Eesti välispoliitika tänased väljakutsed II – saakašvilistid

@ckrabat

„Postimehes“ avaldatud artiklis kurdab Eerik-Niiles Kross, et „läänemeelsete jõudude kaotus Gruusia äsjastel parlamendivalimistel tõi ootamatult nähtavale ammu vindunud kriisi mitte Gruusia-lääne suhetes, vaid hoopis Eesti kiduravõitu välispoliitikas.“ Kross esindab Eesti elitaristlikku neokonservatiivset välispoliitilist koolkonda, keda võiks nimetada „saakašvilistideks“.  Gruusia president Mihheil Saakašvili on kahtlemata Ida-Euroopa neokonservatiivide kõige tuntum esindaja ning saakašvilistide kreedo lähtub uskumusest, mida halvemad on lääneriikide suhted Venemaaga, seda parem on see Eestile, sest võimaldab meil „külma sõja“ eesliinil silma paista. Saakašvilistide kõrval võib siin täheldada mitmesuguseid erinevaid koolkondi: pragmaatikuid, liberaale, eurosotsialiste, rahvuslasi, isolatsionaliste ja teisi suuremaid või väiksemaid maailmavaatelisi rühmitusi. Ahto Lobjakas näeb, et Lennart Meri ühtsest välispoliitikast on hargnenud vähemalt viis omavahel konkureerivat haru. Saakašvilistid on neist ühed prominentsemad, omades palju poolehoidjaid nii poliitikute, ajakirjanike kui ametnike hulgas, kuid neid iseloomustab selgesti märgatav pürgimus Eesti välispoliitika ainuvalitseja aujärjele ning panustamine Venemaa kaardile. Neokonservativismi marksistlik struktuur on paljudele siinsetele analüütikutele paremini arusaadav ja seetõttu ka kergemini omastatav.

Neokonservatiivid on Ameerika Ühendriikides 1960-70-tel aastatel kujunenud sõjakas rühmitus, mis ühendab konservatiivseid, interventsionistlikke, natsionalistlikke ja marksistlikke väärtusi. Neokonservatiivide ideoloogilisele liikumisele panid aluse vasakpoolsed intellektuaalid, põhiliselt New Yorgi juudi päritolu haritlased, kes 1970-tel aastatel koondusid Washingtoni osariigi demokraatliku senaatori Henry Jacksoni ümber. Erinevalt oma mõttekaaslastest vastustasid nad Lääne pingelõdvendust Nõukogude Liiduga ja toetasid aktiivset võitlust nõukogude tüüpi kommunismiga, sh Ühendriikide sõjalist sekkumist Vietnamis. Neokonservatiivide vanemat põlvkonda esindasid Jeane Kirkpatrick, Norman Podhoretz, Irving Kristol, Daniel Bell, Daniel Patrick Moynihan, nooremast põlvkonnast tõusid esile William Kristol, John Podhoretz, Paul Wolfowitz ja Robert Kagan. Peale president Reagani võimuletulekut 1980-tel aastatel liitusid neokonservatiivid valdavalt Vabariikliku parteiga ja Jeane Kirkpatrick’ust sai Reagani administratsiooni ajal USA suursaadik ÜRO juures, mis on välisministri järel sisuliselt tähtsuselt teine välispoliitiline ametikoht. President George W. Bushi administratsioonis  2000-tel aastatel tõusid neokonservatiivid Ameerika Ühendriikide valitsusaparaadis juba juhtivatele kohtadele  ning nende mõju kasvas jõudsasti peale Al Qaeda 11.septembri rünnakut ja Iraagi sõda. 2008.a. hõivasid nad juhtpositsioonid presidendikandidaat John McCaini välispoliitiliste ja julgeolekunõustajate hulgas.

Üks neokonservatismi juhtivaid ideolooge Irving Kristol on sedastanud nende välispoliitilised põhimõtted viide postulaati: patriotism on hädavajalik; maailmavalitsus (ÜRO) on kohutav idee; riigimees peab täpselt eristama sõpru vaenlastest; esmatähtis on rahvuslike huvide kaitsmine kodus ja välismaal; tugeva sõjaväe olemasolu on rahvuslikes huvides. Paljud neokonservatiivide põhimõtted ühtivad Lev Trotski permanentse revolutsiooni ideega, sest paljud neist pärinevadki Ühendriikide trotskistlikest ringkondadest, Max Schachtmani mõttekaaslaste hulgast. Kunagine neokonservatiivide mõttekaaslane Francis Fukuyama on portreteerinud neokonservatiivide seisukohti leninistlikena, sest nagu leninistidki, nii usuvad ka neokonservatiivid ajaloo ümberkujundamisse võimu ja tahte abil. Neokonservatiivid  leiavad, et maailm sarnaneb Thomas Hobbesi „Leviathanile“, kus kehtib “kõikide sõda kõikide vastu“ ja läänelikku demokraatiat on nagu ükskõik millist teist ideoloogiat võimalik relva ja jõu abil levitada nagu seda uskusid Lenin, Trotski ja nende mõttekaaslased. Neokonservatiive on otseselt mõjutanud Chicago ülikooli poliitilise filosoofia professor Leo Strauss(1899-1973), kelle õpilaste hulka paljud neist kuulusid.  Strauss pidas Lääne ühiskonna kriisi peamiseks põhjuseks, et ta on kaotanud eesmärgi ning uskus, et moraali ning õigluse taastamise nimel võib isegi kasutada valesid, kui nad toetavad „õigeid eesmärke“.

Saakašvilism on neokonservatiivse ideoloogia Ida-Euroopa versioon, mis usub maailmaparandusse läbi Lääne ja Venemaa konfrontatsiooni. Nende bipolaarne maailmapilt viib aga vastastikusesse sõltuvusse Venemaast, sest kõik, mis on seotud Venemaaga, on nende jaoks tähtis. Nii nagu Iisrael muutus lahinguväljaks Ühendriikide neokonservatiividele, kelle identiteedi kaitsmise õilsa idee nimel krutiti pingeid Lähis-Idas, niisamuti muudeti Gruusia president Saakašvili režiimi ajal nende Ida-Euroopa mõttekaaslaste analoogseks katsepolügooniks, millega testiti Venemaa pingetaluvust suhete pingestamisel naaberriikidega. Gruusia sõda 2008.a. omas otsese relvakonflikti kõrval kindlasti ka tugevat ideoloogilist mõõdet, millega erinevad huvigrupid siin- ja sealpool Curzoni liini üritasid külma sõda taasalustada. Ei tasu unustada, et saakašvilistlik ideoloogia vastab paljude Venemaa äärmuslike jõudude huvidele, kes ürituvad vastanduda Läänele ning taastada Venemaa kunagist mõju suurvõimuna kui mitte gobaalselt, siis vähemasti regionaalselt.  Nad kõik võitlevad sama eesmärgi nimel, kuigi teine teiselpool rindejoont. Kui võrrelda president Putini välispoliitilist doktriini neokonservatiivide postulaatidega, siis on sarnasused hämmastavad.

Saakašvilistide postulaadid on kohalike huvide tingimusteta allutamine Ameerika Ühendriikidele, sest nende pakutavas julgeolekumuinasjutus esinevad ameeriklased printsina valgel hobusel, kes on omakasupüüdmatult alati valmis kurja vene lohe päid raiuma. Euroopa Liit ja Euroopa rahvad (eeskätt Saksamaa ja Prantsusmaa) esinevad saakašvilistide julgeolekumuinasjutus salakavalate reeturitena, kes on kolmekümne hõbeseekli eest valmis Eestit Venemaale toiduks müüma. Saakašviliste patriotismile rõhuvas välispoliitilises retoorikas kohtab sageli sõbra ja vaenlase kujundeid, räägitakse palju iseolemisest ja iseotsustamist ning külvatakse umbusku rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige Euroopa Liidu vastu. Riiklikuks prioriteediks peetakse relvajõudude eelisarendamist võrreldes teiste valdkondadega, sest suurt sõjaväge (mitte poliitilist pragmatismi) peetakse peamiseks kaitseks hirmuäratava vaenlase vastu.  Sõda Venemaaga kästletakse vältimatuna ning eelseisva sõja narratiivile (ükskord nad tulevad niikuinii!) on üles ehitatud hirmukultuur, mille abil üritatakse välispoliitilist mõtlemist ohjes hoida – kes pole meie poolt, see on vaenlane. Neokonservatiivseid postulaate toetab ajaloolise süü narratiiv hääletust alistumisest 1940.a., mis tuleb viimses võitluses lunastada.

Kross räägib tsunftikorraldusest välispoliitikas – „uurimist viivad läbi asjatundjad“, kes tõlgivad rahvale läbi „Välisilma“ või „Välismääraja“ rahvusvahelise suhtlemise põhitõdesid  ja tekitavad „autoriteetset arvamust“. Mingil määral on see paratamatu, sest raske on ette kujutada, mis tekib siis, kui minnakse „tõlkes kaduma“ ja välispoliitikat hakatakse tegema burksiputkade ees.  Ametliku välispoliitika kõrval tekivad „üldrahvalikud arusaamad“, mis viivad välispoliitika emotsionaalsele tasandile. Emotsionaalsel tasandil on juba raske aru saada, miks on vaja Euroopa Liitu, piirilepet Venemaaga, eurot, vabaturumajandust ja paljusid teisi tulevikku suunatud poliitilisi arvestusi, mille ümber on kerge lokku lüüa ja rääkida „rahvuslike huvide mahamüümisest“. Sõbra-vaenlase mustvalge retoorika on kõigile arusaadav ning selle najal on kerge valimisi võita. Kui mõned pudelit kanget õlut on burksiputka ees sisse kulistatud,  siis tundub välispoliitika imelihtne, sest õigus on alati sellel, kellel on rohkem autoriteeti. Üldrahvalike arusaamadega manipuleerimine ja hirmukultuur edendavad populistlikku „rahva huvidele“ vastavat välispoliitikat. Teadmata jääb üksnes see, et kui välispoliitika toetub rahva tahtele, siis kelle tahtele see toetub?

Eesti puhul tuleb arvestada, et Venemaa on siin pigem sisepoliitiline kui välispoliitiline kaart, mille najal on kerge valimistel hääli saada, kui vaid emotsioonid õnnestub lakke ajada. Gruusiat võib nimetada Eesti välispoliitika neokonservatiivseks avantüüriks, lakmustestiks, kus panused asetati ühele kaardile. Neokonservatiivseid arusaamu esindab ka kaitseminister Reinsalu artikkel „Wall Street Journal’is“, mis ehitas sõbra ja vaenlasele tuginevat müüti opositsiooni venemeelsusest. Kuid neokonservatiivne valem „moraalsest valest“ ei ole osutunud igikestvaks ning peale sügiseseid parlamendivalimisi on paljud Saakašvili pooldajad asunud kohvreid pakkuma.  Eesti välispoliitika „eepik feil“ Gruusias lähtus paljuski Venemaa kultuurile omasest mõjusfääride poliitikast, kus Gruusiat käsitleti kui Eesti mõjusfääri kuuluvat riiki, millele paljud meie välispoliitikud ehitasid isikliku rikastumise viisaastaku plaane. Nad ei arvestanud demokraatiast lähtuvate ohtudega, kus hoogsalt välja käidud müügiidee ei pruugi Gruusia valijale muutuda atraktiivseks, vaid arvati, et küll Miša korra maksma paneb ja rumalale rahvale selgeks teeb, mis on õige ja mis vale ning kes on head ja kes pahad nagu mõnes Hollywoodi märulis. Seekord valem ei töötanud, millele on tähelepanu juhtinud nii mõnedki vaatlejad (N: vt Meikar, Lobjakas).

Rolling Stones’ i laul neokonservatiivide kõrgajast 2005.  The song became the focus of media scrutiny due to featured lyrics such as:” You call yourself a Christian; I think that you’re a hypocrite; You say you are a patriot; I think that you’re a crock of shit .”

8 kommentaari (+add yours?)

  1. gaal
    nov. 04, 2012 @ 18:24:29

    Väga hää lugu, ainult tahaks kuulata, mis on autori isiklik lugu, kuidas Venemaa ekspansionistliku poliitika suhtes siis vastu seista. Millised on alternatiivid, kas shampuseklaase kõlistades Brüsselis piisab meile, et tagada meile iseolemine. Eesti geopoliitiline asupaik on siiski selline, mis vaevalt tagab Venemaa neutraliteedi meie suhtes.

    Vasta

  2. personainfieri
    nov. 04, 2012 @ 19:08:13

    Kuidas vältida Venemaalt lähtuvat ekspansionismi? Üks adekvaatsemaid lugusid sõjaohu kohta, mida olen juhtunud lugema: http://renetoomse.blogspot.com/2011/06/eesti-ja-sojaoht.html
    “Tulles siit tagasi alguses tõdetud Kreeka ajaloolase teooria juurde, saab soovitada Eestile retsepti sõja vältimiseks tulevikus: hoida oma potentsiaalse vastase hirmud mõõdukalt ülal, vallutushuvi madal ja au puutumatu.”
    See on tegelikult lihtne valem, mis tuleb ära lahendada.

    Vasta

  3. personainfieri
    nov. 04, 2012 @ 19:49:34

    Eestlastele pole muud soovitada kui chill down ja yolo – rahunege maha ja püüdke edasi elada, lähitulevikus neid keegi vallutada ei taha. Grusiinidega on keerulisem. Loogiline oleks loobuda Abhaasiast ja Lõuna-Osseetiast ning vähendada sealseid vene mõjusid, aga kes tahaks loobuda õigusest valitseda teiste üle, sest tavaline hinkaaliputka klient ei saa aru, et valitsemine tähendab ka vastutamist.

    Vasta

  4. huviline
    nov. 04, 2012 @ 20:20:39

    E.N.Krossi artikli lõpu poole torkas silma lause, nagu oleks vabariigi välispoliitika paratamatult väljumas mugavustsoonist ja muutumas küsimuseks ellujäämisest. Eelkirjeldatud sissisõja kontekst tundus mugavustsooniks tituleerida isegi antud artikli valguses küll ennatlik, aga olgu, siis teisest küljest sain lugejana aru, et paratamatu väljumine mugavustsoonist ongi üksnes siis võimalik kui asja näha olla-või-mitte-olla küsimusena.

    Ma ei ole kuskil märganud, et Kross headuse impeeriumisse integreerumist kuidagi vaenaks, sellepärast ta ehk pole päris standartne neokonservatiiv, aga on selge, et EL liikmeriigina on eesti välispoliitika tulevikus midagi hoopis muud kui ta seda käesoleval ajal on, sh Venemaa kaart muutub. Ka R.Toomse ei võta kuidagi arvesse, et meie piir ei ole juba enam ainult meie piir, et käesoleval ajal on meil piirivalve ja politsei juba üheks ametiks liidetud ja et see viitab EL üha jõulisemale mõjule ka välispoliitikas.

    Vasta

  5. personainfieri
    nov. 14, 2012 @ 09:20:37

    Ikkagi, kui Euroopa Liit on impeerium, siis kes on imperaator? Kui müütiline “Brüssel” isikustakse samamoodi nagu kunagi “Moskva”, siis on hirmud arusaadavad. Kui “Moskva” puhul oli imperaator ja tema õukond hästi isikustatud, siis “Brüsseli” puhul ei ole võimuvahekorrad nii selged. Seega, kui räägime “EL jõulisest mõjust välispoliitikale”, siis kelle mõjust me räägime?

    Vasta

  6. huviline
    nov. 23, 2012 @ 11:56:33

    Kui jõuline või mitte jõuline on mingi mõju, see on hinnangu küsimus, ja igasugune hinnang, isegi kohtu hinnang, on üksnes hinnang, mis on nö tühi teadmine ja tekitab nö targutajas üksnes ängi.
    Keegi USA ametnik küsis kunagi, et kellele helistada, kui tahta kellegiga välispoliitika küsimusi arutada. Nüüd on selline telefoninumber olemas. Samal telefoninumbril vastab ka impeeriumi imperaator.
    Pole põhjust arvata, et impeerium on midagi paha või et see ei ole loomulik areng või et seda peaks kuidagi kartma. Impeeriumi tekkimine on asjade loomulik käik, on alati olnud, ja mõju osariikidele pole samuti olematu. Headuse impeeriumi mõjutaja number üks on kohtud Haagis ja Strasbourgis, aga ka administratsiooni mõju ei saa alahinnata. Viidatud PPA tekkimine on selge märk mõjust mida lepingus pole kokku lepitud, aga reaalselt toimivad tegurid saavad mõjuks kokku traageldatud ka ilma kokku leppimata.

    Vasta

  7. Trackback: Viha vabariik XVII – solvumissõda Soomega | Persona in fieri
  8. personainfieri
    apr. 06, 2015 @ 10:23:31

    Eerik-Niiles Kross, mõrvad ja salakaubandus
    http://epl.delfi.ee/news/eesti/eerik-niiles-kross-morvad-ja-salakaubandus?id=71160831
    Krossi ametikäik on kulgenud julgeoleku, luure ja välissuhete valdkonnas. 1990-ndate lõpus juhtis ta mitu aastat julgeoleku koordinatsioonibürood. Tõsi, tegelikult on luurekoordinaator tavaline „juhe” luureasutuste ja peaministri büroo vahel. Ometi just koordinatsioonibüroost lahkudes Krossi haare laienes. Ta oli ametis Iraagis. Andis oma firma Trustcorp kaudu mitmele riigile nõu. Jackpot’i tabati Gruusias. 2007. aastal ennast Thbilisis Gruusia parlamendihoone lähedases 16-korruselises majas sisse seadnud väikest seltskonda hakkasid grusiinid kutsuma „Eesti köögiks”. Sealt nõustati ekspresident Mihheil Saakašvilit ja Gruusia valitsust ka kõige kriitilisematel päevadel 2008. aasta sõja ajal. Üks ülesanne oli muu hulgas infosõda lääne poolel ehk see, et CNN näitaks asju Gruusiale soodsast vaatenurgast. Töö õnnestus.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

november 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: