Mütoloogiline riigikaitse II – kaitseväe arengukavast

@ckrabat

Kaitseväe arengukava aastateks 2013-2022“ valmimine on juba põhjustanud viljaka diskussiooni valdkonnas, kus tavaliselt aetakse asju pimedas ja teki all. Laialt levinud, teenistuse nõukogude armees ja nõukogude sõjafilmide põhjal välja kujunenud riigikaitseline mõtlemine taandab riigi julgeoleku sageli üksnes sõjalisele julgeolekule ning kipub arvama, et mida rohkem on riigil tanke ja kahureid, seda turvalisem ühiskond ning jätab inimese vajadused riigi varju, kuid kaitseplaanimine peab paratamatult olema kooskõlas riigi kasutada olevate ressurssidega ning riigi julgeolek on tervik, kus sõjalist julgeolekut ei saa arendada poliitilise, majandusliku, sotsiaalse või keskkonnajulgeoleku arvelt.  Kaitseväe arengukavas on revideeritud buumiaegseid lennukaid plaane ning kavandatakse kiirreageerimisvõime parandamist, ajateenijate ja kaitseliitlaste arvu suurendamist, Kaitseliidule suurema funktsiooni andmist territoriaalkaitse korraldamisel ning relvastuse ja varustuse hangete ülevaatamist.

Martin Hurt on tabavalt juhtinud tähelepanu, et Eesti riigikaitselises mõtlemises kipuvad domineerima religioossed dogmad. Eesti julgeolekumuinasjutt pajatab siiamaani lugusid näljasest Vene hundist, kes on kohe-kohe Eesti poole tankiarmaadasid saatmas ning hundijahiks on kõige parem viis kõvasti kära teha, hundi suunas kive pilduda ja teda igal ettejuhtuval võimalusel sõimata, sest see tõstvat maarahva eneseväärikustunnet. Ajateenistuse säilitamine on Eesti ühiskonnas kindlasti üks tugevamaid religioosseid dogmasid, millesse kahtlejatesse suhtutakse samamoodi nagu „pimedal keskajal“ ketseritesse, kes tuleb tuleriidale heita. Hurt: „Me usume sellesse, kuid usk ei ole alati seotud loogilise mõtlemisega ega konkreetse sõjalise võimega.“ Ma ei ole küll ajateenistuse järjekindel vastane, sest ühiskonna konsolideerimisel on sellel kindlasti positiivne roll täita, kuid liberaalse ilmavaate tõttu ei saa ma heaks kiita riikliku sunni  domineerimist kodaniku vaba tahte üle. Isegi kui ühiskond ei ole valmis ajateenistusest täielikult loobuma, ja 90%-se toetuse juures ei ole see lihtsalt mõistlik, kuid sellegipoolest võiks ta selle rakendamisel olla paindlikum ning vabanema kontseptsiooni suunavatest religioossetest dogmadest.

Küll võib iganenuks nimetada Teise maailmasõja aegset mobilisatsiooni- ja üksusepõhist reservarmee kontseptsiooni, mis on samamoodi omandanud religioosse dogma mõõtme. Kui eeldada, et kogu Eesti territoorium haaratakse sõjalisse konflikti vaid mõne tunni kui mitte loetud minutite jooksul, siis ei ole reservüksuste formeerimine ning reservistide jõudmine sihtkohtadesse lihtsalt reaalne, eriti veel peale pärisorjuse kaotamist ning maailma globaliseerumist. Eesti territooriumil pindalaga 45 000 km2 puudub tänapäeva konflikti korral toimiv tagala, kus reserve ette valmistada. Samal ajal jõuavad NATO kiirreageerimise väljaõppe saanud abiväed vajadusel siia kindlasti varem kui 50 või 100 päeva jooksul nagu väidab eksperdina esinev Eerik-Niiles Kross, sest elu on edasi läinud, vahepeal on leiutatud lennukid ning nad ei pea enam jala Berliinist või Varssavist kohale marssima. Tegelikult peaksid väed kriisi eskaleerumise protsessi jälgides siia jõudma tunduvalt varem, enne kui reaalne sõjategevus algab, sest vastasel korral on nad juba lootusetult hiljaks jäänud. Nii saadavad Ameerika Ühendriigid kaks „Patrioot“ raketipatareid ja sõjaväepersonali Türgisse, et ennetada Süüria võimalikke rünnakuid.

Positiivselt tuleb suhtuda Kaitseliidu tugevamasse lõimumisse riigikaitsesüsteemiga, sest Kaitseliidul on kaks positiivset omadust: vabatahtlikkus ja territoriaalne ülesehitus. Eesti riigikaitse ehitajaid iseloomustab teinekord mastaapne mõtlemine, kus hiir mõeldakse elevandiks ning üritatakse toimivat riigikaitsesüsteemi üles ehitada „suurte eeskujude“ järgi. Paraku on isegi paljude poolt imetletud Soome meist palju suurem ja rikkam riik, rääkimata teistest „suurtest eeskujudest“, Venemaast/Nõukogude Liidust ja Ameerika Ühendriikidest. Me ei saa potentsiaalseks sõjaliseks konfliktiks Venemaaga valmistuda samamoodi nagu potentsiaalseks sõjaliseks konfliktiks Lätiga, järgides suurriiklikku mõtlemist. Eesti riigikaitselist mõtlemist iseloomustab vankumatu usk ajaloo kordumisse, kindralid valmistuvad ju möödunud sõdadeks ja nii kujutatakse tulevikusõda ette Soome-Nõukogude Liidu 1939/1940 Talvesõja analoogina. Mingis mõttes on sellele kaasa aidanud fakt, et taasiseseisvusejärgne kaitseväelaste esimene põlvkond sai koolituse Soomes, mis on tekitanud järjekordse religioosse dogma Soome süsteemi ideaalsusest. Siit ka põhjus, miks me tahame Eesti riigikaitset üles ehitada nii nagu tegi seda Soome Külma sõja ajal. Soomest on Eestisse üle kandunud ka teatav NATO-skeptitsism – kas nad ikka meile appi tulevad? Kuid kärbete raskele teele on läinud isegi soomlased.

Viha vabariiki ehitav totaalne meedia tituleerib Lätit meie suurimaks julgeolekuohuks. Paraku, kuigi  kaks riiki lähtuvad erinevatest julgeolekunarratiividest, võib hinnata nende tegelikku  kaitsevõimet enam-vähem võrdseks, millele viitab ka Hannes Toomsalu. Veelahkme naaberrahvaste vahele on tekkinud Läti otsus loobuda ajateenistusest ning üleminek kutselisele kaitseväele, mida seal toetab 80% elanikkonnast. Mitmed Läti eksperdid on siiski arvamusel, et Läti kaitsevõime ei ole peale kaitseformatsiooni muutmist oluliselt nõrgenenud. Kui Eesti julgeolekunarratiiv valmistub Soome-Nõukogude Talvesõja kordumiseks, on lätlased orienteerunud rohkem kaasaegsele julgeolekukorraldusele, kus valmistutakse rahvusvaheliste kriiside ohjamiseks erinevates maailma piirkondades ning sõja puhkemist Läänemere regioonis peetakse lähitulevikus välistatuks. Ajateenistuse tähtsust riigi kaitsevõimele ei tarvitse üle hinnata ja mütologiseerida, seda võib pidada pigem väljaõppesüsteemiks kui reaalseks kaitsevõimeks. Müüt vaenlasele relv käes vastu astuvatest ajateenijatest kuulub pigem nõukogude kultuuriruumi ning siit pärineb ka ajateenistuse ja kutselise kaitseväe vastandamine. Ajateenistus ei saa toimida sõltumatult kutselisest kaitseväest. Kutselise kaitseväe mahategemine ning halvustavate ideoloogiliste terminite nagu „palgaarmee“ juurutamine totaalse meedia poolt mõjub aga meie kutselisele kontingendile, sest kaitseväelase elukutse pole ühiskonnas väärtustatud.

Eesti riigikaitselist mõtlemist iseloomustab sõjapidamise range eraldamine poliitilistest protsessidest ning sõda kujutatakse ette 19.sajandi konfliktina Euroopa kultuuriruumis, kus sõjapidamine käis kindlate reeglite alusel ning sõjaolukord ning rahuolukord olid teineteisest selgesti eristatavad. Sõdu alustavad alati poliitikud. Nendest sõjaväelastest, kes on sõdu alustanud, on vahepeal saanud poliitikud. Seepärast viitab sõjalise konflikti puhkemine eelkõige poliitilisele läbikukkumisele, mille eest vastutavad poliitikud. Kui poliitikud on riigi julgeoleku tagamisel midagi tegemata jätnud, siis ei saa nad vastutust sõjaväelastele jätta. Eesti kaitseväe arendamine enne 1940.a. ei päästnud meid hääletust alistumisest. Nii ei saa ka sõjalise julgeoleku abil ravida ühiskonna valupunkte, sest ühiskonna normaalseisund on rahu, mitte sõda. Senikaua, kuni kestab rahu, võib  19.sajandi stiilis sõjamänge pidada, aga kui me seisame vastu tegeliku kriisiga, siis on eelistatud olukorras see, kes teab, mis elu on.

Parem karm tõde kui ilus illusioon iseloomustab ka riigikaitse plaanimist. Jäädes kahe jalaga maa peale, nõustun ma pigem Rene Toomsega, et investeerima peaks eelkõige inimesse. Uue kahuri ostmisel tuleb kõigepealt mõelda, kas teda ikka vaja on – see on umbes sama, kui nooreperelaenuga bemmile uued põhjatuled osta. Tekib küsimus, kus siis noor pere elab? Tehnika ei tööta ilma kvalifitseeritud inimjõuta ning suure hulga tehnika muretsemine ei pruugi veel tugevdada riigi kaitsevõimet, eriti olukorras kus potentsiaalse vastasega ei jõuta niikuinii võidurelvastuda. Tankiüksuse kui eraldi relvaliigi moodustamine nõuaks suuri investeeringuid, sest see nõuab mitte ainult masinate ostu, vaid personali väljakoolitust, tehnilist hooldust ning tema kasutegur võimalikus sõjalises konfliktis on enam kui küsitav. Õhuväekindral Dudajev ostis iseseisvuda soovinud Tšetšeeniale kokku soliidse arvu hävituslennukeid, mis konflikti puhkedes hävitati mõne tunni jooksul. Väikeriik peaks panustama väikestesse ja mobiilsetesse üksustesse, sest asümmeetrilises konfliktis tugevama vastasega suurriiklikud kontseptsioonid ei toimi. Üks esmaprioriteete peaks olema õhutõrjevõime loomine, sest kui õhuruum pole kaitstud, siis kaotab muu tehnika, k.a. paljude poolt jumaldatud tankid, igasuguse mõtte.

Väikeriigi esmane enesekaitsevõime peab aga eelkõige põhinema oskuslikul diplomaatial. Teatud mõttes võib siin eeskuju võtta soomlastest, kelle riigikaitsekontseptsiooni me kipume uskuma rohkem kui nemad ise, kuid seda tõrksamad oleme järgima nende välispoliitilisi kontseptsioone, mis on suunatud heanaaberlike suhete kindlustamisele potentsiaalsete vastastega. Kui sul on autoriteediga probleeme, siis ei maksa ise plõksima minna, vana burksiputka ees omandatud tõde. Pragmaatilise välis- ja julgeolekupoliitikaga annab kinni katta enamuse riigikaitselistest vajakajäämistest. Eestis on aga välispoliitika tugevasti aheldatud sisepoliitilise lõa otsa, sest hirmukultuurile ehitatud Viha Vabariik vabastab tema kodanikud ratsionaalse mõtlemise vajadustest. Lihtsam on välispoliitikat teostada vastandudes, olgu see siis Venemaa, Euroopa Liidu või kasvõi Lätiga, kuid see tee võib meid kiirteed mööda viia ka palju lihtsamini sõjalise konfliktini, millel võivad igal juhul olla hukatuslikud tagajärjed. Riigikaitse mütologiseerimine on ohtlik. Raske on prognoosida, millal ja missugusesse konflikti võib Eesti tulevikus sattuda, kuid suure tõenäosusega pole see Talvesõda vol.2, mille vastu meil teinekord ikka veel valmistutakse.

5 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    dets. 15, 2012 @ 11:14:22

    Kahjuks ei ole kirjatükis vajalikuks peetud võimsa mereväe loomist. Riigis, kus enamik on merepiir, võib mereväe alahindamine ebamõistlik olla.
    Saareriigid on ajalooliselt ennast suutnud kaitsta piisava laevastiku olemasolul- antiigist Kreet(k)a, muinasajast Saaremaa, uuemal ajal Britid, Portugal-Hispaania jms. 🙂
    Eesti kui vana mereriik peaks samuti merelaevastikule rõhuma. 🙂
    Mõned lennukikandjad, hävitajad ja peoga allveelaevu võiks ikka sisse arvestada, ehk saaks Kreekalt vähekasutatud sekondhändi. :=)
    Üks tank võiks õppeklassis siiski olla. Kuidas muidu vaenlase tank ära tuntakse, kui pole näinud?
    Mis diplomaatilisse tasandisse puutub, siis tuleks jälgida, kellele me suudame jalgpallis pähe teha- ilmselt ei kujuta sellised riigid meile ka sõjalist ohtu ja nendega arendatava diplomaatia pealt saaks raha kokku hoida.
    Vabanenud vahendid aga suunata nende riikidega suhete hoidmisele ja parandamisele, kellelt me ise jalgpallis pähe saame. :=)

    Vasta

  2. personainfieri
    dets. 15, 2012 @ 12:16:17

    Üks tank võiks õppeklassis siiski olla. Kuidas muidu vaenlase tank ära tuntakse, kui pole näinud?
    Võib-olla on see hea, et pole näinud, siis ei tea ka karta. 🙂

    See on umbes nii nagu Ivariga (NA-st) oli. Enne teenistust nõukogude armees magas hästi, sest teadis, et kaitstakse. Teenistuse ajal magas samuti hästi (peale seda kui dembliks sai ning magada lubati), kaitses. Peale teenistust magas aga halvasti, sest teadis, kes kaitsevad 🙂

    Vasta

  3. personainfieri
    dets. 15, 2012 @ 12:22:09

    Üks mõte veel. Peale Briand-Kelloggi pakti ja ÜRO Hartat on sõda muutunud mittelegaalseks ning isegi kriminaalseks tegevuseks. Tänapäeva rahuoperatsioonid on laias plaanis politseilise iseloomuga, kus politseinikud võitlevad pättidega ja seepärast eiravad “neljanda generatsiooni” sõjalised konfliktid (William Lind) sageli kehtestatud reegleid nii nagu kriminaalide tegevus riigis ei järgi riigi seadusandlust, vaid püüab sellest mööda hiilida.

    Vasta

  4. huviline
    dets. 15, 2012 @ 21:30:27

    Kaitseväe arengukava on üks dokument teiste dokumentide seas, see ei pane sõdurit vapramalt võitlema ega avarda kaitseväelaste epistemoloogilist silmapiiri. Võrdlust varasema arengukavaga ei viitsi ette võtta, aga tundub, et impeeriumi koosseisus ootab meid ees pikaajaline rahupõlv, sellepärast on arutu ressursse raisata ja uus arengukava paistab olevat mõistlikult koostatud.

    Suurimaks ohuks ühiskonnale näen käesoleval ajal ebasolidaarsuse kasvu, kuid liidus mõjud hajuvad, mistõttu väikeriigi diplomaatia ei oma julgeolekule enam praktilist mõju, nagu see oli veel enne liitumist. Usun, et ajateenistusel on roll täita just solidaarsuse kasvatamisel ja nende parimate omaduste talletamisel, julgus, mehisus, mida võitlejad alati on näidanud.

    Vasta

  5. Trackback: Talvesõda on tanki pandud – aja viide

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

detsember 2012
E T K N R L P
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: