Võitlus Rosenbergi hinge pärast

Baltisaksa kaupmeeste suguvõsast pärit  omaaegne Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei kõrge tegelane ja idaalade territooriumi riigiminister Alfred Rosenberg sündis 12.jaanuaril 1893.a. Tallinnas, kust ta lahkus  1910.a. 17-aastasena õppima Riia Tehnoloogiainstituuti arhitektuuri. Sõja ajal evakueeriti kool Moskvasse ning Rosenberg lõpetas 1918.a. juba Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sama aasta sügisel emigreerus ta Saksamaale. Tema esimene abikaasa (1915-1923) Hilda Leesmann oli tõenäoliselt rahvuselt eestlanna. Huvitava paralleelina võis olla eestlane ka mõnda aega Tallinnas elanud hilisema Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Kalinini abikaasa Katariina Loorberg. Rosenbergi näol on tegemist vaieldamatult Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesega, kes on veetnud Eestimaa pinnal umbes seitseteist aastat ja kelle sidemed Eestiga on tugevamad kui siin vaid ajutiselt resideerunud Mihhail Kalininil, kuid milline on tema side Eesti aja- ja kultuurilooga, kasvõi Eesti poliitikaga, välja arvatud tema päritolu?

Ometi on ka Alfred Rosenberg suutnud põhjustada tormi veeklaasis – Tallinna Linnamuuseum pidas vajalikuks austada tema mälestust omaette väljapanekuga, kuid siis väidetavalt „kõrgemate võimude sekkumise tõttu“ (siinjuures pole oluline kas sekkujaks oli välisminister Paet või kultuuriminister Lang, kelle nimedega on spekuleeritud) on ekspositsioon maha võetud, mis omakorda on ajanud tagajalgadele poliitikuid, ajaloolasi kui ka totaalse meedia jüngreid.Mõlemad faktid, nii ekspositsiooni ülespanek kui ka selle mahavõtmine, on küsitava väärtusega. Veelgi enam paneb imestama, et sellisele teise- või kolmandajärgulisele sündmusele avalikus ruumis niivõrd palju tähelepanu osutatakse. Rosenberg on siiski Nürnbergi tribunali poolt kuritegudes inimsuse vastu süüdi mõistetud kurjategija, kelle surmaotsusele kirjutasid alla meie tänased liitlased Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Muretsema paneb aga pigem teatav dualistlik hoiak, mida Eesti ühiskonnas siiski üsnagi palju esineb. Selline dualistlik hoiak muudab võimatuks ka Eestis elavate erinevate rahvusgruppide ühtse ajalootunnetuse. Eestlaste seas kultiveeritakse müüti, et kuna kommunistid vaenasid eesti rahvast ja natsid võitlesid kommunistide vastu, siis järelikult olid nad head. Natsisümboolika esineb paljude eestikeelsete neukkude märgades unenägudes. Teisalt räägib venekeelsete eestimaalaste narratiiv nõukogude armee kangelaslikkusest ja natsiarmee kuritegelikkusest. Sellist diskursust, kus mõlemaid pooli käsitletakse negatiivsena, kohtab haruharva ja eelkõige poliitkorrektsetes ametlikes tekstides, sest see ei mahu totaalse meedia reeglite alla.

Minge vaadake kasvõi suvalise raamatupoe riiuleid, kui palju on välja antud kirjandust kõiksuguste natsi-Saksamaa tegelaste, riigi- ja väejuhtide kohta, mida kohati tasakaalustab vaid samasuguses masstiraažis kirjandus nõukogude partei- ja riigitegelaste kohta. Objektiivne tõda ajalooperioodi kohta on oluline, kuid sellega ei saa maskeerida natsi- või neukkunostalgiat. Tegemist on iga indiviidi seisukohast väga keeruka perioodiga, kus inimesed pidid sageli tegema valikuid ja mitte just alati vaba tahte alusel. Selline on indiviidi traagika, mida ei ole võimalik tagantjärele maha pesta. Nii kurb, kui see ka indiviidi isiklikust seisukohast võetuna võib tunduda, siis pole kangelased need, kes sõdisid Teises maailmasõjas SS-leegionis ega ka Eesti nõukogude laskurkorpuses. Ka mitte need kes võitlesid Soome lipu all, sest nemadki teenisid võõraid jumalaid. Võõraste jumalate teenimine ei tee veel kellestki kurjategijaid, kuid Kangelased on need, kes admiral Johan Pitka kutsel astusid lootusetusse võitlusesse ja üritasid taastada Eesti Vabariiki ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.

Kui Venemaa armastab eestlasi süüdistada natsimeelsuses, siis millegipärast leidub alati „grupp seltsimehi“, kes üritavad alati kohusetundlikult nendele süüdistustele kinnitusi anda, kas siis sihiteadlikult või lihtsalt rumalusest, ja veenda maailma eestlaste natsimeelsuses. Ilmselt on neukkudele instinktiivselt omane totalitaarsuse ja autoritaarse korra lembus – et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks ja siin pole enam vahet, kas neukkuideoloogiat viiakse ellu punalippude või haakristilippude all. Võitlus Rosenbergi hinge pärast, kas see on võitlus, mis väärib pidamist?

Alfred Rosenberg ja Adolf Hitler

Foto: http://images.nationalgeographic.com/wpf/media-live/photos/000/683/overrides/diaries-nazi-alfred-rosenberg_68381_600x450.jpg

3 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    dets. 25, 2013 @ 09:53:31

    Rosenbergi pärand on leidnud põhjalikku käsitlemist ka eestikeelses vikipeedias:
    http://et.wikipedia.org/wiki/Alfred_Rosenberg
    Rosenbergi “20.sajandi müüt” on natsiideoloogias võrreldav “Mein Kempfiga”. Paljude eestlaste jaoks on Rosenbergi tähtsus võrreldav Jossif Stalini pärandiga grusiinidele.

    Vasta

  2. Trackback: Indo-euroopa müüt | Persona in fieri
  3. Trackback: Tsivilisatsiooni teke | Stultoloogia

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

september 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: