Korvpalli Euroopa meistrivõistluste eel

@ckrabat
Peale taasiseseisvumist jõudis Eesti korvpallimeeskond kolmandat korda Euroopa meistrivõistlustele ning juba nädala pärast on mängud täies hoos. Samasuguse saavutusega on hakkama saanud meie meesvõrkpallurid, kes astuvad lahingusse oktoobris, kuid kui nende tõus Euroopa tippu on olnud viimaste aastate tulemus, siis korvpalluritel on finaalturniir olnud seotud erinevate põlvkondadega. See meeskond, kes Jaak Salumetsa juhendamisel 1993.a. saavutas hinnalise kuuenda koha, esindas paar aastat varem Nõukogude Liidu viimaseks meistriks tulnud generatsiooni – Kuusmaa, Metstak, Babenko, Karavajev, Pehka, Nagel, Kullamäe ja teised. Kaheksa aastat hiljem, 2001.a. viis meeskonna finaalturniirile Üllar Kerde ja siis kuulusid meeskonda 1993.a. osalenud Metstaki, Pehka, Noormetsa ja Kandimaa kõrval juba järgmise generatsiooni tippmängijad: Müürsepp, Tein, Kriisa, Kikerpill, Pärn. Kaksteist aastat hiljem saabus järgmise generatsiooni tähetund, kui finaalturniirile jõudsid 1980.-te alguses sündinute põlvkond: Kangur, Arbet, Talts, T.Sokk, G.Dorbek, Hallik, Toome. Pääsemist finaalturniirile võibki pidada nende 1982-85 sündinud meeste tippsaavutuseks Eesti koondises ning suur osa neist järgmistel aastatel vaevalt enam Eesti koondise dressi selga tõmbab. Vanus ja tervis teevad oma töö.

Kui 2001.a. koondis leppis kolme soliidse kaotusega alagrupiturniiril, siis tänavust koondist ootavad ees kõigepealt viis alagrupimängu Lätis ning vähemalt teoreetiliselt on neli vastast viiest (v.a. võib-olla Leedu) võidetavad. Lätlasi õnnestus kontrollmängus Tbilisis küll napilt võita, kuid Riias kodupubliku ees on neid alistada palju raskem, pealegi polnud neil mõned põhimehed Tbilisis kaasas. Kontrollmängudel on head mängu näidanud ameeriklase Matt Lojeskiga täiendatud tugev ja ühtlane Belgia koondis, kes on teoreetiliselt küll võidetav, kuid raske saab nendega olema. Turniiril Prantsusmaal kaotasid belglased napilt nii Prantsusmaale kui Gruusiale, kuid Poola turniiri alustati võiduga Liibanoni üle. Ukraina koondist täiendab kodustatud ameeriklasest mängujuht Jerome Randle, tipptreener Mike Fratello asemel juhendab seda nüüd kohalik mees Jevgeni Murzin ja meeskonda kuulub ka Kalev/Cramo värske täiendus Pavlo Krutous, kes arvatavasti väga suurt rolli siiski ei mängi. Ukrainlastega on Eesti tavaliselt osanud mängida ning vähemalt teoreetiliselt on see meeskond murtav. Kontrollmängudes on Ukraina esinenud ebastabiilselt, viimases kontrollmängus Helsinkis häviti soomlaste vastu, kuid turniiril Sloveenias võideti peale soomlaste tugevat Itaalia koondist. Eesti jaoks sõltub palju, kuidas korvi all Fessenkoga hakkama saadakse. Ka Tšehhi koondis on Eesti jaoks olnud tavaliselt mugav vastane, kelle vastu avamängus võib ehk teistest enam võitu loota, kuid ega nemadki papist poisid ei ole, koosseis on ühtlaselt tugev ning meeskonnaga liitus tšehhitariga abiellunud ameeriklasest ründaja Blake Schilb. Viimati võideti Bosniat ja kaotati napilt Venemaale ning paraja vahega Kreekale.

Seega võib Eesti parimal juhul välja murda alagrupi nelja parema hulka, kuid samahästi võidakse kaotada ka kõik viis mängu. Kontrollmängudes suudeti napilt võita Lätit ja Hollandit, paraja vahega võideti Islandit ja Filipiine, kuid kaotati kahel korral Venemaale, siis veel Gruusiale, Itaaliale, Horvaatiale, Iisraelile ja Bosniale ja vaid Horvaatiaga suudeti enam-vähem tasavägiselt mängida. Kontrollmängude põhjal lõplikke hinnanguid ei saa anda, täiskoosseisuga ei mindud kordagi peale ja keegi oluline lüli oli alati puudu. Meeste individuaalne vorm aga jätab küsimärke õhku ning Zagrebi turniiril hakkas silma, et väga palju tuleb sisse lihtsaid eksimusi, pallikaotusi, vastasele kergesti läbinähtavaid pehmeid sööte ning mänguolukordade valesti hindamist, mis võimaldab vastastel kergeid korve saada. Mõnikord suudetakse näidata efektiivset kaitset, mis on ka edu toonud, kuid see toob kaasa palju vigu ja vastased saavad tavaliselt tunduvalt rohkem vabaviskeid. Eesti mäng sõltub väga palju sellest, kas kolmesed kaugvisked visatakse sisse, aga vähemalt viimastes mängudes on hädas oldud visketabavusega. Selliseid mehi, kes julgeksid korvi alla välja murda ning seal olukorra ka ära realiseerida, just palju ei leidu. Vaadates lähemalt allesjäänud 13 koondislast, kellest Riiga sõidab 12 , siis joonistub välja selline pilt:

Rain Veideman (SG, 23, Kalev/Cramo) – tasub loota, et hiljutine vigastus tema mänguvormi tuksi ei keera, sest Veideman on üks väheseid, kes julgeb individuaalse meisterlikkuse pealt midagi ette võtta ja teravust teha. Samuti koondislastest üks väheseid, kes veel ei lange, vaid kelle korvpallurikarjääri parimad aastad on loodetavasti veel ees.
Tanel Sokk (PG, 30, TÜ/Rock) – on tippvormist kaugel, kuid tema asemele pole lihtsalt kedagi võtta.
Gert Dorbek (SG/SF, 30, TÜ/Rock) – tema best before mänguaeg hakkab läbi saama, kuid arvestades tema rolli kvalifikatsiooniturniiril, siis arvatavasti teda välja ei jäeta, kuid tema koht mängijate rotatsioonis võib olla harjumuspärasest tagapool.
Sten Timmu Sokk (PG, 26, Moskva Dünamo/RUS) – praegu ainus PG, kes oma koha välja mängib, kuid temagi on vaid selline keskpärane mängujuht, kes pole suurtesse klubidesse välja murdnud.
Janar Talts (PF/C, 32, TÜ/Rock) – kunagisest ühest meeskonna liidrist on saanud tavamängija. Tema parimad ajad on möödas, tema kogu see mäng on kuidagi säratu, aga päris hea ja kindla viskajana on ta kindlasti kasulik.
Gregor Arbet (SG/SF, 32, Kalev/Cramo) – tegi Kalev/Cramos hea hooaja, kuid praegu ei ole enam kõige paremat vormi näidanud. Kuidagi ei õnnestu tal eriti midagi.
Erik Keedus (F, 25, Kalev/Cramo) – on viimastes mängudes end positiivsest küljest näidanud. Hooaja alguses uskusid vähesed, et ta suudab lõppkoosseisu välja murda, kuid praegu tundub, et kui mitte varem, siis Horvaatia turniiriga mängis end meeskonda. Tema eelis on kindlasti mitmekülgsus, aga rünnakul on ta ikkagi nõrk.
Siim-Sander Vene (F, 24, Kaunas Žalgiris/LIT) – on nüüdseks kujunenud juba meeskonna liidriks, kes julgeb ja oskab mängu enda peale võtta. Praegusest koosseisust väheseid, kes on teeninud lepingu tippklubis (Kaunase Žalgiris) ja erinevalt suurest osast koondislastest pole ta veel langev täht.
Joosep Toome (PF/C, 30, TÜ/Rock) – on pidevalt hädas olnud tervisega ja kuuldavasti siirdub peale turniiri operatsioonile. Tema üldine seisund on noatera peal. Arvestades, et tegemist pole klassikalise keskmängijaga, on ta enda kohta teinud päris häid esitusi, kuid stabiilsust ei ole ning võib ka ära kukkuda.
Kristjan Kangur (PF, 32, Varese Openjobmetis/ITA) – on olnud selle põlvkonna vaieldamatu liider, kes on end välja mänginud Euroopa tippklubidesse (Villeurbanne ASVEL, Siena Montepaschi, Milano Armani), kuid viimane hooaeg läks vigastuste nahka ja ei ole paraku ei ole ta sealt veel välja tulnud. Eks tema täht hakkab ka pigem juba kustuma, kuid võistkonnale on ta kindlasti kasulik, kasvõi kaitses.
Reinar Hallik (PF/C, 31, Rakvere Tarvas) – Tallinna turniiri põhjal võiks öelda, et on praegu päris heas vormis. Tema head ja vead on kõigile teada, kuid tema rolli muudab keeruliseks, et erinevalt teistest pole temal legendaarse shooterina lubatud mööda visata ja seda vaid mõneminutise mänguaja jooksul. Vaevalt, et ta turniiril palju mänguaega saab, kui üldse, kuid vanade teenete eest arvatavasti välja ei jäeta.
Tanel Kurbas (SG/SF, 27, TÜ/Rock) – temalt võiks oodata enamat, võimed lubaksid palju, aga platsil on jäänud kuidagi silmapaistmatuks. Teeb üksikuid häid liigutusi, kuid valdavalt on statist. Rünnakul võiks kindlasti rohkem ette võtta, tal on nii läbiminekut kui viset, kuid erineval Veidemanist pole tal viimasele omast nahaalsust. Pingiotsale vast siiski mahub.
Martin Dorbek (PG, 24, Kalev/Cramo) – varasematel turniiridel sai palju mänguaega, kuid viimastel istub pingil ja see näitab juba midagi. Kindlasti on ta edasi arenenud, nüüd suudab enam-vähem juba palli üle tuua, aga ta ei juhi absoluutselt mängu. PG-ga on meil praegu seis nagunii kehv ja ega ta suurt midagi kvaliteedis juurde ei anna. Tanel Sokk on isegi praeguse olematu vormi juures temast kindlam variant. Arvatavasti on tema see kolmeteistkümnes, kes lõpuks välja, kui just keegi viimasel hetkel rängalt vigastada ei saa, sest mitmed mehed (eelkõige T.Sokk, Toome, Kangur, Veideman, Kurbas) on vigastustega hädas olnud.

Mõned positsioonid (eelkõige PG ja C) on alamehitatud ja sellist puhast keskmängijat Eestil ei ole enam ammu olnud. Võib-olla Rain Raadik on sellele kõige lähemal, kuid peale Guadeloupe hooaega pole ta suutnud head vormi näidata. Eesti topeltkodakondsust välistav kodakondsusseadus välistab nõrkade lülide täitmise välisjõududega, mida paljud teised meeskonnad on kasutanud. Eelpool nimetatud 1980.-te alguse põlvkonnale järgneb tükk tühja maad, kust vaid vähesed on suutnud kõrgemale tasemele välja murda, kuid tunneli põhjas on näha ka valgust, sest Eesti U-16 koondis suutis ülekaalukalt võita oma aastakäigu EM B-turniiri ja kindlustas järgmisele aastakäigule koha Euroopa tipus, mida on varem suutnud vaid üksikud aastakäigud, viimati 1991/92 aastakäigu U-20 koondis Andres Sõberi käe all. Eesti koondise häda ja viletsus on ka selles, et vaid vähesed on suutnud jõuda Euroopa tippklubidesse. Tänase koondise tipud (Kangur, Talts, Arbet) pääsesid päris noorena Saksamaa liigasse ning jõudsid tippliigadesse ka hiljem – Kangur Prantsusmaal ja Itaalias, Talts Venemaal ja Itaalias, Arbet Kreekas. Suurem osa koondislastest on aga kogu karjääri veetnud Maarjamaa pinnal. Võrkpallurite edule pani aluse paljuski see, et väga paljud mängijad leidsid endale välisklubid, mis võimaldas samas kodumaist kandepinda laiendada. Eesti korvpalluritest on välisklubides mänginud vaid üksikud. Tippkorvpallurite taimelavaks saanud USA ülikoolides mängib eestlastest nüüdseks vaid Rauno Nurger. Janari Jõesaar pöördus peale kahte NCAA hooaega kodumaale tagasi, sest õppetöö käis üle jõu. Suletus ning orienteerumine koduse konnatiigi vajadustele aga edasi ei vii.

Eesti koondis kuulub käesoleval turniiril autsaiderite hulka ning 1-2 võitu võib nimetada juba kordaminekuks. Alagrupist edasipääsu kandidaatidena pakun välja Prantsusmaa, Soome, Iisraeli, Venemaa (grupp A), Hispaania, Serbia, Itaalia, Türgi (grupp B), Kreeka, Horvaatia, Sloveenia, Gruusia (grupp C), Leedu, Läti, Belgia, Ukraina (grupp D), kuid eelkõige Poola, Saksamaa ja Tšehhi peaksid olema võimelised edasipääsu eest võitlema. Bosnia, Island, Makedoonia, Holland ja Eesti peaksid eelduste kohaselt finaali teleekraanilt vaatama, kuid pall on ümmargune ja kõik on võimalik. D-grupis Ukrainat ja Tšehhit ollakse hea mänguga kindlasti võimelised üllatama.

Eelmise aasta MM ametlik laul

11 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    aug. 29, 2015 @ 20:17:00

    Vasta

  2. Jolli
    aug. 30, 2015 @ 11:34:50


    Vinni Kelluke vs. Kreeka Panatinaikos

    Vasta

  3. Jolli
    aug. 30, 2015 @ 16:32:07

    Pähä… Kremlju.. Tripi osi, Nuruke… Häid kilde… 😀
    Ja muidugi kuradi palju läheb raha korvpallimeeskonna peale.

    Vasta

  4. Jolli
    aug. 30, 2015 @ 16:39:02

    Mängib nagu vana mees. 🙂

    Vasta

  5. huviline
    aug. 30, 2015 @ 19:52:41

    Korvpall on meelelahutus publiku jaoks, mängijatele töö. Samuti suur osa meediast on meelelahutus, aga mitte ajakirjanikele, kes kirjutamise (pildistamise) kõrval inimsuheteid püüavad mõista teistega suheldes. Maarjamaal on korvapallil olnud tähendus, mida NBA mängijad kunagi ei mõista, mis nüüdseks on möödanik. Kogu meelelahutusmaailma taustal on sellega viidatud sellele, et isegi meelelahutus võib teatud olukorras olla noobel.

    See lisaväärtus tootis akadeemilisi korvapallureid (Tammiste, Lipso, Tomson) ja intelligentset publikut, väikeriigi võlu. Argielulises tänapäevas on isegi sellest rääkimine mõttetu, kõikide järgnevate põlvakondade mängud on sellega võrreldes punnitatud, kelle eeskujud mujal. Tipptasemele eesti korvpall (jalgapall, võrkpall jne) jääb alati punnitatuks. Meeskondlik sport võtab väikeriigi võhmale, parem heidaksid ketast.

    Kirge jätkub, see on hea meelelahutuse tunnust. Akadeemiline küsimus, kas meelt tuleb pigem lahutada või kinnitada, jääb õhku rippuma.

    Vasta

  6. ckrabat
    aug. 30, 2015 @ 22:21:10

    Huvitav on muidugi see, et kuigi korvpall on ajalooliselt pallimängudest olnud eestlaste jaoks kõige saavutusterohkem, talle järgneb võrkpall, on Vabariigi poliitiline eliit peale taasiseseisvumist toetanud ja eelisarendanud põhiliselt jalgpalli, mida neukkuajal peeti “venelaste mänguks” ja mille parim tulemus on olnud 2012 EM finaalturniiri kvalifikatsioonimängud Iirimaaga, kuid finaalturniirile erinevalt korv- ja võrkpalluritest pole nad kunagi välja jõudnud.

    Vasta

  7. huviline
    aug. 31, 2015 @ 09:11:43

    Pallimängud on oma kirglikuse tõttu parim kaup reklaamiturul, mis teeb spordist meelelahutusliku meedia kaasnähtuse. Vabariigi poliitilise eliidi käitumine minu meelest on stagnatsioon päris taasiseseisvumise algusest peale, kui suunad võeti sinna, mida peeti Eestile parimaks, et ennast kaitsta kommunistide eest. Need suunad on USA militarism, Euroopa kapitalism ja riikluse oreool.

    Riiklus, mis tahab olla ainus ja puhas, võib väikerahvale isegi karuteene teha. Õige suund on alati see, mis tahab midagi uut sünnitada, omale sobivat leida, mitte kellegi teise vanades saabastes tallata. Reaalselt on Eesti piiririik ja siin rääkida lääne ja ida vastasseisust ei saa, muutumata kahjulikuks rahavale. Eestis on bütsantslikud hoiakud sama loomulikud kui tsunftlised hoiakud.

    Kuid isegi lääne kapitalismi suurteos massvaatajaskonnaga jalgpall, oma tippjuhtkonna tasemel, pole suutnud korruptsiooni vältida. Sama võib eeldada ka võrkpalli ja korvpalli kohta, nende tippjuhtukonna tasemel.

    Vasta

    • ckrabat
      aug. 31, 2015 @ 10:12:49

      Üks asi, millele ma ei viidanud, jalgpallis liiguvad ringi väga suured rahad (vt kasvõi märksõna Sepp Blatter). Korvpallis, rääkimata võrkpallist või käsipallist, on need summad määratult väiksemad.

      Vasta

  8. Jolli
    aug. 31, 2015 @ 20:46:40

    “Huvitav on muidugi see, et kuigi korvpall on ajalooliselt pallimängudest olnud eestlaste jaoks kõige saavutusterohkem,”

    Leedu ja USA vastu me kahjuks eriti ei saavuta…

    “on Vabariigi poliitiline eliit peale taasiseseisvumist toetanud ja eelisarendanud põhiliselt jalgpalli”

    Järelikult teeb Pohlak ala massidesse toomisega head /PR ja reklaami/ tööd. 🙂

    Mulle omale täieliku võhikuna tundub, et mõne sisse ostetud staarmängija asemel võiks papi suunata järelkasvu koolitamisele. Staarid – tipud kasvavad laialt püramiidi baasilt. Kui talda ei ole, on selle võrra ka tipp kiduram. Kui on korralik järelkasv, siis inimlik edevus ja saavutusvajadus ka neist mõnest tipud vormib.
    Leedukatel olla korralik korvpallikoolide süsteem.

    Vasta

  9. ckrabat
    aug. 31, 2015 @ 21:25:34

    Pappi toovad sisse siiski staarid. Noormängijaid on kasvatatud küll, aga kui tüüp kasvab täis, siis peab valima: kas suudab pallimänguga endale ülalpidamist teenida või on targem minna kooli ja õppida mingi amet selgeks või kui pea ei võta, siis minna soome ehitajaks. Süsteem peab ikka terviklik olema.

    Vasta

  10. personainfieri
    sept. 12, 2015 @ 15:48:50

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

august 2015
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: