Sõjandus Eesti ajaloos

@huviline
Inimtegevus ümbritsevas keskkonnas, mille ajaliselt ja territoriaalset piiritletud kulgemist võib nimetada ajaloo valdkonnaks, on alati kantud tegevuse sisemistest suundadest. Eesmärgid võivad tegijatel olla samasuunalised või konfliktsed. Esineb erinevaid teemasid, mille ajalugu kulgeb sõltumatult inimtegevuse mõjust, näiteks aastaaegade vaheldumine. Aastaaegade vaheldumine paistab vaatlejale antud juhtumite ja nähtuste jadana, tegelikkuse korduva kulgemise ajaloona. Samaaegselt võib täheldada teemasid, mille ajalugu kulgeb inimtegevusest tingituna ja mõjutatuna, näiteks asustuse tekkimine piirkonnas. See on inimtegevusest mõjutatud tegelikkuse kulgemise ajalugu, sündmuste jada, kus iga sündmus on unikaalne. Kuigi nende jadade kõrvuti kulgemine pole reaalselt lahutatav, sest nad kulgevad samaaegselt, tuleb selguse ja tõe huvides siiski teha vahet sündmustel, mille toimumises osaleb inimene, ja antud juhtumitel. Lahutatud menetluse põhimõte, võrreldes antud asjaoludega, on kasutusel ka teistes valdkondades, näiteks kriminaalmenetluses, mis tegeleb lähiajalooga.

Eesti ajalugu saab teatavasti alguse kiviajal (10 000 – 1500 aastat eKr) maa asustamisega nende inimeste poolt, kes järgnesid taanduvale mandrijääle umbes 12 000 aastat tagasi, kui taastus taimestik ja loomastik, moodustades kogukondi ja asulaid, millest mõned on arheoloogide poolt väljakaevamiste käigus tuvastatud, näiteks Pärnu jõe kaldal Pulli asula (8900 eKr). Nende inimeste päritolu ja keele kohta tehtavad oletused jäävad seni tõendamise objektiks, kuni puuduvad kindlad asitõendid, millega ühte või teist oletust kinnitada või ümber lükata. Vaatamata teadlaste tunnetustegevusele, mis tugineb sageli puudulikele tõenditele, eriti mida kaugemale ajaloos minna, võib siiski teha tõenäoliselt üsna tõsikindlaid järeldusi üldiste inimomaduste põhjal. Sellisteks üldiste inimomaduste põhjal kujunenud nähtusteks on näiteks õigus, meelelahutus, kodakondsus, õpetus, võitlus.

Tõenäoliselt elasid inimesed kogukondades tol ajal üsna identselt eluga tänapäeval kogukondades, kujundades oma elu õiguses, meelelahutuses, poliitikas, õpetuses ja võitluses. Igapäevaselt tegeleti noorte kasvatamisega ja õpetamisega ning selleks vajalike ressursside hankimisega, samuti enese ja oma ressursside kaitsmisega, kui naabril tekkis soov võõra vara järele. Võitlusele viitavad arheoloogide poolt leitud kivikirved, mida on võimalik kasutada nii tööriista kui relvana. Seega ka kiviaegsete kodade jaoks oli oluline julgeolek, seda nii sisepoliitilises kui välispoliitilises tähenduses. Tõenäoliselt just õpetamis- ja kasvatamistegevuse käigus tekkinud kogukonnatunne liitis inimesi ja sai aluseks tugevamale seosele identiteedi kujunemise käigus, mis liitis laiemalt, kui konfliktolukorrad naaberkogukondadega ja nende lahendamine vajas võitlusvaimu. Kuigi andmeid tollest ajast on vähe, võiks olla usutav, et sõjandus oli ka tol ajal aktuaalne. Sõjanduse kui inimetegevuse eesmärgiks on kehtiva tegelikkuse ümberkujundamine sõja teel, kuna sõjandus on relvastatud võitluse väljendus. Selline eesmärk on stagneeruvasse ühiskonda alati sisse programmeeritud. Konfliktide intensiivsus seevastu oli tõenäoliselt üsna madal, seda tulenevalt nii võitlejate arvukusest kui relvastuse arengutasemest. Kunda kultuuri perioodil elas Eesti aladel oletatavasti 1500 inimest. Sõda tähendas tol ajal, nagu ka tänapäeval, reformide reeglitepärast ja repressiivset elluviimist. Oma tahte pealesurumine vaenlasele põhjustab alati suuri kannatusi ja hävingut. Sõda on ja oli poliitiline võitlus elu ja surma peale.

Kiviajale järgnenud pronksiaeg (1500 – 500 eKr) on Eesti alale toonud pronkskirved ja pronksist odaotsad (pronks on vase ja tina sula), rauaaeg (500 eKr – 13.saj pKr) juba rauast relvad. Nooremast rauaajast (800 – 13.saj pKr) on arheoloogilise aine kõrval ka kirjalikke ajalooallikaid, näiteks skandinaavia saagad (u500 pKr Gutasaaga), Bremeni Adama (enne 1050 – u1085) kroonika või vene leetopissid, nt Nestori kroonika (1113).  Eesti keskaeg (1227 pKr – 1558) algab maa vallutamisega ristisõdijate poolt ja lõppeb Liivi sõja algusega. Keskaegsed kirjalikud ajalooallikad on näiteks piiskopimeelne Läti Henrik (u1187-u1259) “Chronicon Livoniae” või ordumeelsed ”Liivima vanem riimkroonika” (anonüümne autor), mis käsitleb aega 1143-1290, Hermann von Wartberge (ordumeistri kaplan 1364-1380) “Chronicon Livoniae”, mis käsitleb aastaid 1180-1378, Bartholomäus Hoenecke ”Liivimaa noorem riimkroonika”, mis käsitleb aastaid 1315-1348, või selle alamsaksa keeles säilinud J. Renneri proosavormiline ümberjutustus (selle avastas vist Sulev Vahtre), kajastab muuhulgas Jüriöö ülestõusu.

Ainelistele ja kirjalikele ajalooallikatele tuginedes võib väita, et Eesti alal esines pidevalt konfliktolukordi, mis vajasid lahendamist ja milles osalesid ka kohalikud, kuid vaevalt enne Vabadussõda saab ühtegi sündmust pidada eesti rahva sõjandustegevuseks. Muistse vabadusvõitluse ajal eestlasi kui rahvust lihtsalt veel ei eksisteerinud, sest puudus identiteet, konsolideeriv tunnetus. Muistne vabadusvõitlus oli lihtsalt võitlus kogukondade säilimise, perekondade ja vara kaitse nimel. Eestlased eksisteerisid tõenäoliselt keelekogukonnana, sest Läti Henriku järgi käidi kord aastas kooskäimistel, keräjäistel, nõu pidamas Lääne-Virumaal Tõrmas. See tähendab, et pidi olema ühine arusaamine ja suhtlemisvõimalus hõimude vahel. Neid kogunemisi võib pidada ka maakondade liidu otsuseid tegevaks organiks. Arvatakse, et 13.saj alguses oli Eesti alal umbes 45 kihelkonda, elanike arvuga ca 150 000 – 180 000 inimest. Identiteedi kujunemine pole siiski üksnes keelele tuginevalt võimalik.

Kõik konfliktolukorrad, mis on Eesti alal nõudnud sõjalist lahendust enne Vabadussõda, tuleb sellepärast liigitada hübriidsõdade alla, mis on räpased, kuna toimub oma tahte vägivaldne pealesurumine madalatel motiividel. Hübriidsõja räpane initsiaator ei vali vahendeid, et saavutada võit, millise tegevuse eesmärk on ideoloogiline või lihtlabane vara saamine. Ennast kaitsev pool on hübriidsõjas kõhklev, poliitiline võitlus nõrgalt või kitsalt siduva identiteedi nimel ei konsolideeri võitlejaid piisavalt. Ajalugu tunneb ka teist liiki sõdu, enesekaitsesõdade alla liigituvad konfliktolukordade lahendused, mille puhul identiteet on olulisem kui ideoloogia või vara saamine. Identiteet, mis seob võitlejaid tugevalt ja piisavalt laiaulatuslikult, lisab võitlusele õilsa varjundi. Muistne vabadusvõitlus identiteeti siiski ei loonud. Ennast kaitsva poole jaoks jäi arusaamatuks vaenlase ideoloogiline tugevus, kes kasutas ideoloogiat hübriidsõja räpasuse varjamiseks. Samuti jäädi professionaalsete oskuste ja relvastuse osas vaenlasele alla, need tegurid viisid lõpuks kogu maa vallutamiseni.

Muistse vabadusvõitluse (1206 – 1227 pKr) olulisemad sündmused olid Taani kuninga Valdemar II sõjaretk Saaremaale (1206), suutmata seda siiski vallutada; Ümera lahing (1210), kus Sakala ja Ugandi malev saavutasid võidu Mõõgavendade Ordu ja tema liitlaste vastu; Madisepäeva lahing (1217), kus Mõõgavendade Ordu ja tema liitlaste vägi saavutas võidu eestlaste malevate vastu; 1227 vallutas Mõõgavendade Ordu viimase eestlaste tugipunkti Muhu linnuse, mida loetakse muistse vabadusvõitluse sümboolseks lõpuks. Muistsele vabadusvõitlusele järgnevalt purustatakse eesti rahva identiteedi loomuliku kujunemise protsess. Maakonnad, kihelkonnad, linnusepiirkonnad asendatakse ristisõdijate riikidega. Keskaja lõppedes algavad Eesti alal Liivi sõda (1558–1583), Rootsi-Poola sõjad (1600–1629), Vene-Rootsi sõda (1656–1661) ja Põhjasõda (1700–1721). Põhjasõja järel oli Eesti enam kui 200 aasta vältel (1710–1917) Vene impeeriumi koosseisus.

Rahvuse kujunemist soodustavad alged, kultuuriline ja varaline eneseteadlik sõltumatus, on neil aegadel põluall. Maal toimetab valdavalt võõramaine eliit, kohalikud on sageli sunnismaised. Kohalike eneseteostus sai avalduda peamiselt läbi majanduse või sõjanduse, osaledes erinevate võõramaiste sõjavägede tegevuses. Iseenesest andis sõjavägi vabaduse, sest sõdurid üldjuhul olid relvakandjad. 19.saj Euroopas rahvusliku eneseteadvuse tõusuga koos levis ka Eesti aladel liikumine, mida on hakatud nimetama rahvuslikuks ärkamiseks. Identiteedi kujunemine sai uusi impulsse. Eestimaal kaotati pärisorjus 1816, Liivimaal 1819, kogu Vene Impeeriumis 1861. Algas talude päriseksostmine.

Määrav roll eestlaste identiteedi kujunemisel on siiski Vabadussõjal (1918 – 1920), mis lõppes eestlaste võiduga ja Tartu rahulepingu sõlmimisega 02.02.1920 Nõukogude Venemaa ja Eesti Vabariigi vahel. Vabadussõda oli klassikaline enesekaitsesõda, ainuke juriidiliselt aktsepteeritav sõja liik, mille eesmärgiks maa vabastamine vaenlastest. Just Vabadussõja näitel võib öelda, et sõjanduse tähendus Eesti ajaloos on põhjapanev. Vabadussõda liitis poliitiliselt sageli vastandlikel või määratlemata maailmavaatelistel alustel elanikkonna, kes rääkis küll ühte keelt, aga kelle vaesus piiras ja eneseteadlikkus oli madal. Võrdselt ühte moodi ohuga silmitsi olid Vabadussõjas nii talupojad, kooliõpetajad, teatritegelased, insenerid, finantsistid kui tsaariarmees teeninud sõdurid. Vaevalt jättis sõda puutmata ühtegi perekonda kogu maal. Rahvuslik ärkamine oli andnud küll hoogu omamaise identiteeti kujunemise protsessile. Rahva hulgast võrsus nii teadlasi kui kultuuritegelasi, kelle mõtteid võis avalikult lugeda ajakirjanduses kogu maal. Ometi päädis identiteedi kujunemise protsess ühise vastuhakkamisega selgelt piirtletud vaenlasele. Taas, nagu muistse vabadusvõitluse aegadel, läksid relvastatud  lahingusse sõdurid oma ideoloogiliste tõekspidamiste ja varade kaitse nimel, kuid lõhestatus, mis tol ajal üksikuid võite võimaldas saavutada, sai Vabadussõjaga ületatud. Sümboolselt jõudis Vabadussõja võiduga lõpule eestaste identiteedi kujunemise protsess, mis suutis taluda kõik tagasilöögid, mida järgnenud vabariigi häving ja okupatsioon endas kätkesid.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2015
E T K N R L P
« märts   mai »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
27282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: