Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Erinevalt Vabariigi presidendi kõnest, kus puudus poliitiline idee ja rollijaotus, oli Kaitseväe juhataja Riho Terrase pea selge: eesti rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik. Üheselt mõistetav avaldus. Selle ülesande täitmiseks on kasutusel laiapindne riigikaitse mudel, mis põhineb ajateenistuses kasvatataval reservil ja koostööl rahva omakaitsega. Kaitseväe seosed rahvaga ning aus teenistus ja töö on otsekohene ja ammendav. Alati kui tänapäeval on kuskil kuulda kartmatut juttu, aga julgus on moraali alus, jään tähelepanelikult kuulama. Ametnikud üldjuhul kardavad on ameti pärast ja pigem vaikivad või räägivad eetilistest väärtuskontseptsioonidest ja õigustest. Tuleb teha selget vahet moraalil ja eetikal, sest moraal on kõige tähtsam, eetika aga on riigiasutuste atribuut. Siis kindlasti avardas Kaitseväe juhataja kõne sisepoliitilisi valikuid, millega juba on antud panus vabaduse ja rahva kaitseks.

Kuigi üks kõne jääb lihtsalt kõneks teiste kõnede seas, tuleb küsida, milliseid sisepoliitilisi valikuid siis Kaitseväe juhataja kõne avardas? Tänapäeval puudub mõistlik põhjendus, miks peaks poliitikat tegema üksnes poliitik, kui tegelikult teab poliitika toimimisest kõige paremini just ametnik.  Seega, kui nõustuda sellega, et iga valdkonna poliitika eesmärk võiks olla lisaks valdkonna omaeesmärgile ka demokraatia süvendamine, siis on piirangud erakonda kuuluvuse osas ajast ja arust. Sest poliitika on avalik asi, kõigi riigi kodanike asi. Avatud ühiskonnas on keeruline õigustada suletud sisepoliitikat, seda enam, et poliitika on interneti teel ammu võrgustunud.  Niisiis ei pea Kaitseväe juhataja jääma üksnes sõjandusala spetsialistiks, kellel on keelatud sõna võtta sisepoliitilistel teemadel. Terrase kõne, mis järgis traditsiooniliste aastapäeva sõnavõttude formaati, sekkumata sisepoliitikasse, ning võimaldab akadeemilise joone tõttu siiski teha nii konkludentseid kui poliitilisi järeldusi.

Kaitseväe juhataja ja president on võrdse magistraadi positsiooniga ametiisikud, kuigi distsiplinaarses mõttes allub kaitseväe juhataja kaitseministrile, kaitseminister allub peaministrile, kelle erakonna poliitika rõhub omariiklusele, mille liidriks on president. Kaitsevägi on politsei kõrval üks suuremaid tööandjaid vabariigis, sellepärast on kaitseväe juhataja roll isegi olulisem presidendi omast. Rahva teadvuses on kaitseväe juhataja roll nagunii oluliselt suurem kaitseministri rollist, mis kajastub ka Karistusseadustikus, kus on ettenähtud eraldi kaitsev paragrahv rünnaku korral kõrge ametiisiku elule, millisesse kataloogi kuulub Kaitseväe juhataja, aga puudub tema otsene ülemus kaitseminister. Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina ei avaldunud aga kuidagi tema aastapäeva kõnes. Jääb mulje, et president kasutab oma rolle valikuliselt.

Tänane poliitika, mida ajavad poliitilised liidrid, viib paratamatult või loogiliselt suure lõheni aastapäevakõnedes räägitavate sõnade ja tegude vahel. Tõsi küll, viimased sündmused on osaliselt positiivsed, kuna president jättis haridusreformi seaduse välja kuulutamata, kuid osaliselt ka negatiivsed, sest põhjenduseks toodi Põhiseadusele mittevastavus. Tegelik probleem on ebaõiglus, mis on sündimas valitsevate erakondade poliitika tõttu. Ebaõigluse tõttu muutuvad inimestele põhiseadusega antud poliitilised vabadused näilisteks vabadusteks. Poliitiliste liidrite aetav poliitika on hoolimatu õigluse teise külje suhtes, mis keelab kohelda ebavõrdseid võrdselt. Koheldes linna võrdselt maaga, rikast vaesega, sünnib ebaõiglus, mis näilikustab poliitilised vabadused. Sõjaväes on väga hästi teada, milleni viivad määrustikuväliseid suhteid, milleni kollektiivne karistamine, kelle autoriteet võrdse kohtlemisega kasvab, ja sellest osatakse hoiduda. Sellepärast on armees teatud mõttes rohkem vabadust kui tsiviilis.

Kaitseväe juhataja kõne erines presidendi kõnest julguse poolest vaadata silma olemasolevatele ja võimalikele tulevastele poliitilistele probleemidele. Magistraadi positsiooniga on kaitseväe juhataja juba mõjutanud sisepoliitikat ja saavutanud armeele kindla rahastatuse. Poliitilist mõju saaks kasutada veelgi efektiivsemalt, väljudes kitsa valdkonna piiridest, selgitades linna ja maa, rikkaste ja vaeste võrdsest kohtlemisest tekkivat ebaõiglust. Mida avaramad on meie võimalused kogu maal poliitikat teha, kasvõi rääkida raamatukogus, koolis, postkontoris, avalikus interneti punktis, seda rohkem on riik väärt, et teda kaitsta. Küsimus ei ole enam 2%, vaid kogu raha ümberjagamises, selleks et säiliks poliitiline aktiivsus ja ettevõtlusjulgus kogu maal. Vaja on üht, poliitiliste eesmärkide selgust, mille puudumise üle pole kaitseväe juhatajal ilmselt põhjust kurta.