Iisraeli mõistatus III

@ckrabat

Kuna Iisrael saab peagi uue valitsuse, siis võiks veidi arutleda ka Iisraeli poliitiliste trendide üle. Iisrael on ülesehituselt sekulaarne ja läänelik demokraatlik riik, kuid selle sees saab rääkida ka kahest ühiskonnast – sisemaal, Jeruusalemmas, Tiberiases ja Läänekalda asundustes annab tooni ortdoksne-religioosne maailmavaade ehk siis meie mõistes juudi rahvuslased ruulivad. Rannikulinnad (Tel Aviv, Haifa jpt) on kosmopoliitsemad ja euroopalikumad. Iisraeli algusaegadest peale on riigis olnud nähtaval kohal vasakpoolne maailmavaade, milles ei ole iseenesest mitte midagi üllatavat. Väga paljud vasakpoolse maailmavaate ideoloogid (nt Karl Marx, Lev Trotski, Karl Kautsky, Eduard Bernstein, Grigori Zinovjev, Lev Kamenev, Herbert Marcuse, Noam Chomsky jpt) on juudi päritoluga. Põhjuseid võib siin olla mitmeid. Veel 19.sajandil ei kuulunud juudid lääne ühiskonna eliidi hulka, vaid nad olid sotsiaalselt kesk- ja alamklassi esindajad (käsitöölised, haritlased, töölised, põlluharijad). Ainus veidi elitaarsem valdkond, kus nad hakkasid olulist rolli mängima, oli finantskapital ja pangandus, kuid 19.sajandil oli see veel lapsekingades.

Iisraeli  poliitilisel süsteemis on palju sarnasusi Eesti poliitilise süsteemiga, sest tooni annavad rahvuslikud-religioossed jõud ja vasakpoolsed, mis viib saeli kollektiivi huvide eelistamisele individuaalsetele vabadustele ja teatud allergiline kartlikkus teisitimõtlemise suhtes. Iisraeli rahvuslus, sionism, sisaldab mitmeid poliitilisi väljundeid. Sotsialistlike sionistide või töösionistide (Moses Hess, David Ben Gurion, Golda Meir, Berl Katznelson jt) liikumine tekkis 20.sajandi alguse Ida-Euroopas vastukaaluks ühelt poolt antisemitismile ning  teisalt ortodokssetele religioossetele liikumistele.  Märkimisväärsed juudi sotsialistlikud liikumised olid Bund ja Poale Zion. Sekulaarse vasakpoolse liikumisega külgnes kollektivistlik kibbutzite liikumine.  Sionismi isa Theodor Herzl ja Iisraeli esimene president Chaim Weizmann esindasid keskklassi haritlasi siduvat liberaalset sionismi (põhivoolu sionismi). Nad toetasid vabaturumajandust, demokraatiat ja inimõiguseid. Poliitilises spektris pole liberaalne sionism Iisraeli poliitikas varem olulist rolli mänginud, saades erinevate nimede all maksimaalselt 20 kohta Knessetis ja kuuludes aeg-ajalt valitsuskoalitsiooni. Liberaalse sionismi traditsioone järgib praegu KADIMA erakond.

Kolmas oluline vool sionismis on revisionistlik sionism (rahvuslik sionism), mis on suhtunud kõige jäigemalt rahvussuhete küsimusse Iisraelis. Revisionistliku sionismi isaks võib lugeda Zeev (Vladimir) Jabotinskyt  ja seda suunda esindavad erakonnad on olnud terroristlikust rühmitusest Irgun tekkinud HERUT ja sellest omakorda välja kasvanud LIKUD. Neis organisatsioonides kulges Menachem Begini poliitiline karjäär. Religioosne sionism, neljas oluline vool, mille rajajaks peetakse omaaegset Palestiina ülemrabi Abraham Isaak Kook’i, on usulis-fundamentalistlik liikumine, kes võitleb juudi asunduste säilimise eest Palestiina aladel ning toetab Iisraeli kontrolli Jeruusalemma vanalinna üle. Lahkheli erinevate sionismi voolude vahel põkkub ühes või teises aspektis kahe riigi, Iisraeli ja Palestiina, rahuliku kooseksisteerimise võimalikkuse üle. Kui sotsialistlikud ja liberaalsed sionistid on valmis minema kompromissile, siis revisionistlikud ja religioossed sionistid eelistavad ajada jäiga liini poliitikat. Jätkuvalt on lahendamata  juudi asunike probleem Läänekalda territooriumil, kus elab u.350 000 juudi asunikku (lisaks veel u.200 000 Ida-Jeruusalemmas), kes ei taha elada Palestiina võimu all, kuid ei soovi ka aladelt lahkuda ning asunduste laiendamine on jätkunud. Palestiina küsimuse kõrval on hetkel põletavamad probleemid Iisraeli poliitikamaastikul Iraani tuumaobjektide ründamise küsimus ja suhted religioosse ning sekulaarse ühiskonna vahel, sh ajateenistuskohustuse laienemine ortodokssetele juutidele.

Vasakpoolne maailmavaade on olnud juhtival kohal Iisraeli ajaloos. Riigi algusaegadel domineeris poliitilisel maastikul MAPAI (Mifleget Poalei Eretz Yisrael – Iisraelimaa Tööliste Partei), vasakpoolne sotsiaaldemokraatlik partei, mida juhtis David Ben Gurion, hiljem Levi Eshkol. 1968.a. tekkis tema ühinemisel väiksemate vasakpoolsete rühmitustega Iisraeli Tööpartei, mille liidrite hulka kuulusid teiste hulgas väljapaistvad poliitikud Golda Meir, Itzhak Rabin, Shimon Peres, Ehud Barak, Yigal Allon, Moshe Dayan, Abba Eban, Chaim Hertzog jpt. 1969-1991 moodustasid nad liidu veelgi vasakpoolsema MAPAMiga, kes on tugev kibbutzi-liikumises ja esimese juudi erakonnana lõimis oma liikmeskonda araablasi – Rostam Bastuni kuulus Knessetisse 1951-1955. Tööpartei juhtimisel tegutses Iisrael kuni 1977.a., kui esimest korda tuli võimule parempoolne opositsioon LIKUD  liidri Menachem Begini juhtimisel.  Peale mitmeid lahkumisi, viimati endine peaminister Ehud Barak oma mõttekaaslastega 2011.a., on Tööpartei mõju oluliselt vähenenud. Viimastel parlamendivalimistel võitsid nad kõigest 8 kohta. Tööparteiga on seotud mõjukas ametiühinguliikumine – Histadrut. Sotsialistliku mõttega on konkureerinud rahvuslik-konservatiivsed ja liberaalsed erakonnad – HERUT, GAHAL, LIKUD. 2006.a. tekkis mõõdukate LIKUD liikmete eestvõttel ja tolleaegse peaministri Ariel Sharoni juhtimisel kolmas jõud sotsialistide ning rahvuslaste kõrvale – tsentristlik KADIMA partei, millega osales teatud osa Tööparteist eesotsas praeguse Iisraeli presidendi Shimon Peresiga.

Kuigi külma sõja ajal arenenud Lähis-Ida konfliktis seisis Nõukogude Liit valdavalt araabia riikide poolel ning oli tugevasti Iisraeli-vaenulik, toetas Stalin 1948.a. Iisraeli riigi loomist ning oli esimene riik, kes sõlmis Iisraeliga diplomaatilised suhted. Iisraeli esimene suursaadik Nõukogude Liidus oli hilisem peaminister Golda Meir. Suhted Nõukogude liidu ja Iisraeli vahel halvenesid Suessi kriisi ajal ja katkesid Kuuepäevase sõja ajal 1967. Suhted taastati 1991.a. vahetult enne Nõukogude Liidu lagunemist. Ainus Varssavi bloki riik, kes jätkas kogu külma sõja perioodil Iisraeliga suhtlemist, oli Rumeenia. Venemaaga on Iisrael aga normaalselt läbi saanud, hoolimata nende toetusest paljudele Iisraeli suhtes ebasõbralikele riikidele nt Süüria). 2010.a. sõlmisid Venemaa ja Iisrael sõjalise koostöökokkuleppe ning Venemaa on ostnud Iisraeli sõjatehnikat, nt mehitamata õhukeid. Araabia riikidest suhtleb Iisrael Egiptuse ja Jordaaniaga. Valdav osa araabia riikidest ning ka islamiriikidest ei tunnusta endiselt Iisraeli kui riiki ei de jure ega de facto.  Iisraeli president on rahvusvahelise mainega teenekas poliitik ja Nobeli rahupreemia laureaat Shimon Peres (88), kes on hetkel maailma vanim valitud riigipea. Peres oli Oslo rahukokkulepeteni viinud läbirääkimiste initsiaator Iisraeli ja Palestiina esindajate vahel ning pooldab juutide ja araablaste rahumeelset kooseksisteerimist.

Poliitiliste jõudude killustatuse poolest sarnaneb Iisrael rohkem Lätiga. Viimastel parlamendivalimistel 2009.a. sai enim kohti 120-kohalises parlamendis (Knessetis) küll KADIMA (28), kuid valitsuse moodustanud LIKUD sai vaid koha võrra vähem (27). Poliitilised ümbergrupeerimised muudavad valitsuskoalitsioonid sageli ebastabiilseteks. Vastselt sõlmitud LIKUDi ja KADIMA kokkulepe uue koalitsiooni moodustamiseks loob küll suure toetuspinnaga valitsuse, kellel on Knessetis 94 kohta. KADIMA liidriks tõusnud Iraanis sündinud Shaul Mofaz (63) saab asepeaministriks. Lisaks LIKUDile kuulusid viimasesse koalitsiooni põhiliselt Nõukogude Liidust tulnud juute koondav sionistlik-revisionistlik Yisrael Beiteinu (15), endise peaministri Ehud Baraki tsentristlik Sia’at Ha’Atzma’ut (5), religioossed väikeparteid SHAS (10), Habayit Hayehudi (3) ja Ühendatud Toora Judaism (5). Opositsiooni jäävad Tööpartei (8), samuti vasakpoolsed Hadash (4) ja Uus Liikumine-Meretz (3), araablaste huve esindavad Ühendatud Araablaste Nimekiri-Ta’al (4), Balad (3) ja juutide rahvusäärmuslased Rahvuslik Ühendus (4) ja Am Shalem (1).

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu (62) on kogenud poliitik, kes on sündinud Tel Avivis, kuid üles kasvanud Ameerika Ühendriikides. Tema isa Benzion Netanyahu oli tuntud ajaloolane, kes suri hiljuti 102.a. vanuses. Peaministri vanem vend Yonatan Netanyahu juhtis Iisraeli eriüksust, kes hukkus üritades vabastada  palestiinlastest terroristide poolt kaaperdatud lennukit Ugandas Entebbe lennuväljal. 1977.a. pöördus Benjamin Netanyahu tagasi Iisraeli ning peale lühiajalist diplomaatilist teenistust liitus LIKUDiga. 1993.a. sai temast partei liider ning 1996.a. parlamendivalimistel, peale Itzhak Rabini mõrvamist juudi äärmuslase poolt, võitis LIKUD üllatuslikult parlamendivalimised ning Netanyahust sai peaminister. Kaotanud kolme aasta pärast valimistel, lahkus ta mõneks ajaks poliitikast, kuid pealepeaminister  Ariel Sharoni lahkumist LIKUDist, tõusis ta taas partei etteotsa. 2009.a. sai Netanyahust taas peaminister LIKUDi juhitavas valitsuskoalitsioonis. Ta on kirjutanud mitu raamatut terrorismivastase võitluse kohta.

Kuigi parteisiseselt kuulub Benjamin Netanyahu LIKUDi mõõdukamasse tiiba, on tema erakonna poliitiline joon olnud jätkuvalt kompromissitu, mis teeb raskeks poliitilise lahenduse saavutamise Palestiina omariiklusele. 2009.a. juunis esines  Netanyahu siiski Bar-Ilani üilkoolis Ramat-Ganis kõnega, kus ta esmakordselt tunnistas iseseisva Palestiina riigi võimalikkust, mida revisionistlikud sionistid on eitanud. Jeruusalemm peab aga jääma jagamatu Iisraeli osaks ning ta on vastu välis-palestiinlaste tagasipöördumisele oma asualadele. Küll peab Palestiina riik olema täielikult demilitariseeritud, ilma armee ja relvastuseta. Netanyahut peetakse Iraani sõjalise karistamise ning tema tuumaobjektide ründamise üheks tulisemaks pooldajaks. Iisraeli relvajõudude staabiülem kindralleitnant Benny Gantz arvab seevastu, et Iraanist lähitulevikus tuumaohtu ei teki ning Netanyahut on kritiseerinud ka tema tulevane koostööpartner Shaul Mofaz. Kui oleks jõutud ennetähtaegsete parlamendivalimisteni, siis näitasid küsitlused toetuse kasvu parempoolsetele ja äärmuslikele jõududele. Koalitsioon KADIMAga muudab aga Netanyahu vähem sõltuvamaks äärmuslikest pisiparteidest ning lubab loota võimalikule edasiminekule Lähis-Ida rahuprotsessis, mis on olnud Netanyahu võimuletulekust saadik külmutatud.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. Trackback: Iisraeli mõistatus IV – Knesseti valimised 2013 « Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2012
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: