastal ei ületanud partei enam valimiskünnist ning Nemtsov lahkus. Nemtsovist sai Putini režiimi äge ja järjekindel kriitik, kes oli mitmel korral vahistatud protestiaktsioonidest osavõtu eest. 2008. aastal asutas ta koos Garri Kasparoviga opositsioonilise liikumise “Solidaarsus” ning kandideeris oma sünnilinna Sotši linnapea valimistel, kuid sai lüüa. 2010. a. moodustas ta koos Mihhail Kasjanovi, Vladimir Milovi ja Vladimir Rõžkoviga Rahvavabaduse partei “Seadusetuse ja Korruptsioonivaba Venemaa eest” (PARNAS), mis on ALDE (Euroopa Liberaaldemokraatlik Allianss) liige – Eestist kuuluvad sinna Reformierakond ja Keskerakond. 2013. a. valiti ta Jaroslavli kubermangu regionaalsesse parlamenti. Vladimir Putini ja Ukraina ründamise kriitikuna oli Nemtsov valitsevale režiimile pinnuks silmas, kuid liberaalsete jõudude üldise nõrkuse taustal ei kujutanud ta sellele erilist ohtu. 1. märtsiks oli opositsioon Nemtsovi juhtimisel kavandanud Ukraina sõja vastase protestimeeleavalduse Moskvas, mis kujunes nüüd Nemtsovi leinamarsiks.

Nemtsov ei olnud esimene opositsioonipoliitik, kes kaotas elu ilmselgelt poliitilistel põhjustel. Mäletame Galina Starovoitovat (1998), Sergei Juženkovi (2003), Anna Politkovskajat (2006) jt, kes kõik hukkusid atentaadi tagajärjel. Kes on süüdi? Esimesena tõuseb näpp süüdistama Vladimir Putinit ning nii mitmeski mõttes on neil süüdistustel alust. Venemaa presidendi ametlikust residentsist ehk Senati palee akendest sillale vaadet pole ning Putini ainus võimalus snaiper-Makaroviga Nemtsovi tabada oleks olnud palee katuselt, lipuheiskamise platvormilt, kust sild on hästi jälgitav. Võimalust, et Venemaa president on tapmisega otseselt seotud, ei saa loomulikult lõplikult välistada, kuid see on vaid üks võimalikest versioonidest ja võib-olla isegi mitte see kõige tõenäolisem. Süüdistuse puhul kipuvad emotsioonid võitma ratsionaalse mõistuse ning soovmõtlemise kaudu hakatakse uskuma seda, mida tahetakse näha, aga elu on tavaliselt palju keerulisem. Ohtlik on luua president Putinist demoniseeritud antikangelast – lord Voldemorti, Jokkerit või professsor Moriartyt, kellele omistatakse üleloomulikke võimeid ja teda niimoodi tegelikult heroiseeritakse, sest ka antikangelane võib olla kellegi jaoks kangelane. Putin on siiski teatud võimuringkondade huve esindav avalik figuur, kuid meil on vähe teadmisi nende kohta, kes kontrollivad Putinit.

Praeguseks teadaolevad faktid viitavad organiseeritud tegevusele, mille korraldajad teadsid hästi, kuidas Nemtsovi oleks kõige kergem tabada. Ajalehe “Kommersant” väitel olid sillal olevad turvakaamerad mõrva toimepanemise ajal hoolduseks välja lülitatud ning ainus videopilt sündmuskohast pärineb Moskva linnatelevisiooni TV Tsentri kaamerast. Moskva infotehnoloogiaamet on selle ümber lükanud. Mõrva toimepanemise hetk on aga varjatud sillal peatunud lumekoristusauto poolt. Mõrvari saabumist sillale pole võimalik tuvastada, ta kas ootas sillal või jälitas paari distantsilt (võib-olla lumekoristusautoga), tulistas tema suunas paari sekundi jooksul kuuelasulise valangu, millest 2-4 tabasid Nemtsovi ning lahkus sündmuspaiga juurde saabunud autoga. Duritskaja kannatada ei saanud. Sündmuskohalt leiti 9x18mm Makarovi padruneid, mida kasutavad ka Vene püstolkuulipildujad PP-91 Kedr ja Bizon SMG. Viimast kasutavad FSB ja politsei eriüksused, sh Põhja-Kaukaasias läbiviidud operatsioonidel. Need variandid tunduvad tõenäolisemad, kui “Kommersandi” poolt väljapakutud PM või IŽ “Makarõtš” tüüpi püstolid. ” Järgmisel päeval leiti Ingušeetia (teistel andmetel Põhja-Osseetia) numbrimärgiga valge “Lada Priora”, mida peetakse autoks, millega mõrvar lahkus.

President Putin on teatanud, et ta hoiab isiklikult juurdlusel silma peal, mis võib viia olukorrani, et süüdlased või “süüdlased” leitakse vastavalt vajadusele elusalt või surnult ning olukorda kasutatakse erinevate opositsioonigruppide tugevamaks survestamiseks. Loomulikult pakub poliitilise ikooni mõrv ainest spekulatsioonidele. Venemaal leidub neidki, kes on Nemtsovi mõrva taga näinud traditsioonilisi vaenlasi Ameerika Ühendriike, Ukrainat või džihadiste. Rohkem kaldutakse arvama, et tapmise taga võisid olla need jõud, kelle arvates on ka Putin Venemaa jaoks liiga liberaalne ja mitte piisavalt patriootiline (anti-Maidan, tšetšeenid, Donetski ja Luganski rahvavabariiklased jms äärmuslased) ning nende eesmärk võis olla Venemaa siseriikliku olukorra edasine destabiliseerimine. Isegi kui Putin ei andnud Nemtsovi tapmiseks isiklikku korraldust ja see ei tundu ratsionaalne, ei vähendasee Putini vastutust tema poolt riigis loodud vaenu õhutava õhkkonna eest, mis soosib jõu näitamist ja agressiooni toetamist naaberriikide suunas ning siseriikliku opositsiooni mahasurumist. Nemtsov on olnud Ukrainaga seotud “oranžist revolutsioonist” saadik, kui ta tegutses 2004-2006 president Viktor Juštšenko majandusnõunikuna. Ta on toetanud Ukraina lõimumist Euroopasse ja mõistnud hukka Krimmi annekteerimise Venemaa, kuid samuti on ta Venemaa sekkumise Ukraina vastasesse mässu karmilt hukka mõistnud, nimetades seda ühemõtteliselt Vladimir Putini sõjaks. Ajakirjanik Ksenija Sobtšaki teatel valmistas ta ette raportit Venemaa sekkumise kohta Ukrainas.

Nemtsov (paremal) meeleavaldusel võimuesindaja surmahaardes.

Foto aadressilt: https://larussophobe.files.wordpress.com/2010/07/2938899561.jpg

märts 2015
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.