Eesti välispoliitika tänased väljakutsed

@ckrabat

Välisminister Urmas Paet pidas 21.veebruaril Riigikogus Eesti välispoliitika eesmärke tutvustava kõne. Eesti suurimate erakondade esindajad lahkasid välispoliitilisi küsimusi päev hiljem ETV saates „Foorum“, kus millegi põneva ja innovatiivsega paraku välja ei tuldud ning jäädi traditsioonilise hallivõitu diskussiooni piiridesse.  Vaadates Eesti välispoliitilisi suundumusi üldiselt, siis on meie välispoliitika tugevasti julgeolekustatud. Hoolimata isegi sellest, et Euroopas valitseb juba pikemat aega, Jugoslaavia sõdadest saadik, sügav rahuaeg, millist pole tema sõdaderohke ajaloo kestel mitte kunagi varem kogetud. Eesti lähtub aga oma välispoliitikas endiselt külma sõja aegsest narratiivist, mis põhineb Ameerika Ühendriikide ja Venemaa globaalse vastasseisu jätkumisel ning seetõttu oleme tänapäeva rahvusvaheliste suhete lahti mõtestamisel kontseptuaalselt lähemal pigem Venemaale kui Euroopale.

Traditsiooniliselt pöörati välisministri kõnes väga olulist tähelepanu julgeoleku- ja kaitsepoliitilistele küsimustele. Murega räägitakse Venemaa relvajõudude suurendamisest Kaliningradi, Leningradi ja Pihkva oblastites, sh lühimaarakettide “Iskander” ja õhutõrjesüsteemi S-400 “Triumf” paigaldamine Eesti vahetusse lähedusse. Teine oluline välispoliitiline eesmärk on kaitse-eelarve suurendamine unelmate piirini 2% SKP-st, mis näitab riigikaitse valdkonna tähtsust riigis tervikuna. Kuigi kahepoolseid suhteid Venemaaga loeti üldiselt rahuldavaks, siis ähvardava varjuna kõlas diplomaatilisest retoorikast läbi Venemaa militariseerumine ja sellega kaasnev julgeolekudilemma – Venemaa relvajõudude moderniseerimine toob kaasa suurema ebakindluse tema naaberriikides.

Sellele kõigele lisas veelgi õli tulle järjekordne riigireetmise skandaal, sest riigi julgeoleku haavatavus, pealegi kui tegemist on korduvjuhtumiga, näitab vaid tema tavalisest suuremat sõltuvust taas suurvõimuks pürgivast naaberriigist. Selles, et Venemaa siin agentuuri omab, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Juba 1930-tel aastatel müüs Eesti sõjaväe kapten Nikolai Trankmann Nõukogude Liidule Narva kindlustuste plaanid. Luureskandaalide juures on seni tähelepanu pööratud vaid agentuuri tegevuse ühele palgele ehk siis sensitiivse informatsiooni edastamisele potensiaalsele vaenlasele, kuid palju vähem on tähelepanu pööratud veelgi olulisemale riskifaktorile ehk siis võimalike mõjuagentide tegevusele, kelle eesmärk on mõjutada riiki tegema vastaspoole poliitiliste eesmärkide täitmiseks soodsaid otsuseid.

Eelnev sunnib küsima, mis on ikkagi vastaspoole jaoks soodsad otsused? Kas selleks on Eesti ja Venemaa suhete parandamine? Kui vaadelda Venemaa välispoliitilisi eesmärke laiemalt, siis vaevalt. Pigem on selleks siiski olukorra pingestamine, mis destabiliseerib siinset sisepoliitilist situatsiooni ja nõrgestab Eesti usaldusväärsust tema võimalike liitlaste seas ja siin toimib hästi „väikese vastiku natsiriigi“ kuvand, millele mitmed siinsed pseudorahvuslikud poliitilised ringkonnad on tugevasti kaasa aidanud. Eesti on Venemaa jaoks muutunud „mugavuspartneriks“, kellele võib alati kindel olla, sest ta reageerib kuulekalt alati igale Venemaalt lähtuvale provokatsioonile. Venemaa küsimuse laiatasemeline julgeolekustamine võimaldab aga siinmail hirmupatriotismi alal hoida, mistõttu võib suhete pingestamine toimuda ka mõlemapoolsetes huvides. Laialdaselt on levinud seisukoht, mida pingelisemad on suhted lääneriikide ja Venemaa vahel, siis seda kasulikum on see Eestile, sest see aitaks teda piiririigina Lääne tähelepanu eesliinil hoida.

Tuleb tunnistada, et Eesti välispoliitiline narratiiv on sarnane Venemaa rahvusmütoloogilisele narratiivile, kes kasutab külma sõja aegset müüti Nõukogude Liidust kui rahvusvahelisest supervõimust oma siseriiklike positsioonide tugevdamiseks. Pingestatud rahvusvahelise olukorra abil on võimalik rahva tähelepanu sisepoliitilistelt probleemidelt kõrvale juhtida ning suurendada riigisisest solidaarsust. Venemaa taotlused kunagiste välispoliitiliste positsioonide taastamiseks on tajutavad, mis avalduvad ka lääneriikidele vastandumises nende Süüria- ja Iraani-poliitikas. Tuumariikidel on nagunii suurem võime mõjutada rahvusvaheliste suhete julgeolekustamist. Seetõttu hoitakse Moskvas omakorda visalt kinni NATO raketitõrjesüsteemi Venemaa vastasest suunitlusest, sest see toetab populaarset müüti külma sõja jätkumisest.

Kui tõsine on Venemaalt lähtuv oht Eestile ja omariiklusele? Kui me taandame ohu kohe-kohe saabuvale Venemaa sõjalisele rünnakule, tuues ettekäändeks taolised imaginaarsed kujutised nagu Vene karu limpsab keelt Läänemere jäävabade sadamate järele, mida mõned 19.sajandis elavad „eksperdid“ armastavad oma väidete tõestuseks välja käia, siis tekib küsimus, kas nende sadamate ostmine ei tuleks nagu odavam? Naaberriigi välispoliitiline eesmärk võib olla ka sõjaline jõudemonstratsioon, mis sunnib teist riiki tegema ebapopulaarseid otsuseid ja pingestab tema sisepoliitilist olukorda. Polaarse maailma kontseptsioonile toetuva Venemaa  jaoks on oluline eesmärk survestada NATOt  ja Euroopa Liitu ning seetõttu on sarnast külma sõja aegset narratiivi järgiv Eesti selle eesmärgi täitmisel tema jaoks mugav strateegiline partner. Kahe riigi suhete arengut pidurdab siiani jant piirilepingu ümber, mida Venemaa on nimetanud kahe riigi vaheliste suhete parandamisel prioriteetseks, teades hästi preambula vangi jäänud Eesti võimetust olukorda diplomaatilisel teel lahendada.

Prioriteetsed suhted Ameerika Ühendriikidega  jätkavad sõjaeelset orientatsioonipoliitikat, mis tugineb joondumisele ühe või teise suurema riigi välispoliitiliste huvide järgi ehk nn „bandwagoning“ (kohandumine). Kui Eesti Vabariigi algusaegadel seati välispoliitilist joont põhiliselt Suurbritannia ja Saksamaa järgi, siis nüüd nähakse Ameerika Ühendriikides ainsana potentsiaali, mis suudaks tasakaalustada Venemaalt lähtuvat sõjalist ohtu, mistõttu loetakse ka nendega huvide ühtlustamist kõikides vähegi olulistes välispoliitilistes küsimustes äärmiselt vajalikuks. Eesti puhul torkab silma veel märgatav ebakindlus institutsionaalse keskkonna ees.  Rahvusvahelistes organisatsioonides ei osata või ei suudeta efektiivset poliitikat teostada, sest see ei vasta külma sõja aegsele narratiivile polaarsest maailmast. Torkab silma vähene paindlikkus ja hirm midagi “valesti” teha – mida nad meist ometi arvavad. Hoolimata liitumisest NATO ja Euroopa Liiduga ja avaliku arvamuse küsitlustest, võib eestlasi pidada üheks NATO- ja euroskeptilisemaks rahvaks Euroopas.

Euroopa Liidu ees seisavad tõsised majanduspoliitilised väljakutsed. Eesti otsus panustada EFSF abipaketis Kreeka laenude garanteerimisele 357 miljoni euro ulatuses on pälvinud palju tähelepanu. Teiste abistamisel on alati tegemist ebapopulaarse otsusega, mida populistlikud erakonnad nagu Keskerakond on varmad oma toetuse suurendamiseks ära kasutama. Sotsialistlik mõttelaad ei lase aru saada, et abistamine on kahepoolne protsess – õndsad ei ole ainult need, keda abistatakse, vaid ka need, kes peavad teisi abistama, sest niiviisi tagavad nad iseenda heaolu ja turvalisust. Muidugi võib olla kadedus silmis raske jälgida, kuidas kreeklasi üritatakse vee peal hoida, arvestades, et kreeklaste keskmine elatustase on kõrgem kui siinmail ja paljud neukkurahva esindajad tahaksid kangesti ise olla kreeklaste rollis, mille tarvis pole vaja teha muud kui üle võimete elada. Paraku on suletud süsteemide ajastu läbi ja me elame avatud maailmas, kus riikide heaolu on vastastikuses sõltuvuses. Me loodame Euroopa Liidu abile paljude meie oluliste projektide finantseerimisel, kuid selle kindlustamiseks on vajalik stabiilne ja toimiv süsteem, kuhu me peame vajadusel ka ise panustama.

Eesti välispoliitilised eesmärgid kajavad teatavast nostalgiast külma sõja järele, kui valitses lihtne ning polariseerinud maailmasüsteem, millest isegi meie tänased välispoliitika kujundajad aru saavad. Globaliseeruv ja multikultuurne maailm oma paljude varjundite ja nüanssidega on palju keerukam nähtus, selles orienteerumine on raskem ning võimalusi komistamiseks kasvõi siledal asfaldil jagub rohkem. Eesti välispoliitika peamine probleem on tema kaudne mentaalne sõltuvus suurvõimuks pürgivast, kuid siseprobleemide käes vaevlevast Venemaast, millest ei suudeta kuidagi lahti rebida ja nii kujundataksegi Venemaa-keskne maailmapilt, kus päike pöörleb ümber Venemaa ning meie poliitiline joon sõprade ja vaenlaste leidmisel jääb sõltuma Venemaa välispoliitilistest suundumustest.

Eesti välispoliitiline maailmapilt

14 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    veebr. 23, 2012 @ 08:28:48

    Kahju muidugi, et Eesti välispoliitika on kramplikult kinni külma sõja aegsetes kivinenud arusaamades. Ainult Vene ohu peale mängimine oli tõenäoliselt parim lahendus, kui mitte ainuvõimalik, 20 aastat tagasi. Aga maailm on vahepeal tuntavalt muutunud ja Eesti on jäänud samale kohale tammuma.

    Kuigi Kreeka ei olnud põhiteema, jättis käsitlus ühekülgse mulje nagu oleks Kreeka võlgade tarbeks raha eraldamine kuidagi seotud Kreeka riigi abistamisega. Kreeka riigi puhul on tegemist ikkagi karistusmeetmetega. Rahaga abistatakse Kreeka asemel nii Euroopa Liidu poliitilist kuvandit, Eurot kui turvalist rahaühikut ning Euroopa Suurpanku.

    Seega Eestiski tuleb eelkõige vastata neile kolmele küsimusele. Kõige lihtsam on Euro kui rahaühik, selle toetamine on Eestile väga kasulik ning isegi hädavajalik.

    Samuti on selge, et Euroopa Suurpanku või üldisemalt virtuaalmaailmas mullitavat rahvusvahelist finantssüsteemi toetada ei ole Eestil mingit vajadust.

    Otsustavaks saab küsimus, kas Eesti peab rahaliselt ka toetama Euroopa Liitu kui majanduspoliitilist ühendust. Ühest küljest võiks arvata, et EL poliitilise kuvandi silumine on Eestilegi kasulik. Samas on selge, et senisel kujul EL ei ole jätkusuutlik ning paljud valulikud muutused on möödapääsmatud.

    Vasta

  2. personainfieri
    veebr. 23, 2012 @ 09:27:22

    Kreeka abistamine on loomulikult enesekaitseks, mitte kreeklaste tarvis, ainult probleem on siin, et ilma Kreekata enam hästi ei saa, teda pole võimalik lihtsalt välja opereerida nagu pahaloomulist kasvajat, sest kõik tema probleemid mõjutavad kõiki, olgu nad tsoonis sees või mitte. Kui see nii lihtne oleks, siis oleks nad kiiresti üle parda heidetud ja vaadaku ise, kuidas nad välja ujuvad.
    EL on muidugi dilemma ees, sest selleks, et edasi minna, peaks ta liikuma föderatsiooni suunas ja riigid jäävadki siinjuures kultuurilisteks omavalitsusteks. Majanduspoliitika on paraku valdkond, mis suuri kõikumisi üle ei ela ja kui ühenduse ühes otsas lauajalga läbi saetakse, kukub terve laud kokku.
    Eesti edukus võrreldes muu eks-neukku maailmaga tuleb siiski sellest, et suudeti end lahti haakida idapoolsest majandusmudelist, võtta kiiresti kasutusele oma raha ja siduda see DM ja euroga ning hiljem müüa pangad Rootsi, mitte Venemaale nagu meie lõunanaabritel. Ühinemine eurotsooniga oli Eesti jaoks sundkäik ning “oma raha” oli rohkem selline ilus muinasjutt. Kroon oli euroga seotud ja ainus vahe tekkis selles, et nüüd me saime lingi hoobade juurde, enne olime lihtsalt sõltuvuses.
    Me võime oma majandusmudelit kiruda ja kadedalt imetleda Põhjamaade sotsialismi, kuid eeskätt tänu finantssektorile oleme suutnud end siiamaani enam-vähem vee peal hoida, võrreldes muidugi teistega.

    Vasta

  3. Tõnu
    veebr. 23, 2012 @ 10:58:49

    Kreeka jutu jätkuks, see et riik oli pankrotis ning ennast enam ära ei majanda, oli ju selge 2-3 aastat tagasi. Euroopa otsustajatel ei jätkunud julgust seda tunnistada ja loogiline lahendus läbi viia (Kreeka pankrot, ajutise Euro kasutuspiiranguga jne). Jah, mingi jama oleks tabanud nii Kreekat kui ka teisi EL riike, aga praeguseks oleks ka olnud 2-3 aastat aega majandusi toibutada, kasvõi samade miljarditega mis hetkel liigutatakse mõttetult ühelt laenurealt teisele. Valitud tee (teeme lihtsalt näo nagu pankrotti ei oleks) ei paranda ei Kreeka ega teiste Euroopa riikide olukorda. Jama kestab ja jääbki kestma. Sisepoliitiliselt ning majanduslikult üha sügavamalt pankrotistuv Kreeka mõjutab üha hullemini kõiki teisi riike.

    Rootsi pangad… Ilmselt on olnud Eestile see siiamaani kasulik. Seda, kas see ka edaspidi saab kasulik olema, sõltub paljuski muutustest mujal maailmas. Samas enamik riike säilitab teatava kontrolli finantssektori üle justnimelt igaks juhuks, kui asjad päris hapuks lähevad. Siin Eesti riigil mingit kontrollivõimalust ei ole ja Rootsi riik või pangaomanikud hoolitsevad ennekõike ikka oma huvide eest.

    Vasta

  4. personainfieri
    veebr. 23, 2012 @ 13:15:30

    Eks kindlasti on kõik riigist ja rahvusest sõltumata eelkõige oma huvide peal väljas, kuid sellele, et just Eesti riik see kõige heaperemehelikum omanik on, ei saa kahjuks samuti loota. Ma ei ütleks ka, et Eesti kapital tingimata parem on kui Rootsi oma, mis sest, et ta on oma. Kui sind ründab tänaval pätt, siis on ta ennekõike pätt ja ei ole erilist vahet, kas ta on oma või võõras pätt. Üldse selline populistlik loosung, et ise otsustame, ise teeme, mille peale kõiksugused euroskeptikud ja iseseisvuslased rõhuvad, on ülimalt kahtlane ja tekitab küsimuse, kes on need ise ja millised on nende ajendid? Riik peab tagama soodsa ettevõtluskliima, et rootslastel või kellel iganes on siin huvi tegutseda, siis majandus elavneb. Riigiprotektsionism ei ole sobiv alternatiiv vabaturumajandusele. Kui riik hakkab kõike piirama ja kontrollima, siis kaob ka välispidine huvi siia investeerida ja me muutume sama sõltumatuks nagu Valgevene, Zimbabwe, Põhja-Korea või mõni Kesk-Aasia vabariik.

    Vasta

  5. Tõnu
    veebr. 23, 2012 @ 14:05:16

    Totaalse kontrolli ja täieliku vabaturu vahel on veel võimalik terve hulk pisikesi samme, mitte lihtsalt hüpe ühelt teisele. Normaalselt arenevas majanduses riigi sekkumist ei ole muidugi tarvis, aga ebanormaalses olukorras? Mille tõenäosus tulevikus ilmselt kasvab. Anda käest võimalus ka hädaolukorras riigil midagi muuta, ei ole just kõige mõistlikum.

    Eesti pangandus ei ole ka praegu vast parim näide soodsast ettevõtluskliimast. Monopolid ja konkurentsi puudumine majandusest just ei elavda. Selle koha peal saaks Eesti riik küll üht-teist paremini korraldada.

    Vasta

  6. personainfieri
    veebr. 23, 2012 @ 14:38:18

    Hädaolukorras ongi riigi sekkumine tavaliselt suurem, sest riik koordineerib hädaolukorra likvideerimist. Kuid hädaolukord ei ole normaalseisund ja normaalseisundis jällegi parem, mida väiksem on riiklik sekkumine. Mina küll ei soovita pidevalt elada hädaolukorra hirmus, mis elu see ka on?

    Vasta

  7. Tõnu
    veebr. 24, 2012 @ 06:33:58

    Huvitav, et põhiteema (Eesti-Vene suhted) mingit väitlust ei tekitanud 🙂

    Eks see panganduse küsimus taandub küsimusele kumba põhimõttelist majandusmudelit uskuda. Kas vabalt toimiva turumajanduse normaalne areng on pidev kasv ja heaolu tõus, mispuhul muidugi riigi sekkumine ainult halvendab ideaalset olukorda. Või on turumajandus trükliline, kus kasvuperioodile järgneb paratamatult langus ja riigi ülesanne on kasvule järgnevaks languseks valmistuda. Nii nagu tulekahju puhkedes on hilja hakata tuletõrjujaid koolitama.

    Mõlema variandi aluseks on usk, mida vastaspoole argumentidega ümber lükata ei ole võimalik.

    Vasta

  8. Tõnu
    veebr. 24, 2012 @ 06:35:46

    Vabandan hooletu trükivea pärast eelmises kommentaaris. Mõtlesin muidugi “tsükliline”.

    Vasta

  9. personainfieri
    veebr. 24, 2012 @ 08:04:57

    Ma olen siin kusagil välja pakkunud ühe oletatava põhjuse tsüklilisuse teooriale. Kui majanduses ilmnevad jamad, siis valitakse parempoolseid riiki juhtima ning siis elatakse majandusseaduste järgi. Majandusliku tõusu aegu aga hakatakse tähelepanu pöörama sotsiaalsetele küsimustele ja siis hääletatakse võimule vasakpoolne valitsus, kes riiklikku sekkumist suurendab ja majanduse balansist välja viib.
    Kunagi võis see muidugi ka vastupidi olla, näiteks 1929-33 aasta kriisi puhul, kui Roosevelt USA-s, Hitler Saksamaal jt tulid kriisist välja riikliku sekkumise suurendamisega. Aga siis valitses ka hoopis teine süsteem ja majandusmudel, kus riik oli kõva tegija. Nüüd on riigi osatähtsus hoopis väiksem ja vabaturumajandus on sellele protsessile aluse pannud. Rahvuslikud kompaniid on tänapäeva maailmas haruldused. Riigi põhiline eesmärk on luua majandustegevuseks soodne kliima.
    See on küll teine teema, aga see, mida me nimetame kapitalismi kriisiks, on tegelikult sotsialismi kriis. Samal ajal kui Nõukogude Liidus praktiseeriti äärmuslikku riigikapitalismi ja riik oli monopoolset seisundit omav eraettevõte, “partei” oma, ehitati Lääne-Euroopas sotsialism tegelikult üles.

    Vasta

  10. personainfieri
    veebr. 24, 2012 @ 08:17:17

    Eesti-Vene suhetest niipalju, et tegelikult ei tahtnud sellest üldse sellises mahus kirjutada, kuigi Venemaale vastandumine näib eriti viimasel ajal (kusagil aastast 2005, ma pakun, kui toimus jant piirilepinguga ning Rüütli Moskva-visiidiga) Eesti välispoliitika esimene põhimõte olevat. Juba ammu ei räägita positiivsest hõlvamisest jms. Ma nimetan seda Venemaa strateegiliseks võiduks, kui suudeti Eesti välispoliitiline kurss pöörata neile soovitud suunas ning maksta kätta liitumise eest NATOga.
    Aga need, kes sellel teemal “väidelda” tahaksid, siia ilmselt ei tule, nemad istuvad Delfis ja ajalehtede kommentaariumides 🙂

    Vasta

  11. Tõnu
    veebr. 24, 2012 @ 12:34:24

    Huvitav väide, et tänapäeval on riigi osatähtsus väiksem ja vabaturumajandus osatähtsus suurem. Isiklikult küll maailmasõja eelset aega mittekogenuna saan täpsemini hinnata ainult tänapäeva majandust. Kuigi enamus arenenud riike armastab kõlava häälega kuulutada turumajanduse võidukäiku, kus igal ettevõtlikul inimesel on piiramatud võimalused oma ideed ja oskused parimal moel rakendada, jääb see paljuski tühja pidupäevakõne tasemele. Nii USA kui EL on vaba turumajanduse ideest pidevalt kaugenenud, terved majandusharud alates põllumajandusest ja lõpetades energeetika või meelelahutustööstusega, on kuulutatud “riiklikult tähtsateks”. Isegi kui ignoreerida miljardeid otseseid toetusi, reguleeritakse ettevõtlust samavõrra edukalt ka bürokraatlikul tasemel määruste, eeskirjade ning ettekirjutustega. Riikide vaheline “vabakaubandus” aga põhineb peamiselt eksporditoetustel, tollimaksudel ja piirangutel kauba sisse- või väljaveol.

    Jõudes tagasi Eesti riigini, vältides igati riigi poolset sekkumist, asetatakse Eesti ettevõtja, kes nii sise- kui välisturul konkureerib samal tegevusalal sama toodet või teenust pakkuvate ettevõtjatega teistest riikidest, ebavõrdsesse olukorda. Selles mõttes ei saa turumajandust eksisteerida kui iga osaline tegutseb erinevate reeglite või põhimõtete alusel.

    Võtame näiteks olukorra, kus turul tegutsevad Rootsi pank ja Eesti pank, seejuures Eesti riik Eesti panga tegevusse ei sekku, samas Rootsi riik garanteerib Rootsi panga hoiused, koolitab vastavalt panga vajadusele töötajaid või lihtsalt eraldab Rootsi riigi eelarvest raha kui seda vaja peaks olema. Tagajärgi võime igaüks kogeda 🙂

    Finantsvahenduses põhines ju kunagi üsnagi toredal ideel inimestest, kes oma säästud pangale usaldasid, pank nende raha ettevõtjatele välja laenas ning saadud kasumit hoiustajatega jagas. Moodsad investeerimispangad oma aktsiate, börside ja reitinguagentuuridega on midagi täiesti erinevat. Raha ei teenita enam ammu ju investeerides ettevõtlusesse, vaid kihlvedudesse tulevikus võib-olla toimuvate mainekujundukampaaniate kohta. See finantsmull, mis kasvab ja kuivab kokku oma juhuslike seaduspärasuste alusel, omab samas tohutut mõju nii reaalsele majandusele kui ka poliitikale. Ehk põhjus ja tagajärg on vahetunud. Kreeka ei saa laenu mitte sellepärast, et Kreeka majandus on kokku varisemas, vaid Kreeka majandus variseb kokku, sest Kreeka ei saa laenu.

    Vasta

  12. personainfieri
    veebr. 24, 2012 @ 16:15:01

    See kui vaba on vabaturumajandus on omaette küsimus, aga siin diskussiooni avamine läheks Eesti välispoliitikast juba liiga kaugele.
    Aga kui rootsi on Rootsi pangad, kellele kuuluvad Rootsi firmad Volvo ja Saab, võib-olla analüüsiks üldse riigivõlgade kujundamist jne … kokkuvõttes võib riiki pidada ka lihtsalt üheks ettevõtteks, kes tegeleb mingi territooriumi kinnisvarahaldusega.
    Eestlased suhtuvad riiki üldiselt austuse ja härdusega … nojah, isegi veidi piinlik seda teemat 24.veebruaril arutada … kuid see on ka arusaadav, sest iseseisva riigi kogemus on niivõrd väike. Aga siin tulebki vahet teha riigil kui teataval sümbolil ja väärtuste kandjal ning riigikesksel majandusmudelil, mis on tänapäeval ajast ja arust. Isegi kui Kreeka riigil tervikuna läheb väga kehvasti, probleemid ongi enamjaolt riigiteenistujatega, siis võivad mõned Kreeka firmad, kes on suutnud usalduskriisi vältida, kriisist hoolimata päris hästi elada.

    Vasta

  13. personainfieri
    mai 23, 2012 @ 08:18:42

    Sellel teemal on ilmunud Viljar Veebeli lugu, mis kirjeldab teatud mitmemõõtelist hindamiskaalat poliitiliste partnerite valikul, kuigi väärtuspõhine ongi jäänud sageli sõnakõlksuks, sest väärtustest kinnipidamist nõutakse valikuliselt:
    Eesti välispoliitika: uued tegusad sõbrad
    http://www.epl.ee/news/arvamus/eesti-valispoliitika-uued-tegusad-sobrad.d?id=64428208
    Üks uutest sõpradest on kirja pannud uue maailmakorra alused:
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/kasahstani-president-nimetas-uue-maailmakorra-viis-pohimotet.d?id=64435850

    Vasta

  14. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: