Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond

@huviline

Nägin öösel painavat und, ärkasin üles, keetsin kohvi ja ei jäänud enam rahule. Isikliku elu mured ja üldisemad mõtted täitsid pea. Ühiskonnas on viimase kümne aasta jooksul toimunud muutused. Rahvaloendajast abikaasa oli õhtul köögilaua taga nutnud, mida oli valus vaadata, kuna järjekordne loendatav oli teda telefoni teel  sõimanud, miks ta peab kellelegi mingeid isikuandmeid andma. Loenduse peametoodik Ene-Margit Tiit imestab, et miks teda külastab rahvaloendaja, kui tal on loendus tehtud ja põhjendab seda iseendale keeruliste aadressioludega. Muidugi, peametoodikul pole vaja teada, mida tunnevad spetsialistid külmetavas õhtuhämaruses, keda järjekordse ukse taga lihtsalt sisse ei lasta, kuigi toas mängib telekas ja põleb tuli. Peametoodiku pea on täis tähtsaid numbreid, sest rahva täpne loendus on väga oluline. Kuidas muidu saab majanduslikke prognoose teha? Peametoodik Tiit ja rahandusminister Jürgen Ligi saavad asjadest ühte moodi aru, kuna nemad näevad üldisemaid protsesse, millega on põhjendatavad ka peaaegu Euroopa ametivendade palgatasemeni küündivad palgad, sest nendel on rohkem infot. Vähem infot omav spetsialist, kelleks on üldjuhul lihtne kodanik, peab taluma taunimist. Peaministril on kõige rohkem infot. Tema tegevus seisneb põhiliselt memode lugemises ja maratonidel osalemises, millega on põhjendatud tema korralik palganumber. Peaminister ja president on õigustatud etteheiteid tegema kogu rahvale.

Avatud majandus on valus teema, millele pole alternatiivi. Poliitilises mõttes tähendab alternatiivitus püha lehma staatust. Avatud ühiskonna ideoloogia import majandusmehe George Sorose toetusel, kes ise oma  vahendid inglise naelaga spekuleerides hankis, on siinkandis realiseerunud üksnes avatud, kristallselge ja läbipaistva majandusena. Kui majandusmees kogub jõukuse spekuleerides valuutaga, aga peeglisse vaadates tahab näha seal  filantroopi, siis on selge, et ka tema heategevus kujutab endast ühte osa majandusest, mitte avatud ühiskonnast. Väliselt avatud ühiskonna, sisuliselt avatud majanduse ideoloogia mõjutusel on transformeerunud heategevus, kuulsus (staarid), sõprus (facebook), meelelahutus, isiku nimi, informatsioon ja teised mõisted, omandades peamiselt majandusliku sisu. Püha lehma staatus võib teatud ajal teatud valdkonnas olla õigustatud, nt Indias, aga samuti Eestis kuni liitumiseni Euroopa Liiduga.

Pärast liitumist Euroopa Liiduga on olukord muutunud. Eesti on andnud osa oma suveräänsusest eeskätt Euroopa Komisjonile ja Euroopa Kohtule, millest tuleneb rahvusriigi piiratud volitus teatud määral teatud valdkondades langetada ise otsuseid. Impeeriumis pole võimalik üksikut riiki pidada, nagu arvab jurist Jüri Raidla, sest kari (liitriik) käib karjamaal koos. Ma ei saa selles osas, mis puudutab rahvusriiki, nõus olla ka Mihkel Mutiga, kelle arvates püsib rahvusriik seni, kuni seda soovivad liidrid. Impeeriumi tingimustes püsib liitriik seni, kuni seda soovivad impeeriumi liidrid, magistraadid. Hetkeseis näitab, et liitriigi püsima jäämise pärast pole põhjust muretseda. Keskus tõmbab parimad pead (nt Eestist Siim Kallas) ja ideed. Paraku saab keskuselt oodata üksnes tsentraliseerimist.

Eesti jaoks koos paljude impeeriumi koosseisu kuuluvate teiste riikidega on võtmeküsimuseks  avatud poliitika, et vastu seista tsentraliseerimisele. Avatud poliitika vastand on suletud poliitika. Suletud poliitika ajamisest annab märku valitsuse eneseõigustamine. Kui  Jürgen Ligi õigustab valitsust, et see on alusetult saanud diskussioonitapja märgi. Samuti streigid. Mõlemad märgid väljendavad rahulolematust.  Avatud poliitikat saab mõista avaramalt, kultuurriigi tähenduses, ja kitsamalt, liidrite poolt aetava poliitikana õigusriigi tähenduses. Kultuurriigi tähenduses pole võimalik keskenduda üksnes erinevatele reformidele, mille tegemata jätmises süüdistab valitsust Enn Veskimägi, sest erinevate reformide reformimine teostab poliitikat vaid õigusriigi tähenduses. Avatud poliitikat avaramas tähenduses teeb igaüks kui keegi räägib elust ja olust. Avatud poliitika on kultuuri osa, kuivõrd kultuur on isikust lahutamatu.

Kultuurriigis poliitika ajamiseks on riigil rahalised vahendid: 2012 aastal üle 6 miljardi euro, mis on korralik summa. Selle summa eest saab korda ajada kõik asjad riigis. Ilmelik oli telekast 07.03.2012 Foorumis  vaadata Jaak Aaviksoo maotut käteplaksutamist, mis näitlikustas raha jagamist rahandusministri juures ühest pakist teise tõstmise teel, sest avatud poliitika välistaks juba eos kellegi arvelt raha võtmise. Kultuurriigis välistab avatud poliitika tammide ehitamise, mida kopraonu Andrus Ansip,  pruukides Hans H. Luige reljeefset sõnakasutust, juba teist ametiaega teha üritab, näksides oma pikkade hammastega kõikide KOV kallal. President on samal ajal hoopis kuskil kaugel küla peal tikke laenamas.

Liitriigi liidrite eesmärk on tsentraliseerida, täpselt samamoodi nagu iga ettevõte juhi eesmärk on maksimeerida tulu ja optimeerida kulu tsentraliseerimise teel. Konkuretsi tingimustes ei ole ettevõtetel muud perspektiivi kui võidelda suurema turuosa eest ja seda saab paremini teha kvantitatiivselt mõjukana, mis tingib tsentraliseerimise paratamatuse. Kuid eksitav oleks arvata, et van Rompuy ja Ashton tunnevad muret 250 miljoni Euroopa Liidu kodaniku pärast, mis oleks tunnetuslikult ka võimatu. Nende soov on tsentraliseerida, maksimeerida tulu ja optimeerida kulu motiividel, mida igaüks võib oma lühikese elu jooksul kuidas tahes ettekujutada. Impeeriumi poliitika on igaljuhul suletud poliitika, sest sellel puudub rahvuslik usaldusväärsus, sotsiaalne ühtsus.

Sellepärast on oluline, et kultuurriik suunaks vahendeid avaliku taristu plaanipäraseks toetuseks ega käsitleks avaliku taristu asutusi eraettevõtete kombel, optimeerides kulu ja maksimeerides tulu tsentraliseerimise teel. Avaliku taristu eesmärk on poliitika avatumaks muutmine. Ka siin foorumis on kerkinud küsimus, et mis see avalik taristu siis on?  See võib olla ükskõik mis, nt kool, mille rajamisel on kasutusel avalik raha. Kui meelelahutuse valdkonnas on filmi produtseerimisel kasutav avalik raha, kuuldavasti tavaliselt umbes 70% ulatuses, siis on ka film avalik taristu. Avalik raha on juba olemuselt maksude näol valitsusele avaliku poliitika jaoks antud, seega tuleks suletud poliitikat ajava valitsuse käest küsida, kuhu on raha pandud, kui KOV peab jälle näppu imema.

Mida rohkem algkoole, põhikoole, gümnaasiume on maakohtades perspektiivitundest rajatud, kasvõi avaliku ja erasektori koostöö projektina, seda rohkem võib arvata, et maakohtadesse tuleb elanikke ja ettevõtlust. Riik peaks mõtlema vähemalt ühe põlvkonna (33a) võrra ette, veel saabumata isikutele, mida Statistikaametil pole täna võimalik loendada. Mida rohkem on maakohtades ettevõtlust, seda rohkem on riigil raha, mida kasutada juhtide ja spetsialistide, metoodikute ja õpetajate palgalõhe ühtlustamiseks. Mida ühtlasemalt on jaotunud avalik taristu kogu maal, seda suuremad võimalused ajada avatud poliitikat. Mida rohkem on erinevaid külasid ja valdu, seda rikkam kultuur, mida rikkam kultuur, seda avatum poliitika. Võib olla siis kunagi lasevad inimesed rahvaloendaja lihtsalt uksest sisse, ega sõima teda eraviisilises jälitustegevuses süüdistades.

Igaüks loeb

aadressilt: http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000255/80ebbddf-281c-4fec-bc88-ab9da38dbf3c.jpg

Advertisements

28 kommentaari (+add yours?)

  1. Näx
    märts 09, 2012 @ 23:18:06

    Kuradi hea blogi leidsin. Kui nüüd viitsimist oleks seda pidvalt jälitada ka veel. Kiidan autorit kes on üsna rahva nägemuse järgi artikli teinud. Viitsimist peab olema! Kiitus!

    Vasta

  2. Näx
    märts 09, 2012 @ 23:19:35

    Kuradi hea blogi leidsin. Kui nüüd viitsimist oleks seda pidvalt jälitada ka veel. Kiidan autorit kes on üsna rahva nägemuse järgi artikli teinud. Viitsimist peab olema! Kiitus!

    PS:Unustasin kontaktid panna.

    Vasta

  3. Tõnu
    märts 10, 2012 @ 07:25:47

    Poliitika võib olla avatud või suletud, aga eelkõige peab poliitika olema. Eesti valitsusel siseriiklik poliitika puudub, aga on kaks eesmärki – oma Partei mõjuvõimu hoidmine ja laiendamine teiste Parteide arvel. Ning riigi raamatupidamise korrashoid.

    Euroliidu tasemel pole Eestil mingit mõju kunagi olnud ega saagi olema, Parteide vahel võimu jagada ei saa. Jääb ainult ametniku töö, Brüsselist tulevate määruste, aktide, otsuste seadustamine Eesti piirides. Selle töö tarbeks ei ole tegelikult valitsust vaja, palgalised ametnikud teevad sama töö kiiremini ja paremini.

    Vertikaalse ja tsentraliseeritud juhtimise tagajärg on küll suurem rahaline kasu, kuid madalama taseme huvi vähenemine. Olgu tegemist ettevõttega, kus Suur Tark Juht otsustab ning töötajate ülesanne on otsuseid täita. Või ühiskonnas, mille eesotsas asub Euroopa Komisjon või Vabariigi Valitsus. Juhi otsus on alati õige ja hea, sest otsuse tegi Juht. Kui kodanikud vabatahtlikult otsust ei täida, tuleb keelata, käskida, kohustada. Vajaduse korral karistada või õigusi piirata.

    Selline ülesehitus toimib eeldusel, et töötajatel või kodanikel on materiaalselt kasulik süsteemis kaasa lüüa. Kohe kui teine ettevõte pakub paremat palka, inimesed lahkuvad. Kui ära minna ei saa, siis streigivad. Vähegi pikema aja jooksul ettevõte või riik manduvad reeglite rägastikku ning tõrkaste inimeste nurinasse.

    Jõudes lõpuks rahvaloenduseni, see on kohustuslik. See on riigi käsk. Kõik kodanikud peavad osalema. Mis otse loomulikult tekitab terava vastureaktsiooni – ma ei taha. Põhjus on eelkõige riigi vale suhtumine, selle asemel et rahvast paluda kaasa lüüa, rahvast sunnitakse. Muidugi leidub inimesi, kes vabatahtlikult ei osale, aga nendegi kaasamiseks ei ole siiski tarvis ukse taga kollitamas käia. Rahvaloendusega samal ajal toimub ju üksikisiku tulumaksu deklareerimine, ääretult loogiline oleks need kaks üritust omavahel siduda. Kui ikka tulumaksu tagasi ei saa enne rahvaloenduse ankeedi täitmist, tekiks inimestel juba endil huvi.

    Vasta

    • ckrabat
      märts 10, 2012 @ 07:50:36

      Praegune rahvaloendus ongi ajast ja arust ning järgmist loendust plaanitakse teha registripõhiselt http://www.stat.ee/50476. Internetiajastul tegelikult puudub objektiivne vajadus käia kitsetalle kombel rahvast üle loendamas, vaid loenduse kaudu soovitavad andmed saab kätte muudviisi. Praegu kujutab kitsetalleloendus alternatiivi registriloendusele: “Kuna loendusandmeid registrisse ei edastata, siis rahvastikuregistris need andmed loenduse tulemusel ei uuene.” http://www.stat.ee/58686. Tulumaksudeklaratsiooni täidab vähem elanikke, kui riigis tegelikult elab, seetõttu saab selle kaudu loendada vaid maksumaksjaid, st neid, kelle kulul riik elab ja kellel on õigus Novgorodi WC-s kisada..

      Vasta

      • Tõnu
        märts 10, 2012 @ 10:30:35

        Eestil on küll kombeks oma e-lahendustega kiidelda, aga riigi ning ametkondade andmeid ei suudeta kohe kuidagi kokku saada. Kümned, kui mitte sajad ametid korjavad ühesid ja samu andmeid, hoiavad ning töötlevad neid, igaüks ikka uuesti ja uuesti. Iga ametkond leiutab jälle mingi uue andmebaasi, kuhu taas hakatakse korjama samu andmeid mis juba teistel riigiasutustel ammu olemas.

  4. ckrabat
    märts 10, 2012 @ 08:00:29

    Huvitav artikkel täna:
    Andres Arrak: kas streik tõstab palka?
    http://arvamus.postimees.ee/767170/andres-arrak-kas-streik-tostab-palka/
    “Miks siis ikkagi on Eesti õpetaja palk mitu korda väiksem kui Skandinaavia ametikaaslasel? Nii nagu ka medõel, politseinikul, päästetöötajal ja paljudel teistel. Meie õpetaja ja medõde ei saa põhimõtteliselt aru, miks teda kiusatakse ja sama töö eest mitu korda vähem palka makstakse…
    Eesti metsas langetatud puu veereb pahatahti sama ümarana üle piiri, väärtusahel on lühike. See asjaolu võimaldabki Norras maksta nii sellele metsamehele kui ka õpetajale ja medõele kolm korda kõrgemat palka võrreldes eestlastega. Ja seepärast lõikavadki eesti mehed metsa Norras ja medõed ning arstid ravivad Soomes ja Rootsis. Rääkimata ehitajatest…
    Ka parim õpetaja klassi ees ja õde palatis ei tooda otseselt raha. Raha tekitatakse juurde mujal, kogutakse maksudena kokku ja makstakse õpetajatele palkadena välja. Tõsi küll, klassiruumis toodetakse tulevasi rahatootjaid ja selles mõttes ei saa ega tohi klassis toimuvat kuidagi alaväärtustada ja -hinnata…
    Olete ilmselt kursis ka sellega, et avalikus sektoris kasvasid palgad buumi ajal ennaktempos võrreldes erasektoriga ja et erasektoris kahanesid kriisi ajal palgad enam. Miks siis erasektori töötajad ei streigi? Ju sellepärast, et seal ollakse ühise eesmärgi eest väljas – ja selleks eesmärgiks on ettevõtte jätkusuutlikkus.”

    Vasta

  5. ckrabat
    märts 10, 2012 @ 08:12:54

    Resümee: avaliku sektori palgad saavad kasvada suurema tootlikkuse pealt. Kui raha ei ole, et süüa osta, siis ei ole lahenduseks see, et võtame SMS-laenu, mida kusagil lahkelt pakutakse, siis lõpetame nagu Kreeka. Lahenduseks ei saa olla ka rohkem riiki, sest paksem riik nõuab suuremat bürokraatiaaparaati, mis on avalik teenus ja ei tooda kasumit. Milline võiks olla töötav lahendus? Tarbimise maksustamine tulude maksustamise arvelt on iseenesest õige, sest rohkem tulusid toob kaasa suuremat tarbimist ja meie rahanduspoliitikal pole viga midagi, kuid majanduspoliitika ei tule järele. Millest jääb aga siinmail kõvasti puudu, on just jätkusuutliku majanduse edendamine. Meil on tekkinud küll kõrgelt promoveeritud müügimeeste põlvkond, sisuliselt liigkasuvõtjad, kes elatuvad tarbimisest, aga hooletusse on jäänud see pool, kes tõstab tulusid ja sinna suunas peakski riigi majanduspoliitika suunduma. Väärtustama tootlikkust, mitte tarbimist.

    Vasta

  6. personainfieri
    märts 10, 2012 @ 15:46:59

    Tehes loendust tulevikus registripõhiselt, mis on üks halduse valdkonda kuuluv töö, võib ka rahvaloenduses rääkida tööviljakuse kasvust. Mittetootlike tööde puhul saabki üldse rääkida tööviljakuse kasvust, mitte tootlikuse kasvust, see tähendab alati mingi lisasoorituse tegemist, milleks on ITinnovatsioon, sest millist lisasooritust veel oleks halduses võimalik teha. Pabertoimikuid tuleb IT asjaajamises juurde, registrid, mille kehtivus peab olema tagatud. Paberivaba asjajamine on ju luule.

    Andres Arrak räägib ckrabati poolt viidatud artiklis üsna ilma nurkadeta juttu, sest kuidas saab tõsta tootlikust mittetootlike tööde puhul. Avalik raha lihtsalt korjatakse kokku ja jagatakse ümber. Avatud poliitikat ajav valitsus peaks seadma prioriteedid, aga mindud on piitsa ja prääniku teed, prääniku saavad juhid, piitsa spetsialistid.

    Vasta

    • ckrabat
      märts 10, 2012 @ 16:45:06

      “sest kuidas saab tõsta tootlikust mittetootlike tööde puhul. Avalik raha lihtsalt korjatakse kokku ja jagatakse ümber. ”
      Arrak pidas silmas, et selleks peaks kõigepealt tekkima raha, mida jagada. Mittetootlike tööde tootlikkust ei saagi tõsta, kuid nad on otseses sõltuvuses nendest, kes toodavad. Kui läbi tootlike jõudude tekib rohkem raha, siis saab paremini tasustada ka mittetootlikke töid. Et selline raha tekiks, tuleb tootlikkust ja ettevõtlust edendada ja riigi majanduspoliitika peab seda toetama.
      Norras, Soomes ja Rootsis on seda raha tunduvalt rohkem, seetõttu on seal võimalik ka mittetootlikke töid rohkem väärtustada.

      Vasta

  7. Jüri Saar
    märts 10, 2012 @ 16:24:46

    “Iga ettevõte juhi eesmärk on maksimeerida tulu ja optimeerida kulu tsentraliseerimise teel. Konkuretsi tingimustes ei ole ettevõtetel muud perspektiivi kui võidelda suurema turuosa eest ja seda saab paremini teha kvantitatiivselt mõjukana, mis tingib tsentraliseerimise paratamatuse”

    Ei ole mõtet taandada sedavõrd heterogeenset nähtust nagu ettevõtlus niivõrd primitiivsele lihtsustusele. Mida suurem ettevõtte, mida suuremal turul, mida rahvusvahelisem, seda rohkem on möödapääsmatult vaja detsentraliseerida juba ainuüksi kohaliku teabe eripäradest tulenevalt, mida tsentraliseerimisega kaasneva teabekao läbi ei õnnestuks ära kasutada ehk kasumit teenida või kulusid optimeerida.

    Ma nõustun sinuga paljuski, mis puudutab Euroopa Liidu institutsioonides tegutsevate inimeste tegevust, kuid nende puhul me räägime ikkagi unikaalsetest institutsioonidest mitte tervest inimtegevuse kategooriast.

    “…kultuurriik suunaks vahendeid avaliku taristu plaanipäraseks toetuseks ega käsitleks avaliku taristu asutusi eraettevõtete kombel, optimeerides kulu ja maksimeerides tulu tsentraliseerimise teel. Avaliku taristu eesmärk on poliitika avatumaks muutmine. Ka siin foorumis on kerkinud küsimus, et mis see avalik taristu siis on? See võib olla ükskõik mis, nt kool, mille rajamisel on kasutusel avalik raha. Kui meelelahutuse valdkonnas on filmi produtseerimisel kasutav avalik raha, kuuldavasti tavaliselt umbes 70% ulatuses, siis on ka film avalik taristu.”

    Paljuski nõus, kuid kui raha on piiratud kogus ja pretendente sellele rahale oluliselt rohkem kui seda kunagi olema saab, siis tuleb valikuid teha või optimeerida kulusid – teha valikuid, et suurem hulk vajadustest saaks rahuldatud. Kui kooli pidamine on kallim, kui omavalitsusel on vahendeid, siis tuleb midagi muud välja mõelda – ei saa tuimalt raha sisse taguda, nõuda teistelt enda mugavuse kinni maksmist.

    “Taristu” pidi asendama “infrastruktuuri” ja “taristu” kui kandekonstruktsiooni alla ei mahu kohe kuidagi ükski film, isegi kui selleks on kasutatud maksumkasja raha. Ma ei tea, äkki proovid kuidagi enda kasutust lahti seletada?

    “Avalik raha on juba olemuselt maksude näol valitsusele avaliku poliitika jaoks antud, seega tuleks suletud poliitikat ajava valitsuse käest küsida, kuhu on raha pandud, kui KOV peab jälle näppu imema.”

    Kui detailset arvestust sa soovid? Vabariigi eelarve eelnõud on avalikud ja need on üpris detailsed.

    “Mida rohkem algkoole, põhikoole, gümnaasiume on maakohtades perspektiivitundest rajatud, kasvõi avaliku ja erasektori koostöö projektina, seda rohkem võib arvata, et maakohtadesse tuleb elanikke ja ettevõtlust. Riik peaks mõtlema vähemalt ühe põlvkonna (33a) võrra ette, veel saabumata isikutele, mida Statistikaametil pole täna võimalik loendada. Mida rohkem on maakohtades ettevõtlust, seda rohkem on riigil raha, mida kasutada juhtide ja spetsialistide, metoodikute ja õpetajate palgalõhe ühtlustamiseks. Mida ühtlasemalt on jaotunud avalik taristu kogu maal, seda suuremad võimalused ajada avatud poliitikat. Mida rohkem on erinevaid külasid ja valdu, seda rikkam kultuur, mida rikkam kultuur, seda avatum poliitika. Võib olla siis kunagi lasevad inimesed rahvaloendaja lihtsalt uksest sisse, ega sõima teda eraviisilises jälitustegevuses süüdistades.”

    Selle jutuga enam nõustuda ei saa. “Build it and they will come” ei ole tõsiselt võetav lahendus piiratud vahendite juures – lasnamäelane või õismäelane küsib – ja täiesti õigustatult küsib – miks ehitatakse sinna, kus kedagi ei ole ega sinna, kus vajadus on kõige suurem? “PerspektiiviTUNNE” ei ole see, mille alusel võimaldada piiratud avalike vahendite kasutmist ilma igasuguse vastutuseta.

    See võib norimisena tunduda, kuid riik ei mõtle 33 aastat ette vaid seda teevad ikkagi (parimal juhul) konkreetsed inimesed – valituks osutunud poliitikud, kes pole just kõige eetilisem või vastutustundlikum grupp inimesis üheski riigis. Kahjuks on sellel grupil kalduvus avalike vahendite jagamise ja jaotamise puhul lähtuda pigem isiklikest eelistustest ning soovidest, mida sedavõrd pika planeerimisperioodi puhul on peaaegu kõigega võimalik põhjendada.

    Ettevõtlusaktiivsus on vahetus seoses asusutstiheduse ja tootlikkusega. Avaliku infrastruktuuri ühtlane jaotumine ei ole mõistlik, praktiline ega soovitav olukorras, kus tagasisidemahhanism väärinvesteeringute ennetamiseks koos sanktsioonidega puudulike otsuste tegijatele puuduvad ega ole tõsiselt võetaval kujul rakendatavad.

    Jah, kohalike omavalitsuste rahastamine peab olema keskvalitsusest oluliselt sõltumatum, kuid siit ei järeldu kohe kuidagi, et poliitika sellest avatumaks muutuks. Puutudes igapäevaselt kokku riigihangetega, siis on selgelt näha, et piirkonna väiksus või piirkondade paljususega ei kaasne veel iseenesest mingit avatust.

    Mulle tundub ka erinevate kultuuri nägemine ainult geograafiliselt dinstntsil vanamoeline ajal, kus inimestel on interneti vahendusel sarnaste huvide ja nägemustega inimesi järjest lihtsam leida just tihedamalt asustatud piirkondades nagu ka üle võtta ning enda arusaamade järgi kohendada erinevaid subkultuure. Ma julgeks isegi väita, et mida tihedamalt asustatud piirkond, seda mitmekesisem kultuur, seda rohkem võimalusi uute kombinatsioonide tekkimiseks ja viljakam pind nende arengule.

    Vasta

  8. Jüri Saar
    märts 10, 2012 @ 16:35:35

    Selline kirjutis veel ka “Intensiivsem linnastumine Eesti regionaalpoliitika alustalaks”:
    http://www.vabalog.ee/2011/10/24/intensiivsem-linnastumine-eesti-regionaalpoliitika-alustalaks/

    ckrabat: ” Millest jääb aga siinmail kõvasti puudu, on just jätkusuutliku majanduse edendamine. Meil on tekkinud küll kõrgelt promoveeritud müügimeeste põlvkond, sisuliselt liigkasuvõtjad, kes elatuvad tarbimisest, aga hooletusse on jäänud see pool, kes tõstab tulusid ja sinna suunas peakski riigi majanduspoliitika suunduma. Väärtustama tootlikkust, mitte tarbimist.”

    Milleks nimetada liigkasuvõtjaks inimest, kes pakub teistele midagi, mida keegi teine ei paku? Kuidas sa üldse liigkasuvõtmist defineerid – kõrgel hinnal on sageli väga objektiivsed põhjused ja näiline “liigkasu” on tegelikult möödapääsmatu, et üldse saaks soovitud kaupu pakkuda.

    Ehk pakub huvi tõsiasi, et USA’s oli 1990ndatel tootlikkuse kasvu peamiseks mootoriks just jaekaubandus, mis suutis odavamalt ja tõhusamalt rahuldada inimese vajadusi. Ka Eesti müügimeeste põlvkond on see, mis suudab tootlikkust/tööviljakust paljudes valdkondades tõsta.

    Kui me ei defineerime “taristu” alla ka filmid, siis “tootlikkus” ja “tööviljakus” on sünonüümid – sama nähtus, lihtsalt üks sobib paremini tootmisega tegelevatele ettevõtetele ja teine teenindusega tegelevatel ettevõtetele.

    Vasta

    • Tõnu
      märts 11, 2012 @ 07:25:08

      Sellega seoses meenub Geoffrey West, tema teooriad linnastumise põhjustest ja tagajärgedest. Inimkeeli kirjutatud NYT artikkel:

      http://www.nytimes.com/2010/12/19/magazine/19Urban_West-t.html?pagewanted=1&_r=3&hp

      Põhipunktid:

      Kaks korda suurema elanike arvuga linnas kasvavad kõik majandusnäitajad 15% iga inimese kohta. Peamiselt seetõttu, et inimesed suhtlevad omavahel rohkem.

      Majandusnäitajatega koos kasvavad samas mahus (15%) ka sotsiaalsed probleemid (kuritegevus, liiklusummikud jne).

      Majanduse kasv nõuab rohkem energiat. Kuna aga energia on piiratud, tuleb pidevalt leiutada uusi energia allikaid. Tehnoloogiline läbimurre saab tekkida ainult üha suuremates linnades ning üha kiiremas tempos.

      Erinevalt linnadest, ettevõtte kasvades tootlikus töötaja kohta kahaneb. Mida suurem on ettevõte, seda väiksemat kasumit iga töötaja toodab. Ettevõtte kasvu tagajärg on vältimatu surm.

      Vasta

  9. ckrabat
    märts 10, 2012 @ 17:10:00

    Müügimeeste põlvkond sõltub samuti tootlikkusest. Neil peab olema midagi müüa. Kui majandusmudel on üles ehitatud suures osas tarbimisele, siis lõpeb see varem või hiljem majandusliku krahhiga. Praegune Lääne majanduskriis tekkiski suuresti sellest, et tootlikkus ja tarbimine polnud omavahel tasakaalus. Eestis kõik muudkui müüsid ja tarbisid, seega tekkis kasum vaheltkasust (siit paralleelid liigkasuvõtmisega), kuid ettevõtlus jäi maha. Kasum tekkis suuresti impordi pealt ja majandusbuum oli kunstlikult esile kutsutud. Tõsi, Eestis puhul küll mitte riik ei võtnud laenu, vaid inimesed, aga vahet pole. Selline mudel ei ole eriti kestlik, skeemid on üsna sarnased.

    Vasta

  10. Jüri Saar
    märts 10, 2012 @ 17:53:39

    Ma vist ei suuda sind päris hästi mõista, kuid minule on jäänud mulje, et kõik majandusmudelid on üles ehitatud tarbimisele – kui pole tarbijaid, siis mida sa toodad? Küsimus on rohkem selles, millised on tarbijate eelistused ja mida nad on valmis ostma, mida on mõtet toota või vahendada. Ühtlasi pole põhjendamatust optimismist (ja selle optimismi põhjendamatuse mõistmisest) tulenevad korrektsioonid veel ilmtingimata krahhid.

    “Vaheltkasu” ei ole liigkasu vaid tasu kõige lihtsam arbitraazitasu ehk tasu, mida vahendaja sai kauba müüja ja kauba ostja omavahelisest kokku viimisest.

    Praeguse “Lääne majanduskriisi” põhjused ulatuvad erinevates piirkondades vägagi erinevatesse kohtadesse. Sinu poolt viidatud tootmise ja tarbimise omavaheline taasakaalutus ei teki tühjale kohale vaid on ikkagi rahanduspoliitika tulemus, mis pideva sekkumise ja manipuleerimise tulemusel on turgude tõhusaks toimimiseks (pakkumise ja nõudluse tasakaalu leidmiseks) vajaliku tagasiside mehhanismi hinnasüsteemi näol liigselt moonutanud.

    Ma ei arva, et oleks mõtet ettevõtluse “maha jäämisest” rääkida – pigem odavast rahast tulenevate osade valdkonade domineerimisest, mis tegi nad ajutiselt atraktiivsemaks. Kõige rohkem auru läks ikkagi ehitusse ja seal oli liikumapanevaks jõuks eelkõige Saksamaa majanduspoliitilistest eelistustest tulenev ekspansiivne rahanduspoliitika eurotsoonis, mis läbi Rootsi pankade eestlaste õuele jõudis ülimalt soodsate laenude näol.

    Vasta

  11. personainfieri
    märts 10, 2012 @ 19:28:27

    “Taristu” pidi asendama “infrastruktuuri” ja “taristu” kui kandekonstruktsiooni alla ei mahu kohe kuidagi ükski film, isegi kui selleks on kasutatud maksumkasja raha. Ma ei tea, äkki proovid kuidagi enda kasutust lahti seletada?

    Põhimõtteliselt on PinF toodud lõik Mõisteaparatuuri selgitus, kus on lühidalt lahti räägitud mõistete kasutamise tehnoloogia antud blogis. Kui kasutusel on erinevad sõnad, nt infrastruktuur ja taristu, tööjõudlus ja tootlus, jne, siis igal sõnal, mõistel, terminil on erinev tähendusväli, mis kasvab välja kas antud teksti kontekstist, avaliku tavakasutuse kontekstist või üldisemast (rahvusvahelisest) kontekstist. Sõnade, mõistete, terminite omavaheline tähendusväli on samuti seotud. ÕS annab mingi tähenduse, kuid iga norm jääb reaalses kasutuses toimuvate muutustega jänni ja vajab mingil ajal ise muutmist. Lisaks on igal sõnal, mõistel, terminil sisu ja maht. Mingist sõnast, mõistest, terminist arusaamine on piiratud keelekasutajate arvuga. Lisaks räägitakse tänapäeval metakeelest ja objektkeelest. Kokkuvõttes peaksid need reeglid lihtsustama suhtlemist, järeldusi teeb igaüks ise.

    Avalik taristu tähendab midagi avalikuse jaoks kandvat, mille jaoks on antud avalik raha, nt struktuurfondide raha ei ole avalik raha, vaid liidu raha. Avaliku raha teeb avalikuks see, kes seda maksavad ehk kindla geograafilise ala (territoorium), keskvõimu ja keelekasutusega üksuse elanikud, nt mingi riigi elanikud. Üksus moodustub residentidest topeltmaksustamise vältimise teel. Kui antud raha kasutamise eesmärk on kultuurriik, siis võiks ka film olla osa avalikust taristust. Infrastruktuur, mis on võõrkeelne sõna, rajatakse kas avaliku rahaga, liidu rahaga või rahvusvahelise rahaga. Infrastruktuur on kandekonstruktsioon, sest kandekonstruktsioonina saab ilma arusaamisprobleemideta infrastruktuuri mõista ükskõik kes, olenemata rahvusest, see on rahvusvaheline sõna. Eesmärk määrab, milleks infrastruktuur on rajatud, aga mitte kunagi kõike.

    Sest võib tekkida veidraid olukordi, nt film, mille tegemiseks on antud rahvusvaheline raha, tuleb välja on infrastruktuur. Otsustab vaataja arusaamine ja rollijaotus. Rahvusvahelise raha andjate jaoks ongi film vahend, millega teenida raha, kultuuri kasutatakse kandekonstruktsioonina. Rahvusvaheliste sõnade tähendused on oluliselt mahukamad kui sõnadel avalikus keelepruugis. Üldreeglina: metakeeles, nt eesti keeles eestlase poolt öeldud sõna on sisukam ja vähem mahukam, objektkeeles, nt inglise keeles või ladina või kreeka keeles öeldud sõna on mahukam ja vähem sisukas.

    Me ei saa ikkagi geograafiast ja keelest mööda minna, ka kõige keerulisemad konstruktsioonid sisaldavad primitiivseid algelemente. Andmeedastus internetis, selle protokolliline ja koodiline struktuur on samuti võimatu kommunikatsioonireegleid arvestamata.

    Vasta

  12. ckrabat
    märts 10, 2012 @ 19:47:01

    Ok, alustame otsast peale 🙂
    Loomulikult on kõik majandusmudelid üles ehitatud tarbimisele. Mida rohkem tarbimist, seda suuremad kasumid. Ainult et, vahendid tarbimiseks peavad kusagilt tulema. Inimestel peavad olema mingisugused tulud. Siin tulevadki mängu tootlikud ja mittetootlikud jõud. Esimesed toodavad kasumit, teised sõltuvad esimeste toodetud kasumist. Mida rohkem suudab esimene grupp kasumit toota, seda rohkem on võimalik eraldada ressursse teisele grupile, st ka arstid, õpetajad, päästjad vajavad tugevat ettevõtlust, sest ainult nii tõusevad ka nende sissetulekud.
    Müügimehed ei tegele otseselt tootmisega, kuid nad on samamoodi sõltuvad tootjatest, sest vastasel korral poleks neil midagi müüa. Selleks, et neil oleks võimalik midagi müüa ja võimalikult suurt kasumit teenida, vajavad nad ostujõulist tarbijat. Kui ettevõtlus aga kasumit ei tooda, siis pole sellist ostujõulist tarbijat neile kusagilt võtta.
    Seega, kõik sõltub ettevõtlusest, mida soodsamad tingimused talle luuakse, sellest sõltub riigi heaolu tervikuna, seda jõukam ta on ning seda rohkem on võimalik maksta mittetootlikke töid tegevatele kodanikele, arstidele, õpetajatele ja päästjatele.
    Kogu selle jutu mõte on selles, et tarbimise maksustamine on õigem kui tulude maksustamine, sest niiviisi on võimalik suunata ressursid ettevõtluse arendamisse ja kokkuvõttes maksta kõigile suuremat palka.
    Alternatiiv, n.ö. populaarne lahendus on tõsta makse, võtta “rikastelt” kasum ära ja jagada see ümber vastavalt riigi prioriteetidele, aga see tähendab, et tulusid kusagilt juurde ei tule, st pole võimalik mittetootlikus sfääris maksta ka kõrgemat palka. Riigi huvides on pigem, et kasum suunatakse tootlikku sfääri, ettevõtluse laiendamisse, millega tekitatakse rohkem tarbimisvõimelisi kodanikke.

    Vasta

    • Jüri Saar
      märts 11, 2012 @ 11:17:34

      Jagan seisukohta, et tarbimise maksustamine on mõistlikum kui tulude maksustamine nagu ka ettevõtluseks sobivate tingimuste ja keskkonna loomine on laiapõhjalise heaolu vundament.

      Eraldi küsimus on aga, kas arstid, õpetajad ja isegi päästetöötajad peaksid olema riigi palgal. Võib-olla kunagi oli see mõistlik, kuid mida kiiremini areneb tehnoloogia ja globaliseerub maailm, seda rohkem on vaja kohaneda ning muutuda, kuid kui sinu sissetulek ei sõltu vahetult inimestest, kellele sa teenust osutad, siis miks peaksid nad kohanema. Inimesed ei ole muutustele just kõige vastuvõtlikumad ja kui on võimalik vanaviisi jätkata, siis seda ka tehakse.

      Teenuse osutamist on keeruline tootmisena käsitleda, kuid teenust annab samuti müüa ja järjest suurema osa müügimeeste poolt müüdavast moodustab teenus mitte toote müük sh ka füüsiliste asjade puhul (järelteenindus, mugavus, keskkond jne.) Minu jaoks on müügimees/vahendja lihtsalt tootmisahela piisavalt spetsialiseerunud osa, mis on kasumlik ka iseseisva majandusüksusena. Ta ei ole liigkasuvõtja ega otseselt sõltuv tootmisest.

      Viimaste aastakümnet arengud näivad viitavat sellele, et nii kuidas materiaalsed vajadused saavad rahuldatud ja sissetulekud kasvavad, seda olulisemaks muutuvad elamused ja kogemused, mille müümiseks on aga sageli spetsialiste vaja.

      Vasta

      • ckrabat
        märts 11, 2012 @ 12:20:54

        Ma arvan ka, et arstid, õpetajad ja päästjad ei pea olema ilmtingimata riigi palgal ning seda eriti väiksemates kohtades. Kui on huvi neid teenuseid kohapeal saada, siis peaks otsima alternatiivseid lahendusi. Väikesed maakohad peaksid olema eriti innovatiivsed lahenduste leidmisel ning leidma ka huvitatud sponsoreid. Võib-olla on mingi ettevõtte huvides luua mõnes maakohas väärtuslikum elukeskkond, säilitada kool, arstiabi, päästeteenistus. Seda saab kõige efektiivsemalt reguleerida jällegi maksusoodustustega – kas ettevõte annab raha riigi ühiskatlasse või finantseerib mingit sihtobjekti? KOV ei pea ilmtingimata rippuma riigi rahakoti otsas, vaid otsima turumajanduslike lahendusi, nii tekib maakohtadesse rohkem raha ja rohkem elu. Riigikeskse mudeli korral on väljasurevate ääremaade tekkimine seaduspärasus.

      • Tõnu
        märts 11, 2012 @ 13:03:29

        Tarbimise maksustamine on mõistlik ainult suletud ühiskonnas. Kui raha on võimalik kulutada teises riigis, ja sama raha eest saab seal rohkem kaupa, liigub raha minema ja riik ei saa midagi. Kes ostab villa Hispaanias, kes sigarette Venemaalt, Eesti jääb mõlemal juhul maksudest ilma. Samal põhjusel maksustab Soome riik seal töötavaid eestlasi tulumaksuga, muidu liiguks kogu nende raha Eestisse.

      • ckrabat
        märts 11, 2012 @ 14:02:50

        Jah loomulikult, kui sa sõidad Hispaaniasse villa ostma, lisa siia juurde transpordikulud jms. Kui norrakas tahab õlut juua, siis ostab lisaks lennukipileti 🙂
        Soomlased käevad nagunii Tallinnas poes ja juuksuris ning Venemaalt bensiini ostmas, eestlased käivad Lätis ja Venemaal, hispaanlased ja prantslased käivad Andorras, shveitslased Prantsusmaal jne. See on globaalse majanduse paratamatu osa. Aga tarbimise maksustamine ei tähenda otseselt, et sul on odavam kusagil mujal tarbida, hinnad tekitab ikkagi turg. Kui sul on raha rohkem käes, siis sa ka tarbid rohkem. Kui sul raha põle, siis sa jätad villa lihtsalt ostmata ja kuna nõudlust toote järele pole, siis läheb villatootja lihtsalt pankrotti 🙂

      • Tõnu
        märts 11, 2012 @ 15:54:49

        Tarbimismaks tähendab ikkagi hinna tõstmist või müüja kasumi vähenemist. Kui hind tõuseb, siis riigi ülapeetavad inimesed (pensionärid, lapsed, töötud) vajavad rohkem raha. Mis tähendab riigi kulud toestusteks suurenevad. Kui kasum väheneb, siis väheneb ka töötajatele makstav palk ning võimalikud investeeringud ettevõtte tulevikku.

      • ckrabat
        märts 11, 2012 @ 17:22:54

        Kui tootele kõvasti tarbimismaksu juurde keevitada, siis muidugi. Aga kasumit teenitakse ikkagi käibelt ning maksumäära on võimalik reguleerida.

  13. personainfieri
    märts 11, 2012 @ 05:08:48

    “kuid kui raha on piiratud kogus ja pretendente sellele rahale oluliselt rohkem kui seda kunagi olema saab, siis tuleb valikuid teha või optimeerida kulusid – teha valikuid, et suurem hulk vajadustest saaks rahuldatud. Kui kooli pidamine on kallim, kui omavalitsusel on vahendeid, siis tuleb midagi muud välja mõelda – ei saa tuimalt raha sisse taguda, nõuda teistelt enda mugavuse kinni maksmist.”

    Näiteks kolmanda põlve linnaelanik tunneb äkki mingit tõmmet minna Vilsandile majakavahiks. Kas tema eesmärgiks on valgustada laevadele teed, et laevadega juhtuks vähem õnnetusi ja maailm oleks parem koht elamiseks, vaevalt küll. Lihtsalt midagi tõmbab ja midagi tõukab teda, isik otsib mingit kohta, aga paljudest saartest, paljudest tühjadest majakatest, isegi vaatamata majanduslikule perspektiivitusele, lummab teda just see üks koht.

    Riigi valik, et suurem hulk vajadustest saaks rahuldatud, tähendab raha jagamist nii, et see saab otsa, aga saajad on ikka rahulolematud ehk maailma parandamist. Võtmeküsimuseks on riik ja KOV, nende erinev roll ja sellest arusaamine. KOV annab signaali kui palju vaja on, riik aga planeerib eelarvet ikka eelmise aasta eelarve alusel, ükskõik kui palju KOV signaliseerib. Rohkem PPprojekte, rohkem lugupidamist väikeste KOV vastu, kui kultuurikandjate vastu, see võiks muuta kohalikud avatumaks ja koha linnast tulevale tulijale perspektiivikaks.

    Vasta

  14. personainfieri
    märts 11, 2012 @ 08:11:00

    “Ma julgeks isegi väita, et mida tihedamalt asustatud piirkond, seda mitmekesisem kultuur, seda rohkem võimalusi uute kombinatsioonide tekkimiseks ja viljakam pind nende arengule.”

    Artiklist http://www.epl.ee/news/melu/humanitaarteadused-on-hakanud-poorama.d?id=63962261 viitaks üksnes pildilisele pöördele kultuuris, kus on olulised kujutised ja tajud. Kujutlusmaailm vajab toitu ja leiab seda väljapool linna. Avaram ümbruskond ja looduslik mitmekesisus toidab kujutlust avatud poliitikast. Subkultuurid ja subsubkultuurid, kui gruppide ja rühmakeste ajaviide, tihedalt asustatud piirkonnas, sarnaselt usulistele sektidele ja sektikestele, täidavad kultuuris kõrvalrolle. Tihedalt täidetud ruum tingib väljapääsu otsimise ekraaniavarusest, kuid pearolli osatäitja on keegi teine kuskil mujal. Ükskõik kuidas me pildi mõiste määratleme, kauguste kutse on üldinimlik.

    Vasta

  15. ckrabat
    märts 11, 2012 @ 08:32:35

    Loomulikult on suurema kommunikatsiooni tingimustes areng kiirem ja inimkonna ettevõtlikum osa koondub linnadesse. Maapiirkonnad seevastu ongi tavaliselt loomult konservatiivsemad ja rohkem kinni traditsioonilistes väärtustes. Tänapäeval aitab küll “kogu maa internetiseerimine” vahet maa ja linna vahel vähendada ja inimeste füüsilisel asukohal pole enam suurt tähtsust. Praeguse aja probleem on pigem selles, et tehnoloogiline areng on väga kiire ja progresseerub aina kiirenevas tempos. Inimeste vaimne pool ei tule järele ja see võib tekitada ühiskondlikke nihkeid ja stressi. Inimesed hakkavad tasapisi robotiseeruma 🙂
    Stephen Kingi Dark Tower on tegelikult väga realistlik teos 🙂

    Vasta

  16. Jüri Saar
    märts 11, 2012 @ 11:27:51

    personainfieri:

    Kui keegi tunneb tõmmet just Vilsandile elama minna, siis edu talle, kuid ma ei näe mingit põhjust, miks seda peaks ülejäänud ühiskond või maksumaksja rahastama. Individuaalsetele soovidele sobivad individuaalsed lahendused indiviidelt endilt. Ja see käib ka KOVi tasandi kohta.

    Soovite elada väikses kogukonnas teistest eemal, siis palun. Aga see ei anna mingit alust nõuda oma kooli, arsti, poodi, panka või postkontorit teiste raha eest. Mulle on jäänud mulje, et nii mõneski KOV’is jääks kõvasti raha puudu (isegi kui keskvalitsuse neile enda raha üle märksa rohkem vabadust annaks) ja ma ei näe põhjust, miks osade inimeste elustiili peaks subsideerima näiteks linnaelanikud.

    PublicPrivate projektidega on selline huvitav asi, et nende pikk perspektiiv ja erasektori kaasamine tähendavad ikkagi ettevõtjate poolset riskianalüüsi ja hinnangut KOV’i maksevõimele. Kui pole inimesi ega perspektiivi, siis PP projekte ei tule või nad tulevad näiliselt kallid pärast riskidega arvestamist. Lisaks on PP projektide kumulatiivne maksumus ja selle maksumuse kujunemine paljude kohalike jaoks arusaamatu ning seepärast ka vastuvõetamatu. Keskmine KOV’i elanik ei saa aru, et investeeringuks vajalikul rahal on alternatiivkulu ja PP projektis osalemist saab ettevõtja õigustada ainult piisavalt suure kasumi teenimise võimalusega.

    Möödapääsmatuks tõsiasjaks jääb, et inimesed liiguvad linnadesse ise, vabatahtlikult ja ilma erilise utsitamiseta. Need on kohad, kus on tööd ja tööjõuturg on sügavam. Nii on ka turu suuruse ja kohaliku teab tõttu võimalik linnades näha oluliselt rohkem ettevõtlusvõimalusi ja neid ka realiseerida.

    Kujutlusmaailm võib toitu vajada väljastpoolt linna, kuid selleks piisab ajutiselt linnast lahkumisest – avarus ja looduslik mitmekesisus on kena koht külastamiseks ja inspiratsiooni ammutamiseks, kuid mitte elamiseks. Kauguste kutse võib olla inimlik, kuid ta on paljude jaoks ajutine ning konkureerib paljude teiste üldinimlike kutsetega.

    Minu jaoks isiklikult ei ole veenev väide, et “avaram ümbruskond ja looduslik mitmekesisus toidab kujutlust avatud poliitikast”. Pigem toidab see kujutlust teatud tüüpi poliitikast, mis rajaneb sellesse väitesse pakitud väärtustele, kuid avatust – võõrastele inimestele, kultuuridele, suundumustele – siit minu jaoks ei järeldu. Pigem on tegu konservatiivsema ja traditsioonilisema kultuuriga, mis toetub peamiselt kogukonna ühistele väärtustele, mida kogukonna identiteedi säilitamiseks kiivalt kaitstakse, sageli avatuse hinnaga.

    Mulle jääb praegu arusaamatuks, kuidas mingi küla või kogukond (samuti grupp või rühmake) erineb mõnest subkultuurist. Üks on kultuuri kandja, mida tuleb väärtustada, kuid teine sarneb usulisele sektile, mis täidab kõrvarolli?! Taoline eristamine tundub kunstlik ja meelevaldne. See, mida sa kirjutad subkultuuride kohta käib ka külade, kogukondade ja KOV’ide kohta.

    Vasta

  17. Tõnu
    märts 11, 2012 @ 14:11:59

    “Mulle on jäänud mulje, et nii mõneski KOV’is jääks kõvasti raha puudu (isegi kui keskvalitsuse neile enda raha üle märksa rohkem vabadust annaks).”

    See on veel üsnagi optimistlik hinnang 🙂

    Haldusreformi analüüside alusel on ainult 25% omavalitsusi suutelised ennast ära majandama. Isegi kui kõik riigi poolt kogutavad rahad neile üle kanda, koos riigi kohustustega muidugi, pilt ei muutu. Kui KOV elanikest ongi enamik pensionärid või töötud, ehk ülalpeetavad, siis lihtsalt ei ole raha, mida hoogsalt ümber jagada.

    Vasta

  18. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2012
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: