Transparentne meedia

@huviline

Ühe demokraatliku vabariigi meedia tähtsust on raske alahinnata, küsimus on millisest vaatenurgast ja milliste kriteeriumide järgi hindamine toimub. Mõned räägivad meediast kui klaaskuul-meediumist, mõned kui triikrauast (press), ja ehk tuleks sellepärast valutehasesse saata, et meedia erinevad koostisosad erinevatesse valuvormidesse saaks valatud. Meedia subjektid: infoallikad, ajakirjanikud, ettevõtjad, lühidalt kokku võttes füüsilised ja  juriidilised subjektid, võivad reaalselt ka kõik ühel ajal ühes isikus, või erinevate subjektidena, esineda, olles ise samas ka kui meedia objekt. Viimane omadus, subjekti ja objekti sulandumine, on meedia relevantne tunnus, vrdl nt aktsiate emiteerimisega, kus aktsiaselts ise ei ole aktsiate allikas, kuna emiteerimine riigi kontrolli all tähendab allika voolamist riigi kontrolli all. Meedia ei ole riigiorgan, kuid siiski avalik asi res publica, kuna paistab läbi igast küljest ja sellepärast pole transparentsele meediale võimalik tõsiseid lootusi panna. Sama mõtet on teiste sõnadega väljendanud poeet: suured sündmused sünnivad varjus, mis varjus ei valmi on tühine.

Transparentse meedia eesmärgid on sõnastatud paljusõnaliselt, selle sisu on selgelt läbinähtav.  Vaatame nt nelja ainujuhtiva meediasubjekti eesmärke erasektoris ja ühe meediasubjekti eesmärki avalikus sektoris:

I. Ekspress Grupp on turundus- ja informatsioonifirma, mis loob omanikele väärtust, tekitades informatsiooni ja meelelahutusteenuste tootmise, töötlemise ja (edasi)müügi abil oma klientide jaoks laia eritüübiliste tarbijate ringiga turunduskeskkonna. Ekspress Grupi lipulaev on sõltumatu nädalaleht – Eesti Ekspress. Ekspress Grupi eesmärk on olla Baltimaade juhtiv meediafirma.

II. Eesti Meedia on Eesti suurim meediakontsern, mis ainsana ühendab endas nii trüki- kui elektroonilist meediat. Kontserni lipulaevaks on Eesti vanim ajaleht – Postimees. Eesti Meedia omab poolt Eesti suurimast ajalehest Õhtuleht ning samuti poolt suurimast ajakirjade kirjastajast Ajakirjade Kirjastus. Kontserni kuuluvad ka kohalikud lehed Pärnu Postimees, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalane. Elektroonilistest kanalitest kuuluvad kontserni Kanal 2 ja Trio Grupp. Eesti suurim trükikoda Kroonpress on samuti kontserni osa. Eesti Meedia omanikuks on 100% Põhjamaade meediakontsern Schibsted.

III. AS Trio LSL alustas tegevust 1992. aastal Raadio Kuku loomisega. Kuku oli esimene täielikult erakapitalile kuuluv sõltumatu raadiojaam Eestis. Täna on Triost saanud suurim raadiogrupp Eestis, mis annab 31 sagedusel eetrisse 6 raadiojaama ning haldab Internetiportaali u-pop.ee. Kuuest raadiojaamast neli (Kuku, Elmar, Uuno ja Spin FM) on eestikeelsed ning kaks (Raadio 100FM ja Dinamit FM) venekeelsed. Trio LSL Raadiogrupi omanikud on Communicorp Group Ltd, AS Eesti Meedia ja eraisik.

IV. BNS grupp: infotöötleja, infoallikas. BNS Eesti OÜ Registrikood: 10510191. BNS omanik on Soome meediakontser Alma Media. www.bns.ee

V. Avalikus sektoris meediasubjekti eesmärk: Avalikkuse teavitamine hädaolukorras, vt Koostöömemorandum avalikkuse teavitamisest hädaolukorras. Koostatud Tallinnas, 3. aprillil 2006.a. Eesti Raadio, registrikood 74000010, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, Eesti Televisioon, registrikood 74000062, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, Aktsiaselts Kanal 2, registrikood 10366713, keda põhikirja alusel esindab direktor, juhatuse liige põhikirja alusel, Aktsiaselts TV 3, registrikood 10014747, keda põhikirja alusel esindab juhatuse esimees, OÜ BNS Eesti, registrikood 10510191, keda põhikirja alusel esindab juhatuse liige ja Riigikantselei, registrikood 70004809, keda põhimääruse alusel esindab riigisekretär.

VI. Kokkuvõtteks: teeme lihtsad arvestused transparentse meediaga, mille juriidilised subjektid on suured tööandjad ja maksumaksjad: erasektori valdkonnas on transparentse meedia kõigi juriidiliste subjektide eesmärk saada kasumit. Kommertssubjektina on meedia ainuke võimalus olla transparentne, pürgides monopoliks.

Ajalooliselt ei olnud meedia transparentne, pigem uudisväärtuslik, pedagoogiline ja informeeriv, kuna iga üksiku meediasubjekti teadmiste ja kogemuste sisemine konkurents oli samal ajal konkurentsis nii teise meediasubjektiga kui ka teise meediasubjekti teadmiste ja kogemuste sisemise konkurentsiga.  Eesmärgiks oli sisemise konkurentsi tagajärg ehk eneseteostus, Maslow vajaduste hierarhia viimane aste, sageli ka hierarhiavälise enesetransedentse vajaduse rahuldamine, aga mitte „eritüübiliste tarbijate ringiga turunduskeskkonna“ loomine hierarhia kõige madalamate astmete, söök, jook, seks ja turva vajaduste omakasupüüdlikuks eneserahuldamiseks, nagu see on tänapäeval.

Subjekti ja objekti sulandumine on ka humanitaarse reaalsuse oluline tunnus, seega võiks meedia olla üks osa humanitaarsest reaalsusest. Ühe demokraatliku vabariigi poliitiline areng parlamentaarse korralduse tingimustes lõpeb üldjuhul fiaskoga, kui jäetakse arvesse võtmata humanitaarne reaalsus, so üksikisik ja tema mõte. See on juba valmis keskkond, kui see on, aga seda pole. Muidugi peab isik seda ise tahtma, kuivõrd suured sündmused sünnivad varjus. Oma olulisest rollist teadlik meedia soosib järelikult separatistlikke mõtteid ega rakenda fordiliku suurkombinaadi mudelit, kus kõik kirjutajad väljendavad ennast sarnases raamis, isegi kui selleks raamiks on Juhan Peegli kool. Humanitaarse reaalsuse kujunemise eelduseks on alati juhtide julgus usaldada üksikisikut distsipliinidevahelise konkurentsi tingimustes, sest usaldus ei ole ühesuunaline ja ükski demokraatlik vabariik ei ole tüüpiline.

Võimu küsimus transparentse meedia puhul on omaette teema, sest humanitaarne reaalsus võib avalikustamist kasutada võimuinstrumendina, nt pidasid mitmed ärksamad teatritegelased nõukogude aja tingimustes avalikustamist arreteerimiste korral tõsiseltvõetavaks võitlusvahendiks, nii Mati Undi teatel. Kuid demokraatliku vabaduse ja nõukogude aja tingimused olid avalikustamise osas väga erinevad. Krimiuudiseid ja avalikustamist ei saa panna ühte patta, kuivõrd krimiuudised toovad hästi sisse, apelleerides vaatajate madalale uudishimule, tegelikult midagi avalikustamata, sest avalikustamine on kriminaalmenetluses uurimise huvides piiratud. Seega siin mingit tegelikku võimu meedial ei ole. Kui pidada silmas Pealtnägija Keila haigla kaasust, siis võib öelda, et siin esines meedia jah võimuesindaja rollis, kelle volitus ulatub väljapoole oma organisatsiooni, tema õiguspädevuseks oli avalikustamine. Seega transparentse meedia võim on harva esinev nähtus.

Üldjuhul on meedial täpselt sama palju võimu kui on kommertspankadel, kes ise raha ei emiteeri, vaid saab selle hoiustajate ja riigi käest. Samuti ei maksa meedia info andjale, ta saab selle tasuta, makstes üksnes töödeldud info eest infoallikale. Klassikaline võimuorgan võib meediast kujuneda ühel juhul, hakates toimima niiditõmbajate ja omanike isiklikes huvides, mida ei saa kindlasti kunagi täielikult välistada. Sellist olukorda võib esindada Berlusconi näide demokraatlikus Itaalia Vabariigis. Transparentse meedia transformeerumine Saulusest Pauluseks ühes demokraatlikus vabariigis tähendab üha suuremat läbi nähtavust ja üha vähem avalikustamist, olles õhukese riigi hädavajalik koostisosa, brave new world. Ka sahinad tunduvad siis igavad, kui erinevad osatäitjad täidavad samades skeemides samu rolle, mida me oleme juba  näinud.