Aasta hiljem: Cärlyn-Angelina monoloog II

@jolli&ckrabat
Juba pikka aega pole kuulda olnud, kuidas läheb arvamusliider Cärlyn-Angelinal kauges Milanos. Nüüd annab Cärlyn-Angelina Skype’i teel teada otse Milano tänavatelt.
Jou, tibukallikesed! Mina jälle siin, otse Milanost, Prada esinduskaupluse eest! Kes ütles, et ma välismaal läbi ei löö? Nimesid nimetamata, sina Sirts, mine nüüd ja vala ennast selle peale jääveega üle! Marcol on tema uue moemaja käivitamine võtnud aega ja ma olen sunnitud tema ema korteris ootama, millal ometi filmivõtetele pääsen. Kangesti tahaks juba modellitööd teha ja normaalselt teenida! Marco hängib põhiliselt sõpradega ringi ega anna isegi juuksuriraha. Räägib, et kui võtted algavad, siis teenin raha piisavalt, aga mul on ju vahepeal ka vaja ilus välja näha!

Ei mitte, et Marcol raha ei oleks, pappi on tal ikka sitaks käes, aga tal on selline ärimehe iseloom, mis nõuab, et raha peab ise sinu juurde tulema ja mitte sina ei pea raha järele jooksma. See minu Marco lausa tõmbab raha ligi! Kas te tema superlux käekella olete näinud? Ma ükskord panin sellest vist isegi pildi fessarisse, puhtast kullast Rolex! See on kingitus ühelt Marco sõbralt, keda ta oma kiire Porschega ükskord kolida aitas. Natuke imelik sõber selline, muidu normaalne kutt, aga tal on mingi haigus, näonaha ülitundlikkus või midagi taolist. Igatahes sellel päeval, kui Marco talle taksot sõitis, kandis ta oma ülitundliku näonaha kaitseks suusamaski. Takso võite kohe heaga jutumärkidesse lugeda, sest ega minu Marco mingi taksojuht ei ole, ta on tõsine ärihai. Aga selle kuti nägu ma ei olegi näinud, sest see mask on tal pidevalt ees, kui ta Marcol külas käib. Mind saadetakse siis tavaliselt linna, sest Marcole ei meeldi, kui naised meestejutu ajal kodus jalus on. Kuhu ma jäin? Ah jaa, see Rolexi kell ja ülitundliku näonahaga sõber, kellel Marco kolida aitas. Sõitsime sinna, kuhu Marco sõber meil tulla palus ja jäime ootama. Marco jättis autol mootori tööle, sest tal pidi aku tühi olema ja pärast ei lähe äkki enam käima. Ootasime, ootasime … ja siis tuligi Marco sõber hirmsa jooksuga nurga tagant, kolimiskott õlal ja mingi tänitav vanamutt kannul sibamas. Sõber hüppas autosse ja Marco andis gaasi, nii et kummid suitsesid. Sõber seletas, et see mutt oli ta ema, kellele ei meeldi, et Marco sõber kodust ära kolib. Pärast oli veel politseisignaale kuulda ja palju nalja sai, kuidas me vanalinna peal sikk-sakkis sõitsime ja korraks isegi mingite prügikastide taga peitust mängisime, sest Marco sõbra ema olevat kogu linna politsei Marco sõbra peale üles ässitanud.

Vat mis elu on, kui sul on ema, kes ei taha täiskasvanud pojast lahti lasta ja lubada tal kodust välja kolida! Itaalia emad on sellised, kange iseloomuga ja hoolitsevad! Tänutäheks kolimise eest andiski Marco sõber Marcole selle kullast Rolexi, tal omal oli neid seal kotis vähemalt kümme tükki. Mulle meeldib, et Marco käib edukate inimestega läbi, mitte nagu Timm, teate küll Timo-Cevin, minu lapse isa, kelle sõbrad on kõik mingid mõttetud küprokid ja panevad Soomes tänavakive maha, aga ega neil pärast ikka raha ei ole. Vahepeal mõtlesin juba, et tulen tagasi Eestisse, aga Timm ei saatnud mulle muidugi lennukipileti raha ja see mõte jäi katki. Sellised need Eesti mehed on, südametud ja kalgid! Marco on hoopis teistsugune, teate, rikas inimene isegi mõtleb teistmoodi kui mõni niisama enda arust jube kõva küprokikutt, keda Eesti ööklubid triiki täis on. Võibolla kunagi kirjutan oma seiklustest Eesti ööelus pikemalt, noh kui viitsin. Igatahes andis Marco mulle oma vana krediitkaardi ja ütles, et tal endal on nüüd uus, mingu ja ostku ma endale midagi ilusat. Ma ei jäänud pikalt ootama ja läksin Milano kaunisse vanalinna šoppama… Silme eest lööb kirjuks: Gucci, Prada, Dior, Chanel. Esimese hooga oleks tahtnud osta kõike, aga ma olen valiv ja mul on hea maitse, sest mulle kõlbab vaid parim!

Jõuluks kinkis Marco mulle motorolleri. Marco ise jõule ei pea, ta on selline usuleige inimene, aga minule on jõulud ikkagi tähtsad. Siis saab verivorsti ja piparkooke ja kõik sõbrad tulevad külla. Meile Milanos küll jõulude ajal külalisi ei tule, sest ka Marco sõbrad on enamasti usuleiged inimesed ega salli hõõgveini ja piparkooke silmaotsaski, sealihast, hapukapsastest ja verivorstist rääkimata. Ma mõtlesin seekord küll Marco ema juures korraldada väikesed toredad Eesti jõulud ja majahoidja tõi minu palvel meile isegi kuuse tuppa. Õigeid kuuski siin Milanos ei kasva, see kuusk oli mingi Jaapanis toodetud plastmassist puu, millele ma lõhnaõli peale valasin, et oleks nagu päris, aga jõulurõõmu oli sellele vaatamata ikka palju! Bensiini pean oma uuele motorollerile küll ise ostma. Marcol motorolleribensiini ei ole, sest tema Porsche sõidab diisliga. Te vist ei teagi, et Marco müüs selle vana Rolls Royce’i maha, mis aasta otsa pidevalt remondis seisis ja ostis selle asemele uhke roostetuuninguga Porsche. Varsti lubas ta ka mind oma uue Porschega sõitma õpetada, sest äkki on temal ka vaja ema juurest kiiresti ära kolida ja siis on hea, kui ma autoga sõita oskan. Marco ema ütles, et see jõuludeks saadud motoroller on Marco venna Mustafa vana motoroller, selle venna, kes praegu vangis on, aga mina ei usu teda, sest Marco vandus mulle põlvili laskudes, et valis selle motorolleri isiklikult mulle välja minu YSL ridiküli värvi järgi, et kokku sobiks! Keda teie usuksite, kas Marco ema või pigem Marcot? No näete isegi! Marco ema on kindlasti kade, et tal pole ei motorollerit ega ridiküli, millega kõlbaks väljas käia. Sellepärast ta istubki päevad läbi kodus ja kasvatab vannitoas mingeid taimi, mida ümbruskonna kutid ostavad. Meie naabruskonna noored on väga suured botaanikahuvilised. Kui mõni neist on jälle mõne taime ostnud, siis visatakse mulle ka viis või kümme eurot, et ma suu peaks.

Motorolleriga jõudsin hõlpsasti vanalinna, sisenesin uhkesse kaubamajja ja valisin kohe esimese asjana välja Lacoste kingad, mis sobisid värvilt väga hästi minu motorolleriga ja sinna juurde kingadega sobiva Prada kleidi, mis tõi suurepäraselt välja minu modellifiguuri ja ilusad pikad jalad, millest Marco on vaimustuses. Lisasin juurde uue Chaneli käekoti, mille hinnasiltigi ei julgenud vaadata, Marco ju maksab, ja paari pikki Louis Vuittoni nahk-kindaid, et oleks mugavam rolleriga sõita. Uute ostudega väga rahul, suundusin kassasse. Kui kassas Marco vana kaardiga maksma hakkasin, siis ütles see kade libu teiselpool letti kahjurõõmsalt, et kaart on tagasi lükatud. Mis mõttes tagasi? Kas ta üldse teab, kellega ta räägib? See peab olema mingi eksitus või veelgi tõenäolisem, et see kassiir tegi seda nimelt! Ma ju nägin küll, kui kadedalt ta mu uusi riideid kassast läbi laskis! Selline kole lühikest kasvu matsakas plika, tõmmu ja vuntsidega, nagu nad seal kõik, ei tegu ega nägu. Temale ei osta selliseid ilusaid riideid kunagi mitte keegi. Teate, ma ärritusin täiesti selle jama peale ja oleks peaaegu karjuma pistnud ja skandaali teinud, sest nii ju ei käituta ühe kliendiga, eriti veel tulevase supermodelliga! Valisin moblaga väriseval käel Marco numbri, et talle kõik ära kaevata, aga kui telefon oli pikalt kutsunud, võttis lõpuks vastu keegi väga ametliku häälega meesterahvas ja ütles kurjalt, et kui ma just advokaat ei ole, siis lõpetagu ma kõne heaga kohe ära, sest Marco ei saa vastata. Vat siis missugused uudised! Igatahes ei ole ma Marcot nüüd juba oma nädal otsa näinud, ainult tema ema tormab mööda tuba ringi, tirib sõrgkangiga parketti üles ja otsib ärapeidetud raha, sest advokaadid pidid Itaalias väga kallid olema. Ei teagi kohe, mida sellest kõigest arvata, aga eks kunagi kirjutan pikemalt. Ciao ja musid!

Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda II – SYRIZA rõõmus syrtaki aastal 2015

@ckrabat
Pühapäeval 26. jaanuaril lahkus igaveseks legendaarne Kreeka laulja Demis Roussos. Samal päeval toimusid Kreekas parlamendivalimised, mis lõppesid vasakradikaalse SYRIZA bloki ülekaaluka võiduga. 300-kohalises parlamendis võitsid nad esialgsetel andmetel 149 kohta (36,3% häältest), jäädes ainult kahe koha kaugusele absoluutsest enamusest. Peaminister Antonis Samarase Uus Demokraatia kogus 76 kohta (27,8% häältest) ning kaotas 53 kohta. Kolmandaks tõusis Nikolaos Michaloliakose paremäärmuslik Kuldne Koidik 17 kohaga (6,3%), saades samapalju kohti kui Stavros Theodorakise sotsiaalliberaalne Jõgi (6,1%). Kreeka kommunistid said 15 kohta (5,5%) ja euroskeptilised konservatiivid ANEL (Sõltumatud Kreeklased) 13 kohta (4,7%) nagu ka sotsialistlik PASOK (13 kohta, 4,7%, kaotas 20 kohta). Suureks kaotajaks oli vasakpoolne Roheliste ja DIMARi koalitsioon, mida peeti SYRIZA potentsiaalseks partneriks, kuid kaotas 17 kohta ega saanud ainsatki esindajat uude parlamenti. Kommunistid on teatanud, et nemad valitsuskoalitsiooni minna ei soovi. SYRIZA võimalikeks valikuteks partnerite osas võiksid olla sotsiaalliberaalne Jõgi, mis viitaks kompromisside valmidusele rahvusvaheliste finantsinstitutsioonidega (Troika ehk Eurotsoon, Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank) ning jätkamist eurokursil või siis moodustada uus koalitsioon ANELiga, mis võiks viidata lahkumisele eurotsoonist või vähemalt euroskeptilisele hoiakule.

Globaliseerumisvastane SYRIZA liikumine (Radikaalsete Vasakpoolsete Koalitsioon) on Kreeka kasinuspoliitikale vastupanuliikumise sümbol, mis on kogunud populaarsust rahva heaolu säilitamise populistlike loosungite all. Liikumine loodi koalitsioonina 2004.a. ning 2012.a. formeerus sellest kolmeteistkümne vasakpoolse, populistliku, rohelise, euroskeptilise ja antiklerikaalse grupi ühinemisel partei. Partei populaarne liider on 40-aastane Alexis Tsipras, kellest võib suure tõenäosusega saada Kreeka järgmine peaminister. Tsiprase võit teeb lõpu kahepooluselisele Kreeka valimistraditsioonile, mida vaheldumisi juhtisid konservatiivne Uus Demokraatia ja sotsialistlik PASOK. Ehitusinseneri ja linnaplaneerija haridusega Tsipras ühines varases nooruses Kreeka kommunistidega ja oli aktiivselt tegev õpilas- ja üliõpilasliikumises. 1991.a. ühinesid Kreeka kommunistid ja vasakpoolsed sotsialistid Synaspismose liikumisse, mille etteotsa Tsipras tõusis 2008.a. Aasta hiljem valiti ta Kreeka parlamenti ning 2012.a. tõusis ta SYRIZA liidriks ja ühtlasi parlamendi opositsiooni juhiks. Partei siseringkondades peetakse Tsiprast siiski mõõdukamaks tsentristiks, kes on valmis poliitilisteks kompromissideks. Tsiprasele meeldib jalgpall, ta on Panathinaikose poolehoidja ja ta nimetab end usutunnistuselt ateistiks. Tal on kaks poega, neist noorem sai nime Ladina-Ameerika revolutsionäärilt Ernesto Che Guevaralt.

SYRIZA kerkis esile kui anti-establishment organisatsioon, mis vastandus teravalt neoliberaalsele maailmakorrale. Kuigi teda peetakse euroskeptiliseks liikumiseks, on mitmed tema liidrid väljendanud toetust Euroopa Liidule ja eurotsoonile. Kreeka jätkamine eurotsoonis võib kujuneda uue valitsuse põhiküsimuseks ning sellega hirmutati Kreeka valijaskonda aktiivselt, kuid tulemusteta. Saksamaa liidukantsler Angela Merkeli suhu on pandud sõnad, et Kreeka lahkumine ei mõjuks eurotsoonile üldsegi halvasti, Saksamaa valitsuspartei üks liidreid Michael Fuchs on koguni teada andnud, et see aeg, mil Euroopa pidi Kreekat päästma, on otsa saanud, kuid sellegipoolest näib EL olevat sügavas mures ühe liikme võimaliku lahkumise üle, kes ei taha lõpetada võlgu elamist ning soovib loobuda kreeklastele peale sunnitud kasinuspoliitikast. Kindlalt on eurotsoonist lahkumist toetanud paremäärmuslik Kuldne Koidik ja Kommunistlik Partei. SYRIZA positsioon on olnud ebakindel. Seetõttu võidakse jõuda kokkuleppele laenutingimuste leevendamises, millega võlgade tagasimaksed lükkuvad kaugemasse tulevikku.

Kreeka võimalikku lahkumist eurotsoonist ja vabalt konverteeritava devalveeritud rahvusliku valuuta drahmi kasutuselevõttu analüüsides on eksperdid leidnud, et see võib tõsta Kreeka ekspordi ja laevanduse konkurentsivõimet rahvusvaheliselt turul, kuid import võib minna kallimaks. Impordipiirangud võivad kokkuvõttes arendada kodumaist tööstust, kuid keskmise kreeklase ostujõud väheneb. Kreeka võlasumma võib aga rahvusliku valuuta kasutuselevõtul hoopis kasvada ning inflatsiooni kasvu prognoositakse 30-50%, tööpuuduse kasvu 34% ja SKP langust 55%. Kreeka ebastabiilsusest tulenev surve Euroopa maksumaksjale on Eurotsooni liidreid eriti Saksamaal sundinud karmimale hoiakule Kreeka vastu. Saksamaa majandusminister Sigmar Gabriel ja rahandusminister Wolfgang Schäuble on Kreekat hoiatanud võimalike tagajärgede eest, kui see peaks senisest poliitikast loobuma ning mitte kinni pidama kokkulepetest. Kreeka lahkumise korral võivad Euroopa maksumaksjatest Kreeka võlausaldajad oma võlad suure tõenäosusega korstnasse kirjutada, kuid eurotsoon ise Kreeka lahkumise järel ilmselt tugevneks. Samarase valitsuse karmi kokkuhoiupoliitikat on peetud edukaks ja see on talle toonud rohkesti tunnustust Euroopas, kuid Kreeka valija tahab paraku hästi elada ja toetas seetõttu valimistel Alexis Tsiprast, kes lubas neile taastada rõõmsa syrtaki. Tsipras ei taha Euroopa Liidust ja eurotsoonist lahkuda, kuid ta ei taha ka võlgu tagasi maksta ning see on probleem, mille Euroopa Liit peab lahendama. Saksamaa on juba vihjanud, et tagasimaksete graafikut võidakse ümber vaadata, kuid võib-olla ongi mõistlik võlad korstnasse kirjutada, kuid loobuda ka tülikast võlgnikust?

Mehed, meie võit – alcohol is free 🙂

Mõned nõuanded psühholoogilise kaitse nõunikule

@huviline
Eesti Vabariigi psühholoogilise kaitse nõuniku ametikohale asunud Ilmar Raag on laiemalt tuntud eelkõige filmirežissöörina, aga ta on ka muidu näidanud ennast avalikkuses aktiivse inimesena, kelle sõnavõtud on kantud humanistlikust maailmavaatest. Tema mõtteavaldusi võib lugeda blogist „Jäljed liival enne vihmasadu”.  Olen vaadanud Elioni filmiriiulist tema filmi „Kertu“, mis jättis hea mulje ja elasin kaasa headele näitlejatöödele ja filmitehnikale. Isiklikult olen aga iga kunstiteose puhul kriitiline, kui nad ei ole selgelt kunstilised või ei jäta elamust. „Kertu“ flirtis selget tuuma välja toomata valusa teemaga, hälbinud isa/tütre suhtega perekonnas, ega jätnud tervikuna sügavat kunstilist elamust. Sarnaselt, valusa teema maaletoojana, presenteeris Ilmar Raag ennast juba filmi „Klass“ puhul, kuid seda ma pole näinud.

Taasiseseisvunud Eesti vabariigi algusaegadel hakkas termin „maaletooja“ omandama juba negatiivset värvingut, kuid siis see tendents ühiskonnas rauges. Mingil ajal oli maaletooja meie kõnepruugis juba positiivse tähendusega. Maaletoodud teemad erinevad kohalikest teemadest sellepoolest, et neil pole parasjagu kehtivas ühiskonnakorralduses kandepinda. Kuid kohalikud ei ole mingid black box tüüpi suletud ruumi mõiste, sest neilegi lähevad maaletoodud valusad teemad korda. Noored on eriti vastuvõtlikud  maaletoodud rohkem ja vähem valusate teemade osas.

Kunst ongi suuresti jäljendamine, kuid teiste rahvaste kultuuri jäljendamine Eestis, ilma kohaliku kandepinnata, jääb siinsele rahvale võõraks. Eesti kultuuris on sellisteks teatud kultuuride maaletoojateks Indrek Hargla (õudusjutud), Chalice („Minu rahvas“), Andrus Kivirähk, Mart Juur, Ilmar Raag ja veel paljudki. Eesti president Toomas Hendrik Ilves tõi maale ameerikaliku poliitikategemise kultuuri, mis on meid viinud ummikusse ja sealt ei vii edasi ükski tee nagu president õigesti märkis. Maaletoojate ühisnimetaja on pointless tegevus. Kivirähki näidendites puudub kunstiline selgus. Sellega on silmas peetud, et Andrus Kivirähk kirjutab näidendeid, mille sisu on segane või kunstiliselt ebaselge. Kivirähki näidendid ei ole maaletoodud kultuuri näited ja kindlasti mitte tüüpilised. Tema teemad on sügavalt eestilikud. Tema kunstiline ebaselgus tuleb tema maailmavaatelisest ebaselgusest, halvustades läbi huumoriprisma mitmekesist maailma, mis tema omast erineb, pakkumata midagi asemele. Mina nimetan seda pointless tegevuseks. Maaletoojate head kavatsused on päädinud jõuna, „mis kõikjal tõstab pead, mis soovib head, kuid korda saadab halba“, andes inspiratsiooni hoopis kurjadele jõududele, näiteks koolitulistajale.

Riiki tuleks kaitsta eeskätt selle riigi ametnike eest ja mitte niivõrd välise relvastatud vaenlase vastu. Sellega on silmas peetud, et võib juhtuda olukord kui Eesti Vabariiki tuleb kaitsta isegi psühholoogilise kaitse nõuniku enda eest, kes on samuti ametnik. Selleks, et seda ei juhtuks ongi antud mõned tagasihoidlikud nõuanded. Kui Ilmar Raag selle ära tabab, siis võib ta korda saata midagi suurt, mis erineb kõigest seni maaletoodust. Esimene nõuanne oleks sellepärast jagamisega mitte liialdada, aga ka mitte jätta jagamata. Teine nõuanne oleks võtta eeskuju Eesti esimesest presidendist Lennart Merist, kes oli kunstiinimene, ja mitte joonduda praeguse järgi, kellele eesti huumor (ETV sari „ENSV“) jääb suuresti mõistetamatuks. Kolmandaks tuleks selgelt sõnastada mõte, miks on see rahvas  vaatamata 900 aasta jooksul kestnud erinevatele okupatsioonidele, mis on tegelikult võõra vallasasja võtmine selle ebaseadusliku omandamise eesmärgil, siinmail püsinud. Neljandaks tuleks selgelt sõnastada, kes on Eesti eliit ja missugune võiks olla selle eliidi kandepind. Kas need, kes läksid või need, keda viidi või hoopis need, kes püsisid? Ja miks?

Jagamise osas on ühekülgne maailm Jaak Aaviksoo väitel tänane teaduslik lähenemine: olemine, olematus ja pinge nende vahel,  kus väidetakse, et tänane teaduslik maailmakäsitlus koosneb pigem „pingest kõige ja mitte millegi vahel, ehk between everything and nothing“. Mitmuslik maailm võtab minimaalselt arvesse olemise, pidamise, olematuse ja pinge nende vahel. Lause Ilmar Raagi blogist: „me peame ümber hindama ka oma ajalugu“, viitab pidamisele ehk sunnile. Kokkuvõtteks: psühholoogiline kaitse on ultima ratio, mille võtmeküsimuseks on küsimus õiglasest riigist, mis algab kasvõi Maksu- ja Tolliametist. Õiglane on teatavasti see, kes kohtleb võrdseid võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.

Psühholoogilise kaitse maaletoomine: Sylvester Stallone filmis “Rambo”. Pilt aadressilt: http://hs12.snstatic.fi/webkuva/taysi/960/1305914272024?ts=509.

Stultoloogi märkmikust II – milleks tappa Kenderit?

@ckrabat
Erakliku naiskirjaniku Nelle Harper Lee ainsaks jäänud romaan “Tappa laulurästast” „To Kill A Mockingbird” kuulub vaieldamatult Ameerika Ühendriikide kirjandusklassika varasalve. Peategelase, teismelise tüdruku, isa Atticus Finch kaitseb 1930-te Alabama osariigi kohtus mustanahalist meest Tom Robinsoni, keda süüdistatakse noore valge naise Mayella Ewelli vägistamises. Kuna süütegu vastab ajastu sotsiaalsele tellimusele, on kogukond Robinsoni juba teoväliselt süüdi mõistnud ning ootab tema karmi karistamist, ähvardades vastasel korral teda lintšida. Tom mõistetakse puudulikest tõenditest hoolimata süüdi ning lastakse lavastatud põgenemiskatsel vanglast maha. Positiivsest kohtuotsusest hoolimata nõuab raevunud pööbel kättemaksu, mille objektideks saavad Atticus, tema pere ja Tom Robinsoni lesk. Läheme ajas 80 aastat edasi, kui detsembri lõpus käivitas politsei Eestis uurimise karistusseadustiku paragrahvi järgi, mis käsitleb lapsporno valmistamist veebilehel nihilist.fm avaldatud postituse “Untitled 12” kohta, mille autor on teadaolevalt kirjanik Kaur Kender. Kender ise väidab, et tegemist on õudusjutuga.

Paljud alternatiivkunstnikud, kuid nii mitmedki põhivoolu arvamusliidrid on esinenud blogileheküljel nihilist.fm protestiavaldusega. Olgu see toodud ka Persona in fieri leheküljel: Mina, allakirjutanu, toetan reservatsioonideta kirjanik Kaur Kenderi ôigust luua ja avaldada oma loomingut vabalt, Eesti Vabariigi põhiseaduse kaitse all ning selle tôes ja vaimus. Kui me 1992.a rahvahääletusel põhiseaduse vastu võtsime, seadsime tulevasele võimule selged piirid: me ei luba sõnavabaduse arutut ja suvalist piiramist, me ei talu kirjanduse tsenseerimist, rääkimata kirjanike represseerimises vôi barbaarsest raamatute põletamisest. Me nõudsime, et kunst ja selle viljelemine on vaba. Et igaühel on õigus vabale eneseteostusele ja et ideid, arvamusi, veendumusi võib levitada vabalt. Ma ei luba repressiivorganitel ja maksumaksja kulul elavatel bürokraatidel rünnata neid, meie vabaduse peamisi garantiisid. Kui põhiseaduse arhivaenlane on võim, siis paindub võim. Selles võite kindel olla. Võim allub eneseteostusõigusega rahva suveräänsusele, mitte vastupidi. Ükski Eesti kirjanik ei pea ka tulevikus küsima bürokraadilt vôi politseilt luba oma loomingu avaldamiseks.

Eesti Vabariigi Põhiseadus tagab, et Autor on vaba kujutama igasugust reaalsust soovitud efekti saamiseks ilma, et seda saaks talle inkrimineerida isikliku tahtlusena — vôi, et tema tegelaskujusid ja nende tegusid saaks samastada kirjaniku endaga. Autoriteetseks näiteks peaks olema holokaustikäsitlused kirjanduses, viimati märkimisväärselt Martin Amise “The Zone of Interest,” mis lahkab seda kuritööd halastamatu ja sentimentaalsusest vaba realismiga.Kuritegeliku situatsiooni vôi inimsusevastase teo graafiline kirjeldamine kirjanduses on sama vähe kuritegu kui nende lavastamine filmides vôi teatrilaval. Kirjaniku looming on vaba ja tema ainus kohtumôistja saab olla lugeja.

Kui keegi arvab, et allolev pedofiiliavastane ja laste ahistamise jälki olemust ilmestav novell, kus pole kasutatud ühtegi last, on pornograafia ja selle avaldamise eest tuleb kirjanik Kaur Kenderit, kes on ühiskonna valupunktide kohta liialt vabalt sõna võtnud, KarS § 178 lg 1 järgi karistada, siis tuleb ühtlasi karistada haridusametnikke, kes on koolilapsed allutanud Nabokovi “jälkusele”, mis kannab pealkirja “Lolita”, tehes selle kohustuslikuks kirjanduseks. Karistada tuleb ka neid kultuuriministeeriumi ametnikke, kes lubasid ekraanile Cannes’i ja paljudel muudel prestiižikatel filmifestivalidel auhinnatud pedofiiliat naeruvääristavat, ent sama “kuritegelikku” filmi “Happiness”. Need on vaid môned näited loominguvabadusest, mida Eesti Vabariik tahab keelata kirjanik Kaur Kenderile.

Riigibürokraatia on asunud pealetungile nii Eestis kui ka mitmel pool mujal lääne tsivilisatsioonis, kui kodanike suurema turvalisuse nimel üritatakse nende vabadusi piirata. Kui siin mõni aeg varem sai lahatud teadusnomenklatuuri ellujäämisstrateegiat, siis samade meetoditega püüab kohta Parnassosele rajada kultuurinomenklatuur ning sellise “õilsa eesmärgi nimel” on vaim valmis ühtima võimuga. Mõned aastad tagasi tõstatas Jaak Aaviksoo diskussiooniteemana informatsiooni julgeoleku õigustuse. Ilmar Raagi nimetamine valitsuse kommunikatsioonibüroosse psühholoogile kaitse nõunikuks võib olla esimeseks sammuks uue bürokraatliku struktuuri, Tõeministeeriumi, rajamisele, kust kodanik saab operatiivselt teada poliitiliselt õigeid seisukohti ning ebasoovitavaks kuulutatud rahvavaenlaste nimekirju. Need võivad ju öö jooksul muutuda nagu me väga hästi mäletame George Orwelli “1984-st”. Kirjanik Kaur Kender on viimasel ajal nii mitmelgi korral avalikkust ärritanud ning eriliselt tuntuks ja vihatuks muutus ta ühenumbriliseks jäänud kõrvalehüppega kultuurinomenklatuuri häälekandja “Sirp” peatoimetaja ametis, mida kultuurinomenklatuur tõlgendas rünnakuna nende kivistunud seisukohtadele. Kender on masse ärritanud ka mõnede originaalsete seisukohtadega ning rangete reeglitega ühiskonna põhimõttelise vastasena, kes on toetanud muuhulgas kanepi legaliseerimist ning pidanud kirjavahetust Venemaa poliitilise establishmenti mõjuka liikme Vladislav Surkoviga, mis on fundamentalistlikke meinstriimlasi ärritanud.

Loomulikult võib Kender tunduda ärritav, kuid siis ei pea teda lugema. Prantsuse filosoof Voltaire ütles: “Ma ei pruugi nõustuda sellega, mida sa ütled, aga ma olen valmis surmani kaitsma sinu õigust seda öelda.” Möödunud aastase Sirbi kampaania ajal üritasid meinstriimvalvekoerad ka Persona in fierit poliitiliselt ebakorrektsete seisukohtade eest hukka mõista. Kender kirjutab: “Ma ei kujuta ette mitte midagi saatanlikumat kui see, et autor peab võimu ees kaitsma teost, mis räägib sellest, et Saatan valitseb maailma. Saatanal on enda kaitsmiseks komisjon.” Viha vabariik esindab ühemõõtmelist maailmapilti. Harry Kõrvits kirjutab Laupäevalehes: “Vene ajal tabas eestlane ikka väga hästi huumorimatsu. Aga nüüd on tigedus meisse nii sisse süüvinud, et esimene reaktsioon on kahtlus ja viha.” Stultoloogina olen ma jõudnud tõe jälile, miks on nii. Lolle on viimastel aastatel kõvasti juurde tehtud, mille arvelt maailma rahvaarv kasvab iga kümne aasta järel miljardi võrra. Lollid on Maa vallutanud ja jahivad viimaseid inimesi. Eespool mainitud Voltaire suhtus kahtlevalt demokraatiasse, sest kartis, et kui harimatu lihtrahvas pääseb valitsemise juurde, järgneb sellele kaos ja häving – lollid tulevad võimule ning hakkavad tegema populaarseid otsuseid, mis ei pruugi olla targad otsused.  Üks kindel meetod lolli identifitseerimiseks on huumorimeele olemasolu. Kui tahad vahet teha inimesel ja lollil, siis huumorimeele puudumine näitab kõige paremini ära, et tegemist on lolliga. Lollil huumoritaju ju ei ole, sest ta on masin, kes käitub nii nagu programm ette näeb.

Põhivoolu meedias levinud “seksistliku sea” kuvand Kaur Kenderist kui väga maskuliinsest 3B arvamusliidrist on viinud juba reaalsete tagajärgedeni ehk on alustatud uurimist sõna kriminaliseerimise üle, mis viib filosoofilise mõtteavalduseni, kas sõna ja tegu on alati üheselt defineeritavad. Kas sõna kasutamine seadusega keelatud mängumaadel viitab alati mõtteroimale? Kas kriminaalromaanid tuleks keelata? Stultoloogina pean tähelepanu juhtima jällegi lollide ühemõõtmelisusele, kes tehisintellektidena ei suuda hoomata mitmekesist maailma. See võib aga suurendada ühiskondlikku silmakirjalikkust poliitilise korrektsuse ajastul, kui mõningaid probleeme võimendatakse ja teisi vaikitakse maha selleks, et õigeid eristada valedest. “Charlie Hebdo” juhtum on ühest küljest ka silmakirjaliku ühiskonnakorralduse tagajärg, millele viitas ka üks väljaande kaasasutajaid Henri Roussel. “Charlie Hebdo” oli nišiväljaanne, mis kannatas lõppkokkuvõttes põhivoolu meedia poolt loodud ning massides levitatud moslemi kui vaenlase kuvandi tõttu, mida “Charlie Hebdo” omal kombel võimendas. Paljud neist, kes on loonud endale kuvandi Kaur Kenderist kui seksistlikust seast, pole temaga kunagi kohtunud (mina ka ei ole). Paljud neist, kes on loonud endale kuvandi islamist kui verejanulisest religioonist, ei tea islamist suurt midagi ja pole kunagi Koraani lugenud (mina ka ei ole). Sellegipoolest on paljudel meist olnud käsi kerge patuste poole kive heitma, kes hägustavad totaalse meedia poolt tarbijaühiskonna tarvis loodud lihtsakoelist ühemõõtmelist mustvalget maailmapilti.

Laulurästa tapmine. Aadressilt: http://schoolworkhelper.net/wp-content/uploads/2011/06/To-Kill-Mockingbird.jpg

Charlie Hebdo varjus – mis juhtus Pariisis tegelikult?

@ckrabat
Kui tänaselt NATO peasekretärilt ja tollaselt Norra peaministrilt Jens Stoltenbergilt peale Anders Behring Breiviki terroriakti küsiti, kas Norra loobub inimeste suurema turvalisuse nimel paljudest lääne liberaalse demokraatia väärtustest ning hakkab “kruvisid kinni keerama”, vastas Stoltenberg kindlalt ei. Stoltenbergi väitel tähendaks vabaduste piiramine terroristide võitu, sest see näitaks nende meetodite tulemuslikkust. Peale 11. septembrit 2001 ja al-Qaeda rünnakut New Yorgile ja Washingtonile algatas Ameerika Ühendriikide administratsioon George W. Bushi juhtimisel üleilmse sõja terrorismi vastu, hakati piirama isikuvabadusi ning tugevdati kontrolli kodanikuühiskonna üle. Tagantjärele on vandenõuteoreetikud Bushi süüdistanud sündmuste provotseerimises, et panoptilist ühiskonnakorraldust süvendada. Kindlasti ei jäta nad ka Pariisi sündmusi kommenteerimata. Meil on Lääne liberaaldemokraatiat sageli võetud inimühiskonna evolutsiooni kõrgeima astmena, mida kogu maailma progressiivne üldsus ihaldab. Piisab meil vaid kusagile vennalikku abi anda, kui meid võetakse vastu juubeldavate rõõmuhõisetega. Konfliktijärgne areng Iraagis, Afganistanis ning mitmelgi pool mujal ei kinnita seda. Araabia kevad algatas protestiliikumised sealsete diktaatorlike, kuid sekulaarsete režiimide vastu, kuid esimesest joobumusest kahe jalaga Maa peale tagasi tulles võisime jälle kord tõdeda – tahtsime parimat, aga läks nagu alati. Totaalne meedia on peale hiljutist Pariisi intsidenti tegelenud põhiliselt viha üleskütmisega, kuid palju olulisem on seejuures mõista, mis tegelikult toimus ning missugused olid ründajate motiivid.

Islamiterroristi kuvand tugevnes Euroopa meediaruumis veelgi peale 7. jaanuari keskpäeval toimunud rünnakut satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetusele Pariisis, kui tapeti 12 ajakirja töötajat, teiste hulgas mitu tuntud karikaturisti. Rünnaku taga olid tõenäoliselt Prantsusmaal sündinud kunagiste immigrantide järeltulijad – Pariisis sündinud vennad 34-aastane Said Kouachi ja 32-aastane Cherif Kouachi, kelle vanavanemad olid Alžeeriast Prantsusmaale kolinud ning nad kasvasid üles orbudena kasuvanemate juures Rennes’is Kirde-Prantsusmaal, enne kui pöördusid tagasi Pariisi. 9. jaanuaril lasti vennad maha tööstushoones Dammartin-en-Goële asulas Île-de-France’i departemangus, kuhu nad olid varjunud. Algselt süüdistas meedia ka nende 18-aastast sugulast Mourad Hamydi, kuid tema viibis intsidendi ajal koolis ning andis end ise politseile üles. Veel kümme aastat tagasi olid vennad tavalised töölisnoored, kes töötasid pizzavedajatena ja poemüüjatena, kuulasid räpp-muusikat, jõid õlut, tarvitasid narkootikume ning nooremal vennal Cherifil oli ka kriminaalne minevik. Kohtumine radikaalse vaimuliku Farid Benyettou’ga tõi aga Cherifi ellu muutuse ning ta muutis kardinaalselt elustiili. Ta oli seotud 10-aastaks süüdi mõistetud terroristi Djamel Bagheliga ning tegi 2005. aastal katse minna Iraaki sõdima, kuid peeti lennuväljal kinni ning mõisteti kolmeks aastaks vangi. Cherifi sõnul mõjutas tema valikuid ameeriklaste 2003. aasta interventsioon Iraaki. 2010. aastal pälvis ta uuesti politsei tähelepanu, kui tegi ebaõnnestunud katse vabastada 1995. aastal terrorirünnakute eest süüdi mõistetud pommimeistrit Smain Ait Ali Belkacemi, mis lõppes neljakuulise vangistusega. Umbes samal ajal radikaliseerus vanem vend Said, kellel kriminaalne taust puudus ja ta elas vaikselt naise ning kahe lapsega Reimsis. 2011. aastal käis ta nagu tema vendki Jeemenis al-Qaeda Araabia poolsaare haru väljaõppelaagris.

Samal ajal kui vennad Kouachid jõudsid veretööga avalikkuse tähelepanu fookusesse, mõrvati Pariisi eeslinnas Montrouge’s naispolitseinik Clarissa Jean-Phillipe ning võeti pantvange juudi koššertoidupoes Porte de Vincennes’ piirkonnas, mille tagajärjel hukkus peale terroristi ka neli pantvangi. Senegali immigrantide järeltulija 32-aastane Amedy Coulibaly oli pärit Pariisi eeslinnast Juvisy’st nagu ka tema Alžeeria juurtega 26-aastane tüdruksõber Haydat Boumeddiene. Praegu arvatakse, et paar oli koos, kui tapeti politseinik ning peale seda Boumeddiene põgenes. Teistel andmetel oli ta riigist juba lahkunud ning tulistamistes ei osalenud ja toidupoe intsidendi taga oli Coulibaly üksi. 2009. aastal kohtus Coca-cola tehases töötanud Coulibaly kui eesrindlik töölisnoor Prantsusmaa tollase presidendi Nicolas Sarkozyga, kuid sellest hoolimata oli temalgi seljataga 17-aastaselt alguse saanud kuritegelik karjäär ja tedagi oli mitmel korral erinevate kuritegude eest süüdi mõistetud, muuhulgas relvastatud pangaröövi eest 2002. aastal Orleans’is. Hayat Boumeddiene töötas enne Coulibalyga kohtumist kassapidajana ning oli üsnagi ilmalike vaadetega, lasi end nappide bikiinide väel rannas pildistada, kuid peale islami tavade järgi abiellu astumist, mis oli küll ametlikult registreerimata, hakkas niqabi (riietus, mis jätab katmata vaid silmaavad) kandma ning abikaasa mõjul võttis omaks radikaalsed islamistlikud vaated. Kuni käesoleva intsidendini elas paar vaikselt Pariisi eeslinnas Bagneux’is tavalist elu ja nad käisid isegi puhkusereisil Malaisias. Coulibaly suhtles tihedalt Cherif Kouachiga ning Cherifi naine Izzana Hamyd oli Boumeddiene sõbranna.

Viimasel ajal on paljud noored läänelikes väärtustes pettunud ja läinud Lähis-Itta sõdima Islamiriigi eest. Suur osa on neist on lääne ühiskonnas sündinud ja üles kasvanud, kuid ühel või teisel põhjusel pole suutnud seal kohaneda ega tunne ennast seal turvalisena. Tihti peale on need kunagiste sisserännanute teise või kolmanda põlvkonna järeltulijad, kelle jaoks esivanemate kodumaa võib tunduda kättesaamatu muinasjutumaana. Poliitiliselt korrektsed ühiskonnad manavad esile küll üksikuid eliiti välja murdnud läbilööjaid, kuid suur osa võib jääda tõrjutu seisusesse, keda nende kodumaa keeldub lõpuni omaks tunnistamaks. Tihtipeale võivad noorte omavahelistes suhetes ilmneda asjaolud, millest ei peeta avalikult heaks tooniks rääkida, võidakse kiusata ka teistsuguse väljanägemise või päritolu pärast. Lisaks islamimaadest pärit noorukitele on täheldatud ka konvertiitide ehk islami usu vastu võtnud teistsuguse kultuurilise taustaga noorte arvu kasvu, kes on võtnud ette teekonna Lähis-Itta usutõdede eest sõdima. Mõned neist on identoifitseeritud nagu Prantsusmaalt pärit Maxime Hauchard ja Mickael dos Santos. Mõni aeg tagasi võis meediast lugeda, kuidas üks Hollandi ema käis Süüriast tagasi toomas kallima jälgedes sõdima sõitnud tütart. Lõplikult lahendamata on briti aktsendiga kõneleva timuka Jihadi Johni saladus. Kõigi teed tõe juurde on olnud kindlasti erinevad, kuid kõik nad võib asetada ühisnimetaja alla – pettumine Lääne ühiskonnas, kus nad on mingil põhjusel hammasrataste vahele jäänud. Arvatakse, et lääne päritoluga välisvõitlejaid võib Levandis praegu olla 2500 ringis ning 500-700 on sealt tagasi pöördunud.

Totaalne meedia toodab ühemõõtmelist lihtsustatud maailmapilti, tekitades laiade masside jaoks kangelasi ja antikangelasi, kuid ka antikangelased võivad muutuda kellegi jaoks kangelasteks. Osama bin Laden, al Qaeda ja Islamiriik on Lääne massiühiskonna jaoks meedia poolt toodetud antikangelased. Pariisi sündmuste mõjul on meedia alustanud ristikäiku islamiusuliste vastu ning kujundama moslemivaenulikku avalikku arvamust.  Räägitakse meedia suukorvistamisest, kuigi egelikult pole keegi meedia suud sugeda kavatsenud, vaid nad peavad ise olema teadlikud võimalikest riskidest, mida nende tegevus kaasa toob. Kindlasti olid neist riskidest teadlikud hukkunud ajakirjanikud, kellest said nende elukutse ohvrid. Viha õhutamine islami kogukonna vastu võib aga äärmuslike jõudude mõju hoopis suurendada. Pole saladus, et mitmed äärmuslikud liikumised koguvad populaarsust immigrantide vastaste loosungitega. Alates Süüria konflikti algusest on kodu pidanud jätma üheksa miljonit põgenikku, kellest 150 000 on jõudnud Euroopasse. Kuid see ei olegi niivõrd suur probleem nagu seda sageli manatakse, sest esimene põlvkond immigrante on teinud oma teadliku valiku ning tema eesmärk on uuel kodumaal hakkama saada ning jõuda parema elujärje peale. Probleem võib tekkida järgmiste põlvkondadega, kes on küll Läänes üles kasvanud, saanud lääneliku hariduse, räägivad perfektselt kohalikku keelt, kuid tunnevad ennast oma kodumaal mingitel põhjustel tõrjutuna. See on teatav hoiatus ka Eestile, kui siinseid vähemusi ei suudeta või ei taheta ühiskonda lõimida.

Eestis sattus totaalse meedia turmtule alla siseminister Hanno Pevkur, kui ta üritas välja tuua Pariisi juhtumi võimalikke põhjuseid, sealhulgas meedia rolli, kes võis lihtsustatud maailmapildi tootmisega traagilisi sündmusi provotseerida. Meediakuvand toodab arusaama islamist kui verejanulisest usust ja noored on eriti vastuvõtlikud sellistele lihtsakoelistele valmistõdedele, mille abil meediale toetuvad poliitikud üritavad hirmukultuuri edendada. Pevkuri arutlus päädis aga arvamusliiderdajate hädakarjega – meediat rünnatakse, ma kordan meediat rünnatakse! Totaalne meedia ei soovi näha probleemide põhjuseid, vaid otsib süüdlast, et võiks masside juubelduste saatel tappa laulurästast. Eesti islamikogukond on väike, kus domineerivad põhiliselt Nõukogude Liidu ajal sisserännanud islamirahvaste liikmed (tatarlased, aserid jt). Viimasel ajal on Eestisse elama asunud ka isikuid Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast, näiteks abiellumise kaudu või õppima, kuid suuremate masside jaoks ei ole vaene, halva kliimaga ja võõravaenulik Eesti väga atraktiivne elukeskkond. Suurenenud on ka konvertiitide arv, kes on mingil põhjusel islami usu vastu võtnud. Neid arvatakse olevat üle 200. Mõned islamiusulised on läinud Süüriasse oma tõdede eest võitlema. Lõplikult välistada ei saa sedagi, et ka Eestis võidakse üritada terroriakti toime panna, sest Eesti on üks osa maailmast ning põhjusedki võivad olla globaalsed, mitte siseriiklikud. Pikka aega arvati, et Eestis pole koolitulistamine võimalik, kuid ometi see toimus. See ei tähenda, et igale intsidendile peaks paaniliselt reageerima. Võitlema ei pea mitte tagajärgedega, kus iga maharaiutud lohe pea asemele kasvab mitu uut, vaid probleemi tekitanud põhjustega, mis ei ole aga kasumit taotleva meedia jaoks eriti atraktiivne.

Jihadi couple: Boumeddiene (right) walked away from a low-paid job as a cashier  in 2009 and started wearing a veil. She ‘devoted herself’ to Coulibaly (left)

Amedy Coulibaly ja Haydat Boumeddiene pärast usulist pöördumist. Sama paar mõni aeg varem.

Foto aadressilt: http://i.dailymail.co.uk/i/pix/2015/01/09/248C60CC00000578-2903601-image-a-19_1420842801302.jpg

Lollide koda Eesti teadust manageerimas

@ckrabat
Persona in fieri lugudes on palju juttu olnud teadlaste sertifitseerimisest Lollide kojas, mis võib-olla nõuaks lahtirääkimist. Eesti teadlaskond on allutatud bürokraatlikule süsteemile, mida manageerib Eesti Teadusagentuur ETIS programmi abil. Kui sind pole ETIS-es, siis pole sind Eesti teadlaskonna jaoks olemas, sest teadlaseks võivad end lugeda ainult Lollide koja poolt sertifitseeritud teadlased. Teadlasi kureeriva Lollide koja eesmärk on teaduse bürokratiseerimine, et allutada teadlaskond ametkondlikule kontrollile. Kõige paremini on teadlaskond kontrollitav normatiivsete mõõdikute abil, mille laulsid kunagi suureks toonane justiitsminister Ken-Marti Vaher ja tema kantsler Jüri Pihl. Teadlaskonna vaoshoidmiseks juurutati need aga vaikselt, et teaduses laineid löövad brillidega intelikendid, kes pole burksiputka juures käinud ja ei tea, mis elu on, sellest aru ei saaks. Sisulist kontrolli on bürokraatidel aga raske teha, sest tihtipeale ei saa nad ju aru, mida teadlased teevad. Need teadlased tegelevad teinekord nii keeruliste asjadega, et panevad tavalisel lollil pea valutama.

Bürokraatlikud kontrollmehhanismid sunnivad aga teadlaskonda tegelema mitte sisuliste, vaid vormiliste küsimustega. Targem on produtseerida masstiraažides artikleid “õigetes väljaannetes”, kui et tegeleda uurimistöö kvalitatiivse küljega, sest bürokraatia Lollide koja näol eelistab kvantiteeti kvaliteedile. Tihtipeale pole teadlasel võimalik tegeleda enesearendamise ja lugemisega, sest selle asemel peab ta produtseerima ja avaldama toodangut nagu neukkuajal täideti viisaastaku plaane. Parem on teha rohkem keskpäraseid ja nõrku artikleid kui üks hea artikkel.  Tekkinud on uus nähtus ehk teadusbürokraatia ehk teadust teenindav preesterkond. Alati saab väita, et väljaanne, kus see või teine teadustöö on avaldatud, ei vasta mingitele bürokraatlikele klassifikaatoritele ja kedagi ei huvitagi, milline on töö sisuline väärtus ning kas saviplaat on ikka õigetpidi plaadimasinasse pandud. Lollide koja eesmärk on teaduslikku innovatiivsust vaos hoida, kõike ja kõiki kontrollida ning kokkuvõttes tagada jätkuv arengupeetus. Eesti teadussüsteemis on hinnatud kolm teadustöö kategooriat – artiklid, mis on klassifitseeritavad ETIS-e kategooriates 1.1., 1.2 ja 3.1. Kõik muu on kuulutatud automaatselt väärtusetuks. Näiteks minu rahvusvaheliselt kõige tsiteeritum artikkel kuulub ametlikult kategooriasse 1.3. Tsiteeritavus on aga tulnud arvatavasti ka sellest, et ta on Internetis kergesti kättesaadav. Soliidse kirjastuse artikli lugemine on enamasti tasuline.

Publikatsioonid on ETIS-es klassifitseeritud loomulikult mitte sisulistest printsiipidest lähtuvalt, vaid vastavalt sellele, missuguses väljaandes on see avaldatud. Kõige kõrgemalt klassifitseeritud artiklid on kategoorias 1.1 – sinna kuuluvad tööd, mis on avaldatud sobivasse listi kuuluvas väljaandes (teadusartiklid, mis on kajastatud Thomson Reuters Web of Science andmebaasis (v.a. Thomson Reuters Conference Proceedings Citation Index poolt refereeritud kogumikud) ja/või Euroopa Teadusfondi humanitaarteaduste loendi ERIH (European Reference Index of the Humanities) kategooriates INT1 ja INT2 ja/või andmebaasis Scopus (v.a. kogumikud)). Aste madalamal on kategooriasse 1.2 klassifitseeritavad ajakirjad ehk need rahvusvahelised väljaanded, mis ei ole listis (teadusartiklid teistes rahvusvahelistes teadusajakirjades, millel on registreeritud kood, rahvusvaheline toimetus, rahvusvahelise kolleegiumiga eelretsenseerimine, rahvusvaheline levik ning kättesaadavus ja avatus kaastöödele; artiklid humanitaarteaduste loendi ERIH kategoorias NAT kajastatud ajakirjades). Kolmas kategooria, mida Eesti teadusbürokraatias arvestatakse, on 3.1 kogumikuartiklid, mis on avaldatud õigete ehk listi kuuluvate kirjastuste poolt (artiklid/peatükid lisas loetletud kirjastuste välja antud kogumikes – kaasa arvatud Thomson Reuters Book Citation Index, Thomson Reuters Conference Proceedings Citation Index, Scopus refereeritud kogumikud). Ei maksa unustada, et need kategooriad ei hõlma ainult artikleid, vaid ka arvustusi jms populariseerivaid publikatsioone. Teha arvustus 1.1 väljaandele on tulemuslikum kui artikkel 1.3 väljaandele.

Lollide koda on teaduse bürokratiseerimise üles ehitanud projektipõhisusele. Kui sinu projekti rahastatakse, siis on sul võimalik tegeleda teadusega, kui mitte, siis on võimalused piiratud. Teadussüsteem on üha enam muutumas suletud süsteemiks, Lollide kojaks, mille seotus päriseluga on väike ning väljastab massitiraažis toodangut põhiliselt iseendale. Kui Lollide kojas sertifitseeritud teadlane lahkub süsteemist, on tema tagasitulek raske. Täpselt samuti on väljastpoolt tulijal aga väga raske süsteemiga liituda, sest tema publikatsioonide arv ja tsiteeritavus, mille alusel teadlasi hinnatakse, ei vasta ilmselt nõuetele. Samuti on teadusebürokraatia süsteemis valitsevad reaalteaduste põhised klassifikaatorid, mis ei ole alati üheselt rakendatavad sotsiaal- ja humanitaarteadustes. Reaalteadustes on töögrupi osatähtsus alati suurem, kui teistes teadusvaldkondades, mistõttu teadlaste individuaalsed publikatsioonid on muutunud seal haruldusteks. Eesti Keele Instituudi (EKI) direktori Urmas Sutropi sõnul on Eesti teaduspoliitika nurjunud ning süsteem vajab täielikku ümbertegemist. Eesti Teadusagentuuri juhatuse esimehe Andres Koppeli hinnangul vajavad riiklikud teadusasutused teistsugust rahastamismudelit, sest praegune, kõiki teadusasutusi ühiste kriteeriumide alusel hindav süsteem on ajale jalgu jäänud.

2014. aasta alguses võttis Riigikogu vastu “Teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia“, mille järgi lubati valdkonna rahastust 2015. aastaks suurendada 3%-ni SKT-st, 1% pidi tulema riigilt ja ülejäänu erasektorist. Eesti teaduse arendamine on suures sõltuvuses Euroopa Liidu toetusest ning siseriiklik huvi teadus- ja arendustegevuseks on olnud väike. Aastal 2020 lõpeb aga rahastamine Euroopa Liidu tõukefondidest ära. Mart Juurt parafraseerides, praeguses julgeolekusituatsioonis ei pea valitsus teaduse toetamist mõistlikuks. Endise haridusministri Toivo Maimetsa arvates on Eesti teaduse arendamisel solidariseerumas riikidega nagu Ungari, Bulgaaria, Rumeenia ja Kreeka. Erasektori huvi teadusesse panustada on vähene, sest Eestis puudub innovatiivne teaduskeskkond, mistõttu on loomulik, et edasi jõuda soovivad teadlased peavad vaatama Eestist väljapoole. Selles mõttes on Eesti teaduse rahvusvahelistumine kahtlemata positiivne, kuid riikliku tasandi teadus sureb välja, sest Eesti-kesksed projektid pole väärtustatud. Maimets: need, keda me oleme juba Eesti raha eest välismaale õppima saatnud, on kirjutanud alla lepingule, et nad tulevad siia tagasi – aga neil ei ole varsti enam kuhugi tulla.

Eesti Teadusagentuur otsustas 2015. aastal rahastada kokku 54 personaalset uurimistaotlust, neist 34 stardiprojekti ja 20 otsinguprojekti. Tänu sellele, et Haridus- ja Teadusministeerium eraldas 4,1 miljonit eurot lisatoetust personaalsetele uurimisprojektidele, suudeti rahastada 24 projekti rohkem, kui see oleks olnud võimalik lisarahastuseta. Ise küsimus, mis saab nendest projektidest peale perioodi lõppu, kas nad on jätkusuutlikud? Valitsev projektipõhisus välistab aga pikaajalisemad eesmärgid, sest tulevik on tume ja Eesti teadlaste ainus lootus rahvusvahelisel tasandil tulemuslikult tegutseda on seotud lootusega välismaale tööle saada. Õige kah, sest teaduse mõju valitsevale 3B majandussüsteemile (beibed, bemmid, burksid) on väike. Oktoobris kutsus “sisserändaja poeg” haridus- ja teadusminister Ossinovski kokku töörühma, mis tegi oma ettepanekud teadussüsteemi reformimiseks. Väljendatud on ka seisukohti, et Eesti ei peakski tegelema teadmistepõhise ühiskonna ehitamisega, sest meil on muid väärtusi, mida müüa: näiteks odav tööjõud. Eesti võib vabalt üles ehitada ka 3B süsteemi klassikalise rullnokkade ühiskonna, kus lollus on kuulutatud väärtuseks.

Lolli valmistamine. Pilt aadressilt: http://www.eccentricshadows.com/wp-content/uploads/2014/02/alien-experiments.jpg

Malaisia lennuki saladus III – järjekordne vandenõuteooriate allikas?

@ckrabat
2014. aasta oli katastroofiline Malaisia lennundusele. Kõigepealt kadus 8. märtsil salapäraselt Kuala Lumpurist Pekingisse suunduma pidanud Malaysian Airlines MH370 Boeing 777 239 inimesega pardal, mille müsteerium on tänaseni lahendamata. Millegipärast otsiti lennukit hoopis vastassuunast, Austraalia ranniku lähedal. 17. juulil tulistati Ukrainas Donetski mässuliste kontrolli all asuva territooriumi kohal alla Amsterdamist Kuala Lumpurisse suunduv Malaysian Airlines MH17 Boeing 777 298 inimesega pardal. Aasta lõpus tabas Malaisia lennundust kolmas hoop kui odavlennufirma AirAsia Surabayast Indoneesias Singapuri suunduv QZ8501 Airbus A320-200 162 inimesega pardal kadus 28.detsembril Karimata väinas Beitungi ja Kalimantani saare vahel radariekraanidelt tund aega peale õhkutõusmist (kl. 7.24 kohaliku aja järgi). Indoneesias töötava eesti piloodi sõnul pole AirAsia lennukitega varem õnnetusi juhtunud ning firmat on peetud usaldusväärseks. Viimane kontakt lennukiga oli viis minutit enne kadumist, kui piloot palus halbadele ilmastikuoludele viidates luba kurssi muuta ning tõusta 9750 meetri pealt 11580 meetri peale. Kursimuutmise luba saadi, kuid kõrgusemuutmiseks mitte tiheda lennuliikluse tõttu. Peale intensiivseid otsinguid leiti 30.detsembril lennuki arvatav asukoht mere põhjas. Leitud on ka 16 reisija surnukehad, neist vähemalt üks kandis päästevesti. Praeguste andmete järgi peetakse enam tõenäoliseks, et lennuk sooritas eduka hädamaandumise mere põhja, millele järgnes kiire uppumine.

Küsimusi jääb tekitama ikkagi hädamaandumise põhjus. Lennundusekspertide sõnul “käivitub lennuki avariimajakas kõvast löögist maal, meres või mägedes.” Mingil põhjusel avariimajakas ei käivitunud, mis viitab, et piloodil õnnestus teha sujuv hädamaandumine merre. Teise eksperdi sõnul: “Järelikult lennuk ei plahvatanud õhus ega rappunud merre kukkudes, vastasel korral oleksid ohvrid olnud tugevalt vigastatud.” Kolmanda eksperdi sõnul võis uppumine olla põhjustatud ebaõnnestunud päästepaadi väljalaskmisest. Kindlasti pakuvad kolm lennukatastroofi Malaisia firmade lennukitega palju ainest vandenõuteooriate kerkimiseks. Kas Jumal on Malaisia proovile pannud? Miks kaovad reisilennukid salapäraselt? Miks just Malaisia lennukid? Kas juhuslik kokkusattumus või osa Suuremast Plaanist? Kas võis see olla Maa sõbra Klaatu hoiatus inimkonnale – parandage meelt ja kahetsege pattu, sest te olete kahjustanud planeedi elukeskkonda? Filmis “The Day the Earth Stood Still” kohtub Klaatu kunagi tulnukate poolt Maale saadetud ja hiinlasena inimkonda infiltreerunud saadikuga, kes väidab, et inimkond pole suuteline end parandama, kuid ta on õppinud neid armastama, et on valmis nendega saatust jagama. Alates 15. detsembrist saadeti Hiina foorumitesse pidevaid postitusi, millega hoiatati inimesi kasutamast AirAsia teenuseid, kuna need jõud, kes põhjustasid MH370 katastroofi, valmistuvad uueks terroriaktiks. Sarnaseid üleskutseid esines ka Vietnami foorumites.

Tuntud USA vandenõuteoreetik Christopher Bollyn on Malaisia lennukite müsteeriume sidunud Iisraeli kättemaksuga, et karistada Malaisiat 2013. aasta novembris Malaisias kokku kutsutud sõjakuritegusid uuriva komisjoni otsuse eest, mis mõistis Iisraeli Riigi süüdi palestiinlaste kallal toime pandud genotsiidi eest ja mõistis kindral Amos Yaroni personaalselt süüdi inimkonna vastastes kuritegudes ning Sabra ja Shatila veresaunade korraldamises Liibanonis 1982. Kuala Lumpuri Sõjakuritegude Komisjon moodustati 2007. aastal Malaisia endise kauaaegse (1981-2003) peaministri Mahathir Mohamadi initsiatiivil vastukaaluks Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, mida Mohamad ei pidanud usaldusväärseks ning poliitiliselt sõltumatuks institutsiooniks. Lisaks Malaisia ekspertidele kuuluvad komisjoni endine Princetoni Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor Richard Anderson Falk, kes nimetati 2008. aastal ÜRO Inimõiguste Nõukogu raportööriks Palestiina territooriumitel ning keda USA ja Iisrael on süüdistanud antisemitismis, aga samuti tuntud ameerika jurist ja rahvusvahelise kosmosesäilitamise lepingu initsiaatoreid Alfred Lambremont Webre.

Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC) tegutseb rahvusvahelise institutsioonina ning inimsusevastaste kuritegude, genotsiidi ja sõjakuritegude vastase tribunalina alates 1. juulist 2002 ning seob 122 riiki. Seal on süüdi mõistetud 36 isikut, teiste hulgas Uganda ülestõusnute juht äärmuskristlikust Lord’s Resistance Army Joseph Kony, Sudaani president Omar al-Bashir, Keenia president Uhuru Kenyatta, Cote d’Ivoire president Laurent Gbago ja Liibüa liider Muammar al-Gaddafi. Kokku 31 riiki (sh Venemaa, Ukraina) kirjutasid küll Rooma asutamislepingule alla, kuid pole seda ratifitseerinud. Neist kolm riiki – Ameerika Ühendriigid, Iisrael ja Sudaan on ametlikult teatanud, et nad võtavad allkirja lepingult tagasi. Kokku 41 riiki (sh Hiina, India, Malaisia, Indoneesia,Valgevene) ei ole allkirja andnud. Demokraatlikest riikidest on Ameerika Ühendriigid ja Iisrael olnud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu järjekindlad vastased. Kui 1998. aastal hääletati ÜROs ICC põhikirja üle, hääletas sellele vastu seitse riiki – Iraak (S.Hussein), Iisrael, Liibüa (M.Gaddafi), Hiina, Katar, Jeemen ja Ameerika Ühendriigid. Clintoni administratsioon allkirjastas ICC põhikirja 2000. a., kuid ei algatanud ratifitseerimist. Bushi administratsiooni seisukoht ICC vastu oli üheselt eitav, kuna seda võidakse kasutada Ameerika Ühendriikide vastu. Obama administratsioon on teinud ICCga koostööd, kuid ei ole samuti algatunud ratifitseerimisprotseduure. ÜRO-s vaatleja staatuses Palestiina on soovinud liituda ICCga, kuid nende taotlus on seni tagasi lükatud.

Kuala Lumpuri Sõjakuritegude Komisjon on rahvusvaheliselt käsitletav siiski erainitsiatiivina, kelle otsustel pole seadusandlikku jõudu. Nad on varem süüdi mõistnud Ameerika Ühendriikide endise presidendi George W. Bushi ja Suurbritannia endise peaministri Tony Blairi Iraagi õigusvastases ründamises; mitmed USA omaaegsed ametiisikud sh president Bushi, asepresident Dick Cheney, kaitseminister Donald Rumsfeldi, kohtuminister Alberto Gonzaleze, kohtuministri asetäitjad John Yoo ja Jay Bybee, nõunikud David Addingtoni ja William Haynes II sõjakuritegudes, mis sooritati Abu Ghraibi ja Guantanamo vanglates. Komisjoni esimees Mohamed on tuntud kriitilise suhtumise poolest Iisraeli ja Palestiina omariikluse toetajana. Samal ajal ei olnud ta peaministrina ka ise just tugev demokraatia toetaja. 1998. aastal vallandas ja vangistas ta tollase asepeaministri Anwar Ibrahimi, toetudes 1960. aastal vastu võetud sisejulgeoleku seadusele (kehtis kuni 2012), mis lubas Malaisias kohtuvälist kinnipidamist poliitilistel põhjustel.

Sotsiaalliberaalsete vaadetega Anwar Ibrahim mõisteti 1999. aastal 9+6 vangistusse korruptsiooni ja sodoomia eest, kuid vabastati 2004. Temast sai reformaatorite (Reformasi) liikumise liider ja 2008. aastal Malaisia opositsiooni liider. Samal aastal esitas tema abi Mohd Saiful Bukhari Azlan politseile süüdistuse, et nad on olnud homoseksuaalses vahekorras, mis on Malaisia seaduste järgi karistatav. Talle mõisteti 4. märtsil 2014. aastal Apellatsioonikohtu poolt 5-aastane vanglakaristus seksuaalse kõlvatuses ja homoseksualismis, millega tühistati Malaisia Ülemkohtu õigeksmõistev otsus 2012. aastast. Avalikult on abielus seitsme lapse isa Ibrahim nimetanud kriminaalkaristust homoseksualismi eest arhailiseks, kuid on olnud vastu homoabieludele.  Esimese kaduma läinud lennuki kapten, 53-aastane Zaharie Ahmad Shah olevat olnud Anwar Ibrahimi toetaja. Nagu Mohamed, nii on ka Ibrahim olnud väga kriitiline Iisraeli vastu, kuigi samal ajal ta on toetanud kahe riigi lahendust Palestiinas ja Iisraeli õigust julgeolekule. Ta on süüdistanud Malaisia valitsust, seda nõustavat rahvusvahelist avalike suhete firmat APCO, Iisraeli ja Ameerika Ühendriike vandenõude organiseerimises Palestiina vastu ning Malaisia poliitika mõjutamises. 2010. aastal saatis Iisraeli inimõiguste organisatsioon B’nai B’rith International Ameerika Ühendriikide Senati välisasjade komiteele kirja, milles süüdistati Ibrahimi antisemitismis ning nõuti, et Ameerika Ühendriigid katkestasid igasugused suhted temaga.

Teatud loogilisi konstruktsioone võib eelneva informatsiooni põhjal luua. Segadusi on olnud nn Donetski Rahvavabariigi sõjalise liidri Igor Girkin(d)-Strelkovi Iisraeli passiga, kuid võimalik, et see pass on võltsitud. Näiteks on Euroopas kinni peetud võltsitud Iisraeli passidega iraanlasi, nii et Strelkov võib olla osaline hoopis mõnes suuremas ja varjatumas poliitilises mängus. Strelkov on mäletatavasti see tegelane, kes kuulutas Venemaa sotsiaalmeedias Malaisia lennuki allatulistamist, kuid hiljem see postitus kustutati. Kolme Malaisia lennukiga 2014 juhtunud sündmused on säilitanud enda ümber palju salapära, mis pakuvad ainest vandenõuteoreetikutele. AirAsia lend väljus kehva ilma tõttu kolm tundi planeeritust varem. Kümmekond reisijat, kes polnud meilboksi vaadanud, jäid reisilt maha, kuid säilitasid elu. Selline stsenaarium sarnaneb juba õudusfilmide sarjale “Final Destination“. Kellele kuulub aga salapärane “must käsi”, mis lõpetas kolme Malaisia firmade lennuteekonna möödunud 2014. aastal? Head uut aastat ja turvalisi lennureise 2015. aastal!

jaanuar 2015
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.