Presidendiralli eri: Eesti otsib autoriteeti

@ckrabat
Täna üritab Eesti valida endale valimiskogul uut presidenti ja kui see õnnestub, saame õhtuks teada, kas järgmise aasta pingviinide paraadi juhatab Kallas või Kaljurand või Helme või Jõks või hoopis Reps. Ainult Mailis Reps neist on viidanud võimalusele, et tema kaaluks tõsiselt pingviinide paraadi ümberkorraldamist, mis rõhutab selgelt presidendi institutsiooni meelelahutuslikku funktsiooni ja on mõeldud esmajoones valijaskonna arvukaimale ja valjuhäälseimale osale ehk lollidele (liigist stultus). Kuid see pole veel kõik, sest kõrvuti pealmaailma presidendiga valib uut juhti endale ka Eesti allmaailm. Peale armastatud rahvaisa, nagu põhivoolu meedia lugude puhul võiks arvata, Nikolai Tarankovi tapmist kalaretkel Läänemaal võib järgmist pingviinide paraadi dirigeerida näiteks ingušš Ahmed.  Allmaailma traditsioon lasub rohkem siiski valitaval monarhial ja autokraatial, sest juhi amet on eluaegne, kuid mitte pärandatav otsestele järglastele. Kui võim päranduks vereliini kaudu, peaks uueks juhiks saama Tarankovi poeg või tütar. Allmaailm on ehe näide ka rahvaste edukast lõimumisest, sest kedagi ei huvita, kas juhi esivanemad on pärit siit või sealtpoolt Eesti piiri (nagu Kaljurannna juhtumil) või missugust keelt autoriteedid kodus tarvitavad. Avapaugu autoriteedirallile andsid Assar Pauluse ja Haron Dikajevi kohtuprotsessid, millega mõned tunnustatud autoriteedid võeti mõneks ajaks riigi ülalpidamisele. Kogu selle valjuhäälse meediakampaania taustal võib esitada õigustatud küsimuse, miks Tarankovile ei korraldatud riiklikke matuseid ja kas president Ilves ja peaminister Rõivas talle pärja ikka viisid?

Maalehes kirjutab Triinu Laan: „Kohe (peale Tarankovi tapmist) läks lahti ka meediahüsteeria, kus näidati sündmuspaiga veriseid fotosid õhtul ja hommikul ja keskpäeval, kirjeldati, milline mees see allilmategelane oli, arutati, kes võis tema mõrvast kasu saada ning otsiti talle järglast, kellel oleks autoriteeti ka välismaal. Lisaks ilmusid ka artiklid teemal kui hea naabri ja südamliku inimesega ikka tegu oli. Täna on uudisteportaalides sadu pilte (ühes galeriis 345, teises 112) tapetud mehe matustest, rohkem kui mõne kultuuri- või ühiskonnategelase ärasaatmisest.“ Vastus on samalaadne nagu ka põhjendatakse, miks ei saa pingviinide paraadi ära jätta, sest lollidele meeldib. Boozhe moi kakoi avtoritet :). See on totaalse meedia poolt dikteeritav ühiskonnakorraldus, mille olulised komponendid on lollide võim ja kogu maa internetiseerimine. Sellise ühiskonnakorralduse puhul on ühiskonnakriitika välistatud, sest see toetub Novgorodi WC alustaladele, kus lollidele pakutakse murumänge gladiaatorite areenil – odavat leiba ja tsirkust. Ajakirjanduses ilmusid glamuursed pildid möödunud aegade autoriteetidest ning Postimees tegi põhjaliku intervjuu allmaavalimiste favoriidi Ingušš Ahmediga, kus meile anti teada riigi võimalikest arengusuundadest. Kuigi lühikese, aga tegemist ongi lühikese jutu mehega. Eile toimus presidendikandidaatide televäitlus ETVs, kuhu Ahmedi millegipärast ei kutsutud. Mitmed arvasid, et sellepärast, et tal puudus sünnijärgne Eesti kodakondsus, aga kuidas pole selle peale tuldud ja ma vaatan siinjuures parteile ja valitsusele otsa, et talle eriteenete eest sünnijärgne kodakondsus anda? Äripäeva andmetel on Ahmedil hoopis Venemaa kodakondsus ja ta viibib Eestis elamisloaga. Võib-olla on mõni Lolli-TV kanal (Kanal 2 või TV3) autoriteetide duelli juba korraldanud, sel juhul ma muidugi vabandan, meie Nabala-Tuhala karstiala koobaslinnades reptiilide kaitsealal pole just Lolli-TV pidevad jälgijad.

Intervjuus Postimehele annab autoriteet teada: „Me olime (Tarankoviga) head tuttavad, võiks öelda isegi sõbrad. Ta oli õiglane inimene, kes üritas alati kõiki küsimusi ja probleeme rahumeelselt lahendada. Minu kaastunne lähedastele ja sugulastele.“ Suuremaid muutuseid Eesti sisepoliitikas ette ei võeta, küll aga kavatsetakse ajada aktiivsemat välispoliitilist liini: „Suures plaanis ei muutu midagi. Muutuste vältimiseks peab uus liider sarnaselt eelmisega olema autoriteetne nii omade hulgas kui ka aktsepteeritud väljaspool Eestit. Ainult sellisel juhul on võimalik hoida asjad korras.“ Äripäeva andmetel on Ahmed loonud sidemed Jahia Hašieviga, keda Bulgaaria meedias on nimetatud ka Varna piirkonnas tegutsevaks tšetšeeni allilma liidriks ning on rahvusvahelist haaret kasutades aidanud Eesti ärimehi Bulgaarias lõimuda. Pealmaapoliitikute ja allmaapoliitikute omavahelisele lõimumisele ja sellega kaasnevale võimuvõitlusele viitab järgmine tsitaat Postimehe intervjuust: „Ning veelgi olulisem kogu selle asja juures on teada saada, kes tellis tapmisele järgneval päeval artikli endise Keskkriminaalpolitsei pealiku abikaasalt Kärt Anveltilt. Vägisi jääb mulje, et tema kõrvaldamine võis kasulik olla kellelegi kõrgemalt poolt, et mitte öelda kellelegi võimuorganitest.”

Põnev saab igatahes olema, sest mitmed valimised on ees ootamas. Kuigi Eestile on kombeks üks president korraga, võime peagi seista silmitsi faktiga, et meil on paralleelselt tegutsemas kaks presidenti. Samal ajal kui ETV teeb ülekannet pingviinide paraadist peaosas Kallase või Kaljurannaga võib Ahmed korraldada mõnes teises nooblis kohas korraldada oma paraadi, mida näiteks Kanal 2 üle kannab ja mõelge ise, kummal neist saab olema rahkem vaatajaid? 🙂 Teisel paraadil saab samuti kommenteerida autoriteetide riietust, kui palju tattoosid külalisel on, kui jäme on tema kuldkett ning millise firma dresse ta kannab. Esitan oma rahvasaadikule avaliku küsimuse, et kui ta saab kutse mõlemale paraadile, siis missugust neist ta eelistab? Missugusel kahest võimalikust presidendist saab olema rohkem autoriteeti? Loodetavasti on tal olemas Adidase dressid, et ta Marati dressides vastuvõtule minnes Eestile häbi ei tee. Lollidel saab igatahes lõbu laialt olema. See, lapsed on stultoloogia. 🙂

74 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 09:01:44

    Vasta

  2. js
    sept. 24, 2016 @ 09:59:47

    Huvitav, kas kuhugi kadunud KK-l oleks olnud piisavalt autoriteeti neid ilmu ühendada?

    Vasta

  3. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 10:03:48

    Peavoolu pardirallist oleme siin juba varem juttu kerinud ja hoiame sündmustega jooksvalt kursis.
    https://personainfieri.wordpress.com/2016/08/29/presidendivalimiste-pardiralli-eestis-2016/
    Huvitav, et ETV-s kohtasin pühapäevahommikuse Hommik Anuga reklaami, milles kuulutati välja intervjuu laupäeval valitud presidendiga. Kuidas me seda teame?
    1. Pizzakutt andis indikatsiooni.
    2. Selgeltnägijate tuleproov, nt Helme vaatas kristallkuuliga või kutsus vanemate vaimud välja.
    3. Anu on võimeline ajas rändama.
    4. Teadagi kus on juba asi otsustatud ja meediale ka teada antud.
    5. Igaks juhuks tehti kokkulepped kõigi valimiskogul osalevate kandidaatidega, aga kui ükski neist ei osutu valituks?
    6. Tehakse intervjuu Teise Eesti valimiste võitjaga, nt ingušš Ahmediga.

    Vasta

  4. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 11:11:47

    Rahvas võiks Postimehes ja Delfis saada pollida. Keda tahad uueks autoriteediks? Serõi, Trup, Mogila …
    😀

    Vasta

  5. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 11:30:36

    Persona in fieri tuleb välja oma autoriteedikandidaadiga: vali Hunt Metsast!
    https://personainfieri.wordpress.com/2015/07/27/punamutsike-aastal-2015-muinasjutt-taiskasvanutele/
    Kunagi jah meeldis, ikkagi vangis käinud tüüp, autoriteet ja puha! Hundil oli karistusaeg just läbi saanud ning ta oli võidukalt koju Metsa naasnud ning edvistas Külas ringi patseerides tervet keha katvate tättuudega. Ta tundus nii mehelik, nii vaba ja sõltumatu… Ja rääkis ka hoopis teistmoodi kui külapoisid, lihtsad retardidest daunid, kes varastasid öösiti üksteise vanade bemarite alt rattaid ja kaklesid burksiputka ees, et samasugustele lollidele külalitsidele muljet avaldada.
    😀

    Vasta

  6. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 17:53:37

    Valimiskogu ei saanud ära valitud.
    Tulebki ingušš Ahmed valida, autoriteeti on piisavalt 🙂
    Teen ettepaneku ingušš Ahmedile anda eriteenete eest sünnijärgne Eesti kodakondsus ja nimetada presidendiks!
    Allmaaliidri ja pealmaaliidri ametikohad tuleb ühitada!

    Vasta

  7. Jolli
    sept. 24, 2016 @ 18:21:50

    Lollid võitsid inimesi.

    Vasta

  8. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 18:22:28

    Mulle tundub, et teises voorus läksid vastamisi jõud, kes oleks v-olla mõne teise koosluse korral teinetest toetanud, nt Jõks vs Reps või Kallas vs Reps. Kaljuranna, Helme ja Repsi toetajate käitumine oli kõige raskemini ennustatav. Keskerakonna puhul võis Savisaare väidetav toetus tähendada kahte loogikat: 1) Edgaril pole tema erakonnas enam mitte mingisugustki autoriteeti; 2) Ta mängis hoopis mingeid kõrgemaid mänge, mille eesmärk oligi valimised nurjata.

    Vasta

  9. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 18:25:35

    Huvitav, kes nüüd homme hommikul Anu Välba saatesse tuleb? Ahmed?

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 26, 2016 @ 18:15:07

      Miks ma presidendivalimistel tühja ümbriku kasti panin
      http://epl.delfi.ee/news/arvamus/miks-ma-presidendivalimistel-tuhja-umbriku-kasti-panin?id=75714051
      „Olete söönud, äkki väike krõbusk? Tutvuks, räägiks, muljetaks?” Sõitsime kohalikku burksipuhvetisse. Siim võttis kõige kallima burksi kolme kotleti ja ekstrajuustuga ning ninakarvadeta. Puhvetipidaja ajas silmad punni ja tõmbas seina peale kriipsu – seda burksi telliti viimati kolm aastat tagasi, kui naabri-Tõnu oma naise Egiptusesse müüs.

      Sain vaevalt burksi nautima hakata, kui telefon helises. Marina. Panin ära. Helises uuesti, seekord oli keegi Mailis. Panin ära. Helises uuesti. Jälle Marina. Leppisime kokku, et kohtume laupäeval Solarise peldikus. Väike romantika kuulub ikka komandeeringu juurde.

      Hääletuskabiinis uurisin kahte nime: Jõks ja Kallas, Allar ja Siim… Siim? Nagu see burksi-Siim? Ah, käib kah. Ainuke Allar, keda ma usaldan, on Levandi ja teda siin pole. Kõrvalkabiinist kostis äkki veidrat solinat, tuhm mütsatus, veidi sahmimist ja siis koledat vandumist. Keegi sositas: „Ou hõkkk… Kuule, siin on paber otsas, ulata mulle midagi!” Meeltesegaduses tegingi selle vea ja libistasin talle oma valimissedeli. Tagasi ma seda ei saanud. Vist oligi nii parem. Ja panin kasti tühja ümbriku.

      Vasta

  10. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 09:55:59

    Rain Tolk: praegusel ajal pole enam piinlik loll olla
    http://kultuur.postimees.ee/v2/3845133/rain-tolk-praegusel-ajal-pole-enam-piinlik-loll-olla?_ga=1.201113774.1080883084.1457339902
    Esiteks, meil pole «Esto TVd» enam tarvis teha, sest avalikkus teeb seda ise. Inimesed juba käituvad nii, et meil ei ole vaja enam sellele eraldi tähelepanu osutada. Selles mõttes, et poliitilises retoorikas on defitsiitseks muutunud sellised väärtused nagu teatud mõõdukus või kompetents. Mitte ainult Eestis, vaid see on üldisem tendents. Asemele on tulnud algklassi tasemel sõnavara. Meil ei ole enam vaja osutada, et kuningas on alasti, vaid kuningas ongi kõigi nähes alasti ja see pole üldse enam mingi uudis. Teiseks, ajakirjandus ise on muutunud. Me võisime selles muutumises teatud osa mängida. Julgen arvata, et pärast «Esto TVd» muutus ajakirjandusliku käitumise mentaliteet. Ajakirjandus muutus mängulisemaks, aga siiski küllaltki väikekodanlikus kontekstis. See tähendab, et mitte ülemäära julgeks. Paradigma ei nihkunud totaalselt, vaid muutus kosmeetiliselt.

    Tõenäoliselt oleksime jätkates muutunud ka iseenda paroodiaks. Suur osa «Esto TV» võlust seisnes see, et suhtumine ajakirjanikesse oli seni olnud vägagi lugupidav. Inimesed suhtlesid meiega ning meid tundmata ei saanud aru, mis mängu neid kistakse. Selle kaudu oli võimalik saada vahetut emotsiooni ja paljastada süsteemi näilisust. Niipea, kui me saime tuntuks, hakati välja mõtlema strateegiaid, kuidas meiega suhelda, ja korraldati poliitikutele mingeid koolitusi. Asja võlu oli ju tegelikult selles, et meie fiktiivsed karakterid imbusid reaalsesse ellu. Sellest vastuolust sündis põnevus ja uus tõde. Aga kui fiktiivsetele karakteritele hakatakse vastu näitlema, siis need kaks asja nullivad teineteist ära.

    Üheksakümnendad ja nullindate algus, kui me möllasime «ESTOga», olidki väga naljakad. Vaata kas või toonast seltskonnaajakirjandust. See on tänapäeval ikka puhas kuld. Ma töötasin kunagi ajalehes Post. Kui sirvida toonast ajakirjandust, siis metsikus on kaduma läinud. Inimesed on alalhoidlikumad, mõtlevad maine ja koha peale üpris palju. Aga selle eest käib möll muidugi sotsiaalvõrgustikes, kus iga lolli arvamus on muutumas sama kõvasti kuuldavaks kui mõne spetsialisti oma. Siit ka igasuguste populistide esiletõus.

    Põhimõtteliselt on see nagu üksteist peegeldavate peeglite süsteem – hirm tekitab lugejahuvi ja meedia räägib sellest, mis lugejaid huvitab. Siis sekkuvad mängu mingid võimujanused populistid, kes teavad, et hirm on suurepärane vahend masside mobiliseerimiseks ja enda heaolu parandamiseks. Reaalselt on meil ju ikkagi päris rahulik. Istume siin ja pole häda mitte midagi. Eestis on väga normaalne elada. OK, muidugi on meil probleeme: fentanüül ja hulk oma rahvuse ja keeleoskuse tõttu ühiskonnast kõrvale tõrjutud inimesi – integratsioon on sitt. Aga kohvikud, restoranid, festivalid, klubid ja kontserid on rahvast täis ja muudkui aga toimub.

    Osaliselt on selle kaasa toonud ka inimeste kolimine sotsiaalmeediasse: enam pole mitte mingisugust piinlikkust olla loll. Inimene on loll ja uhke selle üle. Võib-olla olen ma ise ka liiga palju sotsiaalmeedias. Donald Trump on minu meelest selles suhtes lausa sümboolne kuju. Inimene, kes võib suust välja ajada suvalist joga, mille ta järgmisel hetkel ümber lükkab, ja siis jälle uue jogaga peale lendab, kasutades lihtlauseid ja omades tohutut populaarsust. Mitte ainult Ameerikas, mujal maailmas ka, ta on ju Eestiski populaarne. See on üks näide.

    Vasta

    • huviline
      sept. 28, 2016 @ 02:23:50

      Kes mäletab või teab EstoTvd või nt I.Vigla saateid. MIngid põlvkonna saated ja need mäletavad võib-olla. Vilets meelelahutus, valdavalt. Joodikute mängimisega kaob igasugune kriitika nagunii. Nõukaaja valjastest vabanenud sellega tegelesid peamiselt. Huumor on kõige keerulisem kunst, väidetavalt, mille muudab keeruliseks selle taga eeldusliku taustsüsteemi nägemine või mittenägemine. Kui lihtsalt vabaduse saabumise rõõmust kepseldakse, siis näemegi lihtsalt kepslemist, mis peatselt ununeb. Taustsüsteemi taustal tuleks näidata midagi mis meelde jääb. Taust annab selleks võimaluse, aga kui tausta pole, siis pole ka varju ja me ei näe tausta.

      Vasta

  11. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 12:51:39

    Mati Kaal presidendiks! Arvamus fessarist: “Sobib, tal on kogemus ahvidega töötamisest ja pension võiks tal ka väärikam olla!”

    Vasta

  12. ckrabat
    sept. 26, 2016 @ 22:42:41

    Mart Laar: ENSV viimane ohe
    http://arvamus.postimees.ee/v2/3850651/mart-laar-ensv-viimane-ohe?_ga=1.151905081.1080883084.1457339902
    Presidendivalimiste praegune seis näitab, et me ei vaja enam kandidaate, kes on valmis «lõpuni minema», vaid neid, kes pole üldse vaimustatud presidendiks saamisest. Sest seegi amet on pigem kohustus kui privileeg. Üksnes nii on seda võimalik pidada viisil, et selle ameti pidaja ka rahva südamesse jõuaks. Rahva südamesse jõudmine on aga presidendi tähtis ülesanne. Pealegi ei tohiks unustada sõnumit, mille valimiskogu Eesti poliitilisele eliidile tegelikult saatis, ehk selgelt silma torganud protest senise valitsemisviisi ja räpakalt tehtud otsuste suhtes, olgu selleks siis praamlaevasaaga või haldusreformi seadused. Seda hoiakut ignoreerides ei tule meil probleeme mitte üksnes uue presidendi valimisega, vaid laiemalt Eesti elu korraldamisega.

    Kui presidendi suhtes kokkulepet ei saavutata, pole raske ennustada järjekordset läbikukkumist riigikogus ning valimiste uut liikumist valimiskokku. Seaduseelnõu igati mõistliku paranduse tegemiseks valijameeste kogu hääletusreeglites ei saa aga paraku kehtida nende presidendivalimiste kohta, mistõttu on täiesti ennustamatu, mis seal võib toimuda. Valimiste tagasitulek uuesti riigikogusse pole aga sugugi võimatu. Ja nii edasi ja nii edasi. Kui ollakse otsustanud enda erakonna nimel lõputult kangeks ajada, siis ka aetakse. Ning kui mitte enda erakonna nimel, siis vähemalt teiste vastu.

    Vasta

  13. ckrabat
    sept. 26, 2016 @ 22:51:47

    Presidendiralli on suurepäraselt tõestanud selle institutsiooni sobimatust kaasaegsesse ühiskonnakorraldusse, kus ta täidab põhiliselt meelelahutuslikku funktsiooni. Meedia paiskab kauba turule ja toodet tarbitakse ikka ühtemoodi, vahet pole kas suitsuvorsti, nõudepesuvahendit või presidenti, väga palju loeb pakend, mis peab silmale ilus vaadata olema. Otsevalimiste nõue, kus presidendi valib meedia, on tugevasti seotud kampaania ja vaatemängulisusega, otsevalitavat presidenti on kergem turustada.

    Meedia tekitatud on ka rahva hirm institutsiooni kadumise ees, mis tuleneb tõrksusest muutuste vastu. Tegemist on teatavat sorti sõltuvusega, mis tekitab vastureaktsiooni kõige uue vastu. Seda rääkis juba Libahundi vanaema.

    Vasta

    • K_V
      sept. 27, 2016 @ 08:38:14

      Kui otsitakse võimalust, kuidas kodanikud saaksid ennast oma riigiga ühtsena tunda, siis on presidentaalsel riigikorraldusel parlamentaarsega võrreldes kõva eelis. Ühe isikuga on lihtne samastuda, aga terve hulga erinevatel seisukohtadel olevate ja erinevaid kultuuriruume esindavate inimestega samaaegne samastumine on väga vaimuhaiguse moodi.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 27, 2016 @ 08:50:28

        Täna toimus USA presidendivalimiste esimene teledebatt, täpsemalt:
        https://personainfieri.wordpress.com/2016/08/02/usa-presidendivalimised-2016-loppvoor-clinton-vs-trump-vs-johnson/
        Trump võib rääkida mida tahes, see on lollidele nagu hane selga vesi. See, lapsed, on totaalne meedia – tähtis pole mitte see, mida sa räägid, vaid et sa räägid valju häälega ja lollid tunnevad sind ära! Stultoloogiliselt on äratundmine väga oluline, pole tähtis, mida öeldakse, pole tähtis, et räägitakse tarka juttu, vaid tüüp näeb peeglist vaadatuna välja täpselt samasugune nagu sina.

      • K_V
        sept. 27, 2016 @ 19:56:33

        Tänapäeva stultoloogia põhiprobleemiks on ehk rahastamine? Iga natukegi arukas teadlane ütleb, et ilma korraliku rahastamiseta otsige… rumalat, kes teemaga tegeleks.
        Samas võiks stultoloogia vabalt teadvuse uurimise alla mahutada. Jaan Aru ükskord telekas rääkis, et teadvuse suure probleemi lahendamine võib võtta hinnanguliselt 130 aastat ja tema kavatseb sellesse jõukohase panuse anda. Rumal mees ta ei ole, küllap siis rahastamist jätkub. Samas olevat lahtine mõiste “teadvus” tähendus, nii et stultoloogia võib vabalt teema alla mahtuda, eriti kui “teadvuse” tähendus ei selgu enne 130 aasta täitumist.

      • ckrabat
        sept. 27, 2016 @ 23:37:50

        Raha on alati vähe. Ilma rahata pole isegi rumalad valmis asja ette võtma, lollidest rääkimata. Stultoloogia areng, täpselt samuti nagu tema vennasteadused antropoloogia ja reptiloloogia, on alati olnud surve all, sest kellele meeldiks kehtivate dogmade ümberlükkamine, see on umbes samamoodi nagu kunagi eitati, et Maa tiirleb ümber päikese. Lihtsam on öelda ju, et nad kõik on inimesed, aga ei ole ju. Nt hüään sarnaneb ka välimmuselt rohkem koerale, aga geneetiliselt paikneb ta hoopis kassile lähemal. Jaan Aru, väga hea nimi stultoloogi jaoks, võib olla õigel teel, aga 130 aastat kipub praegu ületama eluea piire, st teadlane ei näe oma töö tulemust. 130 aasta pärast võivad nad öelda, et läheb veel 130 aastat aega jne. 🙂

  14. Jolli
    sept. 26, 2016 @ 23:56:31

    Palju lihtsam oleks teha seadus, et kui valijamehed ei suuda presidenti ära valida, peavad nad oma päris-tööpostilt tagasi astuma. 🙂 Küll siis pannakse juba puhvetis paika, kelle poolt hääletada.

    Vasta

  15. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 00:02:41

    See valimisseadus tehti 1991.a. vale liigilise perspektiiviga ega konsulteeritud stultoloogidega, tol ajal oli kvalifitseeritud stultolooge ka raske leida, arvati et Eestit hakkavad juhtima inimesed ja reptiilid ega arvestatud suurte demograafiliste muutustega, mis tõi kaasa, et üha rohkem lolle pääses Riigikokku, aga läbi kohalike omavalitsuste valimise ka valijameeste kogusse. 😀

    Vasta

  16. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 00:19:32

    VAATA SAADET: “Kuuuurija” maffiaboss Tarankovi matustel: kui tuli aeg kadunukese laupa suudelda, puhkesid mitmed mehed nutma
    http://publik.delfi.ee/news/kino/vaata-saadet-kuuuurija-maffiaboss-tarankovi-matustel-kui-tuli-aeg-kadunukese-laupa-suudelda-puhkesid-mitmed-mehed-nutma?id=75729313

    Vasta

  17. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 00:21:15

    FOTOD: Veluurdressidest šikkide kleitideni ehk VAATA, missuguste kostüümidega käidi presidenti valimas
    http://publik.delfi.ee/news/inimesed/fotod-veluurdressidest-sikkide-kleitideni-ehk-vaata-missuguste-kostuumidega-kaidi-presidenti-valimas?id=75712445

    Loll pani end uhkesti riidesse, veluurdressid selga ja läks maksumaksja raha eest tühja sedelit kasti viskama 😀

    Vasta

  18. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 12:04:29

    IGOR GRÄZIN luhtunud presidendivalimistest: täpselt nii pidigi minema, erakondadele oli see nagu Pokemoni mäng
    http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2016/09/26/igor-grazin-luhtunud-presidendivalimistest-tapselt-nii-pidigi-minema

    Vasta

  19. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 17:23:21

    Eiki Nestori kabinetti sisenes Kersti Kaljulaid, ma arvan, et uue presidendi profiil tuleb tõepoolest midagi sarnast 😀
    http://www.delfi.ee/news/presidendivalimised2016/uudised/delfi-fotod-ja-video-vanematekogu-voib-tana-presidendikandidaadi-leida-kersti-kaljulaid-uhines-noupidamisega?id=75733795

    Vasta

  20. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 17:35:53

    Vanematekogu tegi Kersti Kaljulaiule ettepaneku kandideerida presidendiks
    http://www.postimees.ee/v2/3851633/vanematekogu-tegi-kersti-kaljulaiule-ettepaneku-kandideerida-presidendiks
    Isiklikult ei tunne ega pole ka naised saunas tema kohta midagi rääkinud. Teise võimaliku kandidaadina käidi välja Jüri Luik. Mõlemad on endised IRL liikmed. Luik on selgelt välispoliitilise orientatsiooniga. Kaljulaid on rohkem majandusinimene, kuid ta on ka pikalt Brüsselis olnud. Millegipärast arvan, et kahe suhteliselt võrdse kandidaadi juures sai määravaks sugu – arvestades Kaljuranna populaarsust rahvaküsitlustel eelistati naispresidenti.

    Vasta

  21. ckrabat
    sept. 27, 2016 @ 20:07:18

    Erkki Bahovski: parlamentarismi allakäik
    http://arvamus.postimees.ee/v2/3851745/erkki-bahovski-parlamentarismi-allakaeik?_ga=1.227354781.1080883084.1457339902
    Praegu on muidugi vara öelda, kas 24. september 2016 kujunes Eesti parlamentaarse demokraatia mustaks päevaks, kuid pleki jättis presidendi valimata jätmine sellele kindlasti. Poliitika paradoks või ka iroonia – kui soovite – seisneb aga selles, et kui võimu ei soovita, siis ripakile see ei jää, selle korjab üles mõni teine. Kes täpselt, see jääb nüüd tulevate aastate otsustada. Mõne erakonna sees on võimuvõitlus aga juba alanud.

    Vasta

    • huviline
      sept. 28, 2016 @ 02:05:30

      Pole selge, kas pleki sai Eesti parlamentarism, demokraatia või parlamentaarne demokraatia. Vastus muidugi on välja loetav tekstist kuidas Erkki saab aru demokraatia ja parlamentarismi sõnadest, kuid mulle tundub, et demokraatiale pole ühest arusaamist. Ajakirjanikuna eeldab Erkki, et kõik lugejad saavad tema kasutatud sõnadest ühte moodi aru.

      Demokraatia on rahva võimalus manipuleerida võimuga. Sellest seisukohast jätab parlamentarism rahvale võimaluse läbi valitud esindajate ja seda on alati vähem kui otse valimistel. Otsevalimine on sellepärast parem, et jätab ennustamatuse sisse. Poliitilistes otsustes on ennustatavus ja stabiilsus stagnatsiooni alus. Kõige jäigem on isevalitseja võim. Parlamentarism võib olla sama jäik, nagu on hetkel Eesti parlamentarismis. Seadusandlik raam ja kasutusel poliitika süsteem surub parlamentäärid kastisüsteemi, nagu ajalooliselt Indias. Koalitsiooni ja opositsiooni ümbermängimine ei ole võimalik, seda takistavad isiklikud väärarusaamad, nt eksitavad persoonihinnangud.

      Kui Erkki peab silmas personali teemat, ja ilmselt peab, sest plekk saab jääda parlamentäärile, isiku renomeele, siis ei saa parlament olla parem kui isikud kellest koosneb. Kas Ülemnõukogu, kes võttis vastu deklaratsiooni iseseisvuse kohta, oli parem. Mõlemad parlamendid tegid oma tööd, sest ka tegevusetusel on juriidilised tagajärjed, ja üks ei ole teisest parem. Poliitikas viib personali teema varem või hiljem eksitusse, parlamentarismi puhul on see praktiliselt vältimatu kui ideede võitlus lakkab ja poliitilisel eliidil on karistamatuse tunne, kui puudub surve ja vajadus tagasiastuda puudulikult langetatud otsuste või otsustamatuse korral.

      Vasta

      • guybrush
        sept. 28, 2016 @ 04:50:27

        Vaidlen vastu argumendile, et otsevalimine on parem, kuna jätab ennustamatuse sisse. Nii USA presidendivalimiste kui Eesti kohalike- ja riigikogu valimiste puhul on selgelt korrelatsioonis kampaaniate alla pandav raha ja saadav häälte kogus. Erakonnad jaksavad palgata piisavalt pädevaid meediaeksperte rahvale puru silma ajamiseks, et isegi keskmisest teadlikumal meediatarbijal pole võimalust silmapettest läbi näha, sest nii lihtne on toota tohutuid infokogused, rääkimata veel sellest, kuidas suurriigid on hakanud juba ise ja teadlikult looma kallutatud infovoogusid. Lühidalt on otsevalimiste puhul mu meelest jõudude vahekord juba valija vastu nii kallutatud, et ennustamatus mängib selles üha väiksemat rolli.

        Kuna otse- ja muudmoodi valimised on erakondade kontrolli all nagunii, siis lahendusena ma näen n.ö. süsteemivälist käitumist: pidevalt nõuda, et valitud isikud oma tööga võimalikult hästi hakkama saaks ning mitte lasta neil teha valesid otsuseid ega lihtsalt valetada. Kodanikuallumatus ja meeleavaldused võiks olla konkreetsed näited. Igal juhul on oluline see, et rahvas hoiaks oma poliitikute tegemisel silma peal, sest kui seda ei tehta, siis saavad nood sellest mingi hetk aru ja hakkavad debiilsustega tegelema.

      • K_V
        sept. 28, 2016 @ 06:38:33

        “otse- ja muudmoodi valimised on erakondade kontrolli all nagunii”

        Mitte miski ei saa olla kellegi kontrolli all, kes ei tea valemit lähteolukorrast soovitud olukorda jõudmiseks. Vähemalt vandenõuteoreetikute arvates piisab küll vandenõulaste soovmõtlemisest – vandenõulased võivad soovida midaiganes, teha soovitu täitumiseks midaiganes ja vaata aga – tulemuseks ongi nende soovide täitumine.
        Kui kodanikega manipuleerimine ongi nii lihtne, siis mis need meeleavaldused siin aitavad. Tõenäoliselt toetavad vaid vandenõulaste plaane.

      • js
        sept. 28, 2016 @ 09:28:11

        Sobiks natuke paremini Ühendriikide teema alla, aga oma koht on tal vast siingi. B aka Bernhard:

        An Inconsequential Debate

        …Would that be good or bad? I don’t know. Both candidates are obviously lying. Clinton proudly knows some very selective facts. Her general plans can be inferred from her political history. They would be mostly bad for this world. Trump doesn’t care about facts, nor do most voters. Nobody seems to know what his real plans would be. With him we all are in for a lot of surprises – likely bad ones.

        From a global perspective the election again shows why U.S. global influences must be cut to size. The fate of the world should not be left in the hands of some Intellectuals but Idiots, to people who can not see beyond their noses, to “thinkers” for whom human history starts with their high school prom. Their linear analysis, their inexperience with real life, their linear solutions are inadequate for our complex, non-linear world. This needs to change.

        Such a change requires some cataclysmic events. Both candidates seem well positioned to achieve such.

        http://www.moonofalabama.org/2016/09/an-inconsequential-debate.html

      • ckrabat
        sept. 28, 2016 @ 09:55:03

        Otsevalimised toetavad presidendiameti meelelahutuslikku funktsiooni ja näilise “rahva rahte” kattevarjus valib presidendi meedia luues tarbijaühiskonnale sobivaid kuvandeid. Kuidas keegi millestki aru saab, pole siinjuures oluline, sest ega keegi kandidaatide programmidega ju ei tutvu. Väga hästi toetab seda ka esmaspäevane teledebatt Trumpi ja Clintoni vahel, mille võitjaks eksperdid hindasid Clintoni, aga pollides domineeris Trump. Rahvast huvitab vorm mitte sisu, nemad tahavad murumänge gladiaatorite areenil, kus otsustavad emotsioonid, siin on tegemist stultoloogilise efektiga. Hea näide siin on ka meediatarbija huviline, kes toetas valimistel Marina Kaljuranda, kuigi tegelikult esindab Kaljurand just neid väärtusi, mille vastu ta ise on siin agaralt sõna võtnud. Loeb meedia tekitatud visuaalne kuvand.
        PS Kaljuranna koha pealt panin tähele, kuidas ta tegi rõdul istudes hoolega telefoniga selfisid, hea seegi, vähemalt ei kallanud end jääveega üle ega näidanud perset, aga võimaliku presidendikandidaadina mõjus see diskvalifitseerivalt. Ma enne seda suhtusin tema kandidatuuri neutraalselt, aga siis oli küll hea meel, kui välja langes.

      • ckrabat
        sept. 28, 2016 @ 11:05:41

        Kommentaariks: “Hea näide siin on ka meediatarbija huviline, kes toetas valimistel Marina Kaljuranda, kuigi tegelikult esindab Kaljurand just neid väärtusi, mille vastu ta ise on siin agaralt sõna võtnud.”:
        http://uudised.err.ee/v/eesti/4b91a794-cb5b-450b-8f18-34ad00bb8d9a/helme-meie-valijatele-ei-meeldinud-kuidas-paistis-debatt-kaljurannaga
        “Nagu kampaania lõpusirgel olnud debatid näitasid, siis tegelikult ei olnud küsimus mingis isiklikus vimmas või ründamises, vaid selges maailmavaatelises vastasseisus. Aga ma olen nõus sellega, et tõenäoliselt ka meie valijale ei meeldinud see, kuidas asi välja paistis,” lisas ta.

      • huviline
        sept. 28, 2016 @ 18:50:10

        @guybrush

        “Vaidlen vastu argumendile, et otsevalimine on parem, kuna jätab ennustamatuse sisse. Nii USA presidendivalimiste kui Eesti kohalike- ja riigikogu valimiste puhul on selgelt korrelatsioonis kampaaniate alla pandav raha ja saadav häälte kogus. ”

        Selline korrelatsioon ei pea siiski alati tähendama kontrolli, sest kuidas langeb liisk, seda ei saa keegi kontrollida. Liisu heitmise peamine mõte on, et kui rahvas ei saa oma valikutega hakkama, siis saatus saab.

        Oleneb kuidas otsevalimisi näha, kas nagu ostrakismi või nagu ümbritseva keskkonna sekkumist. Mulle tundub, et valitsev poliitiline selgitus ja teooria on ummikus. Selle asemele võiks tõsta tsenrisse keskkonna teema, mis majanduslikult on nagunii laineid löömas. Ümbritseva keskkonna tsentrisse tõstmisega tõukaksime inimese ja antropotsentrismi sealt välja. Uus humanism näeb inimest ühe osana loodusest, mitte kroonina, kelle põhimure on teistele seda sama mitte teha, mida ta ei taha, et talle tehtaks. See on vana humanismi põhipostulaat, mis tegelikuses on viinud poliitilise nihilismini: kõik on kontrolli all, ennustatavus ja stabiilsus on suurimad väärtused, keegi oskab kõikidele probleemidele alati vastuse anda.

        Ostarkismi osalised võivad ju olla korrelatsioonis ja kontrolli all, aga liisu heitmine, mis on mitmesse seadusesse abiventiilina sisse kirjutatud, puhas vedamine. Otsevalimised peaksidki olema kvaasi liisu heitmised ja tulemus saaks ette ennustamatu.

        @ ckrabat

        “Loeb meedia tekitatud visuaalne kuvand.”

        Selge, arusaadav, vaidlemist mittesalliv väärtus ja maailmavaade, millega lustlik veetsevastane ckrabat purustab iga sparringupartneri muu seas. Kellele läheb kuvand tegelikult korda, mitte kellelegi, va fotograaf.

        Toon näite meediast, mida totaalse meedia tarbimises ekslev ckrabat kindlasti on juba märganud, fotograafi raskest elust:
        http://www.kaupokalda.com/blogi/fotograafi-leib/

        “Läksin mööblipoodi ja tegin ettepaneku: “Palun üks kummut. Raha ma ei maksa, aga mainin teie nime”. Selle peale taheti turvamees kutsuda. “Täitsa segi läinud!”, loen müüja pilgust välja. Proovisin sama asja restoranis torditükiga – sama tulemus. Loogiline, mis. Sel nädalal sain lausa 4 korda päringu: küsitakse pilte ettevõtte kommertskasutusse, brändi ja kuvandi toeks, vastu pakutakse “nime mainimist”.

        Kas sina annaksid oma kaupa või teenust mulle niisama, kui olen nõus su nime kusagil mainima? Ma ei räägi üksikutest sponsorlusjuhtudest või heategevusest.

        Fotograaf ei saa selle nime mainimisega midagi teha, kui vaja oma lapse kõht täis sööta. Fotograafi “toode” – autod, kinnisvara ja mööbel – ongi tema pildid. Palun sellega arvestada ning tunnustada fotograafi pilte edaspidi samaväärselt teistele.”

        Seega pole vaja endale ettekujutada, et kui agara järjekindlusega midagi väita, siis võiks kellegi kõht sellest täis saada.

      • guybrush
        sept. 29, 2016 @ 05:28:50

        @huviline

        Olen nõus, et keskkonna (s.t. inimeste ja muu floora/fauna) fookusesse tõstmine on tähtis ja seda võiks üha rohkem teha. Seevastu ma ei tunne, et otsevalimistest on suuremat kasu, kuna suurele hulgale valijatele on raske teha selgeks nii keerulist kontsepti. Info ja sõnumite üleküllus, millega rahakad kampaaniameistrid saavad valijad pommitada on piisav, et inimeste analüütiline mõtlemine asenduks instinktiivsega. Selles on mind veennud nii Daniel Kahneman oma raamatus Thinking Fast And Slow kui ka praegune USA presidendikampaania. Sisuliselt on mu jaoks tegu ebavõrdse võitlusega, kus ühel pool on hästi finantseeritud reklaami- ja käitumispsühholoogid, ning teisel pool tavaline inimene, kellel lisaks valimispropagandast läbi nägemisele on kohustus ka ennast ja oma lähedasi elatada.
        Ma ei väida, et praegune Eesti otsevalimiste süsteem ei suuda tuua vajalikke muutusi, vaid pigem seda, et see liisu langemise määramatus valimistes langeb iga tsükliga, sest inimesi osatakse paremini manipuleerida. Mida teha olukorras kui valimised (ja valitsus) on juba kümme aastat sisuliselt otsustatud ning valitud isikud on üha rohkem arvamusel, et nad on asendamatud ja nende otsused õiged?

      • huviline
        okt. 01, 2016 @ 04:47:11

        @ guybrush

        See on poliitilises mõttes ebaterve olukord. Seda “kui valimised (ja valitsus) on juba kümme aastat sisuliselt otsustatud ning valitud isikud on üha rohkem arvamusel, et nad on asendamatud ja nende otsused õiged” tajutakse üha laiemalt.

        Üllatav oli lugeda, et seda tajub ka poliitilise hierarhia tipus viibiv Indrek Tarand. Seda “Eesti Vabariigis ei ole juba pea 15 aastat mingit opositsiooni, on partokraatlik võimuärastamine kodanikelt” oli tõesti üllatav tema sulest lugeda, sest ta on ise igati sellise süsteemi loomisele kaasa aidanud.

        http://epl.delfi.ee/news/arvamus/indrek-tarandi-vastus-kersti-kaljulaidi-kirjale-sa-ei-kirjuta-koigile-eestimaalastele-paraku-sa-kirjutad-neile-101-le-kes-tegelikult-haaletavad?id=75776469

        Minu mõte oligi, et otsevalimised oleks lahendus, mis leevendaks seda haigust, mida eesti poliitika põeb, sest otsevalimistel tehtavaid otsuseid on raskem kontrollida kui erakondade mõjutatavust.

        Ma ei arva, et kogu kurja juur on meedia ja see müürina pealevajuv meediamüra, mis tõesti näib väljakannatamatu. Selles olukorras tuleb õppida ellujääma ja püüda edasi minna. Meedia on lõpuks ka PinF, mis avaldab vastusurvet, nii vähe või palju kui sellel mõju lugejatele ka on. Seega meediamüra kujuneb vastandlike meediaväljaannete koostoimes, laialt levinud arvamuse kohaselt meedia omanike suuniste kohaselt.

        Meedia, nagu poliitika, nagu kala, hakkab mädanema peast, see on tõsi, aga saab alguse jõududest, mis alati on evolutsiooni poolt. Evolutsioon meedias oleks midagi, mis võiks eesti tohletamakippuvat poliitilist olukorda ravida. Selleks tuleb ise poliitilist debatti pidada, otsides poliitilistes arengutes edasiviivat jõudu, mis suurenedes haiguse tõrjub.

        Võib-olla üks põhimõte sobib ka poliitikas tarvitada, see on iga üksikjuhtumim eraldihindamise põhimõte. Selle põhimõtte kohaselt tuleb Eesti ja USA poliitikat käsitleda erinevalt. USA poliitika, kahepartei süsteem, meedia ja raha ülemvõim, ei ole kohandatav väikeriigile, samuti seal toimuv kontroll valijate tahte üle.

        Otsevalimised Eestis toimiksid tõenäoliselt teatud osas teisiti kui otsevalimised USA või Venemaa poliitikas. Eestis ei ole meedial nii suurt võimu. Äraostmised on raha vähesuse tõttu haruldased. Seda, et otsevalimistel võiks edu olla, kaardipaki segamini löömises, näitas gallupite, pollide ja küsitluste möödapanek M.Kaljuranna populaarsuse ennustustes, mis valijameeste poliitilistes eelistustes ei kajastanud.

        Kui M.Kaljurand oleks presidendiks valitud, siis oleks see tähendanud küsitluste ja poliitikate ennustatavust ja stabiilsust. Seda ei juhtunud, järelikult meedia ei kontrolli rohujuurt, ehk ainult õitsemist. Valitsuse järgmine samm oli K.Kaljulaid, jälle meedia poolt etteennustamatu käik. Järelikult ei kontrolli meedia isegi õisikute tasandit. U.Soonvald võib oma anlüüse teha, aga mis neist kasu on kui ükski täppi ei lähe.

        Rahvast on muidugi võimalik mõjutada meedia poolt, naiivne oleks teisiti arvata, kuid see käib Eestis teisiti kui suurriikides. Abiks võiks olla V.Mikita suunamisel tähelepanu alla sattunud metsik mõtlemine.

      • ckrabat
        okt. 01, 2016 @ 20:06:12

        Laiemas kontseptuaalses plaanis on Persona in fieri loomulikult meedia, kuid meedia on väga lai mõiste, millel on tuhandeid erinevaid nägusid ja neid ei saa kõiki ühte patta panna või ühises katlas üheks supiks kokku keeta. Sellepärast on kontseptuaalne selgitamine alati otstarbekohane – põhivoolu meedia, alternatiivmeedia, totaalne meedia, jne. Millises kontekstis antud juhul asja käsitletakse.

      • guybrush
        okt. 03, 2016 @ 09:52:02

        @huviline

        Võib-olla ma ajan Indrek Tarandit tema venna Kaarliga sassi, aga mu meelest on nad mõlemad olnud pidevalt väga kriitilised põhivooluerakondade tegevuse vastu. Indreku iseseisvalt rahastatud europarlamendi kampaania on heaks eeskujuks, kuidas võiks toimida erakondade rahastamine. Seega ma ei mõista, mil moel ta on igati praeguse süsteemi loomises vastutav.

        Poliitika ennustatavuse suhtes ma nõustun, et M. Kaljuranna valimata jätmine ja valimiskogu käitumine näitab, et kõike ei saa ette teada. Samas, nii nagu saab ennustada, et USA presidendiks saab kas vabariiklaste või demokraatide kandidaat, saab ka ennustada, et Eesti presidendiks saab samamoodi võimulolijate poolt heaks kiidetud isik. Ma ei näe, kuidas otsevalimiste puhul oleks võimalus, et võidaks keegi muu, kui n.ö. establishmenti kandidaat.

        Tegelikult pole ju vahet, kas on otsevalimine või esindusdemokraatia, küsimus on hoopis selles, kuidas me saaks poliitilisse kultuuri vähem jokki ja rohkem vastutavust (ingl. k. accountability). Sisuliselt on ju sama, kas otsused sünnivad referendumite abil või kodanike valvsa järelvalve all rahvaesindajate hääletustes.

      • js
        okt. 03, 2016 @ 15:09:03

        “Valitsuse järgmine samm oli K.Kaljulaid, jälle meedia poolt etteennustamatu käik.”

        Kaljulaidi “kultiveeriti” väga delikaatselt ja erilise järjekindlusega. Arvamusfestivali “Eestiline Eesti” oli tema presidendikõne.

        Postimehe lugejale oli ta kindlasti tuttavam kandidaat kui Allar Jõks

      • js
        okt. 03, 2016 @ 18:15:55

        Max Blumenthalilt pikk ja põhjalik taustalugu Postimehe 2.oktoobri juhtkirjale “Venemaa lennukipommi-PR”. Ma ei julge enam üldse öelda, milleks lobivennad võimelised pole.

        Inside the Shadowy PR Firm That’s Lobbying for Regime Change in Syria
        http://www.alternet.org/world/inside-shadowy-pr-firm-thats-driving-western-opinion-towards-regime-change-syria

      • guybrush
        okt. 05, 2016 @ 04:52:48

        @js

        Jah, umbes sellise mahhineerimise pärast ma olengi arvamusel, et inimest on võimalik panna uskuma ükskõik mida, sest tal ei ole lihtsalt ressurssi, et kõiki neid pettekujutelmi teada ja lõhkuda (mis omakorda tähendab, et seesama viidatud paljastav artikkel võib sama hästi olla fabrikatsioon). Lõpuks taandub kõik usaldusele mingi meediaväljaande või infoallika vastu.

        Juhuslikult kirjutab Guardian ka täna sel teemal ja palju põhjalikumalt kui mul välja tuli: https://www.theguardian.com/commentisfree/2016/oct/04/democracy-people-power-governments-policy

  22. ckrabat
    sept. 28, 2016 @ 10:03:13

    Kersti Kaljulaid on hea valik just sellepärast, kui ta valitakse erakondadevahelise konsensusega. Ükski erakond ei saaks hiljem väita, et neile tehti ära, vaid kehtiks printsiip – ise tegin, ise vastutan.
    Küsimus ei saagi siin olla, et üks kandidaat on teistest “parem”, see on alati subjektiivne, professionaalselt saaksid selles ametis hakkama nii Kaljulaid kui ka kõik kuus varem erinevates valimisvoorudes esinenut. Aga niisugune lai konsensus on meie riigipea funktsioone arvestades ainult positiivne.
    Kõik pollid on valdavalt negatiivsed, sest meedia tahab ja rahvas nõuab “oma presidenti”, mitte “kõigi presidenti.”

    Vasta

    • js
      sept. 28, 2016 @ 15:12:11

      Püha Laari viimane imetegu 🙂 Vaaguvad valimiskünnisel, aga teevad presidenti nii mis mühiseb. Tegelikult on paremjõudude kolmhark parlamendis ja ühiskonnas muidugi päris mõjukas. Taanduv IRL tõmbab teised kotti, EKRE ja Vabaerakond liiguvad külgedelt peale. Klassikaline sõjaajaloolase taktika?

      Oleks tore muidugi, kui mõni asjalikum arutleks Jõksi, Kaljulaiu ja võibolla teiste fenomeni üle. Siit paistab ka Savisaare piiratud linna häda. Annet on, aga rakendust peale linna ja partei pole. Must auk ja mäss on paratamatud?

      Vasta

  23. js
    sept. 29, 2016 @ 00:24:04

    Jälle üks asi, mida poleks pidanud vaatama. ETV foorum täna, 28. septembril.

    Nad on leidnud PerteetumMoobile iseenda igaveseks taastulemiseks. Nii Tsahkna, Ossinovski kui – ja eriti veel – Ligi olid jumala õnnelikud sellise valimiskorralduse üle, mis võimaldab “isehakanud” presidendikandidaadid (nagu Kallas, ilmselt) lihtsalt rituaalse ohvrina tuhastada. Tohuvabohu, tühjast oled sa võetud.

    Ligi ütles lõpetuseks sõnaselgelt, et ei rahvas ega valimiskogu poleks mitte kunagi nii head presidenti valinud nagu nemad nüüd. Elagu keiser.

    Vasta

  24. ckrabat
    sept. 29, 2016 @ 08:10:45

    Mingi lollikisa on Novgorodi WC-s presidendivalimisega lahti läinud, rahvas ei tunne presidenti ära, oleks pidanud olema armastatud tegelane näosaatest või tantsud tähtedega, näiteks endel kellap 🙂
    http://www.tv3.ee/puhapaev-sepoga/noormees-mustamaelt-endel-kellap

    Vasta

  25. ckrabat
    sept. 29, 2016 @ 15:56:04

    Selle peale tahaks küll öelda joppenbuhh, kandidaate kerkib nagu metsas seeni 😀
    http://www.ohtuleht.ee/761951/ojuland-soovib-kandideerida-eesti-vabariigi-presidendiks

    Vasta

  26. huviline
    okt. 01, 2016 @ 05:26:42

    http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/butsantsi-vabariik/

    “Mõisted on olulised. Nii oma praeguselt tähenduselt kui ka muutuste tõttu, mille need on läbinud. Nüüdseks sageli tundmatuseni muutunud, lausa pahupidi pööratud mõistetel oli algul hoopis teine tähendus. Kui süüvime mõistete ajaloolisse arengusse, avastame täiesti ootamatu tegelikkuse ja nii mõndagi valitsevate mõttemallide kohta. Ohio ülikooli klassikateaduste professor An­thony Kaldellis on võtnud ette kummutada eksiarvamus, nagu olnuks Bütsants ülimalt autoritaarne, lausa despootlik teokraatlik absoluutne monarhia. Hiljuti ilmunud teoses „Bütsantsi vabariik“1 lükkab Kaldellis ümber valitsevaid seisukohti, väites, et Bütsants oli vabariik (ld res publica) ja seejuures paljuski sekulaarne.”

    Teatud mõttes üllatav, tegelikult südantsoojendav on lugeda autori Mikael Laidre, ilmselt vana ajaloolase/diplomaadi Margus Laidre poeg, arutlust mõistete teemal. Aga koomiksid, aga pildid, aga selfid?

    Refereeritud A.Kaldellise raamatus kirjeldatust aga järeldub ka bütsantsluse kui sõimusõna ebaadekvaatsus Venemaa poliitika iseloomustamisel (J.Ligi), täpsemalt selle türanlikus, nagu toimiks erahuvilises tähenduses. See on oluline, sest me saame oma mõjutused naabritelt. Kui Vene poliitika on siiski avalikes huvides, siis Eesti poliitika kipub minema erahuvide suunas, seda eeskätte kivisseraiutuse mõttes, mis tähendab poliitilisi ettekirjutusi ehk reegleid ja seadusi, mis poliitika tegemist Eestis korraldavad.

    Kindlasti aga ei vaja muutmist prioriteedina seadused, nende muutmine tuleb teoks teha alles siis kui alternatiivsed mõttekojad Eestis on teemat debateerinud ja rohujuure tasandil mingit mõju avaldanud. Alternatiivsed mõjuvalitsevale meediale. Nt Praxist ja Poliitikaguru tuleb pigem erapooletuteks pidada, kes end A.Kaldellise vaadetele vastustavad, ja meedia nööripidi käivad.

    Vasta

    • K_V
      okt. 01, 2016 @ 19:45:42

      “…järeldub ka bütsantsluse kui sõimusõna ebaadekvaatsus Venemaa poliitika iseloomustamisel”

      Kui Bütsantsi sõimamine Venemaaks on ehk tõesti ülekohtune, siis Venemaa sõimamine Venemaaks peaks olema täiesti põhjendatud. Olgu pealegi Venemaa eripära analooge mitteomav.

      Vasta

      • huviline
        okt. 02, 2016 @ 16:34:46

        Kõik maad erinevad paiknemise poolest maakeral, mitte ainult Venemaa. See peaks olema lähtekoht, kui räägitakse kehtivatest riikidest. Analoogia keelamisel või lubamisel pole mõtet. Analoogiat lihtsalt ei saa tekkida, sest kuju (pindala), maastikud, laius-ja pikkuskraadid, päeva ja öö pikkused (ajataju), kliima jne, on alati erinevad.

        Ajaloolised paralleelid on iga riigi vaba valik, kellega ta soovib ennast võrrelda, see ei tähenda veel, et Venemaa või USA või EU oleks Kolmas Rooma või Teine Bütsants. Selles mõttes jah saab Venemaad sõimata ainult Venemaana, ainult see ongi põhjendatud, kui tahta robustselt väljendada. Jääb küsimus, kas isiku sõimamine või mahategemine on üldse põhjendatud, olgu tegemist füüsilise või jurisikuga.

        Minu arvates on mõtet mahateha (sõimamise sõna tundub ckrabati karskele meelele näiteks liiga robustne) üksnes nähtusi, mitte isikuid. Kellegi sõimamine või süüdistamine tähendab endale koorma võtmist, mida ei pruugi välja vedada. Isikute, nt Venemaa puhul on omalkohal üksnes iroonia, kui see sobib konteksti ja on avalikult laiemalt mõistetav.

        Nähtuste mahategemine seevastu on alati omalkohal, sest kogu kurjus ja halb tuleb inimestest, kes seda soovivad, mitte õhust või vaakumist.

        Poliitilises mõttes tähendab see maastike (keskkonna) tsentrisse asetamist, kus vanasti oli inimene oma soovidega. Nüüd on selgunud, et inimene sõltub ümbritsevast keskkonnast. Ta ei olegi õpetaja või teadlane, vaid isik kes võtab looduse poolt vastu mida antakse, kas õpetuse või teadmistena (kogemusena). Sotsialistlik (kogukondlik) ja industriaalne maailmavaade on selles mõttes võrdselt keskkonda reostavad, kuna eesmärgiks on keskkonda säästmata teha inimestele head.

    • ckrabat
      okt. 01, 2016 @ 19:59:24

      Aga sa ise käsitled bütsantslust sõimusõnana, kuna esitad Jürgen Ligi poolt väidetavalt kasutatavat väljendit järjekordselt sõimamisena. Sõnu kasutatakse erinevates kontekstides ja sugugi mitte alati sõimamise eesmärgil. Enamasti isegi mitte. Võib-olla oled sa liiga palju Delfi kommentaariumist inspiratsiooni ja mõjutust saanud, kuna arvad, et inimestevaheline kommunikatsioon põhineb valdavalt sõimul. Delfi kommentaariumist väljaspool on ka elu või õieti öeldes seal elu ongi. Ma ei tea, missuguses kontekstis Ligi antud juhul bütsantsi võrdlust kasutas, kuid kahe ühiskonna vahelised kultuurilised mõjutused on selged ja pigem Bütsantsi mõjud Venemaale kui et Venemaa mõjud Bütsantsile – nimelt võttis Venemaa Bütsantsist õigeusu, mitte vastupidi. Nimetab ju Venemaa ise end “kolmandaks Roomaks.” Igatahes omadussõna bütsantslik kasutamine Venemaa kohta on ministri esituses igati relevantne.

      Vasta

      • huviline
        okt. 02, 2016 @ 18:15:04

        Seda mitte. Kontekstidel pole olulist tähendust kui puudub avalik laiem kandvus ja vastavat konteksti teavad vaid käputäis kasutajaid. Pean ka tunnistama, et kahjuks olen Delfi kommentaariumite lugemise patust prii, sest aja raiskamine sellele on alati tundunud ja tundub liigse luksusena.

        Bütsantsluse kui isevalitsusliku maailmavaate kasutamine Venemaa iseloomustamiseks on levinud paljude vanema põlvkonna poliitikute seas, kelle hulgas J.Ligi on üks väljapaistvamaid. Eesmärgiks siis vastavate väärtuste omistamine Venemaale ehk selle riigi mahategemine, võrreldes lääne tsivilisatsiooni positiivsusega.

        Nüüd on selgunud, eelmainitud artikli ja refereeritud raamatu põhjal, et Bütsantsis aeti pigem avalikku asja, erinevalt nt keisriteaegsest Roomast. Paradigmad on mobiilsed ega seisa paigal. Midagi sarnast võis täheldada 90ndatel kui laiemalt peeti keskaega pimedaks, siis aga paljude medievistide avalike loengutega hakkas see vaade laiemalt muutuma ja tänapäeval ei pea keegi keskaeg enam pimedaks, regressiivseks ajaks.

        Relevantseks tuleb pidada üksnes keskkonda, mis meid ümbritseb, põhjustades iseloomude ja mõttemaailmade kujunemist selles kogukonnas või ühiskonnas (community) kus isik tegutseb vastavalt oma soovile või ka sunniviisiliselt. J.Ligi antud negatiivsed hinnagud naabri suunal ei ole adekvaatsed. Seda võimaldab kehtiv geopoliitiline situatsioon, kuhu tema soovmõtlemisele vastav retoorika mahub.

        Kas “Tõde ja õigus” saab paremini aru “Sõda ja rahu”-st või “Hälin ja raev”-ust, siis mina arvan, et esimesest, sest viimases kujutatud emotsioonidesse on raskem sisseelada.

      • ckrabat
        okt. 02, 2016 @ 20:36:55

        Mina väidan hoopis, et kui Jürgen Ligi on kusagil väitnud, et Venemaa on bütsantslik, kas ta ka tegelikult nii teinud on (Google siin ei avita), seda me ju ei tea või on see allikast “naised saunas rääkisid” kuuldud rahvaluule, siis ei anna see veel alust väita, et ta on seda üldse maininud negatiivses konnotatsioonis ja mõiste “bütsantslik Venemaa” võib sisaldada ka hoopis positiivset või ka neutraalset hoiakut. Tavaliselt võetakse kõigepealt suhtumine ütleja (Jürgen Ligi) enda suhtes ning kui see juhtub olema negatiivne, siis omistatakse kõigele sellele, mis Jürgen Ligi välja ütleb, negatiivne hinnang – the process of negativization, sest negatiivselt hinnatud isik ei saa ju ometi midagi positiivset öelda.
        Kui näiteks David Vseviov (kes on teinud sellel teemal isegi raadiosarju) või Marina Kaljurand oleksid nimetanud Venemaad bütsantslikuks, siis oleks see epiteet saanud ilmselt positiivsema hinnangu.

      • huviline
        okt. 03, 2016 @ 08:58:28

        “Bütsantsluse kui isevalitsusliku maailmavaate kasutamine Venemaa iseloomustamiseks on levinud paljude vanema põlvkonna poliitikute seas, kelle hulgas J.Ligi on üks väljapaistvamaid.”

        Suhtumine J.Ligisse on tegelikult pigem positiivne, mõningatele tema hoiakutele vaatamata.

        Kui räägitakse üldistel teemadel, mõned vähem, mõned rohkem abstraktsed, siis on konkreetne viitamine kohatu. Meenutan ajaloost tuntud vaidlust mõistete tähenduse üle. Üldistel teemadel rääkides on aluseks tunnetus, see ei pruugi olla objektiivne, kuid alati jääb võimalus, et ka naised saunas teavad maailmaasjadest midagi. Eriti tänapäeval, mil kogu maailm on onlines, miks “naised saunas rääkisid” peaks olema sama taunivalt mõistetud kui nõukaajal. Võib-olla kellegil on tahvel saunas kaasas (riietusruumis).

      • ckrabat
        okt. 03, 2016 @ 09:15:16

        “Kui räägitakse üldistel teemadel, mõned vähem, mõned rohkem abstraktsed, siis on konkreetne viitamine kohatu.”

        Kui räägitakse üldistel teemadel, siis pole konkreetne viitamine nõutav, aga viitamine millelegi, mida väidetakse konkreetne isik Jürgen Ligi öelnud olevat, eriti veel kui seda serveeritakse hinnangulisena, ei ole enam üldine abstraktne arutelu. Mina väidan, et isegi kui Jürgen Ligi on kunagi kasutanud Venemaa kohta sõna “bütsantslik”, mida pole tõestatud, pole mingit alust arvata, et ta üritas sellega subjekti külge kinnitada mingit hinnangulist kategooriat. Mina väidan, et sellel võis olla hoopis positiivne või vähemalt neutraalne tähendus. Veelgi tõenäolisem, et Jürgen Ligi pole oma eluaja jooksul sellist sõnaühendit mitte kordagi kasutanud ja see, mida talle omistatakse, on tegelikult rahvaluule.

      • huviline
        okt. 03, 2016 @ 20:25:35

        “Veelgi tõenäolisem, et Jürgen Ligi pole oma eluaja jooksul sellist sõnaühendit mitte kordagi kasutanud ja see, mida talle omistatakse, on tegelikult rahvaluule.”

        Tõenäoliselt on enamik J.Ligi poolt kasutamata jäetud sõnaühendid rahvaluule, kuna seda pole talle omistatud, järelikult omistatakse see talle pärast surma. Seda kas konkreetne isik on kunagi kasutanud sõna bütsantslik, seda tuleb küsida konkreetse inimese käest, sest vastasel korral jääb väidetu abstraktseks. Kuna ckrabat oma väitega tegelikult mitte midagi ei väida, siis tuleb osundada väidetu omandamisele. Soovides teha vahet omistamisel ja omandamisel tuleb tõenäoliselt kasutada sõnaühendit, mida J.Ligi kogu oma eluaja jooksul pole kunagi kasutanud. Omandades antud sõna osundab ckrabat omistamisele, mis paraku jääb rahvaluuleks. 🙂

      • K_V
        okt. 03, 2016 @ 23:47:43

        Eriti vähe tõenäoline on, et keegi kohalikest äratrükkimist väärinud kõneisikutest on nimetanud Venemaad bütsantslikuks just herra An­thony Kaldellise uutele ideedele tuginedes.

  27. ckrabat
    okt. 01, 2016 @ 21:22:58

    FÜÜSIK HAWKING HOIATAB: KALJULAID ON TULNUKAS!
    http://avanejad.weebly.com/vaumlrsked-uudised/-fuusik-hawking-hoiatab-kaljulaid-on-tulnukas
    Mida teha, et ilmalõpp ei saabuks? „Presidendivalimisi tuleks venitada kuni Kadrioru tiik jääga kaetud saab. Nii kolib pettunud auk mõne teise planeedi kallale,” pakub Hawking lihtsa valemi. Tema sõnul võiks presidendiks saada mõni kodumaine, ammu tuttav ja mugav inimloom.
    „Võtke oma riiklikud tähtpäevad ja leidke samal päeval sündinud inimesi. Energia jäävuse seadus ütleb, et nii hoiate kena kopika kokku!”

    Vasta

  28. ckrabat
    okt. 03, 2016 @ 14:32:27

    President on valitud, elagu president! Häältevahekorraga 81 poolt: 18 vastu, 3 saadikut puudus. Mis on väiksem kui teda kandidaadina esitanute arv (90).
    Vastu siis EKRE, Keskerakonna savisaarlased, veel keegi?

    Vasta

  29. huviline
    okt. 03, 2016 @ 22:26:13

    Usutavasti vormistatakse presidendi institutsioon K.Kaljulaidi poolt kõikide vajalike koma kohtadega, pauside, hüüu- ja jutumärkidega. Eesti esimesel naispresidendil on jalad tugevad nagu pakud ja nendega veab ta välja. Presidendi institutsioon on taas tõsiseltvõetav.

    Tema liigne usk subsidiaarsuse põhimõttesse on muidugi küsimus omaette. Aga see, et meie presidendiks on nelja lapse ema, muudab lugupidamise sisukaks. Kui meespresident on rahva esimene sigitaja, siis naispresident peaks eeskujuks olema sünnitajatele ja vesta neitsidele, kes tuld valvavad.

    AK intervjuus nägin väikest ohtu, et K.Kaljulaid omas mahlas jääbki lühikesi lauseid ütlema, täites nende tähendused institutsiooniga kaasaskäiva ülirammusa tähendusvälja valguses pausidega. Mõned pausid kandsid, mõned mitte. Üldiselt jättis pigem hea mulje, liigset mõttetihedust oli vahel harva.

    Vasta

  30. huviline
    okt. 05, 2016 @ 19:34:48

    Politoloogiat Helsingi Ülikoolis õppinud doktorant presidendivalimistest.

    http://objektiiv.ee/iivi-anna-masso-parteiline-eliit-ei-viitsi-enam-demokraatiat-isegi-mitte-teeselda/

    “Masso sõnul ei ole asi selles, kes kiirkorras ülemametnikuks tehti, vaid selles et Kersti Kaljulaid ei julgenud valimiste kadalippu oma tegelike konkurentide kõrval läbi teha ning nõustus selle asemel parteide tagatubade kiirlahendusena pakutud ainukandidaadiks olema, mis vähendab tema usutavust demokraatliku riigi juhina, samal ajal kui kogu selline protsess võtab kõrvalt vaatleja lihtsalt nõutuks.”

    Miks ei võiks demokraatia olla selline nagu Eestis, kus president valiti 1 nädalaga rahva poolt valitud erakondade kompromissi tulemusel? Venemaa näitel on demokraatia kui president ja peamister vahetavad vaheldumisi kohti. USA näitel on demokraatia kahend(partei)süsteemis esitatud kandidaatide meediapoks, viimaste valimiste näitel ülinapi häälteenamusega võitaja poolele. Inglismaal näitel on demokraatia monarhia valitsusüsteemis kehtiv. Usutavasti on maailmas riike veelgi kus demokraatia reaalne toimimine erineb doktorandi teoreetilistest soovidest.

    Demokraatia mõiste haarab läbi ajaloo ja tänapäeva väga palju erinevaid riike, seega mõiste maht on väga rikas. Neid tunnuseid, mis moodustavad demokraatia sisu on vähe: rahvas ja võim. Masso räägib tõenäoliselt sisust, tegelikult tuleks mõistmiseks ka mahtu arvestada.

    Jääb mulje, et kõrvalejäänud nõunik, tajudes oma teadmiste ja nõu puisust, aga saamata lahti harjumusest nõu anda, püüab ennast selles nõus liigutada. Paraku on nõu kitsas ja kaan peal.

    Vasta

    • ckrabat
      okt. 05, 2016 @ 20:06:10

      Kui Helsingis õppinud ja doktorant, siis on nähtavasti väga tark tädi. Respekt. Kas on ka teada, mida Londonis elav maailmakuulus Eesti poliitikateadlane Kalojann on asja kohta arvanud?

      Vasta

      • huviline
        okt. 05, 2016 @ 22:55:55

        Kas Kalojann on Londonis õppinud poliitikateadusi?

        Hoopis teisel teemal, asutatud on otsedemokraatia sihtasutus Terve Rahvas.
        http://terverahvas.ee/

        SA soovib taastada Eesti Vabariigi esimestes põhiseadustes ettenähtud rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsioonid, millest on ka PinF juttu olnud.

        Tundub, et see on väga hea tee, seaduse muudatuse kõrval, tegelikult hoopis parem võimalus, vältides seaduseandjate piiranguid, aga saavutada valitsust kontrolliva ja mõjutava mehanismi teke.

        Ülalmainitud politoloog, Helsingis õppinud ja doktorant Masso, kelle vastu ckrabatil on respekt, selliste mõteteni oma sisuliste heietustega poleks ilmselt kunagi jõudnud. Ettepaneku tegijad peavad olema mõistnud ka demokraatia mõiste mahulist tähendust ja soovides seda sisustada Eesti sisuga, võivad kaugele jõuda.

        Rahvaalgatuse ja rahva algatusel toimuva rahvahääletuse institutsiooni kehtestamine PS vajab mõlema nendest laiaulatuslikku tuge kohe algusest, sest just algus on raske. Kui initsiatiivi peaks toetama tugi, tõsine tugi võiks olla nt 100 000 inimest või kodanikku, siis sellel oleks mõju. Sellest survest oleks keeruline möödavaadata. Kümnetestuhandetes allkirjakogumisi on ju esinenud, millel pole mingit mõju olnud.

        See initsiatiiv on mõistlik ja tõenäoline, et võib ka reaalsuseks saada. Ennustamatus poliitikas on alati tervitatav kui sellega saab kaaluva ja kaasava valituse kaaluvihid laiali jagada. Demokraatia muutub mahukamaks.

    • K_V
      okt. 05, 2016 @ 23:43:42

      “…vähendab tema usutavust demokraatliku riigi juhina…”

      Tundub nii, et presidendi ametinimetusest piisab selle väga vajaliku ameti jaoks täpselt.
      Riigijuhi Esimene Abi Poliitilise Kombetäitmise Alal ei kõlbaks ametinimetusena kuhugi, kuigi vastaks töö sisule. Kuna kombestikku-reglementi-etiketti ei saa poliitikas kuidagi vähetähtsaks pidada, on president väga vajalik tegelane. Keegi peab aga riiki demokraatlikku riiki ka juhtima, selleks vajalikke volitusi omama ja kõrvalkohustustega võimalikult vähe koormatud olema.

      Vasta

      • ckrabat
        okt. 06, 2016 @ 00:18:21

        Keegi peab aga riiki demokraatlikku riiki ka juhtima, selleks vajalikke volitusi omama ja kõrvalkohustustega võimalikult vähe koormatud olema.

        Parlamentaarses demokraatlikus vabariigis võiks selleks olla rahvaesindajate kogu, meil ka Riigikoguks kutsutud, kes esindavad rahvast. President täidab rohkem meelelahutuslikku funktsiooni, juhatab pingviinide paraadi ja kallab õukondlasi jääveega üle, vanasti kutsuti selliseid narrideks, see institutsioon on riigi juhtimise seisukohalt irrelevantne.

      • K_V
        okt. 06, 2016 @ 00:42:58

        Mingil veidral põhjusel ei saa ka parlamentaarsed demokraatiad läbi ilma täitevvõimuta…
        Kuningriigis on suhted muidugi selgemad. On kuningas ja on kuninga esindajad teistes riikides, kah isikud ja justkui kuninga kloonid, kuningas ise istub oma lossis ja võtab teistest riikidest külalisi vastu, kui suvatseb. Presidendi roll oleks siis olla riigi (suur)saadikuks omaenda riigis, kui kuningat ei ole, aga vastav töö tahaks tegemist.

      • ckrabat
        okt. 06, 2016 @ 08:58:58

        Täitevvõimu ja seadusandliku võimu vahe on selles, et esimene teeb tööd, teine ütleb, mida peab tegema ehk juhib, selline nüansivahe. Vanasti oli kuningas see, kes ütles, mida peab tegema. Siis aga läks võim rahva kätte ning parlament otsustab. Siitpeale viidi ka paljud kuningad narri ametikohale üle, kes ei ütle ise, kuidas riiki juhtida, vaid kellele öeldakse, k.a. kirjutatakse ette need naljad, millega ta peab rahvast lõbustama.

        Miks rahvas ikkagi teinekord soovib, et mitte rahvas ei juhi, vaid seda teeks endiselt kuningas, isegi kui presidendi nime all? Kui sind on ikka aastasadu või tuhandeid mõisatallides pekstud, siis võib sulle ühel hetkel tunduda, et nii oligi õige, riik oli paks, ordnung oli majas ja naabrijuhan ei mölisenud. Samas, ega siis kuningas või mõisnik tavaliselt oma käega ei peksnud. Autoriteet ja respekt tõusid kohe, kui sind kupjaks ülendati, justkui oleks uue bemmiga burksiputka ette sõitnud, ning selle asemel, et ise peksa saada, anti sulle luba teisi peksta. Eks isu kasvas ja mitmed kupjad soovisid lõpuks ka ise kuningaks saada, mitte enam oma käega peksta, vaid näidata truualamlikule teenijaskonnale, keda peksma peab. Nii tekkisid presidentaalse ja autoritaarse demokraatia mudelid.

  31. K_V
    okt. 07, 2016 @ 20:40:41

    Seadusandlikust võimust…
    Võis olla paarkümmend aastat tagasi, kui üks seadusandliku võimu kandja ütles, et eks kohtupraktika näitab, mis värk selle äsja vastuvõetud seadusega on. Vastava küsimuse peale siis. Miskipärast jäi meelde.
    Demokraatia mahukusest…
    Kuningas saab ja mõnede arvates lausa peab olema kõhukas – mees nagu mägi.
    Demokraatial on raske kõhukas olla – tema peab leppima mahukusega.

    Vasta

  32. js
    okt. 07, 2016 @ 23:16:31

    Pärast pooleteist päeva kestnud viirusetõrjeprogrammi indutseeritud ränka askeesi ja rahvamuuseumi usupuhastustlikku isetegevust tulid õige imelikud mõtted pähe.

    Siis et presidendivalimine on nagu missa ja usutunnistus, kreedo Eesti Laarivabariigile. Isevärki liisuheitmine, kus sünnitunnistus annab alati tulemuseks Laari. Ma isegi ei mõtle seda väga halvasti, pigem hästi, sest lõppude lõpuks on see ikkagi vast parem kui Rollovabariik. Nagu siis, nii ka nüüd oli Siim Ristija Johannese rollist (koos teiste vendadega, muidugi).

    Presidendivalimine on siis nagu teatav müstiline viis kinnitada iseendale, et siin me seisame ja teisiti me ei saa, siin oleme me sündinud ja nii see jääb.

    Mis tähendab, et presidendivalimine pole tingimata juhi otsimine, vaid kinnituse otsimine oma vaimule. Käitumismustrite kinnistamine ja tohutu, tohutu lihtsustus liiga keerulises ja suures maailmas.

    Mida vast tõestab ka 101 raudteelase ärev pöördumine.

    Vasta

  33. ckrabat
    okt. 10, 2016 @ 00:06:12

    Mart Nutt: Eesti ei vaja „rahva isa“ ega tema otsevalimisi
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mart-nutt-eesti-ei-vaja-rahva-isa-ega-tema-otsevalimisi?id=75858925
    Esmalt väide: kui esitatud on ainult üks kandidaat, siis valimisi ei toimu, vaid aset leiab ametisse nimetamine. Ei ole nii. Põhiseaduse nõue, et president tuleb valida vähemalt Riigikogu koosseisu 2/3 enamusega, tingib paratamatult olukorra, kus võimalus president ära valida on kas 1 kandidaadi puhul või kui ongi veel teisi kandidaate, siis saavad nad marginaalse toetuse.
    Teiseks, kui mõni poliitik väidab, et ta ei tunne K. Kaljulaidu, siis on see piinlik. Probleem pole ju Kaljulaius, kes on olnud avalikes ametites ja esinenud palju meedias, vaid selle poliitiku piiratuses, kes seda väidab. Kaljulaid on tuntud igaühele, kes on võimeline poliitikuna töötama ja me oleme halvas seisus juhul, kui meie riigis otsustavad küündimatud poliitikud.

    Vasta

  34. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

september 2016
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: