Eesti julgeolekumuinasjutt

@ckrabat

Eesti julgeolekumuinasjutt on lihtne. Idas istub kuri koll nimega Venemaa, tont number 5 Robert Sheckley järgi, kes  päevast-päeva mõtleb nagu kuri Kivinõid ühes lastemuinasjutus ainult sellele, kuidas tema naabruses asuvat väikest Eestit alla neelata ning sellele mütoloogilisele narratiivile on üles ehitatud kogu eestlaste rahvuslik identiteet.  Julgeolekumuinasjutt on alati hea tagataskust võtta, kui rahva arvamust tahetakse ühes või teises suunas mõjutada, sest kui rahvas on hirmul, siis ta ei mõtle enam ratsionaalselt. Hirmupõhises mütoloogilises narratiivis pole midagi erakorralist, sest taolist julgeolekumuinasjuttu on lääne tsivilisatsiooniruumis üles ehitatud näiteks islami ohu suhtes, luues müüdi vaenulikust religioonist, kelle peamine eesmärk olevat maailmavalitsemine. Lihtsad inimesed New Yorgis ja Los Angeleses, Londonis ja Pariisis, Oslos ja Stockholmis on julgeolekumuinasjutu najal loonud endale vaenlase kujutise turbaniga ja habemikust moslemist, kellel on nuga alati taskus, mida ta on valmis heitma teiseusulise pihta. Sellised hirmu narratiivi õhutavad üldistused on vesi äärmuslaste veskile, keda on parimal juhul vaid mõni protsent kogu islamiusulisest elanikonnast.

Täpselt samuti teab iga põlvepikkune eesti laps, kes on kuulnud Eesti julgeolekumuinasjutust, et sõda Venemaaga on möödapääsematu ning iga laps peab olema  valmis püss käes ja nuga hambus vastu astuma meid homme tankide ja rakettidega ründava Venemaa vastu. Kõige paremini saame sõjas valmistuda endale kuhjade viisi tanke, suurtükke ning sõjalaevu kogudes ning Venemaale pidevalt mõista andes, mida me neist arvame. Eesti julgeolekumuinasjutt on üles ehitatud ekslikule ning lausa ohtlikule teesile – mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile. Selle tarvis on riik ehitanud üles terve rea institutsioone, mis julgeolekumuinasjutule toetudes tegelevad meie ajaloolise mälu, õige ajalookäsitluse ning infojulgeoleku korraldamisega. Tulevad meelde ühe kurikuulsa poliitiku sõnad 1990.aastast: „Ma kordan, Toompead rünnatakse!“, mis on loonud siiani laiatarbekasutuses oleva hirmu narratiivi. Endine peaminister Tiit Vähi on öelnud: „Rahvusvahelistumine on Eesti rahvusriigile oluliselt suurem oht kui Vene tankid… Kui poliitikud räägivad  tankidest, siis nad teevad seda mitte hirmu pärast, vaid seepärast, et hirmutamisega rohkem hääli koguda.“ Kuigi samas tegeleb Vähi uute tontide ehitamisega, sest  just rahvusvahelistumine on meid Vene tankidest säästnud. Üleilmastuvas maailmas ei alustata sõdu kergekäeliselt nagu veel mõni sajand tagasi. Rene Toomse:  “Tänapäeval ei saa sõda alustada ilma arvestatava põhjenduseta rahvusvahelise üldsuse ees, seda just eelmainitud poliitiliste ja majanduslike sanktsioonide vältimiseks. Iga sõda praeguses üleglobaliseerunud maailmas leiab vältimatut puutumust väljaspool vahetut konfliktipiirkonda.”

Kui igakülgne vastandumine Venemaale on julgeolekumuinasjutu üks pool, siis igas muinasjutus vastandub kurjale hea ning Eesti julgeolekumuinasjutu teine pool vannub igavest truudust õilsale rüütlile valgel hobusel, kes tuleb kogu oma sõjalist võimsust kaasa tarides lennates meid kaitsma kurja kolli vastu. Õilsat rüütlit kutsutakse Ameerika Ühendriikideks. Eestlase maailmapilt on kinni jäänud külma sõtta, kui kogu maailm keerles Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vastasseisu ümber. Pole aga teada, kas kehtiv julgeolekumuinasjutt on ilmtingimata Eesti julgeoleku huvides või teenib see mõnede välismaiste poliitikute sisepoliitilisi huve. Pole saladus, et Eesti julgeolekumuinasjuttu on aidanud üles ehitada ning elus hoida mitmed sellised tegelased, kes on hiljem tabatud mõne välisriigi jaoks töötamast. Ametliku julgeolekudiskursuse peanarratiiv – mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile – peab silmas eelkõige seda, et külma sõja eesliinil asudes on võimalik saada mõne pika pai lääne poliitikute käest, kuid see narratiiv toetab ühtlasi Venemaa äärmuslikke jõude, kelle huvides on Venemaa mõjuvõimu ning läänevastase konfrontatsiooni taastamine. Teisisõnu on see mäng tulega.

Viimasel ajal on Eesti julgeolekumuinasjutu narratiiv jõudnud otsapidi majanduspoliitikasse. Samal ajal kui Eesti võimuringkonnad on Ameerika Ühendriikide sisepoliitikas traditsiooniliselt panustanud Vabariiklikule parteile ning eelmiste presidendivalimiste ajal toetasid avalikult vabariiklaste tolleaegset kandidaati John McCaini, lootes muidugi, et McCain käivitab taas külma sõja, siis vasakpoolsed kommentaatorid (nt Vahur Koorits) on kasutanud sama taktikat ja sidunud kuuletumise Paul Krugmani õpetussõnadele otseselt võimalike julgeolekuohtudega. Kui me ikka Krugmani manitsusi kuulda ei võta, siis äkki sarnast majanduspoliitilist liini toetav president Obama ei pakugi meile toetust eesootavas „pühas sõjas“ Venemaaga. Küll võib Kooritsaga nõustuda, et tugevasti julgeolekustatud suhted Ameerika Ühendriikidega ja Venemaaga ei ole Eesti jaoks mitte välispoliitilised, vaid sisepoliitilised küsimused. Me jälgime põlevate silmadega nii Ameerika Ühendriikide kui Venemaa sisepoliitikat ning valime seal pooli, justkui toimuks kõik see meie enda riigis. Palju vähem läheb meile korda see, mis toimub Euroopa Liidu riikides, sest kuulumine ühtsesse Euroopa Liitu ähvardab purustada julgeolekumuinasjutu narratiivi.

Suhete julgeolekustamine nii Venemaa kui Ameerika Ühendriikidega viib Eesti sise- kui välispoliitiliselt suuremasse sõltuvusse mõlemast riigist, sest ilma nendeta ei oleks julgeolekumuinasjuttu. Külma sõja narratiivi hambad ristis elushoidmine on nagu hirm, et laps saab kord teada, et jõuluvana on kõigest ümberriietatud naabri-Juhan, mitte ei tule ta saaniga Lapimaalt. Võib-olla on see osa müütilisest infojulgeolekust, kes tekitades virtuaalseid hirme, pürib tont nr.5 toel taotluslikult kinnisema, suletuma ning kontrollituma ühiskonna poole. Hirmu narratiivile toetuvast julgeolekumuinasjutust võidavad kõige rohkem kõiksugused äärmuslased, kelle jaoks normaalsed ja pragmaatilised suhted on vaid takistuseks totalitaarse ideoloogilise režiimi kehtestamisele.

 

5 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    juuli 07, 2012 @ 09:11:10

    Kas siin üritatakse selgitada, et Suur Kuri Hunt on tegelikult taimetoitlane kes kuulab kantrimuusikat ja kogub nätsupabereid?

    Vasta

  2. personainfieri
    juuli 07, 2012 @ 11:38:44

    Kas Hunt ründab sind pigem siis, kui rahulikult seisma jääd või siis, kui sa hakkad teda kividega pilduma? Suur Kuri Hunt elab metsas ja elab oma elu, aga mis sunnib sind arvama, et sa elad hundiga ühes ja samas metsas? Kuigi näide on iseenesest hea. Loo point oli vast selles, et Suure Kurja Hundiga hirmutades saab lapsi panna korralikult käituma, et nad söövad tatraputru ja joovad kalamaksaõli, nagu ette nähtud, selle asemel et burksi ja pepsikoolat nõuda. Ühesõnaga see, on samasugune pedagoogiline küsimus, kas vabakasvatus või vitsahirm, kus ordnung on majas ja ükski laps ei mölise.
    Probleem võib tekkida siis, kui selline ordnungis kasvanud “hea laps” kasvab tulevikus sama kurjaks kui Hunt, nõuab teisitimõtlejatele surmanuhtlust ja kõikide metsaloomade hävitamist.

    Vasta

  3. Trackback: Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast « Persona in fieri
  4. Trackback: Romantiline sõda | Persona in fieri
  5. Trackback: Eesti julgeolekumuinasjutt II | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuli 2012
E T K N R L P
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: