Iraani tuumaprogramm ja selle võimalikud järelmid Lähis-Idas

@ckrabat

Viimasel ajal on taas aktiviseerunud mure Iraani võimaliku tuumarelvastumise ning Iisraeli võimaliku reaktsiooni pärast sellele.  Iisraelis on käivitunud diskussioonid ennetava õhulöögi andmiseks Iraani tuumarajatistele. Arvatakse et peaminister Benjamin Netanyahu ja kaitseminister Ehud Barak kalduvad toetama ennetavat lööki, kuid mitmed Iisraeli eksperdid hindavad Iraanist lähtuvat ohtu lähitulevikus vähetõenäolisena. Ennetava õhurünnaku efektiivsus jääb küsitavaks, kui ei saa kindel olla, et see tooks kaasa tuumaprogrammi pidurdumise, rääkimata selle peatamisest, ning selline rünnak võib põhjustada hoopis Iraani vasturünnaku. Kui lähtuda rahvusvaheliste suhete praktikast, siis ennetava õhurünnakuga kaasnevad õiguslikud küsimused ei määra kuigi palju, sest rahvusvahelise õiguse eripära nõuab kehtestatud reeglite aktsepteerimist mõlema poole poolt ja loomulikult ka piisava jõu ning tahte seda jõudu kasutada olemasolu eksija korralekutsumiseks.

Iisrael on sageli isepäiselt talitanud ning tema otsuseid rahvusvaheliselt mõjutada ei ole just kerge. Oluliseks muutub siinjuures Ameerika Ühendriikide seisukoht, sest kui ühelgi rahvusvahelisel jõul on üldse võime Iisraeli otsuseid mõjutada, siis on see Ameerika Ühendriikidel, kuigi isegi selle peale ei või alati kindel olla. Ameerika Ühendriikide geopoliitilised ambitsioonid on siiski märksa laiemad kui Iisraelil. President Obama on kinnitanud intervjuus NBC-le, et Ameerika Ühendriikidel on väga hea ülevaade Iraani tuumaprogrammi käigust ning ta kinnitas, et konflikti on võimalik lahendada diplomaatilisel teel.  Obamast võib aru saada, sest Iraagi sõja terava kriitikuna ei ole tal kerge minna sama teed kui tema eelkäija. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide majanduslik seis näitab esimesi vaevumärgatavaid paranemismärke ning seal seisavad parajasti ees presidendivalimised, siis president Obama huvides oleks tekkivat kriisi vältida. Kunagi tuli omaaegne asepresident Dick Cheney välja ideega, et Ühendriigid peaksid olema suutelised sekkuma kahte suuremasse rahvusvahelisse kriisi. Cheney soovunelmad teostusid Iraagis ja Afganistanis, kuid ilma suurema eduta. Kui Ühendriigid tõid möödunud aastal oma väed välja Iraagist, siis täna räägitakse juba missiooni lõpetamisest Afganistanis. Konflikt Iraanis muudaks olukorra Kesk- ja Lähis-Idas keerulisemaks ning plahvatusohtlikumaks koos võimalusega laieneda naaberriikidesse Iraaki ja Afganistani. Ebaselgeks jääb Iraani siseriiklik reaktsioon võimalikule rahvusvahelisele sekkumisele. Kuigi suur osa Iraani elanikonnast võib sisimas olla kriitiline oma riigi fundamentalistliku režiimi suhtes, siis võib see olukord muutuda, kui nad seisavad silmitsi suveräniteeti ähvardava välisvaenlasega.

Iraani tuumaprogrammi juures on paljugi jäänud veel ebaselgeks, sh kui tõsised on nende kavatsused massihävitusrelvade arendamisel ning kui kaugel on nad tuumapommist. Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) eksperdid avastasid Iraani tuumarajatisi inspekteerides, et Iraan on tugevasti edasi arenenud uraani rikastamisel, mis teeb võimalikuks  tuumapommi valmistamise. Mõned eksperdid arvavad, et Iraan võib tuumarelvaks valmis olla umbes aasta pärast. Samas on Iraan kinnitanud, et nende tuumaprogramm  on rahumeelse iseloomuga. Iraani kavatsustest on toodetud väga palju spekulatsioone , kuid need pole faktide läbi kinnitust saanud. Maailmakuulus Iisraeli sõjaajaloolane Martin van Creveld on öelnud, et kui Iraan ei üritaks luua tuumarelva, siis oleksid nad hullud. Van Creveld hoiatas, et maailm peab õppima elama koos tuumariik Iraaniga ja tuumaobjektide ründamine, nagu Iisrael tegi seda Iraagi ja Süüria tuumarajatiste vastu 1981.a., ei pruugi anda soovitud tagajärgi, sest tegemist ei oleks enam üllatusrünnakuga nagu kolmkümmend aastat tagasi. Van Creveld ei usu, et Iraani tuumarelv ergutaks neid Iisraeli ründama, sest Iisraelil on selleks olemas piisav heidutusvõime.

Iraani tuumaprogrammi ümber tekkinud rahvusvahelisel käral on palju sarnast sündmustega Iraagi võimalike massihävitusrelvade ümber aastatuhande vahetusel. Iraagi kogemus on hoiatav, sest kuigi Saddam Hussein lõpetas massihävitusrelvade toomise programmid peale Lahesõda, siis kasutas ta narratiivi Iraagi võimalikust tuumapotentsiaalist heidutusena rünnaku vastu, mida ta kartis nii läänest kui Iraanist. Paralleele Iraani ja Iraagi vahel tekitab eelkõige mõlema riigi rahvusvaheline usaldusväärsus, õigemini selle puudumine. Sarnaselt Saddami Iraagiga on Iraanilgi probleeme valmisolekuga arvestada kehtiva rahvusvahelise süsteemi nõuetega ning rahvusvahelise kogukonna murega uue tuumariigi ilmumise pärast rahvusvahelisele areenile.  Iraan on lubanud Iisraeli riigi eksistentsi lõpetada ja ta ei ole suhtunud soosivalt rahvusvahelise kontrolli kehtestamisele nende tuumaprogrammi üle, tehes takistusi IAEA ekspertide järelevalvele. Iraani üldine seisund Lähis-Idas ei ole kerge, sest usuliste vastuolude tõttu puudub neil arvestatav toetuspind araabia riikides.  Head suhted on neil praeguse Iraagi juhtkonnaga, kellega ühendab sarnane usuline kuuluvus islami šiiitide harusse. Iraani lähedane liitlane ja oluline tugi regioonis on Süüria, mida kontrollib šiiitide ühte haru, alaviite, esindav Assadi perekond. Araabia kevade järel on Süüria mõju teistele araabia riikidele siiski peaaegu et kadunud. Iraani mõju on tunda veel Liibanonis, kus šiiidid on tõusnud kõige arvukamaks etniliseks grupiks, keda esindavad esindavad Iraani-meelne äärmuslik  fundamentaalne usuliikumine Hezbollah ja veidi mõõdukam Amal.

Kui Iisrael peaks otsustama ikkagi ennetava rünnaku kasuks, siis missugused võiksid olla aktsiooni rahvusvahelised tagajärjed? Nii nagu on näidanud erimeelsused Süüria režiimi hukkamõistmise küsimuses, kus ÜRO Julgeolekunõukogu alalised liikmed Venemaa ja Hiina on jäänud eriarvamusele ning blokeerinud rahvusvahelisi karistusaktsioone Süüria vastu, siis on nad olnud vastu ka täiendavate sanktsioonide kehtestamisele Iraanile. Iraani vastaste aktiivmeetmete kasutamine võib kaasa tuua erinevate jõudude polariseerumise ning lõppkokkuvõttes pinge tõusu rahvusvahelistes suhetes tervikuna. Kõige muu kõrval hirmutab maailma naftahinna tõus, mis võib põhjustada niigi majanduskriisiga võitlevatele lääneriikidele täiendavaid probleeme. Iraan on ähvardanud naftaekspordi peatamisega Euroopale, kui need alustavad tema vastaste sanktsioonidega. Iraan katab 18% Euroopa Liidu naftaekspordist ja seetõttu ei ole täit üksmeelt kerge saavutada. Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa loodavad sanktsioonidega, mis hõlmavad nii naftaembargot kui finantssidemete piiramist, alustada kolme kuu jooksul, kuid mõned Iraani naftast rohkem sõltuvad riigid (nagu Kreeka) ei soovi kiirustada. Kaardipakk on avatud, kuid kaartide paiknemise järjekorra saab bluffimisega (nagu ennetav õhurünnak) segamini lüüa.

Iraani president Mahmoud Ahmadinejad on teatanud, et Iraan ei vaja tuumapommi. Kas teda usutakse?

Foto: http://news.bbcimg.co.uk/media/images/49411000/jpg/_49411539_49411538.jpg

Advertisements

4 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    nov. 24, 2013 @ 10:25:58

    Iraan ja suurriigid jõudsid tuumaprogrammi osas kokkuleppele
    http://www.postimees.ee/2607746/iraan-ja-suurriigid-joudsid-tuumaprogrammi-osas-kokkuleppele

    Vasta

  2. ckrabat
    nov. 24, 2013 @ 22:04:40

    Vasta

  3. ckrabat
    aug. 14, 2015 @ 22:26:50

    Vasta

  4. personainfieri
    sept. 12, 2015 @ 15:45:54

    Netanyahu’s Victory Over Iran
    http://www.theatlantic.com/international/archive/2015/09/netanyahu-israel-victory-iran/404965/?utm_source=yahoo
    Netanyahu’s complaint is not with the Iran deal. It is with the notion that one can deal with Iran. Netanyahu, of course, doesn’t see this agreement as a victory for Israel; he sees it as a victory for evil, and as a bitter defeat for the once-great United States of America. The reason Netanyahu believes this agreement represents a defeat for the U.S., and an existential threat to Israel, is not because of weaknesses in any of its specific provisions, singly or in combination. The deal is far from perfect. All arms-control agreements are the products of sometimes discomfiting compromises, and this one has its fair share of problems, not least of which is that it comes with an end date.
    It was not only Netanyahu’s Manichaean worldview that placed him on the path toward a fruitless, even self-destructive, confrontation with Obama (and the rest of the world); it was his faulty understanding of American politics. Specifically, he made three basic mistakes of analysis:
    1. He overestimated the power of AIPAC, the main pro-Israel lobbying group, to fight a president deeply committed to the idea of a deal;
    2. He underestimated just how alienated many Democrats in Congress, including (and, in some cases, especially) Jewish Democrats, felt about his leadership, and in particular his decision to make Iran a partisan issue in Washington;

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: