Inimõigused

@ckrabat
Praegu on inimõiguste kuu ja varem on siin juttu olnud inimkohustustest. Mõned kommentaatorid on tahtnud inimõigused üldse ära kaotada või neid oluliselt piirata, pidades neid kõige kurja allikaks, sest need ei käi kokku nende „tugeva Eesti riigi“ hallutsinatsiooniga, kus riik on paks, ordnung on majas ja naabri-Juhan ei mölise. Riigikeskne mõtlemine eeldab valitsuste täielikku kontrolli ühiskonnas toimivate tähtsamate otsuste üle, kuid riik ise pole mingi amorfne üleloomulik nähtus, vaid vägagi nende nägu, kes seal parajasti võimul on. Riigikeskse mõtlemise oluline alustala toetub vägivalla monopolile, sest nii saab selle kandja end süüst vabastada. Riik poob ja laseb, keelab ja karistab – niiviisi saab kõik repressiivsed meetodid delegeerida riigile, lootuses muidugi, et riigikeskse ideoloogia kandja ise ja riik käivad ühte jalga ning riik ei kasuta neid repressiivmeetodeid tema enda vastu. Nii võis kergesti õigustada Hitleri natsirežiimi kehtestamist Saksamaal, Lenini neukkurežiimi kehtestamist Venemaal ja lõpuks miks ka mitte Konstantin Pätsi autoritaarse režiimi kehtestamist Eestis. Loogika on lihtne – mina ei tea midagi, aga näe, see riik …. Selline loogika toetub lihtsatele tõdedele – riik, see on Jumal ja riik, see olen mina, lootuses, et vägivalla delegeerimine riigile legitimiseerib selle kasutamist üksikisikute poolt, kes samastavad end riigiga. Väide, nagu „inimõigustega püütakse leevendada riigi monopoolset seisundit vägivalla valdamises“ on vale juba selle poolest, et inimõiguste algne kontseptsiooon on pärit veel varasemast ajajärgust kui saame rääkida riikide tekkimisest ja vägivald ning selle kasutamine mingite eesmärkide saavutamiseks on samuti väga ürgne nähtus. Inimõiguste kontseptsioon on seotud siiski selliste universaalsete ja riigiüleste nähtustega nagu kultuur ja religioon. Riik kui ühiskonnakorralduslik mehhanism võib universaalseid õiguseid mitte aktsepteerida, kuid see ei muuda tema käitumist õiguspäraseks.

Loomulikult on riigil kui ühiskonnakorralduslikul mehhanismil voli kehtestada oma haldusalal seadusi, kuid tema voli ei saa siinkohal olla absoluutne, sest tänapäeval on riik tavaliselt võtnud endale ka mitmeid kohustusi, millega ta oma vägivallamonopoli piirab. Näiteks, kui riik astub Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmeks, siis ta ühtlasi tunnistab selle organisatsiooni õigust tema vägivallamonopoli vajadusel piirata. Kuna tänapäeval kuulub valdav osa riike ÜRO-sse ja mitmed riigid, kes sinna ei kuulu (Kosovo, Põhja-Küprose Türgi Vabariik, Taivan, Abhaasia ja mitmed teised) on ÜRO määratluse järgi juriidiliselt mõne teise riigi osad, siis saame suures osas väita, et terve planeet on kaetud universaalsete õiguste võrgustikuga ja mitte ühelgi riigil pole siin õigust möliseda. Kui teinekord, peale järjekordset pahategu, võib burksiputka ees või poe taga kuulda arvamusi, et viskame Venemaa ÜRO-st välja, kui ta nii nagu meile meeldib, käituda ei oska. Seda pole tehtud, isegi Põhja-Koread pole välja visatud või Pol Pothi režiimi Kambodžas ja seda just põhjusel, et sellega legitimiseeriks rahvusvaheline kogukond nende käitumise ja tunnustaks nende õigust mitte siduda end universaalsete õiguste võrgustikuga. Sõdadevahelise Rahvasteliiduga läks nii, Nõukogude Liit visati sealt peale Soome ründamist välja, teised agressorriigid Saksamaa, Itaalia, Jaapan lahkusid ise, aga kas see muutis midagi paremaks? Isegi kui oletame, et näiteks huviline tuleb Eestis täiesti legaalselt võimule, võidab valimised, Eesti astub ÜRO-st välja ja tema juht teatab: ei mingeid inimõigusi enam, närige muru, ja hakkab näiteks ökoriigi idee nimel inimkohustusi kehtestama ning riigi vägivallamonopolile toetudes kodanikke represseerima, võib kergesti eeldada, et ta satub vastuollu universaalsetest õigustest lähtuva rahvusvahelise kogukonnaga, kes rakendab tema ja tema riigi vastu meetmeid.

Riigikeskse mõtlemisega kodanikele, kellel on isu riigi käsutuses oleva vägivallamonopoli järele, millega nad sooviksid kehtestada neile meeldivat režiimi, sellised universaalsed piirangud muidugi ei meeldi. Sellepärast võib äärmuslikke vaateid esindavate kodanike seas keskmisest enam kohata Euroopa Liidu vastasust, sest nende isiklikud huvid satuvad vastuollu seal kehtivate universalistlike printsiipidega. Sel juhul on kasulikum juba rõhuda kogukondlikule meie-tundele ja kaevata kõva häälega, et see kuradi Brüssel sekkub meie asjadesse ja ei luba meil piiramatult vägivalda kasutada. Euroopa Liiduga on lihtsam, sest ta on piisavalt lähedal ja tuntav, ÜRO seevastu on kaugel ning sugugi mitte nii efektiivne, et nende kohalolu oleks nii selgesti tunnetatav. Riigikesksusest ja riigiülesest saab lugeda 2009. aasta „Horisondi“ kuuendast numbrist, kus toimetaja Jänes-Kapp argumenteerib, et meie teadmised maailmast on väga riikidekesksed, kuid riikluse mõõtmine on komplitseeritud ja politiseeritud. Riikluse üks oluline tunnus on siiski tema rahvusvaheline tunnustatus, kuid mitmed de facto iseseisvad riigid on sellest ilma jäetud, üksi oma probleemide puntraga, sest teised ja suuremad riigid ei taha neid oma liivakasti mängima võtta. Juhtkirjas viidati isegi faktile, et Nobeli preemia rahvusvahelisus tekitas selle algusaegadel palju probleeme, sest riigikeskne mõtlemine domineeris ja paljudele ühemõõtmeliselt mõtlevatele subjektidele tekitab raskust arusaamine, et ka väljaspool kääbikute kapsamaad on elu. Riigikeskne mõtlemine on eriti kerge tekkima suletud ühiskondades, seetõttu võib oletada, et Eestis on sellisel mõtlemisel tugevad neukkujuured – rahvuslike loosungite taustal soovitakse tegelikult sinimustvalget Eesti NSV-d, millest tuleneb ka tugev vastandumine Euroopa kultuurile ja euroopalikule väärtussüsteemile. Putini režiim Venemaal on paljudele märksa arusaadavam, isegi kui nad Putinit ei salli ning venelasi ja Venemaad aga vihkavad. Kultuurilised käitumismustrid on aga samad, sest samavõrra vihkavad nad mõlemad universaalseid inimõiguseid.

Universaalsete inimõiguste kontseptsioonini jõuti alles möödunud sajandi keskel, peale kahte maailmasõda, kui 10. detsembril 1948 võttis ÜRO peaassamblee vastu inimõiguste ülddeklaratsiooni, mida on tugevasti mõjutanud USA presidendi Franklin Delano Roosevelti poolt 1941.a. sõnastatud nelja vabaduse põhimõte – sõnavabadus, usuvabadus, vabadus mitte kannatada vaesusest ja vabadus mitte kannatada hirmust. Tema abikaasa Eleanor Roosevelt juhtis ÜRO inimõiguste deklaratsiooni ettevalmistamist. Deklaratsioooni poolt hääletas 48 liikmesriiki, kaheksa jäi erapooletuks (Nõukogude Liit, Ukraina NSV, Valgevene NSV, Jugoslaavia, Poola, Tšehhoslovakkia, Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrika Vabariik). Honduuras ja Jeemen hääletusel ei osalenud. See nimekiri on juba üsnagi paljutähenduslik. Võitlus universaalsete inimõiguste eest on kestnud aga palju kauem. Kui inimõiguste valdkonda kuuluvaid seaduseid võib leida palju varasemast perioodist, siis paljud on pidanud esimeseks universaalseid inimõiguseid käsitlevaks dokumendiks Pärsia kuninga Kyros Suure Babüloni vallutamise puhul 539 eKr välja antud seadust, nn „Kyrose silindrit“ (viitab 1879 leitud savisilindrile, millest dokument avastati), millega anti juutidele õigus Babüloni vangipõlvest tagasipöördumiseks nende ajaloolisele kodumaale. Süsteemsest inimõiguste rakendamisest saame rääkida siiski Vana-Kreeka demokraatia puhul, kui kodanikel oli õigus sõnavabadusele ja poliitilistele vabadustele, kuigi mõiste „kodanik“ oli tollal arusaadav kitsamas kontekstis, millest tuleb juttu veidi hiljem. Kuna selline nähtus nagu üleilmastumine oli sel ajal tundmatu, siis võime kodanikuvabadustest rääkida tõesti ainult riikide pinnalt. Universaalsete inimõiguste idee hakkas arenema alles valgustusajastul, kui kodanike maailmapilt oli juba märksa laiem, kasvõi Immanuel Kanti esseel „Igavesest rahust“ (1795), mille taustsüsteem oli rajatud universaalseid õiguseid ja vabadusi järgivale rahvusvahelisele süsteemile.

Praeguse süsteemi juured ulatuvad siiski aastatuhandete tagusesse kaugesse ajalukku, kui tekkisid lepingulised suhetel inimeste ja reptiilsete tulnukate vahel, millega pandi alus inimtsivilisatsiooni sünnile, mille üheks täitevmehhanismiks said riigid ja turvalisusküsimus oli üks riikide tekkimise ajend. Inimesed said reptiilidelt kaitset ning vastutasuks maksid nad reptiilidele makse. Inimene = kodanik = maksumaksja, kellel olid teatavad õigused, mis hiljem laienesid universaalseteks inimõigusteks. Maksumaksjate riik = inimeste riik. Algses tsivilisatsioonis esines tugev liikidevaheline eristumine, mis vastas nende sotsiaalsele seisundile – oli valitsev Nibiru päritolu reptiilne klass, kellest suur osa lahkus Maalt ja allesjäänud sulandusid valitsevasse eliiti. Olid maise päritoluga hominiidid – inimesed. Kuhu kadusid neandertaalid = kuhu kadusid inimesed? Ja lõpuks siis lollid, kiiresti paljunev võõrliik Stultus perekonnast, tehisliku päritoluga biorobotid, mille algmudelid toodi Nibirult, kuid hiljem hakati neid ka kohapeal tootma. Erinevatel põhjustel on liigid muidugi aja jooksul tugevasti segunenud ja liikidevahelised vahekorrad pole enam nii jäigad. Väga palju on segaverelisi. Miks oli algne süsteem orjanduslik ja see säilis isegi Kreeka ja Rooma demokraatiate juures, mis olid teatavasti seisuslikud demokraatiad? Madalaima ehk orjade klassi moodustasid lollid. Loll ei olnud kodanik, tema oli masin, samamoodi nagu külmkapp või tolmuimeja, kuid reptiilide omanduses, kuid hiljem võisid ka inimesed lolli omada. Vanaajal tehti vahet inimese ja lolli vahel. Inimõigused kehtisid ainult inimestele ja orje inimeste sekka ei arvatud. Lollidel õiguseid polnud, nemad pidid vait olema ja tööd tegema, kulda kaevama ja püramiide ehitama, sest muidu said nad peksa. Lollide sekka aga võis sattuda ka inimesi, mis viis liikidevahelise segunemiseni. Kui inimene jättis maksud maksmata ja jäi reptiilide kaitsest ilma, siis võidi ta saata lollide hulka ning ta kaotas õiguse olla inimene. Samuti võisid sõjavangid sattuda orjade sekka.

Peale orjanduse kaotamist tõusid lollid hierarhiaredelil ja aja jooksul nad võrdsustati inimestega. Pikapeale omandasid nad isegi inimõigused, kuid ühtlasi maksustati neid inimkohustustega. Varem loll makse maksma ei pidanud nagu ka tolmuimeja ei maksa makse. Lollid tegid tööd ja olid orjapidaja ülalpidamisel. Maksude maksmine on valdavalt inimeseks olemisega seotud kohustus, mis võib teatud juhtudel olla ka õigus, aga sel juhul nimetati seda annetamiseks ja see oli reptiilide privileeg, sest kui mingid ühiskondlikud kihistused peavad makse maksma, siis on jälle teised kihistused, kes neid makse saavad ja see on juba nende suveräänne õigus, kuidas nad neid õiguseid realiseerivad. Nad võivad ka annetada. Inimõigustest loobumine saab tekkida liikidevaheliste suhete paikapanekuga. Reptiilid õiguseid ei vajanud, sest nemad moodustasid valitseva klassi. Inimesed on need kas päritolu poolest või siis maksumaksja seisusesse jõudmisega välja teeninud (sama printsiibi kohaselt tekkisid sünnijärgne ja teenistusaadel). Ja siis on veel lollid, kes on algupäraselt lihtsalt masinad ja neil õiguseid ei olnud. Nende mõtlemine on ühemõõtmeline ja seetõttu on neile omane lihtsustatud maailmapilt, mis teeb nad kergesti manipuleeritavateks. Niiviisi võime kergesti jõuda ohlokraatiasse. Väga mitmete traditsioonide sünd ulatub inimtsivilisatsiooni koidikusse, kuid võeti üle Nibiru kombestikku. Miks muutus kuld niivõrd oluliseks käibevahendiks? Aga sellepärast, et see oli nibirulaste huviobjekt planeedil, mida nad väärtustasid. Näiteks ka “pingviinide paraad” põhineb iidsel traditsioonil, millega inimesed vandusid reptiilile truudust, kuigi meie konteksti asetatuna mõjub see odava näitemänguna, umbes nagu Orwelli Loomade farmi sead on ülikonnad selga ajanud ja ahvivad inimesi ja reptiile järele. Palaganiga on aga iidne traditsioon ära naeruvääristatud.

Advertisements

137 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    okt. 22, 2016 @ 11:03:23

    Inimõigused on isiku õigused riigi vastu, olid seda algselt, st ajalooliselt, ja see ajend on kehtiv ka tänapäeval. Ühe võimaliku allikana pakun välja raamatu “Inimõigused ja nende kaitse Euroopas”, Tartu 2003, koostaja Uno Lõhmus. Tsiteerin: “Need institutsioonid pidid tagama ükisisikule või isikute grupile reaalse kaitse riigivõimu tegevuse vastu”.

    Riik on institutsioon või organisatsioon, mis koondab või peaks koondama kogu võimaliku vägivalla, olles või saades monopolistiks. Riigitekke teoorias on riiki seostatud küll isikute kaitsjana olukorras, kus kehtib kõikide sõda kõikide vastu (Thomas Hobbes), kuid see on ilmselgelt sulepeast välja imetud. Hobbeslikku fantastikat, meelevaldset liigitamist ja lollideks sõimamist võib tänapäeval kohata ainult PinF blogis ckrabat sõnavõttudes. Reaalselt ei ole inimesed vägivaldsemad muust elusloodusest; sõdade põhjus on majanduslik, vt F.Martens “Omandiõigus sõja ajal”, ja inimesed peaksid saama pigem kaitsed monopolisti vastu. Monopol on alati halb, sest see tähendab kõikide munade hoidmist ühes korvis, see ei ole otstarbekas ega eesmärgipärane.

    Inimõiguste mõte on kaitsta meid ebaseadusliku vahistamise või vangistamise eest, mida kohtueelses menetluses esineb ka tänapäeval mitte vähe

    sorry, pean lahkuma, õhtul jätkan…

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 22, 2016 @ 11:45:02

      Riik ja riik … justkui rikkiläinud grammofoniplaat.
      “Inimõigused on isiku õigused riigi vastu”, riik on antud juhul irrelevantne. Muidugi, kui riik inimõiguseid eirab, siis on inimesel õigus saada kaitset toetudes inimõigustele, kuid üldjuhul on inimõigused määratletud juba riigi põhiseaduses ja teistes relevantsetes seadustes, see on siseriiklik protsess ja ei puutu üldse asjasse. Kui sinu põhiseaduses pole inimõiguste kaitse määratletud, siis ei vabasta sind veel nende järgimisest. Samamoodi on õigus nõuda, et teine inimene või ühendus sinu inimõiguseid respekteeriks. Inimõiguste objektsus ja subjektsus pole tsementeeritud inimene ja riik tasandile. Algselt on tegemist siiski ühele liigile omistatavate õigustega, millest teised liigid on algselt ilma jäänud. Aja jooksul on liigi määratlus, kellele need õigused laienevad, muutunud. Tänapäeval räägitakse juba tõesti inimõiguste laienemisest inimahvidele, mitmel pool nt Uus-Meremaal või Hispaanias on see olnud aktuaalne teema nagu ka enneminevikus oli sarnane teema inimõiguste laienemine lollidele. Inimõigused on käsitletavad ikkagi universaalsetena. Näiteks rahvusvahelise õiguse kuulub valdkonniti pigem lepinguõiguse raamidesse, seal ei eeldata normide täitmist sellelt, kes pole otseselt lepingu subjekt. Inimõiguste puhul siiski eeldatakse.

      Vasta

    • huviline
      okt. 22, 2016 @ 18:22:35

      Nii, olen tagasi ja jätkan, polegi palju vett merre voolanud.

      Seega, kui inimõiguste eesmärk on meid kaitsta riigi tegevuse või tegevusetuse vastu, siis ei saa olla määrav ka kodnike rahulolu uuring, sest kes saaks öelda, et Eestil läheb praegu halvasti või Euroopa Liidul, mille liige Eesti on. Kuigi EU õigus on ülimuslik Vabariigi õiguse üle, igapäeva elus me seda ei taju. Sellepärast paljud arvavadki, et Eesti on oluliselt iseseisvam kui Nõukogude Liidus. Öeldakse, et meie suveräänsus on jagatud. Vägivalla monopol on praegu veel oluliselt Eesti käes, aga politsei asjades ja õigusemõistmise valdkonnas liiguvad protsessid kiiresti, varsti liigub osa vägivalla monopolist liidu pädevusse. Juba praegu saab vahistatuid lihtsustatud korras üle piiride viia. Järelikult pole inimõigustel varsti isegi enam seda mõtet, mis oli algselt, sest monopol liigub riigi hõlma alt liidu hõlma alla.

      Samamoodi nagu EU õiguse tajumisega, võib seaduskuulekas kodanik mitte tajuda ka seda vägivalda, mida riik rakendab, nt maksude kogumisel. Tavakodanik võib mitte tajuda ka meedia totalitaarsust või meelelahutuse võimutsemist asjade korraldamisel. Laias laastus võib öelda, et riik tegeleb asjade korraldamisega, millest osa korraldust on meelelahutusliku, osa korraldust repressiivse iseloomuga. Igasugused küsitlused ja uuringud on seejuures meelelahutusliku iseloomuga, sest need viiakse läbi huvitatud isikute poolt õhinapõhiselt ja võivad anda vaid hetkeseisule vastavaid tulemusi. Aja kulgedes ehk sisendandmete muutudes, muutuvad ka tulemused. Meelelahutusliku iseloomuga on näiteks kodanike rahulolu küsitlused, aga ka näiteks eesnäärmevähi sõeluuring või poliitiliste vaadete ukselt uksele küsitlus. Lihtsalt, neid viiakse läbi huvitatud isikute (teadlased, korraldajad) poolt õhinapõhiselt. Küsitletavad ise pole sageli küsitluse eesmärkidest teadlikudki..

      Võib-olla hakkavad inimõigused, mida mõned peavad mitte üksnes universaalseks, vaid lausa multiversaalseteks, meid Liidus kaitsma liidu vägivalla monopoli eest. Teades kui kohmakas on riik, nt võttis MKM kaks nädalat aega, et reageerida laevade liikumise probleemile Hiiumaa ja mandri vahel, siis võib arvata, et EU tingimustes muutub täitevvõimu väguvalla tajumine veelgi vähem tajutavaks. Lihtsalt monopoolne seisund hajutatakse laiali üle liidu, mistõttu võimaldab bürokraatlik kohmakus koha peal jätkuvalt korrutada, et riik on hea, inimõigused on universaalsed ja kodanike rahulolu on määrav.

      Kes teisiti arvab, need liigitatakse silma pilgutamata ja sõimatakse lollideks. Seadusekuulekas ja lustlik meelelahutaja võtab sellega endale jumala positsiooni, sest temal on ainuisikuliselt õigus öelda kes on loll. Kes kirjeldatud maailmavaatesse ei mahu, nendele näidatakse ust ja saadetakse Eestist minema, mõtlemata selle peale, et vägivalla monopol kehtib juba praegu osaliselt üleliiduliselt.

      Mulle tundub, et riigi loomus on olemuslikult repressiivne ja inimesed taluvad seda lootusega valitsejate õiglustundele. Samuti, vastavalt subsidiaarsus põhimõttele on mõningaid asju mõistlik koos teha, mitte üksi. Sõlmprobleem ongi, kuidas kasutavad või jätavad kasutamata vägivalla monopoolset seisundit riigis valitsejad, kes suudavad endale teadvustada selle sotsiaalse kogumi repressiivset loomust. Vägivallas pole iseenesest midagi üleloomulikku, nt konkurents, sport, seks, kõik on vägivallast läbi imbunud. Küsimus ei ole ka monopolis, vaid riigivalitsemise eesmärkides ja otstarbekuses. Stalin kasutas riigi vägivalla monopoli paljude suhtes kahjulikult, EU aga jätab üldse kasutamata; ajaloos esmakordselt on mõne laenuandja intressid alla nulli.

      Siin jõuamegi ökoriigini ja sellest tulenevate perspektiivsete võimalusteni, aga see on juba hoopis teine teema. Ümbruskonnas ujub roosa udu, milles võib märgata kuldse pärjaga helkivat ckrabati kuju teosest “Jumal, Claudius”, kes sõrmenipsuga alluvaid liigitab kuhu tahab. Jumaliku tarkuse allikas.

      Vasta

  2. ckrabat
    okt. 22, 2016 @ 11:50:49

    Uus-Meremaal tuleb veel sel kuul parlamendis hääletusele küsimus, kas anda inimahvidele – shimpansitele, gorilladele ja orangutangidele – inimõigused. Säärase ettepaneku tegid parlamendile 38 Uus-Meremaa loodusteadlast, juristi ja filosoofi, kes väidavad, et inimahvid on vähemalt niisama intelligentsed kui nelja-aastased lapsed ja väärivad seega inimõigusi. Kui seaduseelnõu parlamendis heakskiidu leiab, saab Uus-Meremaast esimene riik maailmas, kus inimahvidel on õigus elule, õigus sobivale eluasemele, õigus mitte saada piinatud ja kasutatud meditsiinilistes katsetes.
    http://epl.delfi.ee/news/valismaa/inimoigused-ahvile?id=50769720

    Vasta

  3. ckrabat
    okt. 22, 2016 @ 11:52:27

    Hispaania parlamendis toetatakse plaani anda inimahvidele samasugused põhiõigused elule ja vabadusele nagu kehtivad inimestegi puhul, ning vastava seaduse vastuvõtmine on seal muutumas üha tõenäolisemaks.
    http://maailm.postimees.ee/v2/1810621/hispaania-annab-ahvidele-pohilised-inimoigused

    Vasta

  4. ckrabat
    okt. 22, 2016 @ 11:55:11

    New Yorgi ülemkohus kuulutas šimpansid õigusvõimelisteks isikuteks
    http://novaator.err.ee/v/loodus/4988f441-e65b-41cf-ae2d-c2efdd72557e
    New Yorgi ülemkohus nõustus täna omistama looduskaitse aktivistide poolt esitatud apellatsioonikaebuse menetlemisel kahele USA ülikooli poolt vangistuses hoitavale šimpansile „õiguse oma kehale“. Seni vaid inimeste puhul rakendust leidnud kontseptsioon võib sillutada teed šimpansitele ja teistele inimahvidele põhiliste inimõiguste andmisele.
    Kaebuse keskmeks on habeas corpus. Nüüdisaegsete õigusriikide lahutamatuks osaks saanud seadus, mille kohaselt ei tohi kedagi kohtuliku uurimiseta vangis hoida. Õigus võimaldab nõuda vangistatul kohtu kaudu oma vangistajatelt selgitust oma kinnipidamise põhjuste kohta.
    Sama protseduur viis 18. sajandil Ameerika Ühendriikide põhjaosariikides orjade vabastamiseni. Enne põgenud orjale James Somersetile vastava õiguse omistamist käsitleti orje sarnaselt inimahvidele õigusteta omandina.

    Kui inimõigused anti enneminevikus lollidele, siis Põhja-Ameerika neegerorjadele, miks mitte ka šimpansitele.

    Vasta

    • js
      okt. 22, 2016 @ 17:16:40

      Ahvide planeet? 🙂

      Vasta

    • huviline
      okt. 22, 2016 @ 18:30:26

      “Kaebuse keskmeks on habeas corpus. Nüüdisaegsete õigusriikide lahutamatuks osaks saanud seadus, mille kohaselt ei tohi kedagi kohtuliku uurimiseta vangis hoida. Õigus võimaldab nõuda vangistatul kohtu kaudu oma vangistajatelt selgitust oma kinnipidamise põhjuste kohta.”

      Tere tulemast Quantanamo vangilaagrisse! 🙂

      Vasta

  5. Trackback: Inimõiguste ajaloost | NugiBlogi
  6. ckrabat
    okt. 22, 2016 @ 16:09:31

    Oled juhtumisi liigiliselt kuuluvuselt loll? Sa ei pea seda enam varjama ja väitma, et oled hoopis Põltsamaalt. Uus projekt: 100 miljonit ja muudame iga aju targaks.
    http://tehnika.postimees.ee/v2/3882427/uus-projekt-100-miljonit-ja-muudame-iga-aju-targaks

    Vasta

  7. huviline
    okt. 22, 2016 @ 20:01:58

    “inimõiguste algne kontseptsiooon on pärit veel varasemast ajajärgust kui saame rääkida riikide tekkimisest ja vägivald ning selle kasutamine mingite eesmärkide saavutamiseks on samuti väga ürgne nähtus. Inimõiguste kontseptsioon on seotud siiski selliste universaalsete ja riigiüleste nähtustega nagu kultuur ja religioon. Riik kui ühiskonnakorralduslik mehhanism võib universaalseid õiguseid mitte aktsepteerida, kuid see ei muuda tema käitumist õiguspäraseks.”

    Inimõiguste kontseptsioon alguse ajalool viimist nii kaugesse aega nagu kultuuri ja ajaloo tekkimine pole õige juba sellepärast, et jätab ebaselgeks, millisest ajast alates võib siis rääkida inimõiguste kontseptsiooni tekkest. Kontseptsioon sai alguse valgustusajal, olles seotud paljude erinevate valgustusaja mõtlejatega, nt J-J.Rousseau, seega 18.sajandil. Kuna inimõigused on kokkuleppelised, siis inimõigustest saame rääkida esimeste konventsioonide allakirjutamisest alates ehk 19.sajandil.

    Valgustusajast pärit mõtlemismallid on tänapäeval aeg heita ajaloo pesumasinasse, et valgendajat lisades saaks pesu puhtam. Me ju teame, et just valgustusajal sai alguse industriaalne tootmine, mille valusid vilju alles hakkame puredes maitsma. Tänapäeval on industriaalne tootmine murenemas, nt isejuhtivate autode kontseptsioon, mille rakkegrupi konkurssi Riigikantselei hiljuti välja kuulutas.

    Öeldes, et inimõiguste kontseptsioon on seotud universaalsete nähtustega nagu kultuur ja religioon tähendab tegelikult mitte midagi öelda. Valgustusajal oli religioon vägagi riigiga seotud ja tänapäeval, kui religioon ja riik on lahutatud, on kultuuri kvaliteet kõvasti langenud. Kas kultuur on riigiülene nähtus? See pole mingi kivisseraiutud säte, täitsa võib olla, et hoopis riik on kultuuriülene nähtus. Kultuur üldiselt monopolismi ei salli.

    Teine point, mille võiks tekstist välja noppida:
    “Saame suures osas väita, et terve planeet on kaetud universaalsete õiguste võrgustikuga”

    Tegelikult võib väita, et universaalseid õigusi pole üldse olemas. Isegi rahvusvahelise õiguse osas, mis on valdavalt kokkuleppeline ja seega vabatahtlik, öeldakse ka anarhiline, kahtlevad paljud õigusteadlased, kas see on ikka sotsiaalne norm, mille täitmine tagatakse riigivõimu vahenditega. Karistusõiguse finessidesse, nt Rahvusvahelise Kriminaalkohus ei viitsi praegu süveneda, sest mingit effektiivsust tegutsemises pole eriti märgata. Järelikult on kontseptsioon vale või väga kitsas, sest ka Haagi kohtu korraldusi täidavad riigid, mitte ÜRO sinikiivrid.

    Selles “tervet planeeti katvas univeraalsete õiguste võrgustikus” on palju suuri auke ja läbi nende silmade ujub enamus loomusest tagasi vette. Näiteks, keegi Läänes ei tea, kuidas käsitleb rahvusvahelist õigust ja inimõigusi Venemaa või Hiina. Neil riikidel, st suurel osal Euraasiast on erinev arusaamine inimõigustest ja see on loomulik. Keegi ei pea olema sunniviisiliselt kuulekas ülemaailmsele inimõiguste kontseptsioonile.

    Inimõiguste kontseptsiooni kuulub ka õigus sõnavabadusele ja mõtelda omamoodi. Käsukorras inimõiguste universaliseerimine ja abolutiseerimine on ühtemoodi vastunäidustatud nii vana humanismi kui uue ökoriigi seisukohalt.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 22, 2016 @ 22:48:46

      “Kuna inimõigused on kokkuleppelised, siis inimõigustest saame rääkida esimeste konventsioonide allakirjutamisest alates ehk 19.sajandil.”
      Inimõigused ei ole kokkuleppelised, nende iseloom on universaalne ja see, kas sa oled mingile konventsioonile alla kirjutanud või mitte, on antud juhul irrelevantne, inimõiguste garanteerimist eeldatakse sinult nii või teisiti. Natsikamarilja juhid, kes vilistasid inimõigustele, poodi Nürnbergis lihtsalt üles. Inimõiguste mitteaktsepteerimine ei vabasta nende vastu eksinute andmisest Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse. Klassikalises mõttes inimõigused on fikseeritud mitte mingisuguse luulelise 19. sajandi konventsiooniga, vaid ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooniga aastast 1948. Kindlasti ei tohi inimõiguseid kas tahtlikult või ebateadlikult segamini ajada rahvusvahelise humanitaarõigusega, mida saab dateerida tõepoolest 19. sajandisse. Kõikvõimalikke inimõiguste valdkonda ühte või teistpidi reguleerivaid konventsioone on aga alla ja peale kirjutatud juba aegade algusest saadik. Valgustusajale oli iseloomulik, et tol ajal hakati taganema seisuslike inimõiguste kontseptsioonist ning esitati üleskutseid inimõiguste laiendamiseks lollidele. Seda võib seletada evolutsiooniteooria arenguga ning ühiskonna üldise sekulariseerumisega, mida on kasutatud liikidevahelise võrdsuse õigustamiseks.

      Vasta

      • huviline
        okt. 23, 2016 @ 00:55:44

        “Inimõigused ei ole kokkuleppelised, nende iseloom on universaalne ja see, kas sa oled mingile konventsioonile alla kirjutanud või mitte, on antud juhul irrelevantne, inimõiguste garanteerimist eeldatakse sinult nii või teisiti. Natsikamarilja juhid, kes vilistasid inimõigustele, poodi Nürnbergis lihtsalt üles.”

        Niivõrd kuivõrd inimõigused on integreeritud põhiseadustesse on nende kokkuleppeline iseloom muutunud täidetavaks ehk saanud resolutiivseks. Selles ja teistes siseriikilikes aktides sisalduvad inimõigused omavad juba sotsiaalse normi tunnuseid, mis ei tee neid veel universaalseks. Riigid on ühesuguselt repressiivsed oma loomult, nende relevantne tunnus on vägivalla monopol, kuid erinevad maastikelt, kuivõrd planeedil pole ühtegi ühesugust paika.

        Nendel maastikel elavad erinevad inimesed ja sellepärast täidetakse sotsiaalsed normid ka erineva sisuga. Erineva sisuga inimõigused ei saa olla muud moodi universaalsed kui formaalselt ja see on ebaoluline ega saa muuta inimõiguste iseloomu kuidagi universaalseks.

        Näiteks on arvatud, et sõna “rongaema” kasutamise eest karistamine on inimõiguste rikkumine ehk sõnavabaduse piiramine. Inimõiguste kohus leidis, et ei ole. Kuna ronga leviala ei ulatu Austraaliasse, vt https://et.wikipedia.org/wiki/Ronk , siis ei saa öelda, et sõna “rongaema” kasutamise eest karistamine pole inimõiguste rikkumine Austraalias, st inimõigused on erinevatel maastikel elavate isikute jaoks mitteuniversaalsed. Nii nagu Austraalia elanikud ei tea, mis on ronk, ei tea paljud inimesed maailmas, mis on inimõigused. Veelgi enam, antud kaasuse näitel on inimõiguste rikkumisest või rikkumise puudumisest saanud sunnivahend. Ma ei ole juhtunud viimasel ajal lugema ajakirjanik E.Tammeri artikleid ajalehes, mida vanasti palju oli lugeda.

        Käsukorras universaalsete inimõiguste kontseptsiooni kehtestamine ja kohaldamine kõikidele inimestele, loomadele ja planeetidele, sh tulnukatele, mitte ainult ei paista võõrastav, vaid ka on seda. Kes muu oleks võinud selle mõtte peale tulnud, kui mitte valgustusaja antropotsentristid, kelle jaoks inimene pole mitte ainult looduse kroon, vaid ka loodusele seaduseandja, looduse üle õigusemõistja ja täideviija ehk looduse vahiallavõtja.

      • js
        okt. 23, 2016 @ 01:01:26

        Mõneti ma mõistan, et kõiki kaarte ei saa korraga segamini lüüa, mingi lootus peaks korratuses ja kaoses säilima. Aga aeg on selline, et “He is at this time transporting large Armies of foreign Mercenaries to compleat the works of death, desolation, and tyranny, already begun with circumstances of Cruelty & Perfidy scarcely paralleled in the most barbarous ages, and totally unworthy the Head of a civilized nation.” Nendeks võõrleegionärideks on minu jaoks ja praegu Euroopast, Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast, isegi Ühendriikidest ning mujalt Aafrikasse ja Lähis-Itta kogutud pahasõdalased.

        Kooseluseaduse käras torkas valusalt silma, kuidas inimõigusi tänapäeval “teha” üritatakse. Pole mingit “We, the People…” või “Kas siis selle maa keel…”, on ülempreestrid, kes saavad ilmutusi inimese olemuse kohta. Et nendega omatahtsi žongleerida; kord üks pall õhus, siis teine. Kuidas rahva juhtidel on ilmutuse küsimuses ebaeetiline tagurliku enamusega tegeleda.

        Meie oma kamarilja paistab hakkavat eetiliseks kuulutama viisakat vaikimist ja kaasanoogutamist, oma piiride tunnistamist ja piiratud eetikat. Kas ollakse valmis aru andma, et niiviisi võime me seista Nürnbergi eksituse lävel? Inimlikkus ei loe, kui loodetakse käia võitjatega?

      • huviline
        okt. 23, 2016 @ 01:08:36

        “Kindlasti ei tohi inimõiguseid kas tahtlikult või ebateadlikult segamini ajada rahvusvahelise humanitaarõigusega, mida saab dateerida tõepoolest 19. sajandisse. ”

        Humanitaarõigust ei tohi segi ajada rahvusvahelise sõjaõigusega, mitte inimõigustega, mida asjatundmatud isikud siiski sageli teevad. Inimõiguste ja humanitaarõiguse segi ajamine pole lihtsalt võimalik, niivõrd erinevad on sisud.

        Võiks arvata, et hoopis rahvusvaheline humanitaarõigus on univeraalne, aga võta näpust: Süüria sõjas käib haiglate ja vangide pommitamine täie rauaga.

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 07:31:15

        Kooseluseaduse näol pole tegemist mitte inimõiguste valdkonda, vaid pigem tsiviilõiguse valdkonda jääva küsimusega. Kooseluseadusega tegelikult piiratakse mingi koosluse vabadusi ja see on just see sihtrühm, kelle jaoks ta on välja mõeldud. Mingile sihtrühmale antakse näiliselt õiguseid juurde, kuid kuna tegemist on tsiviilõigusega, siis koos nende õigustega tulevad ka kohustused, tegelikult nende vabadusi piiratakse. Väljaspool sihtrühma ei võeta mitte kelleltki midagi ära ja mitte kuidagi nende elu ei mõjutata, seetõttu on see debatt pälvinud ühiskonnas ebaproportsionaalselt suurt tähelepanu. Paraku on sihtrühm sidunud selle identiteediküsimusega, mistõttu see teema on Eesti ühiskonnas politiseeritud. See on rohkem moraaliküsimus, kas me aktsepteerime teatavat sorti seksuaalset käitumist või mitte. Point on aga selles, et kui me seda kooseluseadust ei aktsepteeri, kas me mõjutame või piirame kuidagi sellist hälbelist (selles mõttes, et normist kõrvalekalduvat) seksuaalset käitumist? Mina pakun, et mitte. Enne kooseluseadust sai lihtsalt teki üle pea tõmmata ja eirata, aga homoseksuaalne porduelu, mis on küll ebamoraalne, aga mitte kriminaalne tegevus, käis täie hooga. Kooseluseadusega omandab riik selle nähtuse üle hoopis teatava kontrollimehhanismi, millega ta paneb teatud rühmale kohustusi juurde, kuigi tõe huvides olgu märgitud, et sellist koooselu õiguslikku reguleerimist varaliste suhete pinnalt oleks võimaldanud ka juba kehtiv seadusandlus, sellepärast võib seda nimetada identiteediküsimuseks, mida laias plaanis saab võrrelda inimõiguste laiendamisega lollidele või siis ka šimpansitele. Avalikku huvi tekitava küsimuse on sellest teinud meedia, kes on sisendanud teadagi millistel eesmärkidel, et sellise seadusega piiratakse heteroseksuaalsete õiguseid, mis ei ole päris nii. Mina kodanikuna ei pruugi homoseksuaalset käitumist aktsepteerida nagu mulle ei pruugi siin ilmas meeldida üsna mitmedki asjad, aga ma annan endale aru, et kooseluseaduse tegelik mõju ühiskonnale on marginaalne ja puudutab just nimelt seda sihtrühma. Kui riik tahaks homoseksuaalsust piirata, siis peaks ta rakendama teisi seadusi, näiteks neukkuajal oli see tegevus kriminaliseeritud, aga siis võib juba tõesti tekkida konflikt inimõigustega.
        Lisaksin veel juurde, et me ei räägi praegu samasooliste kiriklikust abielust, mis on juba aaria teisest ooperist ja nende vahele ei saa tõmmata võrdusmärki nagu ka mitte tsiviilabielu ja kirikliku laulatuse vahele.

  8. ckrabat
    okt. 23, 2016 @ 07:43:45

    “Humanitaarõigust ei tohi segi ajada rahvusvahelise sõjaõigusega, mitte inimõigustega, mida asjatundmatud isikud siiski sageli teevad.”
    Ma arvan, et suurem osa ei teegi neil vahet, kuid tegemist on siiski ühe ja sama valdkonna tegevust reguleerivate seadustega. Sõjaolukorda sattununa (kuna sõda tuleb vastavalt Briand-Kelloggi lepingule ja ÜRO Põhikirjale käsitleda juba iseenesest ebaseadusliku ja isegi kriminaalse tegevusena, aga me ei saa kehtestada seadusandlust normatiividena, mida peavad järgima kurjategijad) ei saa sa täita ainult rahvusvahelise sõjaõiguse sätteid ning eirata rahvusvahelist humanitaarõigust. Sõjalise ründe puhul on sul loomulikult õigus avaldada proportsionaalset vastupanu nagu ka kriminaalse ründe puhul.

    Vasta

  9. huviline
    okt. 23, 2016 @ 10:11:35

    “Kooseluseadusega omandab riik selle nähtuse üle hoopis teatava kontrollimehhanismi, millega ta paneb teatud rühmale kohustusi juurde, kuigi tõe huvides olgu märgitud, et sellist koooselu õiguslikku reguleerimist varaliste suhete pinnalt oleks võimaldanud ka juba kehtiv seadusandlus, sellepärast võib seda nimetada identiteediküsimuseks, mida laias plaanis saab võrrelda inimõiguste laiendamisega lollidele või siis ka šimpansitele. ”

    Kooseluseadusega omandab riik tõesti selle nähtuse üle kontrollimehanismi, sest seaduse täitmine on riigi ülesanne. Tänapäeval on märgatav tendents, kus olemuslikult identiteediküsimused või moraaliküsimused seadustatakse. Kooseluseaduse vastuvõtmisega ei ole see nähtus enam pelgalt identiteediküsimus, vaid lisaargumentide alus, nt Riigikogu või sotside esimehele, kellel tekkib võimalus hälbelist käitumist vabalt oma sõnavõttudes soovitada. Kooseluseaduse äpi (raksendusseaduse) vastuvõtmisel tekkib reaalne võimalus teisitimõtlejaid vahialla võtta.

    Laiemas plaanis on see tõesti võrreldav inimõiguste laiendamisega šimpansitele, lindudele, kaladele, veistele või lehmadele. Riigi mõju saab üha domineerivamaks. Kummaline on just see, et sellised tendentsimuutused toimuvad vabadusaatele keskendunud liberaalse demokraatia tingimustes. Mulle on ebaselge, miks peaks liberaalne demokraatia soovima laiendada oma kontrollimehanisme hävetele või faunale.

    Muidugi, hälbed ja fauna on huvitav teema ja inimõiguste laiendamise võimalus piiramatu. Sageli aga jäävad seadused ja nende äpid lihtsalt positiivseks (kirjapanduks), nt KarS on täis sätteid, mille põhjal pole kunagi kohtus õigust mõistetud. Sarnaselt on Briand-Kelloggi pakt mõtetu kokkulepe, mida keegi kunagi ei täida, aga rahvusvahelise õiguse dokumendina lisaks veel ka rakendusaplikatsioonita või menetlusäpita. Sõjad sünnivad vabatahtlikuse alusel.

    Siin võiks ökoriigi kontseptsioon viia meid õigele rajale, sest homoseksuaalsust saab hälbena käitleda siiski mitte sotsiaalse normi, vaid pigem loodusõigusliku normi seisukohast. Homoseksuaalsus kui iseendasse sulgunud hedonism, millel pole mingit pistmist loodussäästlikusega, pigem inimsuhete saastamisega, võikski jääda identiteediküsimuseks või moraaliküsimuseks.

    Vasta

  10. ckrabat
    okt. 23, 2016 @ 11:14:22

    “Sarnaselt on Briand-Kelloggi pakt mõtetu kokkulepe, mida keegi kunagi ei täida,”
    Oskad sa tuua mõne näite, kus mõni allakirjutanud riik on seda rikkunud?
    Kommentaariks: See kirjutati alla omas ajas ja seda tema kaasajal ka ohtralt kritiseeriti, näiteks Henry Cabot Lodge, kes on tuntud USA diplomaat http://teachingamericanhistory.org/library/document/the-kellogg-briand-peace-pact-a-contemporary-criticism-1928-29/
    Aga millelegi alla kirjutades võtad sa endale ka vastutuse, mida rikkudes pead sa arvestama võimalike tagajärgedega. Teisest küljest, kui seda lepingut poleks omal ajal sõlmitud, kas me oleksime jõudnud ilma selleta õigusruumi, kus me asume täna ja kus sõjaline agressioon on üldjuhul karistatav?

    Vasta

    • huviline
      okt. 23, 2016 @ 13:38:20

      Levinud arvamuse kohaselt on sõda poliitika kujundamise vahend ja Briand-Kelloggi lepingu eesmärk oli välistada selle vahendi kasutamist allkirjutanute vahel. Kui Saksamaa okupeeris Austria, siis ta rikkus seda lepingut ja oleks lepinguõiguse kohaselt pidanud maksma hüvitist. Tegelikult II MS lõpus Saksamaa maksiski kinni kõik võlad.

      Arvatavasti sõda ei ole siiski poliitika kujundamise vahend või on ainult osaliselt. Pigem on sõda majanduslik teema, teatud ettevõtluse vorm ja sõdivatele riikidele kasulik. Sellepärast peaksid sõdivad riigid tasuma saadavalt kasult käibemaksu ja tulumaksu, samuti olema registreeitud ÜRO juurde loodavas majandustegevuse registris. Konkureerivatest pooltest puudust pole ja sõjatööstus edeneb silmnähtavalt, nt hiljuti tegi Eesti ettevõte Threod Systems hea tehingu Kashstaniga, müües UAVsid. Seega konkurentsiõigusega on sõjaväljal kõik korras.

      Sõjaline agressioon on vägivald ja selles mõttes täiesti samalaadne tegevus kui õpetaja tutistab õpilast või poisid (Toots) tirivad tüdrukut patsist (Raja Teel), kui kannatanu tundis valu. Ilmneb riigi silmakirjalik suhtumine vägivalda. Pisivägivald siseriiklikult on karistatav, nt sõitis autoga üle kannatanu varba, mille tagajärjel kannatanu tundis valu ja sattus karistusregistrisse, nagu üle 50% eestlastes praegu, aga seksuaalne vägivald poolte kokkuleppel pole karistatav, kuigi kannatanu tunneb valu. Suurvägivald riikide vahel, nt USA agressioon Vietnami vastu või Venemaa agressioon Ukraina vastu jääb karistamata, kuigi paljud kaotavad elu.

      Vägivaldne isik on igaljuhul ettevõtlik ja hinnata tuleks, kas ta sai vägivalla kasutamisega kuidagi kasu. Kui sai, siis tuleks tema tegevus korralikult maksustada. Olen vägevates kaklustes osalenud, ise saanud ja tugevasti andnud, aga ei kujuta ette, et nendes tänavalahingutes oleks kunagi maaslamajat löödud. Vägivald ei ole iseenesest hälve.

      Vasta

  11. ckrabat
    okt. 23, 2016 @ 14:11:05

    “Levinud arvamuse kohaselt on sõda poliitika kujundamise vahend”
    See oli tõesti niimoodi üsna hilises minevikus, kõigest mõnisada aastat tagasi, kus seda vormi poliitika teostamiseks sageli kasutati. Muidugi on sõda üks poliitika kujundamise vahendeid, kuid äärmiselt ebaefektiivne vahend.
    “Tegelikult II MS lõpus Saksamaa maksiski kinni kõik võlad.”
    Mis on eelneva jutu tõestuseks.
    “Pigem on sõda majanduslik teema, teatud ettevõtluse vorm ja sõdivatele riikidele kasulik.”
    See on küll huvitav seisukoht, sest majanduslikust kasust lähtuvalt on sõda osalevatele riikidele tänapäeval kahjulik tegevus. Tõesti, veel 500 aastat tagasi oli teisiti, kuid vahepeal on olukord muutunud. Missugust majanduslikku kasu saab sõjategevusest näiteks Süüria? Kas nad elavad paremini kui enne sõda? Kasulik võib see olla parimal juhul kolmandatele, neile, kes sõjategevuses ei osale. Teatud äriühingud saavad kasumit sõjatehnika müügist, kuid see ei tähenda ilmtingimata veel sõdimist, vaid kõigest sõjaks valmistumist. Või missugust majanduslikku kasu saab Venemaa tema vastu rakendatud majandussanktsioonidest?
    “Suurvägivald riikide vahel, nt USA agressioon Vietnami vastu või Venemaa agressioon Ukraina vastu jääb karistamata, kuigi paljud kaotavad elu.”
    Huvitavamaks läheb, sest USA agressioon Vietnami vastu, milles see avaldub? USA sekkus sõtta Vietnami kaitseks, kuid ta ei saanud sellest tegevusest kasu. Need juhtumid on põhimõtteliselt erinevad. Venemaa pani toime küll agressiooni Ukraina vastu, kuid valdavalt mittemajanduslikku strateegilist kasu või ta saada parimal juhul üksnes sõjatust agressioonist Krimmis.
    “Vägivald ei ole iseenesest hälve.”
    Muidugi on, sest vägivaldsusele kalduvad isikud vajavad üldjuhul ravi. Võib-olla on tegemist hoopis posttraumaatilise stressiga? Või bipolaarse häirega? Vägivaldsed isikud võivad muidugi oma tegevust käsitleda normaalsena, psühhosomaatiliste häirete puhul on see sageli nii, nagu seda võivad teha ka homoseksuaalsed isikud, sellepärast võibki tegemist olla pigem psüühilise hälbega. Probleemiks muutub see siis, kui selle all hakkavad teised kannatama, vastasel juhul on tegemist ehk kergekujulise hälbega. Näiteks kui keegi peksab oma naist, aga naisele see meeldib, mingi kokkuleppeline sado-maso värk, või et kaks homoseksuaali on kokkuleppelises vahekorras, siis see teiste elukorraldust ei häiri ja ei pea ilmtingimata meetmeid tarvitusele võtma. Sama lugu on riikidega, ka vägivaldsusele kalduvad riigid vajavad ravi.
    “ei kujuta ette, et nendes tänavalahingutes oleks kunagi maaslamajat löödud.”
    Võib-olla on probleem sinu kehvas kujutlusvõimes? Kui vägivalla hulk muutub juba liiga mastaapseks, siis ei pöörata sellistele pisiasjadele lihtsalt enam tähelepanu, aga üldiselt küll, sõjategevust on sageli kasutatud kriminaalse tegevuse, tapmise, röövimise, varastamise, vägistamise jms tegevuse legaliseerimiseks. Ma konkreetsed näited jätaksin juba järgmisse postitusse 😀

    Vasta

    • huviline
      okt. 23, 2016 @ 18:55:19

      Sõda on turu tekitamine või ettevalmistamine kauplemiseks. Näiteks Eesti üks rikkamaid ärimehi on ehitusettevõtte Merko juhataja T.Annus, samuti ka O. Bin Laden oli ehitusettevõtja, kuid mitte ainult ehitus pole sõjaga kaasnev majanduslik vajadus, mis ettevõtjatele kasu võib tuua. Sõda hõlmab elutegevuse kõiki sfääre ja kasu saavad sellest mitte ainult ehitajad. Kasu lõikavad tegelikult kõik, kes ellu jäävad, nt arstid, juristid, ITspetsialistid, matusekorraldajad, ajakirjanikud. Ainult kuningas jalgpall peab sõja ajal vähenenud reklaamirahadega hakkama saama. Nii omandab sentens “Oo, sport, sa oled rahu” hoopis teise tähenduse: rahuajal liiguvad reklaamirahad jälle jalgapalli kukrusse. Suurim häving mida ajalugu tunneb, II MS, on sõjajärgselt viinud Saksmaa elatustaseme enneolematusse kõrgusesse tarbimisvajaduste tekkimise tõttu.

      Lisaks otsestele kasusaajatele ehk relvatootjad ja relvakaupmehed, pakub sõda suuri võimalusi ettevõtlusega tegelemiseks hooldajatele, remontijatele ja kindlustusettevõtjatele. Samuti saavad suurt kasu värbamisega tegelevad personaliettevõtted. Sõltuvalt asukohast, kus sõda toimub, tulevad mängu kohalikud maavarad, nt Iraagi sõjas pupmasid USA ettevõtjad usinasti naftat oma kulude tasandmiseks. http://ejil.oxfordjournals.org/content/14/3/417.abstract

      Kingsepad, apteekrid, pagarid, kokad, kellassepad, prilliparandajad, pottsepad, kaminameistrid, ripplagede paigaldajad, elektrikud, autojuhid, jne, kõik saavad oma teenuse eest küsida hoopis kõrgemat hinda, sest elu on hädaohus. Süüria sõda on neile kasulik.

      Majanduslikult on iga ettevõtja mingil momendil seisus, kus rahavood enam ei kasva. See tähendab investeeringute pidurdumist. Nüüd on ettevõtja olukorra ees, kus tuleb otsustada, kas laieneda või leida tarbijaid juurde, sest vastasel korral sööb kulude kasv seni teenitud vara ära. Raha ei armasta paigalseisu. Kellegil pole siin valikuvõimalust: rahavood kasvavad ja kasumimarginaal rõõmustab omanikku või ootab ees pankrott ja saneerimine, mõlemad on üsna kurvad tegevused. Sõda aitab eeskätt tarbijaid juurde leida.

      Muidugi jääb sõjale ka poliitiline dimensioon, aga seda ei saa ainutähtsustada, nagu Carl von Clausewitz. Tema fundamentaalne raamat on monument nagu Tulemaa kivist jumalakujud, aga Uber, AirBnB ja teised jagamismajanduse äpid näitavad sõdade kontseptsiooni muutuvat tänapäeva. Oluline pole enam seadus, vaid tarbija, kes annab reitingu ja kui reiting on alla kriitilist, siis sa lihtsalt tööd ei saa. Riiklik tarbijakaitse on irrelevantne ja sekkub ilmselgete rikkumiste korral.

      Sõja tarbijad on tavalised inimesed, kes reaalselt sõjast kasu lõikavad. Vaid telekavaatajad võivad arvata, et vägivald vajab ravi. Tegelikult maksab sõjas julgus ja nii lihtne see ongi, vägivalla all kannatavad argpüksid. Muidugi, sõdurid räägivad, et rahu on parem kui sõda, siis tegelikult köeb nende hinges “kustumatu valguse maailm”. Olen rahumeelne inimene, aga mõnikord tunnen ka ise oma hinges seda leeki. Kuna ma ei ole sõja tarbija ega ka sõjajärgsete teenuste tarbija, siis piirdun ettevõtlusega Maarjamaal oma järeltulijate hüvanguks.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 19:45:40

        Üldine kommentaar, sa pole vist oma paar sajandit õues käinud, sinu maailmapilt vastab parimal juhul 19. sajandile, aga vahepeal on elu tundmatuseni muutunud. Ma soovitan alustuseks muretseda endale kolmene bemm, kasvõi noorepere laenu eest, ja tulla burksiputka ette, siis saad teada, mis elu on.

        “Sõda on turu tekitamine või ettevalmistamine kauplemiseks.”
        Sõjale järgneb ülesehitustöö, mis on väga kulukas, sest varasemad infrastruktuurid on hävitatud. Peale Teist Maailmasõda ehitati Euroopa taas üles ameeriklaste rahadega, kes said sõja ajal oma majandust üles ehitada – Marshalli plaan, kuid tänapäeval nendest summadest enam ei piisaks. Vähemalt viimase sajandi jooksul ei ole ükski sõjas osalev riik sõjast majanduslikku kasu saanud. Viis sajandit tagasi oli lihtsam, sest purustusi oli vähem, infrastruktuuri erilist polnudki ja teatud osast elanikkonnast vabanemist võib hinnata pigem positiivselt, toita vajavaid suid oli vähem. Prognoositava majandusliku kahju tõttu ongi Euroopa, Ameerika, Okeaania ja veel mõned piirkonnad tänaseks päevaks muutunud sõjavabaks ja sõdu peetakse põhiliselt nn “kolmanda maailma” arengumaades, kus sõjapidamine on odavam.

        “Eesti üks rikkamaid ärimehi on ehitusettevõtte Merko juhataja T.Annus,”
        No ja siis?

        “samuti ka O. Bin Laden oli ehitusettevõtja”
        See ei vasta tõele. Osama oli elukutseline terrorist või vabadusvõitleja, kes tegutses sponsorite toel. Ehitusettevõtja oli tema isa ning suguvõsale kuuluv Bin Laden Group, kuid kas selle firma tuludest sponsoreeriti Osama tegevust, pole kinnitust leidnud.

        “Suurim häving mida ajalugu tunneb, II MS, on sõjajärgselt viinud Saksmaa elatustaseme enneolematusse kõrgusesse tarbimisvajaduste tekkimise tõttu.”
        Rumal jutt suhu tagasi! Nii Saksamaa kui Jaapan ehitati üles tänu eelkõige USA ja teiste riikide finantsabi ja investeeringutega ning kindlasti tänu kestvale rahule. Poliitika oli teistsugune kui I MS järel, kui sõja kaotanud riike karistati reparatsioonidega, mis tõi võimule Hitleri. Tuletan veel meelde, et sõja võitis USA, UK, Prantsusmaa, NL ja Hiina koalitsioon, mitte Saksamaa.

        “tulevad mängu kohalikud maavarad, nt Iraagi sõjas pupmasid USA ettevõtjad usinasti naftat oma kulude tasandmiseks. ”
        See jutt on samuti lihtsustatud ja ei ole adekvaatne. Ma sooviksin pigem linki majandusanalüüsile, mis tõestab, et ameeriklaste tulud Iraagis ületasid sõjapidamiseks tehtud kulutused? Mina suudan leida üksnes vastupidiseid uuringuid. Ntx http://www.cfr.org/defense-budget/cepr-economic-impact-iraq-war-higher-military-spending/p13366

        There has been relatively little attention paid to the Iraq War’s impact on the U.S. economy. It is often believed that wars and military spending increases are good for the economy. This is not generally true in most standard economic models. In fact, most models show that military spending diverts resources from productive uses, such as consumption and investment, and ultimately slows economic growth and reduces employment.

        “Kingsepad, apteekrid, pagarid, kokad, kellassepad, prilliparandajad, pottsepad, kaminameistrid, ripplagede paigaldajad, elektrikud, autojuhid, jne, kõik saavad oma teenuse eest küsida hoopis kõrgemat hinda, sest elu on hädaohus.”
        Jällegi mingi keskajast pärinev arusaam. Sa võid ju kõrgemat hinda küsida, aga kes seda maksab? Millegipärast püüavad kõik ettevõtlikud inimesed sõjakolletest hoopis põgeneda ja mitte ainult inimesed, vaid isegi lollid.

        “Muidugi jääb sõjale ka poliitiline dimensioon, aga seda ei saa ainutähtsustada, nagu Carl von Clausewitz. ”
        Sõda iseenesest ongi poliitiline ettevõtmine, millel on poliitilised eesmärgid. Kui mõni ettevõtja üritab sõda alustada, näiteks nimetatud Toomas Annus, siis pannakse ta vangi või kinnisesse raviasutusse. Sama juhtub sõjaväelasega, kes ilma poliitilise otsuseta sõda alustab. Noh, teda on muidugi lihtsam ka kohapeal maha lasta. Sellisesse tegevusse tulebki suhtuda kui kriminaalsesse. Näiteks kui meie kangelaslik jäägrikompanii üritas 1990-tel riiki pöörata, siis pandi tema juhid (A.Kommer, J.Mosin) vangi.

        “Tegelikult maksab sõjas julgus ja nii lihtne see ongi, vägivalla all kannatavad argpüksid. Muidugi, sõdurid räägivad, et rahu on parem kui sõda, siis tegelikult köeb nende hinges “kustumatu valguse maailm”. Olen rahumeelne inimene, aga mõnikord tunnen ka ise oma hinges seda leeki.”
        No ma ei tea, äkki sa peaksidki arsti poole pöörduma enne kui hilja ja “kustumatu valguse maailm” oma mõju avaldab? Kõiki psüühikaga seotud probleeme on parem ennetada võimalikult varakult ja teha preventiivset teraapiat.
        Vt lähemalt nt http://medicalnn.com/et/pages/1577751
        Võib-olla tasuks Clausewitzi asemel lugeda vahelduseks dalai-laamat?
        Dalai-laama: vägivald on iganenud nähtus, käes on dialoogi sajand
        http://alkeemia.delfi.ee/hallokosmos/uusmaailm/dalai-laama-vagivald-on-iganenud-nahtus-kaes-on-dialoogi-sajand?id=72950483

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 20:01:09

        Oma kogemuste põhjal julgen küll kinnitada, et professionaalsed sõjaväelased on tänapäeval valdavas enamuses täiesti normaalsed inimesed, kes ei tule sinna mitte eesmärgiga sõdida, vaid tegutsevad selle nimel, et sõdu ära hoida. Loomulikult ei saa välistada, et aeg-ajalt eksib ka mõni vägivaldsusele kalduv sõjahull nende sekka, kuid üldiselt näidatakse sellistele üsna pea koht kätte. Sellist tüüpi karaktereid kohtab sagedamini kõiksugustes militaarfoorumites ja huviklubides kui päris sõjaväelaste seas, arvatavasti ka poliitikute hulgas, sest sõjad ja sõjaõhutamine täidavad eelkõige poliitilisi ambitsioone ja eesmärke.

      • huviline
        okt. 23, 2016 @ 20:41:44

        “Prognoositava majandusliku kahju tõttu ongi Euroopa, Põhja-Ameerika, Okeaania ja veel mõned piirkonnad tänaseks päevaks muutunud sõjavabaks ja sõdu peetakse nn “kolmanda maailma arengumaades”, kus sõjapidamine on odav.”

        Labane puru ajamine silma endale ja teistele. Nagu sõda Ukrainas toimuks kuskil Okeaanias. Kus on leitavad majandusliku kahju prognoosid, kes on kunagi prognosinud kahju, prognoositakse ikkagi kasu ja koostatakse riskianalüüse. Ilmselt burksiputkade ja rullnoka piimapudelis noka hoidmise mõju.

        “See ei vasta tõele. Osama oli elukutseline terrorist või vabadusvõitleja, kes tegutses sponsorite toel. Ehitusettevõtja oli tema isa ning suguvõsale kuuluv Bin Laden Group, kuid kas selle firma tuludest sponsoreeriti Osama tegevust, pole kinnitust leidnud.”

        Isiksuse kahestumine või on see Stokholmi sündroom: midagi ei vasta tõele, mida järgmises lauses ise kinnitatakse või sunnib keegi vangistajale andestama, sest kinnismõtete vang on samuti vang, missest et ise endale kinnise raviasutuse protseduurid on määranud.

        “Jällegi mingi keskajast pärinev arusaam. Sa võid ju kõrgemat hinda küsida, aga kes seda maksab? Millegipärast püüavad kõik ettevõtlikud inimesed sõjakolletest hoopis põgeneda ja mitte ainult inimesed, vaid isegi lollid.”

        Valgustusaeg poleks olnud võimalik ilma keskajata. Kitsarinnaline arusaamine või kinnismõtete vang, vahet pole. Mis küsimus see on, kes maksab, maksab see kellel on raha. See on alati nii olnud, antiikajal, keskajal, uusajal. Võib-olla hakkame keskaja tähtsust pisendama, pime keskaeg, nagu nõukogude ajal kombeks. Kõrgem hind kujuneb kaubeldes, võttes arvesse kõiki argumente, sh sõja ohtlikus, millega keevitatakse tavahinnale protsent otsa. Kui ise pole ühtegi tehingut sõja või muu ohu olukorras teinud, siis ära räägi tugitooli juttu.

        “Sama juhtub sõjaväelasega, kes ilma poliitilise otsuseta sõda alustab.”

        Nagu sa ei teaks, et Iraagi sõda alustas koalitsioon ilma ÜRO poolse kehtiva otsuseta, seega oli see isetegevus. Ühtegi militaarset juhti pole selle eest vangi pandud. Kommer pandi vangi, no ja missiis? Asso on rohkem kangelane paljude silmis hoopis koolitustegevuse tõttu Kaitseliidus. Pole vaja kaotada tiibu kui lennata ei jaksa, tiibadest võib hiljem kasu olla.

        “Kõiki psüühikaga seotud probleeme on parem ennetada võimalikult varakult ja teha preventiivset teraapiat.”

        Söör, yes, söör. Aga lubage meelde tuletada, et juba Huckleberry Finn ravis argust vanaema kärvanud kassi korjusega. Sama soovitan Teilegi, kui arvate, et sõdurid pole väärt niigi palju, et neid julgeteks pidada. Teine võimalus on läbilugeda L.Kunnase “Kustumatu valguse maailm”, et metafoorist üldse arusaada.

      • huviline
        okt. 23, 2016 @ 20:53:08

        “Oma kogemuste põhjal julgen küll kinnitada, et professionaalsed sõjaväelased on tänapäeval valdavas enamuses täiesti normaalsed inimesed, kes ei tule sinna mitte eesmärgiga sõdida, vaid tegutsevad selle nimel, et sõdu ära hoida.”

        Siit kumab vägisi läbi hoiak, et ime küll kuidas professionaalsed sõjaväelased saavad olla normaalsed inimesed. Ah nad ei olegi vägivaldsed! Sõjaväelase elu ongi vägivalla haldamine ja see ei pea tähendama, et nad ise on vägivaldsemad rohkem kui iga teine tugitooli inimene. Vägivald ei ole hälve, vägivald on ühiskondlikult aktsepteeritud, nt H.Krull ütleb intervjuus, et hea seks polegi võimalik ilma vägivallata. https://aegumatu.wordpress.com/category/intervjuud-1992/hasso-krull/ Silmas on peetud normaalset seksi mehe ja naise vahel, sest kõik seksiga seonduv ei pea olema perverssne. Vägivald ei tee inimesest veel kurjategijat, kui ta kasutab seda enesekaitseks, aga selleks peab olema julgust.

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 20:54:11

        “Teine võimalus on läbilugeda L.Kunnase “Kustumatu valguse maailm”, et metafoorist üldse arusaada.”
        Ikkagi väga ühekülgne lugemus. No kui dalai-laama tundub liiga raske, siis ma soovitan vahelduseks lugeda kasvõi kivisildnikku, seegi on preventiivne teraapia ja ei mõju halvemini 😀
        (:)kivisildnik | (:)RBGT – Rail Baltic Gay Transsexual ehk kuidas pidada infosõda
        http://www.ohtuleht.ee/766154/-kivisildnik-rbgt-rail-baltic-gay-transsexual-ehk-kuidas-pidada-infosoda

      • huviline
        okt. 23, 2016 @ 21:03:26

        Kui L.Kunnase raamat läbi loetud ja nimetatud metafoori taust selge, siis edasi võiks võtta Lyn Oxenford “Mängides ajaloolisi näidendeid”, et aru saada kui rõõmsameelne oli keskaeg tegelikult.

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 22:06:36

        Praegu algas ETV-s Taani telesarja “Sild” järjekordne osa, mida soovitan soojalt kõigile, kes ei pea vägivaldsust hälbeks. Sarja üheks kangelaseks on siin peale missioonil teenimist vägivaldseks pöördunud endine sõjaväelane. Vägivaldsus on siiski nõrkuse ja murdumise, mitte julguse ja kangelaslikkuse tunnus. Vägivaldsusega kompenseeritakse psüühilist ebakindlust ja alaväärsustunnet.

        Hasso Krulli kommentaar viidatud loos oli tegelikult selline: “Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.”
        Agressiivsus ja vägivald pole siiski samastatavad mõisted, näiteks spordis on agressiivsus tolereeritav (mitte vägivald, vägivaldsed sportlased kõrvaldatakse võistluselt), aga kui agressiivsus kasvab üle vägivallaks, on kusagil midagi viltu ja tuleb ruttu arstitädi juurde pöörduda. Taani terapeut Jesper Juul agressioonist ja empaatiast:
        http://www.sinamina.ee/ee/uudiskiri/jesper-juul-raagib-agressioonist-ja-empaatiast/?c_tpl=1114
        “Me ütleme, arutledes, et me ei taha sõda. Ja seetõttu ei taha me ka vägivalda. Ja kuna me ei taha vägivalda, siis ka mitte agressiooni, kuna see viib vägivallani. Ehk siis justkui agressioon viiks välja sõjani. See pole tõene. Agressioon ei too endaga kaasa sõda. Sõja algatamise eelduseks on ahnus, poliitiline mõtlemine ja tegutsemine, ja kuigi on tõsi, et agressiivsus ja vägivald on sõjas olemas, ei põhjusta need sõdu.”

      • ckrabat
        okt. 23, 2016 @ 23:25:52

        Psühhiaater Alo Jüriloo vägivallast ja agressiivsusest:
        http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/attachments/031_001_VR_hindamine.pdf
        Vägivald on teise inimese tahtlik ähvardamine, häirimine, alistamine või füüsilise jõuga kahjustamine, vigastamine, see võib olla:
        1. Reaktiivne (impulsiivne)
        -reaktsioon olnud, praegusele või tulevale sündmusele
        -äkkviha
        -agressiivne valetõlgendus olukorrast
        -puudulikud sotsiaalsed oskused
        -ohvritaust, karm kasvatus
        2. Proaktiivne (tahtlik)
        -ettekavatsetud
        -agressiivsed rollimudelid
        -ei põhine tunnetele
        -teadmine vägivaldse käitumise kasulikkusest ja uskumus selle õigustatusest
        Vägivallategu johtub ego nõrkusest – varastest traumadest tulenevaid agressiivseid impulsse ei suudeta ohjeldada. Agressiivsus on ka normaalne nähtus ja vajalik selleks, et suudaksime end kaitsta, saada hakkama rasketes tingimustes, suuta end muuta ja keskenduda pikaajalisteks toiminguteks (võime käänata agressiivsus enda tahtmistele vastu). Suur enamus kurjategijatest on lapsena kogenud vägivalda (Haapasalo: 70-80%). See viitab nii psüühiliste struktuuride nõrkusele (sümboolse mõtlemise nõrkused, pole sõnu tunnetele, impulsid otsekäitumiseks) kui samastumisele agressoriga. Riskirühmas on nii vägivalda kogenud kui ilma piirideta kasvanud lapsed.

      • ckrabat
        okt. 24, 2016 @ 08:17:32

        Nagu tellitult ilmus täna EPL-s ülevaade leitnant Tanel Rattiste magistritööst, kahjuks on see muidugi tasuline, aga töö endaga peaks olema võimalik soovijatel tutvuda, vähemalt neil, kellel pole funktsionaalse lugemisoskuse puudumise diagnoosi pandud. Küsimus on selles, et professionaalne sõjaväelane peab oskama agressiivsust kontrollida ja mitte lasta seda üle kanduda vägivaldsuseks. Vägivalla seostamine “julgusega” viitab juba probleemi olemasolule. Rahva seas on tuntud ka väljend “julgust võtma”.
        http://epl.delfi.ee/news/eesti/uuring-ligi-pooled-scoutspataljoni-voitlejad-joovad-ohtlikult-palju?id=75968631

        Leitnant Tanel Rattiste magistritööst selgus, et tegevväelaste hulgas on kõrgema riskitasemega alkoholitarbijaid vähem kui Eesti elanike seas üldiselt. Seevastu on sõdurite hulgas rohkem neid, kes tarbivad alkoholi madalamal tasemel. Magistritöö tuvastas võitluskaaslastel ka depressiooni, unehäireid ja muid probleeme.„Eesti kaitseväe tegevväelased on sattunud tähelepanu alla seoses kurbade sündmustega, millest iga juures mängis rolli ka alkoholi tarvitamine. Näidetena tooks välja peo käigus relva kasutamise ning kaks enesetappu, millest ühe puhul oli raskelt haavata saanud endine tegevväelane ja teise puhul posttraumaatilise stressihäire diagnoosiga tegevväelane,” kirjutas Kesk-Aafrika missioonil Eesti jalaväerühma juhtinud Scoutspataljoni võitleja, leitnant Tanel Rattiste oma magistritöö sissejuhatavas osas. „Millisel määral mõjutas nende tegevust alkoholi tarvitamine, ei ole teada ning samuti puudub Eesti kaitseväes teadmine alkoholi tarvitamise trendidest praegu teenistuses olevate tegevväelaste populatsioonis,” lisas ta. Seda lünka hakkaski Rattiste oma uuringuga täitma: kui palju Eesti elukutselised sõdurid joovad ja miks?

  12. ckrabat
    okt. 23, 2016 @ 14:48:38

    Keegi oli selle loo üles korjanud ja ma panen lingi siia uuesti, sest suvises puhkustelaines jäi see lugu võib-olla tähelepanuta, kuid paljud siinses arutelus figureerivad teemad on varem juba käsitlust leidnud.

    Rahu utoopiast ja vägivalla paleusest
    https://personainfieri.wordpress.com/2016/08/10/rahu-utoopiast-ja-vagivalla-paleusest/

    Vasta

  13. js
    okt. 23, 2016 @ 21:16:36

    Tõsiselt mitte võtmiseks.

    On see aja märk või progressi päädus, et natuke pärast seda, kui me oleme aru saanud, milline koletis on saanud tõelisest seast, ilmub kaubandusvõrku öko- või biosiga. Teagi nüüd, ehk riigiga on samamoodi. Meemiriiulile on ta igastahes jõudnud. Varsti saavad teadjamad ja rahakamad ökoriiki valima hakata?

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 23, 2016 @ 21:28:55

      Tegelikult meenutab see ökomärk mulle viimasel ajal terminit “koššer”, mis annab õigustuse millelegi, tavaliselt mingile tootele, hinda juurde kruvida, eeldusel, et sa oled tema ehitamiseks kasutanud puhtaid “koššer” (või noh, kui soovite, siis ka “halal”) materjale. Ainult, et kes on see otsustaja, milline on öko ja milline mitte. Neukkuajal kasutati sel eesmärgil näiteks “kvaliteedimärki”.

      Vasta

  14. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 00:39:25

    “Ühtegi militaarset juhti pole selle eest vangi pandud.”

    See ei vasta muidugi tõele, need, kes vägivallatsemisega vahele jäid, said ka karistatud. Näiteks kurikuulus juhtum Abu-Gharaibi vanglast.
    http://worldnews.nbcnews.com/_news/2013/03/19/17373769-iraq-war-10-years-later-where-are-they-now-lynndie-england-abu-ghraib

    On September 26, 2005, England was convicted of one count of conspiracy, four counts of maltreating detainees and one count of committing an indecent act. She was acquitted on a second conspiracy count. England was sentenced to three years for her crimes and given a dishonorable discharge. The next day, when she was sentenced, she apologized for appearing in the pictures, though not for the maltreatment and assault committed on the prisoners. Seven other members of her company were charged with similar offences, including her then-boyfriend, Sgt, Charles Graner, who was sentenced to ten years for his role in the abuse

    https://www.publicintegrity.org/2015/05/05/17268/us-military-personnel-have-been-convicted-50-million-worth-crimes-iraq-and

    Since 2005, 115 U.S. service members have been convicted of crimes valued at more than $50 million in Iraq and Afghanistan, including stealing, rigging contracts, and taking bribes.

    Vasta

  15. huviline
    okt. 24, 2016 @ 08:53:03

    “Minagi vihkan niisugust vägivalda või agressiivsust, mis on suunatud mingi teistsuguse tühistamisele või hävitamisele, mille eesmärgiks on ühetaolisus. Aga on ju olemas kaklust jäljendavad spordialad. Hea või huvitav seksuaalsuhe pole samuti agressiivsuseta võimalik.”

    See peaks iseenesest mõistetav olema, et agressiivsus ja vägivald on erinevad mõisted, kuid neid ei saa omavahel lahutada. Agressiivsust ilma vägivallata pole olemas või on olemas üksnes mõiste tasandil.

    Nii nagu me defineerime tegu läbi tahte, inimese tegu on tahtest kantud käitumine, samuti defineeritakse vägivalda läbi agressiivsuse, vägivald on agressiivsusest kantud käitumine.

    Kui hea ja huvitav seksuaalsuhe pole võimalik ilma agressiivsuseta, siis see peab väljenduma kuidagi ja saab väljenduda üksnes vägivalla kaudu. Samuti kaklust jäljendavad spordialad, nt poks või erinevad võitluskunstid peavad vägivaldsust läbi tegevuse kuidagi välja näitama.

    See tegevus võib olla ka ITvahendite kaudu väljendatud, kedagi otseselt löömata, kellegile valu tekitamata, nt 3D prillidega poksiringis osalemist imiteerivad videomängud. Vägivald on tegu ja agressiivsus on isiku soov seda tegu teha.

    Karistatav on vägivald, mis põhjustab valu, mida H.K. silmas pidas ja ma olen seda alati öelnud: vägivalda saab õigustada üksnes enesekaitse. Kokkuleppeline vägivald seksuaalsuhetes tundub kõrvaltvaatajale pervessne, aga ei pea seda olema isegi siis kui partner tunneb valu.

    Hoopis teistmoodi agressiivsusega on lood vaimse vägivallaga ja kogu liberaalne ideoloogia, mida sa niiväga pooldad, seisneb üha enam vaimses vägivallas teisitimõtlejate osas. Kes ei mõtle nii nagu mina, selle purustame argumentidega, mõtlemata selle peale, et vaimne vägivald on hullem, sest põhjustab kannatanule tüsistusi mis ei pruugi paraneda. Need argumendid on sageli laest võetud, teaduslikkuse sildi alla esitatud, aga võimalikud vaid maailma nähes diferentseerituna, mitte tervikuna.

    Surudes peale oma maailmavaadet läbi meelevaldse liigitamise ja sõimamise lollideks, sellega on vägivaldne tegevus lõpule viidud ja agressiivsus silmnähtav.

    Julgus on igaljuhul ettevõtlike inimeste tunnus ja arad sattuvad pankrotti või saavad peksa, võta seda metafoorina kui soovid.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 24, 2016 @ 09:05:43

      Jutt on ikka konkreetsetest mõistetest “agressiivsus” ja “vägivald”, mis pole vähemalt antropotsentristlikus maailmas sünonüümsed. Kui mõni loeb Krulli tekstist välja, et ta toetab vägivalda, siis võib see jällegi viidata liikidevahelistele erinevustele, et erinevad liigid, näiteks karu ja hunt, tõlgendavadki situatsioone erinevalt nagu erinevad rahvad räägivad erinevaid keeli. Kuna kommentaator huviline defineerib temast erinevaid seisukohti järjekindlalt sõimamisena ja ei pea vägivaldsust hälbeks, vaid seob selle julgusega, siis siingi on tegemist nähtavasti järjekordse liikidevahelise kommunikatsioonihäirega, kui erinevatel liikidel ongi eneseväljenduseks erinevad mustrid, mõni liik haugub, mõni teine jälle määgib jne ja saavad maailmast omamoodi aru.
      Niipalju terminoloogiast veel, et enesekaitse vägivalla vastu ei liigitu “vägivallana”, isegi kui see vägivallatsejale endale nii tundub.

      Vasta

      • huviline
        okt. 24, 2016 @ 10:04:41

        Jutt ongi konkreetsetest mõistetest, erinevatest mõistetest, mis ei saa olla sünonüümid, kui pole sellest seni aru saanud, mis reaalses maailmas avalduvad tegevusena.

        Agressiivsus, inimese soov avaldub vägivallana. Määgides nagu lammas ja kiskudes vankrit omapoole nagu haug, loodab kommentaator ckrabat esitada loogilise tõestuse maailmas levinud ideoloogiale, aga jääb hätta täpselt samuti nagu kunagine telekommentaator S.Joffe kapitalismi mädasuse tõestamisega.

        Põhjus ei ole seejuures konkreetsetes mõistetes või argumentides. Põhjus ei ole loogika puudumises või selle üledoseerimises. Hätta jäämise põhjus on lihtne, üks terviklik maailmapilt on sünnivaludes ja tolmunud antropotsentristlik humanism on jäämas kiiluvette.

        Liberaalne kõikkelubatavus ja demokraatlikud optsioonid näevad naba ja imestavad, et see on iseenda naba, aga jätkavad monotoonset määgimist, meelevaldset liigitamist ja sõimamist lollideks, nagu oleks keegi katkisele gramofoniplaadile lisaks veel naaskliga kriipsus tõmmanud. Sellest kriipsust üle saamata tolmutatakse humanismi edasi Õhtulehest nopitud artiklitega, millel pole väärtust rohkem kolmel krossil kui “Kolme krossi ooperi” peategelase karmanis.

        Mida on vaja silmas pidada, see on kas inimene oma mänguhimuga säästab loodust või saastab. Kindlasti saastab loodust industriaalne tootmine, aga sama kindlasti saastab loodust ka sõimamine ja liigitamine ja nutulaul.

        Majandust aitab edasi mitte üksnes teoorias tuntud karvane käsi, vaid eeskätt ettevõtlikus, mis on kanaliseeritud julgete ideede kanalisse. Just julged ideed ja julgus neid elluviia vastanduvad vanale nutulaulule, kui halb on vägivald, surmanuhtlus ja nõukogude armee.

        Minul on NA ainult vägevad loodusmälestused kohtadest kuhu ma kunagi muidu poleks sattunud ega sattu nüüdki. Kuidas ma seal ennast ebaloomulikest inimsuhetest välja võitlesin, see jäägu minu teada.

        Vägivald on teatud olukordades vajalik, nt hea ja huvitav seksuaalsuhe on ilma vägivallata võimatu, ütlen seda isiklikest kogemustest, tuginemata H.K.intervjuule, mis tähendab, et sama soov on ka parneril, sest vägivalda ma sooviga kedagi solvata, tühistada teistsugusus või hävitada omapära, eesmärgiga saavutada ühetaolisus.

        Vägivald ei saa olla hälve juba sellepärast, et selle tuvastamine tähendab case by case suhtumist, ühesugune normi või menetluse kohaldamine oleks lihtsalt vägivald inimeste mõttemaailma suhtes. Seda ei tolereeri ega aktsepteeri ma kunagi.

        Liberaalne mõttemaailm, näiliselt vabadusaatele tuginedes, tähendab üha enam survet teisele inimesele, so vaimne vägivald. Vabadusaade liberaalses maailmavaates võib olla isegi reaalne soov, aga sisuliselt tähendab see kruvide kinnikeeramist, mis on ka loomulik, sest sotsiaalne ühiskond saab lubada vabadust vaid teatud piirini, muidu koidaks kaos. Sellepiirini jõudes on ainuke väljapääs laiendada inimõigusi simpansitele, kaladele, veistele ja tulnukatel.

        Soovitan käe kiiresti sopaaugust välja tõmmata ja tulla julgete parvepoiste hulka, kes agressiivselt palke parvetavad.

      • ckrabat
        okt. 24, 2016 @ 10:41:52

        “Just julged ideed ja julgus neid elluviia vastanduvad vanale nutulaulule, kui halb on vägivald, surmanuhtlus ja nõukogude armee.”
        Hmmm, järjekordselt huvitav mõtlemine. Minule teadaolevalt on vägivald karistatav (või ravitav), surmanuhtlus kaotatud ja nõukogude armee välja saadetud. Nutulaulust saame rääkida ikkagi vaid nende taganutmise puhul. Julgusest saame rääkida ikkagi ainult uuega kaasaminemise puhul ja vana taganutmine viitab argusele ja ebaturvalisusele.
        Teemasse tagasi tulles, ka hirm inimõiguste ees ja soov neid piirata või kaotada, viitab eelkõige argusele, hirmule teistsuguse mitmekesise maailma ees. Vt ka ökoriigi teemat.

      • huviline
        okt. 24, 2016 @ 18:30:43

        “Teemasse tagasi tulles, ka hirm inimõiguste ees ja soov neid piirata või kaotada, viitab eelkõige argusele, hirmule teistsuguse mitmekesise maailma ees.”

        Väga kummaline lähenemine. Keegi kardab inimõigusi? Kuskil on keegi kes soovib neid kaotada? Kus kohas? Kellest käib jutt? Miski viitab justkui argusele, hirmule. Tore küll, keskendumine olemasolevale, valitsevale, igaltpoolt silma ja kõrva torkavale maailmale polegi ühekülgne, sunniviisiline ja ennast kõigist kõrgemale tõstev tegevus. Ökoriik, kus inimõigused on tasalülitatud loodussäästliku mõtteviisi poolt, kuna inimõigustega rikastatud industriaalne maailm jääb alla rõhkkondadele ja muutustega kaasaskäimisele, see polegi teistsugune ja mitmekesine?

        Imelik on kuulda virisemist, kui keegi kuskil mõtetut Briand-Kelloggi pakti ei täida, või näha inimõiguste ambrazuurile viskumist, nagu kunagised nõukaaegsed kommunistlikud noored dzottile. Leelot lastakse küll inimõiguste kaitseks, unustades tahtlikult või teadmatusest kõik vääritud faktid, mida lääne demokraatia pakub. Laias laastus pole vahet NA või Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisi, 1. brigaadi, 7. rügement Tapal, vt nt Full Metal Jacket. Gulaag ja Quantanamo ei erinegi? Võta mõistus pähe ja katsu maailma erapooletult näha.

  16. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 09:48:33

    “Kui hea ja huvitav seksuaalsuhe pole võimalik ilma agressiivsuseta”
    Mõned väidavad, et on võimalik küll. Mingi selline tegevus nagu tantraseks http://tantra.ee/tantrast/ , mida tuleb eristada neukkude poolt praktiseeritavas vägivaldsest tatraseksist.

    Vasta

    • huviline
      okt. 24, 2016 @ 10:10:28

      Tantraseks või tatraseks, vahet pole, nagu võõrleegionäärid Kalevis, on toodud kogemuste avardamiseks ja igaüks otsustab ise, kas loobub omamaisest seksist või mitte.

      Vasta

  17. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 10:55:02

    Kuna vägivald on karistatav, surmanuhtlus on kaotatud ja nõukogude armee on välja saadetud, siis kogu vaba maailm tantsib ja laulab, seda rõõmust.

    Vasta

  18. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 10:59:14

    Vasta

  19. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 13:52:33

    Stephen Hawking: inimkonna ajalugu on rumaluse ajalugu, võime seista uue suure lolluse veerel
    http://forte.delfi.ee/news/varia/stephen-hawking-inimkonna-ajalugu-on-rumaluse-ajalugu-voime-seista-uue-suure-lolluse-veerel?id=75994897
    “Me kulutame palju aega ajaloo uurimise peale,” ütles Hawking. “Olgem ausad, peamiselt on tegemist rumaluse ajalooga.” Ta lisas, et on küll tore, et vahelduseks tulevikku uuritakse, ent samas on tegu murettekitava valdkonnaga ja nagu Hawking ütles, võib kaugelearendatud tehisintellekt tähendada inimkonna lõppu.
    Kuid samas ütles Hawking, et samal tehnoloogial on võime ka head teha. Näiteks siis, kui me enda mõistusi tehisintellekti abil võimendame. “Võib-olla suudame me heastada osa sellest halvast, mida industrialiseerimise käigus oleme loodusele teinud,” lausus ta. “Ja kindlasti tuleks sihtida haiguste ja vaesuse alistamist.”

    Vasta

    • huviline
      okt. 24, 2016 @ 18:46:52

      S.H. hale lootus. Loodusesse tuleb teistmoodi suhtuda, mitte kehtival moel, siis võib midagi muutuda. S.H. on oma aja toode ja populariseerija.

      Vasta

  20. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 14:36:33

    Inimõiguste laiendamist tehisintellektidele (seda siis juba mitte ainult biorobotitele, vaid ka mehhaanilistele) võib varsti juba vaja minna.
    http://forte.delfi.ee/news/teadus/soome-it-ettevote-maaras-roboti-juhtkonna-liikmeks?id=76022791
    Alicia T on esimene tehisintellekt, mis on nimetatud OMX börsinimekirjas oleva ettevõtte juhtkonna liikmeks.

    Vasta

  21. huviline
    okt. 24, 2016 @ 18:42:49

    http://arvamus.postimees.ee/v2/3882117/madis-veskimaegi-peatage-aerimeditsiin
    “Töötades nii perearsti kui haigla erakorralise meditsiini osakonna arstina, julgen välja käia ketserliku mõtte: ligi kolmandikku meie meditsiinirahast ei kulutata mõistlikult.”

    Miks peaks kulutama mõistlikult, kui “inimõiguste laiendamist tehisintellektidele (seda siis juba mitte ainult biorobotitele, vaid ka mehhaanilistele) võib varsti juba vaja minna.”

    Vasta

  22. ckrabat
    okt. 24, 2016 @ 20:19:55

    “Laias laastus pole vahet NA või Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisi, 1. brigaadi, 7. rügement Tapal, vt nt Full Metal Jacket. Gulaag ja Quantanamo ei erinegi? Võta mõistus pähe ja katsu maailma erapooletult näha.”
    Ma pakun, et vahe on nendes, kes seal teenivad. NA-s teenisid hirmunud ja ajupestud biorobotid, Ühendriikide maaväe 3. jalaväediviisis (nagu muide ka 4.jalaväediviisis) aga liberaalses ühiskonnas üles kasvanud vabad inimesed, kes arvatavasti saavad ka vägivallast erinevalt aru 😀
    Nagu ma eespool kuskil viitasin, pandi Abu-Gharaibis vägivallatsenud USA sõdurid vangi, NA-s oli aga vägivald (nt dedovtšina) süsteemi osa.
    Gulagi ja Guantanamo võrdlus – ei kommentaari! Ühes, sunnitöölaagrite süsteemis, hoiti ikkagi oma riigi elanikke, et neid seitset põlve ühtejärgi hirmu all hoida, teises võõrriikide terroriste, number oli vist 779 ja võrdle seda Gulagi vangide arvuga, leidsin hinnangu 14 miljoni vangi kohta.

    Vasta

    • huviline
      okt. 24, 2016 @ 23:15:04

      Pole vaja jääda numbrite lõksu ega võrrelda võrreldamatut. Meetodid on samad ja see on relevantne.

      NA elu korraldanud dedovtsina on riigi repressiivne korralduslik tunnus. Laias laastus võib öelda, et riik tegelebki asjade korraldamisega, millest osa korraldust on meelelahutusliku, osa korraldust repressiivse iseloomuga. Vahet ei ole, millise riigiga on tegemist. NAs ei teeninud kindlasti “hirmunud ja ajupestud biorobotid”, ajupestud olid pigem ajakirjanikud, kes mõnest kuritegelikust episoodist joonistasi meedias hiigelsuure hirmuintarsia, mille tähendust nad ise ei teadnud, kuna polenud dedovtsinaga kokku puutunud, nt M.Jürgeni kirjatükid “Ekspressis” olid pooltõde kui mitte veerandtõelised. NAs on teeninud enamik Eesti tänasest eliidist. Väidaks pigem, et NA läbimiseks oli julgust rohkem vaja kui ennast komisjoni eest varjata või hulluarsti juures kõrvalehoidjaks möllida. Kõrvalehoidjatest ei pea keegi lugu. Selle kauge nähtuse, millel pole enam ammu olulist tähendust, võiks üldse jätta enda teada.

      Point ongi selles, et professionaalsed sõjaväelased kunagises NA, tänases Vene armees või USA armees saavad vägivallast täpselt ühtemoodi aru. Siin pole vaidluskohta, sest vägivald käib alati kaasas seal kus on sotsiaalne kogukond. Armee on kogukondade hulgas üks võimekamaid mitte ainult distsipliini vaid ka oskuste poolest hallata vägivalda.

      Vägivald esineb igas sotsiaalse elu sfääris, kas see peab tähendama, et vägivalda tuleb tolereerida. Kindlasti mitte! Vägivalda ei saa nimetada normaalseks nähtuseks inimsuhetes, aga selle eitamine ja tähenduse pisendamine viib meid teise olukorda, vaimse vägivalla radadele, mille tunnuseid ei ole KarS kirjeldatud, aga inimsuhete tasandil on need olemas. Vägivalla eitamine või tähenduse pisendamine on saast loodussäästlikusele pürgivas ühiskonnas.

      Erapoolik suhtumine sotsiaalse elu erinevatesse nähtustesse on vaimne vägivald süüdistatava ja enda suhtes, kes sellest aru ei saa. Muideks, vaatasin täna üle pika aja Välisilma ja mulle meeldis, kuidas reporter Neeme Raud oli ülesehitanud saate, küsitledes vene kunagist ajakirjanikku A.Ljubimovit ja teisest küljest tegi loo A.Tankler. Selgelt joonistus välja vene šovinism ja ameerika arrogantsus rahvusvahelistes suhetes. See oli objektiivne meedia, mille objektiivsus oli eesmärgipärane ülesehituselt, mitte lugudes tuletatav. Tundub, et ERR on toimumas positiivsed muutused, mida põhjustavad muidugi tegijad.

      Samasugust erapooletut suhtumist igasse sotsiaalse elu nähtusesse tuleb süstida just tulevikku vaatava PinF lehekülgedesse. Pole midagi igavamat kui vaimne vägivald.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 24, 2016 @ 23:39:30

        Jällegi kummaline arusaamine. Neukkurežiimi ajal nõudis suurt julgust režiimile vastuhakkamine, režiimiga kaasajooksikud, kes astusid pioneeri, komsomoli, nõukogude armeesse, parteisse, koputasid kgb-sse, käisid ametiühingu tuusikuga musta mere ääres puhkamas, tähistasid nõukogulikke pidupäevi, jne väärivad kollaborantidena kindlasti hukkamõistu ja argus pole vabandavaks asjaoluks. Nõukogude režiimi teenimises pole midagi heroiseerivat. Seepärast pole mul paremagi tahtmise juures võimalik pidada lugu sm Arnold Rüütlist, veel vähem aktsepteerida tema valimist Eesti Vabariigi presidendiks, mis mõjub nagu sülitamine sinimustvalge lipu pihta. Minu jaoks ei moodusta see Eesti eliiti, vaid nende kohta ütles Einar Laigna https://aegumatu.wordpress.com/2011/06/22/intervjuu-einar-laignaga/ :
        “Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada… Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks. Ja palun see kirjutada sinna sisse, need on rotid! Rotte huvitab ainult isiklik saak. Nad on valmis Eestimaa ära sööma, puruks kiskuma, tükeldama. Neid huvitab ainult saada päratu rikkaks ja seda nad ka saavad. Nüüd tahavad nemad veel privatiseerida …”
        Algselt oli seal rottide koha juures üks nimi ja ma kahetsen siiani, et allusin survele see nimi intervjuust välja võtta.

      • huviline
        okt. 25, 2016 @ 04:15:06

        “Neukkurežiimi ajal nõudis suurt julgust režiimile vastuhakkamine, režiimiga kaasajooksikud, kes astusid pioneeri, komsomoli, nõukogude armeesse, parteisse, koputasid kgb-sse, käisid ametiühingu tuusikuga musta mere ääres puhkamas, tähistasid nõukogulikke pidupäevi, jne väärivad kollaborantidena kindlasti hukkamõistu ja argus pole vabandavaks asjaoluks.”

        Ilmselgelt on näha, et kommentaator elab oma klaaspudelikeses või eebenipuust tornis. Tänapäeval, vabade inimeste ja vabade riikide murdmatus liidus on reziim ülesehitatud vihjetelefonidele, mille arvukus ületas mingil ajal nõukaaja pealtkaebamisvõimalusi.

        Kaebustesüsteem, pealtkuulamissüsteem ja võrgukontroll töötab paraleelselt vangistamissüsteemiga (loe M.Foucault). Liikluspolitsei võtab alltkäemaksu (Maardu juhtum), nendest juhtumitest saadakse teada mitmeaastase viivitusega. Aga nii ei tööta mitte ainult reziim, vaid ka tsiviilühiskond.

        Tsiviilühiskond liigub üha enam kaebustesüsteemi korralduse poole, nt Taxify reitingute süsteemis on lihtsal tarbijal suurem võim kui nõukaajal kioskimutiksel. Tasub panna vaid paar negatiivset hinnangut ja taksojuht blokeeritakse eluksajaks, permanentselt, ilma mingi aegumistähtajata, küsimata tegelike põhjuste kohta. Nii töötab tänapäeval süsteem, kaebamiste ja kaebuste toel. Võib-olla küsiks kes kardab Virginia Wolffi?

      • huviline
        okt. 25, 2016 @ 04:18:19

        “Algselt oli seal rottide koha juures üks nimi ja ma kahetsen siiani, et allusin survele see nimi intervjuust välja võtta.”

        Palun, sul on alati võimalus see nimi nüüd siin PinF lehekülgedel välja kirjutada, mida sa kardad?

      • ckrabat
        okt. 25, 2016 @ 07:14:30

        “Palun, sul on alati võimalus see nimi nüüd siin PinF lehekülgedel välja kirjutada, mida sa kardad?”
        Praegu ei ole sel enam mõtet, paljusid asjad mõjuvad hoopis teisiti, kui neid tehakse konkreeetses ajalises kontekstis. Hirmuga oli tegemist nime väljavõtmise puhul.

      • ckrabat
        okt. 25, 2016 @ 07:35:45

        “Ilmselgelt on näha, et kommentaator elab oma klaaspudelikeses või eebenipuust tornis.”
        No kui sa oleksid rohkem treenitud neukkurežiimi vaimse vägivallaga toimetulemiseks, siis kuuleksime siin loodetavasti vähem nutulaulu, miks nõukogude armeed ei väärtustata, miks surmanuhtlust ei ole ja ei tunneks hirmu kõikjal viirastuvate vihjetelefonide, liberaalide, pagulaste, homoseksuaalide, euroliidu, Baltic Raili ja raudteepäkapikkude, inimõiguste, stultoloogia, Steven Hawkingi, teiste liikide ja ma ei suuda ette lugeda, kelle kõige ees veel ja kohtaksime rohkem sisulist argumentidele toetuvat diskussiooni. Ökoriigi idee panime selle teema all ilusti paika, seal ei olegi vist enam midagi diskuteerida või takistab hirm selle edasiarendamist?

        “Taxify reitingute süsteemis on lihtsal tarbijal suurem võim kui nõukaajal kioskimutiksel. Tasub panna vaid paar negatiivset hinnangut ja taksojuht blokeeritakse eluksajaks, permanentselt, ilma mingi aegumistähtajata, küsimata tegelike põhjuste kohta.”
        Tere tulemast burksiputka ette, nüüd said teada, mis elu on! 😀 Üldse ei eita, aga kas see toimib nii ainult taksonduses või kõikides eluvaldkondades? Õpetaja peab õpilasele hinde panemisel arvestama võimalusega, et tema reitingud langevad, sest ta peab õpilastele meeldima. Arst peab diagnoosi panemisel ja ravi määramisel arvestama mitte ainult ravi tulemuslikkusega, vaid kuidas see patsiendile meeldib. Teadlane peab publitseerima rohkem ja elitaarsetes väljaannetes, mitte lähtuma reeglist – pigem vähem, aga paremini. Korvpallurid peavad meeskonnamängu asemel individuaalseid statse taga ajama, sest muidu nad ei teeni lepingut?
        Nüüd aga võiks minna sammu edasi ja panna õige diagnoos, mille järel on võimalik alustada raviga. Ma pakun, et selle haiguse nimi on sotsialistlik turumajandus, mis tegeleb turu reguleerimisega. Vabaturumajanduse korral peaksid teenuste pakkujad olema huvitatud võimalikult kvaliteetse teenuse pakkumisest, sest muidu paneb nähtamatu käsi su äri paika. Sotsialistliku turumajanduse korral ollakse huvitatud aga monopoolse seisundi saavutamisest ning konkurentide kõrvaldamisest.

      • js
        okt. 25, 2016 @ 09:32:10

        Kohtasin hiljuti päris huvitavat väljendit – poliitiline õhujõud. Siis nagu suurte sõnade ja lennukate, aga tühjade ideede kasutamise tava või midagi sellist. Tegelikult oli lugu siiski millesti väga konkreetsest.

        “Political Airpower, Part I: Say No to the No-Fly Zone”
        http://warontherocks.com/2016/10/political-airpower-part-i-say-no-to-the-no-fly-zone/

      • ckrabat
        okt. 25, 2016 @ 10:18:37

        Väga hea, ma leidsin sealt linkide alt hoopis teise, mille panin üle Aleppo teema alla. Õhujõudude tähtsus militaarpraktikas on kasvanud muidugi, sest nende kasutamisvõimalused on märksa laiemad ja kaotused väiksemad võrreldes võimalusega kahju tekitada. Probleem ongi selles, et kõikide humanitaarkatastroofis kannatanude aitamiseks ei kasutata sugugi kõiki võimalusi ja näib, et see polegi eesmärk. Olukorras, kus Aleppo on ümber piiratud, oleks lennuvaba tsooni rakendamine piirkonnas väga loogiline lahendus ja kergendaks oluliselt rahvusvahelise abi kohalejõudmist, aga millegipärast seda ei teha. Miks peab abi rekkadega kohale toimetama? Kannatab muidugi eelkõige tsiviilelanikkond.

  23. js
    okt. 25, 2016 @ 09:44:20

    Seksuaalne vägivald enesekaitseks. Seda me … armastame?

    Vasta

  24. huviline
    okt. 25, 2016 @ 20:25:49

    “Üldse ei eita, aga kas see toimib nii ainult taksonduses või kõikides eluvaldkondades?”

    Taksondusega pole see üldse seotud, mis sest, et konkreetne äpp selles valdkonnas tegutseb. See on seotud jagamismajandusega, mida iganes see mõiste ka tähendab. Põhimõtteliselt on tegemist majandusharuga, millist teenust saab jagada ja jagajamisvahenduseks on tehnoloogiafirma poolt loodud rakendus, milles on võimalik ennast välja elada ja anda teenuse osutajale hinne.

    Vähemalt pedagoogika, kirurgia ja muud otsitud näited jagatavad ei ole, kuigi neid võib teenuseks nimetada. Seevastu taksondus ja majutus on teenus, mis on jagatav ehk igaüks võib seda teha. Väga paljudel on eluruum või auto, miks mitte siis panna need raha teenima, nt vähendades lisaks nii CO2 sõitjate veo puhul linnades. Seega lisaks on missioon.

    Probleemid on võimalik lahterdada kolme lahtrisse: kes riisub koore, kas tarkvara omanik ja vahendaja, kas töötegemise vahendi omanik ja töötegija, kas tarbija ja linnakodanik, kellele teenust osutatakse ja kes peaks nagu olema kooreriisuja. Kuid jätame siinkohal muud probleemid kõrvale ja keskendume tarbijale, kelleks on kliendid.

    Inimõiguste teema kontekstis on jagamismajanduse rakendustes võimaldatud klientidel anda hinnanguid teenindajale, samuti teenindajal klientidele. Loodud on pinnas vastastikuseks kaebamiseks. Kui kliendikaebus puudub, siis tegutseb teenindaja edukalt. Kui klient kaebab, siis on teenindajal võimalik see vastukaebusega parreerida. Toimub vastastikune kaebamine ehk hinnangute andmine või reitingute andmine või pollide läbiviimine, sest tegemist on omamoodi arvamusküsitlustega. Kas kaebusel on alust või mitte otsustab tehnoloogiafirma, mõneti kohtuvälise menetlejana, sageli täiesti asjatundmatult.

    Väga palju pahatahtlikust kohtab kindlustussfääris. Inimestel on karistamatusetunne, nad ei otsi kompromissi, vaid lähevad va banque, et oma õigust taga ajada, kasvõi veri ninast.

    Kuna elame avatud ühiskonnas, liberaalse demokraatia tingimustes, siis saab nende vääritute faktide põhjused paigutada kehtivasse olukorda. Mingeid paralleele nõukaajaga ma ei tõmba. Kõik sotsiaalsed nähtused kehtivad vaid omas ajas. Kuid me ei ole ajaloota inimesed, vaid mäletame nii head kui halba oma lapsepõlvest. Tegelikult on üsna loogiline, et vabadusaade ja reaalsed vabadused, mille all tuleb mõista üldjuhul sotsiaalset liikumisvabadust, vabastab paraku ka isikute kogu arsenali väärituid omadusi. Kindlasti on kaebamine praegu levinum kui oli aastaid tagasi.

    Selle jutu taga on konkreetsed faktid, mille esitamine blogis oleks kohatu. Iga asi omal ajal ja omas kohas. Mingit nutulaulu siit otsida ei tasu. Inimõiguste kontseptsioon pole plekitu, sest inimene pole plekitu, kellele need õigused õigusriigis kuuluvad.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 25, 2016 @ 20:49:37

      Vahet pole, ma lihtsalt viitasin selle nähtuse põhjustele, millel on laiem ühiskondlik taust ja mitte ainult taksonduse ja majutusega seotud. Vabaturumajanduse korral sellist probleemi üldse ei tohiks tekkida, sest määrab teenuse kvaliteet, mitte reitingud. Reitingud (nagu kõiksugused muud mõõdikud) on sotsialistliku turumajandusega seotud nähtus, kus on tarbijaühiskonna põhimõtteid üritatud siduda sotsialistliku ühiskonna põhimõtetega. Siin mõni aeg tagasi oli meedias juttu koolide reitingutest. Mina lõpetaksin koolides hinnete panemise üldse ja määravaks saab õppekursuse omandamine, kas täidab mingite teadmiste osas miinimumnõuded või mitte. Riigieksamitest piisab täiesti. Tarbijaühiskonnas meeldib kõigile kõiki hinnata ja järjekorda panna, umbes nagu kuskil näosaates või tantsud tähtedega või siis pingviinide paraadil pingviinide kleite (sulestikku) hinnates ja see on juba puhas stultoloogia. Tegelikult on see irrelevantne ja otsustama peaks pakutava teenuse kvaliteet, tegelikult hinna ja kvaliteedi suhe. Eesmärk oleks pakkuda odavama hinna eest paremat kvaliteeti, kuid sotsialistliku turumajanduse tingimustes pakutakse võimalikult kallima hinna eest võimalikult odavat ja vähekvaliteetset teenust.

      Siin nimetatud “mustade nimekirjade” teema on täiesti sage nähtus nii mitmelgi elualal. Teatud mõttes on ka nt Kenderi protsess sama probleemi esindav nähtus, sest kas keegi suudab tõendada Kenderi ohtlikkust pedofiilina või esitada konkreetset näidet, kuidas tema üllitatud teos on põhjustanud kellelegi pedofiilse probleemi? Või on kellelgi soovmõtlemine näha siin taga pedofiilset probleemi, et keegi “ära märgistada” ja konkurendist vabaneda? Peaksimegi rääkima konkreetsetest keissidest, aga see on laiem probleem. Ma ütlen otse välja, et loomulikult ei soovi ma ka Persona in Fieris näha äärmuslikke vaateid, mida võiks tõlgendada üleskutsetena vägivallale või looksid eelduse mingitesse nimekirjadesse või kellegi ebaterve tähelepanu fookusesse sattumiseks. Aga selle asemel, et siin mingeid administratiivseid meetmeid rakendama hakata, ma arvan, et siin saab esialgu ka teisi ja pehmemaid meetodeid kasutada, näiteks tuleb minuga diskuteerida :).

      Mis konkreetselt taksondusse puutub, siis viimasel ajal kasutan seda teenust harva. Vajaduse korral on mul aga telefonis numbrid, kuhu helistada ja siin otsustab kogemuslik hinna ja kvaliteedi suhe, mingeid reitinguid ma küll ei viitsi vaadata. Näiteks, kui on vaja kindlaks kellaajaks lennujaama minna, siis valin selle firma, kus ma saan aja endale ette broneerida, mitte ei pea meeleheitlikult vaba taksot otsima.

      Vasta

      • huviline
        okt. 26, 2016 @ 09:32:43

        “Vahet pole, ma lihtsalt viitasin selle nähtuse põhjustele, millel on laiem ühiskondlik taust ja mitte ainult taksonduse ja majutusega seotud.”

        Jagamismajandus ei hõlma üksnes taksondust ja majutust. Tehnoloogia firmade tegevusala on hoopis laiem, rakendusi on pedagoogikast mängudeni, kõik programmid vajavad pidevalt arendamist, et erinevate platvormidega kooskõlastuda, mida omakorda arendatakse. See on paljude tegevstega peatumatu mobiilsus, mis hoiab majanduse liikumises. Kuid majandus ei koosne üksnes jagamismajandusest, kus vaimne vägivald (kaebamine, survestamine, meelevaldsed hinnangud) korda hoiab, mis on seotud tarbijaga. Ost-müük valdkonnas on klient kuningas ja oleneb kliendist, kuidas ta tunnetab oma võimu ning kasutab.

        Ma ei soovi, et jääks mulje nagu igalpool võimutseks vaimne vägivald. Üldjuhul toimub jagamismajandus klienti ja teenindajat rahuldaval viisil. Kuid tendents on kaebuste tähenduse suurenemise suunas.

        “Vabaturumajanduse korral sellist probleemi üldse ei tohiks tekkida, sest määrab teenuse kvaliteet, mitte reitingud.”

        Millest me siis räägime? Me elamegi vabaturumajanduses. Kõik muu on unustatud. Probleemid, mida PinF lahendab, tõusetuvad vabaturumajandusest ja liberaalsest demokraatiast, mitte mingitest väljamõeldud minuvikuvarjudest või sotsiaalutoopiatest.

        “Mina lõpetaksin koolides hinnete panemise üldse ja määravaks saab õppekursuse omandamine, kas täidab mingite teadmiste osas miinimumnõuded või mitte. Riigieksamitest piisab täiesti.”

        Algastme koolides on hinnete mitte panemine juba väga ammune praktika, sellega ei üllata enam kedagi. Kesktasemel on need samad koolid jõudnud aga järeldusele, et hinnangud on siiski olulised, sest see distsiplineerib ja valmistab ette eluks sotsiaalses kogukonnas. Kogukondades (community), kus otsused on kollektiivsed pole üksikisiku survestamisest pääsu, selleks tuleb valmis olla.

        Riigieksamite otstarbekohasus on viimasel ajal üldse kahtluse alla seatud.

        Lõpuks on kõik siiski seotud inimõiguste, subjektiivsete ja objektiivsete õigustega ja õigusriigiga, sest keegi ei soovi teha valesti, vaid õieti. Iga tegevus võib olla tehtud valesti või õieti. Tuues juurde filosoofia esmatasandi, olemisõpetuse, siis ontoloogilises ja empiirilises mõttes pole õigus mateeria ega energia. Vähemalt tunnetuslikult. Teadus võib elektrist küll rääkida ja taandada mõtlemise elektronide suunatud vooluks, isik näeb tervikut kui vaatab aknast välja, mitte üksnes Windowsi.

        Filosoofias on selline mees nagu George Berkeley, kes eitas mateeriat. Tähtis on arusaada, et ta ei eitanud värve, lõhnu, maitseid ja teisi tajusid, seega kõikke mida on võimalik meeltega tajuda. Kas inimõigusi on võimalik meeltega tajuda? Üksikisikul pole võimalik, üksnes kollektiivses suhtluses kujundatatakse mingid seisukohad. Inimõigusi pole empiirilises mõttes olemas. See tähendab, et oluline on alused, millele tuginetakse. Kui hinnagud on meelevaldsed, isikuid liigitatakse ja sõimatakse lollideks, siis see on vaimne vägivald.

      • ckrabat
        okt. 26, 2016 @ 10:24:04

        “Ma ei soovi, et jääks mulje nagu igalpool võimutseks vaimne vägivald. Üldjuhul toimub jagamismajandus klienti ja teenindajat rahuldaval viisil. Kuid tendents on kaebuste tähenduse suurenemise suunas.”
        Sellisel juhul tuleks opereerida statistiliste arvnäitajatega. Mille põhjal sa otsustad, et kaebuste arv on suurenenud? Lihtsalt selle põhjal, et sulle lääne demokraatia ei meeldi? Minu teada KGB vastavat statistikat pole avaldanud, kui palju kaevati ja inimesed või teised liigid lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Nüüd tirib meedia iga juhtumi päevavalgele, kusjuures ajendiks võib olla lihtsalt kellegi kaebus (vt Kenderi juhtum) ja objektiivne hinnang polegi oluline. Ma pakun välja, et kaebuste arv pole üldsegi mitte suurenenud, vaid et sul polnud varem selle valdkonnaga olnud kokkupuudet. Juurdlust viisid läbi “asjatundjad”, selline seriaal oli kunagi! Sellepärast tundub sulle, et kaebamine on mingi lääne värk ja neukkuliidus, kus elasid julged inimesed, sellist nähtust ei tuntud. Vastupidi, Neukkuliidus olid avatud massilised võimalused kaebamiseks ja seda soodustati kõigiti. Sinu lapsepõlve lemmikkangelane polnud mitte ainult Juri Gagarin, vaid ka Pavlik Morozov, kes andis oma vanemad üles. Isegi selline asi eksisteeris nagu kaebuste raamat!
        Teenindusfääriga on vabaturumajanduses asi lihtne, kui mulle mingi firma teenuste kvaliteet ei meeldi, siis ma ei lähe kusagile kaebama, vaid seda teenust lihtsalt ei kasuta, lähen teise pakkuja juurde. Paku kvaliteetset teenust, raisk, ja nii ongi, ei mingit nutulaulu! See kaebamise traditsioon tuleb ikka juurtega neukkumaailmast, kus sa pidid majavalitsuse peale kaebama, sest mingit teist teenusepakkujat ei olnud. Aga et sellised sotsialistliku turumajandusega seotud tendentsid on oma kombitsad ka vabaturumajandusse sisse ajanud, on iseenesest murettekitav küll.

      • ckrabat
        okt. 26, 2016 @ 10:44:55

        “Kui hinnagud on meelevaldsed, isikuid liigitatakse ja sõimatakse lollideks, siis see on vaimne vägivald.”
        See näide illustreerib samuti sotsialistliku turumajanduse vs vabaturumajanduse vahekorda. Ausalt öelda see pidev nutulaul hakkab vaikselt juba pinda käima ja ma kavatsen seda ignoreerida. Kui sinu pea stultoloogiat ei võta või sellest aru ei saa või ei soovi saada, siis võid ju seda samamoodi ignoreerida ja selle asemel, et kaevata, võiksid pakkuda mingi teise innovatiivse lahenduse. Mõtle ise midagi paremat välja, aga see on muidugi raske ja paneb pea valutama, selle asemel on parem kaevelda, et suured poisid teevad liiga.
        Lohutuseks panen ühe laulu, äkki teeb päeva paremaks ja iga nurga taga ei viirastu enam kurjad europäkapikud ning Eestimaad lõhestada püüdev mõrvarlik euroraudtee:

      • guybrush
        okt. 26, 2016 @ 12:11:14

        Ma ei tea kuidas suhtuti kaebustesse nõukaajal, kuid tänapäevase info leviku juures võib kaebamistega kergesti juhtuda nii, et kui neid tekib asjatult ja liiga palju, siis ei võeta neid enam tõsiselt. Reitingud on informatiivsed seni, kuni püsib usk, et need peegeldavad tegelikkust, mitte ei ole mingi PR-roboti automaatselt tekitatud 5-tärni arvustused.

        Jagamismajanduse suhtes on kaks mõtet. Esiteks on muidugi hea, et inimesed saavad oma laokil asju välja laenates teenida lisa, ja selline süsteem suurendab ühiskonna efektiivsust ressursikasutuses.
        Teine, ja palju kurjem pool (mis võib vabalt olla Uberi miljardite tegelik sisu), on see, et jagamismajanduse abil saab kapitalism tagasi võita tööstandardite vallas tehtud arengud nagu näiteks 40-tunnine töönädal, tööandjapoolne tervisekindlustus jne. Seega Uberi jmt. jagamisfirmade eksperimendi tegelik siht on teada saada ühiskonna ekspluateeritavuse piir, ehk kui vähese eest on inimesed ise vabatahtlikult nõus tööd tegema. Sest põhjus, miks Uber võidab taksofirmasid on ju see, et Uberi juhid väidetakse olevat n.ö. vabatahtlik tööjõud, kes lihtsalt juhtub tegema raha eest sõite. Ning Uberi kliendid samamoodi vabatahtlikult on nõus vähemate tingimustega, sest see on ju odavam kui tavaline takso. Seevastu taksosid hoiavad tagasi kallimad kindlustusnõuded jms standardid, mis algselt olid mõeldud klienti kaitsma. Lõppmäng oleks siis see, et tööd saavad vaid need, kes on nõus vabatahtlikult rohkem tunde töötama vähema palga eest, ja firmad saaks sisuliselt nõuda inimestelt hoopis enam kui 40-tunnist töönädalat, sest töötajate teine valik on nälgida.

  25. Jolli
    okt. 26, 2016 @ 02:43:45

    Vasta

  26. ckrabat
    okt. 26, 2016 @ 08:37:17

    Vasta

  27. huviline
    okt. 26, 2016 @ 21:11:43

    @guybrush

    “Teine, ja palju kurjem pool (mis võib vabalt olla Uberi miljardite tegelik sisu), on see, et jagamismajanduse abil saab kapitalism tagasi võita tööstandardite vallas tehtud arengud nagu näiteks 40-tunnine töönädal, tööandjapoolne tervisekindlustus jne.”

    See on asjakohane mõte. Muidugi, laiend “kapitalism” on ehk liiga kõikkehõlmav, aga pole kuulnud, et tandem Palling/Vaher kuskil oleks rääkinud midagi tööõiguse rikkumisest jagamismajanduse puhul. Võib-olla aga tõesti, et jagamismajanduse läbi murenevad kõik senised liberaalse demokraatia standardid, sh tööstandardid, mida seni suudetud on võita.

    Vähemalt sõiduki jagamismajandus rikub ilmselgelt töö-ja puhkeaja seaduses ettenähtud piirnaguid tööajale ja puhkeajale. Variant, et jagamisvedu osutab füüsiline isik füüsilisele isikule, ei tühista vajadust, et liikluses osaleksid puhanud isikud, mitte pärast päevatööd väsinud, aga perekonna ülalpidamiseks raha teenima sunnitud vaesed autoomanikud.

    @ckrabat

    “Mõtle ise midagi paremat välja, aga see on muidugi raske ja paneb pea valutama, selle asemel on parem kaevelda, et suured poisid teevad liiga.”

    Olen korduvalt kirjutanud mis on lolliks sõimamises valesti või nagu sa ütled, liigitamises. Ei hakka seda kordama. Pole vaja suurt pead, et mõista väljamõeldu ebaobjektiivsust ja erapooletust. Võid seda isiklikult ignoreerida, kuid avalikult on sellel piirangud, millega on määrtud suunad ja hoiakud.

    Lapsepõlve nägemine mustades värvides, ükskõik kui halb nõukogude aeg ka oli, pole samuti kuuluv tooni juurde, mida oleks meeldiv kuulata. Arvan, et üldisemalt.

    Mingeid arvandmeid kaebamise levimise kohta ühiskonnas pole mõistetavatel põhjustel kunagi võimalik anda. See on igas ühiskonnas varjatud, järeldusi tuleb teha vääritute faktide põhjal, mis on kättesaadavad peamiselt meedia vahendusel.

    Teema lõpetuseks: inimõigused on isiku õigused riigi vastu ja sellisena õigustatud. Kriitika inimõiguste kohta kasvab peamiselt kahest juurest, esiteks maailma globaalsete kliimamuutustega seoses, nö ökoriik, teiseks õigusnormi loogilise struktuuri puudumise tõttu inimõigustes, olles rohkem identiteedinormi või moraalinormina mõistetav.

    Vasta

    • guybrush
      okt. 27, 2016 @ 06:52:49

      @huviline

      “See on asjakohane mõte. Muidugi, laiend “kapitalism” on ehk liiga kõikkehõlmav, aga pole kuulnud, et tandem Palling/Vaher kuskil oleks rääkinud midagi tööõiguse rikkumisest jagamismajanduse puhul. Võib-olla aga tõesti, et jagamismajanduse läbi murenevad kõik senised liberaalse demokraatia standardid, sh tööstandardid, mida seni suudetud on võita.

      Vähemalt sõiduki jagamismajandus rikub ilmselgelt töö-ja puhkeaja seaduses ettenähtud piirnaguid tööajale ja puhkeajale. Variant, et jagamisvedu osutab füüsiline isik füüsilisele isikule, ei tühista vajadust, et liikluses osaleksid puhanud isikud, mitte pärast päevatööd väsinud, aga perekonna ülalpidamiseks raha teenima sunnitud vaesed autoomanikud.”

      Ilmselt “röövkapitalism” oleks siin parem sõna, ilmestamaks soovi vähendada kulud ja tõsta tulud, antud juhul töötajate heaolu arvelt. Pidevad legaalsed probleemid Uberi ja muude jagamismajandajatega on minu jaoks selge märk sellest, et nende firmade kasumimarginaal sõltub otseselt sellest, kui palju saab rikkuda tarbijate/töötajate õigusi. Kooskõla seadustega nõuab jagamismajandajatelt lisakulusid ja -kohustusi – see aga ei meeldi investoritele. Sinisilmsed jagamismajanduse pooldajad aga ei saa jälle aru, et odavad teenused tulevad vähema regulatsiooni s.t. nende endi õiguste arvelt. Rikkamal elanikkonnal ilmselt vahet ei ole, sest nende raha ja mõjuvõim kaitseb neid. Vaesematel tuleb loota riigi ja seaduste peale.

      Tõetera on muidugi sees jutul, et osad seadused, mis jagamismajandusele jalgu jäävad, on tehnoloogilist arengut silmas pidades aegunud, aga siin tulebki olla hästi terane ja mitte ulja moderniseerimise käigus käest anda praegust töökeskkonda ja -tingimusi. Pikemas perspektiivis tähendab globaliseerunud maailm muidugi seda, et arenenud ja areneva maailma elustandardid ühtlustuvad, aga see ei pea tingimata tähendama arenenud maailma jaoks langust.

      Tegelikult võib vist öelda ka, et jagamismajandus on tööjõu ülekülluse sümptom. Uberit ei eksisteeriks sellisel kujul, kui poleks piisavalt palju inimesi, kes on nõus taksona töötama väiksema raha eest, kui tegelikud taksojuhid. S.t. konkurents sellisele tööle on nii suur, et Uber saab ära kasutada inimesi, kes on nõus nii väikese raha eest tööd tegema.

      Airbnb tekitab muide teist sorti probleeme – inimesed, kellel on olnud õnne soetada palju kinnisvara magusas kohas, saavad Airbnb kaudu seda nüüd hoopis tulusamalt välja üürida. See tähendab aga, et nendes kohtades üürihinnad tõusevad ja vaesem elanikkond on sunnitud ära kolima elukalliduse tõttu. Seda nimetatakse vist gentrifikatsiooniks.

      Kokkuvõtvalt tundub, et jagamismajandus pigem suurendab rahalist ebavõrdsust ühiskonnas, ja seega ka tekitab pingeid ja rahulolematust.

      Vasta

    • js
      okt. 27, 2016 @ 17:31:35

      Millega iganes inimõigusi ei kritiseeritaks, sõda vabastab meid neist kõige kiiremini. Vaenupoolte vastastikused ja üha rängemad süüdistused ülekohtu toomisest vabastavad riigialamad kärmelt südametunnistusese piinadest. Leonard Cohen ütleb nii:

      “They’re lining up the prisoners
      And the guards are taking aim
      I struggled with some demons
      They were middle class and tame
      I didn’t know I had permission to murder and to maim
      You want it darker”

      Vasta

  28. ckrabat
    okt. 26, 2016 @ 22:37:53

    Nojah, kui vanajumal on mõne huumorimeelest ilma jätnud, siis pole nagu midagi teha, seda ei anna ravida ka. Muide, seda peetakse ka üheks sallimatust soodustavaks teguriks ja nii võibki alguse saada soov vägivalla abil maailma parandama hakata. Või nagu Kivisildnik ütleb, küll teises kontekstis: “Huumorimeele puudumine on sektantidele ja napi närvikavaga bioloogilistele organismidele iseloomulik.” http://www.ohtuleht.ee/741662/-kivisildnik-feminism-ehk-silmaklappidega-kurjuse-voidukaik

    Panen siia veel ühe loo, mis läheb nagu teemasse ka. Kes saab aru, see saab, kes mitte, Jumal temaga:
    http://arvamus.postimees.ee/v2/3867079/taavi-minnik-idaeurooplane-ootab-isa-ehk-homo-soveticus-e-viimne-ohe

    Möödunud nädalal sain pärast arvamusloo «Vanake Kupce lahkumine» avaldamist erinevat laadi tagasisidet, nii positiivset kui ka negatiivset. Viimase puhul oli kõige üllatavam Toomas Hendrik Ilvese ja Arnold Rüütli kaitsele viskunud vanemate prouade (ja ka mõne härra) raevukas reaktsioon – nad helistasid ja kirjutasid, et oma nördimusest teada anda. Nende reageeringu juures mängisid rolli erinevad faktorid, alates huumorimeele puudumisest (paljud pole võimelised mõistma ei sarkasmi ega irooniat ning vananedes nõrgeneb inimeste huumoritaju paraku veelgi) kuni selleni, mida võib täheldada paljudes postkommunistlikes Ida- ja Kesk-Euroopa maades ning mida on kunagi kirjeldanud psühhoanalüüsi isa Sigmund Freud. Eksisteerib väga tugev juhifiguuri identifikatsioon: juht kui isa. Paljude jaoks sobitub just riigipea sellesse rolli. Olgu selleks Päts, Rüütel või Ilves. Ja otseloomulikult ei tohi isa kritiseerida.

    Sellises samasuses on ühtlasi tugev seksuaalne komponent, millele näivad olevat vastuvõtlikud naisterahvad erinevates vanuserühmades. Ja erinevates riikides. 2009. aastal ostsid just eelkõige naised Moskovski Komsomoletsi kogu tiraaži kohe hommikul ära, kuna lehe esikaanel oli palja ülakehaga Vladimir Putin. Venemaa 64-aastase juhi seksapiilsuse kummardamine sealses ühiskonnas on äärmuslik näide, kuid tugev ja enesekindel liider ilusas ülikonnas või šiki kikilipsuga tekitab imetlust ning alateadlikku seksuaalset tõmmet mujalgi.

    Viimastel Eesti presidendivalimistel kõlas meedias ühe ja teise arvamusliidri mõte, et valitav president võiks olla terve eesti rahva isa või ema. Kersti Kaljulaidil on suurepärased eeldused heaks presidendiks saada. Kuid absurdne isa või ema ootuse tagant õhutamine toob tulevikus paratamatult kaasa pettumuse. President ei pea olema isa ega ema ning jäägu minevikku ajad, mil elati mõisnikust isa eestkoste all suurperedena või kui režiim kultiveeris teadlikult juhi isakuju. Ida- ja Kesk-Euroopas oleks tegelikult viimane aeg minevikul minna lasta. Õiglast, aga vajadusel ka karmi isa taga igatsev kunagine homo soveticus näib tänapäeval juba arhailise rudimendina ning pole vahet, kas selle seltskonna esindajatele meeldis kunagi kommunistlik režiim või mitte, ta on praegu üks osa selle arhailisest pärandist.

    Just see homo soveticus’e jäänuk hääletab Ida- ja Kesk-Euroopas nüüd aktiivselt kohalike maavillaste Trumpi-teisendite poolt ning see on viinud juba oma nukrate tagajärgedeni: Poolas on võimul putinliku Ühtse Venemaa kohalik kaksikvend Õigus ja Õiglus, Ungaris on aga mindud nii kaugele, et asutud sulgema valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti väljendanud väljaandeid. On vaid üks lootus autoritarismi ja totalitarismi taagast vabaneda: põlvkondade vahetus. Loodetavasti leiab see väikestes ning maailmale avatud Ida-ja Kesk-Euroopa maades aset kiiresti ja valutult.

    Minu poolt ühtlasi selle debati lõpp.

    Vasta

  29. Jüri
    okt. 29, 2016 @ 17:05:27

    Trumpi ja teiste võidukäik ongi tingitud põlvkondade vahetusest. Kadunud on see põlvkond kelle ainus infoallikas oli telekas ja keda sai natsidega kollitamisega iseennast hävitama panna. Või siis meie kontekstis venelastega.

    Muideks mis natsidel ja venelastel häda oli. Mõlemad said aru, et 1940date Euroopa ei saa elada pimeduses müüride taga ning mõlemad avasid ühiskondi nagu konserve. Ja sarnaselt tänapäevaga oli tol ajal tagurlasi, ntx Poola juudid kes ei saanud aru, et mõned ebamugavused on hind, mis tuleb vabas ja avatud maailmas elamise eest maksta…:D

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 29, 2016 @ 17:56:31

      Ken Booth rääkis umbes kümme aastat tagasi 20-aastasest kriisist. Praegu me oleme just selle keskpunktis, mis kestab niikaua, kui uus põlvkond peale kasvab. Nn “the millennials” grupp, mis on 1980-d ja hiljem sündinud esindavad juba uut tüüpi maailmavaadetet, mis on palju avatum ja koostöövõimelisem. Praeguse “reverse wave” keskmes on vägagi staatilisena mõjunud külma sõja aegsesse võrdlemisi suletud ja polariseerunud maailma sündinud põlvkonnad, kellel on kiiresti uueneva maailmaga adapteerumisel suured kohanemisraskused ja põlvkonnad 40+ moodustavadki Trumpi ja temaga sarnast maailmavaadet esindavate gruppide selgroo. Eestis ja muudes perifeersetes piirkondades võib see põlvkondade vahetus muidugi kauem aega võtta.
      Päris hea analüüs:
      https://www.washingtonpost.com/news/wonk/wp/2015/10/15/i-asked-psychologists-to-analyze-trump-supporters-this-is-what-i-learned/

      Vasta

      • js
        okt. 29, 2016 @ 20:29:21

        Hmm, kui saabuv põlvkond juhtumisi ongi avatud ja koostöövõimeline, siis unustanuna II maailmasõja ja alludes oma avatuses Aaviksoo “infoühiskonna” mõjutustele, veendununa oma ilus ja inimõigsuses, saab sellest põlvkond, kes ei kujuta ette sõja õudusi ning temaga võib vabalt minna nagu Coheni loos “You Want it Darker”. Demons, middle class and lame, they didn’t know they had permission …

        Cohen ja Kender räägivad ikka väga sarnastest asjadest. Minu õnnetus on selles, et ma ei näe seda tulevat põlvkonda mitte kusagil. Oleks õpetaja või õppejõud, puutuks selle põlvkonnaga kusagil kokku, siis arvaks ehk teisiti.

        Ma ei tea, võibolla ma ei oska õiges suunas vaadata.

      • ckrabat
        okt. 29, 2016 @ 20:48:30

        “Minu õnnetus on selles, et ma ei näe seda tulevat põlvkonda mitte kusagil.”

        Meedia neist ju ei räägi 😀
        Meedia räägib EKREst, Trumpist, Pegidast, Putinist, islamistidest, migrantidest, kohe algavast suurest sõjast jms, mis on ekstreemsed ja äratavad tähelepanu ja mida on kergem tarbijaühiskonnas maha müüa ja see tekitab heausksele meediatarbijale kõverpeeglipildi. Lisaks on nii tehnoloogiline areng ja kommunikatsioonivahendite pealetung olnud viimasel ajal ülikiire, mis loomulikult tekitab pingeid, sest vanaga harjunud ühiskonna liikmetel on sellega raske kaasas käia. Meediat ei huvita normaalsus, sest seda on väga raske müüa. Sellegipoolest ma usun, et normaalsust on maailmas palju rohkem kui ebanormaalsust, vähemalt nende muljete põhjal, mis on mulle päris maailmast jäänud. Ma kusagil Delfi kommentaariumis väga ei käi ka muidugi. 😀

      • js
        okt. 29, 2016 @ 23:30:30

        Sellist nukrat lugu juhtusin lugema: ‘It wasn’t about killing people’: what drove a British farmer to the Syrian frontline?

        https://www.theguardian.com/world/2016/oct/29/isis-wasnt-about-killing-people-what-drove-british-farmer-syrian-frontline

  30. Jüri
    okt. 29, 2016 @ 18:33:14

    Soovmõtlemist analüüsiks ei saa analüüsiks nimetada. See WP artikkel meenutab kergelt Hitleri punkris 1945 aasta aprillis toimunud analüüsi Wencki armee rünnakuplaanide kohta ja kogu meedia on natukene Panzer Bär,i moodi. See oli siis viimane meediaväljaanne mis Saksamaal 1945 toimis ja otse loomulikult ennustas see veel oma viimases numbris lõplikku võitu.

    Tõsi küll, millenialite hulgas on vasakäärmuslasi aga see vihkav jõuk ei suutnud isegi Bernie Sandersist demokraatide kandidaati teha.

    Uuest põlvkonnast hakkab harilikult rääkima seltskond kes on omadega nii pekkis, et ei suuda enam läbi kukkumist ratsionaalselt selgitada. Siis tulevadki jutud uuest põlvkonnast kes fännab kommunismi ja terrorismi. Eelmise Euroopa Liidu kukutaski kokku uus väärikas ja inimlikus ühiskonnas sündinud ja kasvanud uus põlvkond.

    Kus need kümned või sajad tuhanded punalippude alla kogunenud noored siis on? Kui noored tõepoolest oleksid progressiivsed siis peaks see kusagilt välja paistma.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 29, 2016 @ 18:42:36

      Juba selline mingite lippude alla kogunevate jõukude ootus viitab väljasurevatele põlvkondadele 😀 Tänapäeval ei käi asjad enam niiviisi ja mingite lippude alla võivad koguneda sellised vanemas keskeas põlvkonnad ja erilist vahet pole kas nende punalippe kaunistavad sirp ja vasar või siis svastika või suudavad selle mingi omamoodi krempliga kaunistada, mingil hetkel tekivad neil füsioloogilised liikumisvaevused ja nende kogunemised meenutavad üha enam väljasurevate punaveteranide kogunemisi. Mingisugust revolutsiooni ei pea tulema, kõik toimub loomulikult, vanad põlvkonnad surevad välja ja uued, maailmast teistmoodi aru saavad põlvkonnad võtavad nende koha üle, nii lihtne see ongi 😀

      Vasta

  31. Jüri
    okt. 29, 2016 @ 19:19:51

    No oletagem, et tänapäeval tõepoolest enam lippude alla ei koguneta aga kusagilt peaks see noorte kommunismiihalus ju välja paistma.
    On meil äkki siis internet Marxi ideaalidega üle ujutatud? Või siis kuidas selgitada natsivärgi üha suurenevat populaarsust. Marxismuse parimad päevad jäävad ju aastakümnete taha. Meilgi siin ei teadnud 10 aastat tagasi EKREst ja SAPTKust mitte keegi mitte midagi.
    Kui Sinu teooria kommunistlikest noortest paika peab, siis kus kivi all see uus põlvkond peidus on ? Küsitlused võivad geipeppu käia, totalitaarses ühiskonnas ei julge keegi oma tegelikke mõtted avaldada.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 29, 2016 @ 19:29:22

      Kui Sinu teooria kommunistlikest noortest
      ?????
      Minu teooria kommunistlikest noortest? Mina rääkisin noortest küll, aga kommunismuse mõtlesid küll ise neile külge.

      Vasta

  32. Jüri
    okt. 29, 2016 @ 19:51:41

    No kui noored toetavad kommunismi, siis nad on ju kommunistlikud. Või siis kultuurimarksistlikud või vasakäärmuslased või lihtsalt vihkajad.

    Aga egas nimi polegi oluline. Kus see “uus põlvkond” siis ikkagi peidus on ?

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 29, 2016 @ 20:18:26

      😀 Mida sa konkreetselt praegu jood, ma ei suuda kuidagi samale lainele saada? 😀
      Või on sinu ajud kusagil marksismi-leninismi õhtuülikoolis nii korralikult ära pestud, et sa ei suuda kuidagi sealt enam välja tulla ja näed kogu maailma mingis väga kitsas kommunismuse ja natsismuse vahelise viimse võitluse bipolaarses häires? Sellega on nii, et nagu juba kuulus Ivar nõukogude armeest ütles, et tal löödi sõjaväeteenistuses pea igasuguseid teadmisi nii triiki täis, et midagi muud sinna enam juurde ei mahtunud 😀
      Usu mind, seda uut põlvkonda sellised lubjased sajandite taha ulatuvad eluvõõrad teooriad eriti ei koti ja kui mõne sellise friigi kusagilt leiadki, siis neid ei ole tavaliselt rohkem kui sind ennast. Tänapäeva noored elavad hoopis ühes teises maailmas, mis on palju mitmekesisem ning mitte niivõrd hirmust ja suletusest määratud kui mõni põlvkond varem. Seda nägime kasvõi Brexiti hääletuse puhul, kui noored nägid rohkem ühist tulevikku Euroopas ja kõiksugused hirmud kammitsesid rohkem vanemat ja ka väiksema kooliharidusega põlvkonda, kelle kokkupuuted teistsugustega ongi väiksemad ja seetõttu on neid kergem ka kõiksugustele hirmudele allutada.

      Vasta

  33. ckrabat
    okt. 29, 2016 @ 20:34:58

    Vasta

  34. Jüri
    okt. 30, 2016 @ 00:07:29

    Praegu ma ei joo midagi….kui pummeldada tahan, siis Saku hele aga seda juhtub harva. Natsi asja ei saa tahmas peaga ajada.

    Brexiti näide on ei sobi, me ei näinud neid noori vaid vasakäärmuslased rääkisid, et noored olevat justkui Brexiti vastu hääletanud, sest nad tahavad tööpuudust, vaesust viletsust vägistamist ja terrorismi ning ilma selleta polevat neil tulevikku. Noori ennast me ei näinud,

    Lääne pool muideks on seda uut põlvkonda oodatud nii 50 aastat. Et tulevad noored, kel pole neegriga ühes bussis sõitmise ja multikulti vastu mitte midagi.

    Aga uus põlvkond sai vanaks ja brexiteerub ja trumpeerub. Trump ei kandideeri ju mitte Kihnu vallavanemaks vaid riigpeaks ühiskonnas kus neid progressiivseid noori on aastakümneid oodatud.

    Mille poolest need millenialsid on teistsugused kui eelmised noored kes kõik natsiks hakkasid. Ja keda tänapäeval maakateks sõimatakse. Meil muideks noored käivad ka väljamaal, ntx militaarturismil Afganistanis ja Iraagis. Ma ei hakka siia kirjutama, mida nad neist teistsugustest arvavad.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 30, 2016 @ 05:55:59

      “Brexiti näide on ei sobi, me ei näinud neid”
      Infoagentuur “naised saunas rääkisid” võib alati asjadest omamoodi aru saada, mina räägin üldistest trendidest ja vastavatest uuringutest, nt http://www.bbc.com/news/uk-politics-36616028
      Loomulikult oli ligi veerand noortest ka vastupidiselt seisukohalt, see on päris suur arv, aga seda ei saa üldistada tasandile “kõik noored” – keskeltäbi oli noori rohkem Remain leeris, penskareid rohkem Leave leeris. Sellepärast, et noored olid eluga “out there” paremini kursis ja ei kartnud neid poola torumehi niiväga. Kui mina räägin noortest, siis mitte äärmuslastest, kelle tegelik arv on marginaalne, kuid nad lihtsalt karjuvad kõvemini ja saavad meedias seetõttu ebaproportsionaalselt suuremat tähelepanu, vaid ikka täiesti tavalistest oma igapäevast elu elavatest ja probleemidega vastamisi seisvatest noortest, kes ei ole kusagile kaldu. Lihtsalt põlvkond tervikuna on rohkem ringi liikunud, näinud ja kokku puutunud igasugustega ja nende maailmapilt on laiem, keskeltläbi muidugi. Suletus tekitab loomulikult rohkem hirmu ja viha teistsuguste ees, sellepärast on nende nn “maakate” seas rohkem äärmuslikke meelsusi ja kui sa viitasid nn militaarturismile, siis militaarne keskkond on juba iseenesest ekstreemne, mis võib samuti eluhoiakuid mõjutada.
      “uus põlvkond sai vanaks ja brexiteerub ja trumpeerub.”
      Seda võib nimetada jällegi täitumata ootusteks, mõni ootab kommunismust, teine jälle natsismust ja las nad seda rõõmsasti teevad, kui nad just ei taha oma ootustele kiirendust anda ja ligimestele ohtlikuks muutuvad. Brexiteerumine ja trumpeerumine iseloomustab siiski teatavaid generatsioone, kes on teatavasti surelikud. Neukkugeneratsioon sureb lähema paari aastakümne jooksul kindlasti välja, kuigi millalgi võivad tekkida uusneukkud nagu natside asemele tekkisid neonatsid, aga nemad on kindlasti marginaalid. Uue generatsiooni vanuritel saavad olema hoopis teised mured ja mingid 19.-20. sajandi ideoloogiad surevad lihtsalt välja, sest ühiskondlikud olud saavad olema igal juhul teistsugused, kellele paremad, kellele halvemad, aga kindlasti mitte sellised nagu mitusada aastat tagasi. Äärmuslus ise ei kao muidugi kusagile, ta omandab lihtsalt teistsugused vormid, küllap mõeldakse mingid omamoodi tondid välja.

      Vasta

  35. ckrabat
    okt. 30, 2016 @ 17:39:51

    Urmas Sutrop: ajakirjandus ei tohi meid sõjaga hirmutada
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/urmas-sutrop-ajakirjandus-ei-tohi-meid-sojaga-hirmutada?id=76093995
    Maailm on ärev. Ning see ärevus tungib iga päevaga üha rohkem meie ellu. Kui Venemaa ründas Gruusiat, siis tundus see veel kauge lokaalse konfliktina. Krimmi ebaseaduslik liitmine Venemaaga ning sõda Ida-Ukrainas tõid sõja meile lähemale. Süüria sõda, kus Venemaa süüdimatult rahulikke elanikke, haiglaid ja muid tsiviilobjekte pommitab, on sõja muutnud väga reaalseks. Selleks, et säilitada sisemist rahu, on vaja sõjaohu teemat käsitleda väga tasakaalukalt. Aktuaalset Kaamerat vaadates tundub, et sõda on juba alanud. Me näeme ärevaid uudiseid siia saabuvatest liitlastest ning läänemerel ülbitsevatest Vene laevadest ja lennukitest ning igasugustest raketisüsteemidest.
    Kogu meie ajakirjandus peaks teemat käsitlema tasakaalukalt ja meid rahustavalt. Ajakirjandus on psühholoogilise kaitse eesliinil. Sõjateemat on küll kerge müüa, aga pärast on raske selle tagajärgedega tegeleda. Kui rahvas on hirmunud, kui vastase asemel heidutame oma rahvast, siis on ju meie vaenlase eesmärgid juba osaliselt täitunud. Meie elanike hirmutamisega tegelevad niigi igasugused sputnikud, baltnjuusid ja muud Vene ajupesu ja propagandakanalid. Ajakirjandus peaks endalt küsima, kas me tahame muutuda nendesarnasteks.

    Vasta

  36. Jüri
    okt. 30, 2016 @ 17:42:54

    Ma pakuks, et hoopis kultuurimarksismus on välja suremas. Aga kui nüüd silmaringi avardamisele mõelda, siis kuhu peaks üks noor inimene või siis minusugune minema, et neid “normaalseid” teistsuguseid näha ?

    Millist piirkonda Sa soovitaksid külastada, et huviline saaks oma silmaga veenduda, et “nadonsamasugusednagumeie”

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 30, 2016 @ 18:10:51

      Ma arvan, et üsna pea lähevad veega alla kõik need ilusad 19.sajandi teooriad, nii kultuurmarksismus kui ebakultuurmarksismus, mille ühest harust on muide ka fašismus ja natsionaalsotsialismus valja kasvanud.
      Mitut ebanormaalset teistsugust sa oled üldse näinud, ma pean silmas selliseid, kes sind nähes kohe tapma ja vägistama kukuvad või vähemalt võtavad sotsiaalabi käest ära? Hea oleks, kui saaks koos nimede ja aadressidega. Need, kelle kohta sa meediast lugenud oled, ei lähe arvesse. Üldiselt võiksid alustada nende otsimisega koduõue pealt ja nende sõimamise või peksmise asemel võiksid kõigepealt püüda nendega rääkida. Ära löö last, vaid räägi temaga, junõu! Ja siis tee kindlasti märkmeid ja kirjuta üles kõik need, kes sind tappa ja vägistada üritasid. Muidugi, kui on ikka kindel soov teistsuguseid tundma õppida, võid ju minna kasvõi ümbermaailmareisile, mida rohkem, seda uhkem.

      Vasta

  37. Jüri
    okt. 30, 2016 @ 18:25:42

    Ma neid teistsuguseid olen ikka üsna omajagu näinud. Mul töö Lähis Idas ja Aafrikas. Ja muidugi on terve Euroopa läbi kolatud. Ja suheldud on nendega ka nii 19 aastat. Mõned on jah normaalsed aga neid on imevähe.

    Sellepärast ma Sinu käest küsingi. Et kuskohta need noored siis silmaringi avardama peaksid minema. Ise ma ei oska ühtegi soovitada. Paremal juhul on need teistsuguste asualad lihtsalt jõledad slummid ja hullemal juhul eluohtlikud.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 30, 2016 @ 19:08:17

      Ma olen ka neid ikka omajagu näinud, aga erinevalt sinust ma ei üldista ega tunnista kollektiivset süüd ning vastutust. Süüdi on konkreetsetes tegudes ikka konkreetsed isikud, mitte rahvus, riik, rass jms. Lihtsam on muidugi probleemide lahendamise asemel tegeleda süüdlaste identifitseerimisega, aga kes esimesena kivi viskab, kas ta ise on ikka patuta jne.

      Vasta

      • Jüri
        okt. 30, 2016 @ 19:20:08

        No ma küsiks siis ikka, kus neid va pahasid nii vähe on, et huviline võib oma elu ja tervise pärast muretsemata nende teistsugustega asustatud piirkonnas väikese tiiru teha ja veenduda, et neil pole häda midagi.

        Hämmastav, et keegi kutsub üles maailma nägema ja silmaringi avardama aga keeldub kategooriliselt teed kätte juhatamast. Et siis näete, kohas x on 80% moslemeid, kuritegevus on väike, sotsabist elavad mõned üksikud, naabrukond on vaikne puhas ja võite julgelt sinna minna, nendega suhelda ja ise veenduda, et küll on ikka toredad inimesed.

      • ckrabat
        okt. 30, 2016 @ 19:26:52

        Hmm … omateada ma ju juhatasin, alusta kõigepealt koduõuelt ja sealt vähehaaval edasi, võid mitu tiiru ümber Maa teha, saad pealekauba teada, kas on lapik või ei ole. 😀

      • Jüri
        okt. 30, 2016 @ 22:45:56

        Ok, jätame siis soovitused kõrvale ja laseme Darwini teoorial siis tööd teha. Kas noor inimene hakkab natsiks või siis hakkab omal käel nende teistsugustega tutvust tegema ja kulditakse muldiks.

        Stormfronti omanik Don Black ilkus kunagi, et üks gäng teistsuguseid teeb oma rusikate ja suguelunditega paremat tööd kui tema ja kõigi teiste veebisaidid kokku.

        11 päeva pärast saame teada kas USA valgeid on piisavalt alandatud, pekstud ja vägistatud või on veel vaja.

      • guybrush
        okt. 31, 2016 @ 05:02:29

        Viimasel ajal Brexiti ja Trumpi kohta lugedes on mulle pigem jäänud mulje, et asi ei ole üldse mingis natsismuses või kommunismuses, vaid varanduslikus kihistumises. Näiteks Brexit tuli sellepärast, et UK tooride kasinuspoliitika ja erastamismaania lõi maapiirkondi ja vaesemaid elanikke kõige valusamalt ja erastamine liigutas rahavood pigem rikaste kätte. Samal ajal lükkasid UK poliitikud vastutuse endi tehtud otsuste eest hoopis Brüsseli kanda, kuigi isegi seal on UK-l ometi vetoõigus ja mitmeid muid erilisi õigusi ELis.
        Trumpi puhul kehtib enamvähem sama, kuigi olukord on skisofreenilisem. Sotsialism kui sõna on USA-s kommunismi sünonüüm, ja seega ei taha mitte keegi kuulda asjadest nagu sotsialiseeritud tervishoiusüsteem, ühistransport ega toetused vaesematele. Seega kuigi Trumpi (ja vabariiklaste) toetajaid motiveerib praegu hääletama tööpuudus ja langev elukvaliteet, kuid mitte ükski Trumpi ideedest ei saa tegelikult olla lahenduseks tema valijate probleemidele, sest töötavad lahendused on aastakümnetepikkuse kommunismivastase propaganda tulemusena rahvale täiesti vastuvõetamatud.
        Ühine joon Brexiti ja Trumpi puhul on see, et kõigi hädade tekitajaks üritatakse maalida globaliseerumine, immigrandid ja liberaalsed väärtused. Võib-olla sellepärast, et neile probleemidele on olemas “lihtsad” lahendused.

      • guybrush
        okt. 31, 2016 @ 05:48:23

        Ja Jürile konkreetsemalt vastuseks: Euroopas on olnud aastakümneid juba miljoneid moslemeid (ja ka miljoneid muid “teistsuguseid”). Kui vastab tõele su jutt, et “normaalseid on imevähe” või misiganes muud tihti esinevad väited a la “islam ja euroopa väärtused on kategooriliselt erinevad ja ei sobi kokku”, siis peaks ju kuskil lausa sõda lahti olema või ei?
        Nagu poleks olnudki olemas IRA, ETA, RAF või niisama ülemeelikuid jalgpallihuvilisi.
        Ma ei eita, et Euroopas on eri kultuuride vahel konflikte ja poliitikud on teinud hulga valesid otsuseid, aga üldine tendents on ikkagi see, et vägivalda on vähem ja inimesed integreeruvad. Aga seda ei näe, sest teemal ei kirjutata, ja klikke müüb see, kui kuskil keegi jälle kakles. Samuti isiklikest kogemustest lähtudes võin ma öelda, et moslemiprobleemi pole ollagi, küll aga on õhtuti Tartus Rüütli tänaval reaalne võimalus sattuda füüsilisse konflikti.

      • Jüri
        okt. 31, 2016 @ 09:29:56

        Oh Jumal. Või siis Allah, see on viimasel ajal populaarsem. Tegelikult pole Islamiriigi territooriumil ka mingit vägivalda, nii et külastage aga julgesti seda kanti aga vaat Tartusse Rüütli tänavale ärge sattuge…:D

        Sõda tõepoolest pole, pigem okupatsioon. Sissetungijad retsivad põliselanikke ja need ägavad türannia küüsis. Egas 1941 aasta Poolas ka sõda polnud, lihtsalt kuulujutud väidavad, et juutide igapäevaelu oli veidi närviline aga ametlikud allikad et siis natsi Saksamaa meedia lükkas selle paremäärmusliku laimu ümber.

      • guybrush
        okt. 31, 2016 @ 10:16:02

        Kas sul on pakkuda mingeid konkreetseid näiteid või piirdud välja mõeldud õlgmehikestega?

      • Jüri
        okt. 31, 2016 @ 11:09:09

        Ja mille kohta Sa täpselt näidet tahad ? Natsid juudid või panen siia ntx Suurbritnnia vägistamisgängide hirmulood ja kuidas politsei ja omavalitsus kõike kinni mätsis. Või selle lekkinud Saksa politseiraporti kus 1990-2010 tapsid sisserändajad 8000 sakslast ja haiglaravi vajas 4 miljonit.

      • ckrabat
        okt. 31, 2016 @ 11:09:34

        Ma küsiksin veel Jürilt üle, kuidas õigustab vägivald Islamiriigis vägivalda Tartus Rüütli tänaval? 😀
        Teiseks, vägivalla taga Islamiriigis on ikkagi mingid konkreetsed tüübid, kes seda organiseerivad ja täide viivad, mida ei saa lihtsalt inkrimineerida mingile suvalisele tondile, kes näeb samamoodi välja, räägib sama keelt või on juhtumisi sama usku. Kuidas sulle endale meeldiks, kui sinu kaela kirjutatakse sinu kaasmaalaste kuriteod, mille nad on kusagil toime pandud? Näiteks kui eestlased röövisid kusagil Soomes või Austraalias juveelipoodi, siis võtame kinni ja karistame esimest ettejuhtuvat, vahet ju pole 😀
        Või siis kirjutame kõik Hitleri kuriteod eestlaste (või sakslaste) kaela, nad on ühed natsid kõik 😀

      • Jüri
        okt. 31, 2016 @ 13:12:19

        Hitleri kuriteod on ammuilma nii sakslaste kui eestlaste kui ka kogu valge rassi kaela kirjutatud ja terve multikulti ideoloogia baseerub teesil, et rahvusriik = natsid ja gaasikambrid. Lisaks oleme me veel kollektiivselt süüdi neegrite orjastamises ja üldisemalt võtte kogu maailma pahedes. Huviline saab googlesse panna “white guilt”

        Tõepoolest, vägivalla taga on konkreetsed tüübid. Kõik ei vägivallatse samamoodi nagu kõik koerad ei hammusta ja kõikidest lahtistest elektrijuhtmetest ei saa surakat ja iga purjuspeaga sõit ei lõpe avariiga ja iga Lähis Idas seiklemine ei lõpe laibakotiga.

        Aga kuna inimesel on ainult üks elu ja tervis, siis me kasutame sellist kaitsemehhanismi nagu stereotüüpimine. Eriti siis, kui riskimiseks pole mingit vajadust. Näiteks me keelame täis peaga sõitmise ära või siis moslemite riiki sisenemise seest kummagi järele ei ole mingit vajadust. See ei ole inkrimineerimine. Kui Sind lennujaama turvaalale ei lasta, see ei võrdu terrorismisüüdistusega.

        Ja kust Sa võtad, et ma Rüütli tänava vägivalda õigustan. Ma propageerin seda teesi, et peks ei ole inimõigus ning relvaseadust tules muuta USAga sarnaseks. Et siis rusikaga lööja võib südamerahuga maha lasta.

      • ckrabat
        okt. 31, 2016 @ 18:28:40

        “Aga kuna inimesel on ainult üks elu ja tervis, siis me kasutame sellist kaitsemehhanismi nagu stereotüüpimine.”
        Ja selle stereotüübi ehitad sa muidugi ise kokku, kuidas parajasti meeldib. Meenutab väga ühe hispaania aadlimehe, Quijote nimeks, stereotüüpimisi. Aga siis ära imesta, kuid teised hakkavad ka sind stereotüüpima 😀

        “relvaseadust tules muuta USAga sarnaseks. Et siis rusikaga lööja võib südamerahuga maha lasta.”
        Ma hoiatan igaks juhuks ette, enne kui sa seal oma õigust praktiseerima hakkad, et päris elus käivad asjad Hollywoodi märulitest veidi erinevalt, suvaline relvaga vehkiv tüüp võetakse väga konkreetselt rajalt maha ja sealsed politseinikud on veidi karmimad vennad, kõigepealt tulistavad igaks juhuks pihta ja alles siis õhku. Probleem on seal rohkem relvade kättesaadavuses, kasutuses valitsevad seal sama karmid piirangud kui siin.

      • Jüri
        okt. 31, 2016 @ 20:26:56

        Aga teised stereotüübivad mind juba. Sina ise kaasa arvatud. Kas minusugused pole mitte harimatud maakad kes pole ringi reisinud ja sellepärast ei tea va neegri ja moslemihärradest ja prouadest midagi…:D

        Kogu Trumpi revolutsioon baseerubki äratundmisel, et pole vahet mida me teeme või tegemata jätame ei oma mingit tähtsust ja sellepärast pole ka mingit vajadust üritada vihkavale vasakäärmusele meele järele olla.

        Kas Sa USA vasakäärmuslikku kirjandust loed ? Näiteks Salonit või Huffingtonposti. Eriti just nutulaulu selle kohta kuidas ükski maagiline sõna enam ei mõju.

        Olemegi Ossid. Ja vihkame ja foobime. Ja kaastunnet pole meil mitte mingisugust. Putinit fänname ka.Silmaring on nii kitsas, et 6da põlvkonna hävitajate tiivaprofiilid tehakse selle järgi. Kardame kõike, välja arvatud seda millega vasakäärmus meid hirmutab. Vähemused ja erinevused ja inimõigused trambime jalge alla. Enne paneme veel Wehrmachti rautatud saapad ka jalga.

        Millega küll nüüd progress päästa ? USA vasakäärmuslased juba halavad, et Trump ei pruugi veel kõige hullem olla.

      • guybrush
        nov. 01, 2016 @ 04:43:46

        @Jüri

        “Ja mille kohta Sa täpselt näidet tahad ? Natsid juudid või panen siia ntx Suurbritnnia vägistamisgängide hirmulood ja kuidas politsei ja omavalitsus kõike kinni mätsis. Või selle lekkinud Saksa politseiraporti kus 1990-2010 tapsid sisserändajad 8000 sakslast ja haiglaravi vajas 4 miljonit.”

        Jah, täpselt see teine variant. Mul on sellistes aruteludes siiber kolmest asjast:
        1) iseenda isiklike kogemuste pealt laiade järelduste tegemine, s.t. stereotüüpimine. Mul on võib-olla sinuga risti vastupidised kogemused, kummal meist siis õigus on?
        2) kuulujuttude, hirmsuurte numbritega ja statistikaga tondi maalimine. Vähe sellest, et üliharva viitab keegi oma allikatele, umbes 50% juhtudel on artiklis keskendutud põhimõtteliselt sellele, et kuidas saaks mingit numbrit võimalikult ähvardavana kujutada. Veel toredam on see väide, et kuskil on midagi kinni mätsitud ja sellepärast ei kirjutata. Ilmselt ükskõik, mida ma ütlen on see nagunii vale, sest minu teadmised põhinevad avalikel andmetel, aga seal on pahad asjad kinni mätsitud. Siit edasi on juba hardcore vandenõuteooria ala: 9/11, lapik maa, natside kuubaas ja reptiilid.
        3) Minu väiteid sa sisuliselt ümber ei lükka. Euroopa on turvalisem ja vähem vägivaldsem kui varem ajaloos. https://ourworldindata.org/homicides/#homicide-rates-in-five-western-european-countries-1900-2009-pinker-2011ref

      • Jüri
        nov. 01, 2016 @ 21:51:03

        Ma küsiks veel, millised allikad Sulle sobivad ? Vasakäärmusega jageledes kipub alati “usaldusväärsuse” probleem üles kerkima.
        Et siis näiteks kanepiteemal vaieldes raiskasin ma tunde et teadusuuringutest väljavõtteid leida ja ainsaks tulemuseks oli, et vasakäärmuslane deklareeris kõik mu lingid Big Pharma poolt kinni makstud võltsinguteks.

        Euroopa on jah turvalisemaks muutunud aga tänu sellele, et inimesed kasutavad sõjatsooni ellujäämismetoodikaid.

      • guybrush
        nov. 02, 2016 @ 03:31:13

        @Jüri

        Esiteks ma ei usu, et ma olen vasakäärmuslane. Ma pigem ootan seda, et nii vasak- kui parempoolne seltskond rahuneks maha ja vaataks üle, milline olukord tegelikult on. Sest ma täiesti usun seda, et peavoolumeedia vaikib osad asjad maha ning raporteerib teisi liiga palju ja kallutatult. Kanepiteemaga olen vägagi kursis, ja alati on tore näha selleteemaliste artiklite kõrval pilte süstlatest, ilmselt eesmärgiga taguda trummi, et kõik tarvitajad on õelad narkomaanidest heidikud, kes ei saa ilma elada. Ehk siis lühidalt, ma tahan, et nendel teemadel saaks rääkida nii, et kumbki pool ei sõima, sildista ja on valmis uute teadmiste valguses ka oma seisukohta muutma.
        Teiseks, ma kipun uskuma neid väljaandeid, mille väited klapivad või vähemalt viitavad ametlikule statistikale, või mis pakuvad usutava seletuse selle kohta, miks ametlikud andmed ei klapi. Reeglina igasugused vandenõuteooriaid või muidu FB-kuulujutte edastavad väljaanded ei ärata usaldust. Samuti sellised, mis keskenduvad sellele, et mingi asja esinemisprotsent kahekordistus, kuid jätavad mainimata, et muutus oli 0.0001% pealt 0.0002% peale. Ja jutust võiks ka mulje jääda, et on tegelikult teemasse süvenetud – Postimehe stiilis välismaa väljaandest tõlgitud kolmest tekstilõigust näiteks ei jää.

  38. huviline
    okt. 30, 2016 @ 18:27:28

    Vasta

    • K_V
      okt. 30, 2016 @ 20:25:10

      Silvergeidi asjade tõendamiseks polnud kellelgi midagi peale ajakirjanduse üleskutse, et peab uskuma-uskuma-uskuma.
      Nüüd siis otsustas kodanik Raud puust ja punaselt ette teha, mismoodi üks tõeline usuhullus välja peab nägema.
      Mina näen euroopalikkust sedasorti usuhullusest hoidumises.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 31, 2016 @ 11:29:35

        Mina näen siin tegelikult ohtu, kui meedia võtab üle kohtuvõimu funktsioonid ja toimub kaks protsessi, üks meedia vahendusel, mis on laiemalt tajutav ja teine kohtus, mis ei huvita kedagi, sest meedia on oma “õiglase” otsuse juba teinud ehk toimub kohtuvõimu diskrediteerimine. Uuriv ajakirjandus on uuriv sel juhul, kui ta tugineb ikkagi tõestatud faktidele, mitte spekulatsioonidele. Silvergeidiga oli paraku nii, et tahtsime parimat, aga lõppes nagu alati – ehk siis viisteist minutit kuulsust ja kõik. Selgeks sai muidugi ka see, et erakondade rahastamise süsteemi (ehk probleemi ennast) keegi muuta ei tahtnudki.

      • huviline
        nov. 01, 2016 @ 05:06:52

        “Mina näen siin tegelikult ohtu, kui meedia võtab üle kohtuvõimu funktsioonid ja toimub kaks protsessi, üks meedia vahendusel, mis on laiemalt tajutav ja teine kohtus, mis ei huvita kedagi, sest meedia on oma “õiglase” otsuse juba teinud ehk toimub kohtuvõimu diskrediteerimine. ”

        Meedial pole mitte mingit võimalust kohtuvõimu funktsioone üle võtta. Meedial pole mingit kokkupuudet monopolismiga arvamuste õiguse valdkonnas, seevastu kohus on monopoolne õigustmõistev organisatsioon.

        Paljud ei suuda näivusel ja tegelikusel vahet teha. Meedia nagu kohus, selline sedastus ja kujutlus on meedia omatoodang, asjade meelelahutuslik ja intrigeeriv korraldus.

      • ckrabat
        nov. 01, 2016 @ 08:03:41

        “Meedial pole mitte mingit võimalust kohtuvõimu funktsioone üle võtta.”
        Meedial pole võimalust, aga meedial on soov üle võtta ja need pole päris samased. Mõlemad kuulutavad välja otsuse, selles on sarnasus, lihtsalt meedia käsutuses pole sarnaseid täitevmehhanisme otsuse täideviimiseks, ta ei saa kedagi vangi panna, kuid ta saab kujundada ühiskondlikke hoiakuid millegi või kellegi poolt ja vastu, koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Umbes sarnane vahe nagu füüsilise ja vaimse vägivalla vahel. Või siis Jüri eeskujul – meedia menetleb juhtumeid stereotüüpimise kaudu 🙂

      • K_V
        nov. 01, 2016 @ 19:51:18

        “Paljud ei suuda näivusel ja tegelikusel vahet teha.”

        “Postimehe” reklaam lubab oma tarbijatele mõtestatud maailma. Paljud ei kiirusta isegi küsima, kas neile maha müüdud mõtestatudmaailm on näivus või tegelikkus, vahetegemisest rääkimata.
        Tegelikkusega on üldse imelikud lood. Füüsikalise maailmapildi seisukohalt olla inimolendile kättesaadav ainult näivus, tegelikkus olla erinevate näivuste mõtestamisest saadud filosoofiline konstruktsioon.
        Praktilise meelelaadiga inimesed nimetavad tegelikkuseks seda, kuidas maailm neile parasjagu paistab, uurimata oma nägemuse päritolu.

  39. ckrabat
    nov. 01, 2016 @ 08:42:00

    Näide stereotüüpimisest:

    Vihakõnes süüdistatav Hollandi poliitik jättis kohtusse ilmumata
    http://uudised.err.ee/v/valismaa/151993c2-3ef5-4c4c-890c-972c8d5fae94/vihakones-suudistatav-hollandi-poliitik-jattis-kohtusse-ilmumata
    “Vabaduspartei juhti süüdistatakse selles, et ta lubas 2014. aasta kohalike valimiste kampaaniaüritusel vähendada marokolaste arvu riigis ning nimetas neid saastaks.

    Avalduses kirjutas ta veel, et Hollandi marokolaste hulgas on ebaproportsionaalselt palju hoolekandeteenuste saajaid ja kriminaale.”

    Küsimus on selles, kas saab saastaks nimetada maroko päritolu isikuid, kes ei tarbi hoolekandeteenuseid ja ei ole ka kriminaalid? Alustame kõigepealt sellest, milline on hoolekandeteenuste saajate ja kriminaalide protsent marokolaste hulgas ja kas see üldse võimaldab stereotüüpimist?

    Vasta

    • guybrush
      nov. 01, 2016 @ 09:51:13

      Siin mõned stereotüübid, mida inimestele meeldib uskuda, kuid mis tegelikult ei klapi üldse – https://www.ipsos-mori.com/researchpublications/researcharchive/3188/Perceptions-are-not-reality-the-top-10-we-get-wrong.aspx
      Mõned nopped:
      “Crime: 58% do not believe that crime is falling, when the Crime Survey for England and Wales shows that incidents of crime were 19% lower in 2012 than in 2006/07 and 53% lower than in 1995[ii]. 51% think violent crime is rising, when it has fallen from almost 2.5 million incidents in 2006/07 to under 2 million in 2012[iii].”

      “Religion: we greatly overestimate the proportion of the population who are Muslims: on average we say 24%, compared with 5% in England and Wales. And we underestimate the proportion of Christians: we estimate 34% on average, compared with the actual proportion of 59% in England and Wales[vii].”

      “Immigration and ethnicity: the public think that 31% of the population are immigrants, when the official figures are 13%[viii]. Even estimates that attempt to account for illegal immigration suggest a figure closer to 15%. There are similar misperceptions on ethnicity: the average estimate is that Black and Asian people make up 30% of the population, when it is actually 11% (or 14% if we include mixed and other non-white ethnic groups)[ix].”

      Vasta

  40. js
    nov. 01, 2016 @ 10:19:01

    Pepe Escobar tõmbab Baudrillardiga otsi kokku. Päris, päris tõhusalt – vaene Pomerantsev, vaene Eslas. Kogu lugu tasub minu meelest lugemist: “American Dream, Revisited.” Lõpuks on tal (über alles) paar rida algoritmide kohta Müürivahe tänava ja Ränioru liinil.

    “…Still, as we all keep an intense desire for devouring events, there is immense disappointment as well, because the content of information is desperately inferior to the means of broadcasting them. Call it a pathetic, universal contagion; people don’t know what to do about their sadness or enthusiasm – in parallel to our societies becoming theaters of the absurd where nothing has consequences.

    No acts, deeds, crimes (the 2008 financial crisis), political events (the WikiLeaks emails showing virtually no distinction between the «nonprofit» Clinton cash machine, what’s private and what’s public, the obsessive pursuit of personal wealth, and the affairs of the state) seem to have real consequences.

    Immunity, impunity, corruption, speculation – we veer towards a state of zero responsibility (think Goldman Sachs). So, automatically, we yearn for an event of maximum consequence, a «fatal» event to repair that scandalous non-equivalence. Like a symbolic re-equilibrium of the scales of destiny.

    So we dream of an amazing event – Trump winning the election? Hillary declaring WWIII? – that would free us from the tyranny of meaning and the constraint of always searching for the equivalence between effects and causes.”

    http://www.strategic-culture.org/news/2016/10/30/american-dream-revisited.html

    Vasta

    • guybrush
      nov. 02, 2016 @ 03:35:44

      Nii võib ju mõelda küll, et kasvava ebavõrdsuse valguses on üha ahvatlevam teha sõjaga kõik maatasa, et ruumi oleks rohkem ja praegusele valitsevale seltskonnale oleks koht kätte näidatud. Aga see ju ei toimi nii, sest kaevikutesse surema saadetakse ikka pööbel.

      Vasta

  41. ckrabat
    nov. 02, 2016 @ 07:02:46

    “Et siis näiteks kanepiteemal vaieldes raiskasin ma tunde et teadusuuringutest väljavõtteid”
    Lihtsalt kõrvalepõike korras ja mitte, et see tema mind kuidagi isiklikult puudutaks, aga keeluseadus (alkoholi suhtes USA, Soome) pole kunagi olnud kõige efektiivsem meetod mingite nähtustega võitlemiseks, sest loodus tühja kohta ei salli, aga nii hoitakse tegelikult kriminaalset businessi tema tuluallikate juures. Selle vastu ei aita isegi massiline surmanuhtluse rakendamine, sest suurem riskiprotsent käib seda tüüpi businessiga alati kaasas. USA näitel pole surmanuhtluse kaotamine mõnedes osariikides toonud kaasa kuritegevuse tõusu ja see on kõrgem osariikides, kus surmanuhtlus on jõus. Seega hirm ja vägivald pole loodetud tagajärgi kunagi kaasa toonud, küll aga väliselt silmapaistmatu tegevus rohujuure tasandil. Kui marihuaana legaliseeritakse, siis toob see kaasa kriminaalsete ringkondade tuluallikate piiramise, sest tekib täiesti legaalne juurdepääs mingitele nähtustele, mis nii või teisiti niikuinii eksisteerivad.

    Vasta

  42. Jüri
    nov. 02, 2016 @ 18:57:54

    Well, mina olen ka mööndustega legaliseerimise pooldaja. Tegelikult on ju lugematu hulk kemikaale millega endale koledal kombel kurja teha ja mis on täiesti legaalsed. Ma näen kanepi põhiprobleemi pigem laialdases demagoogias justkui oleks see ohutu meelelahutus või siis lausa ravim.
    Süütevedelik ja puhastusvahendid on legaalsed aga ükski nende jooja ei deklareeri, et nood oleksid ohutud või alternatiiv teaduslikule meditsiinile. Iroonilisel kombel on lõugavad aktivistid kõige suurem takistus kanepi ja muu narkotsiks deklareeritud keemia legaliseerimisele. Ma näiteks väidaks, et fentanüüli legaliseerimine päästaks rohkem inimesi kui hävitaks.

    Aga jah, enne kui me demokraatiat tagasi ei saa, on sedalaadi targutamine üsna tulutu.

    Vasta

    • ckrabat
      nov. 02, 2016 @ 21:26:24

      Loomulikult on kanepil raviomadused olemas, aga igasuguse ravimi manustamine toimub kontrollitult ja doseeritult.

      Vasta

    • guybrush
      nov. 07, 2016 @ 08:48:54

      Ma ütleks, et tegu on võrdlemisi ohutu meelelahutusega ja kui temast mõelda kui antidepressandist või valuvaigistist, siis saab teda täiesti samale pulgale panna ravimitega. Ei satu politsei ja haigla teeneid vajama praktiliselt ükski kanepi liigtarvitaja, alkoholi ja muu kraami osas sama väita ei saa. Vale on väita nii seda, et kanepi tarvitamine viib paratamatult narkosõltuvuse ja allakäiguni, kui ka seda, et tegemist on vähki raviva imerohuga.
      Kontrollimise ja doseerimise osas on mu subjektiivne mulje jäänud selline, et nii nagu kohvi joomisega, on igal inimesel oma sort, kogus ja tarbimisstiil, mis talle sobib. Asi, millel on raviomadused ei ole tingimata seda sorti ravim, mida peab milligrammi täpsusega N korda päevas võtma.

      Vasta

      • Jüri
        nov. 07, 2016 @ 12:45:23

        No kui me räägime kanepi valuvaigistavast toimest, siis näiteks millisele tuntud valuvaigistile võiks kanep kõige tõenäolisem alternatiiv olla ?

        Et siis x mg. THC näitas topeltpimedas testis sama või paremat tulemust võrreldes x mg teise valuvaigistiga ?

      • ckrabat
        nov. 07, 2016 @ 17:21:41

        Can cannabis relieve pain and other ailments?
        https://www.theguardian.com/lifeandstyle/2016/sep/19/can-cannabis-relieve-pain-medical-marijuana
        Last week’s report from the all-party parliamentary group for drug policy reform recommended medicinal cannabis for chronic pain, spasticity, nausea and vomiting after chemotherapy and for anxiety. There is good evidence to use cannabis products or “natural” cannabis, they said, for all these conditions – and moderate evidence for use in sleep disorders, fibromyalgia and post-traumatic stress disorder. The evidence came from a review based on 20,000 references – although, in places, they were quite generous in their rating of the evidence.

        Ma usun, et kindlasti on võimalik kanepit asendada teiste valuvaigistitega, tavaliselt polegi ühte ja ainuõiget ravimit millegi vastu, vaid neid on erinevaid ja alternatiivseid. Küsimus on lihtsalt, mis tarvis seda vaja on ja milleks on midagi tarvis demoniseerida?
        Mis puutub kanepisse antidepressandina, siis ma ei näe siin erilist vahet kanepi, alkoholi või lihtsalt nikotiini tarvitamises. Lõpuks otsustab tarbija milllises mahus või millisel eesmärgil ta midagi kasutab. Loomulikult ei saa välistada, et mõni manustab endale süütevedelikku, aga kas sellepärast tuleks see keelustada. Või keelustada tikud, sest mõni võib end põlema panna? See kodanik, kes otsustab ühte või teist ainet tarvitada, vastutab ka tarvitamise tagajärgede eest. Täpselt samuti kui on legaalselt müügis tubakas ja alkohol, lihtsalt eksisteerivad piirangud nende kasutamisele, saab sarnast praktikat rakendada ka kanepi puhul. Mina näen kõige probleemsemat kohta kanepi keelustamisel just tuluallikate tekitamisega kriminaalsetele struktuuridele, mida tekitasid ka kuivad seadused Soomes ja Ameerika Ühendriikides. Kriminaalid on võib-olla teadlikult asetatud priviligeeritud seisundisse, sest nemad kontrollivad turgu ja saavad keeluseaduste toimel hiiglaslikke kasumeid. Samuti kaldun ma uskuma, et kanepi legaliseerimmine vähendab lõpuks ka tugevatoimeliste ainete kasutamist, sest kui on olemas legaalsed ning arvatavasti soodsamad võimalused millegi tarvitamiseks, siis suurem osa valib ilmselt selle legaalsema võimaluse.

      • guybrush
        nov. 08, 2016 @ 04:28:57

        @Jüri

        Aspiriin, paratsetamool ja ibuprofeen, s.t. nõrga valuvaigistava toimega ravimid.

      • Jüri
        nov. 08, 2016 @ 10:10:22

        Aspiriini ja paratsetamooli puhul ei ole seda riski, et kasutaja võib esmakordsel tarbimisel eluaegse psüühikahäire saada.

      • guybrush
        nov. 08, 2016 @ 11:13:00

        Ei ole mu teada sellist riski ka kanepi puhul. Kui sa just ei paku viidet mõnele veenvale uuringule..

  43. Jüri
    nov. 07, 2016 @ 18:39:55

    Sellised Guardiani artiklid üldreeglina teevadki debatile enamasti lõpu. Kujutagem nüüd pilti kui me räägiksime ntx alkoholist ja teine osapool keeldub möönmast, et alko tarbimisel on ka pahupool olemas.

    Kuigi jah, artiklis on lühike mööndus, et The evidence shows that cannabis does relieve chronic pain, but the Home Office has already said in response to this latest report that cannabis “is a harmful drug which can damage people’s mental and physical health”.

    Kui palju see kanep siis kroonilist valu leevendab ja järgmine küsimus on, et mis hinnaga see leevendus tuleb ning kas see hind liiga ränk ei ole ?

    Vasta

    • guybrush
      nov. 08, 2016 @ 05:08:02

      Kui nüüd võrrelda alkoholi ja kanepit nii enda subjektiivsest seisukohast kui teaduslike uuringute vaatenurgast, siis mõlemal juhul ma ütleks, et alkohol on hoopis hullem.
      Minu isiklik kogemus (s.t. mida ma enda ja teiste pealt olen näinud) näitab, et alkoholi on lihtsam liiga palju tarbida, selle tagajärjeks on mitmepäevased pohmellid ja kehakaalu kasv (lisaks veel pikaajalised tervisehädad). Ennast täis joonud inimesega on keeruline suhelda ja ta võib muutuda vägivaldseks palju kergemini kui kaine peaga. Kanepi puhul on ületarbimine keerulisem, ja enamasti läheb tugev mõju üle 1-2h jooksul. Pohmell pole mingi asi, mida otseselt karta – halvimal juhul oled järgmine päev tavalisest aeglasem ja uimasem. Salakaval on kanepi puhul võib-olla lihtsalt see, et kuna see on ohutum, siis on lihtsam endale õigustada tihedamat tarbimist, ja pikema aja peale mõjub see ka psüühikale, s.t. tihedad kanepitarvitajad kipuvad olema n.ö. “vines” isegi siis, kui parasjagu pole tarvitatud. Ma ei näe selles aga suurt probleemi senikaua, kuni inimesed ise seda endale tunnistada suudavad, oma töö- ja eraeluga hakkama saavad ning ei sega liialt teiste elu.
      Teadusliku poole pealt on mulle jäänud mulje, et aastatepikkuse uurimustöö ja narkosõja tulemusena on kanepil suudetud tuvastada väga vähe negatiivseid mõjusid (enamus neist väidavad, et pikaajaline regulaarne kasutamine suurendab mingi harvaesineva haiguse riski), seevastu TAI loetleb alkoinfo.ee lehel 60 otse alkoholi põhjustatud terviseprobleemi ja üle 200 kaudsemalt alkoholiga seotud haiguse. Ma ei ole väga kursis sellega, mis raviomadusi kanepil arvatakse olevat, ja esialgu pole sellel minu jaoks vahet. Kui ühiskond on otsustanud, et tubaka suitsetamine, alkohol, energiajoogid, käsimüügiravimid jms on inimestele lubatud, siis silmakirjalik on väita, et kanep on nende kõrval mingi hullult ohtlik asi, mida kindlasti peaks keelama ja selle eest inimesi vangi panema.

      Vasta

  44. js
    nov. 08, 2016 @ 10:44:55

    Legaalne või mitte, kanep või miski muu, aga vaeste valgete kannatajate ajalugu on selline – Matt Taibbi “Gangster Bankers: Too Big to Jail: How HSBC hooked up with drug traffickers and terrorists. And got away with it”

    “Also known as the Hong Kong and Shanghai Banking Corporation, HSBC has always been associated with drugs. Founded in 1865, HSBC became the major commercial bank in colonial China after the conclusion of the Second Opium War. If you’re rusty in your history of Britain’s various wars of Imperial Rape, the Second Opium War was the one where Britain and other European powers basically slaughtered lots of Chinese people until they agreed to legalize the dope trade (much like they had done in the First Opium War, which ended in 1842).”

    Sealsamas, veidi varem:

    “Had the U.S. authorities decided to press criminal charges,” said Assistant Attorney General Lanny Breuer at a press conference to announce the settlement, “HSBC would almost certainly have lost its banking license in the U.S., the future of the institution would have been under threat and the entire banking system would have been destabilized.”

    http://www.rollingstone.com/politics/news/gangster-bankers-too-big-to-jail-20130214

    Vasta

  45. Jüri
    nov. 08, 2016 @ 10:58:17

    Minu subjektiivne arvamus on ka, et kui meil on mustmiljon eluohtlikku kemikaali lubatud, siis võiks narkots ka väga vabalt legaalne olla.

    Aga ratsionaalne teadusmaailm vaatleb asju juhtumipõhiselt. Kõikvõrdsed on ideoloogia. Seoste leidmine käib muidugi igati teadusliku meetodi alla aga meelevaldsed seosed kindlasti teaduslikud ei ole ning kuna THC ja etanool on ikkagi kaks täiesti erineva toimega keemilist ainet siis alkoholi näidetega kanepit õigustada või maha teha ei saa.

    Kui meil on alkoholiga tuvastatud 60 otsest ja 200 kaudset kahju, siis tegeleme nendega aga kanep jääb kindlalt keelatuks. Või siis lubatuks. Meil ei saa väita, et kuna alko on lubatud, siis peaks kanep ka olema samamoodi kui Hollandis hakatakse kuiva seadust kehtestama, siis sealsed joodikud ei saa argumenteerida, et kuna kanep on legaalne siis olgu alkohol ka.

    Kommunism ja teadus on kaks ise asja. Kuigi kommunistidele meeldib ennast teaduslikuks tunnistada. Ja asju võib muidugi legaliseerida ka ideoloogiapõhiselt.

    Sellisel juhul lõpetame teadusuuringutele viitamise ära ja hakkame üksteisele Marxi ja Trotski tsitaatidega lajatama.

    Vasta

    • guybrush
      nov. 08, 2016 @ 11:22:18

      See on nüüd küll päris veider loogika. Mis vahet on sellel, kuidas aine toimib? Kui alkohol on legaalne 60-200 otsese või kaudse kahjuga ja kanep on illegaalne 5-10 otsese või kaudse kahjuga, siis see kummutab argumendi, nagu kanep oleks liiga ohtlik, et seda legaliseerida. Seega iga inimene, kes väidab, et alkohol peaks olema legaalne kuid kanep mitte, on silmakirjalik.
      Ratsionaalse teadusmaailma seisukoht muide on see, et igasugune nulltolerantsiga narkosõda on lõppkokkuvõttes kahjulikum kui ainete legaliseerimine/dekriminaliseerimine.

      Vasta

  46. Jüri
    nov. 08, 2016 @ 13:09:04

    See ei ole veider loogika. Lihtsalt me elame ajaloo kõige ideoloogilisemal ajajärgul ja sellepärast ei tea enam keegi kuidas päris teadus ja ratsionaalsus töötab.

    Sellist asja nagu ratsionaalne teadusmaailm ei ole. Kahjuks on 1968da aasta vasakäärmuslikud märatsejad suure osa Lääne Ülikoolidest üle võtnud ja propageerivad sealtkaudu oma ideoloogiat. Ning tänu sellele pole inimestel enam uduaimugi kuidas päris teadus toimib ja nõiausk ja pseudoteadus jookseb amokki.

    Autoriteedile viitamine ei ole teaduslik argument. Mina olen ilge nats nii et ratsionaalse teadusmaalima asemel võiks sama hästi susata, et Hitleri Saksamaal oli kanep legaalne ja kõik teised meelemürgid ka. See et mingi kamp midagi räägib või lubab või teeb, ei ole teadus. Teadust tehakse teadusliku meetodiga mitte autoriteetidega ja kanepi ohutust võib tõestada ka uuring, mille on teinud põhiharidusega tüübid. Kui uuring järgib teaduslikku meetodit. Näiteks avalik metoodika, topeltpimedad katsed ja katsete korratavus jne…

    Kahjude arv ei ole ka teaduslik argument. Lõhkeaine tekitab ainult ühte sorti kahju ja seetõttu on ta keelatud. Võib ju ka nii argumenteerida, et kui Hollandis on kanep legaliseeritud, siis legaliseerime sariini ja trotüüli ka sest mõlemal on kanepiga võrreldes arvuliselt vähem kahjulikke mõjusid.

    Vasta

    • ckrabat
      nov. 08, 2016 @ 13:16:58

      Kas see ei ole mitte üks järjekordne sobiv näide stereotüüpimisest, mis väidab et kanep on kahjulikum või ohtlikum kui alkohol või nikotiin? Populaarse arvamuse tekitamine võib toimuda küll teaduslike meetoditega, hea millelegi viidata, kuid see ei tähenda, et otsus ise peaks olema sihtotstarbeliste teaduslike uuringute lõpptulemus. See arusaam, et kanep on ohtlikum kui mõni muu aine, on suure tõenäosusega poliitiline otsus, millel on ka mingi osa tõtt taga, aga mida on võimendatud sobivas suunas. Alkoholitarvitajate ja suitsetajate protsent ühiskonnas on liiga suur, et siin midagi drastilist ette võtta.
      Kui võtta nüüd mida meie kolletuv ajakirjandus “teadlaste arvamusena” võtab või oma teadusrubriikides kajastab, siis praktiliselt seinast seina 😀

      Vasta

    • guybrush
      nov. 09, 2016 @ 06:54:36

      @Jüri

      “See ei ole veider loogika. Lihtsalt me elame ajaloo kõige ideoloogilisemal ajajärgul ja sellepärast ei tea enam keegi kuidas päris teadus ja ratsionaalsus töötab.

      Sellist asja nagu ratsionaalne teadusmaailm ei ole. Kahjuks on 1968da aasta vasakäärmuslikud märatsejad suure osa Lääne Ülikoolidest üle võtnud ja propageerivad sealtkaudu oma ideoloogiat. Ning tänu sellele pole inimestel enam uduaimugi kuidas päris teadus toimib ja nõiausk ja pseudoteadus jookseb amokki.”

      Kas see arvuti või telefon kus sa oma jutu üles kirjutasid töötab siis ka nõiausu ja pseudoteaduse pealt? Või mis maalt teadusmaailm ratsionaalsest ideoloogiliseks muutub? Kui sa väidad, et 1968ndast aastast on teadus ebausaldusväärne, siis on sul vaja ikka päris kaalukaid argumente.

      “Autoriteedile viitamine ei ole teaduslik argument. Mina olen ilge nats nii et ratsionaalse teadusmaalima asemel võiks sama hästi susata, et Hitleri Saksamaal oli kanep legaalne ja kõik teised meelemürgid ka. See et mingi kamp midagi räägib või lubab või teeb, ei ole teadus. Teadust tehakse teadusliku meetodiga mitte autoriteetidega ja kanepi ohutust võib tõestada ka uuring, mille on teinud põhiharidusega tüübid. Kui uuring järgib teaduslikku meetodit. Näiteks avalik metoodika, topeltpimedad katsed ja katsete korratavus jne…”

      Mu teada ohutust, ehk siis kahjude puudumist, ei saa kuidagiviisi tõestada, saab ainult tõestada ohtlikkust. Ja minu väide ongi, et keegi pole suutnud tõestada seda, et kanep on ohtlikum kui alkohol või tubakas.

      “Kahjude arv ei ole ka teaduslik argument. Lõhkeaine tekitab ainult ühte sorti kahju ja seetõttu on ta keelatud. Võib ju ka nii argumenteerida, et kui Hollandis on kanep legaliseeritud, siis legaliseerime sariini ja trotüüli ka sest mõlemal on kanepiga võrreldes arvuliselt vähem kahjulikke mõjusid.”

      Sa oled mu argumendist väga vildakalt aru saanud.. Ma soovin, et legaliseerime kanepi, kuna a) see ei ole tervisele ohtlikum kui alkohol või tubakas ja b) kanepiga seotud seaduste ja karistuste rakendamine on riigile/maksumaksjale/ühiskonnale palju kulukam (nii rahaliselt kui ka psühholoogiliselt). Samuti ma väidan seda, et kui keelata kanep tervisekahjude tõttu, siis tuleks keelata ka alkohol ja tubakas. Vastasel juhul on ju nii, et kanep on keelatud ideoloogilistel, mitte ratsionaalsetel põhjustel?

      PS. mu teada lõhkeaine pole keelatud. Lõhkeaine omamine ilma loata võib-olla on. Samamoodi nagu auto juhtimine ilma loata. Samamoodi nagu alkoholi omamine/joomine alla 18 aastasena. Aga ometi võib kanepi oma tarbeks kasvatamise eest minna vangi kaheks aastaks.

      Vasta

  47. js
    nov. 08, 2016 @ 15:36:26

    Jüri mõtteid järgides peaks USA välispoliitika olema vasakäärmusliku märatsemise tipp – kust mujalt tulevad kõik need valgekraed valitsusasutustes ja meedias, kui mitte USA ülikoolidest. Ega ometi kõrgmäestike kloostritest või amišite juurest? Ja kui ülikoolid on hõivatud, kus paikneb siis vastupanu kese? Vanade väärikate perekondade lastetubades?

    Samuti peaks vasakäärmusliku märatsemise tagajärg olema olnud 2008. aasta rahanduskriis ja sellele järgnev kasinuspoliitika.

    Jüri tunnukse mõtlevat, et rahvatõud on lootusetult erinevad ja tõupuhastus ainuõige ja vältimatu tee. Rahvatervise asjus on uimastipoliitika või selle puudumine õige oluline asi – Oopiumisõdade tulemus oli suurepärane ja seda kogemust nii lihtsalt minna ei saa lasta.

    Nihilistis kirjutas Hardo Pajula üht raamatut refereerides uimastite kasutamise reguleerimisest maailmas ehk siis sellest, kuidas kehtestati monopol. Narkokaubanduse roll rahvusvahelises poliitikas jäi selle arutluse ulatusest enamasti väljapoole.

    Olulisi küsimusi selles suunas esitab Rolling Stone: “Afghanistan: The Making of a Narco State: After 13 years of war, we haven’t defeated the Taliban, but we have managed to create a nation ruled by drug lords”
    http://www.rollingstone.com/politics/news/afghanistan-the-making-of-a-narco-state-20141204

    Või äärmuslikumalt, kuid samas selgemalt, William Edstrom:

    “…Basic questions can be asked like
    1) how did Afghan opium spread from 7,600 hectares to 224,000 hectares,
    2) why did US heroin deaths shoot up from 1,779 in 2001 to 10,574 in 2014,
    3) how did the Taliban eradicate Afghan opium (from 93,000 hectares in 1999 to 7,600 hectares in 2001),
    4) why hasn’t the current Administration done likewise, and
    5) why did President Obama stop all US opium eradication efforts in US-occupied Afghanistan in 2009, effectively green lighting the Afghan opium and heroin trade”

    http://www.globalresearch.ca/us-congresss-take-on-the-heroin-epidemic-6400-tons-produced-in-us-occupied-afghanistan/5551938

    Vasta

  48. Jüri
    nov. 08, 2016 @ 19:40:53

    “”…Jüri mõtteid järgides peaks USA välispoliitika olema vasakäärmusliku märatsemise tipp…:””

    Aga kas pole või ? Kus see koht siin planeedil siis on, kus USA võimu kaaperdanud vasakäärmuslased laseksid kohalikel elada nii nagu nad tahavad ? Kasvõi näiteks toodud Afganistan. Mis see USA vasakäärmusliku režiimi asi peaks olema mis seal tehakse või tegemata jäetakse ?

    “”….Ja kui ülikoolid on hõivatud, kus paikneb siis vastupanu kese? …””

    Sellele küsimusele peaks lähemal ajal vastuse saama. Kui Sa veel kuulnud pole, siis USAs on kuri nats Donald Trump, kes väga tahab presidendiks saada ning moment teda valitakse. Lähemas tulevikus selgub kas valitakse ja kes valib. Ja kui need “kes valib” lõpuks välja selgitatakse, siis saaame ka vastupanu keskme teada.

    Vasta

  49. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2016
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: