Valikute piiramise seisund: väikese mehe arvamus

@huviline

Koolijuhtide konverentsil Pärnus 09.02.2012 suure mehe, president Toomas Hendrik Ilvese, poolt öeldud sõnad, mida Eesti Rahvusringhääling on refereerinud, näitavad valitsevaks saanud eksitavaid seisukohti, mida ilmselt usuvad nii president kui peaminister, laiemalt kogu koalitsioon, veelgi laiemalt aga kõik poliitilised liidrid. Need seisukohad on teatud mõttes moodsad, teatud mõttes ajast ja arust. Võib-olla üks iseloomulikumaid jooni selles paradigmas, mida president esindab, on teatud väärdunud historitsism.

Üldiselt tähendab historitsistlik ajalookäsitlus objektiivsetele allikatele toetumise nõuet, liigitades allikate puudumise spekulatsioonide alla. Väärdunud historitsism aga vaikib lihtsalt maha kõik nähtused, mis on ühele õigele (õigusjõulisele) poliitikale vastuvõetamatud, kasutades põhjendamisel statistikat. Selles mõttes on väärdunud historitsism lühikese mäluga historitsism. Poliitiline võim valib kehtivuse ja seda põhjendava statistika, millest järelduvad täiesti vaieldamatud seisukohad, vaikides sellest, mis on kehtivusega sobitamatu.

Poliitilise eliidi eeskujul vaikivad ka ametnikud. Kui kodanik küsib midagi, siis saab ta ametnikult konkreetse vastuse, kuigi esineb ka teisi vastusevariante, sest alati esineb erinevaid vastusevariante.  Need vastusevariandid jäetakse tutvustamata, sest kodaniku küsimus on konkreetne. Näiteks vastavad alati konkreetselt õiguskantseler, pankrotihaldur, uurija, notar jne, jättes probleemi, kui see on esitatud ebakonkreetse küsimuse vormis, lihtsalt menetlusse võtmata. Juhtumipõhise lähenemise õigustus tähendab paradigma tasandil väärdunud historitsismi, mis on allutatud statistiliselt korraldatud eesmärgile. Naljakal kombel on sellega astutud ämbrisse mitte üksnes ajalooliste nähtuste tõlgendamisel, vaid ka moodsate nähtuste korraldamisel, nt valmisolekuga seadustada rahvusvaheline võltsimisvastane leping ACTA, millega praegu laialdaselt lokulauda lüüakse.

Suur mees ütleb konverentsil, et eestlased on sajandite jooksul olnud paikne rahvas, kelle sotsiaalne ja geograafiline liikuvus on olnud erinevatel põhjustel piiratud ning see on süvendanud arusaama, et koolisüsteem on midagi paikset, muutumatut ja jäika, mis järgib rangelt inimeste elamisharjumusi. Midagi nii piiratut pole eestlased tõenäoliselt kunagi pidanud läbi elanud. Suure mehe seisukoht lähtub ilmselt käsitlusest, et eestlased olid 700 aastat orjastatud ja 50 aastat okupeeritud. Tegelikult on eestlased olnud kõikidel aegadel üsna liikuvad, nii sotsiaalselt kui geograafiliselt, mindi Venemaale ja Rootsi, Kristjan Jaak Peterson läks Riiast Tartusse, Johann Köler ja Friedrich Martens läksid Peterburi, Ants Laikmaa Düsseldorfi, Friedebert Tuglas Pariisi, eesti näitlejad Moskvasse GITISe stuudiosse jne. Eestlased on tuntud oma õppimishimu poolest nii kodumaal kui välismaal.

Suure mehe sõnad: “Nüüd, vabana ja vaba ühiskonda iseloomustavate protsesside kiire läbielamise tingimustes seisame silmitsi avaliku taristu ruumilise jäikuse ja inimeste kasvava mobiilsuse konflikti vahel. Seda vältimatut hõõrdumist teeb veelgi piinarikkamaks regionaalpoliitiline teadmatus. Ehk et kui töökohad ja seda toetav avalik taristu maalt kaob, siis teisalt hoitakse visalt paigal mõningaid selle taristu osasid,” toovad meelde vana vaidluse: mis on ühe äriühingu juhatuse esimehe ülesanne, kas toota kasumit omanikule või laiendada turgu? Kui natukene mõelda, siis on üsna lihtne jõuda järeldusele.

Sarnase poliitilise ülesande eksitav lahendus on avaliku taristu maalt kaotamise statistiline põhjendamine, sest poliitikute ülesanne on mõelda, mis on poliitika tegemise eesmärk. Kuidas on õigem jaotada seda tohutut ressurssi, mis moodustab ühe riigi eelarve? Meil pole põhjust kahelda statistilistes andmetest, mille kohaselt töökohtades arv maal väheneb. Langusetrendis on nii sündivus kui inimeste arv. Kuid just antud olukorras, ammutades meie hakkajate esivanemate eeskujul jõudu visadusest, peaks riik toetama avalikku taristut nii maal kui linnas.

Riigi vahendite sihtotstarbeline kasutamine avaliku taristu arengu eesmärgil viiks poliitilise aktiivsuse tõusuni kogu maal, mis võiks olla ühe poliitika eesmärk. Poliitilisi eesmärke pole põhjust tuletada selles mõttes reaalsusest, sest statistika annab vaid reaalsed numbrid, millele võime küll rajada ühe või teise plaani, kuid humanitaarsed eesmärgid ei ole numbritest tuletatavad. Kirjaoskamatus oli eestlaste hulgas häbiasi. Samuti on teise kirjaoskuse tulemisega, mille oskamatus on häbiasjaks saamas. Me ei räägi ainult koolist, kui avaliku taristu olulisest osast, vaid ka kohalikest kommunikatsioonikeskustest (postkontorid), turvakeskustest (päästekomandod), ravi- ja hoolduskeskustest ja muust, mis demokraatliku korraldusega riigi kodanikele põhiseadusega ette on nähtud.

Nende osade vahel ei saa olla hõõrdumist, nagu arvab suur mees: “Meie haridussüsteemi ja koolikorralduse elujõu ja arengu tagab kõige paremini see, kui kõik asjaosalised kehtivaid reegleid ja arusaamu pidevalt pommitavad kahtluste ning küsimusega – kas tõesti teisiti, uutmoodi, paremini ei saa ja kehtiv olukord on meie suutlikkuse lagi?”Kaasaegne täiskasvanud maailm on informatsioonist küllastunud ja mingist pidevast kahtlustamisest või küsimustega pommitamisest ei saa juttugi olla, eriti kui antavad vastused on konkreetsed, statistiliselt põhjendatud.

Tähtis on säilitada poliitiliselt aktiivne elanikkond kogu maal. Demokraatia võtmeküsimuseks on alati humanitaarsed eesmärgid: see on väikese mehe arvamus. Väärdunud historitsism viib poliitika piiratud seisundisse isegi avatud ühiskonna tingimustes. Poliitikud on oma hoiakuga, suure sümboliga eesotsas, pannud kriitikud seisu, mida võib nimetada sundvalikute eelseks ja sundvalikud on alati halvad valikud.

12 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 13, 2012 @ 04:26:38

    See iseloomustab jälle sellist tsaari ja talupoja vahelist suhtlemist, kus inimesed jagunevad suurteks ja väikesteks ning ei sobi enam tänapäeva kodanikuühiskonda,
    Tüüpiline suhtumine, mis on ühes näidendis karakteriseeritult välja toodud:
    VÄIKE INIMENE: Mis mina, Väike Inimene, nüüd muusikast ka taipan. Aga minu meelest oli hästi mängitud. Ikkagi välismaa muusika! Kas sina oled siis tõesti Ufo? Mis mina, Väike Inimene, Ufodest ka tean, aga ma olen neisse alati uskunud. Mina arvan, et rasked ajad saavad läbi, kui võim Ufodele anda. Nemad on ikka mujalt ja targemad. Meie, Väikesed Inimesed, peame sõnakuulelikud olema. Meie Valitseja on küll samuti tark mees, aga Ufode vastu ta ikka ei saa. Mina ikka arvan, et Ufodel on meie asjadest selge ülevaade, et nad aitavad meid ja viivad hullusest lollusesse ning me sööme vorsti nagu Libertatias. Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti. Ma usun, et Ufod aitavad meid. Kõikjal kirjutatakse, et Ufod tahavad meid aidata. Ma tänan sind, Tulnukas, et sa raskel ajal meile appi tõttasid.
    http://aegumatu.wordpress.com/2011/06/10/vang/
    Kodanikuühiskonnas peab igal kodanikul olema õigus arvamusele, mitte et ta on valitsejate poolt määratud fooliummütsi kandma: mida tema ka teab, tegelegu oma väikeste asjadega.

    Vasta

  2. personainfieri
    veebr. 13, 2012 @ 11:03:44

    Ikka väga valus oli mingilt saidilt lugeda Mihkel Muti arvamust, et omariiklus säilib seni kuni seda soovivad poliitilised liidrid http://arvamus.postimees.ee/721338/mutt-eesti-omariiklust-sailitab-eliidi-soov-ise-valitseda/.
    Tundub, et praegused poliitikud on oma ülalpidamisega rahulolematud, kuna saadava juhipalgaga saab küll Eestis elada, aga Euroopas keegi oma spetsialisti palganumbrit ilmselt nimetada ei julge. Igasugune argus tähendab tegelikult hävingut. Avalik taristu on iga riigi skelett ja selle suretamises on süüdi president. Mis siis, et see seisukoht on võimendatud üldistus, aga president on siiski riigi esindaja. T.H.Ilves näikse soovivat küll päris peitu pugeda, et mitte vastutust kanda, ükskõiksena riigi tuleviku suhtes nagu sümbolisikule kohane. Muti arvamust kohendades: kui poliitilised liidrid enam ei soovi omariiklust, siis ikkagi jääb sümbol ja täht impeeriumi tähepärjas.

    Vasta

  3. Tõnu
    veebr. 19, 2012 @ 09:03:46

    Arvamus, nagu Eesti presidendil oleks mingi märkimisväärne võimalus riigi poliitikat, majandust või ka regionaalarengut juhtida, põhineb siiski soovunelmal. Tegemist on paljuski tseremoniaalse ametikohaga. Tema kohtub diplomaatiliste esindajatega ja annab kätte medaleid kangelaslikele kodanikele. Ta peab kõnesid, mis peavad olema võimalikult umbmäärased, ilma konkreetsete lubadusteta, sest tegelikult ta midagi ei otsusta.

    Otsused tehakse Parteide peakontorites, antakse üle Valitsusele ja kiidetakse heaks Riigikogus. Ka President ise valitakse Parteide poolt, imelik oleks eeldada et tänutäheks Parteide usaldusele, tormaks President nendega võitlusesse. Hakkaks kritiseerima süsteemi, mis ta ametisse määras.

    Elust maal. Jäi mulje (võimalik, et ekslikult, mispuhul vabandan juba ette) et postitaja soovituse kohaselt peaks riik kõigepealt rajama teed ja ehitama majad. Küll siis tulevad ka inimesed. Meenus arvutimäng SimCity, kus mängija samuti ehitab teed ning paneb majad tee kõrvale püsti, seejärel saabuvad rõõmsad perekonnad, kolivad majadesse ning elu hakkab edenema. See on tore mäng, aga siiski ainult mäng ja paljuski lihtsustatud võrreldes päris maailmaga.

    Ehk siis valik, kas ehitada teed, koolid ja postkontorid sinna kus on rohkem inimesi või sinna kus inimesi on vähem (aga võiks olla rohkem). Kui rahaauk oleks lõputu, võiks igale poole teid ja maju teha, las inimesed siis ise valivad, kus neile rohkem meeldib. Eesti riigi puhul pole raha hulk mitte lihtsalt lõputu, vaid ka suhteliselt väike. Eeldades, et olemasolev raha on kasutatud ära pärimal võimalikul moel, saaks selle hulka suurendada kas makse tõstes või laenu võttes. Ma ei usu kummagi variandi võimalikku teostumist.

    Inimesed lahkuvad maalt eelkõige sellepärast, et seal ei ole tööd. Kui oleks tööd, oleks vallal, külal või alevikul rohkem raha. Siis saaks ehitada ka rohkem teid ja maju. Veel hullem, kui ei ole tööd, ei ole ka inimesel lootust ega usku oma kodukoha tuleviku suhtes.

    Vasta

    • personainfieri
      veebr. 19, 2012 @ 15:30:50

      Eeldasin, et raha on kulutatud mitte parimal moel, sest eelarve võtavad vastu poliitikud, kes peaksid tegelikult hoolt kandma selle eest, et poliitika tegemine oleks võimalik kogu maal. Poliitikat tuleks teha kogu maal, mitte ühe kõrge mäe otsas.

      Vasta

  4. Tõnu
    veebr. 19, 2012 @ 16:57:31

    Kas oleks võimalik postitada ka mõningaid näiteid, kelle või mille pealt peaks riik raha vähemaks võtma, et saaks rohkem maapiirkonna taristu rajamiseks kulutada?

    Samuti oleks huvitav lugeda kommentaari poliitikute käitumise kohta. Kas meil on kuidagi “valed” inimesed riiki juhtima sattunud, kes teevad rumalaid otsuseid kuna neile pole keegi rääkinud kuidas väljaspool Toompea lossi elu käib? Et kui valida teised poliitikud mõnest teisest Parteist, siis saabub küllus ja õnn igaühe õuele.

    Või on üsna ükskõik, millise nimega Ministrid millisest Parteist parasjagu riiki juhivad? Valmiskorraldusest johtuvalt ei saagi “arukad” inimesed riigi tüüri juurde sattuda. Sest rahva ainuke võimalus on anda oma hääl mõnele Parteidest kord nelja aasta jooksul. Võimuparteidel on piisavalt raha, et külvata meedia üle katteta lubaduste ja konkurentide häbistamisega. Riigikogu nimekiri koostatakse Parteide poolt, seega puudub Riigikogu saadikul pöhjus esindada rahvast. Partei ta sinna valis, Partei asja ta ka ajab. Muuta saab valimissüsteemi aga ainult Riigikogu ise. Ehk siis ring sulgub ja etendus jätkub samamoodi.

    Vasta

  5. ckrabat
    veebr. 21, 2012 @ 15:19:31

    Kas valimissüsteemi muutmine tagab kvalitatiivse muutuse? Selles võib küll julgelt kahelda. See on samasugune illusioon, kui et suurem valimisaktiivsus tagab parema tulemuse. Vastupidi, juhuslikkuse võimalus valimistulemuses suurema valimisaktiivsuse juures hoopis kasvab. Ok, oletame, et Eesti läheb presidentaalse demokraatia ja majoritaarse valimissüsteemi peale, mis reaalselt muutub? Kas on alust arvata, et valimistulemus oleks oluliselt teistsugune? Vaevalt, võib-olla isikkoosseisult, igasuguseid meedia poolt promotud arvamusliidreid ja komejante oleks rohkem, parteiliselt veidi kirjum (mis, ok, võib tagada laiema esindatuse), aga see on ka kõik. Erinev vorm ei taga veel kvalitatiivselt erineva sisu.

    Mis maapiirkondade arendamisse puutub, siis initsiatiiv ei peaks tulema mitte tsentraalse keskvõimu, vaid kohalike omavalitsuste poolt. Mitte, et oleks suur ja ühine Moskva, kes jagab fonde ja limiite, vaid et kohalikel omavalitsustel oleks võimalikult suur otsustusõigus. Inimesed kohapeal peavad otsustama, mis neile hea on. Kas neil on võime ülal pidada konkurentsivõimelist kooli, pangakontorit, politseid jms struktuure. Inimesed kohapeal peavad looma atraktiivse majanduskeskkonna, mis võimaldab seda taristut üleval pidada.

    Vasta

  6. Tõnu
    veebr. 21, 2012 @ 19:38:23

    Ma paari koha peal vaidleksin ckrabat’i arvamusele vastu. Hea valimissüsteem paks tagama kaks eesmärki: esiteks et valimistel kandideeriksid sobivaimad inimesed, need kes tahavad riiki juhtida ja samas oleksid ka selleks võimelised. Praeguste Valitsuse või Riigikogu liikmete puhul tekib küll tihtipeale tunne, et nad tegelikult ei ole riigi juhtimisest huvitatud ning nad ka ei oska seda teha. Nad on seal, sest nad on õiges Parteis.

    Teiseks, valijate suhtumine. Ei tea, millel põhineb väide nagu kasvataks suurem valmisaktiivsus juhuslikkust. Võiks siis juba väita ka, et mida vähem inimesi valimas käib, seda “täpsem” saab riigi juhtkond. Sama loogikat jätkates võib jõuda tulemuseni, et parim lahendus oleks kui valimiste asemel lihtsalt määraks keegi riigi juhtkonna ametisse. Ma olen vastupidiselt veendunud, et iga hääl on tähtis ja suuremat hulka inimesi on lõppkokkuvõttes tunduvalt raskem mõjutada kui väikest gruppi.

    Valmisaktiivsus on tähtis, kuna see annab rahvale kindluse, et nemad on tõepoolest riigi juhtimises osalejad. Praegused rahvasaadikud oma 300 kogutud häälega ei esinda ju õigupoolest kedagi. Rahval on õigusega põhjust olla pahane ja nördinud iga kord kui mitte-kellegi-esindaja midagi teeb või tegemata jätab. Mina teda ei valinud, Sina teda ei valinud. Mitte keegi teda ei valinud, aga näe, seal ta on, ja otsustab! Kui samaväärse lollusega saab hakkama 30.000 häält kogunud saadik, on ikkagi olemas 30.000 inimest, keda ta esindab. See on 27.900 inimest rohkem vastutamas saadiku tegude eest.

    Need inimesed, kes valima ei lähe, sest väärikaid kandidaate ei ole. Või seetõttu, et antud hääl kanti üle vastuvõetamatule kandidaadile sama Partei nimekirja kõrgemal kohal. Või pettumusest, kui kandidaat oma valmiste eel antud lubadusi ei täida, aga tagasi kutsuda ka ei ole võimalik. Või põgenes saadikuametist. Mis tahes põhjusel, need mittevalivad inimesed on riigi jaoks surnud. Ja riik on nende jaoks surnud. Pettunud ja kibestunud kodanikest head ühiskonda ei teki. Ei ole enam austust. Ega armastust. On tigedad inimesed ja ükskõikne riik.

    Vasta

  7. ckrabat
    veebr. 22, 2012 @ 03:35:44

    Võib-olla ma väljendasin ennast veidi ebatäpselt. Küsimus on ikkagi teadlike valijate hulgas ja nende valimiseelistuste olemasolus. Inimene, kes ei tea, keda ta peaks valima, aga läheb täitma “kodanikukohust” – kuna nii peab! – selline inimene ei tohiks valima minna, sest tema suurendab juhusliku valiku hulka, ta ei hääleta erakonna poolt, vaid selle põhjal, et naaber valis nii, nägi kandidaati juhuslikult trammis, tegemist on hea laulja, näitleja, sportlasega jne. Ta ei tee teadlikku valikut.

    Vasta

  8. Tõnu
    veebr. 22, 2012 @ 07:45:53

    Täitsa nõus, et paljud valivad justnimelt juhusliku tuttava kuti. Aga ka see probleem on osa üldisest valmisseadustikust. Ei ole juhus, et Parteid palkavad tuntud nägusid ja ilusaid nimesid. Ei ole juhus, et enne valimisi kattuvad majad ja teleekraanid värviliste poliitnägudega, kes optimistlikult hüüdlauseid korrates õndsa tuleviku suunas sammuvad.

    Vasta

  9. Andris Reinman
    veebr. 24, 2012 @ 17:12:57

    “Mis maapiirkondade arendamisse puutub, siis initsiatiiv ei peaks tulema mitte tsentraalse keskvõimu, vaid kohalike omavalitsuste poolt.”

    Ma arvan, et kohalike omavalitsuste poolt midagi sellist loota ei ole just väga tulemusrikas. Omavalitsused on praeguseks ju taandatud sisuliselt omaametiteks, mille peamiseks ülesandeks on täita seadustest tulenevaid kohustusi, kuid mitte omavalitseda, kuna selle jaoks võimalused puuduvad. Ei saa määrata makse, ei saa teha suuri sisulisi valikuid, ka kogu keskvõimu poolt tulev raha on suures ulatuses seaduste poolt juba ette ära suunatud (õpetajate palgad, teehooldus jne). Vaid detailplaneeringute kinnitamine on veel mingisugusegi märkimisväärse hoovana alles jäänud.

    Näiteks mis muutuks sellest Tallinna kodaniku jaoks, kui võimul oleks keegi teine kirutud Keski asemel – sellest ei juhtuks mitte midagi. Võibolla pandaks tõesti TTV kinni, kuid sealt vabanenud rahaga ei saa lahendada kõiki olemasolevaid probleeme, see summa ei ole paraku sugugi nii suur. Mupot kinni panna ei saa, seda saab vaid ümber nimetada, kuna mingil kujul on sellist heakorraametit igal juhul vaja – ka enne Mupo moodustamist olid sarnaste ülesannetega inimesed olemas, nad olid lihtsalt erinevates asutustes laiali ning ei kandnud vormi. Teehoolduseks või lasteaedadeks on ikka raha sama palju/vähe nagu praegu ning ka tasulist parkimist ei saa olude sunnil kuidagi ära kaotada.

    Ühesõnaga, omavalitsused on praeguses valitsemiskorras taandatud mingisuguseks kummaliseks inimeste poolt valitavaks ametkonnaks, aga ametnikud ju revolutsioone läbi ei vii. Isegi kui nad on selleks valitud.

    Vasta

  10. ckrabat
    veebr. 24, 2012 @ 19:40:16

    Ametnikud loomulikult revolutsioone läbi ei vii, kes vähegi asjadega kursis, siis igasugune ametkondlik bürokraatia eeldab, et altpoolt tulev initsiatiiv on karistatav 🙂
    Aga … kui kohapealt initsiatiivi ei tule, siis ei hakkagi seda tulema. Siis ei ole mõtet ka viriseda, et maaelu sureb välja. Kuidas peaks keskvõim seda arendama? Inimesi sunniviisiliselt ääremaadele asustama? Ma pakun välja, et reaktsioon oleks hoopis vastupidine, lähevad ära isegi need, kes seal siiamaani on alles jäänud. Või hoidma elus mitteeluvõimelist taristut? Mille arvelt (nagu Tõnu siin varem juba küsis)?

    Vasta

  11. Tõnu
    veebr. 25, 2012 @ 06:41:12

    Tallinn on ainus kohalik omavalitsus selles mõttes, et ta tõesti saab midagi ka ise otsustada. Väiksemad vallad/linnad on suuresti kerjuse ametis, kus põhiline töö on käia kurva näoga Valitsuse ja Ministeeriumi ametnike käest raha palumas.

    Huvitaval kombel saab Riik (siinkohal pean Riigina silmas Valitsusparteisid, Riigikogu ja Ministeeriume) panna omavalitsustele hulganisti kohustusi, teha lõputul hulgal ettekirjutusi ning nõuda eeskirjade täitmist, samal ajal omavalitsustel õigused puuduvad. Riigi ning kohalike omavalitsuste suhe on üha enam paigast nihkunud. Veel 10 aastat tagasi jagasid omavalitsused oma eelarve suuresti ise, kas just alati parimal moel, aga ise. Praeguseks on Riik läbi viinud hulga suuremaid ja väiksemaid seadusemuudatusi, mille tagajärg on omavalitsuste võimu kahanemine praktiliselt nullini. Küsimus ei ole selles, et omavalitsuste kaudu raha ei liiguks, vaid kes ja kus otsustab, millele ja kui palju raha kulutada. Kui otsustajaks on Riik, siis raha leitakse ikka nendele, kes on omad poisid ja loomulikult leiavad omavalitsusjuhid täiesti vabal tahtel, et parim lahendus on ühineda Valitsusparteiga.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: