Hoidke alt – neukku returns! II

@jolli, featuring ckrabat

Viimasel ajal on meie totaalne meedia pakkunud hulgaliselt rubriike, kus meenutatakse elu nõukogude ajal. Rahvale pakutakse lohutust, et tegelikult polnud süsteemis midagi halba, igale inimesele oli riigi poolt garanteeritud elu- ja töökoht (kui neid ei olnud, siis inimesi karistati, mis tagas omakorda riigipoolse elu- ja töökoha kinnipidamisasutustes) ja inimesed meenutavad heldimusega, kuidas kõik oli väga odav ja kui palju nad palka said võrreldes käesoleva ajaga. Inimesi väärtustati aastakümnete pikkuse korterijärjekorraga, teenistusega paljurahvuselises nõukogude armees, auto-, teleri- ja külmikuostulubadega ning  inimese unelmate töökoht oli töö vorstivabrikus oli, sest seal sai tööd koju kaasa võtta. Süsteem soosis seaduserikkumisi olmetasandil, sest niimoodi oli võimalik kogu süsteemi kontrolli all hoida ja ebalojaalseid karistada.

Meediaväljaannete kommentaariumides nutavad 95% kommentaatoritest neukkuaega taga, viidates jällegi totaalse meedia poolt loodud Novgorodi WC sündroomile, mis tekitab illusoorse mulje, et rahvas tõepoolest ootab neukkuaega nagu valget laeva. Teisest küljest esinevad foorumis ilmselt need, kellel on tekkinud mingisugused probleemid, aga kas see on proportsioonis neukkude tegeliku protsendiga kogu ühiskonnast, see on jällegi küsitav. Neukkusid on palju, kuid vaevalt, et nii palju. Räägitakse, et aktiivne loll on ühiskonnale ohtlik. Neukkud on kahtlemata aktiivsed, aga Novgorodi WC sündroomi abil võib 5% ühiskonnast tekitada mulje, et neid on hoopis 95%. Allpool on esitatud väike arutelu, mis võiks olla kasvava neukkunostalgia põhjusteks.

“Heast elust” nõukogude ajal ehk need aastad ei unune…Psühholoogiast on hästi teada, et aju kustutab iseeneslikult aja jooksul kogetud halvad sündmused, vähendab emotsiooni ja mälujälge, mille tekitasid meile ebameeldivad asjaolud ja võimendab häid sündmusi. Hea jääb meelde ja kasvab aja jooksul, halb aga ununeb võimalikult ruttu. See on meie psüühika enesekaitsemehhanism.  Mälu vingerpussid. Mälu on teatavasti valikuline, aju kaitseb ennast kohutavate kogemuste eest ebameeldiva kustutamisega. On ju teada, kuidas vägistatu teinekord “ei mäleta” sündmusest midagi, või Stockholmi sündroom, milles pantvang ilmutab pantvangi võtjale lojaalsust ja poolehoidu, vaatamata viimase põhjustatud ilmsest ohust tema elule. Pantvangistatu läheb üle oma vangistaja poolele, võib isegi füüsiliselt takistada enese vabastamist, kiidab pärast kohtus enda vastu kuriteo sooritanud isikut – “tegelikult oli ta tore poiss, eks temalgi oli pere, ta oli selleks sunnitud, ega väga ei pekstudki ja näkku ju ei löödud…” Nõukaaja süsteemiga kohaneda suutnud inimestel on selle sündroomi tunnused välja arenenud – kes ellu jäid, laulsid seda laulu, mida neilt oodati.

Meie käime tipp tipp tipp… Kukeaabitsast võis nõukogude laps õppida luuletust – meie käime tipp tipp tipp, igal ühel käes on lipp, eemalt paistab tornitipp, kus on just see sama lipp. Lipu värvi luuletuses siiski ei täpsustatud, tollel ajal andis see väike, kuid tähendusrikas seik lootust… Kuhu on kadunud kõik need särasilmsed punalipukestega oktoobrilapsed, pioneerid, komnoored, komparteilased, keda mäletame enda ümbert nõukaajast? Kasvasid suureks, aga “õige” lipu peitsid keldrisse ära (ehk läheb kunagi vaja!) Süda aga laulab endiselt, kui saab lastele rääkida “heast nõukogude ajast” (võrdle rahvamüüdiga heast rootsi ajast), kui “me” laiusime üle ühe kuuendiku maakerast ja kõik teised riigid meid kartsid.

Kaks nostalgiat toetavat asjaolu. Nõukanostalgiat (milline hellitusnimi!) toetavad tegelikult vähemalt kaks asja – inimlik saavutusvajadus ja isiklik meditsiiniline seisund. Kui tänapäeval ostab keegi auto, elamispinna või välismaareisi, siis on see vabaturumajandusliku igapäevaelu üks tavalisi episoode – tarbimisühiskonna argipäev. Kui aga keegi sai sellega hakkama Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, siis inimese positsioon iseenda, aga ka tutvusringkonna silmis tõusis skaalal, millist on tänasesse reaalsusesse raske konverteerida – tekkis “respekt”, “feim”, “sull” ja paljud vähemvõimekamad hakkasid kadestama. Kaudselt ihaleb tolleaegne inimene tagasi seda “staaristaatust”, mida pakkus kadestamisväärne töö defitsiitse kauba jaotusvõrgus. Viisteist minutit kuulsust. Kunstnik Andy Warhol ennustas, et „tulevikus on igaüks kuulus vaid viisteist minutit“, mis tähendab, et hüppa või silda, üleküllastunud turul suudad sa ennast nähtavaks teha väga põgusalt – viieteistkümneks minutiks. Järgmised Dressi-Taivod, Nõia-Antsud ja Tavalise-Elu-Triinud tõukavad su pjedestaalilt. “Nõuka ajal” aga võis inimene, kelle kaudu sai osta tšehhi talvesaapaid, tunda ennast kui mitte Elvis Presleyna, siis vähemalt jõuluvanana – ja seda lausa keset suve! 🙂

Elu mõttest. Teine aspekt – tervis. Noorelt jõid inimesed uljalt viina ja elasid elu riiklikult soositud kollektivistlikes noorteühendustes. “Laksu all” tundub ikka rohi rohelisem ja taevas sinisem. Nõukogude tegelikkuses “laksu alt” kaineneda ei olnud soovitav – pohmeluses võis inimene kogemata eksistentsialistlikke küsimusi esitama hakata: kes ma olen, kust tulen ja millega see kõik lõppeb? Kui 1980. aastate lõpus uue poliitikana joomine ära keelati, said inimesed kaineks ja tulemus oligi kohe käes. Joomist loomulikult ei olnud võimalik piirata ja edasi joomise võimaldamiseks hakati vastu võtma mingeid “kahtlaseid” iseseisvusdeklaratsioone jms. Ja hea, et hakati – tasapisi taastus normaalsus, kus inimene võis juua nii palju, kui ise tahab. Paljud staažikad joodikud muidugi meenutavad aegu, kus maks ja neerud ei valutanud, südameveresoonkond edastas verd veel piiranguteta ja arstirohtudest tarvitati vaid hommikust aspiriini. Et selline kehaline toonus langes nende noorusaega, mis juhtumisi kattus ka nõukogude okupatsiooniajaga, tehakse vale järeldus, et nõukaaeg oli hea, aga praegune vabaturumajanduslik realiteet halb. Eks ole neil õiguski niimoodi arvata, saame aru ja püüame neid paljukannatanud inimesi mõista.

Ühiskonna poliitiliselt aktiivseim ja eesrindlikum osa on lollid, kelle najal püsib pseudodemokraatlik Novgorodi WC süsteem – kes karjub rohkem, see on enamuses. Poliitikud sõltuvad lollide tahtest. Poliitik võib ju iseenesest tark olla, aga demokraatia tingimustes sõltub tema heaolu lollidest, kes on enamuses, seetõttu on demokraatliku ühiskonna põhiprintsiip – kuidas valitseda lolle? Mida tahavad lollid? Põhiliselt leiba ja tsirkust, seksi ja vägivalda. Progressiivne 3B (beibed, bemmid ja burksid) „run-forrest-run“ majandussüsteem konkureerib alalhoidliku 3K neukkusüsteemiga (kolm käsku: riik olgu paks, ordnung olgu majas, naabrijuhan ärgu mölisegu). Demokraatlikus ühiskonnas on edukas see poliitik, kes suudab neid lollidele müüa nii, et sellest kellelegi kahju ei tõstatu.

Lollid loodavad, et kui EL ära lõppeb ja lollid oma riigi tagasi saavad, siis hakatakse lollidele jagama tatart, turismituusikuid ja autoostulube… eriti lollidele ka kiituskirju ja ordeneid. Siis saavad lollid tunda ennast nagu ENSVs, keegi ei julge möliseda ja kõigil on pea kandiline. Miks lollidele meeldib, et keegi ei mölise? Sest kui keegi möliseb, siis võib kahtlustada, et ta tegeles mõtlemisega, aga mõtlemine on lollidele vastunäidustatud – paneb pea valutama, lisaks teeb mõtlemine targaks, mis aga on halb, sest kui kõik on targad, kes siis tahaks lolli enda sõbraks. Ikka parem kui kõik on koos lollid, jälgivad tatrahinna langust ja ootavad telekate odavmüüki.

Allpool:

Tualettpaberi järjekorras tundsid inimesed suure kollektiivi liikmetena seltsimehelikkust ja küünarnukitunnet, seal sai sõlmida kasulikke tutvusi ja vahetada informatsiooni. Riik hoolitses rahva eest 🙂

 

3 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    aug. 10, 2012 @ 15:54:27

    irw

    “Möödakõndijad peatusid, vaatasid, vangutasid pead ja kõndisid edasi; möödasõitvad autod peatusid, lasid aknaklaasid alla, vaatasid ja sõitsid siis edasi. Ka naabrite pilgud pöördusid just sellele rõdule. Kes vanu aegu mäletas, see seletas teistelegi – see on Nõukogude sõjalaevastiku lipp (vaata siit).”
    http://eestielu.delfi.ee/eesti/harjumaa/harku/elu/harkujarve-kulas-heisati-puhapaeval-viisnurga-ja-sirbi-vasaraga-lipp.d?id=64805254

    Vasta

  2. ckrabat
    aug. 11, 2012 @ 12:30:55

    lihtsalt huvitav:
    Magnus Ilmjärv: suurriike ei saa usaldada
    http://www.epl.ee/news/arvamus/magnus-ilmjarv-suurriike-ei-saa-usaldada.d?id=64807426

    Vasta

  3. Jolli
    aug. 29, 2012 @ 17:28:05

    Sellest rääkisime me härra ringkonnaülemaga juba enne esimest lahesõda. 🙂

    http://rahvahaal.delfi.ee/news/uudised/joel-fredi-jogise-elame-parimal-voimalikul-ajal.d?id=64889914

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

august 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: